uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toomas Tammis. Planeering kui kaasaegne teos par excellance. Kas tulevikku saab välja mõelda?

Intro
Üsna suure üldistusega võib öelda, et nii planeerimine kui ka arhitektuur on alati tegelenud uue maailma väljamõtlemisega. Mõlemad peavad ette kujutama ja erinevatele osapooltele arusaadavalt ning veenvalt kirjeldama saabuvat keskkondlikku, ruumilist ja materiaalset olukorda, millest mõistagi tulenevad teatavad muutused või kohandused kõigis muudes toimivates süsteemides, nagu rahanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised etc. Arhitekti ja planeerija töö tulemus sekkub alati olemasolevasse, muudab seda rohkemal või vähemal määral. Õieti see ongi nende töö eesmärk, sest kui olev situatsioon rahuldaks kõiki osapooli nii praegu kui ka nähtavas tulevikus, ei tekiks mingit tarvidust luua pidevalt uusi ruumilisi olukordi, välja mõelda nende kavandamise võimalusi ja tingimusi, optimeerida neilt oodatavaid „sooritusi“. Pidevas teisenemises tootmisvõimalused, tarbimisharjumused, kultuurilised väärtushinnangud ja finantsatribuudid nende saavutamiseks nõuavad ka pidevaid muutusi keskkonnas ja selles formeeruvas konkreetses ruumis ning neid tuleb suuta kavandada, tuleb osata näha, mida need endaga kaasa toovad, ja veelgi enam tuleb osata valida variantide vahel, osata tahta tulevikku.

Lähteülesanne
Niisuguseid kompleksseid kogu ühiskonda puudutavaid muutusi ei ole võimalik ette välja mõelda, ent ometi on meil pidevalt vaja planeerida ja kavandada keskkondi, milles see muutunud maailm saaks sündida. Loomulikult ei mõtle arhitekt või planeerija lihtsalt tulevikumaailmu välja. Tal on selleks alati teatav tellimus, mis väljendub rohkem või vähem konkreetses lähteülesandes ning müriaadis sellega seotud tingimustes ja piirangutes. Tavapraktikas lähtub see tellimus väga erinevate professioonide tõdemusest ühiskonna erinevate valdkondade arengute kohta antud hetkel ning suhteliselt suure tõenäosusega tuvastatavatest prognoosidest lähimaks tulevikuks. Siin esile kerkivad ning planeerija ja arhitekti lähteülesandeks formuleeruvad muutused ja protsessid on reeglina juba toimumas. Siin ei ole tegu radikaalsete tulevikuvisioonidega, need on pigem tõdemused juba reaalsetest kultuurilistest, majanduslikest, logistilistest vms olukordadest, mis veel ootavad konkreetset ja täpset ruumilist organiseerimist. Planeeringutes väljenduvad niisugused tavapärased lähteülesanded küllaltki mahuka ja aeganõudva töö tulemusena olemasoleva olukorra igakülgse kaardistamisena. Seda eelkõige üldplaneeringute tasemel, millest tegelikult tuleks oodata visiooni ning ambitsiooni laiemas mõttes kogu keskkondlikust ning kitsamas mõttes ruumilisest kvaliteedist meie ümber kaugemas tulevikus. Nimelt peaks üldplaneering pakkuma tulevikuvisiooni vähemalt 10-aastase, suuremate nagu näiteks infrastruktuuriliste teemade osas aga mitmekümneaastase perspektiiviga. Konkreetse sekkumise kavandamine detailplaneeringute mahus on tihtilugu taandunud ette välja mõeldud äriplaanile kõige ökonoomsema ruumilise vaste leidmiseks. Olevik on siin pidevas eluterves muutumises ja tulevik justkui sellele järele sörkimas, püüdes pidevalt tasandada elutegevusega kaasnevaid kõrvalnähte kõigis tuvastatavates valdkondades. Quentin Tarantino filmis Pulp Fiction oli selliseks ametimeheks nn probleemi lahendaja, kes pärast elujõuliste kaabakate juhuslikku autosõidul sündinud prohmakat ajud ja muud kolbajäänused auto tagaistmelt ära koristas ning olemuselt radikaalselt uue olukorra jällegi vähemalt imagoloogiliselt üldlevinud esteetiliste konventsioonide ja kehtivate seaduste piiridesse sättis. See ei olegi väga erinev planeerija rollist praeguses praktikas.

