uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toomas Tammis. Katkestuste linn

intro
Mul on palutud arutleda Eestis viimase ca 15 aasta jooksul toimunud arengute üle planeerimises ja arhitektuuris, sellega kaasnevas intellektuaalses ja praktilises ruumis. Järgnevalt püüan mõningate käepäraste Tallinna näidete varal käsitleda praegusaja kapitalistliku majandusega kaasnevat üha tuntavamat lühiajalisust, kvaliteedi võimalikkust niisuguses olukorras ning avaliku ruumi olukorda.

vormi ammendumine
Tänapäeva majandus näib üha vähem vajavat spetsiifilist ruumilist vormi ning kesta. Ühelt poolt tingib seda selgelt piiritletud majanduslik tasuvusaeg, mis jätab oma raha tagasi teeninud arendused tihti omanike ning seniste kasutajate ükskõiksuses hääbumist ja seejärel lammutamist ootama, ning teisalt tehnoloogia ja igasuguse tootmisprotsessi ning seeläbi konkreetse ruumi organiseerimise viiside kiire muutumine. Täpne ruumiolukord on vajalik vaid küllaltki täpselt fikseeritud ajaühikuks. Majade eluea valem võiks olla tasuvusaeg + n, kus n on ettearvamatu aeg samale kohale uue projekti alustamiseks, kinnisasja ühelt omanikult teisele üleminekuks või mõlemad kokku.

Hea näide on siin tegelikult kogu Tallinna viimase 10–15 aastaga ehitatud city, mida ka põlistel tallinlastel on raske ära tunda. Konkreetsed näited on siin küllalt „noorelt surnud“ Ametiühingute maja, sama saatust jaganud Sakala Keskus mõni kvartal eemal või ka varsti lammutamisele ning uusehitusega asendamisele kuuluv Kunstiakadeemia maja. Samaväärsed on ka Teenindusmaja või Maaehitusprojekti majade hiljutine põhjalik muutumine või varasematel aastatel toimunud radikaalsed muutused kunagise Eesti Kaabli ja RET-i kvartalites Narva mnt. ääres. Kui ülalnimetatute puhul võib viidata eelmise, senisest oluliselt erineva ühiskonnakorra ning majandusmudeli tulemusel valminud ning tänastele oludele mittevastavale ruumilisele olukorrale, siis nüüdseks on juba ka uued, viimasel viieteistkümnel aastal ehitatud hooned omanikele kulud ning äriplaanis ettenähtud kasumi tasateeninud ning ootavad nüüd uusi arendusi, teisisõnu lammutamist. Markantseim näide on siinkohal ehk Norde Centrum kesklinna sadama lähistel. Juba selle planeerimise, projekteerimise ja ehitamise ajal oldi arhitektide hulgas veendunud, et niisuguses asukohas peaks olema midagi suuremat, kesklinna nö sobivamat. Ei pidanudki kaua ootama, kuni lihtsakoeline betoonkarkassil ühekorruseline kuur on omanikele raha tagasi teeninud ning hüppeliselt tõusnud maa hind ja oluliselt suurenev maamaks sunnib omanikke ehitama midagi hoopis mastaapsemat.

Majade eluiga määravad ka kindlasti funktsioon ja omandisuhted. Korteriomanditeks müüdud kortermaja on kahtlemata võrreldamatult keerukam lammutada ning uuega asendada kui ühe arendaja või investeerija omanduses olevat kontorihoonet. Kuid see ei ole siinses kontekstis ehk nii oluline. Tähtis on tõdemus, et tänapäeva majandus töötab üha selgemalt ja lühemalt piiritletud ajaühikutes, millesse peavad paratamatult mahtuma ka selle ruumilised vajadused.

