uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Tõnis Kimmel. Veel kord sekkumisest

em ausast ülestunnistusest: kunagi sai sel teemal magistritöö kirjutatud. See lähtus isiklikust tunnetusest, et arhitekti töös tuleks leida lähtealused, kus poleks arhitekti intellektuaalset diktatuuri. Diktatuuri, mis mulle tundus võimatu, kuigi selle poole ometi pürime. Püüame haarata linna, maja… ja näha ette üksnes parimat, kuid tegelik elu läheb sellest ja meie parimatest kavatsustest mööda ning kulgeb võib-olla hoopis teist rada. Sellist rada, mis ette vaadates üldse mõistlik ei tundu, hiljem aga täiesti ootamatul moel kasulikuks osutub. Seega tundus olevat vajalik pehmem lähenemisviis, mis vabastaks planeerija diktaatori rollist ja võimaldaks tal olla üks võrdväärseist kaasmängijatest selles elu lõputus wei-chi[1] mängus. Selle pehmema strateegia võtmeks võiks olla sekkumise määr. Kas ja kui kaugele võib minna arengu piiramisel? Anarhilise asemel nimetagem sellist mõtlemist alustuseks risoomiliseks. Miks? Selleni jõuan hiljem. On hea, kui praegu saab see mõte õhku visatud.

Varjupaik
Kõnealuses küsimuses on ajaloost võtta üks hiilgav katselava – Kowloon Walled City – mille arengulugu on algusest lõpuni üsna selgelt jälgitav[2].

pindala 2,9 ha asustustihedus 11 380 el/ha
elanikke 33 000
hooneid ~350 korruselisus enamasti 10, suurim 16
ettevõtteid 718 väiketööstused, kohvikud, kauplused
meditsiiniasutusi 161 arstid ja hambaarstid

Selle katselava mõistmiseks pakub Lawrence Liauw võtmemõistetena välja TABULA RASA ja LOBOTOOMIA. [3]

Tabula rasa
19. sajandi lõpus hakkab olukord Guangzhou linna lähistel Pärlijõe deltas põnevaks minema. Sajandi keskel on britid hõivanud Hongkongi saare, nende mõjuala on laienemas sisemaale. 1898. aastal sõlmitud teise Pekingi konventsiooniga rendivad britid Hiinalt saare vastaskalda maa-alad, mida hakkavad kutsuma uuteks territooriumideks (New Territories). Uute alade sisse jääb aga Kowlooni kindlus[4], mille üle Hiina soovib säilitada kontrolli. Selle kummalise nõudmise põhjenduseks on ajaloolased toonud pärimuse, mille kohaselt keiser, kes on kunagi loovutanud ühegi linna, ei pääse pärast surma esivanemate juurde. 1899. aastal kuulutavad Briti koloniaalvõimud Hiina jurisdiktsiooni Kowlooni kindluses lõppenuks, põhjenduseks kindluses lokkav kõlvatus. Kohtamata Hiina sõjalist vastupanu, ei võta koloniaalvõimud siiski ette midagi otsustavat, kartes Hiina võimude pahameelt. Neutraalsest ENKLAAVIST saab kiiresti TÜHIMIK, mis hakkab ümbritsevast sõltumatult tormiliselt oma elu elama. Hiina ametnikud on kindlusest lahkunud, kuid Briti valitsus lubab kindluse alal üksnes lühiajalisi rendilepinguid. Ebakindluse tingimusis tekivad kontorite asemele koolid, kirikud, vanadekodud, vaestemajad – peamiselt heategevuslikud asutused.

1930. aastate lõpus õnnestub koloniaalvõimudel, hoolimata Hiina protestidest ning peaasjalikult tänu elanikele pakutavale piisavalt suurele hüvitisele, tühjendada kindlus elanikest ning lammutada suurem osa sealseist ehitisist. Äärepealt oleks tahtmatult alanud eksperiment enneaegu lõpetatud, kui 1940. aastal poleks tulnud vahele Jaapani okupatsioon. Alanud sõda vormistab senise arengu: kui siiani oli kindlusel olnud arhitektuuriliselt tihe side Hiinaga, siis nüüd veeti selle müürid lähikonna Kai Taki lennujaama stardiraja laienduseks. Tavakohaste feng shui reeglite järgi rajatud kindlus jääb ilma oma elutähtsa KAARDI viimasest säilinud osast: juba varem oli see maatäite tõttu kaotanud ühenduse VEEGA (Kowlooni lahega) lõunas, tihenev linn aga eraldanud kindluse põhjapoolsetest KALJUDEST. Müüride lammutamisega kaob identiteedi ja järjepidevuse viimane kandja.

Isekorraldumine
1947. aasta: üle 2000 elaniku, asustustihedus 69 000 in/km²
Sõda on küll lõppenud, kuid pinge Hiina ja koloniaalvõimude vahel säilib ning enne, kui viimased taipavad miskit ette võtta, kasutavad olukorra ära PÕGENIKUD, kes tulevad Hongkongi Hiinast, et elada siin hiinlastena Hiinas, ometi eemal nii koloniaalkui ka nüüd juba punase Hiina ametnike kontrollist. Ajalooline võimalus on jäädavalt läinud: igasugustele koloniaalvõimude katsetele midagi endise

kindluse alal muuta järgnevad verised rahutused, mis ulatuvad kohati Guangdongi ja Shenzhenini. Võimud on sunnitud taanduma ning järgnenud aastakümneil välditakse siin toimuvasse sekkumist.

Kowlooni kindluse ala jääb (edaspidi: Walled City, KWC) arenema VÄLJASPOOL SEADUSI. Hongkongi politsei julgeb suuremate salkadena siseneda vaid kõige hullemate kurjategijate otsimiseks. Seadusvälise alana tõmbabki see ligi kõikvõimalikke kurjategijaid. 1960. aastateni võimutseb siin peamiselt neli TRIAADIDE ühingut. [5]

KWC kuritegelikku sisu ei tasu praeguses kontekstis siiski üle tähtsustada. Lisaks kuritegelikule seltskonnale saavad siin takistamatult tegutseda ka arstid jmt spetsialistid, kelle Hiinas välja antud diplomit Hongkongi võimud ei tunnista, samuti mitmesugused väiketööstused, mille jaoks on siinsed olud soodsamad kui ametnike järelevalve aluses koloonia osas.

Pärast 1963. aasta intsidenti, kui valitsus üritab lammutada osa naabruskonna hüttidest, luuakse KWC-s POLIITILINE ÜHING Kai Fong, mille eesmärgiks on aidata elanikel võidelda oma õiguste eest. Hiljem lahendab see ka kinnisvaraga seotud õiguslikke küsimusi. 1960. aastail aktiviseerub taas ka politsei. 1963. aastal võetakse ette ennenägematu hulk, 905 politseireidi, mille tulemuseks on 732 arreteerimist. Edusammudest hoolimata julgeb politsei ka veel 1970. aastail siseneda üksnes 40-meheliste rühmadena. 1968. aastal arvatakse KWC-s olevat 5000 narkomaani. Kuritegevus ja narkomaania õilmitsevad edasi, kuigi PÕRANDA ALLA pagendatuna. 1960. aastail algab ka plahvatuslik keskkonna tihenemine. Kui sel kümnendil ehitatakse veel 3 – 10- korruselisi hooneid, siis järgmisel jätkub protsess hullusena – kuni 14-KORRUSELISI maju ehitatakse tolliste vahedega teineteise kõrvale ja kohale. Kasvu mootoriks on siia suunduv pidev elanike vool. Olles kord sisenenud, ei väljuta siit enam. KWC näitajad olid põhijoontes järgmised:[6]

pindala

2,9 ha

elanike arv

juurdekasv

maapinna m²/
elaniku kohta

1947

2 000

14,5

1971

10 004

400%

2,9

1980-ndate lõpp

33 000

230%

0,88

1990. aastateks ületas KWC elanike tihedus üle seitsme korra Kowlooni linna tihedaimat piirkonda Mong Koki, läänemaailma tihedaimat Manhattani piirkonda koguni ligi 30 korda.[7]

Lobotoomia
Märke selle kohta, et ajad olid muutumas, võis täheldada 1971. aastal, kui Hongkongi politsei osales Kowlooni kindluse endise yamen’i[8] hoonete üleandmisel kristlikule heategevusühingule. Nagu ikka, oodati Hiina pahameeleavaldusi, kuid neid ei järgnenud. 1984. aastal sõlmisid Hiina ja Suurbritannia Hongkongi tuleviku osas lepingu; lähenemas oli ju rendilepingu lõpptähtaeg. 1987. aasta jaanuaris tuli „oodatud“ üllatus: Briti ja Hiina võimud tegid avalduse, milles teatati Walled City ehitiste lammutamise kavatsusest. Täpselt samal ajal suundusid ametnikud üles märkima Walled City elanikke ja nende lammutamise tõttu kaotatavat vara. Mõlema poole eesmärgiks näis olevat üksnes elanike heaolu ja ohutus.