Ometi võiks öelda, et nii planeeringutel kui ka arhitektuuril on veel üks lähteülesanne, küllaltki abstraktne ja raskesti sõnastatav ühiskondlik tellimus. See on õhus, ehk teisisõnu midagi, mis on üsna üldises kultuurilises sfääris toimumas, kuid mitte veel kohal, midagi mida võiks oodata, mida oleks isegi vaja, kuid mida ei ole võimalik üheski lepingus fikseerida ega tellida. Deleuze’i terminites oleks tegu virtuaalsega, mis ootab ühel või teisel viisil aktualiseerumist. Ühiskondlik tellimus on ühiskonna valmisolek teatavaks uudsuseks, mingisuguseks muutuseks võrreldes seniolevaga, väga üldises plaanis kultuuri enese pideva värskendamise tarvidus. Lisaks igapäevasele probleemi lahendamisele peab igasugune paratamatult tulevikku suunatud kavandamine suutma täita ka niisugust ühiskondlikku tellimust. Igasugune kavand loob paratamatult tulevikku ja seda ei tohi ära unustada ega maha vaikida.

Siinkohal tasub ehk meenutada korraks läbi Deleuze‘ vahenduse Nietzsche kultuuri- ja ajalookäsitlust. Kultuuri on siin vaadatud kui inimesele igiomast aktiivsust, mis ometi on pea alati varjutatud selle sama inimese reaktiivsete, tagasivaatavate ning pidurdavate jõudude poolt. „Suveräänse indiviidi kui kultuuri produkti asemel pakub ajalugu meile oma produkti, kodustatud inimest, kelles ta leiab ajaloo kuulsa tähenduse: „üleva katkestuse“, „seltsiva karilooma, kuuleka, põdura, keskpärase olevuse, tänapäeva eurooplase “ “.[1] Kui kultuur töötab siin treenimise ja selektsiooni kaudu, siis selle produkt on reeglina traditsioonide, moraali ning seda esindavate institutsioonide kütkes, hästi treenitud ning kodustatud piisavalt ettearvatavate reaktsioonidega indiviid, kelle loominguline vaba tahe on turvaliselt kanaliseeritud ja vaigistatud. Ühiskonna silmis laitmatu vastutusvõimeline ja moraalne inimene võib nii tihtipeale osutuda võimetuks millekski enamaks kui kätteõpitud olukordade uuesti lavastamine. Kultuurile ülioluline jätkuvus vajabki suurt hulka kindla peale koolitatud ja kultiveeritud liikmeid, kuid olemaks muutumisvõimeline vajab ta ka oma nn tõelist produkti: midagi või kedagi, kes suudab olla sellest üle, mitte teadmatut ja koolitamatut, vaid pigem ületeadlikku ja ülekultiveeritut. Kultuuri produkt suudab töötada läbi aktiivse jaatuse vastupidiselt läbi eituste ning keeldude konstrueeritud süsteemidele. Ka ajalugu ja mälu omandavad siin uue tähenduse, olles pigem tulevikku suunatud. „Kultuur rikastab teadvust uue võimega, mis näib olevat vastupidine unustamise võimele: mäluga. Aga mälu, millest oleme siin huvitatud, ei ole mälu (olnu) jälgedest. See algupärane mälu ei ole enam mineviku funktsioon, vaid funktsioon tulevikust. See ei ole tundlikkuse mälu, vaid on tahte mälu. See ei ole jälgede mälu vaid on sõnade mälu. See on lubamise võime, pühendumine tulevikule, mälu tulevikust endast.“[2]

Vastandina tavapärasele keeldude ja regulatsioonide süsteemile, mis sisuliselt töötab eituse kaudu, suudaks ehk niisugune radikaalse jaatuse kaudu loodud tulevik loovalt kaasa vibreerida elu enese paratamatu muutumisega. Ehk siis me peame alustama visioonist, oskusest tahta midagi saada, et siis sellele üles ehitada kogu muid regulatsioone sisaldav ning normidele vastav seaduste ja jooniste süsteem. Praeguses levinud praktikas tundub see tihtilugu toimivat vastupidiselt ja sedagi vaid pooles ulatuses, esmalt sätestatakse planeeringuga seaduseks erinevate ametkondade seatud piiravad regulatsioonid ja siis vaadatakse, kas veel midagi mõistlikku tuleviku kohta öelda saab – tihtipeale ei saagi.