Siin võiks viidata Tallinnas hiljuti toimunud uue ringhäälingumaja rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele, millega olen žürii töös osalemise tõttu küllalt hästi tuttav. Praegused tele- ja raadiomaja on ideaalsed näited majanduse, tehnoloogia ning tootmisprotsessi muutustega kaasas käia paratamatult mittesuutva ruumilise olukorra piinlikust kohmakusest. Stuudiote sisseseade ning kogu produktsiooniprotsessi muutused viimase mõnekümne aasta jooksul on viinud kunagised optimaalselt funktsioonile vastavad hooned tänapäeval raskesti hallatavasse kaosesse. Lisandunud on müriaad turvanõudeid, eritingimustega ning üllatavalt suured serverite ruumid, säilitamise ning salvestamise formaadi muutustest tingitud üha suurenevad täpsete nõudmistega säilitusruumid, üha avalikum ning massilisem juurdepääs stuudiosalvestustele on vaid osa muutustest, mida ringhäälingu organiseerimise struktuur on pidanud läbi tegema. Ei ole mingit põhjust arvata, et tehnika ning produktsiooniprotsessi areng edaspidi aeglustuks või koguni seiskuks. Pigem vastupidi, seega saab uus ringhäälingu maja väga suure tõenäosusega olema vähemalt 50 aasta pärast samasuguses moraalselt ja füüsiliselt iganenud seisus kui selle eelkäijad praegu. Kui vaadata teisi sarnaseid näiteid, siis mitmed vastavad hooned mujal maailmas ongi selgelt läinud keerukatele ning muutlikele tehnoloogiatele ning süsteemidele üsnagi pretensioonitu kesta pakkumise teed. Või kui vaadata veel laiemalt, maandudes ükskõik millises Euroopa lennujaamas, on kiirtee sealt lähimasse linna – vahepealsed ca 20 km – valdavalt ääristatud äravahetamiseni sarnase maastikuga. See koosneb parkimisplatsidest, mida piiravad suuremad või väiksemad väga kindlaks otstarbeks ning küllaltki piiratud maksumusega ehitatud kastid. Neid iseloomustab lakooniline ruum ja vorm, mis on kaetud natuke rohkem või vähem kalli kestaga. See on ruumiline olukord, mida moodne tasuvusajaga normeeritud majandus tegelikult vajab.

Siin ei ole ju põhimõtteliselt midagi uut. Georg Simmel kirjutas juba eelmise sajandivahetuse paiku oma essees Conflict in Modern Culture, et ükski vorm ei ole suuteline püüdma, väljendama, ega fikseerima moodsa elu pidevat voolamist ja muutust, ükski vorm ise ei suuda säilitada end moodsa elu pidevas muutuses, lõpetatus tähendab sisuliselt aegumist. Arhitektuuris kui väga kapitalimahukas ettevõtmises on tükk aega veel ehitatud ikkagi justkui igaveseks. Kuigi ka siin saab eristada kultuuriliselt põhimõtteliselt erinevaid olukordi. Ühe äärmusena ja teatava lihtsustusena võib väita, et Itaalias on siiani kultuuriliselt raske midagi lammutada, küll aga on siin üle-, ümber- ja juurdeehitamise traditsioon juba sajandite (et mitte öelda aastatuhandete) pikkune. Teisalt näib anglo-ameerika kultuurile olevat olemuslikult omane pidevalt ehitada justnimelt uuesti. Siin on ka selged majanduslikud argumendid, mille puhul lammutada ja uuele äriplaanile peensusteni vastav uus ehitada on nii arendajate, investeerijate, laenu andvate pankade, kindlustusandjate kui ka lõpuks üürile võtjate ja ostjate jaoks lihtsamini mõistetav ning seeläbi lõppkokkuvõttes odavam. Viimane olukord on globaalseks muutunud majanduses, kus laenuandmist ning kindlustuse pakkumist otsustavad selgelt üleilmsed finantsgrupid, muutunud ka Eesti kohalikus kontekstis paratamatult tooniandvamaks.

Kui majad – meid ümbritsev igapäevane füüsiline reaalsus – tunduvad muutuvat üha lühiajalisemaks ning kergemini asendatavaks, mõneti ebatähtsaks, mis siis on meie linnalises keskkonnas olulist, niisugust, mida muuta ei ole mõistlik või ehk isegi võimalik? Mõneti lihtsustatult ja kalambuuritsevalt võiks öelda, et kiirelt ammenduva vormi asemel on see ruum, täpsemalt avalik ruum. Avalik ruum on see, mis üllatava ladususega suudab seedida enam-vähem kõik sinna istutatavad vormid ning siluda sealt väljalõigatavate üksuste armid. Siinkohal võiks meenutada XX sajandi tuntud ideoloogi Rem Koolhaasi väidet, et arhitektuur sulgeb need võimalused, mida urbanism loob. Muidugi ei ole arhitektuuris küsimus pelgalt ühel hetkel paratamatult lõpetatud vormis, nagu ei tegele ka urbanism ainult avaliku ruumiga. Siiski on nii arhitektuuri kui urbanismi üks põhilisi tegevusvaldkondi, väljendusi ning materjale ikkagi ruum. Siin on oluline vahet teha, mis seda ruumi nii arhitektuuri kui urbanismi ehk nii üksikhoone kui ulatusliku avaliku ruumi puhul määratlevad. Mõlemal on tekkepõhjusteks erinevad ning osaliselt läbipõimunud majanduslikud, legaalsed, kultuurilised ning isiklikud huvid, reeglid ja võimalused. Arhitektuur fikseerib need keerukad ja läbipõimunud taustsüsteemid ühel hetkel materjali. Seda materiaalset olukorda kiputakse pidama valmis ja lõpetatud, radikaalsele muutmisele mittekuuluvaks teoseks. Urbanismis jäävad needsamad reeglistikud aga aktiivselt edasi toimima nii et avalik ruum meie silme all pidevalt muutub ja uueneb vastavalt infrastruktuurilistele, majanduslikele, kultuurilistele ja paratamatult ka poliitilistele muutustele ja seeläbi tekkinud uutele vajadustele. Jääb küsimus, miks see nii on, milles seisneb avaliku ruumi niisugune fenomenaalne kvaliteet ja mis see linnaehituses tegelikult tähendab ning enesega kaasa toob, millele tuleb tähelepanu pöörata.

