uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Vilen Künnapu. Louis Kahn ja igavese arhitektuuri kujundid

Sissejuhatus
Meie eksisteerimine kulgeb materiaalses kehas ja materiaalses keskkonnas ning samas ka kõrgemas dimensioonis nähtamatute vaimolenditena. Tänapäeval ei ole pääs loori taha kaugeltki kõikidele kättesaadav. Samas on teispoolsus palju suurem ja tähtsam kui materialistlik hetk planeedil Maa. Tegelikult on kõik energia. Meie maised kehad koos siin- ja teispoolsusega moodustavad ühtse suure terviku, mida võib nimetada ühisväljaks. Ühisväli on jõu allikas.
Ainult vähesed suudavad nüüdisajal seda kõiksuse jumalikku vaimu maa peale tuua. Veel vähem on meediume, kes suudaksid luua konstruktsioone ja ehitisi, mis akumuleerivad ja vahendavad jumalikku energiat. Üks selliseid oli kahtlemata arhitekt Louis Kahn – suur eestlane, suur ameeriklane ja suur maailmakodanik.

Energiasambad
Maailmas on alati eksisteerinud mandalakujulised energiaehitised, mis – paiknedes erilistes jõukohtades – on korrastanud ja stimuleerinud planeedi energeetikat. Need on templid, kirikud, stuupad jm tsentraalsed ehitised, mis lähtuvad jumalikust kuldlõikest, mida iseloomustab tsenter ja sümmeetria. Sõna mandala on pärit sanskriti keelest ja tähendab ringi, tsentrumiga kujundit, aga ka ruutu ja ringi-ruudu kombinatsioone ning neist tuletatud kujundeid, näiteks kaheksanurka. Mandala keskpunktist lähtub vertikaalne telg, mis viib meid ühendusse universumiga. Mandala kujundite liitumisel tekivad energeetilised süsteemid, mis võivad töötada ülivõimsate seadeldistena.

Louis Kahni tuntud ehitiste – Trentoni sauna ja Exeteri raamatukogu – plaanid on puhtad mandalad. Bryn Mawri ehitise plaan on kolme võrdse mandala liitumisel tekkinud rida, Dhaka assambleekompleks on keerukas lillesarnane mandalakujund, milles leidub ka pisut asümmeetriat. Richardsi laboritel on juba keerukam mandalakujundite liitumisega tekitatud plaan. Sarnaselt Ida-Aasia templite ja stuupadega on Kahni ehitised energiakogujad. Meister kasutab igaveste arhetüüpide struktuuri, olles kanal, läbi mille liigub jõud. Trentoni saun on ülitugev jumala aparaat. Näen siin nii Egiptuse püramiidide kui ka Kuressaare lossi mõjutusi. See hoone tuleks restaureerida ja avada inimestele vaatamiseks. Sama lugu on ka Exeteri raamatukoguga. Minu füüsiline keha ei ole seal käinud, kuid sellele vaatamata tunnetan imelise ehitise maagilist sidet kosmosega.

On avaldatud arvamust, et Bryn Mawri ühiselamu on Kahni teistest kuuekümnendatel tehtud töödest nõrgem. Raske öelda. Fassaadide ilme on tõepoolest veidi nukker, kuid sisemine ruumistruktuur, mis kulgeb piki peatelge, on ülimalt müstiline ja meenutab mingit muistset kloostrit. Muljetavaldav on ka tugimüüride juurestik, mis seob teda ümbritseva maastikuga. Kõik Louis Kahni ehitised on oma kohaga fantastiliselt seotud.

Dhaka assamblee on Kahni tõenäoliselt kõige täiuslikum töö. Seda totaalset instrumenti on üheselt raske kirjeldada – hoonel on nii mitu tasandit. Ta meenutab mulle lille, mingit Lemuuria templit või hoopis teise planeedi kultusehitist. Ta sisaldab maagilist jõudu, mis mõjutab terve Bangladeshi käekäiku. Nii mineraalid, vesi, taimed kui ka inimesed tunduvad olevat ehitisest mõjutatud.