Protseduur
Siinkohal ei pea kindlasti kellelegi selgitama planeerimis- ja projekteerimisprotsessi, kuid tasub siiski rõhutada, et üha enam nõuavad mõlemad väga erinevate professionaalide kaasamist. Nii planeerimine kui ka arhitektuurne kavandamine on üha suuremat ja mitmekesisemat seltskonda vajav meeskonnatöö. Nagu kõigi struktuuride kasvades peitub siingi oht üha keerukama süsteemi haldamise ja projekti juhtimise juures algupärase eesmärgi ja sisu ähmastumiseks. Üha suurem energia läheb nii planeeringutes kui ka arhitektuuris etteantud normide ning protseduuriga täpse vastavuse saavutamiseks. Seejuures ei tundugi tihti sisuline pool enam kedagi huvitavat. Kavandatu kvalitatiivne eesmärk, teatav tulevikuvisioon, arusaama loomine sellest, mis on tähtis ja mida tuleks sätestada, ning vähem olulise või raamistamatu minnalaskmine ei kerki pea kunagi arutluste teemaks. On olemas teatav hulk iseseisvaid ameteid, nagu Kultuuriväärtuste Amet, Keskkonna Amet, Maanteeamet jmt, mis omas vallas määravad mängureeglid, ja on suur hulk asjast huvitatuid, nii-öelda turuosalisi, kes kõik omavahel vaieldes kõigile sobiva või tihtipeale kõigile kõige vähem vastukäiva lahenduse välja vaidlevad, milles tihtipeale seisnebki planeerimise ja sellele järgneva täpsema kavandamise sisu. Suuremale ja üldisemale pilgule, riigi ja linna ehitamisele ei pretendeeri neist justkui keegi. Põhimõtteliselt peaksid seda tegema ja osaliselt ka tõepoolest teevad kohalike omavalitsuste juures olevad (linna)planeerimise osakonnad. Siiski kipub see parimal juhul jääma positiivseks ambitsiooniks ilma piisava institutsionaalse jõuta. See töö oleks sisuliselt ning kõrgel tasemel võimalik ainult suure koosseisuga ning pidevalt töötava planeerimisbüroo olemasolu korral, mida seni jäärapäiselt igal pool rakendatav õhukese riigi strateegia lihtsalt ei võimalda. Niisuguses olukorras, kus kvaliteet ja sisu on marginaliseeritud, ongi planeeringutest ja kogu kavandamisest sageli saanud vaid normidele, seadustele ja protseduurireeglitele vastav dokument, mille suurim keskkondlik tarkus on fikseerida olemasolev olukord ja seda kirjeldada ning täpseim tulevikuvisioon konkreetsele äriplaanile lähitulevikuks vajaliku ruumilise olukorra lahendamine. Kumbagi tulemust ei tohi muidugi iseenesest naeruvääristada, loomulikult on nii hea arusaam olevast kui ka lähimate tuvastatavate (äriliste) arengute võimaldamine igasuguses intellektuaalses tulevikku suunatud tegevuses vajalikud, kuid siin peab olema ka mingi üldisem siht.