kvaliteet kui kestus
Millest me räägime, kui me tahame rääkida kvaliteedist? Arendan arutlust siinkohal edasi, toetudes põhiliselt Henri Bergsoni ning Gilles Deleuze’i töödele. Henri Bergsoni jaoks tähendab kvaliteet kestust, teisisõnu väga selgelt ajalist kategooriat. Bergsoni jaoks on kestus teatav osadeks lahutamatu paljusus, midagi küllalt lihtsalt elulist, võiks isegi öelda tavakogemuslikku, milles tajutava objekti või seisundi osadeks lahutamise asemel püütakse pigem mõista tema terviklikkust. Bergson eristab kaht tüüpi paljusust: numbrilist ja kvalitatiivset. Esimeses saab asju ruumis üksteiest eristada, üle lugeda ning nummerdada. Seda saab teha ka tunnete, liikumise või tajudega, kui mõelda nendest representatiivsete sümbolite kaudu, mida on võimalik eraldi vaadelda ning kõrvutada. Asjade üksteisest eristamine tähendab Bergsoni jaoks paratamatut ruumistamist: olukorda, kus asjad ei kattu oma kestuses, vaid on üksteisest selgelt lahku tõstetud. Teises, kvalitatiivses paljususes asetsevad asjad, tajud või tunded ajas; need kattuvad ning ei ole selgelt üksteisest eristatavad, seega ruumistatavad. Niisugune olukord on Bergsoni jaoks tõeline kestus, milles seisneb ka kvalitatiivne paljusus – teisisõnu ainus tõeline kvaliteet. Bergson toob siin näiteks kellalöögid, mida on võimalik eraldiseisvatena tajuda ning loendada, kuid milles enamik inimesi tajub pigem kogu seeria kvalitatiivset muljet. Sarnane on kogemus muusikast, kus on võimalik loendada noote, millisel puhul koguteose mõistmine muutub võimatuks, või siis just vastupidi, nautida erinevate helikõrguste samaaegsust.

Gilles Deleuze väidab, et kestus ei ole omane vaid teadvusele, tunnetavale subjektile, vaid selleks, et niisugust olukorda tunnetada, peab kestus olema olemas ka ainelises maailmas. Deleuze kirjeldab füüsilist materjali, ainet kui kestuse madalaimat astet, seda kus tõeline eristumine, loomuerinevused Bergsoni terminites, ei ole enam võimalik. Aine puhul saame rääkida veel vaid astmeerinevustest, see tähendab, et aine, füüsiline realiteet ei ole omas lõpetatuses võimeline produtseerima enam midagi uut – loomuerinevust. Kõrvalepõikena võiks öelda, et arhitektuuris on see olnud viimase 10–15 aasta jooksul väga tuttavaks ning palju adresseeritud probleemiks. Küsimus sellest, mil viisil saab vorm kaasas käia pideva muutusega, arvestada kiirelt vahelduvate voogude ja intensiivsustega, on viimase kümnendi arhitektuursete katsetuste üks käivitavaid küsimusi. Julgeks siin väita, et Bergsoni mõistes on tegemist halvasti püstitatud küsimusega, millel vastus puudub. Deleuze näeb ruumis samaaegselt toimivat kaht vastassuunalist printsiipi. Üks on ajaline kestus, milles toimib lugematu arv protsesse ning mida me tajume nii minevikuteadmise kui ka tulevikku suunatud intensioonide kaudu. Teine on materjali fikseerimine, mis ei suuda enam läbi teha radikaalset muutust: eristuda sedavõrd, et suudaks toota loomuerinevusi. Ruum, vastupidiselt vormile on suuteline osalema tõelises kestuses ning seeläbi osalema erinevuse tekkimises, uue produtseerimises. Käesolevas kontekstis väidan, et see on avalik ruum, enamgi veel: seesugune kvaliteet on avaliku ruumi üks põhilisi ning olulisimaid omadusi, mis muuhulgas võimaldab kogu ühiskonnal muutuda ja areneda.

