uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Yehuda Emmanuel Safran. Entroopia – triivides peeglisaalis ehk omadega mäel

Kõik väikesed poisid on unistanud igiliikurist, masinast, mis suudaks lõputult töötada. Alfred Jarry romaanis “Supermees” (Le Surmâle, 1902) väljendub see väsimatute jalgratturite kujul, Marcel Duchamp kordas seda neljajalgse jalgratturina teoses “Tooli külge kinnitatud jalgratas”. Kui elu olemuseks on igavene tagasitulek, siis meie piiratud maist eksistentsi kirjeldab ilmselt paremini vähendatud kordus. Lõputu jalgratturiterea eesotsas paistvad ratturid, rühkimas üles järjekordsest mäest, on meie unistuste alus. “Kulutada, kulutada, kulutada,” oli Georges Bataille’ moto. Selle diametraalseks vastandiks on Sisyphose müüt. Veeretada kivi mäetippu pelgalt selleks, et näha seda taas alla veeremas, on väga täiskasvanulik maailmanägemine. Paabeli torn oli täpselt samasugune ettevõtmine, see sidus arhitektuuri ja keele. Kuivõrd ükski ettevõtmine ei ole võimalik, mis pole enne läbi räägitud, pidi just võimetus ühist keelt rääkida takistama selle arhailise iha realiseerumist. Aadama-aegne universaalkeel oleks ilmselgelt võimaldanud inimkonnal ehitada taevani ulatuva torni. Keeltesegadus (heebr k bilbul) tähendas, et ettevõtmisse sekkus kaos ning seda ei saanud enam iialgi jätkata, või kui, siis just praegu. Sest nüüdseks on lahti harutatud miljonite kaupa geneetilist koodi ja elu ei saa enam iial olla endine.

Oleme omadega mäel. Oleme pidevalt hüppel. Kas jalgratas on surnud? Tõsikindlusteta maailmas on väga vähe põhjapanevaid asju.. Vähemalt üks selliseid on meie surm. Tänapäeval on enam kui kunagi varem pöördutud taas looduse uurimise juurde; filosoofia keskendub pigem välisele loodusele kui inimesele ja inimtegevuse ühiskondlikele eesmärkidele. Kuid muidugi on looduse uurimine iseenesest seotud analoogiatega, mis lähtuvad meie inimlikust eluviisist ning on seejärel projitseeritud välismaailmale. Just Karl Marx vastas Darwini hüpoteesile kommentaariga: “Darwin tegi tõepoolest pika ringi, avastamaks omaenda ühiskonna seaduspärasusi.” Muidugi mäletame juba lapsepõlvest, kuidas Monet otsus astuda ateljeest välja, tegelikku maastikku vabas õhus, muutis maalikunsti arengut – tekkis pinnaline maal. Kuid alles veidi hiljem sai selgeks, et palju rohkem kui tema ees laiunud maastikke meenutasid need maalid Monet’ kogusse kuulunud jaapani graafilisi lehti. Niipea kui tal tekkis võimalus, tellis Monet ühelt jaapani aednikult oma ateljee kõrvale Jaapani aia ning ring sai täis. See, mida ta nüüd nii hoolikalt väljas vaatles, ei olnud midagi muud kui see, mis aednikud tema näpunäidete järgi teinud olid.

Meie reaalsuse konstrueerimise kõige põhimisem tõukejõud on paranoiline vajadus ja iha leiutada omaenda põhjuslikkus. Agassi ja Fried on sellest terve raamatu kirjutanud (Joseph Agassi, Yehuda Fried, Paranoia: A Study of Diagnosis, 1976). Ja üks Paul Feyerabendi viimastest loengutest kandis pealkirja “Kõik sobib” (Anything Goes). Salvador Dalí nimetas seda paranoia-kriitiliseks meetodiks. Ühiskondlike ja kultuuriliste piirangute poolt mürgitatud mõistus vajab vahendeid, mis annaksid suhtelise autonoomia, et ennast kogu oma kohandumisvõimelises ulatuses vabastada, võimaldades sekkumist ja ülistades maailma loomise loovat potentsiaali.

