uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Toimetuselt 39-40

“Ehituskunst” on uuenemas.
Hülgamata senitehtut, seab ajakiri endale eesmärgiks
arhitektuuri ja ruumilise keskkonna süvendatuma teoreetilise
käsitlemise ning arhitektuurist rääkimise viiside
mitmekesistamise. Palju on räägitud erialasisesest
kapseldumisest, selles valguses näeb “Ehituskunst” oma
rolli diskussioonifoorumina, kus oma vaatenurki esitavad nii
arhitektid ja arhitektuuriuurijad kui ruumi loomist, kasutamist ja
tähendusi analüüsivad sotsiaalteadlased. Sama oluline
arhitektuuri ja selle uurimise arengu seisukohalt on kaasaegse ja ka 20.
sajandi klassikasse kuuluva arhitektuuriteooria vahendamine. Temaatilised numbrid pakuvad võimaluse avada ühe
teoreetilise suundumuse eri tahke või koondada ühe
märksõna ümber intrigeerivaid käsitlusi.

Käesolev number keskendub ruumi ja keha seostele ning sookesksele
arhitektuurikäsitlusele kui Eesti arhitektuuridiskursuses ühele
kõige vähem tähelepanu leidnud teemale. Kuigi
vastavasisuliste konverentside ja kogumike kõrgperiood jäi
maailmas 1990. aastate keskpaika, ei loeta seda kindlasti lõpetatud projektiks. Pigem on see valikuvõimalus, mille
kasutamine on mõnede objektide, nähtuste või
projekteerimsstrateegiate puhul õigustatud. Nii leiab geograaf
Hille Koskela Helsingi Ülikoolist, et naiste linnaruumikasutusest ja
–hirmudest on kohane kirjutada Eestis just nüüd, mil
jälgimistendents meiegi ühiskonnas kinnistub. Sotsioloog Katrin Paadam vaatleb, millest sõltub inimeste eluaseme-eelistus
ning millised protsessid on viimase aastakümne tormiliste muutuste
taga. Karin Paulus võrdleb tarbimisruume nende klassikalise väljakujunemise ajal 19. sajandil, Nõukogude ajal ja tänapäeval. Hollandi arhitekt Klaske Havik testib, kas naistest koosneva büroo Kavakava loomingu puhul on sookeskne
lähenemine õigustatud. Võrdluse pakub Briti büroo
muf tutvustus ja intervjuu selle eestvedaja Liza Fioriga. Teoreetiliste tekstide valik ei ole kindlasti ammendav, vaid pigem
tutvustab sooteooria mitmekesiseid avaldmisvorme. Diana Agrest tegeleb
klassikaliste arhitektuuritraktaatide “ülelugemisega”
feministlikust vaatepunktist. Beatriz Colomina pakub Adolf Loosi ja
Le Corbusier’ elamute põhjal briljantse analüüsi
ruumist ja pilgust ning arhitektuuri representeerimisest. Rosalyn
Deutsche tegeleb pigem distsipliini- ja metodoloogiakriitikaga,
Elizabeth Grosz selgitab kehalisuse ja linnaruumi vastastikust sõltuvust ning spekuleerib tehnoloogia arengu mõju
üle neile mõlemale. Jätkates “Ehituskunsti”
traditsiooni esitada ruumiga seotud kunsti, peaks igasse numbrisse
mahtuma ka subjektiivne vaade teemale. Seekord on neid koguni kaks
– Kadi Estlandi pungilik tekst otsib tarbimishulluse kriitika
esitamiseks sobivat vormilist vastet, Anu Vahtra fotoessee aga lisab
naise “teise” ruumikogemusele ka idaeurooplase
“teise” identiteedi.