uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Volker Eick. Neoliberalism ja linnaruum

Järgnevalt[1] tutvustan ma neoliberalismi mõistet, nagu see on kasutusel regulatsioonikoolkonnas (Regulation School) ja teistes majanduspoliitika harudes,  sidudes selle globaliseerumise ja linnakeskkonnaga, täpsemalt linnade kasvava tähtsuse ja muutuva rolliga. See on ülioluline aspekt, kuna juba 1980. aastatest on linnad järjest enam mõjutanud tänapäevast neoliberaalset globaliseerumist, olles samal ajal ise selle mõju all. Seejärjel tõstatan mõningaid aktivismi ja neoliberaalse glokaliseerumisega seotud küsimusi, sest pean glokaliseerumise mõistet kaasaegse ülemaailmse linnu mõjutava protsessi kirjeldamisel sobivaimaks.

Neoliberalism ja neoliberaliseerumine: globaliseerumine kui „glokaliseerumine“
Mis on neoliberalism ja kuidas erineb see oma eelkäijast liberalismist? Neoliberalismi mõistame siinkohal laiemalt kui printsiipi, mis algselt pärineb 18. ja 19. sajandi klassikalistelt liberalismi õpetlastelt, nagu näiteks Smith, Hume ja Locke. Friedrich Hayek ja Milton Friedman olid 20. sajandil kõige prominentsemad õpetlased, kes neid mõtteid kõige puhtamal kujul taaselustasid, kuid alles 1970. ja 1980. aastatel muutusid need ideed Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas sotsiaalse poliitika juhtprintsiipideks.

Et paremini mõista neoliberaalset ideoloogiat, oleks kasulik kõigepealt välja tuua need liberalismi mõttesuunad, mille neoliberalism hiljem omaks võttis.

Nagu eesliide vihjab, põhineb neoliberalism 18. sajandi (ja ka sellele järgnenud aja) liberalismil, millega seonduvad muuhulgas säärased nimed nagu Smith, Hume, Locke; 20. sajandil lisandusid sellised õpetlased nagu Friedrich Hayek ja Milton Friedman (Harvey, 2005). Liberalismi põhimõtted on:

  • individuaalne autonoomia
  • turumajandus kui tõhusaim kauba ja sotsiaalse jõukuse levitamise vahend

mittesekkuv riik, kuna rahvusriiki peetakse kõige mõjuvõimsamaks individuaalse autonoomia ja turumajanduse tõhususe takistajaks.

Neoliberalism ei ole õhukindlalt suletud tervikstruktuur (Peck/Tickell 2007) selles mõttes, et ideoloogiat ei tuleks rakendada kui ühtset printsiipide kogumit, vaid pigem tuleks seda käsitada tegelikult eksisteeriva neoliberalismina (Brenner/Theodore 2002), mis tähendab hulka praktiseeritavaid tavasid, mis omakorda toovad kaasa neoliberalismi ja selle kaasnähtused. Neoliberaliseerumist mõistame siinkohal kui protsessi, mis kirjeldab 1950. ja 1960. aastatel tekkinud ideoloogilist ja poliitilist keynesiliku-fordistliku heaoluriigi vastast suundumust. Üksikasjalikumalt võttes: esimene printsiip on see, et (neo)liberalism põhineb individuaalsel autonoomial ja isegi klassikalised üksteisest mitmeti erinevad liberalismiteooriad on selle printsiibi üsna üksmeelselt asetanud igasuguse liberaalse ühiskonna tuumaks. Teise olulise (neo)liberalismi printsiibi järgi on turumajandus kõige tõhusam ja normatiivselt ideaalseim viis jaotada kaupu ja lahendada ühiskondlikke probleeme. Kolmandaks, riiki peetakse nii individuaalse autonoomia kui ka turumajanduse tõhususe potentsiaalseks takistajaks, ning seega peaks too sekkuma nii vähe kui võimalik.

Sellegipoolest ei eelda neoliberalism rahvusriigi kadumist, vaid pigem selle lõdvendamist, kui siinkohal kasutada Bob Jessopi terminit. See tähendab, et rahvusriik delegeeriks või loovutaks mõned oma kohustused ühest küljest kohalikule tasandile, ning teisest küljest institutsioonidele ja organisatsioonidele, mis asetsevad riigist kõrgemal, nagu näiteks Rahvusvaheline Valuutafond, G8, Euroopa Liit jne.
Teisest vaatenurgast kirjeldades ei põhine neoliberalism praktikas otseselt riigi kadumisel: see on praktiline rahvusriigi lõdvendamine, so. glokaliseerimine, millest tulenevalt suureneb rahvusriigist all- ja ülalpool asetsev võim. Neoliberalismil pole midagi tegemist mittesekkuva riigiga – selle asemel hõlmab ta endas muude protsesside hulgas (kohaliku) valitsuse korraldatud õiguste üleandmist ja detsentraliseerimist. Omakorda pole neoliberalism ainult turumajandusest juhitud riik – selle asemel tagab tema jätkusuutlikkust muude printsiipide hulgas haldamine, avaliku- ja erasektori partnerlus, osanike paljusus. Ning lõpuks pole neoliberalism puhtalt ideoloogiline suundumus – praktikas toob see kaasa neo-schumpeterliku majanduspoliitika, nagu näiteks tootmisest lähtumise, privatiseerimise, konkurentsivõime, (taas)kaubastumise, dereguleerimise, ja workfare’i. Teisisõnu ei eelda neoliberalism mittesekkuvat valitsust, vaid valitsus, olgu see siis kohalik või riiklik — kus toimub detsentraliseerimine ning kus organiseeritakse suurusjärgud ümber –, edendab ise neoliberalismi suunda. Samuti ei tähenda neoliberalism, et ühiskond peaks olema ainult turumajanduse kaudu juhitav; pigem on sel vaja valitsemist, avaliku ja erasektori vahelist partnerlust, ning pluraliseerimist, mis omakorda ei pea tähendama, et riik muutub demokraatlikumaks, vaid et osanikke on lihtsalt rohkem kui enne. Ning viimaks, neoliberalism pole puhtalt ideoloogiline projekt. Pigem toob see kaasa neo-schumpeterliku (Bob-Jessop) majanduspoliitika, nagu näiteks tootmispoolse suunitluse, privatiseerimise, konkurentsivõime, (taas)kaubastumise, dereguleerimise, ja workfare’i – nn reformi, mis on hetkel väga päevakorral Saksamaal.

Osa neoliberalismi kriitilistest käsitlustest rõhutab, et tähelepanu keskpunkt on ideoloogialt nihkunud ja asetseb nüüd neoliberalismi praktilistel väljunditel. Teisisõnu huvitab uurijaid vähem liberaalse mõtlemise algne päritolu, kui see, kuidas need ideed teooriast praktikasse imbuvad. Mõistagi rakendub neoliberalism mitmesugustel geograafilistel skaaladel ning üks neist on loomulikult linnaruum.

Teemakohastest käsitlustest võib leida ühe eriti kasuliku mõttekäigu, nimelt et „praktikas toimiv neoliberalism“ on pigem mitmetest faktoritest sõltuv protsess kui mingisugune konkreetne lõpp-produkt, nagu seda neoliberaalne ideoloogia tihtipeale esitab. Mõned minu kolleegidest, nagu näiteks Nik Theodore, on nimetanud seda protsessi dialektiliseks selles mõttes, et see koosneb konfliktsetest tendentsidest, kus ühelt poolt hävitatakse juba olemasolevaid struktuure ja teisalt ehitatakse uusi. Neoliberaalse hävitamise käigus eemaldatakse nii-öelda keynesilikud (viidates John Maynard Keynes‘i teooriatele) hüved, nagu näiteks munitsipaalelamuehitus, avalik ruum ja muu säärane; kaotatakse ka jagatav sotsiaalabi ja toidutalongid, nagu näiteks USA puhul; ametiühingute-taolised institutsioonid Suurbritannias; USA Elamuehituse- ja Linnaehituse Ministeerium (Department of Housing and Urban Development HUD) ja muud taolised. Ning lõpuks tühistab see protsess väljakujunenud keynesilikud kokkulepped, sealhulgas fordistlikud tööjõulepped, mis võimaldavad ametiühingutel ja firmadel riigi vahendusel läbirääkimisi pidada ning teiseks föderaalvalitsusel Saksa liidumaade (või üldisemalt osariikide) ja linnade vahel maksuraha ümber jagada. Paljudes riikides on riigi tasandilt kohalikule tasandile jaotatav summa vähenemas või muutumas jaotuspõhimõtteilt palju keerukamaks. Teisalt kaasneb neoliberalismiga uute institutsioonide ja mudelite loomine või olemasolevate ümberkorraldamine neoliberalismi jätkumise nimel. See võib kaasa tuua riigiettevõtete konsortsiumeid, seadusemuudatusi (näiteks workfare poliitika kasutusele võtmise) või mitmesugust avaliku- ja erasektori vahelist koostööd.