Planeering kui projekt
Seda sihti saab vast näha mitmel viisil. Üks võimalus on pöörduda korraks tagasi nn traditsioonilise planeerimise juurde. Nõukogude ajast tuttavad traditsioonilised, mõnes mõttes tippmodernistlikud planeeringud tegelesid üsna täpse tuleviku väljatöötamise ja selle ruumiliste, aga samuti majanduslike, logistiliste, kultuuriliste ja keskkondlike tulemuste vormimisega ning selleks vajalike tingimuste ettekirjutamisega. Niisuguse üleforsseeritud ning pea kogu elutegevuse aluseks pretendeeriva planeeringu eesmärgiks oli täide viia nn teaduslikult väljamõeldud ja ettekavandatud otsused: teoks teha ette välja mõeldud reaalsus. Niisugune äärmuslik ettemääratus kalkuleeritud keskmisele rajatud ning formaalselt rangelt fikseeritud planeerimise kaudu on nii Eestis kui ka tõenäoliselt kogu kunagises sotsialismileeris praeguseks ebapiisavaks arvatud. Selle tulemusel tekkinud keskkonnad koosnevad tihti liigselt reeglistatud ja monofunktsionaalsetest piirkondadest, mis on valdavalt allutatud küllaltki tsentraalsetele hierarhilistele sidemetele nii transpordivõrgustikus, logistikas (elu- ja töökohtade jaotus) kui ka sotsiaalsetes ja kultuurilistes võimalustes. Ometi ei pea see veel tähendama ilmtingimata traditsioonilise süstemaatilise planeerimise olemuslikku läbikukkumist. Kevadel 2010 Tallinna linnafoorumil osalenud ning mõnel muulgi puhul siinse olukorraga tutvunud briti taustaga Helsingi linnavalitsuse arhitekt Douglas Gordon väidab järjekindlalt, et planeerimises on olulisim visioon – teatav selge eesmärk sellest, millist elukeskkonda me endale vajame, millises linnas me tahame elada. Samast linnafoorumist on ajendatud ka Tallinna linna peaarhitekti Endrik Männi arutlus Sirbisteemal, millist linna me tahame, mis on muuhulgas üheks vähestest näidetest Eesti kohaliku omavalitsuse esindaja sisulisest huvist oma keskkonna ja avaliku ruumi kvaliteedi ja selle tuleviku võimalike visioonide vastu [3]. Need visioonid ei teki pelgast olemasoleva olukorra kaardistamisest ega kõigi seotud valdkondade spetsialistide teadmiste liitmisest. Viimaste alla käib näiteks ka liig otsene mineviku tendentside edasikandmine tulevikule, nagu Eestis on juhtunud autostumisega, kus seniseid arenguid autostumise kasvamisel nähakse vankumatus jätkumises ja küsimust elukeskkonna eelistustest selles vallas tihti enam ei esitata. Konkreetne lihtne näide keskkonna inimesekesksemaks muutmisest autostumise kasvu piiramise kaudu on Helsingi ja selle lähiregiooni otsus lubada uusi elamuarendusi vaid juba olemasolevate, ühiskondliku infrastruktuuri (soovitavalt rööbastranspordi) koridoride äärde. Siin on planeering traditsioonilises mõttes üsna täpselt sätestav dokument, konkreetseid ettekirjutusi omav projekt, mis eelistab mõnd eluviisi teistele ja määrab selle eelisarenguks piisavad tingimused keskkonna erinevate osade arendamisel. Niisuguseid visioone tuleb luua, planeerimise süsteemis peab olema keegi, kelle ambitsiooniks on hästi kaardistatud olevast ning tulevikku suunatud tarviduste, reeglite ning piirangute süsteemist genereerida mingisugune uus kvaliteet.

Planeering kui protsess
Teine viis oleks vaadata planeerimist selle üha kiirenevas tempos ning lühenevas elueas kui tegevust reaalajas. Sanford Kwinter ja Daniela Fabricius kirjutavad juba aastal 2001: „tänu telekommunikatsioonide (kompunikatsioonide) plahvatuslikule kasvule on tänapäeva linn, rohkem kui kunagi varem, ise need andmehulgad ja avaliku teenuse võrgustikud, kus andmed liiguvad.“). [4] Erinevad andmebaasid ja nende administreerimise süsteemid toimivad tänapäeval elektrooniliselt ning on suures osas ligipääsetavad interneti vahendusel. Linna toimimise mehhanismid koos selle nn nähtava tulevikuga on suures osas vabalt ligipääsetavad. Heaks näiteks on siin Tallinna planeeringute register, mis näitab hetkeolukorda Tallinnas kehtivatest ning menetlemisel olevatest üld- ja detailplaneeringutest ning ehitusprojektidest, lisaks veel erinevat maakasutuse piirangutega seotud infot. Ühiskonna pidurdamatu majanduslik ning kultuuriline tegevus eeldavad sisuliselt sama kiiret ja paindlikku tegutsemist ka nende muutustega kaasneval keskkondlikul ümberorganiseerimisel. Muidugi mõista ei saa siin ette kujutada kõikvõimalikele tekkivatele tarvidustele sujuvalt vastavat planeerimismasinat, pigem tähendab see tarvidust planeerimisprotsessi avatuna hoida. See tähendab, et planeeringut tuleb võtta kui lõputut projekti, milles võimalikult vähest fikseerida, et seeläbi võimalikult paljut pidevas töös ja võimalikus muutumises hoida. See protsess peab paratamatult pidevalt väljastama konkreetseid planeerimisprojekte konkreetsetele territooriumitele, mis vastavad tekkinud majanduslikele ja kultuurilistele tarvidustele (või siis neist argumenteeritult keelduma), kuid protsess ise – linna või mõne muu haldusüksuse tuleviku ambitsioonide ning sellele vastava infrastruktuurilise, keskkondliku, ruumilise, sotsiaalse, kultuurilise, rahandusliku ja materiaalse struktuuri pidev loomine – ei saa olla lõplik projekt.

