uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toomas Tammis. Arhitektuur kui praktika ja uurimus. Mõned mõtted arhitektuuriharidusest Eesti Kunstiakadeemias

Haridus ja uudsus
Arhitektuur on alati olnud praktiseeriv distsipliin, mis on orienteeritud millegi valmis ehitamisele, olgu see siis maja, mõni osa infrastruktuurist, avalik ruum või terve linn. Iga asja valmimisele eelnevad joonised ja kirjeldused sellest, mis saab olema, nii et valmistajad eesmärgist üheselt aru saavad. Neile täpsetele kirjeldustele eelnevad eri aegadel ning erinevate režiimide puhul erinevas mahus kirjeldused, mis peavad veenma kõiki huvitatud osapooli kavandatud ruumilise olukorra otstarbele, eesmärgile ja eelarvele sobivuses ning selles sisalduvate tehnoloogiliste süsteemide piisavuses ning toimimisvõimes. Sellele omakorda peab eelnema arhitekti (ei tea kust tekkinud) veendumus, et just sellist konkreetset ruumilist olukorda kavandades saavutame soovitud tegevustele parima võimaliku toimimismudeli, sellega kaasnevad ruumilised ja materiaalsed kvaliteedid ning üldise atmosfääri, mis on antud ajas ja kohas kõige loomulikum ning samas huvitavam ja uuenduslikum viisil, milles selle kasutajad tunnevad ära nii oma igapäevase mina kui ka uue ning köitva kultuurilise tasandi, kuhu edasi liikuda. Kuigi juba ammu ei tee arhitekt kõiki projektiga seotud osasid ise ning projekti valmimine nõuab suure ringi väga erinevate professioonide esindajate koostööd, on selles üha kirjumaks muutuvas seltskonnas ikkagi arhitekt see, kes annab tegevustele mingi spetsiifilisema suuna ja ambitsiooni. Teisisõnu peab arhitekt omama mingit veendumust sellest, mida lõpptulemusena ruumist tahta. Kuidas sellise tahtmise ja veendumuseni jõuda, ongi vast arhitektuuri õpetamise kõige olulisem küsimus.

Hariduse sisuks üsna üldises mõttes on olemasolevate teadmiste edasiandmine ja uute teadmiste tekitamine. Üks ei ole tähtsam teisest, kuid mõlemad on hädavajalikud. Esimest võiks Bergsoni-Deleuze’i[1] terminites nimetada võimaluste realiseerimiseks, kus juba olemasolevate teadmiste ja võimaluste väljalt kogutakse kokku konkreetse eriala või selle kitsama probleemi jaoks sobivaimad ning nende rakendamisel realiseerub põhimõtteliselt juba kultuuris teada ning tuntud olukord. Seda saab teha paremini või halvemini ning tegevusi korrates muutuda üha paremaks ning osavamaks. Muidugi ei jõuta loomingulises tegevuses ning erinevates keskkondades kunagi ruumiliselt või visuaalselt täpselt identsete tulemusteni, ometi võime suure osa kavandatud ja ehitatud keskkonna kohta öelda, et selles ei ole meie jaoks tegelikult midagi uut. Enamikul juhtudest on niisugune tulemus ka igati teretulnud, sest keegi meist ei suudaks tõenäoliselt pikalt hakkama saada materiaalselt, tehnoloogiliselt, kultuuriliselt ja ruumiliselt pidevalt radikaalselt uuenevas keskkonnas. Niisugune teadmiste edasikandmine on väga oluline kitsamalt professiooni ja laiemalt kogu kultuuri jätkumise ning arenemise teel. Ometi vajab kultuur nagu iga teinegi elav süsteem püsimiseks pidevat uuenemist, kohanemist keskkonnaga, mida me ise pidevalt muudame ja mis meiega pidevates vastasmõjudes esitab omakorda meile üha uusi tingimusi. Radikaalse uue tekkimist nimetavad Henri Bergson ja Gilles Deleuze virtuaalse aktualiseerumiseks. See tähendab millegi teokssaamist, mida sellisel kujul ei ole olnud võimalik ette kujutada ega planeerida.

