uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Tõnu Laigu. Optimismi viljad

Üheks võimsamaks ilminguks arhitektuuris, mis on mõjutanud linnade arengut ja seeläbi ka ühiskonda, on olnud CIAM, s.o Congrès Internationaux d’Architecture Moderne. Ühendusega, mis tegutses rohkem kui 25 aastat (1928 – 1956), liitusid arhitektid 22 riigist, levitades modernse arhitektuuri ja linna ideoloogiat kõikjal. CIAM-i poolt defineeritud funktsionaalse linna idee realiseerus laias ulatuses alles paarkümmend aastat hiljem pärast Ateena harta (1933) sõnastamist, siis kui selleks tekkis pärast sõda möödapääsmatu vajadus. Valitsused ja linnaametnikud eelkõige Euroopas haarasid kinni moodsa ideaallinna mudelist, mille lihtsustatud ja seetõttu igaühele arusaadavad tõed tõotasid kerge vaevaga üles ehitada purustatud linnu ja lahendada kiiresti sõjaga tekkinud sotsiaalseid probleeme. Tüpiseeritud mitmekorruseliste korterelamute plokid hiigelsuurtel aladel oli korteripuuduse kiire ja odav rohi: nii sai paigutada masse linnade lähedale rajatud uutesse satelliitlinnadesse. Uusi linnaosasid ühendasid liiklusvõrgustikud ning elamualadest ei jäänud väga kaugele uued tööstuspiirkonnad. Usuti, et sotsiaalsed probleemid saab lahendada ehitamisega.

Massiline tüüpelamuehitus toimus sõltuvalt riigist ja piirkonnast 1950-ndatest kuni 1980-ndateni. Tollastes sotsialistlikes riikides hoogustus ehitamine mõningase ajalise nihkega ning kestis kuni sovetiajastu lagunemiseni. Standardiseeritud elamuasumid ehitati üles kiiresti, 5 – 10 aastaga, mis tõi kaasa üheealiste ja ühte varalisse seisusesse kuuluvate inimeste segregatsiooni, hoonete ühenäolisuse. Kiirete ja suurte investeeringute tõttu lõppesid ressursid, mistõttu jäi asumites välja ehitamata sotsiaalne infrastruktuur, vaatamata sellele, et riigid olid eraldanud arenduseks miljardeid. Loodeti, et kui inimesele ehitada uus korter koos kõigi vajalike kommunikatsioonidega, pannes majad loodusesse, on kõik muud sotsiaalsed vajadused teisejärgulised. Kuid see aspekt saigi „funktsionaalse linna” languse põhjuseks.

„Funktsionaalse linna” idee oli universaalne. See oli kui ajalooline paratamatus, mille võtsid omaks pea kõik riigid. Vabaplaneeringu printsiibid sulatati riikide ehitusseadustesse. Paljud arhitektid mäletavad planeerimise SNIP-i (Строительные нормы и правила). Sotsiaalse ülesehituse varjund erines piirkonniti. Lääneriikides tuli lahendada eelkõige korterikriis, mis oli tingitud siselinna kehvast seisust, maalt linna tulnud töölisklassi elamispinna vajadusest või välismigratsiooni tõttu tekkinud probleemidest. Endistel sotsialismimaadel lisandus töölisklassi migratsioonile ka poliitiline aspekt, millest sai Nõukogude Liidu piires üks venestamise võimas vahend, rahvastiku segamine tsentraliseeritud korras. Selge näide on Lasnamäe, mille elanikest pole 60% emakeel eesti keel. Hollandi arhitektuuriinstituudi korraldatud näituse „Collage Europa” põhjal, mis annab võrdleva ülevaate asumite kohta Hollandis ja paljudes postsovetlikes linnades, võib öelda, et sarnastest printsiipidest lähtuvad elamualad erinevad maade kaupa. Ühendav tegur on elukvaliteedi allakäik.