Evakueerimine kulges suhteliselt valutult, elanikele maksti põhjendatud kompensatsiooni. Juulis 1992 suleti elanikest vabastatud Walled City, aprillis 1993 algas esimene lammutamise kolmest etapist. Ajalugu pöörati tagasi korralikesse raamidesse. Alles jäi ainult vana yamen, mille ümber kujundati müüriga ümbritsetud arheoloogiline park, kus eksponeeritakse üksnes esteetiliselt aktsepteeritavast ajastust pärit arheoloogilisi leide. Paiga viimased sada aastat ja siin toimetanud erakordne kogukond pühiti LOBOTOOMIA meetodil ajaloost. KWC tegelik lugu oli EEMALETÕUKAV ning see tuli unustada. Keegi ei paistnud Walled City kadumist taga nutvat. Pigem oodati põnevusega ajaloo suurimat kontrollitud lõhkamist. Vaatemäng jäi siiski ära: massiiv lammutati buldooseritega kolmes järgus. Esimest ja viimast korda paljastusid selle tegelikud ristlõiked.

Eksitus
„… Hongkongi inimesed ei lahenda küsimusi ülevalt alla. Nad ei otsi kindlat ideoloogiat, et seda seejärel majandusele, ühiskonnale, linnale peale suruda. Millised struktuurid Hongkongis ja Hiinas ka ei teki, need arenevad alt üles. /…/ Ühiskonnal lastakse kujuneda, luua ja uueneda, jõudes nii struktuurideni.“[9] Walled City oli selle mentaliteedi täiuslik kehastus. Nii võib öelda tagantjärele, sest seda ei kavandatud, vaid see kujunes selliseks ise, asjaolude harukordse kokkulangemise tulemusel. Võimude silmis jäi see lõpuni vähkkasvajaks Kowlooni linna koes. Vähkkasvajaks, millele oli seatud vaid üks piirang: lubatud suurim kõrgus 45 meetrit, mille tingis Kai Taki lennujaama lähedus. 1970. lõpust üritati parendada ka elektri- ja veevarustusvõrkusid ning valvata tuleohutuse järele, kuid selleks oli juba lootusetult hilja.

Selline alt üles planeerimine seostub ühe teise olulise nähtusega Kagu-Hiinas Pärlijõe delta uute megapoliste (Shenzhen, Dongguan, Guangzhou, Zhuhai) linnaehituses. Rem Koolhaas tähistab seda sõnaga ESIALGSUS[10]. Oma ettekandes Any konverentsil rõhutab ta, et EKSITUS ei ole seal midagi ebasoovitavat, vaid on pigem projekteerimise ja ehituse protsessi loomulik osa. Maja ehitataksegi alguses SOBIMATUNA, et seda valminuna hetkevajadusile vastavalt kohandada või ümber ehitada. Nõnda ka planeerimises. Traditsioonilist feng shui’d rakendatakse alles siis, kui asjad kõigest hoolimata tööle ei hakka.

Omandiõiguse kolmemõõtmelisus ja teiseste liikumisteede võrgustiku (ühendet trepikodade ja koridoride) kujunemine selle mõjul.

1990. aastaks oli see eksitus arenenud tasemele, kus ühesainsas 2,9 hektarit hõlmanud mahus sisaldus ühtaegu kõik, mis ühes toimivas linnas olema peaks. Selleks hetkeks elas siin 33 000 inimest, igaühe kasutuses keskmiselt 5,5 ruutmeetrit elamispinda. Inimesel, kes oli siia kord sisenenud, ei olnud tarvis siit enam kunagi väljuda. Paljudel oli see ka õiguslikult raskendatud, kuna neil puudusid koloniaalvõimude poolt tunnustatud dokumendid. Siin asusid korteritega koos mitmesugused väiketööstused (peamiselt metalli ja plastmassi töötlemise ettevõtted ja toiduainetetööstus: näiteks toodeti siin väidetavalt ligi 80% kogu Hongkongi kalapallidest), poed, toitlustusasutused.

Risoom
Kuid siin pole tulipunktis mitte tihedus. Pigem on eesmärgiks tuvastada uusi kontsepte[11], mis viitaksid linnale või majale lähenemise uutele võimalustele. Üks huvitavamaid on tavaliste tüpoloogiate murdumisest tulenenud liikumisteede ja funktsioonide jaotumine.

LIIKUMISTEEDE MITMEKESISUS. Teekonnad ja ootamatud ühendused põimuvad massiivi sees ja selle kohal. Tänav kui maapinnal kulgev liiklusarter kaotas siin oma esmase tähtsuse. Selle asemel oli palju erinevaid liikumistasapindu. Punktist A punkti B minekuks võis lihtsam tee viia läbi hoonetevaheliste koridoride või sootuks üle katuse. Selle põhjuseks oli iseäralik ehitusviis, kus hoone ei kerkinud jäigalt oma esimese korruse peale. Tihedalt kokku surutud tingimusis võis üks hoone mingil kõrgusel oma naaberhoone võrra laieneda või pressida end olemasolevate hoonete vahelisse prakku. Hongkongi arhitekt Aaron Tan (OMA-Asia) toob sellise nähtuse põhjuseks omandisuhete KOLMEMÕÕTMELISUSE.[12] Näiteks on alguses olemas mingisuguse kõrgusega hoone. Enne kui kõrvale hakatakse ehitama uut hoonet, soovib esimese omanik osta õhuruumi uue hoone kohal. Sel põhjusel ehitatakse kõigepealt välja ühendusteed nii, et kui uus maja saavutab naaberhoonega peaaegu sama kõrguse, saavad need kaks kokku ning liituvad. Üks hoone kasvab üle teiseks või ÜLE TEISE, algselt erinevate majade trepikojad ja koridorid liituvad, et teisal lahkneda taas.[13 ]Kodunt lahkudes ei võinud kindel olla, et sinna saab sama teed pidi tagasi. Hoonetevaheline piir oli hägune või puudus sootuks. Ehitise kontuur, mis tavaliselt on jäik ja staatiline, hakkas voolama ning kasutas ära iga vähimagi varasemate ehitajate jäetud prao. Liikumisteede võrgustik koosnes neljast osast: maapinnal kulgev tänav, eri hooneid ühendavad trepikojad, omavahel liitunud koridoridest moodustuvad tänavad ja platood maapinnast kõrgemal ning katus. Omaaegse yamen’i hoonete kuju järgiv „aatrium“ kvartali keskel ja umbes 45 meetri kõrgusel maapinnast laiunud KATUSEMAASTIK olid ainsaiks katkestusiks tihedas ehitatud massiivis. Kui selle äärte ja madalamate korruste asukaile oli Walled City klaustrofoobilisest URUST pagemise kohaks kvartali ümbrus, siis ülemiste korruste elanikele täitis seda ülesannet katus. Siin kuivatati pesu, kasvatati kirjatuvisid, siin mängisid lapsed ja puhkasid täiskasvanud – imetlesid vaadet linnale ning taamal kõrguvale Lõvi kaljule. Kuna hoonete ülemised korrused olid tihedalt teineteise kõrval väga väikeste vahedega, pääses lihtsate „purrete“ abil kergesti ühe maja katuselt teisele. Nii oli tavaline, et kõrgemail korruseil viis kõige otsem tee punktist A punkti B just üle katuse.

Paranoia
Walled City pagemisteede paljususe üheks põhjuseks toob Aaron Tan Hongkongi ühiskonna paranoilise mentaliteedi.[14] EBAKINDLUSE joon läbib seda katkematult – see on ühiskond, mille tulevik on teadmata (eriti 20. sajandi II poolel), mille identiteet tuleb iseendal välja mõelda. See on nagu John Woo filmide gangsterite puhul, kes riietuvad hästi, räägivad romantiliselt inimlikkusest ning samas pidevalt põgenevad. Minevik puudub, tulevik on ebakindel ning ainus, millele saab mõelda, on olevik, ainus võimalus sellest kõrvale hiilida on PÕGENEDA. Siit ka „pagemisteede“ kui selle ühiskonna immanentse koostisosa mitmekesisus.

Vertikaalne küla
Liikumisteede mitmekesisus ning kulgemise sõltumatus maapinnast tegi võimalikuks ka kvartali sotsiaalsete ja äriliste funktsioonide jaotumise ühtlasemalt kogu LÕIKES. Kauplus või kohvik ei pidanud enam asuma esimesel korrusel. Kogu kvartali peale oli vaid kolm lifti! Erinevate korruste teenindusüksuste iseloom oli siiski isesugune. Esimeste korruste poed ja kohvikud olid suunatud laiemale, ka väljastpoolt tulnud seltskonnale. Ülakorruste teenindusüksused täitsid pigemini kohalike kogunemiskohtade rolli. Piir kitsa, sageli vaevu meetrilaiuse tänava ja seda ääristavate äripindade vahel oli hägustunud. Poodide välisseinaks oli enamasti võre, mis avatuna muutis kitsavõitu tänava emotsionaalselt laiemaks: tänav integreeris endasse ka poekesed ja teenindusettevõtted. Nad nimetasid neid ahtaid käikusid ju ikka veel alleedeks, kuigi puiesteid polnud siin enam aastakümneid nähtud!