Richardsi laboratooriumide kompleks on aga arhitekti säravaim energiajaam. Ehitis on suurepäraselt seotud naaberhoonete ja lõuna pool asuva pargiga. Meenutades väikest San Gimignano tornide linna Itaalias, kirjeldab see ehitis kõnekalt Louis Kahni spirituaalset ärkamist – sedavõrd erineb ta valgustusele eelnenud projektidest.
Valgustumine

Vaadates Kahni Richardsi uurimismaja järgseid ehitisi või lugedes tema tolleaegseid tekste, mõistame, et Lou on saanud teadliku ühenduse kõrgema jõuga. Sellist välgusähvatusele sarnanevat inimese muutumist toimub harva, eriti kunstnike ja intelligentide hulgas. Liiga suur ego ja mõistuse dikteerimine on kui takisti, mis ei lase kõrgema jõuga ühineda. Ainult suur hoop ego pihta võib selle takisti lõhkuda. See võib olla haigus, õnnetu armastus, lähedase inimese surm või mingi muu raske seisund, millest vabanemisel inimene tunneb, et ta justkui ühineks millegi endast suuremaga. Loomulikult jõutakse ärkamiseni ka pikaajaliste vaimsete tegevuste kaudu, palvetades ja paastudes, kuid läbi suure kannatuse on see kõige efektiivsem. Louis Kahni puhul tundub, et see lihtsalt pidi nii juhtuma. Ka tema ema surm mõjutas kahtlemata sündmusi.

Arhitekt on öelnud:

See, mis oli, on alati olnud.
See, mis on, on alati olnud.
See, mis tuleb, on alati olnud.

Nii võib mõelda ainult inimene, kes tajub hinge surematust.

Te peate eksisteerima igaühena, mitte ainult iseendana.
Seda öeldes tunnetab Kahn, et kõrgema jõu kaudu oleme kõik üksteisega seotud, me oleme üks energia, üks organism.
Mulle meeldib tunda, et teadmine ei paikne mitte inimese mõistuses, vaid väljaspool seda – sarnaselt raamatuga, mille juurde võib astuda.

Kahn on tunnetanud, et teadmised paiknevad ühisväljas. Näiteks aborigeenid on ainuke säilinud rahvus, kellel on ühisteadvus. Seda, mida teab üks aborigeen, teavad kõik aborigeenid.

Valgustusseisundi läbinud inimene hakkab kiiresti valdama uut informatsiooni. See info meenutab võrku. Õppides tundma võrgu ühte serva, tunnetad kogu võrgustikku. Ja mis on oluline – varasem mittevajalik info kustutatakse mälust. Püha Fransiscus näiteks hakkas pärast pikaajalist haigust mõistma lindude ja loomade keelt.

Loomulikult oli kogu Kahni senine elu osa sellest ärkamisest. Intuitiivselt tunnetas ta alati ühisvälja olemasolu. Kuid sellest teadlikuks saades võimendus jõud tuhandekordseks. Alles teadvustununa siseneb jumalik mõõde tema ütlustesse ja kuldlõige tema plaanidesse.

Egiptus
Viiekümnendatel sooritas Kahn reisi Egiptusesse. Tõenäoliselt koges ta seal informatsiooni, mis kuulus eelmistele tsivilisatsioonidele. Teame, et vanad egiptlased olid seotud atlantide ja Atlantisega, enne kui see mander hävines. Kuulsa vene nägija Jelena Blavadskaja järgi valmistasid atlandid 78 000 aastat tagasi suure püramiidi. Nii Blavadskaja kui ka Rudolf Steiner peavad Egiptuse püramiide, Karnaki ja Luxorit atlantide tsivilisatsiooni tänapäevasteks tõenditeks.
Võib arvata, et Egiptuses koges Lou vaim midagi väga vana, väga võimsat ja väga erinevat. Sealt ka tema tulevaste projektide kuldlõikelisus ja suur mastaap.

Arvan, et igaüks, kes sõidab laevaga mööda Niilust ühe templi juurest teiseni, kogeb midagi kirjeldamatut ning ta ei jää selliseks, nagu ta oli enne.

Itaalia
Roomas viibides kogeb Kahn linna, mis on üles ehitatud kui kirik – altari, pealöövi ja külglöövide, kabelite, krüptide, sammaskäikude ja kuplitega. Sellise plaaniga linn on kui geomeetriaga puhastatud. Deemonid põgenevad siit, pühitsetud territooriumil ei ole neile kohta. Muistse Rooma ehitised, nagu Colosseum, Caracalla termid ning Pantheon, näitavad oma igavest energiat.