Jamie Peek ja Adam Tickell on kirjeldanud seda evolutsiooni pisut lineaarsemalt, väites et neoliberalism koosneb kolmest faasist: protofaas, juurimise faas (roll-back) ja lõpuks juurutamise faas (roll-out). Kui protofaasi all mõistetakse neoliberalismi esmast teoreetilist staadiumi, siis kaks järgmist faasi hõlmavad neoliberalistliku praktika väljakujunemist. Juurimise faasis, mis on oma olemuselt reaktiivne, hävitatakse keynesilik poliitika ja ühiskondlikud moodustised, et teha ruumi järgnevale neoliberatsiooni pragmaatilisele faasile – juurutamise faasile, mis sisaldab proaktiivseid neoliberalismi rakendusi ja ideid.

Siinkohal tahaksin esile tõsta kahte ülalmainitud aspekti: töösuhteid (protofaasis) ja ametiühingute laialisaatmist (toimub juurimisfaasis). Kui mõtleme selle peale, mis toimus Suurbritannias 1980. aastatel, võime selgesti näha agressiivset rünnakut ametiühingute vastu, kuhu kaasati ka politsei. Selles mõttes polnud see pelgalt poliitiline või ideoloogiline võitlus, vaid veelgi enam oli see ametiühingute vastane kampaania, mille eesmärgiks oli täielikult hävitada kõik ametiühingud, kuigi otseselt niimoodi on võib-olla liiga karm öelda ja ma tulen selle juurde hiljem veel tagasi. Kui juurimisfaasis hävitati ametiühingute võim, siis juurutamisfaasis võeti kasutusele paindlikum lähenemine, et ettevõtted võiksid muuta töötunde, vähendada palkasid ja üritada läbirääkimisi muuta ettekirjutusteks.

Teiseks näiteks võiks olla sotsiaalpoliitika, kus juurimine on seotud sotsiaaltoetuste vähenemisega, samas kui juurutamine toob mängu uue, USAs loodud workfare kontseptsiooni. Selle reeglite kohaselt on inimestel endiselt õigus saada töötu abiraha ja sotsiaaltoetusi, AGA tingimusel, et nad töötavad, kusjuures töö, mille nad on sunnitud vastu võtma, ei pruugi olla vastavuses nende kutsealaste oskustega või eelneva töökogemusega. Selle lähenemise keskne idee on järgmine: kui sa tahad, et riik sind töölt jalgalaskmise tõttu ülal peaks, pead sa võtma vastu mis tahes töö, mida me sulle pakume. See on täiesti uus idee, mis pole enne kunagi kasutusel olnud. Sellepärast võime öelda, et see juurutati neoliberalismi raames.

Mitmel pool maailmas on teadlased nagu Bob Jessop jõudnud seisukohale, et selline keynesiliku linnapoliitika ümberstruktureerimine toob endaga kaasa rahvusriigi õõnestamise, mis tähendab et riigi roll kohalike piirkondade ja globaalse majanduse institutsionaalse puhvrina väheneb. Kui vähendada riigi sekkumist näiteks elamuehitusse, kohalikku infrastruktuuri (nagu veevarustus või kanalisatsioon) ja sotsiaalhoolekandesse, oleksid kohalikud võimud sunnitud neid valdkondi rahastama või nad siis hoopis täiesti hülgama.

Erik Swyngedouw (1997, 2004) on seda protsessi laiemas plaanis nimetanud glokaliseerumiseks, üheaegseks nihkeks üles globaalse majanduse ja selle institutsioonide suunas, ning alla kohalikule tasandile. Varem riigile kuulunud valitsusvõim justkui kaoks. Kuid kuna protsess on geograafiliselt ja ajaliselt ebaühtlane, mõjub see erinevate riikide kontekstis eri viisil, nii et neoliberalistlikud linnad ja riigid ei muutu tingimata ühesugusteks ega ka isegi mitte sarnasteks. Heaoluriigi agressiivne juurimine toimus kõigepealt USAs, millele järgnesid sarnased arengud Kanadas, Suurbritannias ja isegi Saksamaal. Kõigis neis riikides leidub sektoreid, kus juurimisfaas on pooleli, ja sektoreid, kus see on suhteliselt lõpuni viidud. Juurimisfaas, ehk keynesilike sekkumiste kaotamine, ja juurutamise faas, ehk aktiivsema neoliberalistliku poliitika rakendamine, toimuvad seega vägagi ebaühtlaselt, kuhjuvalt, mitmesugustest faktoritest sõltuvalt ja on suurel määral lõpuni viimata. Kujunev poliitiline maastik on geograafiliselt ja sotsiaalpoliitiliselt väga liigendatud, kui arvestada ka veel viimaseid keynesilikke hüvesid nagu näiteks sotsiaalehitus. Saksamaal eksisteerib see siiani kõrvuti liberaalse tööjõupoliitika juurutamisega. Selliseid poliitikaid võidakse ühes riigis rakendada, kuid teises mitte. Samuti võib see ühe riigi piires varieeruda, olles ühes linnas kaugemale arenenud kui teises.

Seega kuigi võib öelda, et Põhja-Ameerika ja Euroopa poliitikas suhtutakse individuaalsesse autonoomiasse, riiki ja turumajanduse rolli järjest sarnasemalt, järgides suhteliselt lihtsat ideedekogumit, väljenduvad neoliberalismi institutsionaalsetd ilmingud, mis põhinevad omakorda samavõrd lihtsal pinnasel, vägagi ebaühtlaselt nii ühe riigi piires kui riikide võrdluses. Peamiseks põhjuseks on ideede poliitikasse rakendamise viis.

Kuid Smith (1996) väidab, et linnade neoliberalistlike muutuste paremaks mõistmiseks oleks otstarbekas asendada termin neoliberalism omaenda tuletatud spetsiifilisema mõistega

revanšistlik urbanism. Üks tuntumaid revanšistliku urbanismi näiteid oleks endise New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani – Manhattani Mussolini, nagu teda kord New York Times’is kutsuti – rakendatud poliitika otsida üles kõik „kodutud inimesed, kes New Yorki olid sisse tunginud“ (Giuliani enda sõnul). Sarnane poliitika levib erinevate nimetuste all terves maailmas: näiteks „katkiste akende parandamine“ (Broken Windows) või siis niinimetatud täisleppimatus (zero tolerance). Samal ajal arendas Smith (2007) revanšistliku urbanismi ideed globaalsel tasandil edasi (globaalne revanšism), nimetades seda „sõjaks terrorismi vastu“.

Ning lõpuks, David Harvey on neoliberaliseerumise protsessi olemuse kokku võtnud järgnevalt: „Võime tõlgendada neoliberaliseerumist kui utoopilist projekti, mille eesmärk oleks realiseerida teoreetiline rahvusvahelise kapitalismi kavand, või kui poliitilist projekti, mis taastaks kapitali kogumise tingimused ja annaks võimu tagasi majandusliku eliidi kätte… Väidan, et neist eesmärkidest on praktikas domineerima jäänud teine. Neoliberalism pole olnud kuigi tõhus globaalse kapitali kogumise taaselustamisel, kuid on hämmastavalt hästi suutnud taastada, või mõnel juhul — nagu Venemaal ja Hiinas — luua majandusliku eliidi võimu. Teoreetiline utopism neoliberalistliku mõtte juures on… põhiliselt toiminud õigustamissüsteemina ja normaliseerijana ükskõik mille jaoks, mida oli eesmärkide saavutamiseks vaja.“ (Harvey, 2005: 19, originaali rõhud).

Harvey jätkab ühes teises essees:
„Võime… uurida neoliberalismi ajalugu kui utoopilist projekti, mis annab rahvusvahelise kapitalismi ümberkorraldamiseks teoreetilise mudeli, või kui poliitilist projekti, mille eesmärgiks on taastada kapitali kogumise võimalused ja klasside võim… Mina väidan, et viimane neist eesmärkidest on jäänud domineerima. Neoliberalism pole osutunud tõhusaks globaalse kapitali kogumise taaselustajaks, kuid samas on õnnestunud väga hästi klassivõimu taastamine. Neoliberalismi põhimõtted hüljatakse kiirelt niipea, kui nad satuvad selle n.ö. klassiprojektiga vastuollu“ (Harvey, 2006. Lk 149).