Virtuaalsus on siin reaalselt olemas ideede, intuitsiooni või tarvidustena, kuid see ei ole veel võtnud kuju ei konkreetse mõtte, teo ega esemena. Virtuaalsus aktualiseerub alati ettearvamatult, sõltuvalt keskkonnast, konkreetse(te)st subjekti(de)st ning juhus(t)est.

See uus ei ole teaduslikus mõttes uus teadmine millegi kohta, mida on piisava põhjalikkusega uuritud. Pigem on see hoopis uus olukord, kus on muutunud nii uurimise või loomingulise tegevuse objektid kui ka keskkond ise. See eeldab uut arusaamist või vaatepunkti meie keskkonna toimimisele laiemalt. Siinkohal on ehk hea kasutada kevadsemestril EKA-s kahe loenguga esinenud prof Ranulph Glanville‘i sõnu, kes rääkides uurimustöö võimalikkusest ja sihist arhitektuuris, peab järgnevas disaini ja disainerite all silmas eelkõige ikkagi arhitektuuriga tegelejaid: “Disainerid loovad uut. Disainerid muudavad maailma, neid ei huvita nii väga see, mis on, nii et ma eristan “teadmisi millestki” “teadmistest millegi tarbeks”. Disainerid vajavad teadmisi maailma muutmiseks, mitte teadmisi olemasolevast. Teadlased tahavad teadmisi olemasolevast. Nad tahavad öelda meile, kuidas asjad on. Disainerid tahavad seda muuta. Disain ei ole huvitatud olemasoleva kirjeldamisest, vaid selle muutmisest.”[2]

Muidugi on ka niisuguseks tööks vaja teadmisi, kuid nende kõrval, mis maailma kirjeldavad, on siin olulisemad teadmised tegemisest enesest, teadmised sellest, kuidas saaks maailma sekkuda ja millisel viisil seda muuta.

Eelkirjeldatud uudsus ei sünni pelgast probleemi lahendamisest, milles on sageli nähtud arhitektuuri ja temaga lähedalt seotud erialade, nagu planeerimine, sisearhitektuur, maastikuarhitektuur ja disain, olulisimat eesmärki. Loomulikult peavad eelnimetatud erialad lahendama erinevaid probleeme, andma ruumilise struktuuri ja konkreetse materiaalsuse kõikvõimalikele olukordadele ja tegevustele, kuid seda tehes võetakse muuhulgas seisukoht nii tõstatatud probleemi enese kui ka kitsama ning laiema keskkonna osas. Parimatel juhtudel jõuab arhitekt või disainer probleemi enese ümbermõtestamiseni. Teisisõnu viib arhitekti ja disaineri töö olemasolevate probleemide lahendamise kõrval hoopis uute oluliste küsimusteni, millega tegelemisel võib selguda, et esialgne teemapüstitus ei olnudki kõige täpsem ega kohasem konkreetse olukorra tarbeks. Niisugune aimav ja ekslev liikumine on võimalik ainult läbi loomingulise töö, kus ei saa selgelt planeerida ega teadvustada, kuhu ja mil viisil asjade väljamõtlemisel ning organiseerimisel liigutakse ja milleni see täpselt välja viib.

Stuudio kui revolutsioon
Arhitektuurihariduse olulisim osa on stuudio – projektide tegemine.