Elu toimis katkematult 24 tundi kunstliku valguse käes, eirates öö ja päeva dikteeritud biorütme. Päeva lõikes tehti aga tõsiseid pöördeid: päevasest kohvikust sai õhtul mahjongi tuba, koridor ja trepikoda täitsid lisaks liikumisteele ka mängu- ja suhtlemiskeskkonna rolli. Sellest tekkis tavalisis kõrgelamuis harva esinev tihe kogukonnatunne. Sageli oli pööre 180-kraadine: mänguasjavabrik varjas narkourgast, garnisonilinnast sai turismiobjekt, põgenikelaagrist jõukude tallermaa, sellest omakorda hästi toimiv kogukonnakeskus.

Paljusus
Male on kodeeritud sõda rinde, tagala ja lahingutega, seevastu wei-chi on sõda ilma rinneteta, ilma pealetungide ja taganemiseta, isegi ilma lahinguteta. Koodide ja semioloogia asemel on siin tegemist puhta strateegia – SÕJASTRATEEGIAGA. Ka ruum on siin erinev: males on eesmärgiks endale kinnise ruumi tekitamine, minek ühest punktist teise, suurima hulga väljade haaramine vähima hulga viguritega. Wei-chi’s on küsimus enese rivistamises avatud ruumis, ruumi hoidmises ja selles, et tuleb kaitsta võimalust mis tahes punktist uuesti välja paiskuda. Me ei liigu mitte punktist punkti, vaid meie liikumine on lakkamatu, ilma eesmärgi või sihita, ilma lahkumise või saabumiseta.[15]

Kowlooni kindluse alal toimunul on minu meelest tihe seos Gilles Deleuze’i RISOOMI kontseptiga, kuigi need kaks arenesid teineteisest niisama hästi kui sõltumatult, ühendab neid kompromissitu paljususe ülistamine. Vaatame üle risoomilise mõtte põhijooned, lähtudes Deleuze’i ja Guattari artiklist „Risoom“.[16]

Risoomi kontsepti alus on botaanika, kus risoomiks nimetatakse mõnede taimede maa-alust vart. Sellel iseäralikul „juurel“ on omadus maa all ilma igasuguse keskmeta areneda ning taim ei sure välja, kui tema maapealsed võrsed hävivad või kui ka risoom ise läbi lõigatakse. On tähelepanuväärne tõsiasi, et vihatumatest umbrohtudest, näiteks orasheinast ja naadist on nii raske lahti saada nimelt nende risoomi tõttu.

Risoomi kontseptile toetudes on filosoofid võrrelnud erinevaid kultuuris käibivaid arusaamu raamatu ja maailma suhtest, siinne huvi on leida väljund linnalistes küsimustes. Deleuze’i ja Guattari arvates on meie kultuuris kolm raamatukäsitlust:

juur-puu — kimpjuur — risoom

Ummistumine
Klassikaline hierarhiline linn vastab puu mudelile. See kujutab endast süsteemi, kus areng sõltub ühest punktist, mis kõike kontrollib ja kuhu peab ikka ja jälle tagasi tulema, kui tahad kuhugi edasi minna. Selleks punktiks on monumentaalsed ansamblid, millele koondub suur tähelepanu ning millest hargnevad vähema tähtsusega tänavad ja kvartalid. Areng toimub kaheks hargnemiste läbi ehk dialektiliselt: ühelt (st tervikult) kahele, kahelt neljale jne. Juur-puu mudel on ka mitmete suurte teadusvaldkondade nagu näiteks Noam Chomsky[17] generatiivse grammatika, psühhoanalüüsi, sordiaretuse ja isegi informaatika aluseks. Selle mudeli järgi on väljendus ja maailm nagu ka kunst ja loodus teineteisest eraldatud ning esimene jäljendab teist. See mudel ei jõua paljususe tegeliku mõistmiseni, kuna eeldab alati tugeva ühtsuse olemasolu. Ühtsus aga ummistab paljususe PAGEMISTEED[18].

Sõpruse teoreem on üks juur-puu mudeli ilmekamaid
väljendusi: kui igal kahel inimesel on üks ühine sõber,
on olemas keegi, kes on kõikide sõber.

Teine, kimpjuur-raamat on tänapäevane ning juur-puust komplitseeritum ja salakavalam. Keskset peajuurt siin pole, selle asemele on tulnud „peadpööritavalt kiiresti“ arenevad kõrvaljuured. Mudeli salakavalus seisneb selles, et peajuure otsekohese lineaarsuse asemel on ühtsus varjatud LISAMÕÕTMESSE – autori, taotluse, igavese tagasipöördumise (Nietzsche!) vmt ühtsusesse.

Kui püüda kimpjuures paljusust arendada, on alati ei tea kust kohal kombinatsioonireeglite kitsendused, et seda ohjeldada. See on sama kui vahetaksime modernismi radikaalse postmodernismi vastu: ühtne suur idee on kadunud, kuid nüüd on Arhitekti kunstiline eneseväljendus kohal, et võimu haarata. „Kui me tunneme end nii allasurutuna, siis sellepärast, et meie liikumine on piiratud, mitte seetõttu, et meie igaveste väärtuste vastu oleks eksitud.”[19]

Kolmandal, RISOOMILISEL mõttel on neli printsiipi: ühenduvus, heterogeensus, paljusus, katkestus.[20] Risoomi ÜHENDUVUS seisneb selles, et risoomi mis tahes punkt saab alati olla ühendatud mis tahes muu punktiga. Ja mitte ainult ei saa, vaid lausa peab olema ühendatud. Risoom on URG: koondades väga erinevaid funktsioone, toimib see samal ajal nii elu- kui varjupaigana, nii hoidla kui ka pääseteena. Risoomi iseloomustab sisse- ja väljapääsude määramatu hulk. Rõhutada tuleb siin sõna „määramatu”; näiteks Kafka novellis on looma urul ettevaatuse mõttes tõenäoliselt vaid üks tegelik sissepääs ja see teeb elanikule sama suurt muret, kui oleks seda teinud mitme sissepääsuga kaasnev ohu ettearvamatus.

Risoomis kulgevad pagemisjooned viivad võimuhaarajast mööda ning seetõttu ei saa risoomi püsivalt allutada. Kõik, mis näib kindlana, peaks manitsema ettevaatusele, sest risoomile on iseloomulik oma tegelikku olemust varjata.

Funktsionalism
Kuidas risoom ummistust väldib? Pääsemise valemiks annavad Deleuze ja Guattari n – 1. „Üks” tähistab siin tervikut, domineerivat keset. Risoom ei moodustu mitte liitmis-, vaid alati lahutustehtest ning terviku ainus võimalus osaleda selles, on saada sellest lahutatud. Hierarhilisest süsteemist (näiteks klassitsistlikust linnaplaanist) paljususeni on seega vaid väike samm – tuleb vaid kõrvaldada dominant. Sellest tulenevalt ei saa risoomi puhul rääkida ka algusest või lõpust – see on alati keskel, alati VAHEPEAL. Loomulikult saab seda killustada ning tekitada selle pagemisjoontesse KATKESTUSI, kuid risoom areneb ja taastub igast tekkinud lõigust uuesti. Selles seisneb risoomi olemuslik horisontaalsus ning funktsionaalsus. Funktsionalism, kui soovite. Kõige olulisem on, kuidas kontsept töötab, mitte selle võime maailma peegeldada või ära seletada.

Pettus
Kas pole Deleuze langenud nüüd vanade vastanduste asemel uute vastanduste ehitamisse? Puu versus risoom, paindlikkus versus jäikus… Risomaatika ei ole üks järjekordne modernistlik revolutsioon, mis tunnistab kõik eelnenu kehtetuks. Pigem on siin tegemist pagemisteede otsimisega olemasolevas. Igas sammasjuurikas on omad pagemisjooned, mis viivad vajalikul hetkel ummistusest mööda. Loom avastab oma uru väljapääsu, mida ta siiani ei teadnud. Indiviidid seonduvad risoomiks viiruste geneetilise teabe abil, iga puu jaoks on metsas seened ja üraskid, mis SÜMBIOOSIS ühendavad need risoomiga. Nii võib muidugi juhtuda, et pääsenu pole enam see, kes enne – aga mis tähtsust on sellel?

Lisaks on ka paljususil nende risoomilisusest tulenevalt omadus ilmutada end näivalt puukujulisena. PARIM ning KASUTUIM – kartul ja orashein – on siin koos, teineteise pahupoolena. Risoomilised on nii ülimalt koondunud mugulad kui ka igasse suunda lõputult laienevad ja teineteiseks üle kasvavad platood. Kindlate piiride vedamine on võimatu. Isegi subjekt esineb siin umbmäärase artikliga või hoopis osastavas käändes (orasheina, risoomi…).