Bob Jessop arendab seda mõttekäiku edasi, väites, et kuna neoliberalism kulgeb ajalises ja ruumilises mõttes ebaühtlaselt, võib neoliberalismi käsitleda mitmetes vormides, mis kõik üritavad kohandada ja alal hoida kapitalismi, kuigi võib tunduda, et viimane on iseenesest vastuoluline. Seega tuletas ta neli neoliberalismi esinemisvormi, mida peaks käsitama kui idealiseeritud vorme ja analüüsivahendeid, mitte tingimata kui olemasolevaid neoliberalismi ilminguid.

Enne nende selgitamist, peatun korraks sellel, milles seisneb Bob Jessop’i termini „Schumpeterliku workfare’i post-natsionalistlik režiim“ (Schumpeterian Workfare Post-National Regime) olemus. Bob Jessop kasutas antud terminit (SWPN) kõigepealt ja eelkõige Schumpeteri kirjeldatud loova hävitamise kontekstis: üks neoliberaliseerumise oluline külg on justnimelt see, kuidas kapitalism pidevalt ennast ise uuendab, hävitades oma varasemad ilmingud ja asendades need uute akumulatsioonivõimaluste, uute regulatsiooniviiside, uute institutsioonidega, jne.

Workfare tähendab sügavat muutust heaoluriigi tööandlussüsteemis, selles mõttes et töövõimelised töötud saavad sotsiaaltoetusi ainult sel juhul, kui nad tegelikult tööd teevad, isegi ühiskondlikku või madalalt tasustatud tööd või töötavad vabatahtlikuna. Näiteks USAs on ühiskondliku töö tegemine isegi munitsipaalkorteri (public housing) saamise eeldus, Euroopas kutsutakse seda sotsiaalelamuks (social housing) või doteeritud elamuks (subsidized housing), sarnased lahendused on olemas ka Suurbritannias. USA sotsiaaltoetuste süsteemis on isegi noored emad kohustatud töötama, et oma toetusi kätte saada. Peale selle, kui nad on alla 18-aastased, peavad nad olema kas abielus või elama oma vanemate juures, et abiraha saada. Sotsiaalabireformiga – mis algas 1996. aastal ja mida endine USA president Bill Clinton populariseeris kui „sotsiaalabi lõpetamist, sellisena nagu me seda teame“ – kehtestati uus seadus, mis piiras sotsiaaltoetuse saamise perioodi maksimaalselt viiele aastale. Saksamaal, kui viidata taas sellele globaalse neoliberaliseerumise suuna ebaühtlusele, mida olen eespool juba kirjeldanud, hakkas nende workfare programm tööle alles 2004. aastal, kui võeti vastu nn Hartzi seadused. Antud seadus mitte ainult ei juurutanud uusi workfare põhimõtteid, mis eeldasid tööks valmisolekut kui abirahade saamise eeltingimust, vaid andsid tööhõiveametnikele ka võimu otsustada korteri suuruse ja üüri alusel, kas inimesele anda või mitte anda võimalus sotsiaalelamus elada. See tähendab, et sa saad töötuna riigilt abiraha, kuid riik peab ühtlasi ka sinu majutuse eest maksma. Nii et tööhõiveamet võib otsustada, et sinu korter on liiga suur või liiga kallis ja tõenäoliselt sunnib see sind välja kolima. Teisisõnu on võimalik sundida töötuid kolima odavamatesse ja kaugematesse piirkondadesse, mis tavaliselt paiknevad äärelinnades. Siin ilmneb jälle neoliberalismi ja linna otsene seos.

Termin post-natsionalistlik viitab olukorrale, kus rahvusriik ei ole enam ainuke otsustav jõud, kes valitseb laiahaardeliselt riigi poliitilisel areenil, vaid ta on seotud Euroopa Liidu, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, G8 ja muude globaalsete institutsioonide otsuste või vähemalt nõuannetega.

Ning lõpuks, režiimi mõiste kasutamine riigi asemel viitab, et rahvusriik pole enam ainuke otsustaja selles, milliseid poliitilisi samme teha. Selle asemel on mitmeid privaatsfääris tegutsejaid ja huvigruppe, nagu firmad, mittetulundusühingud, vabatahtlike organisatsioonid, suunagrupid (arenguagentuurid, sihtasutused, jne.), kes osalevad otsustamise protsessis erinevatel tasanditel – riigiülesel, riiklikul, regionaalsel, kohalikul ja isegi naabruskonna tasandil.

Üks laialdaselt levinud otsustamisvorme on era- ja riigisektori partnerlus: eriti linnalises kontekstis võib mainida ostukeskusi, spordistaadione, rongijaamu ja muid sääraseid kohti, mis on kõik nn masside kasutuses olevad eraomandid ja mis tahavad linna arendamises ja juhtimises oma sõna sekka öelda. Samuti võib mainida nn äriedendamispiirkondi (Business Improvement Districts – BIDs), mis rajati USAs juba 1960ndate lõpus ja mis levisid sealt Suurbritannia kaudu edasi Euroopa mandrile. Christian Parenti (1999: 96–97) sõnul võib neid kirjeldada kui „eraomandis, isemaksustavaid mikroriike linnades, mis hoolitsevad kõige eest, alates tänavate puhastamisest ja ekskursioonide korraldamisest ujuvintressiga võlakirjade andmise ja kerjuste arreteerimiseni välja“. Äriedenduspiirkondades on juhtivatel positsioonidel linna majanduseliit ja jätkates Parenti sõnul „kehastavad nad kõiki riigi privileege ja võimu, samas ei lasu neil ühtki sellist kohustust ega piirangut, mis on demokraatlikul valitsusel“. BID on rühm ettevõtjaid, kes esindavad linna majanduslikku eliiti, enamasti linna keskuses, ja kes otsustavad selle üle, mis toimub avalikus ruumis (vt pikemalt Töpfer et. al., 2007).

Vaadakem nüüd põgusalt üle Bob Jessopi toodud neoliberalismi neli vormi.

Neoliberalism oma puhtaimas vormis töötati välja 1973. aastal Tšiilis liberaalsete Chicago Poiste juhtimisel (vt Harvey 2005) eelneva protofaasi järel. Praegusel hetkel võime näha selle puhtaima vormi taasesinemist Iraagi poliitilises majanduses, kus naftaressursside kontrolli pärast toimuva võitluse tõttu on muuhulgas keelustatud nii ametiühingud kui ka streikimine – rääkimata siis massilistest tapmistest, kus „USA mereväed tapavad Iraagi elanikke Fallujah’s ülemaailmselt keelatud fosforipommidega ja agent orange’iga, ning kus needsamad USA väed vägistavad ja tapavad Iraagi naisi“, nagu hiljuti sõnastas Neil Smith (2007). Nii et puhas neoliberalism on tihti seotud sellega, mida David Harvey (2006) nimetab „akumulatsiooniks ärandamise teel“ ja USA välispoliitikat vaadates näeme, et sageli kaasneb sellega ka sõda.

Üks versioon neoliberalismi puhtaimast vormist on see, mida Bob Jessop defineerib neostatismina, mida võime märgata Prantsusmaal; ilmselt selgub valimiste järel, kuidas see edasi läheb. Tõenäoliselt kerkib esile neoliberalistlikke protsesse, mis on väga erinevad nendest, mida juba tunneme (heites nüüd – novembris 2007 – pilgu uudistesse, näeme „neoliberalismi à la Sarkozy“: näeme erilist agressiooni nii organiseerimata kui ka organiseeritud töölisklassi vastu ja presidendi võluvat püüdu olla globaliseerunud maailmaturul ja vastavate riikide valitsuste seas nii provokatiivne kui võimalik).

Kolmas neoliberalismi vorm on neokorporatiivsus, mis võiks mingil määral kehtida Saksamaa kohta, välja arvatud viimane iseärasus – kõrgete maksude kehtestamine ühiskondlike investeeringute rahastamiseks. See oli varem Saksamaal väga oluline teema, kuid enam mitte, samas konkurentsi ja koostöö ehk üha laieneva era-, avaliku ja muud tüüpi osaluse taastasakaalustamise küsimus on seal ikka veel väga olulised.

