uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Vladimir Frolov. Strelka* suund. Arhitektuuriharidus tänapäeva Venemaal

* стрелка – arrow in Russian
Hiljutises ajalehele Novaja Gazeta antud intervjuus[1] astub Aleksandr Sokurov, tuntud vene filmirežissöör, aga ka linnaruumi kaitseks sõna võtja, välja karmi kriitikaga tänapäeva Peterburi arhitektide suhtes, nuheldes neid selle eest, et nad tema arvates toetasid ideed ehitada Peterburisse Gazpromi pilvelõhkuja. Asi ei olnud siiski päris nii ja seda tõestavad režissöörile saadetud avalikus kirjas ka Peterburi Arhitektide Liidu liikmed.[2]

Olulisem on hoopis sama intervjuu üks teine lõik, mis oma abstraktsuse ja emotsionaalsuse tõttu jäi suurmeistri ebaõiglusest raevunud ametiliidu esindajate poolt hoopis kommenteerimata. Toome ta siinkohal ära täies mahus, sest just selles lõigus annab Sokurov üheaegselt iseloomustuse kahele meie ehituskunstimeistrite põlvkonnale, hetkel tegutsevale ja ka sellele järgnevale: “Arhitektid on kõikidel ajastutel osanud tõestada oma professionaalset sirgeselgsust, neil oli oma hääl ja nad kasutasid seda. (…) Aga tänapäeval tuleb meil tegemist teha arhitektidega, keda ei iseloomusta eeskätt mitte anne, vaid käsitööoskused. Ja südametunnistuse asemel on neil metall. Seesuguste arhitekuuriprofessorite juures saavad väljaõppe tudengid, kes on samasugused kui nende õpetajad. Noored hundid. Ma olen näinud neid kolmes õppestuudios – längus õlgadega vaikivad inimesed, kes ei tõsta silmi maast. Võib-olla mul ei ole lihtsalt vedanud, võib-olla on noorte hulgas ka teistsuguseid arhitekte… Aga kui ma vaatan nende töid, siis peale ekstsentrilisuse ei suuda ma seal midagi näha.

Ja ma langen ahastusse, kui taipan, et meie arhitektid on reetnud arusaama, et kultuur areneb evolutsiooniliselt. Ja et samamoodi areneb ka arhitektuur. Ajaloolist väärtust kandvate vanade hoonete barbaarne lammutamine – see on vaid kõige eelneva kinnituseks. Nii on vene-nõukogude päritolu arhitektist saanud kultuurilinnade kaitsja asemel nende hävitaja.”

Algselt loominguline elukutse on siin esitatud kui kultuuri selline haru, mis on jõudnud oma pöördvõrdelisuseni ning enesekindlustamiseni läbi iseenda eesmärkide eitamise. Kuid kas režissööril on õigust arhitekti üle kohut mõista? Viimased väidavad, et ei ole. Kommenteerides telesaadet, milles osales seesama Sokurov, märgib arhitekt Svjatoslav Gaikovitš väljaande “Arhitektuurne Peterburi” lehekülgedel sarkastiliselt, et “kinos on viimasel ajal ilmselt muutunud väga moodsaks tooniks arutada arhitektuuriküsimusi”.[3] Teiste sõnadega – igaüks tegelegu oma asjadega, igaühel oma peenar, me oleme muide niisamuti välismaiste pilvelõhkujate vastu, aga laske meil oma asjadega ise tegeleda, teie ei saa neist ju midagi aru. Selline reaktsioon annab tunnistust sellest, et arhitektuur väljub üldisest kultuuriprotsessist, et ta sulgub (auto)isolatsiooni.