Viimastel aastatel on tekkinud Euroopas kõrgendatud huvi pärast sõda rajatud korterelamute asumite vastu. Kuna tegemist on suurte maa-aladega, mida iga linn tahab kasutada otstarbekalt, hiiglasliku ehitusmahuga, mis peab füüsiliselt vastu veel aastakümneid, väljaehitatud infrastruktuuriga, mille likvideerimine pole majanduslikult põhjendatud, ning osaliselt ka elamispinna likviidsusega, otsitakse uusi ideid, kuidas parandada nende elamualade kvaliteeti ja need toimima panna. Kuidas läbi viia linnauuendus ehk urban renewal arendusprojektid? Riigiti on proovitud erinevaid lahendeid. On kaks peamist lähenemist. Kui piirkond on täielikult alla käinud, kui korterid on tühjaks jäetud, seal elavad vaid ühiskonnast kõrvale jäänud inimesed, lokkab kuritegevus, siis pole ei hoobi ega ressurssi, et teha linnaosast hästi toimiv elukeskkond. Sellises olukorras on osutunud otstarbekaks ala lihtsalt lammutada ning arendada see uuel moel. Vastasel korral on võimalik ala regenereerida, mis tähendab hoonete ja avaliku ruumi renoveerimist, omandi- või maareformi ning tõsist sotsiaaltööd piirkonna elanikega.

Dublini Ballymuni elamupiirkond on selge näide, kuidas hoonestus allakäinud alal lammutatakse ning asendatakse uue toimiva struktuuriga. Ligikaudu 3000 korteriga ja14 000 elanikuga satelliitlinn Ballymun rajati 1960-ndatel aastatel, et lahendada kiiresti korterikriis, mis tekkis Dublini keskosa amortiseerunud majade lammutamise tagajärjel. Poliitikud pidid kiiresti otsustama. Valiti modernistliku linnaehituse skeem, vaatamata sellele, et Euroopas oli see suund andnud tõsise tagasilöögi. Veel kord jäid poliitikud uskuma modernistlike utoopiate võlujõudu. Viie aastaga rajati 400 standardelamut. Välja ehitamata jäid aga teenindus ja sotsiaalne infrastruktuur. Pelgad elamualad, kus elas valdavalt töölisklass, kus puudus igasugune sotsiaalne heaolu väljaspool oma korterit, põhjustas kiiresti kogu piirkonna allakäigu. Tekkisid elanike ja piirkonna arendajate-haldajate vastuolud, mille tagajärjeks oli hoonete füüsiline lagunemine ning elanike sotsiaalne isoleeritus. 1997. aastal loodi Dublini linna ettevõte Ballymun Regeneration Ltd (BRL), kes hakkas ala arendama. Eesmärgiks seati ala füüsiline, majanduslik ja sotsiaalne uuenemine, sealhulgas eluase 30 000 inimesele. Võeti vastu otsus, et kõik korruselamud lammutatakse, kuna majanduslik ja sotsiaalne analüüs tõestas, et majade renoveerimine ei anna soovitud tulemust ala parendamiseks. Alles jäetakse vaid 20% hoonestusest. Korterelamute asemele ehitatakse madal-tihe hoonestus ehk ridaelamud. Tekivad tänavad, majad ja väike oma aed maja juurde. Tundub, et nn uusurbanistlikud ideed sünnitavad segasemat elukeskkonda, kui on seda teinud modernism, kaob kargus ja inimene seotakse tihedamalt maa, pankade ja rahaga. Arendus Ballymunis võtab aega ning sotsiaalse ebavõrdsuse olukord, kus ühed juba elavad paremini ja teised elavad veel vanades „paneelikates”, rõhub mõlemat gruppi. Valmis on aga ehitatud linnaosakeskus, kunstikeskus, spordi- ja puhkekeskus. Naabruskonna keskused ja kolm suurt parki on valmimas. Luuakse uut imagot, identiteeti, mis baseerub ajaloolisel hingusel.