Ja viimaks on neokogukondlikkus, mis minu arvates tekkis 1980. aastatest kuni 1990. aastate alguseni toimunud neoliberalismi juurimisfaasi kõrvalmehhanismina. Ma leian, et see kehtib eelkõige linnade tasandil, vähemalt Lääne-Euroopas, kus praktiliselt igal riigil on olemas ühiskondliku tasakaalustamise, ühiskondliku integratsiooni, volitamise, individuaalse vastutuse, iseseisvuse ja toetuse programmid. Selle tagajärjel määravad linnaruumi arengut eriti nn mahajäänud piirkondades nüüd sellised programmid nagu Uus Plaan Kogukondadele (New Deal for the Communities) Suurbritannias, Ühiskondlikult Integreeritud Linn (Socially Integrated City) Saksamaal, või Suurlinnad (Big Cities) Hollandis. Aktivismi ja linnauuringute seisukohalt on nendel programmidel oma roll, kuna nende eesmärgiks on, nagu ma hiljem näitlikustan, defineerida, integreerida, sulandada ja ohjata mitte ainult kogukonda, vaid ka tekitada teatud tüüpi aktivismi, mis viib kergelt atavismini ja püüdlusteni, mida pole enne põhjapoolsetes riikides kogetud. Selliste programmide eesmärgiks on vastuseisu elimineerimine ja kuritegevust vähendav linnaplaneerimine.

Veel üks programm, mida ma tahaksin selles kontekstis mainida, kuigi see ei keskendu mahajäänud piirkondadele, vaid n.ö. äärealadele, on Hollandis toimiv Broedplaatsens. Erinevalt eelmainitud programmidest on selle eesmärgiks meelitada veepiiri arendamiseks ligi uusi kinnisvaraarendajaid ja õhutada selleks nn noorte loovate linnaelanike klassi sinna kolima. Sellega seostub tahes-tahtmata Richard Florida raamat „Loova klassi tõus“ („The Rise of the Creative Class“), mis pole väärt isegi seda paberit, millele ta trükitud on. Niisiis, teatud perioodiks jagatakse tegusatele inimestele maad (vähendatud üüriga või isegi tasuta, Amsterdami linna toetusel) ja kui piirkond on tänu sellele aadeldamise eelväele (nagu ma ise tavatsen neid kutsuda) atraktiivseks muutunud, võtab riik või linnavalitsus selle üle ja müüb linnaeliidile maha. Nii et selles arenguprotsessis kasutavad linnad ära kunstnike, arhitektide, linnaplaneerijate jt loovust ning muudavad selle tuluallikaks.

Linn: tõeline vaidluste ruum
Tuleme nüüd tagasi globaalse ja kohaliku tasandi juurde. See, mida me kogeme – ja siinkohal on suhteliselt oluline mõiste asukoht! asukoht! asukoht! –, on kasvav rahvusvaheline, riiklik, interregionaalne, linnadevaheline ja -sisene konkurents. Sellega seoses on globaliseerumine ja lokaliseerumine sulandumas millekski, mida on nimetatud glokaliseerumiseks.

Samavõrd kui rahvusriik kaotab oma tähtsust otsuste tegemise protsessis, on tal neoliberaliseerumisprotsessi käigus tekkinud kohustused kohalikul tasandil, kohalikul skaalal. Tänapäeval mängitakse kohalikul tasandil ja kohalikul skaalal üle riigist ja selle poliitikast, kuna linnadevaheline konkurents on erinevatel tasanditel intensiivsemaks läinud. Kesk-Euroopa linnad, nagu näiteks Viin, Budapest ja Berliin, on tihedas omavahelises võistluses, et suured rahvusvahelised firmad valiks asukohaks just neid ja et nad seeläbi muutuks tugevaimaks peakorterite keskuseks, põhiliseks tööandjaks, jne. Samasugune rüselus toimub nii-öelda globaalsetes linnades, kes võistlevad samuti tippfirmade asukohaks saamise pärast, et need suunaks kapitali läbi nende börsside ja tooks endaga kaasa uusimat tehnoloogiat. Kõige sobivamad näited siinkohal oleks muidugi London, New York, Los Angeles, Tokyo ja S~ao Paulo.

Samal ajal tähendab see, et kui linn pürgib maailmalinnaks, nagu näiteks Berliin, siis peab linnavalitsus kindlustama, et linna keskus kui linna visiitkaart oleks heas korras ja et vaatepilti ei rikuks narkomaanid, kodutud ega muud soovimatud isikud. Selle eesmärgi saavutamiseks peaks linn käituma nagu ettevõte ja muutuma konkurentsivõimeliseks – see tähendab ka, et tuleb ohjata kõiki tagajärgi või hävitustööd, mis neoliberalismi protsessiga kaasneb. Osa sellest on püüd muuta neid tagajärgi (kodutust, vaesust, töötust, jne) vähem märgatavaks või isegi nähtamatuks. Mis ühtaegu tähendab, et valitsus peab linnatasandil muutuma äriliseks – tähelepanu keskmesse tuleb siin võtta majanduslik tõhusus ja madalad maksud (firmade puhul muidugi), kuid samuti individuaalne vastutus, moraalsus ja kohustused (töölisklassi ja linna vaeste jaoks iseäranis).

Niisiis on tänapäeva linnapoliitika kõige tähtsam eesmärk mobiliseerida linnaruum kui turumajandusliku kasvu areen. Neoliberalismi juurutamine on toonud kaasa mõningad flankeerimismehanismid?? ja kriisi teisaldamise viisid, nagu näiteks kohalikud majandusarenduspoliitikad ja kogukonnapõhised programmid, mis suurendavad sotsiaalset tõrjutust. Samuti on see toonud kaasa varem selgelt eristatud omavalitsuste vahelisi organisatsioonisisese võrgustiku tekitamise ja kaastöö viise, nii et lõpuks on omavahel põimunud ja samas ka uuenenud ühiskondlikud, poliitilised ja isegi ökoloogilised kriteeriumid, et õhutada majanduslikku konkurentsivõimet. Linna ühiskondlikud infrastruktuurid, poliitiline kultuur ja ökoloogilised alused muudetakse majanduslikeks väärtusteks. Juba deregulatsiooni käigus ja heaoluriigi lammutamisega 1980. aastatel on linnakonflikti olukord hakanud oluliselt muutuma. Jaotuspoliitikad asendati järjest enam linnadevahelise konkurentsi tugevdamisega, mille tagajärjel on ühiskondlik-ruumiline polariseerumine intensiivistunud, samas kui jõukus ja majanduslikud võimalused jaotuvad järjest ebavõrdsemalt.

1990. aastatel neoliberalismi juurutamise faasis tekkis uusi arenguid reformide (mis puudutavad sõltuvust sotsiaaltoetuste süsteemist, kogukonna taaselustamist, ühiskondlikku kapitali, ja muud), uute institutsioonide ja jaotusviiside näol, nagu näiteks integreeritud piirkondlik arendamine, ühiskondlik töö, avaliku- ja erasektori partnerlus, linnaruumi taaselustamine ja ühiskondlik heaolu. Nii et tänapäeval on määratu hulk mitteriiklikke tegijaid kõikides nendes valdkondades, mis tekkisid 1990. alguses – periood, mida teadlased Adam Tickell, Jamie Peck ja Nik Theodore on määratlenud neoliberlismi juurutamisfaasi algusena, kuigi kaugemale arenenud kapitalismiga maades nagu USA ja Suurbritannia võis leida sarnaseid programme juba 1980. aastatel. Need uued mõttesuunad ja partnerlused mitte ainult ei tugevda kogukondasid ja ühiskondlikke võrgustikke, vaid annavad neile ka rohkem vahendeid, tänu millele nad loovad ja säilitavad linna konkurensivõimelist ja taaselustatud kasvumehhanismi. Peale selle on säärased arengud õõnestanud vundamenti, millele oleks võimalik ehitada üldisemat vastupanu ja tulemusena on limiteeritud ka see ruum, kus vaidlustamine toimuda võiks. Laenates siinkohal Margit Mayeri ideed, on olemas vähemalt neli rindejoont, kus aktivistide liikumised siiani osutavad eri viisidel vastupanu linna valitsemise protsessi neoliberaliseerumisele.