Oma avalikus vestluses luuletaja Lev Rubinšteiniga, mille pani kirja ajakiri Intervjuu, osales ka Jevgeni Ass, Venemaa uusima sõltumatu arhitektuurikooli MARŠ asutaja, Sokurovi väljaöeldut ümbritsevas poleemikas: “Aleksandr Nikolajevitši läkituses on teatud tõde… 20. sajandil hakkas arhitekt end tundma absoluutse demiurgina. Temast sai geenius, kellele kahtlused olid tundmatud. See on teatud professionaalne olukord, mis takistab arhitektidel ja nende teostel integreeruda ühiskondlikku konteksti.”[4]

Individualism on küll iseloomulik ka lääne kaasaegsele arhitektuurikultuurile, aga Venemaal, nagu me tihti ütleme, on ikkagi “oma spetsiifika”. Nagu jätkab härra Ass, sai see, et “arhitektuur on üldisest kultuurilisest kommunikatsioonist välja lülitatud”, teoks just nimelt vene tegelikkuses. Ja see “väljalülitatus” teeb arhitektidest eraldatud inimgrupi, kes töötavad oma valdkonna, mitte ühiskonna või linna huvides (kas ei peaks siinkohal rääkima ka kunstilistest või finantsilistest ambitsioonidest). Ja kõik oleks ju kenasti – vaatamata Sokurovi (kes väljendas muidugi teatud elanikkonna grupi arvamust, mis aga pole siiski piisavalt mõjukas selleks, et otsustada mõne hoone ehitamise või mitteehitamise üle) rahulolematusele – kui samaaegselt ei jätkuks turgude üleilmastumise ja omavahelise integreerumise protsess. Vene arhitektid pole hetkel oma enamuses võimelised konkureerima välismaistega ja just sellepärast muutub selle eraldatud ja vaid oma kildkonna huvisid järgiva valdkonna puhul hariduse küsimus üheks kesksemaks. Teemegi järgnevalt ülevaate asjade seisust kahes eri põlvkonna haridusinstitutsioonis – “postsovetlikes”, mille hulka kuulub enamik eksisteerivatest erialastest kõrgematest õppeasutustest, ja uutest –, milleks on eeskätt Moskva koolid Strelka ja MARŠ.

“HUNTIDE” TOOTMINE
Esitame alguseks küsimuse, kas Venemaal eksisteerib üldse mingi ühine kultuuriruum, st kas eelkirjeldatud kahetsusväärses autoisolatsioonis on vaid arhitektuur? Muidugi mitte. Kultuuri kui ühtse loomingulise keskkonna langunemine kitsalt erialasteks ja omavahel halvasti seotud segmentideks toimus Venemaal koos Stalini 1932. aasta dekreediga “Kirjanduslik-kunstiliste ühenduste ümberkorraldamisest”, millele järgnes sõltumatute kunstiliste grupeeringute (mis tihti olid multidistsiplinaarsed) laialiajamine ja kitsaprofiililiste loomeliitude moodustamine arhitektidele, ajakirjanikele, skulptoritele, kunstnikele jne, mis kõik olid ülevaltpoolt kontrollitavad. Kõike läbivaks “bosoniks” nõukogude aja sootsiumis oli kahtlemata kommunistlik ideoloogia ja selle rakendamisel kunstivaldkonnas tekkinud sotsialistliku realismi doktriin, millega ühenduses pididki arenema kõik riigi kunstilised distsipliinid.

Võrreldes teiste kunstidega oli arhitektuur mitte just kadestusväärses olukorras. Üleminek “stalinistlikust ampiirist” Hruštšovi ja Brežnevi funktsionalismi toimus käsikäes tegevusruumi radikaalse kitsenemisega arhitektuuriloomingus, mis omakorda tegi sellest sisuliselt tööstusharu. Vorm muutus täielikult, aga sisu jäi nende muutuste suhtes indiferentseks – ja see murdis paratamatult arhitekti professionaalse motivatsiooni põhialused. Retooriliselt kirjeldati ehituskunsti aga endiselt kui kõrget kunsti ja just sellise mõtteviisi järgi käis ka õppetöö kõrgemates õppeasutustes. Leningradi Kunstide Akadeemias eksisteerisid edasi õppestuudiod, mida juhtisid austatud arhitektid, kes olid omal ajal õppinud stalinisliku perioodi “suurte meistrite juures” (need aga omakorda olid omandanud arhitektuuri “salateadmised” vahetult fin de siècle ajastu arhitektuuri juhtfiguuridelt). Kuid erinevate meistrite käekirjade erinevuse suurusest hoolimata muutus projekteerimine üha keskpärasemaks. Kõigile tuntud film “Saatuse iroonia ehk Hüva leili!” (1976), mille süžee keerleb selle ümber, et peategelane ajab segi paneelmaja Leningradis täpselt samasuguse hoonega Moskvas, paneb diagnoosi kogu hilissovetlikule arhitektuurile. Sõnad ja teod läksid üha enam üksteisest lahku ja kadus ühiskonna usaldus kogu valdkonna vastu. Ja mõistagi ka usaldus nõukogude süsteemi kui sellise vastu. Kommunismi ootamise aeg oli täis tiksunud ja Nõukogude Liit lagunes.