Vastupidine näide on Holmen-Vejlåparkeni elamupiirkond Ishøjs, kuhu on Kopenhaagenist umbes 20 kilomeetrit. Sealne 5000 elanikule kavandatud sotsiaalkorterite ala ehitati välja 1950. ja 1960. aastatel, et tagada elamispind siselinna slummide inimestele. Riik doteeris kogu ehitust, et leida kiirelt sotsiaalne lahendus. Tänaseks on tekkinud vajadus kogu ala ümber mõtestada. Käivitatud on protsess, et hooned renoveerida ning anda need rendile noortele peredele ja migrantidele. Muudetakse nii majade välist arhitektuuri, korterite struktuuri kui ka majadevahelist hoovi. Tänases korterinappuses, mis on tingitud kõrgest elatustasemest Taanis, leiavad tänapäevastatud korterid kindlalt kasutust.

Endise Ida-Berliini näited on pigem konstruktiivsed kui destruktiivsed. Berliin areneb vastuoluliselt. Marzahn-Hellersdorfi piirkonnas elab ligikaudu 60 ruutkilomeetril 250 000 inimest tüpiseeritud elamutes. See piirkond ehitati lahendamaks korterikriisi, mis oli tingitud sõjakahjustustest ja maalt linna tulnud elanikest. Ehitustööstus suutis Berliini lähistel lühikese ajaga katta standardmajadega suuri maa-alasid, kuhu jäid ka mitmed väikesed külad. Tsentraalne korterijaotamise süsteem viis kokku elama erinevate sotsiaalsete gruppide inimesed. Sotsialistlik kord tagas tegelikult sotsiaalse kuuluvuse segunemise, nn social mix’i. Elamufond oli ka sotsiaalse mõjutamise vahend. Näiteks kui oli riiklikult vaja reguleerida sündimust, võeti vastu otsus, et kõik noored pered, kus sünnib laps, saavad korteri. Endistele Ida-Berliini paneelelamurajoonidele andis löögi Berliini müüri mahavõtmine 1989. aastal. Tuhanded inimesed jätsid paneelmajades korterid tühjaks ja läksid elama endisesse Lääne-Berliini või Lääne-Saksamaale. Sama juhtus ka teistes Ida-Saksamaa linnades. Mida teha tühjaks jäänud korteritega? Raudbetoonpaneelid on korralik ehitusmaterjal. Siit tuligi saksa ehitusinseneridel säästva ehitamise idee: demonteerida tühjad majad ning ehitada samadest elementidest uus madal-tihe linn, tihendades nii järelejäänud hoonete vahealasid. Tulemuseks on siiski kohmakas uusehitus.

Millist teed minna Eestis, kas lammutada või renoveerida? Eestis on suurpaneelelamuehitust suurtes mahtudes. Tallinna Lasnamäe linnaosa oma 110 000 elanikuga on keskmisest suurem asum. Mustamäe kavandamisel järgiti Tapiola ja Alvar Aalto eeskuju. Muudel piirkondadel nagu Väike-Õismäe, Lasnamäe ja Anne piirkond Tartus on aga väga selge iseseisev linnaehituslik kontseptsioon, mis toetub pigem kontsentrilise, lineaarse või orgaanilise ideaallinna mudelile. Need kolm ala on oma totaalsuses terviklikud ning rajatud kunagi tühjadele maaaladele, kuhu need ka väga hästi sobivad. Puudub vajadus nende alade lammutamiseks. Siin piisab hoonete ja avaliku ruumi renoveerimisest.

Üks linnaehituslikult ebaõnnestunud elamuasum on Tallinna Keldrimäe, kus valitseb planeeringu printsiipide ning olemasoleva linnastruktuuri vastuolu. Siin liideti vabaplaneering endiste kvartalitega, mille tulemuseks on konflikt, mis on sisse programmeeritud juba planeerimisel.