„Fordistliku kasvumudeli kohaselt keskendusid linnavalitsused infrastruktuuri laiendamisele ja suurejooneliste linnaarenguprojektide korraldamisele. Kontrastiks võib tuua kasv ennekõike lähenemise linnaarendamisele – mitme linna reaktsiooni linnasisese keskklassi ja äride vähenemisele –, mille puhul sotsiaalinvesteeringud ja raha ümberjagamine asetati teisele kohale. Selline avaliku sektori piiramine toimis käsikäes limiteeritud linnapoliitikaga, kus keskseks muutus asukohapromo, tootmisse sekkumine, kesklinnade regenereerimine, st linnakeskuste ümberehitamine ja laiendamine muutmaks neid atraktiivseteks kaubandus- ja teeninduskeskusteks või maailmaklassi konverentsi- ja hotellipiirkondadeks.

Nende suursündmustega hakkasid linnad doteerima nn nullsumma konkurentsi, seda mitte ainult suurejooneliste projektide kaudu (nagu näiteks sadamapiirkondade ümberkujundamise, rongijaamade uuendamise või näituste, messide, olümpiamängude kohalemeelitamisega jne) vaid ka teemaatiliste meelelahutuskeskuste kaudu. Selles konkurentsis sõltub pealejäämine suurel määral linnaalade imago pakendamisest ja müügist, mis on seega muutunud sama oluliseks kui kesklinnade ja multifunktsionaalsete keskuste puhastamine „soovimatutest ja ohtlikest elementidest“ (nagu näiteks noortekambad, kodutud, kerjused, prostituudid jms). Lisaks sellise kontingendi asustamisele marginaalsetesse piirkondadesse, kus nad on nn metsikusse tsooni eraldatud, suhtuvad linnauuenduse eestvõtjad kõhklevalt ka etnilisse ja kultuurilisse mitmekesisusse. Seal, kus on võimalik seda kultuuri tarbimise eesmärgil turustada, võib tõesti juhtuda, et kultuurilist mitmekesisust soositakse… kuid samal ajal rakendatakse ühiskondlikke kontrollimehhanisme sellesama mitmekesisuse piiramiseks“ (Mayer, 2007: 94, originaali rõhutus).

Mayeri (2007) sõnul on esitab esimene rindejoon väljakutse kasvupoliitikale, mis on hakanud domineerima munitsipaalseid tegevuskavasid. On tekkinud mitmeid kasvupoliitikale vastanduvaid liikumisi, et võidelda uute kesklinna arengukavadega, vaidlustada ebajärjekindlaid investeerimisskeeme ja olemasolevate linnakeskuste hooletusse jätmist ning seista vastu ärilistele viisidele, mida linnad turustamiseks, regionaalses ja globaalses konkurentsis püsimiseks kasutavad. Meenub üks hiljutine kohalik näide – pronkssõduri monument, mis ilmselgelt oli vägagi ideoloogiast läbi imbunud ja sütitas praeguses pingelises olukorras etniliste eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel arusaamade konflikti. Minu meelest ehitati see monument fašistliku Saksamaa alistamise ja seega ka Nõukogude võidu mälestamiseks, mis seega teeb sellest võimsa Nõukogude ülemvõimu ja rõhumise sümboli. Monumendi kaotamise argumendid on ebaselged. Kas see peaks tähendama ajaloo lõpetamist? Peaks see sümboliseerima venelaste valdustesse tungimist? Minu meelest võib monumendi eemaldamise põhjendamine ideoloogiliselt aluselt pelgalt varjata hoopis teistsuguseid motiive. Sidudes selle linnauuenduse temaatikaga, võib ilmneda, et monumendi eemaldamine ei puuduta vaid russofoobiat või ajaloo lõpetamist, vaid majanduslikku võimu kasutada seda kesklinna ruumi ostukeskuse, uue hotelli või muu ärilise ettevõtte rajamiseks. See kaotaks lõplikult või igal juhul muudaks oluliselt selle koha kui ühe põhilise linnaväljaku funktsiooni. Eile tundus mulle, et see koht on elav avalik ruum – kell oli umbes 9 õhtul ja palju inimesi oli kohal, mõned neist tõid lilli, mõned tegid pilte – vastupidiselt teistele kesklinna platsidele, kus polnud põhimõtteliselt kedagi peale politsei ja ühe turvafirma minibussi. Niisiis tundub see olevat väga huvitav koht, kus uurida aktivismi mõju linnaruumi ümberstruktureerimisele.

Teiseks rindejooneks on vaesed piirkonnad, mis on kaua olnud kogukonna- või piirkonnaaktivistide pärusmaa, kuid mis on nüüd vähemalt Euroopa Liidus järjest enam kaasatud või isegi täiesti hõlmatud sellistesse territoriaalse suunitlusega programmidesse, mida ma eelnevalt juba mainisin: Uus Plaan Kogukondadele Suurbritannias, Ühiskondlikult Integreeritud Linna programm Saksamaal või Suurlinnad Hollandis.

Kolmas rindejoon ärgitab tegudele sotsiaal- ja tööturupoliitika neoliberaliseerumise ning heaoluriigi kaotamise vastu ning õiglasema ühiskonna ja keskkonna poolt – kõik need teemad kerkisid linnaaktivismis esile viimase aastakümne jooksul. Eriti just ühiskondlik õiglus muutus nõustavate MTÜde ja töölisõiguste organisatsioonide põhiteemaks, ning tundub, et järjest enamates riikides ühinevad need laiahaardelisteks koalitsioonideks. Nende ühiskondlike liikumiste kaudu saavad vanamoodsad ametiühingud värsket verd, muutudes samas ka palju avatumaks. See on eriti lootustandev nii USA kontekstis kui ka osaliselt (Lääne-)Euroopas, kuna see tekitab võimaluse uute ja laiahaardelisemate koalitsioonide loomiseks. Üks laia kõlapinnaga näide on Attac’i ja ametiühingute pidev läbirääkimisteprotsess, kus üritatakse seista vastu uuele workfare poliitikale ja tohutule madalapalgalise töö sektori kasvule.

Ning viimane, neljas rindejoon, on niinimetatud globaliseerimisvastaste liikumise tule all, mis on minu meelest väga ebatäpne termin, kuna ükski neist organisatsioonidest ei vastandu pelgalt globaliseerumisele, vaid pigem neoliberaalsele globaliseerumisele, mis on tänapäeval välja kujunemas. Viimase viie kuni kümne aasta jooksul on nende anti-neoliberaalsete globaliseerumise vastaste liikumiste puhul huvitav aspekt just avastus, et nende tegutsemise tulemuslikkus sõltub paljus kohalikust tasandist. Niisiis keskenduvad need liikumised järjest enam kohalikule skaalale, kus globaalne neoliberalism tegelikult otsest mõju avaldab ja käegakatsutavaks muutub ning kus globaalsed teemad muutuvad kohalikeks. See toimib eriti Euroopas, kus selle rahvusvahelise liikumise võrgustik mugandab oma tegevuskavasid ja eesmärke, kasutades globaalse protesti vahendina kohalikult olulisi teemasid. Tihtipeale teevad nad koostööd ühiskondliku õigluse liitudega, mis iseloomustavadki neljandat rindejoont.

„Kõrgfordismi ajal ei peetud ei tööhõive regulatsiooni ega sotsiaaltoetuste määramist kolmanda sektori ülesandeks – pigem nähti ühiskondlikku sfääri kui eraldi osa, mis asetses eemal tööhõiveturust ja seda korraldavatest institutsioonidest. Seda peeti mittepoliitiliste assotsiatsioonide tegevussfääriks. Neoliberalismi algfaasis eirati vaeste ja tõrjutute piirkondi, kuid juurutamisfaasis tungis sinna hulk kuritegevuse, sotsiaalabisõltuvuse, töötuse ja muude ühiskondliku allakäigu ilmingutega tegelevaid programme. Neoliberaalne lähenemine tööhõiveturu ja sotsiaalsfääri (taas)reguleerimisele toimub läbi territoriaalsete strateegiate, mille eesmärk on juhtida protsesse nii kogukonnasiseselt kui nende kaudu. Samal ajal üritab neoliberaalne linnajuhtimine „äristada“ seni hüljatud ühiskondlikke alasid, muutes neid „äriliste kaalutluste viljakateks väljadeks“ (Mayer, 2007: 97, originaali rõhutus).