Kaasaegsete reaalajas või siis üha väiksema ajalise nihkega kättesaadavate keskkonda puudutavate andmehulkade juures on planeerimine mõnes mõttes üha enam nendesamade andmehulkade väljendus. Keskkonda representeerivaid andmehulki ja neist loodud kiireid järeldusi võib siin vaadata ühtevarisemas elu enesega mõneti sarnaselt Jaak Tombergi kirjeldatud realismi ja teadusliku fantastika eristamatule ühtevarisemisele[5]. Tomberg kirjutab: „Praeguses hiliskapitalistlikus kultuuris on kõrgtehnoloogilised arendused sedavõrd sujuvalt ja põhjalikult igapäevaellu lõimitud, et nende peaaegu looduslikult märkamatu kohalolu, intiimne lähedus ja otsekui ebaloomulik arengukiirus pole enam ammu mainimisväärsed kui midagi vahetult uudset.“[6] Ja natuke hiljem: „… konkreetsete tehnoloogiliste nähtuste asemel, mis varem, modernistlikul perioodil olid uudse (teaduslik-fantastilise) võõrituse peaaegu ainsaks privilegeeritud allikaks, mõjub kogu hiliskapitalistlik tegelikkus selle tajujale otsekui esmakordselt.“ [7]Tombergi näidatud kahe kirjandusliku žanri, teadusliku fantastika ja realismi kokkusulamise tingib siin meie kaasaegse keskkonna üha tihedam läbiimbumine kõikvõimaliku tehnoloogiaga, mille muutumise ja uuenemise tsükkel näib toimivat pidevas kiirenduse faasis. Näidates seda realistlikult, töötades asjade ja nähtustega nii, nagu nad meile paistavad, meie ühise igapäevase füüsilise ja digitaalse keskkonnaga nii, nagu see meile tundub olevat, on ootamatult tulemuseks tõdemus teatavast läbivast uudsusest ning võõrusest, mis seni on olnud iseloomulik pigem teadusliku fantastika žanrile. Põhimõtteliselt on linna ja selle toimimist näitavad andmed meil viimasel aastakümnel üha suuremas osas kättesaadavad ilma senise statistika kogumise ajalise nihketa. Kwinteri kirjeldatud linn andmehulkade ja avaliku teenuse võrgustikuna ei vaja enam representatsiooni, vaid on suures osas reaalajas jälgitav, tema reaalne olek ja selle esitlused on ühte sulanud. Siin terendab võimalus planeerimise üldiseks sulandumiseks elutegevusega kaasnevatesse praktikatesse, selle muutumiseks kiirreageerimise tehnikaks, kus põhiküsimuseks saab virtuoosselt kiire reaktsioon ning manipulatsioon sama kiirelt muutuvate andmete, olukordadega ja turuosalistega. Siinsamas peitub ka niisuguste arengute suurim oht, Eesti planeerimise praktikas viimasel kümnendil valdav tendents sisuliselt loobuda tuleviku intellektuaalsest kavandamisest, asendades selle pideva loomise, õigemini pideva turuvaidluse, oleviku pideva elamisega.