Siin saavad kokku erinevates ainetes omandatud teadmised maailmast ning teadmised ja oskused sellest, kuidas maailma sekkuda, mil viisil seda muuta. Üks ajalooliselt selge ja järeleproovitud viis arhitekti tööks vajalike oskuste tekitamiseks on lõputu katsetamine ning jooniste ja makettide valmistamine sellest, milliseks uus ruumiline olukord võiks saada. See on iga arhitekti loomulik igapäevane töö ning akadeemia roll siin oleks kõikvõimalike töövahendite ja -võtete piisav läbitöötamine ja kordamine, et neisse takerdumine tööprotsessi kuidagi segama ei jääks. Teine ja vahest isegi keerukam küsimus on selles, mis põhjusel ja mille tarbeks me neid ruumilisi olukordi katsetame ja loome. Loominguline töö hõlmab mõlemaid ja viib parimal juhul uute ning ootamatute tulemusteni. Professiooni siseselt radikaalselt uute olukordadeni jõutakse koolis veedetud viie aasta jooksul harva, kuid vähemalt sama uuendusliku väärtusega on siin iga tudengi enda loomingulise isiksuse ning maailma ülesehitamine. Iga niisugune uus maailm on seda väärtuslikum, mida vähem on seal õpitud teadmiste kõrval klišeesid üldistest tõdemustest ja mida rohkem isiklikke otsuseid selle maailma koostisosadest ning neisse sekkumise tarvidustest ja võimalustest.

Stuudiotööst on hea mõelda kui pidevalt toimuvast revolutsioonist, mis püüab lõputult sekkuda parasjagu kehtivasse asjade seisu ja seda muuta. 2012. aasta suvel Tallinna Ülikoolis toimunud revolutsiooniteemalises suvekoolis esinenud poliitikateaduste professor Eric Selbin nimetab ühe revolutsiooni toimimise kirjeldamise võimalusena Vikipeediat, kuhu kõik saavad infot lisada ilma spetsialisti ennetava filtrita ning keskse juhtimiseta. Niisuguse protsessi juures on kaks suurt probleemi. Esiteks keegi ei tea, milline lisatud informatsioon asjade käigust ja nende põhjustest on parasjagu õige ja milliseid tegevusi sellest tulenevalt võiks järgmisena ette võtta. Teiseks ei ole võimalik ennustada, kuhu see välja jõuab. Suhteliselt kindel võib olla vaid selles, et revolutsioonieelne olukord päris samasugusena ei taastu. Mõneski osas meenutab see tööd arhitektuursete projektide kallal stuudios. Siinjuures ei saa muidugi mööda didaktiliselt olulistest asjadest, mis stuudios tuleb tudengitele ära õpetada, kuid olulisimat ehk oma isikliku loomingulise maailma ülesehitamist ning selle rakendamist olemasolevatele struktuuridele ei ole võimalik ette ennustada. Selbin peab olulisi revolutsioone reeglina ebaõnnestunuteks. Need ei saavuta oma väljakuulutatud eesmärke ja nende tulemused ei ole jätkusuutlikud, kuid ometi muudavad maailma ning annavad ainet hilisemateks, varem kavandamata, kuid ometi väga olulisteks arenguteks. Selle vastukaaluks on nn õnnestunud revolutsioonid viinud ettekavatsetud muutuste kehtestamisel reeglina talumatutesse äärmustesse ning on ühiskonna jaoks seeläbi radikaalselt kahjulikud ning ebaõnnestunud. Lihtsaim näide oleks siin 1789. aasta Prantsuse ja 1917. aasta Vene revolutsiooni kõrvutamine. Stuudiotöö ei paku kunagi valmis lahendusi ega lõplikke eeskujusid, kuid saab pakkuda sarnaseid revolutsioone iga tudengi loomingulise maailma ehitamisel ning seeläbi kasvatada oskust tahta midagi ruumist, mida keegi teine päris sellisel kujul veel ei ole näinud ega tea.

Transdistsiplinaarne praktika
Tõdedes arhitektuuri vältimatut seotust üha laieneva erialade ringiga, on ühelt poolt oluline viia see arusaam igapäevasesse stuudiotöösse ning teisalt teadvustada erinevate ainete õppes nende konkreetseid seoseid projektidega. Seni üsna eraldiseisvalt õpetatavate ainete tihedam sidumine stuudiotööga või osaliselt isegi projekti alla koondamine toob ühelt poolt esile ainete olulisuse erialase töö kontekstis ning muudab muidu abstraktseks jääva teadmise lihtsamini arusaadavaks. Teisalt koormab see kindlasti stuudiotööd lisainformatsiooniga, mis nõuab läbitöötamist ja kaasamist ning võib seeläbi vähendada erinevateks katsetusteks ja eksirännakuteks kasutatavat aega.