Ettemääratus
Kausaalsusprintsiibi järgi näis maailm olevat nii üles ehitatud, et looduse põhilised seaduspärasused on deterministlikud ja tagasipööratavad. Tundes algseid tingimusi piisavalt täpselt, suudaksime mida tahes ette ennustada. Seega oleks võimalik Laplace’i deemon, kes teab ette iga mu tulevast mõtet.[21] Kuid: ”See mõte ei ole mulle kunagi eriti veenev tundunud, kuna see tähendaks, et meie praegune vestlus oli juba Suure Paugu ajal ette määratud.”[22] Newtoni füüsika ei anna mingit selgitust pendli käitumisele olukorras, kus seesama pendel oleks asetatud püsti, otsaga ülespoole. Ka Laplace’i deemon ei oska täpselt välja arvutada, kuhupoole pendel kukub. See toob sisse ebastabiilsuse ja deterministliku kaose mõiste: deterministlikku kaost saab kirjeldada üksnes ligikaudselt, kuid see ligikaudne iseloom ei tulene mitte inimteadmiste puudulikkusest, vaid liikumise enese ebapüsivusest.[23]

Ja siis?
Mis tahes planeerimises on seega olulisim paljusus. Tuleb jätta võimalus mis tahes punktist välja kasvada. Võib väita, et olen siin üritanud ehitada risoomilist süsteemi. Samas on kõikidel süsteemidel kalduvus jäigastuda ning hakata erisusi tõrjuma. Ka postmodernistlik pööre pidi arhitektuuris murdma modernismi JÄIKUSE ning asendama selle vabadusega. Vabadus saavutatigi kunstikeeles, kuid looja metafüüsiline positsioon muutus seda tugevamaks ning paljususe asemel viis „revolutsioon“ sinna, kust oli alustanud – suletud süsteemini. Igasuguse revolutsiooniga kaasneb olemuslikult endassesulgumine. Seetõttu risoomiline mõte väldib seda ning ajab läbi juba olemasolevaga, kõrvaldades lihtsalt kõikehaarava – terviku, mis hakkaks väljapääse ummistama. Selle piiri tajumine on oluline: kuidas säilitada paindlikkust ning hoida seda taga nõudes alles paindlikkus ka teistsuguse suhtes? Sest, kui hakata üksikelemente hindama üksnes paljususe põhimõtte järgi, on see põhimõte ise muutunud kõikehaaravaks vertikaaliks nii, et juba ette otsustanult vaba planeeringut tegema hakates pigistab arhitekt silma kinni olukordade ees, kus korrapärane oleks hoopis otstarbekam.

Sekkumise küsimus on arhitektuuris ja eriti planeerimises väga oluline. Mil määral ja kas üldse tuleb planeerijal sekkuda keskkonna arengusse? Sekkumise vajadust ei ole mõtet hakata vaidlustama. Isegi Walled City näide kinnitab seda. Sellegi vähese sekkumisega, mis seal aset leidis, suudeti tagada elamisväärsem keskkond, kui see muidu täiesti omasoodu oleks välja kujunenud. Selle vähese piiramise täiesti ette kavandamata tulemuseks oli üle kogu kvartali ulatunud sidus katusetasand, mis võimaldas inimestel kvartali klaustrofoobilisest sisemusest paar korrust kõrgemal välja „loodusesse“ minna. Loodusesse, mis oli avaram mis tahes pargist. Minimaalse sekkumisega suunati areng, mis muidu oleks jätkunud ekstensiivsena kõrgustes, intensiivsena struktuuri enda sisse.

Sekkumise määra otsustamine on sealjuures küllalt keeruline ülesanne. Walled Citys jäi siiski suur osa kortereid ilma loomuliku valguseta. On see halb? Seal, kus võib vastutustundetult teise akende ette ehitada – jah. Kui aga ehitajal oleks olnud kohustus vastutada pimedasse jäävate korterite elanikele uue elukoha leidmise eest, poleks see nii negatiivne – funktsiooni teisenemine olude muutudes on linnalises olukorras paratamatu. Olukorrad on erinevad ning see, mis Kagu-Aasia tihedas keskkonnas on oht, on põhjamaa hõreduses võib-olla hoopiski voorus. Või mis oleks juhtunud, kui sekkumine Walled Citys oleks olnud laiem? Võib-olla me ei räägiks sellest siis.

Nagu Walled City näitest näeme, on linnal endal täiesti olemas võime katse-eksituse meetodil jõuda struktuurideni, mis töötavad suhteliselt hästi. Teisalt on Suenn Ho öelnud, et Walled City lammutamine 1993. aastal oli paratamatu. Isevoolne areng oli 40 aastaga viinud olukorrani, kus korralikult toimiv kogukond, mille kuritegelikkuse tase jäi allapoole linna keskmist, oli saanud kaasa pärandi, mis tingis selle kogukonna vägivaldse lõpu – selle füüsiline kandja oli ennast ammendanud ja muutunud elanikele ohtlikuks. Küsimuse võib püstitada nii: kas planeerija oleks saanud selle kvartali eluiga pikendada? Kujukalt ilmestavad seda küsimust eri aegadel tehtud fotod Walled Cityst. Koloniaalvõimude poolt 1960-ndail tõenäoliselt oma aja edumeelsemate projektide järgi ehitatud elamuid Walled City kõrval 1980-ndate lõpu fotodel enam ei näe. Planeeritud keskkonna elutsükkel osutus lühemaks kui planeerimata kujunenud keskkonna oma.

[[13]] … and the dancing will continue.[[13]]

   (↵ returns to text)

  1. Hiina keeles . Tuntud ka jaapanikeelse nimetuse go järgi.
  2. Tabeli andmed: Greg Girard, Ian Lambot, City of Darkness. Life in Kowloon Walled City. Berlin: Ernst & Sohn, 1993, lk 209, 210. Vt ka Kowloon Walled City info internetis: http://web.archive.org/web/20020202110413/
    http://www.flex.co.jp/kowloon/home_e.html.
  3. Lawrence Liauw, KWC FAR 12. – Farmax. Excursions on Density. Rotterdam: Nai Publishers, 1998.
  4. Hiina keeles [jiu long cheng zhai] ”üheksa draakoni kindlus”.
  5. Põhiliselt 14K, King Yee, Sun Yee On ja Yee Kwun. Esimesed triaadide patriootlikud ühingud tekkisid 17. sajandil vastu seisust mandžude võõrvõimule ning kujunesid Qingi dünastia kukutamise järel 20. sajandi alguses kuritegelikeks rühmitusteks. – Julia Wilkinson, A Chinese fort. – Girard & Lambot, City of Darkness.
  6. Andmed: Julia Wilkinson, A Chinese fort.
  7. Manhattan Community District #8 – 1990. a. rahvaloenduse 8. piirkond Manhattanil (Upper Eastside), asustustihedus New Yorgi suurim, vt http://www.demographia.com  09.05.2002.
  8. Yamen – Hiina keisri asehalduri kontor, rajatud umbes samal ajal kui müür.
  9. …and the dancing will continue. Interview with Aaron TAN and Louise LOW (OMA Asia) – Laat op de avond. Laat 058, 1997. http://www.vpro.nl/data/laat/materiaal2/tan-lowinterview. shtml .
  10. Rem Koolhaas. Pearl River Delta. – Cynthia C. Davidson (toim), Anyhow. Cambridge: The MIT Press & Anyone Corporation, 1998, lk 206.
  11. Kontsept – (pr k concept) Deleuze’i „le concept” on siin eestindatud kui „kontsept”, et eristada seda selle sõna teistest võimalikest tähendustest (mõiste, kujutlus), kuigi ka „mõiste” ei oleks vastena otseselt vale. Filosoof loob kontsepte lahendamaks „küsimusi, mida tema arvates on halvasti mõistetud või halvasti püstitatud“. Filosoofia ei ole vaatlus, peegeldamine ega suhtlus, kuna keegi ei vaja filosoofi mõtisklusi millegi üle, tema kajastusi ega ka tema seisukohti. – Eik Hermann, Funktsionalism filosoofias: Gilles Deleuze. http://web.archive.org/web/20040209083600/ http://www.ehi.ee/~eik/deleuze/funk.html. Kontsepti näitena võiks tuua Kanti sünteetilised otsustused.
  12. Vt ka Aaron Tan, Voorbij de praxis. De Walled City: het domein van de uitgestotenen. – Archis 41 (4), 1998, lk 40 – 47.
  13. em ausast ülestunnistusest: kunagi sai sel teemal magistritöö kirjutatud. See lähtus isiklikust tunnetusest, et arhitekti töös tuleks leida lähtealused, kus poleks arhitekti intellektuaalset diktatuuri. Diktatuuri, mis mulle tundus võimatu, kuigi selle poole ometi pürime. Püüame haarata linna, maja… ja näha ette üksnes parimat, kuid tegelik elu läheb sellest ja meie parimatest kavatsustest mööda ning kulgeb võib-olla hoopis teist rada. Sellist rada, mis ette vaadates üldse mõistlik ei tundu, hiljem aga täiesti ootamatul moel kasulikuks osutub. Seega tundus olevat vajalik pehmem lähenemisviis, mis vabastaks planeerija diktaatori rollist ja võimaldaks tal olla üks võrdväärseist kaasmängijatest selles elu lõputus wei-chi[1] mängus. Selle pehmema strateegia võtmeks võiks olla sekkumise määr. Kas ja kui kaugele võib minna arengu piiramisel? Anarhilise asemel nimetagem sellist mõtlemist alustuseks risoomiliseks. Miks? Selleni jõuan hiljem. On hea, kui praegu saab see mõte õhku visatud.