Planeering kui teos
Suhe konkreetsesse keskkonda ja kasutajasse-vaatajasse-tajujasse, sellele võimalikult adekvaatse ning nutika vaste leidmine on pikalt olnud nii kunsti ja arhitektuuri kui ka üha kiiremini muutuvate tehnoloogiliste arengute üheks oluliseks ambitsiooniks. Valgustite sisse-välja lülitamise nupp on üha sagedamini asendumas sujuvalt valgustugevust reguleeriva dimmeriga, millele viimasel ajal on lisandumas samasuguse pehme üleminekuga valguse värvi valimise võimalused. Kunstis ei ole interaktiivsed vaataja ning keskkonna mõjutustele reageerivad teosed ammu mingi uudis, samuti mitte arhitektuuris ja linnaehituses,

Muidugi mõista on arhitektuur ja linnaehitus möödapääsmatult alati tegelenud nii ümbritseva keskkonna kui ka selle kasutajatega. Viimase sajandi jooksul tekkinud erinevus võrreldes varasema praktikaga on siin laias laastus tagasiside kiiruses ja ulatuses. Läbi üha kiireneva ehitus- ja arendustempo, lüheneva ehitiste eluea ning üha uuenevate tehnoloogiliste võimaluste on viimase saja aasta jooksul tekkinud üha täpsem ja kiirem võimalus tagasisideks ehitatud keskkondadest. Seda nii puhtalt tehnoloogilise efektiivsuse ja nutikuse osas kui just konkreetse kasutaja, haldaja ja tarbija seisukohalt. Kui XX sajand võttis lõplikult omaks muutuse pidurdamatuse, majade ja muu ehitatud keskkonna kasutus tulevikus ei ole selle kavandaja lõpliku kontrolli all, siis viimane sajandivahetus on toonud kaasa juba osaliselt realiseeritava ambitsiooni erinevatele mõjutustele reageerida suutvatest muutlikest keskkondadest enestest. Ehk siis tagasiside keskkonna kasutaja ja selle kavandaja või siis hoopis keskkonna enda vahel on muutunud üha lihtsamaks ja seeläbi olulisemaks. Siinkohal ei olegi väga tähtis, kas me suudame tõepoolest panna mateeria liikuma vastastoimes mingite täheldatavate protsessidega selle kasutajate või muude ühiskonna segmentide osas, või asume me oma keskkondi lihtsalt üha kiiremini uuendama, võttes lammutamise, sekkumise ja ümberehitamise märksa loomulikumaks osaks meie kultuurist, kui need seni on olnud. Tähtis on siin pigem mõista muutuse tarvidust ja sellega tegelemise loomulikkust. Muutumine ei võimalda jääda lõplike lahenduste ja valmis projektide juurde, kuigi ka neid on pidevalt vaja, pigem tähendab see valmisolekut protsessi enda pidevaks kavandamiseks.

Siin võib ehk planeerimisest rääkida kui teosest, mis seab selge sihi ja ambitsiooni seda teostama asuvate inimeste ette, kuid jätab teatava vabaduse tulemusteni jõudmises ja nende tulemuste endi sätestamises. Teos ei tähenda siin mitte ette välja mõeldud ning lõplikult fikseeritud reaalsust, vaid pigem teatavat programmi või manifestatsiooni sellest, milliseid väärtusi peab tulevikus loodav keskkond kandma ja mida vältima. Planeerimise puhul saab see sündida muidugi läbi pika ja põhjaliku teavitamiste ja läbirääkimiste protsessi erinevate ühiskonna osade ning erinevate professionaalide vahel, kuid ometi eeldab see kogutud ja läbiräägitud teadmise sünteesimist teatavaks visiooniks, kaasaegseks teoseks par excellence, mille üks esimesi väljakutseid on seada iseendale töövahendid ja hindamiskriteeriumid. Kahe eelkirjeldatud ning esmapilgul vastanduva sihi teatavas kombinatsioonis võiks olla planeeringu kui kaasaegse teose suurim potentsiaal. Ühelt poolt visioon millestki, mida me tulevikus näha, tunda ja kasutada tahaksime, ning teiselt poolt selle paratamatu avatus ja sõltuvus kogu meie elutegevusega kaasnevatest protsessidest. Siinjuures muutuvad uuesti oluliseks mõned planeeringute juures ehk juba ununenud või vähemalt vähetähtsaks muutunud teemad, nagu autorlus, esitlus ja refleksioon. Ehk siis tähtis on autori(te) isiklik seisukoht või maailmavaade, sellest ja kogu lähteülesande paljususest loodud visiooni täpsus ja ning selle edasiandmise selgus. Oluline on, et planeeringut kui konkreetsete autoritega teost ka esitataks sellisena, esitataks selles sisalduvat jaatust, selle mõtteid ja visioone, mitte ainult lõplikult fikseeritud ning eitusel põhinevat reeglistikku. Seeläbi saab planeering oodata ka kõrgemal tasemel tagasisidet võrreldes senise avalikustamisega kaasneva omandi järgi valvamise hüsteeria ja ametkondliku seadusetäitmise kuiva kontrolliga. Lisaks professionaalsele kriitikute tagasisidele suudaks sisuliselt kogu ühiskonda puudutav ettevõtmine ka sedasama ühiskonda kogu oma paljususes kõnetada ning seeläbi saada ka sellelt mitte lihtsalt tagasisidet, vaid ka sisulist panust.