Me ei tea, millistesse linnadesse ja küladesse korraldas Kahn Roomast väljasõite. Võib-olla jäid nende hulka ka inimtühi Parma oma metafüüsilise lossi ja toomkiriku ümber oleva harmoonilise linnaruumiga, Mantua, mis on kui mingi teise planeedi kauge kaja. Või hoopis Pisa, mis seisab keset lauskmaad kui lummav elektrijaam; Bagno Vignoni, kus linna peaväljaku asemel on aurav kuumaveebassein ning kus Tarkovski väntas oma parima filmi “Nostalgia”; San Gimignano, mille väike pilvelõhkujate parv meenutab natuke Richardsi laborite torne; Monteriggioni, mille rahu ja vaikus etendub meile selge geomeetriana. Ka sealt võis Louis Kahn saada inspiratsiooni oma tahukalise kiviastronoomia tarvis.

Lill
Kahni tsentraalsed plaanid meenutavad lille kujundit, nagu ka paljude iidsete pühakodade plaanid. Stuupade plaanid meenutavad lille. Ka mandala on lill. Mehhiko teadjamees Epifanio Ramirez on öelnud, et lill on kõige inimesesarnasem looduse manifestatsioon. 2006. aasta suvel korraldas Epifanio Põhja-Eestis Juminda poolsaarel lilletseremoonia. See algas rongkäiguga läbi küla mere poole. Poolsada inimest kandis käes kõige erinevamaid lilli. Epifanio tagus trummi ja laulis mehhiko lastelaule. Rannas joonistati liivale pilt, mis kujutas vikerkaart, selle all oli kolm pääsukest ja lainetav meri. Seltskond jaotas erinevate lillede õied värvide kaupa rühmadesse. Seejärel maaliti pilt üheskoos lilledega üle. Järgmise päeva koidikul jätkati tseremooniat. Ümber pildi moodustati ring ning koos Epifanioga tantsiti rituaalseid tantse. Epifanio laulis emakesele maale lastelaulu. Ja äkitselt maaema reageeris! Tantsivaid inimesi haaras transilähedane seisund. Mitmed tundsid kehas surinat, mitmed hakkasid nutma. Seejärel monteeriti maal lahti, lilleõied kanti nelja ilmakaarde laiali ning ohverdati maale. Esimest korda elus tajusin, et maa elab ning kõneleb meiega.

Epifanio õpetas, et kui ehitad templit, mis suhtleb taevaga, tuleb eelkõige klaarida ära suhted maaga. Ta usaldas mulle seejärel mitu iidset templiehitajate saladust.

Vaadates Kahni Dhaka assamblee ehitust, tundub, et meister oli suutnud leida kontakti nii kosmose kui ka emakese maaga.
1990. aastal ilmus Drunvalo Melchizedeki raamat “The Ancient Secret of the Flower of Life” (“Elulille iidne saladus”), milles ta tutvustab elulille kujundit, mis on kogu elava universumi loomise baasmuster. Kui me inimestena kulgesime teadvuse väga kõrgelt tasandilt pimedusse, siis me unustasime, kes me tõeliselt oleme. Praegu ärkame justkui unest.
Me elame vaimse revolutsiooni, spirituaalse ärkamise ajastul. Meile avaldatakse paljud saladused, millest 50 aastat tagasi veel rääkidagi ei lubatud. Elulilles peitub jumalik kuldlõige ja kõige skeem, mis sellega kaasneb.

Tallinnast 25 km kaugusel asuvas Lilleoru kommuunis on alustatud hiigelsuure paekivist elulille kujundi ehitamist. Kogu kommuuni planeering on sellele kujundile allutatud ning elulille kese on paigutatud loodusliku energiasamba kohale. Indias on elulille kujundi alusel ehitatud hulk pühakodasid ja kommuune, tuntuim neist on ideaallinn Auroville.

Silmad
Kui me vaatame Kahni Dhakas asuva hospidali fassaadi, märkame me sellel hiigelsuuri müstilisi silmi. Mida need tähendavad? Inimese silmad on hinge peegel. Kas ka ehitise vaim kõneleb meiega läbi silmade?

Kord kõrgendatud teadvuse seisundis liikusin Tallinnas üle Toompea mäe ning nägin äkitselt Toompea lossi. Väikesed aknaavad olid järsku rääkima hakanud. Midagi sellist ei olnud ma enne läbi elanud. Olin vapustatud. Ma nägin nendes silmades Toompea vaimu.