Kokkuvõtteks naasen küsimuse juurde, mis on linnade kasvava tähtsuse põhjused ja ajendid. Esiteks viib rahvusriigi nõrgenemine kohustuste ülekandmiseni kohalikule tasandile. Mitmed teadlased kirjeldavad seda kohustuste nihkumist distantsilt juhtimisena, mis tuleneb samast rahvusriigi detsentraliseerimise protsessist. Muidugi ei jäta see linna otsuste tegemisel täiesti iseseisvaks: linna sõltumatus rahvusriigist erineb riigiti ja samas jääb riigile alles sõnaõigus linnas elluviidavas poliitikas. Globaalsete linnade jaoks on peakorterite majandus nende olulisuse kasvu võtmeküsimus, ning see paistab välja finantstehingute andmetest, globaalsest kaubajaotusest ja isegi globaalsest rahvastikujaotusest. Kui võtame näiteks väga rikka ja mõjuvõimsa linna nagu Los Angeles, näitavad andmed, et see on maailmamajanduses suuruselt kolmandal kohal (täpsemalt öeldes kehtib see California kohta), kuid samas on seal tohutu hulk linnas elavaid vaeseid, tänu kellele selline globaalne linn toimib – nii et teisalt on see ka üks vaesemaid linnu. Sellised linnad on tuubil täis uut tehnoloogiat, mis annab kogu protsessist ülevaate ja võimaldab sel toimida, ning lihtsustab kokkuvõttes linnamajandamise peenmehaanikat. Niisiis domineerivad nendes linnades tõhusust optimeerivad majanduslikud areenid ja äri soosimine, mida toetab omakorda workfare režiim. Selline kombinatsioon on otsustav faktor linna muutmisel ärikeskseks, linn-ettevõtjaks. See tähendab, et linnapoliitika ei ole enam hääletamise ja muude avalik-arvamuslike viisidega muudetav, pigem juhitakse seda kui firmat, millel on piiratud arv juhte, kes panevad paika järgnevate aastate või kuude linnapoliitika. See viib revanšistliku linnapoliitikani, nulltolerantsini, keskklassistumiseni, tihedama politseistumiseni, ja kinniste kogukondade tekkeni (Eick et al., 2007).

Linnade kasvavat tähtsust võib tõlgendada protsessina, millele lisab kütust rahvusriigi lõdvendamine, riiklike valitsuste püüd valitseda eemalt (detsentraliseerimine), tsentraalsuse tähtsuse tõus (samas kui aegruumi kokkusurumine muutub järjest olulisemaks), nagu võib näha nendes globaalsetes linnades, kus peakorterite majandus on võtmeküsimus. Uut tehnoloogiat – eriti transporti ja kommunikatsioonivahendeid – tuleb siinkohal pidada selle protsessi oluliseks lihtsustajaks: lõpuks on muutunud võimalikuks linnamajanduse peenhäälestus.
Nende protsesside tulemusena tõlgendatakse linnu (ainult) majandusareenidena, mis peavad olema majanduslikult töövõimekad ja ärisoodsad; protsessid viivad „ärilinnani“ ja linna kui ettevõtjani, mis on organiseeritud workfare režiimi alusel, mida ohjab revanšistlik linnapoliitika (nulltolerants, keskklassistumine, politsei mitmekordistamine), ja kus esineb sääraseid nähtusi nagu kinnised kogukonnad.

Neoliberaalne kuritegevuspoliitika: politseilise tegevuse mitmekesistumine
Võtame ette neoliberaalse kuritegevuspoliitika. Kunagi varem pole kuritegude ennetamine olnud nii oluline teema, kui neoliberalismi ajal (Eick et al., 2007). Enam pole tegemist sellega, et politsei põhiülesanne on kuritegude eest karistada, vaid nüüd peaks ära hoidma suisa kuritegevuse võimaluse. See viib väga keerukate kuritegevust ennetavate meetmeteni (mis isegi ei puutu kuritegevusse), nagu näiteks antisotsiaalse käitumise kontroll (Anti-Social Behaviour Orders – ASBO’d) Suurbritannias, mis vägagi limiteerivad avalikus ruumis lubatud tegevusi. Näiteks ei lubata enam mõnedes Suurbritannia ostukeskustes kanda kapuutsiga dressipluuse, kuna seda tuntakse kui noorukitest korrarikkujate vormiriietust. USAs on kasutusele tulnud niinimetatud „kolm eksimust ja kõik“ mõiste: ütleme, et kasutate ühistransporti, kuid ei ostnud piletit, nii et kui vahele jääte, on see esimene eksimus. Seejärel lähete tülli oma elukaaslasega, peksate ta läbi ja jääte jälle politseile vahele, seega saate oma teise eksimuse. Ja kuna te olete teistkordse vahelejäämise pärast nii vihane, unustate uuesti pileti ostmata ja kui jälle vahele jääte, on see teile kolmas eksimus – mis tähendab eluaegset vangistust. Kolm aastat tagasi muudeti Californias seda seadust ja uue kohaselt hakkas kehtima „üks eksimus ja kõik“ inimestele, kes elavad munitsipaal- või riigielamutes.

Teine neoliberaalse kuritegevuspoliitika näide on seotud ühiskondlik-ruumilise paigutusega. Sel puhul seisnevad uuendused hulgaliste politsei eriüksuste loomises, mis on võtnud sihikule teatud alad ja/või teatud grupid linnaruumis (vt. Eick et al., 2007)

Politseitööga on seotud järjest mitmekesisem tegelastering – Londoni politseist kirjutanud Adam Crawford ja Stuart Lister (2004) nimetavad seda „laiendatud politseiperekonnaks“, mille nende hulka kuuluvad osariikide politsei, föderaalpolitsei, majanduspolitsei või tolliamet (millel on Saksamaal spetsiifilised siseriiklikud funktsioonid), nii-öelda ühiskondlikud politseitüübid (tsiviilvalvurid, omakaitseväed, naabrivalvesüsteemid, jne), kommertspolitsei (turvateenused, detektiivid, ihukaitsjad, ööklubide uksevalvurid, tehaste valvurid ja palgasõdurid, arvestades sellega, et praegu on mitu sõda käimas). Nad kõik, kas riigi teenistuses, „tsiviilühiskondlikud“ või kommertspolitseinikud, kannavad erinevaid vorme, või siis niinimetatud vorme (vt. Eick, 2006a, 2006b, 2007a).

Kolmas neoliberaalse kuritegevuse ennetamise poliitika osa on uus karistussüsteem. Selle eesmärgid ja mõjud on juba märgatavad tohutu vangide hulga näol, kelle arv tõuseb vastavalt neoliberalistlike protsesside edenemisele. On olemas uued ennetuse ja jälgimise koostöövormid ning tehnoloogia, nagu näiteks CCTV ja raadiosagedusel töötavad isikukiibid (Radio Frequency Identification tags ehk RFID) – algselt leiutati need selleks, et lihtsustada ülemaailmse kaubaveo jälgimist. Jalgpallifännidele on ehk huvitav teada, et järgmisel rahvusvahelisel turneel pannakse pallide sisse RFID kiibid, et pealtvaataja saaks olla absoluutselt veendunud, kas löök läks väravasse või mitte. USAs siirdatakse selliseid kiipe inimkehadesse – mõned ööklubid pakuvad seda isegi kui VIP teenust oma külalistele.[2]
On selge, politseistamise strateegiad ja taktikad, militariseerimiskalduvused ja kogukonnastumised mõjutavad linnauuringuid ja aktivismi samavõrra kui uus tehnoloogia, nagu ülalmainitud järelevalvetehnoloogia.

Kapitalistlikud väljakutsed: aktivism, atavism, püüdlused
Kuid milliseid väljakutseid esitab see linnauuringutele ja aktivismile? (Tähendusrikas) kriitika on alati olnud vahendajate poliitika, sest eelduseks on „soovimatute“ mõistmine hääletute ja abitutena – häirivaks näiteks kodutud üle maailma, kelle rakendamine tööhõiveturul oleks omamoodi rahutust tekitav „võimaluseandmine“ (Eick, 2006a).