Kokkuvõtteks
Meie elukeskkonna üldine planeerimine ja täpsem kavandamine, sellele mingisuguse ambitsiooni ja mõtte andmine on tähtis asi. Planeerimisega ja kavandamisega on seotud üha laienev ring erialasid, mis muudab need tegevused olemuslikult multidistsiplinaarseks. Olles paratamatult tulevikku suunatud, peab planeerimine suutma kohanduda oma keskkonna ja kasutajate pideva muutumisega, peab suutma tõusta kõrgemale probleemi lahendamisest ja toota tulevikuvisioone . Tulevikku tõepoolest suure tõenäosusega ei õnnestu ette välja mõelda ja siis selle saabumist kindlustada täiuslike jooniste, aktide ning seadustega, nagu seda ehk teatava liialduse ja lihtsustusega võib öelda nõukogudeaegsete modernistlike generaalplaanide kohta. Küll aga saab tulevikust mõelda ja seda kavandada läbi visioonide, läbi erinevate erialade teadmistest kokku lõimunud loomingulise akti, mis ei saa kunagi olla liiga täpne, kuid mis saab eristada olulist ebaolulisest ja esitada asju, mida keegi sellisena veel kunagi näinud ei ole, ent milles ometi paljud inimesed oma seni teadvustamata kujutluspildid, ihad, hirmud ja mõtted ära tunnevad – oma kultuurilise pildi uueks loovad. Planeering saab olla teos ehk selle kõige huvitamas mõttes, see saab olla teatav süsteem, mis suudab lõputult produtseerida väikseid üsna täpselt koha- ja keskkonnateadlikke produkte, jäädes ise pidevasse loomisse ning pooleliolekusse, olles pidevas interaktsioonis pea kogu ühiskonnaga viimast lõputult monitoorides ja muutes.

Toomas Tammis on arhitekt, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna professor

   (↵ returns to text)
  1. Gilles Deleuze, Nietzsche and Philosophy, lk 129

    „Instead of the sovereign individual as the product of culture, history presents us with its own product, the domesticated man in whom it finds the famous meaning of history: ‘the sublime abortion’, ‘the gregarious animal’ docile, slicky,medicore being, the European today’ (BGE 62. GM I 11)

  2.  Gilles Deleuze, Nietzsche and Philosophy, lk 125
    „Culture endows consciousness with a new faculty which is apparently opposed to the faculty of forgetting: memory. But the memory with which we are concerned here is not the memory of traces. This original memory is no longer a function of the past, but a function of the future.It is not the memory of the sensibility but of the will. It is not the memory of traces but of words. It is the faculty of promising, commitment to the future, memory of the future itself.“
  3. Endrik Mänd, Tallinn, kus ma elada tahaksin. Sirp 23.04.2010, nr 16
  4. Sanford Kwinter, Daniela Fabricius, Urbanism: An Archivist’s Art? – Mutations, Barcelona: Actar, lk 494-503
    „thanks to the explosion of tele-compunications, the City today, to a greater extent than ever before, actually is those data sets and is those networks of public equipment through which data circulates.“
  5.  Jaak Tomberg, Realismi ja teadusliku fantastika nüüdisaegsest ühtevarisemisest. Vikerkaar 2010, nr 1-2, lk 123−131
  6. Ibid. Lk 128
  7. Ibid. Lk 129