Vaatamata järgnenud tormilisele ühiskondlik-majanduslikule transformatsioonile jäid haridusinstitutsioonid püsima põhimõtteliselt samal kujul, nagu nad eksisteerisid ennegi. Õppeprogramme ei mõtestatud ümber ega vaadatud üle, kõrgemad õppeasutused jätkasid spetsialistide tootmist inertsist ja teevad seda siiani. Postsovetlikul ajal, millele oli iseloomulik arhitekti vabaduse järsk suurenemine, ei muutunud õpetamissüsteemis peaaegu mitte midagi. Kui üleminekuperioodi alguses võeti seda, et arhitektid pidid ise “ujuma õppima”, kui midagi täiesti loomulikku, siis mida edasi, seda veidramalt mõjub see, et kõrgemad õppeasutused teevad vaid formaalseid muutusi (bakalaureuse- ja magistriõppe sisseviimine) ega valmista üliõpilasi ette asjade tegelikuks seisuks.

Seejuures ei saa öelda, justkui poleks arhitektuur distsipliinina muutunud ja kommunistlik ideoloogia polekski millegagi asendunud. Uueks sideaineks sai turuideoloogia. Seesama on juhtunud ka teistes valdkondades. Kunstist, millest on saanud kapitalismi legitimeeriv tööriist, kirjutab järgmist kunstikriitik Jekaterina Degot: “Majanduskasvus ja selles [Venemaa] põlvilttõusmises pidi kunst – selle sõna laias, kõiki kunstiliike hõlmavas tähenduses – mängima võtmerolli; nii iseendana kui ka muutuste maagilisuse metafoorina. Kunsti all ei mõistetud mitte hariduse valdkonda ega hoopiski mitte ühist platvormi, tema all ei mõistetud mitte kapitali hävitava ja tühjendava loogika ja kapitali teenistuses oleva marketingi vastast intellektuaalset vastuhakku; ei, vastupidi – kunsti all mõisteti finantsmulli kunstilist poetiseerimist.”[5]

Samas suunas liikus ka arhitektuur: põhimõtteliselt kerkis kvaliteetseid hooneid peaaegu ainult eliitelamute ja kontorihoonete kategoorias, st nende otsesteks kasutajateks olid jõukad inimesed. Arhitekt hakkas aegamööda kopeerima ärimehest tellija ettekujutusi, arhitekti maailmamõistmine muutus kunstilisest äriliseks. Ja just selline eduka praktika orientiir kerkib täna noorte arhitektide silme ette, aga samas selget algoritmi selle kohta, kuidas niisugust karjääri kooli lõpetades teostada, ei paista kuskilt. Selle läbipaistmatusega käib kaasas ka refleksiivsuse puudumine: ideoloogiamuutus toimus ilma erilise teoreetilise mõtestamiseta, vaatamata sellele, et eksisteeris sõltumatu erialane ajakirjandus. Ehk siis – turu vajaduste teenindamise paratamatust võetakse kui midagi, mis on iseenesestmõistetav ja mille igaüks peab oma hirmu ja riski varal selgeks õppima. Õppeaastad on üldiselt tihkelt täis katkematut tegutsemist, mis ei jäta üliõpilasele oma eriala ülesannete mõtestamiseks sugugi aega. Tulemuseks on “sotsiaalne darvinism“, mis toob sellesama Sokurovi silme ette pildi tüüpilisest üliõpilasest – küll “längus õlgadega“, aga ikkagi “noorest hundist“.