Vaid põlvkond tagasi köitis entroopia hulka kirjanikke, maalijaid ja skulptoreid, kuna see vastas nii veenvalt nende endi meeleheitlikule vajadusele pürgida võidule, sooritada surmasõlmi. Kui vaadata 1960.–1970. aastate kirjandust, siis Thomas Pynchoni “Gravitatsioonivikerkaares” (Gravity’s Rainbow, 1973) ja Donald Barthelme’i “Selgituses” (The Explanation, 1970) väljenduvad ilmselgelt deliirse entroopia momendid. Kangelane teadvustab, et paranoia suurenedes tundub maailm tähenduslikum, samamoodi nagu veenva paranoia puudumine tekitab tähenduseta, kaootilise keskkonna. Samast perioodist pärit maakunstiteosed, eelkõige Michael Heizeri ja Robert Smithsoni looming, toetuvad tugevalt entroopia ümberpööramisele, omistades pinnase liigutamisele kosmilise tähenduslikkuse. 1980. aastatel õpetas Architectural Associationi koolis Gordon Pask – matemaatik, kelle kireks oli nn teine küberneetika ehk uus küberneetika. Ta töötas välja arvutusi, mis kirjeldasid täpselt hoone ümbruses leiduva prügi hulga mõju kõrvalasuva hoone interjöörile ja samuti ka inimsuhtluse dünaamikale. Kuid mis seisus oleme tänapäeval ja tulevikus?
Viimasel Veneetsia kunstibiennaalil 2009. aastal esitas mu sõber Michelangelo Pistoletto oma teose “Peeglisaal” (Hall of Mirrors), mille ta avamispäeval suure puust haamriga puruks peksis.

Santiago de Chile
1647. aastal toimus maavärin, milles hävis Santiago linn. Ligi sada aastat hiljem, ühtlasi viis aastat enne Heinrich von Kleisti sündi – 1755 –, leidis aset teine samavõrd kohutav maavärin, mis purustas suure osa Lissabonist. Pombali juhtimisel ehitati see peagi üles. Need sündmused raputasid tugevalt kristliku maailma usku. Jumala ettehooldust ei saanud enam usaldada. Läänemaailm oli rabatud ja šokis. Usk jumala heasoovlikkusse oli kõikuma löönud. Igal hommikul alustan oma päeva macchinetta’ga. Kruvin ülemise osa alumise küljest lahti, raputan välja eelmisest õhtust jäänud kohvipaksu, täidan alumise poole veega ja sõela värskelt jahvatatud kohviga, kruvin ülemise poole külge tagasi, tõmban tikku ja läidan väikese gaasipõleti.
Vaatan, kuidas macchinetta kuumeneb, tilast voolab kuuma aromaatset jooki, hommikune ajaleht räägib sõdadest, revolutsioonidest ja streikidest. Täidan tassi, lisan lusikatäie suhkrut ja segan; mõne hetke pärast on vedeliku pind taas sile. Maailma mured põimuvad lähedalasuva Piazza Farnese barokkpurskkaevuga. Iga päev teeme ettevalmistusi kõikvõimalike mõeldavate, ajas ja ruumis lähedaste või kaugete sündmuste tarbeks. Hispaania kodusõja algupäevil kavatsesid võimud minema kihutanud Andaluusia külaelanikud rajada anarhistliku Eedeni aia. Nende teadlikuks eesmärgiks oli oma niigi kehva eluviisi veelgi suurem lihtsustamine, sulgedes kõrtsid ja otsustades naaberkommuunidega naturaalmajandusele üle minnes, et nad ei vaja edaspidi isegi sedavõrd süütut luksust, nagu seda on kohv. “Sõjas ja rahus” eristas Pierre-Joseph Proudhon pauperismi ja vaesust. Pauperism on viletsus, samal ajal kui vaesus on olukord, kus inimese töö annab talle piisavalt tema vajaduste katteks – seda viimast ülistab Proudhon lüüriliselt kui inimkonna ideaalseisundit, kus me oleme nii vabad kui võimalik, ohjeldame oma tajusid ja ihasid, meil on parimad eeldused viia elu vaimsele tasandile.

Tegelikult on utoopia idee enamikule anarhistidest vastuvõetamatu, sest tegemist on jäiga mentaalse konstruktsiooniga. Utoopiat kujutletakse ideaalühiskonnana, kuid igasugune täius lõpetab automaatselt arenemise; isegi Godwin õigustas oma tormakat inimese täiustamise ideed, protesteerides, et ta ei mõelnudki, et inimene saab olla täiuslik, vaid et ta on võimeline lõputuks liikumiseks täiuslikkuse poole, märkides, et “ta mitte ei viita täiuslikuks saamise võimele, vaid on tegelikult selle ideega otseses vastasseisus”.

