uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toimetuselt 41-42

Ehituskunsti seekordne teemade ring hakkas hargnema arhitektuuri, linnaruumi ja identiteedi mõiste ristumiskohalt. Arhitektuuri võimet ja jõudu nii representeerida kui konstrueerida üldkehtivaid või tellija väärtushinnanguid ei sea keegi kahtluse alla. Nii uued objektid kui ka aja kihistustes kujunenud linnaruum on tihedas seoses nende loojate, tellijate ja kasutajate identiteediga. Kuid mille peegeldamisest või kujundamisest käib jutt tänapäeval, kui stabiilse ja ühtse enesepildi võimalikkus iseenesest on kahtluse alla seatud ja dekonstrueeritud? Identiteet, ka linnaruumis kehastuv, on pigem ajutine, liikuv, mitte paikne, paljus seotud nii inimeste sunnitud kui ihaldatud liikumise, s.o migratsiooniga. Eesti puhul lisandub sellele kultuuriteoreetikute multikultuurilisuse ja mitmekesisuse propageerimise ning kollektiivse alateadvuse alalhoidlik-rahvusliku (et mitte öelda sallimatu) enesemääratluse vastuolu. Käärid arhitektuuritudengite ja noorte radikaalide iseorganiseerumisprotsesside ja tühermaahuvi ning maitsekate majade ja edumüüti kinnitavate arendusprojektide vahel on samavõrd kõnekad. Kas need poolused on võimalik tuua arutlemiseks ühele tasandile kumbagi heroiseerimata? Identiteediküsimus on loomulikult laiema ja pideva kultuuridiskussiooni objekt, siinsetes tekstides puudutatakse servapidi linnaruumiga seotut.

Reisipäevikulaadsed kõrvalepõiked Andres Kure liikvel inimese ning koha ja ruumi seoseid käsitlevas sissejuhatavas artiklis annavadki mõista, et mitmesugustest teooria pakutud võimalustest hoolimata jääb sellesse temaatikasse alati ka subjektiivse kogemuse pool. Postkoloniaalse arhitektuuri ja kultuuride ristumisega tegelnud Edinburghi ülikooli õppejõud Stephen Cairns püüab sama suhtelisust tunnistades siiski küllalt ammendava arhitektuuri ja migratsiooni kokkupuutepunktide ja -viiside analüüsi poole. Ühekorraga sunnitud ja soovitud migratsiooni ning isolatsioonis aset leidnud iseenesliku arengu näide oli Hongkongi praeguseks lammutatud Kowloon Walled City, mille võtab vaatluse alla Tõnis Kimmel. Juhuse läbi kujunenud ja viimastel aastakümnetel arhitektide hulgas suisa kultusliku staatuse omandanud Kowloon Walled Cityt võib üksiti käsitleda omalaadse asustustiheduse laborina. Mida paljukiidetud tihedus ja iseorganiseerumine arengumaadele reaalsuses tähendab, kirjeldab Lõuna-California arhitektuuriinstituudi linnageograaf Mike Davis. Kuid need käsitlused meenutavad ka, et maailma kogemustest ja teooriast ei saa õppida üks ühele – slummide keskkond, arhitektuur ja elukorraldus peegeldavad eelkõige meeletut rahvastiku kasvu, Eestis on ja lähitulevikus ka jääb tendents vastupidiseks. Nendes tingimustes otsib Kalle Komissarov identiteedi kehastamise võimalust hoopis suurtes maastikulistes megavormides. Mida võtta rahvastiku vähenedes ette elurajoonidega, mis ei vasta keskkonna, halva ehituskvaliteedi ega ka negatiivsete ajaloolis-ideoloogiliste tähendusseoste tõttu enam vajadustele, uurib Tõnu Laigu praktiku positsioonilt. Kuid et nn negatiivset märki kandva arhitektuuri rehabiliteerimine on palju enamat kui vaid tehniline probleem, meenutab Hollandis elav rumeenia kunstnik Călin Dan, otsides võimalust ehitatud keskkonna ajaloolist taaka kunsti kaudu ümber mõtestada.