    Varjupaik
    Kõnealuses küsimuses on ajaloost võtta üks hiilgav katselava – Kowloon Walled City – mille arengulugu on algusest lõpuni üsna selgelt jälgitav[2].

    pindala 2,9 ha asustustihedus 11 380 el/ha
    elanikke 33 000
    hooneid ~350 korruselisus enamasti 10, suurim 16
    ettevõtteid 718 väiketööstused, kohvikud, kauplused
    meditsiiniasutusi 161 arstid ja hambaarstid

    Selle katselava mõistmiseks pakub Lawrence Liauw võtmemõistetena välja TABULA RASA ja LOBOTOOMIA. [3]

    Tabula rasa
    19. sajandi lõpus hakkab olukord Guangzhou linna lähistel Pärlijõe deltas põnevaks minema. Sajandi keskel on britid hõivanud Hongkongi saare, nende mõjuala on laienemas sisemaale. 1898. aastal sõlmitud teise Pekingi konventsiooniga rendivad britid Hiinalt saare vastaskalda maa-alad, mida hakkavad kutsuma uuteks territooriumideks (New Territories). Uute alade sisse jääb aga Kowlooni kindlus[4], mille üle Hiina soovib säilitada kontrolli. Selle kummalise nõudmise põhjenduseks on ajaloolased toonud pärimuse, mille kohaselt keiser, kes on kunagi loovutanud ühegi linna, ei pääse pärast surma esivanemate juurde. 1899. aastal kuulutavad Briti koloniaalvõimud Hiina jurisdiktsiooni Kowlooni kindluses lõppenuks, põhjenduseks kindluses lokkav kõlvatus. Kohtamata Hiina sõjalist vastupanu, ei võta koloniaalvõimud siiski ette midagi otsustavat, kartes Hiina võimude pahameelt. Neutraalsest ENKLAAVIST saab kiiresti TÜHIMIK, mis hakkab ümbritsevast sõltumatult tormiliselt oma elu elama. Hiina ametnikud on kindlusest lahkunud, kuid Briti valitsus lubab kindluse alal üksnes lühiajalisi rendilepinguid. Ebakindluse tingimusis tekivad kontorite asemele koolid, kirikud, vanadekodud, vaestemajad – peamiselt heategevuslikud asutused.

    1930. aastate lõpus õnnestub koloniaalvõimudel, hoolimata Hiina protestidest ning peaasjalikult tänu elanikele pakutavale piisavalt suurele hüvitisele, tühjendada kindlus elanikest ning lammutada suurem osa sealseist ehitisist. Äärepealt oleks tahtmatult alanud eksperiment enneaegu lõpetatud, kui 1940. aastal poleks tulnud vahele Jaapani okupatsioon. Alanud sõda vormistab senise arengu: kui siiani oli kindlusel olnud arhitektuuriliselt tihe side Hiinaga, siis nüüd veeti selle müürid lähikonna Kai Taki lennujaama stardiraja laienduseks. Tavakohaste feng shui reeglite järgi rajatud kindlus jääb ilma oma elutähtsa KAARDI viimasest säilinud osast: juba varem oli see maatäite tõttu kaotanud ühenduse VEEGA (Kowlooni lahega) lõunas, tihenev linn aga eraldanud kindluse põhjapoolsetest KALJUDEST. Müüride lammutamisega kaob identiteedi ja järjepidevuse viimane kandja.

    Isekorraldumine
    1947. aasta: üle 2000 elaniku, asustustihedus 69 000 in/km²
    Sõda on küll lõppenud, kuid pinge Hiina ja koloniaalvõimude vahel säilib ning enne, kui viimased taipavad miskit ette võtta, kasutavad olukorra ära PÕGENIKUD, kes tulevad Hongkongi Hiinast, et elada siin hiinlastena Hiinas, ometi eemal nii koloniaalkui ka nüüd juba punase Hiina ametnike kontrollist. Ajalooline võimalus on jäädavalt läinud: igasugustele koloniaalvõimude katsetele midagi endise

    kindluse alal muuta järgnevad verised rahutused, mis ulatuvad kohati Guangdongi ja Shenzhenini. Võimud on sunnitud taanduma ning järgnenud aastakümneil välditakse siin toimuvasse sekkumist.

    Kowlooni kindluse ala jääb (edaspidi: Walled City, KWC) arenema VÄLJASPOOL SEADUSI. Hongkongi politsei julgeb suuremate salkadena siseneda vaid kõige hullemate kurjategijate otsimiseks. Seadusvälise alana tõmbabki see ligi kõikvõimalikke kurjategijaid. 1960. aastateni võimutseb siin peamiselt neli TRIAADIDE ühingut. [5]

    KWC kuritegelikku sisu ei tasu praeguses kontekstis siiski üle tähtsustada. Lisaks kuritegelikule seltskonnale saavad siin takistamatult tegutseda ka arstid jmt spetsialistid, kelle Hiinas välja antud diplomit Hongkongi võimud ei tunnista, samuti mitmesugused väiketööstused, mille jaoks on siinsed olud soodsamad kui ametnike järelevalve aluses koloonia osas.

    Pärast 1963. aasta intsidenti, kui valitsus üritab lammutada osa naabruskonna hüttidest, luuakse KWC-s POLIITILINE ÜHING Kai Fong, mille eesmärgiks on aidata elanikel võidelda oma õiguste eest. Hiljem lahendab see ka kinnisvaraga seotud õiguslikke küsimusi. 1960. aastail aktiviseerub taas ka politsei. 1963. aastal võetakse ette ennenägematu hulk, 905 politseireidi, mille tulemuseks on 732 arreteerimist. Edusammudest hoolimata julgeb politsei ka veel 1970. aastail siseneda üksnes 40-meheliste rühmadena. 1968. aastal arvatakse KWC-s olevat 5000 narkomaani. Kuritegevus ja narkomaania õilmitsevad edasi, kuigi PÕRANDA ALLA pagendatuna. 1960. aastail algab ka plahvatuslik keskkonna tihenemine. Kui sel kümnendil ehitatakse veel 3 – 10- korruselisi hooneid, siis järgmisel jätkub protsess hullusena – kuni 14-KORRUSELISI maju ehitatakse tolliste vahedega teineteise kõrvale ja kohale. Kasvu mootoriks on siia suunduv pidev elanike vool. Olles kord sisenenud, ei väljuta siit enam. KWC näitajad olid põhijoontes järgmised:[6]

    pindala

    2,9 ha

    elanike arv

    juurdekasv

    maapinna m²/
    elaniku kohta

    1947

    2 000

    14,5

    1971

    10 004

    400%

    2,9

    1980-ndate lõpp

    33 000

    230%

    0,88

    1990. aastateks ületas KWC elanike tihedus üle seitsme korra Kowlooni linna tihedaimat piirkonda Mong Koki, läänemaailma tihedaimat Manhattani piirkonda koguni ligi 30 korda.[7]

    Lobotoomia
    Märke selle kohta, et ajad olid muutumas, võis täheldada 1971. aastal, kui Hongkongi politsei osales Kowlooni kindluse endise yamen’i[8] hoonete üleandmisel kristlikule heategevusühingule. Nagu ikka, oodati Hiina pahameeleavaldusi, kuid neid ei järgnenud. 1984. aastal sõlmisid Hiina ja Suurbritannia Hongkongi tuleviku osas lepingu; lähenemas oli ju rendilepingu lõpptähtaeg. 1987. aasta jaanuaris tuli „oodatud“ üllatus: Briti ja Hiina võimud tegid avalduse, milles teatati Walled City ehitiste lammutamise kavatsusest. Täpselt samal ajal suundusid ametnikud üles märkima Walled City elanikke ja nende lammutamise tõttu kaotatavat vara. Mõlema poole eesmärgiks näis olevat üksnes elanike heaolu ja ohutus.