avalik ruum
Kui nüüd vaadata avalikku ruumi täpsemalt, siis tuleb küsida, milles eelpool kirjeldatud kvaliteet avaldub ja veelgi tähtsam, mis seda võimaldab ja mis piirab.

Kui me vaatame ca 20 aastat tagasi, siis tuleb tõdeda, et võrreldes nõukogude ajaga on avaliku ruumi kasutamine radikaalselt muutunud. Veel 1990-ndate keskpaigas oli tunda inimeste hoidumist liigsest avaliku ruumi tarbimisest, see oli ikka veel rohkem tehnoloogilise infrastruktuuri osa kui oma isikliku elutoa pikendus. Võrdluseks võib tuua väite vestlusest kohalike arhitektidega Madridis, kelle sõnul olid tänapäeval ööpäevaringselt elust pulbitsevad Madridi väljakud ja platsid Franco ajal valdavalt inimtühjad. Nüüdseks võib öelda, et nõukogudeaegse totalitarismi poolt loodud kuvand ja hirm totaalselt kontrollitud avaliku ruumi ees on lõplikult kadunud. Avalikku ruumi kasutatakse tõesti avatult ja avalikult, kuid paradoksaalsel kombel on üha suurem osa sellest ruumist tegelikult eraomanduses. Üliliberaalse majanduse ja planeerimise keskkonnas tähendab see ka üha suuremat survet ja ohtu selle ruumi piiritlemisele ning sulgemisele, avalikust kasutusest väljalõikamisele. Tallinnas on sarnaseid näiteid lugematul hulgal, kuid peatun siin kahel markantsemal: traditsioonilised avalikud alad Pirita tee ja paekivi klindi vahel Lauluväljakust Maarjamäeni ning Tiskre elamurajoon. Esimene neist on linnakodanikele teada Kardioru parki Piritaga ühendav avalik ruum, kus sees mõned suisa rahvusliku tähtsusega massiürituste läbiviimise paigad ning nende tarbeks vastavad hooned, nagu Lauluväljak, Eesti Näitused, Ajaloomuuseum, Maarjamäe memoriaal. Teine on Tallinna ümbruse viimase dekaadi arengutele tüüpiline monofunktsionaalne eramurajoon kahe mõjuvõimsa avalikus kasutuses oleva loodusvormi, Kakumäe supelranna ning Tabasalu panga vahel.

Esimesel puhul näeme, kuidas kunagine suurte massiürituste tarbeks mõeldud objektide ja sündmuste avalik ruum on praeguseks killustatud mitmeks väikeseks krundiks. Niisugune killustatus on viinud järgmise loomuliku arenguni – enamik kruntidest on selgelt piiritletud ning avalikkusele nüüdseks suletud. Tipmine areng on viimase läbiva jalakäijate tee üleskaevamine ja sulgemine eramu omaniku poolt 2007 aasta varasuvel, sest küündimatu planeering ei olnud sinna tee krunti ega tõenäoliselt ka servituuti osanud või tahtnud ette näha. Krundistamisel on siin jäetud mõned üksikud teede krundid, mis ilmselgelt ei arvesta kogu ala läbimise võimalustega ning näivad pigem olevat konkreetsete kohapealsete krundiomanike vaidluste tulemus. Kui ruum pihustatakse väikesteks kruntideks ning niisugusel kujul erastatakse, ei jää avalikkusele Tallinna liberaalses planeerimistraditsiooni praktikas pea mitte mingit võimu ega jõudu nõuda avaliku ruumi säilitamist. Nagu näitavad Sakala Keskuse ümber käinud vaidlused, ei olnud kuni selle ajani Eesti kohtusüsteemis tegelikult üldse võimalik avalikku huvi niisugusel puhul kaitsta ega isegi kohtusüsteemile veenvalt esitada. Kui ei ole puututud eraomandit, ei ole sündinud ka kahju.

