uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toimetuselt 43-44

Arhitektuur on kultuurivaldkond, mis paratamatult ja vahetult puudutab kõige laiemaid inimhulki. Meid ümbritseva füüsilise keskkonna kohta tunneb igaüks arhitektuuri loojatest ja ekspertidest tavakodanikeni end olevat õigustatud avaldama oma ja õiget arvamust. Kuid järjest enam ei põhine need puht-isiklikul kogemusel, vaid eelkõige mitmesugustel meediarepresentatsioonidel. Seisukohtade ja hinnangute väljendamise ja põrkumise tandriks on meediamaastik, mis mitte ainult ei peegelda, vaid samavõrd ka konstrueerib meie teadmisi ja ettekujutust arhitektuurist. Eredaks hiljutiseks näiteks oli Eesti Rahva Muuseumi konkurss, mille tulemuste suhtes kujunesid vastakad, kuid veendunud seisukohad (pean silmas nn avaliku arvamuse sfääri) enne, kui enamus inimesi konkursitöid üldse nägi. Sama avaliku huvitatuse tõttu on arhitektuur küllalt aldis lihtsustamisele, brändimisele ja mitmesugustele meediamanipulatsioonidele. Lisandub nn keeleprobleem: asjassepuutuvad grupid (arhitektid, kriitikud, kinnisvaramaaklerid, elustiiliajakirjandus, tellijad, turistid) mõtestavad arhitektuuri paratamatult eri “keeli” kasutades. Olukorras, kus arhitektuuri loomise keskkonnaks on visuaalne ja trükimeedia, näitused ning promoüritused samavõrd kui ehitusplats, on esimeseks oluliseks sammuks ilmselt selle laienenud tootmis- ja hindamisvälja toimemehhanismide mõistmine.

Käesolevasse numbrisse ongi koondatud mõned vaated arhitektuuriloome muutunud kontekstile ning arhitektuuri representeerimise viisidele ja nende tulemustele. Arhitekt Antti Ahlava üritab kirjeldada arhitekti positsiooni ja tegutsemisvõimalusi Thorstein Vebleni tarbimisühiskonna käsitluse taustal. Semiootik Andres Kõnno selgitab avaliku arvamuse kujunemismehhanismi meedias ja vaatleb linnaruumiga seonduva kajastamist Eesti meedias. Epp Lankots analüüsib viimastel aastatel arhitektuuri propageerimise ja edendamise eesmärgil valminud filme, Eva Näripea aga nõukogudeaegsete vanalinna kujundistut kasutavate filmide seost tollaste muinsuskaitsealaste seisukohtade väljakujunemise ja “teemapargiliku” suhtumise algusega. Arhitektuuri suhtekorralduse spetsialist Laura Iloniemi selgitab eduka meediakuvandi kujundamise võimalusi. Arhitekt Petra Ceferin juhib tähelepanu nii Soome modernistliku arhitektuuri erakordselt laialdasele riiklikule propageerimiskampaaniale kui ka teadlikele visuaalsetele manipulatsioonidele soovitud kuvandi saavutamiseks. Kirjanik Jan Kaus pakub alternatiivse võimaluse linnakeskkonna “lugemiseks” väikeste isiklike igapäevakogemuste kaudu. Beatriz Colomina klassikaline tekst selgitab arhitektuuriloome laienenud konteksti meediaajastul ja kriitika rolli selles ning Fredric Jameson küsib, kas kasutatavusega “piiratud” arhitektuur saab üldse asuda kriitilisel positsioonil, eriti kuivõrd objektil on tähendus ainult konkreetses ajahetkes ja kontekstis ning neist sõltuvalt.