    Evakueerimine kulges suhteliselt valutult, elanikele maksti põhjendatud kompensatsiooni. Juulis 1992 suleti elanikest vabastatud Walled City, aprillis 1993 algas esimene lammutamise kolmest etapist. Ajalugu pöörati tagasi korralikesse raamidesse. Alles jäi ainult vana yamen, mille ümber kujundati müüriga ümbritsetud arheoloogiline park, kus eksponeeritakse üksnes esteetiliselt aktsepteeritavast ajastust pärit arheoloogilisi leide. Paiga viimased sada aastat ja siin toimetanud erakordne kogukond pühiti LOBOTOOMIA meetodil ajaloost. KWC tegelik lugu oli EEMALETÕUKAV ning see tuli unustada. Keegi ei paistnud Walled City kadumist taga nutvat. Pigem oodati põnevusega ajaloo suurimat kontrollitud lõhkamist. Vaatemäng jäi siiski ära: massiiv lammutati buldooseritega kolmes järgus. Esimest ja viimast korda paljastusid selle tegelikud ristlõiked.

    Eksitus
    „… Hongkongi inimesed ei lahenda küsimusi ülevalt alla. Nad ei otsi kindlat ideoloogiat, et seda seejärel majandusele, ühiskonnale, linnale peale suruda. Millised struktuurid Hongkongis ja Hiinas ka ei teki, need arenevad alt üles. /…/ Ühiskonnal lastakse kujuneda, luua ja uueneda, jõudes nii struktuurideni.“[9] Walled City oli selle mentaliteedi täiuslik kehastus. Nii võib öelda tagantjärele, sest seda ei kavandatud, vaid see kujunes selliseks ise, asjaolude harukordse kokkulangemise tulemusel. Võimude silmis jäi see lõpuni vähkkasvajaks Kowlooni linna koes. Vähkkasvajaks, millele oli seatud vaid üks piirang: lubatud suurim kõrgus 45 meetrit, mille tingis Kai Taki lennujaama lähedus. 1970. lõpust üritati parendada ka elektri- ja veevarustusvõrkusid ning valvata tuleohutuse järele, kuid selleks oli juba lootusetult hilja.

    Selline alt üles planeerimine seostub ühe teise olulise nähtusega Kagu-Hiinas Pärlijõe delta uute megapoliste (Shenzhen, Dongguan, Guangzhou, Zhuhai) linnaehituses. Rem Koolhaas tähistab seda sõnaga ESIALGSUS[10]. Oma ettekandes Any konverentsil rõhutab ta, et EKSITUS ei ole seal midagi ebasoovitavat, vaid on pigem projekteerimise ja ehituse protsessi loomulik osa. Maja ehitataksegi alguses SOBIMATUNA, et seda valminuna hetkevajadusile vastavalt kohandada või ümber ehitada. Nõnda ka planeerimises. Traditsioonilist feng shui’d rakendatakse alles siis, kui asjad kõigest hoolimata tööle ei hakka.

    Omandiõiguse kolmemõõtmelisus ja teiseste liikumisteede võrgustiku (ühendet trepikodade ja koridoride) kujunemine selle mõjul.

    1990. aastaks oli see eksitus arenenud tasemele, kus ühesainsas 2,9 hektarit hõlmanud mahus sisaldus ühtaegu kõik, mis ühes toimivas linnas olema peaks. Selleks hetkeks elas siin 33 000 inimest, igaühe kasutuses keskmiselt 5,5 ruutmeetrit elamispinda. Inimesel, kes oli siia kord sisenenud, ei olnud tarvis siit enam kunagi väljuda. Paljudel oli see ka õiguslikult raskendatud, kuna neil puudusid koloniaalvõimude poolt tunnustatud dokumendid. Siin asusid korteritega koos mitmesugused väiketööstused (peamiselt metalli ja plastmassi töötlemise ettevõtted ja toiduainetetööstus: näiteks toodeti siin väidetavalt ligi 80% kogu Hongkongi kalapallidest), poed, toitlustusasutused.

    Risoom
    Kuid siin pole tulipunktis mitte tihedus. Pigem on eesmärgiks tuvastada uusi kontsepte[11], mis viitaksid linnale või majale lähenemise uutele võimalustele. Üks huvitavamaid on tavaliste tüpoloogiate murdumisest tulenenud liikumisteede ja funktsioonide jaotumine.

    LIIKUMISTEEDE MITMEKESISUS. Teekonnad ja ootamatud ühendused põimuvad massiivi sees ja selle kohal. Tänav kui maapinnal kulgev liiklusarter kaotas siin oma esmase tähtsuse. Selle asemel oli palju erinevaid liikumistasapindu. Punktist A punkti B minekuks võis lihtsam tee viia läbi hoonetevaheliste koridoride või sootuks üle katuse. Selle põhjuseks oli iseäralik ehitusviis, kus hoone ei kerkinud jäigalt oma esimese korruse peale. Tihedalt kokku surutud tingimusis võis üks hoone mingil kõrgusel oma naaberhoone võrra laieneda või pressida end olemasolevate hoonete vahelisse prakku. Hongkongi arhitekt Aaron Tan (OMA-Asia) toob sellise nähtuse põhjuseks omandisuhete KOLMEMÕÕTMELISUSE.[12] Näiteks on alguses olemas mingisuguse kõrgusega hoone. Enne kui kõrvale hakatakse ehitama uut hoonet, soovib esimese omanik osta õhuruumi uue hoone kohal. Sel põhjusel ehitatakse kõigepealt välja ühendusteed nii, et kui uus maja saavutab naaberhoonega peaaegu sama kõrguse, saavad need kaks kokku ning liituvad. Üks hoone kasvab üle teiseks või ÜLE TEISE, algselt erinevate majade trepikojad ja koridorid liituvad, et teisal lahkneda taas.{{13 }}Kodunt lahkudes ei võinud kindel olla, et sinna saab sama teed pidi tagasi. Hoonetevaheline piir oli hägune või puudus sootuks. Ehitise kontuur, mis tavaliselt on jäik ja staatiline, hakkas voolama ning kasutas ära iga vähimagi varasemate ehitajate jäetud prao. Liikumisteede võrgustik koosnes neljast osast: maapinnal kulgev tänav, eri hooneid ühendavad trepikojad, omavahel liitunud koridoridest moodustuvad tänavad ja platood maapinnast kõrgemal ning katus. Omaaegse yamen’i hoonete kuju järgiv „aatrium“ kvartali keskel ja umbes 45 meetri kõrgusel maapinnast laiunud KATUSEMAASTIK olid ainsaiks katkestusiks tihedas ehitatud massiivis. Kui selle äärte ja madalamate korruste asukaile oli Walled City klaustrofoobilisest URUST pagemise kohaks kvartali ümbrus, siis ülemiste korruste elanikele täitis seda ülesannet katus. Siin kuivatati pesu, kasvatati kirjatuvisid, siin mängisid lapsed ja puhkasid täiskasvanud – imetlesid vaadet linnale ning taamal kõrguvale Lõvi kaljule. Kuna hoonete ülemised korrused olid tihedalt teineteise kõrval väga väikeste vahedega, pääses lihtsate „purrete“ abil kergesti ühe maja katuselt teisele. Nii oli tavaline, et kõrgemail korruseil viis kõige otsem tee punktist A punkti B just üle katuse.

    Paranoia
    Walled City pagemisteede paljususe üheks põhjuseks toob Aaron Tan Hongkongi ühiskonna paranoilise mentaliteedi.{{14}} EBAKINDLUSE joon läbib seda katkematult – see on ühiskond, mille tulevik on teadmata (eriti 20. sajandi II poolel), mille identiteet tuleb iseendal välja mõelda. See on nagu John Woo filmide gangsterite puhul, kes riietuvad hästi, räägivad romantiliselt inimlikkusest ning samas pidevalt põgenevad. Minevik puudub, tulevik on ebakindel ning ainus, millele saab mõelda, on olevik, ainus võimalus sellest kõrvale hiilida on PÕGENEDA. Siit ka „pagemisteede“ kui selle ühiskonna immanentse koostisosa mitmekesisus.

    Vertikaalne küla
    Liikumisteede mitmekesisus ning kulgemise sõltumatus maapinnast tegi võimalikuks ka kvartali sotsiaalsete ja äriliste funktsioonide jaotumise ühtlasemalt kogu LÕIKES. Kauplus või kohvik ei pidanud enam asuma esimesel korrusel. Kogu kvartali peale oli vaid kolm lifti! Erinevate korruste teenindusüksuste iseloom oli siiski isesugune. Esimeste korruste poed ja kohvikud olid suunatud laiemale, ka väljastpoolt tulnud seltskonnale. Ülakorruste teenindusüksused täitsid pigemini kohalike kogunemiskohtade rolli. Piir kitsa, sageli vaevu meetrilaiuse tänava ja seda ääristavate äripindade vahel oli hägustunud. Poodide välisseinaks oli enamasti võre, mis avatuna muutis kitsavõitu tänava emotsionaalselt laiemaks: tänav integreeris endasse ka poekesed ja teenindusettevõtted. Nad nimetasid neid ahtaid käikusid ju ikka veel alleedeks, kuigi puiesteid polnud siin enam aastakümneid nähtud!