Mõistagi – pärast NSVL-i lagunemist said Venemaal inertsist töötavate olemasolevate kõrgemate õppeasutuste raames tekkida ka mõned alternatiivsed haridussüsteemid. See toimus eranditult tänu nende konkreetsete õppejõudude initsiatiivile ja tahtele, kes olid saavutanud oma õppestuudiotele teatud sõltumatuse. Et mitte teha tühje sõnu, võib siinkohal mainida Jevgeni Assi MARHI-s, kes asutas äsja isikliku arhitektuurikooli MARŠ, Aleksandr Jermolajevit tema Masterskaja TAF-iga, mis tõlgendab konstruktivismi ja vene ehituskunsti traditsiooni, ning Sergei Malahhovit ja Jevgenia Repinat SamGASU-st, kes on pannud rõhu multidistsiplinaarsusele. Mainimist väärib ka noorte õppejõudude, MARHI-s töötava Anna Bokova ja SpbGASU-s töötava Daniar Jussupovi tegevus, kes on seadnud enesele eesmärgiks viia tänapäeva õppeprotsessi parameetrilised ja protsessuaalsed projekteerimistaktikad.
Kõiki neid õppestuudioid ühendab vastuseis ühemõtteliselt pragmaatilise lähenemise vastu projekteerimises. Jevgenia Repina sõnastab seda nii: “Tüpoloogiatepõhine funktsionaalne projekteerimine – just see on see, mis meid eriti raevu ajab ja millest me tahame distantseeruda.”[6] Ühine on nende koolide puhul veel huvi vormieksperimentide vastu, mis teatud määral suhestub Ladovski ratsionalistliku koolkonna kogemustega. Parameetrikute side selle traditsiooniga on pikem, ehkki selle kulgu võib jälgida ka mittelineaalse arhitektuuri idee ja vene avangardi rakendamises. Kõik need “sisemised koolkonnad” on piisaval määral marginaliseeritud ja seatud sõltuvusse õppeasutustest, mille osad nad on. Nad tiksuvad vaikselt eksisteerida paljude samal paternalistlikul viisil ülesehitatud õppestuudiote või kursuste foonil, ehkki viimastes puudub moraalse ja kunstilise autoriteediga Õpetaja-figuur.

ARHITEKTID KUI LOOMINGULISED MÄNEDŽERID
On selge, et selline olukord tekitab tudengites rahulolematust, mis ainult võimendub selle tõttu, et erinevalt eelnevatest põlvkondadest võivad nemad takistamatult käia välismaal ning jälgida kaasaegset arhitektuuri ja kaasaegseid arhitektuurikoole Läänes. Seetõttu püüavad andekamad välismaale õppima minna ja võimalusel sinna ka tööle jääda. Ka teine probleem, mis ei lase “rahus magajat” segamata jätta, on seotud üleilmastumisega. On teada, et Venemaal lõpetab kooli oluliselt vähem arhitekte kui Euroopas. See viib asjatundjate puudujäägini ja paratamatult ka välismaalaste sissetoomiseni. Pärast Venemaa liitumist WTO-ga on suure hulga välismaa arhitektide riigi siseturule tulek veelgi selgem tendents. Sellise olukorra mõjuriteks on kriis Euroopas, mis sunnib sealseid arhitekte otsima tööd kodust kaugemal, tõusvate majandustega riikides. Riike, nagu Soome, kus siseturg arhitektuuristuudiote, eriti noorte stuudiote koormust piirab, on hulgi. Kuid just välismaiste spetsialistide ilmumine Venemaa turule teeb nõutuks noored vene professionaalid, kelle haridus ja “suunitlus” võimaldaksid neil kvaliteetselt lääne projekte nõustada. Selliseid spetsialiste ei ole piisavalt. Suured bürood, kes enamasti sellistes olukordades vahendajalüliks on, ei ole olukorra parimaks lahenduseks, sest vaatamate nende kogemustele ja mõjule toimivad neis veel nõukogude mõtteparadigmad ning see ei lase neil projekti kohalikele oludele adekvaatselt kohandada.