Veel üks väljakutse seisneb karjääriredelis: kas aktivismist kasvab välja professionaalne tegevus või kasutatakse poliitilist tööd kitsamate eesmärkide saavutamiseks, nagu see on aktuaalne praegu näiteks (põhiliselt Saksamaal) linnaaktivistide liikumises Inner!City!Action! (Grell et al., 1998; Grothe, 2005). Nii teadlased kui aktivistid leiavad end vastasseisus linnaeliidi püüdlusega integreerida, värvata ja assimileerida nii kriitikuid kui ka aktiviste: võib tekkida oht sattuda propageerima „ülespuhutud“ neoliberalismi. Üks laialdaselt tuntud näide aadeldamisprotsessidest on niinimetatud aadeldamise avangard, mille moodustavad tudengid ja kunstnikud, kes võib-olla kasutavad ära riigi või linna dotatsioone (nt ajutiselt vaba ruumi madalama hinnaga üürileandmine; Broedplaatsen Amsterdamis; Lower Eastside Manhattanis, New Yorgis). Nagu teiste hulgas Iris Marion Young (1990) on näidanud, peab õiglase ja „mitterõhuva“ linna nimel alati võitlema majandusliku ekspluateerimisega, inimeste ja ühiskondlike gruppide tõrjutusega, riiklike ja mitteriiklike üksuste küündimatust tegevusest tuleneva suutmatusega, „normi“ mittekuuluvate isikute ja gruppide diskrimineerimise ja väljaheitmisega ning sobivuse jälgitavusega. Üks suurimatest piduritest seisneb peale muu ka võimetuses leida „keel“, mille kaudu kõik üksteist mõistaksid – eriti koalitsioonide loomisel (Abramsky, 2001; Doderer, 2003).
Linnauuringute ja aktivismiga seostub veelgi teemasid. Üks neist puudutab küsimust, kellega rääkida ja kellega koos töötada. Uute ühiskondlike liikumiste rohkus näitab, kuidas erinevate strateegiate ja taktikatega on võimalik oma eesmärgini jõuda. Näiteks praegune laiahaardelise jälgimismeetmete paigaldamise vastaste liit Saksamaal hõlmab liikmeid alates suhteliselt konservatiivsest Liberaalparteist (Freie Demokratische Partei, FDP) kuni iseseisvate võitlevate ja imperialismivastaste grupeeringuteni[3], kusjuures viimased kaks gruppi teevad väga harva teistega koostööd. (Valesti nimetatud) globaliseerimisvastase liikumise ridades võib näha ka muid liite, sealhulgas religioosseid sekte.
Koostööpartnerite valik sõltub uurijate ja aktivistide eesmärkidest. Parempoolsete omakaitsegrupeeringute või politsei uurimine võib olla samuti keerukas, sest on võimalik, et uuringute subjekt/objekt sekkub ja uurija endale n.ö taskusse pistab. Hea näide sellest on Rigakose raamat Torontos põhinevast turvafirmast Intelligarde (Rigakos, 2007) ja kogemusest, mille osaliseks sai Steve Herbert, kelle uurimistöö politseistamise strateegiatest ootamatult peatati, kuna tema tulemused ei vastanud politsei ootustele (Herbert, 2006; isiklik kirjavahetus). Üldiselt teevad aktivistid koostööd kas mingi konkreetse teema või küsimuse arengu või muutuse nimel või siis püüdes arendada laiemat poliitikat ehk „suurt kriitikat“. Ohud varitsevad eriti – kuid mitte ainult – end „avangardistlikeks“ nimetavaid gruppe, kes võivad langeda enesekesksuse lõksu.
Lõpetuseks, nagu eespool sai mainitud, võib kunstide ja alternatiivsete elustiilide (ning liigjõulise poliitika) roll aadeldamisprotsessis (nt Inner!City!Action!) viia soovimatute tagajärgedeni. Tüüpiline küsimus (mida ei küsita) võiks olla: kas vaba või unustusehõlmas ruumi kasutamine on tähendusrikas/oluline/aineline sekkumine/teema või mitte? Milliseid poliitilisi vahendeid, eesmärke ja tegevusi on veel vaja, et muuta linn õiglasemaks? Itaalia ühiskondlikud keskused (Centro Sociale) on (enamasti) üsna veenvad lahendused, sest naaberkogukondadega tehakse koostööd. Muidugi tõstatab see omakorda uusi küsimusi: kes on naabruskond või kogukond? Mida nemad tahavad? Kuhu kuuluvad uurijad ja aktivistid?
Siinkohal on linnauurijate ja aktivistide jaoks erilise tähendusega üks Nikolas Rose’i mõttearendus, kuna eespool kirjeldatud kuritegevuse ennetamise meetmetel ja tehnoloogial on seos kogukonna diskursusega ja uute (linna)valitsemismeetoditega. Ridade vahelt võib lugeda, millised väljakutsed ootavad kogukonda vaidluste pöörises:

„[Praegu toimivate neoliberaalsete programmidega] üritatakse volitada teatud linnapiirkondade elanikke, nimetades samas piirkonnas elavaid inimesi üheks kogukonnaks, tuues esile kogukondlikke gruppe, kes väidetavalt võivad kogukonna nimel sõna võtta ja sidudes neid uuel viisil poliitilise masina külge. Seejuures käivituvad programm(id), mille eesmärk on taaselustada neis piirkondades majanduslikku ja inimlikku kudet elustades kogukonnas neid loomulikke väärtusi, mis sealt ajutiselt kadunud on olnud (Rose, 1996: 336, originaali rõhutus).

Aktivismile, atavismile ja püüdlustele vastanduvad kogukond, kuritegevus ja kapitalism, samas on esimesed osa teisest. Linn on tekkimisest saadik olnud vaidlustatud ala. Kuid asi võiks ka hullem olla…

Neoliberalismi kolm vormi
(proto, juurimine, juurutamine)
JUURIMINE
(hävitav/regulatsioone tühistav)
JUURUTAMINE
(loov/regulatsioone taaskehtestav)
Interventsiooni viis Riigi eemaldumine Valitsemine
Turu korraldamine Piirangute tühistamine Katsetuslik piirangute taaskehtestamine
Poliitiline stiil Ideoloogiline veendumus Pragmaatiline õppimine
Muutuste tegijad Eesrindlikud poliitikud Tehnopol
Rindejoon Majanduspoliitika Institutsioonaalselt kinnistunud
Maksustamine Valikulised tagasimaksed Süsteemne regressioon
Rahanduspoliitika Külma vanni“ monetarism Mõistlikkus
Avalikud kulud Vähendamine Vastutustundlikkus rahanduses
Tööjõuturu režiim Massiline töötus Täismahuline töövõime
Töösuhted Ametiühingute laialisaatmine Paindlikkus
Ühiskondlik poliitika Kärpimine Workfare
Rahaline regulatsioon Liberaliseerimine Standardid ja koodid
Arengu eetos Struktuuride ümbertöötamine Ühiskondlik kapital
Allikad: Jessop (2002); Peck/Tickell (2007).

 

Neoliberalismi neli vormi

[püüdes muuta neoliberalismi suunda jätkusuutlikuks]

Neoliberalism

Neostatism

Neokorporatiivsus

Neokogukondlikkus

„Schumpeterian Workfare Post-National Regimes/SWPN´ (Bob Jessop)

Neoliberalismi kohandamine´

Neoliberalism

Liberaliseerimine – konkurentsi edendamine

Dereguleerimine – seaduse ja riigi rolli vähendamine

Privatiseerimine – avaliku sektori mahamüümine

Turu vahendamine järelejäänud avalikus sektoris

Internatsionaliseerimine – vabad sisse- ja väljavood

Madalamad otsesed maksud – tarbija valiku laienemine

Neoliberalismi kohandamine´

Neostatism

Riiklikult kontrollilt reguleeritud konkurentsini

Pigem riigistrateegiate juhtimine kui ülevalt-alla planeerimine

Avaliku- ja erasektori toimimise järelkontroll

Avaliku- ja erasektori vaheline partnerlus riigi juhtimisel

Neomerkantiilne majandustuuma kaitsmine

Uute kollektiivsete ressursside rolli laiendamine

Neoliberalismi kohandamine´

Neokorporatiivsus

Konkurentsi ja kooperatsiooni taastasakaalustamine

Detsentraliseeritud reguleeritud eneseregulatsioon

Laienev hulk era-, avalikke- ja muid osalusi

Avaliku- ja erasektori partnerluse rolli laiendamine

Majandusliku sektori tuuma kaitsmine avatud turul

Kõrge maksustamine sotsiaalsete investeeringute rahastamiseks

Neoliberalismi kohandamine´

Neokogukondlikkus

Deliberaliseerimine – vaba konkurentsi pärssimine

Volitamine – kolmanda sektori rolli suurendamine

Sotsialiseerimine – ühiskondliku majanduse kasvatamine

Ühiskondliku kasu toonitamine – väärtused ja ühiskondlik kokkukuuluvus

Õiglane kaup, mitte vaba kaup; „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt“

Maksude ümbersuunamine – kodaniku töötasu, hooldaja toetused

Neoliberaalne kuritegevuspoliitika

(kuritegevuse) ennetustöö

(ühiskondlik-) ruumiline orientatsioon

(politsei eriüksused patrullivad teatud kohtades, rihtides „soovimatute“ gruppe)

uus karistussüsteem

(„karistusriik“, suurenenud vangistusprotsendid)

uued koostöö viisid

(„politsei-privaatsfääri partnerlus“ turvateenuste kaudu, mittetulundusühingud, „kolmandad osapooled“ [st kindlustused, lennufirmad], muud riigiüksused)

tehnoloogiline ennetus/jälitus

(CCTV, RFID, GIS, GPS, elektronposti jälgimine, jne.)