Kõikide Tiibeti templite peal on salapärased silmad. Mõned arvavad, et need on Buda silmad. Raamatu “Kellest me põlvneme” autor, vene teadlane Ernst Muldašev arvab, et need on eelmise tsivilisatsiooni inimeste, atlantide silmad.

Jumalate linn
Ernst Muldašev korraldas ekspeditsiooni Tiibeti mägedesse, et uurida jumalate linnaga seonduvat. Arvatakse, et jumalate linn on dimensioonidevaheliste maailmade värav, sinna on peidetud kuldplaatidel kõikide tsivilisatsioonide teadmised ning seal paikneb ka inimkonna geenifond. Teadlase tehtud joonistustel näeme me hiiglaslikke püramiidseid ehitisi ja nende liitumisel tekkinud keerulisi ansambleid. Jumalate linna keskuseks on püramiidne mägi Kailas. Arvatakse, et hiigelehitised on loodud psüühilist energiat kasutades nagu Egiptuse püramiidid ja Stonehenge’ki. Nad on ehitatud looduslike mägede lihvimise teel. Kailas on kõige püham monument Ida-Aasias ning selle poole püüdlevad tuhanded palverändurid.

Ida-Aasias võib kohata kummalisi ehitisi, mida nimetatakse stuupadeks. Tihti moodustavad nad erinevate tornide ansambleid. Arvatakse, et stuupad jäljendavad jumalate linna pühasid ehitisi. Stuupad on kosmilise energia generaatorid ning nende geomeetria on aluseks paljude kirikutornide ja templite kujundusele. Niisiis on Kailas kogu spirituaalse arhitektuuri kese.

Spirituaalne revolutsioon
Inimkond läbis oma materialistliku madalseisu 20. sajandil, viies maailma ohtlikult kriitilisse olukorda. Et maailma päästa, saavad paljud vaimse ärkamise. Iidsed salateadmised ärkavad taas ellu. Saladus kui niisugune on maha võetud – juurdepääs on antud peaaegu kõigele. Indigolasteks nimetatud uued põlvkonnad sünnivad puhaste inimestena, sensitiivsete ja headena. Sellest tulenevalt kaob ära negatiivsust eelistav meedia, küüniline kunst, loovust minetav kriitika ning isekas ja kõrgemast jõust äralõigatud arhitektuur. See juhtub – valuliselt, aga ikkagi juhtub. Ja uued inimesed vajavad uut arhitektuuri. See saab olema vaimne arhitektuur. Ees seisab ka arhitektuuriline revolutsioon.

Louis Kahn oli selle muutumise eelkäija, pioneer. Ma pole kohanud ühtki kriitilist märkust ega negatiivsust väljendavat mõtet tema tekstides. Ta oli kui puu all istuv mees, kes ei teadnud, et ta on õpetaja, ning teda ümbritsenud ei tundnud ennast õpilastena. Selline uue kooli mudel on veel tänaselgi päeval paljudele kättesaamatu, kuid sinnapoole asjad liiguvad. Kahni ehitisi vaadates tundub, et need on oma kohtadel alati eksisteerinud. Need on loomulikud, harmoonilised ehitised, kus liigub energia. Kord noorpõlves nägin unes, et lendan mere kohal ja näen veealust linna. See oli Louis Kahni tunnetusega igavene linn. Arvan, et taolised linnad võisid eksisteerida Lemuurias ja Atlantises. Tõenäoliselt saavad nad sellisteks ka tulevikus. Mis oli, on alati olnud, mis on, on alati olnud, mis tuleb, on alati olnud …

Kahn ja Eesti
Louis Kahn on sündinud Eestis. Teame, et sünnikoha eripäral ja inimese olemusel on palju ühist. Teadjamees Tarmo Urb on öelnud, et Eesti on kui väike, aga sügav kaev. Ta ütleb, et Eesti on õnnistatud paik. Õnnistatud raske saatusega, kuid selle kaudu pühadusega. Eestis on palju sensitive, šamaane ja teadjamehi. Hea nõid Ursula Liblikas ütleb, et selliseid inimesi on siin 80%. Erilise pühadusega on aga Louis Kahni kodusaar Saaremaa.

Siinkohal tegin väikese pausi. Sõitsin autoga Tallinna lennujaama ning istusin pärastlõunasele Tallinn-Kuressaare lennukile. See oli mõnus väike lennuk. Kõik on Eestis mõnusalt väike, jõuan veel mõelda, kui lennuk juba õhus on.