Võimaliku Keldrimäe visioon erineb täielikult sellest, mis siin on praegu. Koha kõrget potentsiaali ei osata veel näha. Keldrimäe on 20 aasta pärast üks soositumaid elurajoone Tallinnas, sest külgneb vahetult Tallinna city’ga. Paneelelamud on lammutatud ning nende asemele on rajatud perimetraalne hoonestus koos roheliste sisehoovidega. Esimestel korrustel on ärid, poed ja kohvikud. Keldrimäe kerget reljeefi kasutades on siia rajatud mitu urbanistlikku parki. Elanikud, kes elavad praegu paneelmajades, on ümber kolinud uutesse elamutesse. Maa hind ja elamispinna kvaliteet on viidud tasakaalu.

Eestis liigub linnaehituslik mõte pigem suurasumite renoveerimise suunas. Maju korrastavad uued omanikud-ühistud. Osa poliitikuid on püüdnud mõjutada nende asumite, kus tegelikult elab enamus valijatest, käekäiku, kuid seni suhteliselt edutult. Ainus tänaseks teostunud uushoonestuse projekt paneelelamualadel on sotsiaalmajad Lasnamäel Loometsa ja Alvari tänaval, mis rajati linnavalitsuse tellimusel projekti „5000 uut eluaset Tallinnasse” raames. Hooned valmisid 2004. aastal, autoriteks Peeter Pere ja Urmas Muru. Kogu projekt on arhitektuurses mõttes metafüüsiline, kus üksik sisehooviga kvartal seisab keset tühermaad ja muudab vaatleja jõuetuks kujutada siin ette valmisehitatud linna.

Planeerimise ja arhitektuuri professionaalid näevad paneelelamualades kasutamata ressurssi. 1998. aastal käivitus projekt „Lasnamäe elamurajooni parendamine – aknaid tulevikku”, koostöös Soome ja Eesti kõrgkoolide ja ministeeriumitega, rakendades siin nn uusurbanismi põhimõtteid. Omavalitsuse vähese huvi tõttu jäi töö akadeemiliseks näpuharjutuseks. Üheks suuremaks arhitektide katseks Lasnamäel midagi korda saata oli rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Europan 7 2003. aastal. Võidutöö autorid arhitektid A. Atela (Hispaania), M. Andriau ja I. Morshedi (Prantsusmaa) tegid ettepaneku asendada vabaplaneeringu põhimõttel kujunenud struktuur ristsvõrgustikuga, mis looks tervele Lasnamäele julge uue ruumilise korra.

Avaliku sektori huvist tõsta elukvaliteeti paneelelamualadel andis tunnistust 2003. aastal korraldatud arhitektuurivõistlus „Kivilinn on ka elukeskkond” Mustamäel Tallinnas ja Anne rajoonis Tartus. Selle võistluse võitjate, arhitektide Indrek Järve ja Tiit Silla võistlustöös oli olemasoleva Mustamäe kvartali sisehoovi lisatud terviserada, haljastust, maastikuvorme ja valgustust. On iseloomulik, et peamiseks keskkonna parandamise vahendiks peetakse majadevahelise ruumi uuendamist. Nn mägede avaliku ruumiga tegeleti ka Euroopa Liidu finantseeritud NEHOM (Neighbourhood Housing Models) projekti raames aastatel 2003 – 2004. Sellesse projekti arhitekte ei kaasatud.

Mis saab paneelmajade rajoonidest edasi, pole päris selge. Hetkel tegeletakse võimalike ideede leidmisega. Paneelelamualadega tegelevad ka üliõpilased Eesti Kunstiakadeemias, nendest räägitakse linnavalitsustes, erksamad inimesed väntavad nendest filme ja kirjutavad raamatuid. Näib, et lahendused hakkavad kooruma järk-järgult aja jooksul, vastavalt ühiskonna küpsemisele. Kuid üks on selge: nii suurt raha kontsentratsiooni elamuehitusse kui seda pakkus sovetlik totalitaarne režiim pole tänastes tingimustes enam võimalik saavutada.