Üldine vastumeelsus utoopilise mõtlemise jäikuse suhtes ei ole takistanud anarhistidel omaks võtmast mõnesid utoopiast lähtuvaid ideid. Anarhistlike kommunistide mõtteviisis kajastus Thomas More’i „Utoopias“ esmakordselt väljendatud majanduslike hüvede ümberjagamine, samal ajal kui mõnel Fourier’ ideel, kuidas inimesed peaksid töötama mitte kasumi, vaid kire pärast, on kindel koht kogu anarhistlikus diskussioonis. Kuid ainsaks üleni utoopiliseks visiooniks, mis on anarhistide üldist poolehoidu leidnud, on olnud William Morrise “Teateid Eikusagilt” (News from Nowhere, 1891), mis sarnaneb vürst Pjotr Kropotkini vastastikuse abi kontseptsiooniga: selline oleks maailm, kui saaksid tõeks kõik anarhistide unistused rajada võimukeskse maailma varemeile harmoonia.

Arusaam progressist kui vajalikust hüvest on kadunud ning elu kulgeb mitte täiuse karmis valges valguses ega ka Morrise vihatud masinakuumuses, vaid pika suvise pärastlõuna küpses tüünuses, mis lõpeb õnnetu tulevikukülalise jaoks hetkel, mil ta peab naasma Londoni või New Yorgi suurlinnaellu ja igasugust kollektiivset nägemust purustavatesse kibestunud vaidlustesse.

Selle igaviku serval peatunud pika suvise pärastlõuna kuldne valgus kummitas ka anarhistide meeli. “Mu teadvus on minu oma, mu õigus on minu oma ja mu vabadus on sõltumatu vabadus,” väitis Proudhon. “Sellised inimesed seisavad liiga kindlalt omaenda jalgel, et miski võiks nende üle valitseda või neid oma võrku püüda,” ütles tema sõber Aleksandr Herzen.

Proudhoni köitev isiksus ja väljanägemine koos tema jõulise loominguga inspireerisid Saint-Beuve’i panema kirja tema esimese biograafia ja tegid maalikunstnik Gustave Courbet’st tema eluaegse vaimustunud järgija. Tolstoi ei võtnud Proudhonilt mitte ainult oma kuulsaima romaani “Sõda ja rahu” pealkirja, vaid selles peegelduvad ka mitmed viimase arusaamad sõja ja ajaloo olemusest. Proudhoni raamatu “Majanduslike vastuolude süsteem ehk vaesuse filosoofia” (The System of Economic Contradictions, or the Philosophy of Poverty, 1846) ilmudes muutis Marx täiesti oma varasemat suhtumist temasse, andes välja teose “Filosoofia vaesus” (The Poverty of Philosophy, 1847), mis annab tunnistust Marxi täielikust võimetusest mõista Proudhoni pealtnäha kaootilises tekstis peituvat originaalsust ja mõttepaindlikkust. Proudhon otsis teatavat tasakaalu, kust majanduslikud vastuolud ei oleks mitte kaotatud (kuna see ei ole võimalik), vaid dünaamiliselt võrdsustatud. Seda dünaamilist võrdsustamist väljendas vastastikkus – kontseptsioon, mis sisaldas ka valitsuse laialiminekut, varanduslikku võrdsustamist ja krediidivabadust. Ta tegeles ettehoolduse kontseptsiooniga, jõudes järeldusele, et see mitte ei kinnita heasoovliku jumalikkuse olemasolu, vaid suunab vastupandamatult järeldama, et jumal on kurjus.

Juba William Godwin mõistis poliitilist valitsust kui “toorest masinavärki, mis on olnud inimkonna pahede ainus lakkamatult toimiv põhjus, mille olemuses peitub mitmesugust sorti pahategusid ning millest on võimalik vabaneda vaid seda üleni minema pühkides!”