Kõik eelnev provotseerib tekkinud olukorras muutusi ning muudab need isegi vältimatuks. Kuid ehkki kaasaegse kunsti valdkonnas tekkisid ühiskonna tungival nõudmisel uued haridusprojektid juba 1990ndatel aastatel (vrd instituut Pro Arte Peterburis 1999), siis arhitektuuris on see hakanud juhtuma alles viimastel aastatel. Mis annab kahtlemata tunnistust sellest, et just see distsipliin on Venemaal võrreldes visuaalsete kunstidega mahajäänumas olukorras. Kõige olulisemaks kaasaegseks õppeasutuseks võib muidugi nimetada Moskvas asuvat Strelkat – meedia, disaini ja arhitektuuri instituuti, mis annab kõrgharidusejärgset täiendavat haridust. 2009. aastal oligarh Aleksandr Mamuti vahendite eest noorteajakirja Afisha endise direktori Olga Oskolkova-Tsentsipperi organiseeritud kool, milles on loenguid pidanud Rem Koolhaas ja kes kõik veel maailmakuulsustest, on tänu ebatavaliselt aktiivsele PR-ile saanud kuulsaks kõigis meie planeedi nurkades. Õppeasutusena on Strelka üsna ebatavaline – asudes Lunastaja Kristuse kiriku vastas Moskva jõe kaldapealsel, avab ta oma struktuuri, kui vaadata teda ülalt, Patriarhi sillalt. Hoone peamiseks ruumiks on avatud õu, mis on tihtilugu täis avalikke loenguid külastavaid kuulajaid, aga vaid pisut vähem ruumi võtab Strelka-nimeline baar ja restoran. Kooli klassiruumid ise on peidetud kompleksi sisemusse ega näi olevat hoone peamised objektid. Sama käib ka õppeasutuse kuvandi kohta – enamus tajub seda kui hipsteritele mõeldud õhtuste pidude ja üritustega moodsat kohta ja hariduslik programm on õigupoolest alles kuskil teisel plaanil. Kooli lõpetavad igatahes linnaarengu analüütikud ja mänedžerid, kelle roll kaasaegse Vene ühiskonna struktuuris on küll alles määratlemata. Nõudlus sedalaadi nõustamise järele, milleks nad võimelised on, on äärmiselt väike. Siiski, asi pole päris hull, sest ilmselgelt on Strelka rohkemat (ja kaugeltki mitte ainult) kui arhitektuuriinstituut – tema roll ühiskonna ja meedia mõjutajana ei ole sugugi väiksem rollist noorte spetsialistide väljaõpetamisel.

Strelka programmi head poliitilis-majanduslikku käekäiku kinnitab tõik, et sel suvel sai teatavaks valitsuse kavatsus rajada selle instituudi sarnased instituudid ka Venemaa teistesse linnadesse. “Keskuste tegevuste peasuunaks ei saa olema haridustöö. Peamiseks eesmärgiks on luua loominguline keskkond, korraldada näitusi ja teisi sündmusi ning levitada uusi kultuurilisi vorme.”[7] Haridus muutub teisejärguliseks. Aga haridus pole kunagi Strelka kui tulevaste keskuste prototüübi peamiseks eesmärgiks olnud. “Oo! Häda meile! Mida rohkem raha jagatakse kõiksugu strelkadele, seda vähem jääb seda traditsioonilistele ülikoolidele,” karjatab uut initsiatiivi käsitlevat artiklit internetis kommenteerides kasutaja Sergei Judin.

Samas tekstis on ära toodud kaasaegse kunsti keskuse Garaaž direktori Anton Belovi mõttekäik, mis viitab sellele, et uute institutsioonide peamiseks probleemiks on mänedžerid. Üheks peamistest nõudmistest on, et nad peavad oskama inglise keelt. Kahtlemata aitab ka see kaasa lääne projektide Vene tingimustesse kohandamiseks vajaliku kaadri loomisele. Seejuures just mänedžerikaadri loomisele, sest süstemaatilise hariduse saamiseks tuleb teil ikkagi välismaale suunduda, sest siin te saate kas pooliku või (traditsioonilistes õppeasutustes) vananenud teadmised.