Üha enamate erialade kaasamine arhitektuuri tegemisse ei saa seisneda otseste struktuuride, mõtete või toimimismudelite üks ühele ülevõtmises. Kuigi arhitektuuril on vaja arvestada ja liita väga erinevate alade teadmisi, ei saa neid ka otseselt oma distsipliinile allutada. Mõlemad taktikad eeldaksid erinevate alade põhiliste probleemide või töövahendite kattumist, ilma milleta otsesed tõlked või allutamised muutuvad sisuliselt mõttetuteks ning eksitavateks. Michael Hensel väidab, et arhitektuuri võib nii laia ja möödapääsmatu teiste distsipliinidega seotuse tõttu pidada olemuselt transdistsiplinaarseks.[3] Üha enam hargnevate ja kitsamalt spetsialiseeruvate erialade taustal on palju räägitud tarvidusest mitme distsipliini teadmiste kaasamisest keerukamate probleemide käsitlemisel ning üldisema pildi tarvidusest nende suhestamisel laiemasse konteksti. Selles valguses on nähtud olulist rolli nii multidistsiplinaarsusel kui ka interdistsiplinaarsusel. Esimene neist eeldab erinevate alade teadmiste koondumist ühte persooni või kollektiivi, mis on eesmärgiks võtnud suhteliselt täpse probleemi lahenduse ning võib seeläbi mitte näha ega arvestada konkreetsest küsimuse püstitusest laiema kontekstiga. Teine eeldab uue teadmistevälja leidmist spetsiifiliste erialade vahelt, liites erinevad teadmised justkui uueks tervikuks, misläbi on suurimaks ohuks erialaspetsiifiliste teadmiste ja oskuste osaliselt vägivaldne sulandumine ja üldistamine märksa ebamäärasema uue terviku nimel. Transdistsiplinaarsus haarab osaliselt mõlema eelnimetatu positiivsed küljed, püüdes luua pigem holistlikku pilti meid ümbritsevast keskkonnast ja samal ajal püüdmata vägisi liita erinevaid distsipliine, vaid otsides sealt osaliselt kattuvaid või mingil muul moel vastastikku informeerivaid osiseid, milles õpitakse üksteise probleemi püstitustest, teema arendustest, struktuuridest ja lahendustest, ilma neid üks ühele üle võtmata.

Niisugune kogemus erinevate erialade olulisusest ja kaasamisest arhitektuurse projekti raames kulgeb läbi viieaastase stuudiotöö ning päädib viimasel aastal magistritöös sooritatud iseseisva projekti ja uurimusega. Viimases on esmakordselt koos projektiga olulisel kohal uurimistöö, mis peab avama projekti tegemise põhjused ja tagamaad nii konteksti, programmi, võrdlevate näidete, materiaalsuse kui ka ruumi enese osas, selgitama kogu töö tegemise protsessi ning avama selle käigus vastuvõetud otsuste ning eksirännakute maastiku. Kuigi ka puhtalt teoreetilised tööd on siin võimalikud, on see siiski pigem oluline erand kui reegel ning võib öelda, et magistritöö nagu ka senised tööd semestriprojektide raames on selgelt allutatud konkreetse arhitektuurse projekti või planeeringu valmimisele. Ühelt poolt on siin oluline erinevate ainete ning teadmiste kaasamine konkreetsesse projekti, teisalt on tähtis ka võimalikult lai ja tihe läbikäimine teiste EKA-s õpetatavate ning arhitektuuriga tihedalt põimunud distsipliinidega, nagu sisearhitektuur, maastikuarhitektuur ja disain.