    Elu toimis katkematult 24 tundi kunstliku valguse käes, eirates öö ja päeva dikteeritud biorütme. Päeva lõikes tehti aga tõsiseid pöördeid: päevasest kohvikust sai õhtul mahjongi tuba, koridor ja trepikoda täitsid lisaks liikumisteele ka mängu- ja suhtlemiskeskkonna rolli. Sellest tekkis tavalisis kõrgelamuis harva esinev tihe kogukonnatunne. Sageli oli pööre 180-kraadine: mänguasjavabrik varjas narkourgast, garnisonilinnast sai turismiobjekt, põgenikelaagrist jõukude tallermaa, sellest omakorda hästi toimiv kogukonnakeskus.

    Paljusus
    Male on kodeeritud sõda rinde, tagala ja lahingutega, seevastu wei-chi on sõda ilma rinneteta, ilma pealetungide ja taganemiseta, isegi ilma lahinguteta. Koodide ja semioloogia asemel on siin tegemist puhta strateegia – SÕJASTRATEEGIAGA. Ka ruum on siin erinev: males on eesmärgiks endale kinnise ruumi tekitamine, minek ühest punktist teise, suurima hulga väljade haaramine vähima hulga viguritega. Wei-chi’s on küsimus enese rivistamises avatud ruumis, ruumi hoidmises ja selles, et tuleb kaitsta võimalust mis tahes punktist uuesti välja paiskuda. Me ei liigu mitte punktist punkti, vaid meie liikumine on lakkamatu, ilma eesmärgi või sihita, ilma lahkumise või saabumiseta.{{15}}

    Kowlooni kindluse alal toimunul on minu meelest tihe seos Gilles Deleuze’i RISOOMI kontseptiga, kuigi need kaks arenesid teineteisest niisama hästi kui sõltumatult, ühendab neid kompromissitu paljususe ülistamine. Vaatame üle risoomilise mõtte põhijooned, lähtudes Deleuze’i ja Guattari artiklist „Risoom“.{{16}}

    Risoomi kontsepti alus on botaanika, kus risoomiks nimetatakse mõnede taimede maa-alust vart. Sellel iseäralikul „juurel“ on omadus maa all ilma igasuguse keskmeta areneda ning taim ei sure välja, kui tema maapealsed võrsed hävivad või kui ka risoom ise läbi lõigatakse. On tähelepanuväärne tõsiasi, et vihatumatest umbrohtudest, näiteks orasheinast ja naadist on nii raske lahti saada nimelt nende risoomi tõttu.

    Risoomi kontseptile toetudes on filosoofid võrrelnud erinevaid kultuuris käibivaid arusaamu raamatu ja maailma suhtest, siinne huvi on leida väljund linnalistes küsimustes. Deleuze’i ja Guattari arvates on meie kultuuris kolm raamatukäsitlust:

    juur-puu — kimpjuur — risoom

    Ummistumine
    Klassikaline hierarhiline linn vastab puu mudelile. See kujutab endast süsteemi, kus areng sõltub ühest punktist, mis kõike kontrollib ja kuhu peab ikka ja jälle tagasi tulema, kui tahad kuhugi edasi minna. Selleks punktiks on monumentaalsed ansamblid, millele koondub suur tähelepanu ning millest hargnevad vähema tähtsusega tänavad ja kvartalid. Areng toimub kaheks hargnemiste läbi ehk dialektiliselt: ühelt (st tervikult) kahele, kahelt neljale jne. Juur-puu mudel on ka mitmete suurte teadusvaldkondade nagu näiteks Noam Chomsky{{17}} generatiivse grammatika, psühhoanalüüsi, sordiaretuse ja isegi informaatika aluseks. Selle mudeli järgi on väljendus ja maailm nagu ka kunst ja loodus teineteisest eraldatud ning esimene jäljendab teist. See mudel ei jõua paljususe tegeliku mõistmiseni, kuna eeldab alati tugeva ühtsuse olemasolu. Ühtsus aga ummistab paljususe PAGEMISTEED{{18}}.

    Sõpruse teoreem on üks juur-puu mudeli ilmekamaid
    väljendusi: kui igal kahel inimesel on üks ühine sõber,
    on olemas keegi, kes on kõikide sõber.

    Teine, kimpjuur-raamat on tänapäevane ning juur-puust komplitseeritum ja salakavalam. Keskset peajuurt siin pole, selle asemele on tulnud „peadpööritavalt kiiresti“ arenevad kõrvaljuured. Mudeli salakavalus seisneb selles, et peajuure otsekohese lineaarsuse asemel on ühtsus varjatud LISAMÕÕTMESSE – autori, taotluse, igavese tagasipöördumise (Nietzsche!) vmt ühtsusesse.

    Kui püüda kimpjuures paljusust arendada, on alati ei tea kust kohal kombinatsioonireeglite kitsendused, et seda ohjeldada. See on sama kui vahetaksime modernismi radikaalse postmodernismi vastu: ühtne suur idee on kadunud, kuid nüüd on Arhitekti kunstiline eneseväljendus kohal, et võimu haarata. „Kui me tunneme end nii allasurutuna, siis sellepärast, et meie liikumine on piiratud, mitte seetõttu, et meie igaveste väärtuste vastu oleks eksitud.”{{19}}

    Kolmandal, RISOOMILISEL mõttel on neli printsiipi: ühenduvus, heterogeensus, paljusus, katkestus.{{20}} Risoomi ÜHENDUVUS seisneb selles, et risoomi mis tahes punkt saab alati olla ühendatud mis tahes muu punktiga. Ja mitte ainult ei saa, vaid lausa peab olema ühendatud. Risoom on URG: koondades väga erinevaid funktsioone, toimib see samal ajal nii elu- kui varjupaigana, nii hoidla kui ka pääseteena. Risoomi iseloomustab sisse- ja väljapääsude määramatu hulk. Rõhutada tuleb siin sõna „määramatu”; näiteks Kafka novellis on looma urul ettevaatuse mõttes tõenäoliselt vaid üks tegelik sissepääs ja see teeb elanikule sama suurt muret, kui oleks seda teinud mitme sissepääsuga kaasnev ohu ettearvamatus.

    Risoomis kulgevad pagemisjooned viivad võimuhaarajast mööda ning seetõttu ei saa risoomi püsivalt allutada. Kõik, mis näib kindlana, peaks manitsema ettevaatusele, sest risoomile on iseloomulik oma tegelikku olemust varjata.

    Funktsionalism
    Kuidas risoom ummistust väldib? Pääsemise valemiks annavad Deleuze ja Guattari n – 1. „Üks” tähistab siin tervikut, domineerivat keset. Risoom ei moodustu mitte liitmis-, vaid alati lahutustehtest ning terviku ainus võimalus osaleda selles, on saada sellest lahutatud. Hierarhilisest süsteemist (näiteks klassitsistlikust linnaplaanist) paljususeni on seega vaid väike samm – tuleb vaid kõrvaldada dominant. Sellest tulenevalt ei saa risoomi puhul rääkida ka algusest või lõpust – see on alati keskel, alati VAHEPEAL. Loomulikult saab seda killustada ning tekitada selle pagemisjoontesse KATKESTUSI, kuid risoom areneb ja taastub igast tekkinud lõigust uuesti. Selles seisneb risoomi olemuslik horisontaalsus ning funktsionaalsus. Funktsionalism, kui soovite. Kõige olulisem on, kuidas kontsept töötab, mitte selle võime maailma peegeldada või ära seletada.

    Pettus
    Kas pole Deleuze langenud nüüd vanade vastanduste asemel uute vastanduste ehitamisse? Puu versus risoom, paindlikkus versus jäikus… Risomaatika ei ole üks järjekordne modernistlik revolutsioon, mis tunnistab kõik eelnenu kehtetuks. Pigem on siin tegemist pagemisteede otsimisega olemasolevas. Igas sammasjuurikas on omad pagemisjooned, mis viivad vajalikul hetkel ummistusest mööda. Loom avastab oma uru väljapääsu, mida ta siiani ei teadnud. Indiviidid seonduvad risoomiks viiruste geneetilise teabe abil, iga puu jaoks on metsas seened ja üraskid, mis SÜMBIOOSIS ühendavad need risoomiga. Nii võib muidugi juhtuda, et pääsenu pole enam see, kes enne – aga mis tähtsust on sellel?

    Lisaks on ka paljususil nende risoomilisusest tulenevalt omadus ilmutada end näivalt puukujulisena. PARIM ning KASUTUIM – kartul ja orashein – on siin koos, teineteise pahupoolena. Risoomilised on nii ülimalt koondunud mugulad kui ka igasse suunda lõputult laienevad ja teineteiseks üle kasvavad platood. Kindlate piiride vedamine on võimatu. Isegi subjekt esineb siin umbmäärase artikliga või hoopis osastavas käändes (orasheina, risoomi…).