Tahtmatult meenutab olukord ka ärevust, mille käes vaevlevad lääne kõrgemate õppeasutuste õppejõud (vähemalt Itaalias ja Soomes) – seal käib jutt magistriõppe ingliskeelseks muutmiseks. See tähendab, et süsteemil on kaks astet: inglise keelt võetakse Venemaal juba kui Euroopa ühiskeelt, tegelikkuses tuleb tal selleks alles täies mahus saada, milleks ongi Euroopas endas vajalik täiendav haridusreform.

Uut laadi õppeasutuste loomine ja inglise keele sissetung kõikjal kõneleb kahtlemata üleilmastumise järgmisest astmest, eriti mis puudutab arhitektuuriharidust. Haridusasutustele langeb social engineering’u vari, varjutades elukutsete mõtted ja idenditeedid. Asi pole siinkohal mitte niivõrd multidistsiplinaarse lähenemise pealetungis, vaid vajaduses esitada küsimus süstemaatilisest haridusest kui sellisest koos selgelt piiritletud alajaotustega. Industriaalajastu arhitekt kui tootja asendub loomingulise mänedžeriga, kellest saab multifunktsionaalsuse ja mobiilsuse ideoloogia vahendaja.

Ometi kujutatakse uusi institutsioone ette pealisehitistena, mis loovad pigem mulje, justkui arhitektuurihariduse probleem oleks lahendatud, kui et nad seda tegelikult lahendaksid. Samaaegselt sunnib Venemaa pragmaatiline reaalsus kõiges oma silmanähtavuses kahtlema arengu vajalikkuses, olgu tegu siis elukutse konstruktsioonilise või esteetilise poolega. Seda sellepärast, et nagu näib, ei sõltu karjääriedu andest (seda nimetatakse “negatiivseks sotsiaalseks liftiks“). Ratsionaalse mõistuse kriis, mida Paul Virilio seoses loodusteadustega kogu maailmas kirjeldab[8], väljendub Venemaal täiesti konkreetselt arhitektuurihariduse tasandil. Arhitektuur (tema tähenduses autonoomse kunstiliigina, kus on Palladio, Mies van der Rohe või konstruktivistide teoste näol kahtlematud tipud, mille poole tuleb täna taas uuel tasandil püüelda) kaotab oma soliidsust, teda ei saa enam usaldada, sest tema seos riigi tänapäevase arengu reaalsusega, nii nagu see ehitustegevuses avaldub, on äärmiselt õhuke. Strelka on mõneti uue tee näitajaks, kuid sedagi suunaga teatud irratsionaalsuse poole projekteerimises, ehkki selle irratsionaalsuse alused asuvad majanduses, mitte kunstis.

Jevgeni Assi kooli MARŠ kohta on veel vara midagi kindlat öelda, sest ta sündis üsna hiljuti ja õppetöö algas seal alles sel sügisel. MARŠ-i on asutanud autoriteetne õppejõud Ass koos Suurbritannia kõrgema disainikooli ja London Metropolitan Universityga ning ta asub Moskva disainikeskuses ART PLAY. “MARŠ-i missioon seisneb uue arhitektuurihariduse mudeli loomises Venemaal, mille eesmärgiks on mõtlevate ja vastutustundlike professionaalide kasvatamine, kelle väljaõpe toimub kõrgeimal rahvusvahelisel tasemel ning kes on kaasatud ülemaailmsesse arhitektuuriprotsessi,” antakse teada õppeasutuse avamise puhul laiali saadetud pressiteates. Pöörakem ka tähelepanu mõlema nimetuse (brändi) semantikale: Strelka viitab mingile arenguvektorile, MARŠ aga vajadusele energiliselt, militaarselt rivis liikuda. Liikuda kuhu? Eemale vanadest, oma aja ära elanud haridussüsteemidest. Kuid viimased ei kao siiski kuhugi ja MARŠ-id, SpbGASU-d, SamGASU-d ja paljud teised instituudid (mille nimed meenutavad revolutsioonijärgse ajastu uudissõnu) eksisteerivad harjumuspärases postsovetlikus režiimis edasi. Kujunemas on, kasutades Slavoj Žižeki sõnu, kes muide hiljuti isegi Strelkas käis, “paralaks“, moonutatud reaalsus.