Olukorras, kus nii Eestis kui ka Euroopa Liidus on arhitektuuri õppekava vägagi reglementeeritud ning koormatud suure ning laiapõhjalise teadmistehulga edasiandmise nõudega, kulub paratamatult üha suurem osa õppekavast juba olemasolevate teadmiste edasiandmiseks ning nende osade sees toimuvate pidevate väiksemate ja suuremate uuendustega kohandumiseks. Need uuendused on reeglina osa ilma katkestuste ja plahvatusteta loomulikust arengust, mille käigus võimaluste ja nende realiseerimisviiside arsenal pidevalt täieneb, kuid harva võib siin leida professiooni seisukohalt radikaalseid ümbermõtestamisi. Teine suur osa õppekavast kulub loomingulise mõtlemise ja tegevuse harjutamiseks, mis teeb iseseisva sekkumise olemasolevasse ja selle muutmise üldse võimalikuks. Soodustamaks siiski üha enamat transdistsiplinaarset eksperimenteerimist ja eksirännakuid, mis ei mahu reglementeeritud arhitektuuri õppekava alla, on plaanis senistele õppekavadele lisada üheaastane järelmagistriprogramm. See võimaldaks huvitatumatel tudengitel pärast viieaastast vägagi reglementeeritud õpet jätkata kohe tööturule sisenemise asemel senistest õppekava piirangutest ning erialalistest kitsendustest vaba, uurimisel ja eksperimenteerimisel põhineva aastase kursusega. Teretulnud oleksid kõik tehiskeskkonna ja ruumiga tegelevate erialade lõpetajad ning lisaks muidugi koostöö väga erinevate spetsialistidega nii tehnoloogia ja reaalteaduste kui ka humanitaaria vallast. Ühelt poolt oleks see hea ettevalmistus hilisemaks loomingupõhiseks doktoritööks, teisalt annaks see ühiste töötubade näol ka lisaväärtust tavapärase viieaastase arhitekti-, sisearhitekti- ja disainiõppe viimastele aastatele. Stuudio kui revolutsioon võiks oma puhtaimal viisil realiseeruda just siin.

Nagu igasuguse erialase töö puhul, ei saa siin tegutseda ilma rahvusvahelise kontekstita. See, mis algab väliskriitikute ja avatud loengutega arhitektuuri põhiõppes stuudioprojektide juures, peab kasvama loomulikuks ning tihedaks rahvusvaheliseks koostööks järelmagistriprogrammis. Selleks on EKA 3D Labori baasil ka esialgsed kontaktid ja koostööplaanid Helsingis Aalto Ülikoolis Kivi Sotamaa juhatatud ADDLAB-i (Aalto University Digital Design Laboratory) ja Oslo Arhitektuuri- ja Disainikoolis Michael Henseli juhatatud RCAT-iga (Research Center for Architecture and Tectonics). Lisaks oleks loomulik, kui iga tudeng saaks oma õpingute jooksul 1–2 semestrit viibida välisülikoolides. Rahvusvahelistumine on kõrghariduses oluline ja möödapääsmatu nii üliõpilaste kui õppejõudude piisavalt tiheda infovahetuse ja reisimisena.