 

Politseide paljunemine:Valik riiklikke ja mitteriiklikke kaitse(tuse) ja korra(tuse) personalist
Riik Tsiviilühiskond‹ Kommerts
Osariigi politsei MTÜd Turvateenused
Föderaalpolitsei Tsiviilvalvurid Detektiivid
Majanduspolitsei (toll) Omakaitseväed Ihukaitsjad
Munitsipaalpolitsei Naabrivalve Uksevalvurid
Valvurid Turvapartnerid Tööstusettevõtete turvateenistus
Kontrolliüksused Vabatahtlikud politseinikud
Saksa politseitöötajad (ümardatult):Riigi politsei: 265,000; föderaalpolitsei: 40,000; toll: 4,000 (varjatud amet) Allikas: Eick (2007b)

 

Abramsky, Kolya (toim) 2001. Restructuring and Resistance. Diverse Voices of Struggle in Western Europe. London: resresrev@yahoo.com.
Brenner, Neil/Nik Theodore (toim) 2002. Spaces of Neoliberalism. Urban Restructuring in North America and Western Europe. Oxford: Blackwell.
Crawford, Adam; Lister, Stuart 2004. The Extended Policing Family. Visible Patrols in Residential Areas. Leeds: University of Leeds.
Doderer, Yvonne P. 2003. Urbane Praktiken. Strategien und Raumproduktionen feministischer Frauen Öffentlichkeit. Münster: Monsenstein und Vannerdat.
Eick, Volker 2006a. “Contested Territory…“ Controlling Urban Spaces – New Actors in New Places. – Trialog, 89/2, lk 4-8.
Eick, Volker 2006b. Preventive Urban Discipline: Rent-a-cops and the Neoliberal Glocalization in Germany. –Social Justice, 33/3, lk 66-84.
Eick, Volker 2007a. „Space Patrols”. The New Peace-keeping Functions of Nonprofits. Contesting Neoliberalization or the Urban Poor? – Helga Leitner/Jamie Peck/Eric Sheppard (toim), Contesting Neoliberalism. Urban Frontiers. New York: Guilford Press, lk 266-290.
Eick, Volker 2007b. „Krauts und Crowds”: Bericht vom Rand der neoliberalen Dienstleistungseripherie. – Volker Eick/Jens Sambale/Eric Töpfer (toim), Kontrollierte Urbanität. Zur Neoliberalisierung städtischer Sicherheitspolitik. Bielefeld: transcript, lk 55-82.
Eick, Volker; Sambale, Jens; Töpfer, Eric (toim) 2007. Kontrollierte Urbanität. Zur Neoliberalisierung städtischer Sicherheitspolitik. Bielefeld: transcript.
Garland, David 2001. The Culture of Control: Crime and Social Order in Contemporary Society. Oxford: Blackwell.
Grell, Britta; Sambale, Jens; Veith, Dominik 1998. Inner!City!Action! – Crowd Control. Interdictory Space and the Fight for Socio-spatial Justice. – INURA (toim), Possible Urban Worlds. Urban Strategies at the End of the 20th Century. Basel et al.: Birkhäuser, lk 208-214.
Grothe, Nicole 2005. InnenStadtAktion. Kunst oder Politik? Künstlerische Praxis in der neoliberalen Stadt. Bielefeld: transcript.
Harvey, David 2003. The New Imperialism. Oxford: Oxford University Press.
Harvey, David 2005. A Brief History of Neoliberalism. Oxford: Oxford University Press.
Harvey, David 2006. Neo-liberalism as Creative Destruction. – Geografiska Annala, 88 B(2), lk 145-158.
Herbert, Steve 2006. Citizens, Cops, and Power. Recognizing the Limits of Community. Chicago: University of Chicago Press.
Jessop, Bob 2002. Liberalism, Neoliberalism, and Urban Governance: A State-theoretical Perspective. – Neil Brenner/ Nik Theodore (toim). Spaces of Neoliberalism. Oxford: Blackwell, lk 105-125.
Jessop, Bob; Ngai-Ling, Sum 2006. The Regulation Alkroach and Beyond. Putting Capitalist Economies In Their Place. Cheltenham: Edward Elgar.
Mayer, Margit 2007. Contesting the Neoliberalization of Urban Governance. – Helga Leitner/Jamie Peck/Eric Sheppard (toim), Contesting Neoliberalism. Urban Frontiers. New York: Guilford Press, lk 90-115.
Parenti, Christian 1999. Lockdown America. Police and Prisons in the Age of Crisis. New York: Verso.
Peck, Jamie; Tickell, Adam 2002. Neoliberalizing Space. – Neil Brenner/Nik Theodore (toim), Spaces of Neoliberalism. Urban Restructuring in North America and Western Europe. Oxford: Blackwell, lk 33-57.
Peck, Jamie; Tickell, Adam 2007. Conceptualizing Neoliberalism, Thinking Thatcherism. – Helga Leitner/Jamie Peck/Eric Sheppard (toim), Contesting Neoliberalism. Urban Frontiers. New York: Guilford Press, lk 26-50.
Rigakos, George 2007. Polizei konsumieren. Beobachtungen aus Kanada. – Volker Eick/Jens Sambale/Eric Töpfer (toim), Kontrollierte Urbanität. Zur Neoliberalisierung städtischer Sicherheitspolitik. Bielefeld: transcript, lk 39-54.
Rose, Nikolas 1996. The Death of the Social? Re-figuring the Territory of Government. – Economy and Society, 5/3, lk 327-256
Smith, Neil 1990. Uneven Development. Nature, Capital, and the Production of Space. Oxford: Blackwell.
Smith, Neil 1996. The New Urban Frontier. Gentrification and the Revanchist City. New York: Routledge.
Smith, Neil 2007. Revenge and Renewal: Retribution in City Renaissance. Revanchist Planet: Urban Regeneration and the Axis of Co-Evilism (Rächen und Renovieren: Vergeltung bei der Renaissance der Stadt). – Volker Eick/Jens Sambale/Eric Töpfer (toim), Kontrollierte Urbanität. Zur Neoliberalisierung städtischer Sicherheitspolitik. Bielefeld: transcript, lk 375-394.
Swyngedouw, Erik 1997. Neither Global nor Local: “Glocalisation” and the Politics of Scale. – Kevin Cox (toim), Spaces of Globalization: Reasserting the Power of the Local. New York: Guilford, lk 137-166.
Swyngedouw, Erik 2000. Authoritarian Governance, Power, and the Politics of Rescaling. – Environment and Planning D: Society and Space, 18/1, lk 63-76.
Swyngedouw, Erik 2004. Globalisation or “Glocalisation”? Networks, Territories and Rescaling. – Cambridge Review of International Affairs, 17/1, lk 25-48.
Töpfer, Eric; Eick, Volker; Sambale, Jens 2007. BIDs – ein neues Instrument für Containment und Ausgrenzung? Erfahrungen aus Nordamerika und Groõbritannien. – ProKla. Zeitschrift für kritische Sozialwissenschaft, 149/4 (37. Jg.), ilmumas.
Young, Iris Marion 1990. The Ideal of Community and the Politics of Difference. – Linda J. Nicholson (toim), Feminism/postmodernism. New York: Routledge.

   (↵ returns to text)
  1. Artikkel põhineb valdavalt 25. aprillil 2007. Eesti Kunstiakadeemia 4. urbanistika päevadel peetud ettekandel. Tänan korraldajaid osalemiskutse eest ning Elitza Stanoevat toetuse eest artikli kirjutamisel.
  2. Vt nt http://www.spychips.com/, http://www.nocards.org/.
  3. Vt ülevaadet http://www.vorratsdatenspeicherung.de/index.php?lang=en [28.11.2007].