Teisel puhul näeme töös põhimõtteliselt sama protsessi astme võrra edasiarenenumalt. Siin on kunagised talumeeste mereäärsed heinamaasiilud jagatud tihedaks eramukruntide mustriks. Loomulikult on krundid kõik aedadega suletud. Siin on jäetud erinevaid teede krunte. Esmapilgul tundub, et mereäärde moodustub isegi ilus allee, mis ühendab Kakumäe ranna Tabasalu panga aluse kunagise parkmetsa ja väikese rannaga. Kohapeal selgub, et ka teede krundid on tegelikult erastatud, või õigemini ei ole omavalitsusele kunagi müüdudki ning nii on hakanud moodustuma juba järgmise astme suletud tsoonid: väiksemad ja suuremad homogeense sisuga võõraid mittelubavad enklaavid. Siin on pääs mereäärde, seaduses nõutud avalikku tsooni, jäänud vaid mööda üksikuid seni sulgemata tänavaid ning piki roostikku kasvanud kallast liikumine ei ole tegelikult enam võimalik. Pilt on siin üsna sarnane Mark Gottdieneri poolt käsitletud liberaalse majandussüsteemi ning erakätesse antud planeerimise põhjustatud märkimisväärse sotsiaalse (ning Eestis veel mitte teemaks oleva rassilise) segregeerumise näidetega USA linnades, täpsemalt Cincinnatis.

Totalitaarselt režiimilt üle võetud avalikku ruumi saab pidevalt edasi arendada, täiustada, juurdegi võtta ja disainida nii, et see looks linnas kultuuriliselt mitmekesise ja hästi ühendatud võrgustiku, nagu on seda püütud teha Franco järgses Hispaanias, märkimisväärseimal viisil Kataloonia pealinnas Barcelonas. Tallinn näib olevat läinud vastupidist teed. Samalaadset ruumi saab ka vaadata linnavalitsuse poolt kui tüütut lisakohustust ja vastutust, mis oleks palju mugavam anda eraomanike hallata ning reguleerida: sel puhul võidetakse tõepoolest planeerimisele ning avaliku ruumi korrastamisele ja hooldamisele kuluvas rahas, kuid kaotatakse ühiskonna sidususes ning arenguvõimes.

kokkuvõtteks
Väidan, et Tallinna viimase 10–15 aasta arengud on läbi üliliberaalse majanduskeskkonna ning valdavalt erakätesse loovutatud planeerimisprotsessi viinud avaliku ruumi üha kasvavale pihustumisele, killustumisele ning katkestamisele. Seeläbi tekkivad varandusliku ning sotsiaalse ühetaolisuse enklaavid muudavad ühiskonna tervikuna vähem sidusaks ning ainult süvendavad segregatsiooni, mis on täiesti selge ja palju käsitletud tulemus üliliberaalsest majandusmudelist USA linnades.

Tulles tagasi Bergsoni-Deleuze‘i kestuse ja kvaliteedi mõistete juurde, tuleb korraks peatuda vahetegemisel võimaliku ja selle realiseerumise ning virtuaalse (väesoleva) ning selle aktualiseerumise juurde. Esimene suudab tegelda vaid olemasolevate teadmistega, nende kaudu mõista, mis on võimalik ning vastava tehnoloogia abil selle ka realiseerida. Teine suudab tegelda uue ning ennustamatu otsimise ja äratundmisega, suudab leida või ehk ka luua loomuerinevusi seal, kus seni on olnud vaid astmeerinevused. Miks on erinevuse tekitamine, pideva muutuse võimaldamine nii tähtis? Hea näide on siinkohal ehk Bergsoni viis kirjeldada seda läbi evolutsiooni, kus tähtis on just see, mis eristub, mis annab „lahknevad jadad, evolutsiooniliigid, liigid“. See on kogu ühiskonna arengut silmas pidades radikaalse tähtsusega: kas ühiskond suudab ennast pidevalt arendada ja muuta või sulgub see tavapäraste, läbielatud ning selgeksõpitud olukordade kinnistamisse ja taasesitusse. Kui me tahame, et ühiskond suudaks ise ennast muuta ja arendada, peab muuhulgas ühiskonda konstitueeriv ning raamiv ruum seda võimaldama, olema valmis ning võimeline ka ettearvamatuid muutusi vastu võtma. Seda suudab avalik ruum, mis ei ole läbinisti katkestatud ega killustatud paljude eraomanike huvides. Veidi pateetilise lõpplausena võiks väita, et laulev revolutsioon ei oleks olnud võimalik praegusel tarastatud Lauluväljakul.

Teksti algne versioon on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemias septembris 2007peetud avalikuks loenguks.