Kuressaares on mul vastas vana sõber, arhitekt Lilian Hansar. Tema autoga sõidame järgmised neli tundi mööda Saaremaa pühapaiku. Esimene peatus on Kihelkonna asulas. Meie huviobjektiks on siinne 14. sajandist pärit massiivne kellatorn, mis omal ajal ehitati kirikust lahku. Teravad tajud märkavad kohe erilise sagedusega tugevat ja harmoonilist energiat, mis on oma õrna embusse mässinud väikese lagendiku, kiriku, kellatorni ja kadakavälja.

Ja kummaline küll, selle vaikuse energia tunne ei jäta meid edasise teekonna jooksul kordagi maha. Me sõidame Odalätsi pühade allikate juurde ja naudime nende neitsilikku looduslikku asetust. Vaatame ära Undva kotkapesa ning sõidame Kaali meteoriidikraatri suunas. Ei ühtki autot ega inimest, ainult tumepruun lammas sammumas majesteetliku rahuga mööda maantee kesktelge. Kaali kraater on monumentaalne. Räägitakse, et kui meteoriit 7500 aastat tagasi siia kukkus, jälgis selle lendu kogu Euroopa. Kukkudes moodustus ümar järv ning meteoriidi killud ümbritsesid teda kui planeedid päikest. Ka Saaremaa hilisemad maalinnad said selle astronoomia osadeks. Räägitakse, et meteoriit sisaldas tundmatut metalli ja taevalikku informatsiooni. Alates sellest ajast peetakse Saaremaad pühaks saareks ja seda on ta tänaseni.

Jõu akumulaatoriteks on Saaremaal eelkõige loodusobjektid: allikad, kivid, puud ja põõsad. Tegelikult on terve saar jõu transformaator. Aastal 1993 külastas Saaremaad arhitekt Aldo van Eyck, Louis Kahni sõber ja kaasvõitleja. Ta korjas lilli Tirbi säärel, mida peeti Kahni võimalikuks elukohaks, ning nõudis vaadata nõgusat rituaalikivi, mida Lilian Hansar talle ka näitas. Nelja tunni pärast oleme tagasi lennujaamas, miskipärast väga erksad ja õnnelikud.

Mõeldes Saaremaa energia sageduse ja kvaliteedi peale, võin iseenda kogemusest öelda, et Kahni töödes peegelduv energia on üllatavalt sarnane Saaremaa energiaga. Võib isegi öelda, et ta töödes on rohkem Saaremaad kui Itaaliat või Egiptust, kuna Saaremaa on tema sünnimaa – neitsilik ja püha.

Eestist on pärit ka Kahni töödes olulist rolli mänginud August Komendant. Mäletan, et juba nooruses oli minu üks lemmikobjekte tema ja arhitekt Elmar Lohu ehitatud Kadrioru staadion. Väga orgaaniliselt pargiga seotud staadioni tribüüniehitise puhul oli eriti lummav selle tagakülg – jõuline raudbetoonkolonaad, mis oli veidi salapärasel kombel seotud tribüüni astmestikuga.

Silmapaistvad eesti arhitektid Toomas Rein ja Raine Karp on uurinud Kahni töid ning olnud nendest ka mõjutatud. Kahni tööde plaane on uurinud ka eesti kunstnik, teadjamees ja müstik Tõnis Vint. Noorematest kunstnikest on Kahniga sarnane sagedus Arne Maasikul ja August Künnapul, noorematest arhitektidest aga Siiri Valneril ja Indrek Peilil.

Ka minu kujunemisel on Louis Kahni looming mänginud väga olulist rolli. Mitte ainult tema ehitised ja tekstid, vaid ka tema isik ja sellega kaasnev seletamatu energia oli müstiliselt magus ja hurmav. Mäletan, et venekeelse ajakirja L’Architecture d’aujourdhui ilmumine Eesti arhitektuurimaastikule 1968. aastal tegi mind otsekui purju. Kahni ütlused, skitsid ja joonistused, plaanid, detailid, ukseavad, trepid ning suured umbsed kivitahukad muutusid aastateks minu elu tuumaks. Lou pilt rippus mu magamistoa seinal kui ikoon. Mitu mu varajast projekti ning diplomitöö olid Kahni loomingust otseselt mõjutatud. Siis tuli periood, mil ma tahtsin hakata moodsaks nagu paljud teised. Ehmatuseks avastasin, et olen praktilises elus väga kohmakas ja vajan partnereid. Koos nendega läbisin konstruktivistliku, futuristliku ja klassikalise arhitektuuri faasid. Mitmes konkursitöös puudutasime vaimseid teemasid, kuid alateadlikult.