ARHITEKTUUR KUI KUNST
Vaatamata uute hariduskeskuste aktiivsele PR-ile, on sellises situatsioonis peamiseks tegevusväljaks, millest sõltub Venemaa arhitektuuri tulevik, endiselt üldjuhul enne 1917. aastat asutatud traditsioonilised haridusasutused. Aga kas maksab tõesti “rahus magajat” segada? Kui see uni tähendab järkjärgulist väljasuremist, äkki tasub siis ikkagi vaatlusaluse seisundile tähelepanu juhtida. Siinkohal võib olla abi kunstilisest analüüsist. Üks võimalik samm sellises suunas – mille käis Peterburi Kunstide Akadeemia tarbeks välja minu kolleeg Aleksei Levtšuk – võiks olla jagada õppeasutus selgelt kaheks osakonnaks: klassikaliseks ja modernistlikuks, milles õppetöö käiks täiesti erinevate programmide alusel. See võimaldaks seletada õpilastele kahte peamist inimkonna poolt tänapäevaks väljatöötatud kunstilist metodoloogiat ja seeläbi vältida erinevate süsteemide elementide ohtlikku kokkusegamist.[9] Nii õnnestuks ehk säilitada üliõpilaste teadvuses arhitektuuri kui kunstivormi alusparadigmade sügavust ja nende eriilmelisust.

Sellisel juhul oleks välistatud distsipliini kahetsusväärne väljalangemine kultuuriväljast, mistap keegi ei asuks ka väitma, et režissöör ei ole võimeline ehituskunstnike uusi projekte hindama. Arhitektuuri vabastamine postsovetlikult “hundiseaduslikku” ja neoliberaal-mänedžerlikku tüüpi pragmatismi depressiivsetest tsoonidest on selle eriala jaoks eluliselt vajalik. Viimane ei kehti muidugi pelgalt Venemaa kohta. Nagu ütles Jyväskyläs toimunud viimasel Alvar Aalto sümpoosionil oma esinemises Norra büroo Snøhetta asutaja Kjetil Thorsen: “Kunst on üks kõige kasulikumaid asju, mis tänapäeval olemas on, kõik muu allub reguleerimisele.”

Tõlkis Laur Kaunissaare.

   (↵ returns to text)
  1.  Александр Сокуров, “Политика вранья  – это прошлое. Это яма. Это грех”, Новая газета. No. 65, 15. juuli 2012. http://www.novayagazeta.ru/politics/53091.html
  2.  О. С. Романов, “Открытое письмо Сокурову.” Опубликовано на сайте журнала Проект Балтия:

    http://projectbaltia.com/%D0%B1%D0%B5%D0%B7-%D1%80%D1%83%D0%B1%D1%80%D0%B8%D0%BA%D0%B8/3394

  3.  С. Гайкович, “Критика шрапнелью”, Архитектурный Петербург, No. 6 (7) 2011, lk 10.
  4. Евгений Асс, “Архитктор превосходит самого Бога, хотя Бог, в отличие от него, работал без эскизов”, Interview Russia. No. 10, Oktoober 2012. http://interviewrussia.ru/art/1055
  5.  Е. Дёготь, Почему я не буду работать на COLTA.RU, Colta.ru, vaadatud 17. juulil 2012. http://www.colta.ru/docs/540
  6.  Н. Коряковская, Архитектурное образование. Часть 2:[1] Александр Сокуров, “Политика вранья – это прошлое. Это яма. Это грех”, Новая газета. No. 65, 15. juuli 2012. http://www.novayagazeta.ru/politics/53091.html
  7.  М. Образкова, “Министерство культуры растиражирует Стрелку”, Известия. 16. august 2012. http://izvestia.ru/news/532995?fb_action_ids=10152023068660504&fb_action_types=og.recommends&fb_source=aggregation&fb_aggregation_id=288381481237582
  8. Paul Virilio, The Administration of Fear. Semiotext(e)(2012), lk 77.
  9.  А. Левчук совместно с В. Фроловым, “Академия x 2”, Проект Балтия 2 (16)(2012), lk 76–78.