Kui John Locke’i definitsioon vabadusest kui “vaimu viimsest kantsist” sisaldab “vaba, kuid piiritletud tahte” loogilist vastuolu, siis Godwin ihkab konstrueerida täpset moraaliteadust, mis põhineks käitumise ennustatavusel, üldprintsiipide väljatoomisel ja protsesside kontrollimisel. Nii jõuab ta vaba tahte empiirilisemale mõtestamisele, kus on eristatud tahtmatu käitumine ja tahtlikud teod, kusjuures tahtmatu käitumine väljendab üht sorti, mineviku kogemustest lähtuvaid vajadusi, kuid tahtlikud teod põhinevad alati teadlikel otsustustel ja tuginevad “mõnede eelduste põhjal äraõpitud tõdedele”. See teist tüüpi – ratsionaalne ja teleoloogiline – determinism on peaaegu eristamatu sellest, mida tavatsetakse nimetada vabaks tahteks ehk vabaks tahteks Aquino Thomase õpetuse tähenduses, kus tahe sõltub üleni valitud alternatiivi ülimuslikumast headusest. Inimese tegudesse sekkub paratamatult põhjuse ja tagajärje ahel, kirjutas Godwin oma viimaseks jäänud esseekogumikus “Mõtteid inimesest” (Thought on Man, 1831), kuid protsessi käigus ilmneb inimlik tahe, asetudes omakorda põhjuste ritta: inimese teod muutuvad vabatahtlikuks – seeläbi eeldatavasti vabaks – sedavõrd, kuivõrd ta on võimeline ahela kulgu muutma, isegi kui ta ei suuda ahelat katkestada. Tahe ja veendumus tahte toimivuses “travel through, ei jäta meid elu lõpuni maha. Just see täidab meid võitmatu visaduse ja kangelasliku energiaga, samas kui selleta oleksime inertsed, hingetuimad tükid, ajaloos salvestunud ja luules surematuks muutunud varjud, mitte inimesed.” “…Vaatame kahjutunde, isegi kaasatundmisega neid, kelle nõrkusi me märkame või kes on teinud kurja, tundes rahuldust teadmisest, et nad on osa ühest suurest masinavärgist, ja nagu meidki, juhivad neid kontrollimatud impulsid.” Teisisõnu, ta möönab muutmatutel seaduspäradel põhineva universumi ja inimese vabadustunde vastuolu ning suhtub sellesse vastuolusse pragmaatilise heakskiiduga, tekitades vastuoluliste tingimuste või ideede vahele sedasorti tasakaalu, mis inspireeris paljusid tema libertiinidest järgijaid ning eriti muidugi Proudhoni.

Shelley kohta on ilmselt rohkem teada tema põgenemine koos Godwini tütrega kui asjaolu, kuivõrd ta sellele filosoofile intellektuaalses mõttes võlgnes, veel vähem Godwini rahaline võlg poeedi ees. Kuid Godwini Utoopia ja “Vabastatud Prometheuse” (Percy Bysshe Shelley Prometheus Unbound,1820) sidus tervikuks Godwini tütre Mary Godwin Shelley teos “Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus ” (Frankenstein or the Modern Prometheus, 1817).

See on lugu teadlasest, kes konstrueerib surnukehade osadest tehisinimese. Koletis, kes on ühtmoodi teadlik nii hirmust, mida ta esile kutsub, kui ka igatsusest armastuse järele – tunnetest, mida ta ei suuda ületada – ning kes on seetõttu määratud üksildusse, pöördub inimkonna ja oma looja, Frankensteini ja tolle perekonna vastu. Ülesehituselt romantismist inspireeritud, kuid eelkõige kirjutatud valuliku reaktsioonina oma isa utoopilistele ideaalidele, väljendus koletise seiklustes pea kogu moodsa aja inimese ja masina dialektika.

Seitse aastat varem oli Heinrich von Kleist, tõukudes Kanti “Puhta mõistuse kriitika” väärtõlgendustest, jõudnud järeldusele, et inimene on traagilisel kombel võimetu tajuma tõde, mistõttu püüdlus teadmiste ja õiglase maailma poole on asjatu. Inimkond on määratud piinlema ja tühja žestikuleerima, teadvus igavesti loodusest lahutatud. Ainsa absoluudina näis talle naiselik truudus. Selle kujutluse maailmast kui nukuteatrist pani ta kirja pärast kihlumist Adolfine Vogeli, parandamatult vähihaige noore naisega, kellega koos ta aasta lõpul Berliinis Wannsee järve ääres enesetapu sooritas. Kleisti maailmanägemuses kajastub täpselt seesama õudus.