Alles käesoleva sajandi alguses, kui olin kogenud vaimset uuestisündi, vabanes ka minu arhitektuur maistest tõmblustest. Olin justkui tagasi pöördunud nooruses kogetud Kahni perioodi, kuid seda juba arengu kõrgemal astmel. Koos kolleegidega on meil valminud mitu spirituaalse keskuse projekti, energiatorni ning kontseptuaalset mandalatemplit Londoni, Taiwani ja Veneetsia jaoks. Ehitusse on läinud kaks mandalaplaaniga eramut ning koostöös arhitekt Ain Padrikuga kolme torniga elamu Tallinnas ja spiraalse põhiplaaniga torn Tartus. Need ehitised on kui tänapäevased stuupad, mis reguleerivad linna energeetikat.

Energeetilisi seadeldisi projekteerime ka üliõpilastega TKTKs. Koostöös Tamkangi ülikooliga Taiwanis on praegu väljatöötamisel uudne linnaehitusmeetod, mis kannab nimetust linna akupunktuur (urban acupuncture).

Kahni igavikulisest ideoloogiast on kantud ka ajatu ajaleht Epifanio. Ajaleht püüab moodsa kunsti ja arhitektuuri ühendada müstiliste teadmiste ja spirituaalsusega.

Arhitektuur kui religioon
August Komendant on kirjutanud, et arhitektuur oli Louis Kahnile kui religioon. See mõte on minu jaoks erakordselt erutav. Tundub, et projekteerides (samuti kõneldes ja vaikides) viibis Kahn pidevalt mingis meditatiivses, kõrgendatud seisundis. Ta on öelnud, et igal plaanil peab olema mõni eriline, pühitsetud (sacred) koht. Siit võib järeldada, et iga ehitis oli Kahni jaoks kui tempel ning projekteerimine ja ehitamine kui jumala teenimine. Vahel tundub, et kogu Kahni looming on pühitsetud. See on kui Saaremaa, kus on hulgaliselt pühasid paiku ning mis on püha ka tervikuna. Iga ruutsentimeeter siin on püha. Tundub, et Kahn oli oma loomingu kaudu otseühenduses ühisväljaga. Sealt anti talle kõik teadmised, jõud, harmoonia ja õnnetunne. Mõnd Kahni ehitist külastades võib märgata, et see funktsioneerib kui energiakeskus, tempel või jumala instrument. Briti Kunstikeskuses New Havenis kohtame õnnest joobunud naisluuletajat, ka ülejäänud külastajad ja valvurid on mingis kõrgendatud pühalikus seisundis. Ja loomulikult Dhaka assamblee ehitis. Nathaniel Kahni filmis “My architect” nägime, milline võib olla ühe ehitise tähtsus tervele rahvale. Filmi tugevuseks ongi see, et ta demonstreerib meile püha energiat, püha vaimu, mis Lou ja tema ehitiste ümber alati tekkis.

Kuidas tuleb püha energia ehitistesse? Usun, et see antakse kõrgemalt poolt läbi preester-arhitekti. Miskipärast arvan, et selliseid inimesi on üsna vähe ning ühed ja samad tegijad lihtsalt sünnivad taas. Olgu see siis Lemuuria, Atlantis või meie tänane maailm. Mulle tundub, et Louis Kahni näol on tegemist eriti kõrge pühamehega. Võib arvata, et tema eelmised kehastused on rajanud paljud ehitised Indias, Kambodžas ja Mehhikos.

Kahni isikus ja loomingus on veel palju salapära ja avastamatut. Tema ehitised annavad meile jõudu ja lootust kõndida edasi mööda lõputut rada, mis meile ette on nähtud, ning sütitavad meidki käsitama loomingut spirituaalse aktina.

Vilen Künnapu on arhitekt (EAL) ja kunstnik, sünd. 1948, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 1971.a. Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuurilektor. Arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik üks omanikest ja arhitekt. Koos Ain Padrikuga võitnud preemiaid mitmetel rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel ja loonud mitmeid olulisi ehitisi Eesti linnamaastikes. Avaldanud mitmeid artikleid nii eesti kui rahvusvahelises meedias.