Loominguline uurimistöö
Tavapäraselt on eriala süvauuringuteks ning uue teadmise produtseerimiseks ülikoolides olnud doktoriõpe. Ajalooliselt on doktoriõpe tegelenud omal alal mingi kitsama probleemi uurimise või täpsema vaatepunkti ehitamisega, mille tulemusena saadakse midagi uut teada ning muudetakse see teadmine mõistetavaks ning kättesaadavaks ka laiemale spetsialistide ringile. Viimase 10–20 aasta jooksul on doktoriõpingud laienenud ka loomingulistele erialadele, kuid siin nõuab küsimus uuest teadmisest natuke erinevat käsitlust. Üheks selgeimaks ja vanimaks näiteks on siin nn praktikapõhine doktorikool Austraalias RMIT Ülikoolis, mis kasvas välja 1980-ndatel Leon van Schaicki initsiatiivil loodud magistriõppest juba tunnustatud praktiseerivatele arhitektidele. Selle käigus paluti viimastel tagasi vaadata oma töö protsessile ja tulemustele, leida sealt koherentne maailm ja sellest välja kasvavad viisid ning võimalused edasiseks loominguks. Sajandivahetusel arenes see välja doktoriprogrammiks, mille adressaadiks on samuti juba praktiseerivad professionaalid, keda kaasatakse pigem erandlike kutsete kui suure avaliku konkursi kaudu. Nüüdseks on RMIT laiendanud oma tegutsemisvälja ka Euroopasse, kus läbi Gentis asuva Sint-Lucase arhitektuurikooli on ühistesse doktoriseminaridesse kaasatud mitmed Euroopa arhitektuuri- ja kunstikoolid. Edasise koostöö tihendamiseks on plaanis siia kaasata ka EKA doktorikooli loomingul põhinev osa. RMIT-i doktoritööd tegelevad praktiseeriva arhitekti, disaineri või kunstniku loomingulise maailma uurimise ja struktureerimisega ning eeldavad väljundina ühelt poolt oma mõttemaailma ja loomingulise protsessi selget analüüsi ja dokumenteerimist, aga teisalt ka sellest maailmast välja kasvanud uut tulemust. Tavapärase kõrvaltvaataja seisukohalt tehtud teoreetilise või ajaloolise uurimistöö kõrval annab niisugune töö võimaluse professionaalil enesel oma töövahendite kaudu uurida ja nii spetsialistide kitsamale ringile kui ka laiemale publikule arusaadavaks teha, millega ja mil viisil päriselt tööd tehakse ja mis on selles töös olulist. Vaadates materiaalse ja visuaalse kultuuriga tegelevate erialade positsiooni ühiskonnas üsna üldiselt, tundub, et niisugust eriala enda seest välja kasvanud täpsemat uurimust ja laiemat kommunikatsioonivõimet on tänapäeva ühiskonnas väga vaja.

Haridus ja avalikkus
Tihedale konkurentsile allutatud ning rahaliselt ja normatiivselt üha reglementeerituma professionaalse maailma kõrval peab akadeemia seniste teadmiste edasiandmise ja praktiliste oskuste treenimise kõrval looma ruumi eksperimenteerimiseks, eksimusteks ja ekslemiseks, millest saavad välja kasvada professiooni ja kultuuri jaoks olulised uuendused. See ruum hõlmab nii senist viieaastast õppekava, kavandatavat transdistsiplinaarset järelmagistriaastat kui ka loomingulist uurimistööd doktorikoolis. Ühelt poolt tuleb niisugust tööd tehes olla väga tihedas kontaktis rahvusvahelise akadeemilise ja praktilise kontekstiga, et mitte jääda tegelema suletud ringis vaid iseenda küsimustega. Teisalt on vähemalt sama oluline selle töö tulemuste nähtavaks tegemine nii spetsialistide kitsamale ringile kui ka laiemale avalikkusele. Juba on traditsiooniks saanud EKA arhitektuuriosakonna iga-aastased lõputööde ja aastalõpunäitused, millele on hiljuti lisandunud raamatud neljanda kursuse töödest Eesti võimalike elamismudelite ja neile vastavate suureskaalaliste planeeringutega. Eelnimetatutele lisaks on vaja avalikku foorumit, mis koondab akadeemilise töö olulisimad osad ning võimaldab oma erialal nii eelretsenseeritud uurimistööde avaldamist kui ka kajastada loomingulisel praktikal põhineva uurimuse ning sellega paralleelse stuudiotöö eksperimente ja tulemusi, teisisõnu näidata seda, mis on alles tekkimas ja vormumas meie lähiaastate professionaalsel maastikul. Hea meel on tõdeda, et nüüdsest on pikkade ja auväärsete traditsioonidega ajakirja Ehituskunst näol see foorum olemas.

   (↵ returns to text)
  1. Deleuze Gilles, Bergsonism (New York: ZONE BOOKS, 1991)
  2. Ranulph Glanville via Anna Johnson, The Critics: Reflections on Design Practice Research and the Research Symposium, By Practice, By Invitation: Design Practice Research in Architecture and Design at RMIT,1986–2011, toimetanud Leon van Schaik, Anna Johnson (Melbourne: onepointsixone, 2011), lk 141.
  3. Michael U. Hensel, toim., Design Innovation for the Built Environment: Research by Design and the Renovation of Practice (London–New York: Routledge, 2012), lk 122.