Ainult mehaaniline kaadervärk nagu marionettnukk suudab eirata gravitatsiooni. Nii võime hakatagi uskuma, et mannekeeni liikumises on enam graatsiat kui inimkehas. Pattulangenud inimene saab tõlgitud mehaaniliseks traadist ja nöörist riistapuuks, paiskudes uuesti pattulangemisse, süües uuesti hea ja kurja tundmise puust ja taastades seeläbi oma süütuse.

Maailma ajaloo uus peatükk?
Keskpäeval, hetkel, mil Santiagot tabas maavärin, avastas Kleisti noormees, et ta on vabanenud vanglast, kuhu ta oli sattunud keelatud armastuse pärast surmamõistetud naise vastu (Heinrich von Kleist “Tšiili maavärin” (Das Erdbeben in Chili), 1807). Ta hakkab naist ja last, nende keelatud armastuse vilja, otsima. Pärastlõunavalguses leiab ta nad lõpuks linna servalt jõe äärest. Oma õnne pühitsemiseks astuvad nad ainsasse püstijäänud kirikusse. Kuid kogudus taipab, kellega on tegu. Pidades neid patusteks, kelle tõttu Santiago de Chile linna nuheldakse, hukkavad nad mehe ja naise, kinkides lapsele elu.

Veneetsias Akadeemia Muuseumis rippuvas Giorgione “Äikeses” näeme samasugust stseeni. Paremal noor naine lapsega, vasakul mees sauaga; tagaplaanil põlev linn. Kui see ongi õnn, siis vaid üürike hetk pärast kohutavat katastroofi ja enne järgmise õnnetuse toimumist. Laplace’i determinismi järgi on universumi loonud jumal pannud nüüd pliiatsile korgi peale, jalad kaminale ja jätnud loodu iseenese hoolde. Hea hulk inimmõistusest, otsustus- ja hindamisvõimest on asendunud masinate ja inimestega, kes käituvad nagu masinad.
Väga vähesed teavad, kuidas üks või teine süsteem töötab; ka leiutajale endale on see sageli müstiline oraakel, mille otsustused on ennustamatud. Mehaanilised, määratletud protsessid annavad nutikaid, hämmastavaid tulemusi. “Kindel meetod” elamiseks, mängimiseks (näiteks malemänguks) – iseenesest mehaaniline meetod – ei tähenda tingimata füüsilise masina konstrueerimist, vaid pelgalt reeglistikku, mida on võimalik tuimalt järgida. Modernsus, mis tahes ajastul see ka ei ilmneks, toob paratamatult kaasa usu kõigutamise ning “reaalsuse puudumise” reaalsuses, koos teistsuguste reaalsuste leiutamisega.
Sageli on just mehaaniline riistapuu see, mis teeb võimalikuks rääkida meie ebainimlikkusest, olgu see heasoovlik või mefistolik. Aja sisemine teadvus hävitab läbipaistva ja edasiantava kogemuse võimalikkuse. Suisa vastupidi: edasiantav põhineb kommunikeerimatul. Praha Golemi hävitava tegevuse peatamiseks piisas tema otsaette kirjutatud alef-tähe eemaldamisest. Alefi kustutamise läbi moodustus teistest tähtedest mem’ist ja tet’ist sõna Met, mis tähendas ’surnud’, see oli vastand algselt kirjutatud kolmetähelisele sõnale AMT (amet), mis heebrea keeles tähendab tõde. Ajaloos, mida käsitletakse hävitatud tekstina, toimis keel ise kaht äärmust – ülevat ja koletislikku – ühendava spektrina. Iga masin asub selle dialektika piiril, sellest kujunevad uued imetlusväärsed seadused, mis kirjutatakse meie kehale.

Sain Santiago de Chile loost teadlikuks tänu Heinrich von Kleistile. Olin tollal alles koolipoiss. Tol ajal arvasid mõned Iisraeli Eretzi kogukonna juudid, et iga vähegi oluline kirjandusteos peab saama heebrea keeled tõlgitud. Nii lugesingi Kleisti “Santiago de Chile maavärinat” esmakordselt heebrea keeles. Alles hiljuti Borgest hispaania keeles lugedes olen hakanud mõistma hispaania keele sügavuses peituvaid araabia ja heebrea algeid. Tundus, nagu oleks aeg peatunud, ja minu ees avanes sama maastik ja sama keel, millest lähtusid need kolm kõrbereligiooni – judaim, kristlus ja islam.

New York 24.mail 2010; osa tekstist on algselt kirjutatud Roomas 17. augustil 2001