    Ettemääratus
    Kausaalsusprintsiibi järgi näis maailm olevat nii üles ehitatud, et looduse põhilised seaduspärasused on deterministlikud ja tagasipööratavad. Tundes algseid tingimusi piisavalt täpselt, suudaksime mida tahes ette ennustada. Seega oleks võimalik Laplace’i deemon, kes teab ette iga mu tulevast mõtet.{{21}} Kuid: ”See mõte ei ole mulle kunagi eriti veenev tundunud, kuna see tähendaks, et meie praegune vestlus oli juba Suure Paugu ajal ette määratud.”{{22}} Newtoni füüsika ei anna mingit selgitust pendli käitumisele olukorras, kus seesama pendel oleks asetatud püsti, otsaga ülespoole. Ka Laplace’i deemon ei oska täpselt välja arvutada, kuhupoole pendel kukub. See toob sisse ebastabiilsuse ja deterministliku kaose mõiste: deterministlikku kaost saab kirjeldada üksnes ligikaudselt, kuid see ligikaudne iseloom ei tulene mitte inimteadmiste puudulikkusest, vaid liikumise enese ebapüsivusest.{{23}}

    Ja siis?
    Mis tahes planeerimises on seega olulisim paljusus. Tuleb jätta võimalus mis tahes punktist välja kasvada. Võib väita, et olen siin üritanud ehitada risoomilist süsteemi. Samas on kõikidel süsteemidel kalduvus jäigastuda ning hakata erisusi tõrjuma. Ka postmodernistlik pööre pidi arhitektuuris murdma modernismi JÄIKUSE ning asendama selle vabadusega. Vabadus saavutatigi kunstikeeles, kuid looja metafüüsiline positsioon muutus seda tugevamaks ning paljususe asemel viis „revolutsioon“ sinna, kust oli alustanud – suletud süsteemini. Igasuguse revolutsiooniga kaasneb olemuslikult endassesulgumine. Seetõttu risoomiline mõte väldib seda ning ajab läbi juba olemasolevaga, kõrvaldades lihtsalt kõikehaarava – terviku, mis hakkaks väljapääse ummistama. Selle piiri tajumine on oluline: kuidas säilitada paindlikkust ning hoida seda taga nõudes alles paindlikkus ka teistsuguse suhtes? Sest, kui hakata üksikelemente hindama üksnes paljususe põhimõtte järgi, on see põhimõte ise muutunud kõikehaaravaks vertikaaliks nii, et juba ette otsustanult vaba planeeringut tegema hakates pigistab arhitekt silma kinni olukordade ees, kus korrapärane oleks hoopis otstarbekam.

    Sekkumise küsimus on arhitektuuris ja eriti planeerimises väga oluline. Mil määral ja kas üldse tuleb planeerijal sekkuda keskkonna arengusse? Sekkumise vajadust ei ole mõtet hakata vaidlustama. Isegi Walled City näide kinnitab seda. Sellegi vähese sekkumisega, mis seal aset leidis, suudeti tagada elamisväärsem keskkond, kui see muidu täiesti omasoodu oleks välja kujunenud. Selle vähese piiramise täiesti ette kavandamata tulemuseks oli üle kogu kvartali ulatunud sidus katusetasand, mis võimaldas inimestel kvartali klaustrofoobilisest sisemusest paar korrust kõrgemal välja „loodusesse“ minna. Loodusesse, mis oli avaram mis tahes pargist. Minimaalse sekkumisega suunati areng, mis muidu oleks jätkunud ekstensiivsena kõrgustes, intensiivsena struktuuri enda sisse.

    Sekkumise määra otsustamine on sealjuures küllalt keeruline ülesanne. Walled Citys jäi siiski suur osa kortereid ilma loomuliku valguseta. On see halb? Seal, kus võib vastutustundetult teise akende ette ehitada – jah. Kui aga ehitajal oleks olnud kohustus vastutada pimedasse jäävate korterite elanikele uue elukoha leidmise eest, poleks see nii negatiivne – funktsiooni teisenemine olude muutudes on linnalises olukorras paratamatu. Olukorrad on erinevad ning see, mis Kagu-Aasia tihedas keskkonnas on oht, on põhjamaa hõreduses võib-olla hoopiski voorus. Või mis oleks juhtunud, kui sekkumine Walled Citys oleks olnud laiem? Võib-olla me ei räägiks sellest siis.

    Nagu Walled City näitest näeme, on linnal endal täiesti olemas võime katse-eksituse meetodil jõuda struktuurideni, mis töötavad suhteliselt hästi. Teisalt on Suenn Ho öelnud, et Walled City lammutamine 1993. aastal oli paratamatu. Isevoolne areng oli 40 aastaga viinud olukorrani, kus korralikult toimiv kogukond, mille kuritegelikkuse tase jäi allapoole linna keskmist, oli saanud kaasa pärandi, mis tingis selle kogukonna vägivaldse lõpu – selle füüsiline kandja oli ennast ammendanud ja muutunud elanikele ohtlikuks. Küsimuse võib püstitada nii: kas planeerija oleks saanud selle kvartali eluiga pikendada? Kujukalt ilmestavad seda küsimust eri aegadel tehtud fotod Walled Cityst. Koloniaalvõimude poolt 1960-ndail tõenäoliselt oma aja edumeelsemate projektide järgi ehitatud elamuid Walled City kõrval 1980-ndate lõpu fotodel enam ei näe. Planeeritud keskkonna elutsükkel osutus lühemaks kui planeerimata kujunenud keskkonna oma.

    [[13]] … and the dancing will continue.[[13]]
    [[14]] … and the dancing will continue.[[14]]
    [[15]] Deleuze/Guattari nomadoloogia platoo järgi, vt Gilles Deleuze, Felix Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. [tõlge prantsuse keelest ja eessõna Brian Massumi] London: Athlone Press, 1988, lk 353.[[15]]
    [[16]] „Risoom“ ilmus 1976. aastal eraldi väljaandena ning 1980. aastal kaheosalise käsitluse „Kapitalism ja skisofreenia“ teise osa „Tuhat platood“ sissejuhatusena.[[16]]
    [[17]] Ameerika keeleteadlane Noam Chomsky (s 1928) tegeleb keele „süvastruktuuride“ ja sellise universaalgrammatikaga, mis lähtub inimaju iseärasustest ning on seega kõigile keeltele ühine.[[17]]
    [[18]] Ka pagemisjoon – (pr k ligne de fuite).[[18]]
    [[19]] Gilles Deleuze, Negotiations, 1972 – 1990. New York: Columbia University Press, 1995, lk 121 – 122.[[19]]
    [[20]] Deleuze ja Guattari 1988, lk 7 – 9.[[20]]
    [[21]] Prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Simon de Laplace (1749 – 1827) oli kausaalse determinismi pooldaja. Tema hüpoteesi intellektist, mis igal ajahetkel teab universumi iga osakese asukohta, on hiljem hakatud nimetama Laplace’i deemoniks. Deterministlikus universumis suudaks Laplace’i deemon tuleviku täpselt välja arvutada.[[21]]
    [[22]] Time and Creation : An Interview with llya PRIGOGINE. [Interviewer Asada Akira] – InterCommunication 23/1998, lk 116 – 125 : http://www.ntticc.or.jp/pub/ic_mag/ic023/116-123e.pdf.[[22]]
    [[23]] Ibid

  14. … and the dancing will continue.
  15. Deleuze/Guattari nomadoloogia platoo järgi, vt Gilles Deleuze, Felix Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. [tõlge prantsuse keelest ja eessõna Brian Massumi] London: Athlone Press, 1988, lk 353.
  16. „Risoom“ ilmus 1976. aastal eraldi väljaandena ning 1980. aastal kaheosalise käsitluse „Kapitalism ja skisofreenia“ teise osa „Tuhat platood“ sissejuhatusena.
  17. Ameerika keeleteadlane Noam Chomsky (s 1928) tegeleb keele „süvastruktuuride“ ja sellise universaalgrammatikaga, mis lähtub inimaju iseärasustest ning on seega kõigile keeltele ühine.
  18. Ka pagemisjoon – (pr k ligne de fuite).
  19. Gilles Deleuze, Negotiations, 1972 – 1990. New York: Columbia University Press, 1995, lk 121 – 122.
  20. Deleuze ja Guattari 1988, lk 7 – 9.
  21. Prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Simon de Laplace (1749 – 1827) oli kausaalse determinismi pooldaja. Tema hüpoteesi intellektist, mis igal ajahetkel teab universumi iga osakese asukohta, on hiljem hakatud nimetama Laplace’i deemoniks. Deterministlikus universumis suudaks Laplace’i deemon tuleviku täpselt välja arvutada.
  22. Time and Creation : An Interview with llya PRIGOGINE. [Interviewer Asada Akira] – InterCommunication 23/1998, lk 116 – 125 : http://www.ntticc.or.jp/pub/ic_mag/ic023/116-123e.pdf.
  23. Ibid.