uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Susannah Hagan. Viis põhjust keskkonnatundlikuks arhitektuuriks

eograafias, kultuuriteoorias, filosoofias, majanduses, kaunites kunstides, loodus- teadustes ning viimaks ka arhitektuuris on toimu- mas põhjalik ja laiaulatuslik materiaalse kultuuri ümberhindamine, millega kunagi tegid algust veidrikud ja hipid. Arhitektuuris aga keelduvad pal- jud end selle ümberhindamisprotsessiga sidumast. Nende jaoks on keskkondlikkus midagi häbiväär- set. Selles pole ei uudsust, sära ega stiili. Sellega tegelevad ainult vagatsejad ja halvasti riietujad. Nende analüüs on lühinägelik, nende veendumus- ed naiivsed, kogu ettevõtmise füüsika on kahtlus- täratav, metafüüsika aga absurdne. See on paradiis andetuile, kelle jaoks eetika asendab esteetika, ilma et keegi pahandaks.

Kui need vastuväited ka kunagi tõele vastasid, siis nüüd enam mitte. Ülaltoodud karikatuuri asemel on valdavaks saanud teistsugused arusaamad keskkondlikkusest, mille järgi on see sama keerukas, nõudlik ning varjundirikas kui kõik teisedki intellektuaalsed kinnismõtted, millest avangard on seni inspiratsiooni ammutanud. Arhitektuuris ei ole keskkonnatundlik projekteerimine üksnes praktiliste probleemide praktiline lahendustekompleks; see on keskkondlikkuse ühe haarme keerukas otspunkt. Keskkondlikkus iseenesest on modernistlik metanarratiiv, mis on lastud läbi postmodermismi pesurulli: selle eesmärgid on universaalsed, kuid vahendid sõltuvad individuaalsetest tingimustest. Selle universaalse kehtivuse ambitsioon lähtub inimesest, kes on kohastunud füüsiliselt jätkusuutlikus süsteemis (looduses). Et see tingimus on kõigil inimestel ühine, olgu kultuurilised erinevused millised tahes, oleme me võrdselt kohustatud kaitsma seda, mis meid füüsiliselt elus hoiab. See, et loodus on kultuuriline konstruktsioon, on vältimatu, protestigu mõned kui palju tahes: “[S]ee ei ole mitte keel, mille osoonikihis on auk; seda “päris” asja reostatakse ja rikutakse üha edasi, isegi kui me oma dekonstruktiivse sisekaemuse tähenduslikule tasemele tõstaksime,” kirjutab inglise filosoof Kate Soper.[1]Selle universaalse tagamõtte korrelaadiks on äratundmine, et eraldiseisev on sama tähtis kui universaalnegi ning et tervik koosneb hulgast väga eripärastest osadest, mis eristuvad nii kultuuriliselt kui ka materiaalselt. Meie kohustused – kerge kummardusega Marxile – võtavad vormi “igaühele vastavalt tema vajadustele, igaühelt vastavalt tema looduse kasutamise (või ärakasutamise) määrale”. Saksa sotsioloog Ulrich Becki jaoks on keskkondlikkus modernismi uus faas, “postimperialistlik”, tema enda sõnastuses “refleksiivne modernism “: “Modernsus on /…/ võtnud üle oma vastandi rolli – ületada traditsioone, vallutada looduslikke piirajaid.”[2]

Tehiskeskkonnas, millest pärineb 50 protsenti kõigist inimese loodud kasvuhoonegaasidest, on ilmselgeks kandidaadiks selle “ületamise” juhi positsioonile loo- mulikult arhitekt. Sest ehkki arhitekti otsene füüsiline panus on minimaalne, on tema kultuuriline mõju ebaproportsionaalselt suur nii ehitusala sees kui ka üha enam sellest väljaspool. Tegelikult on vähemalt viis põhjust, miks arhitektuurikoolid ja -bürood peak- sid keskkonnasäästlikkuse kinda üles korjama.

<strong>1. Intellektuaalne põhjus </strong>
Keskkonnateadlikud arhitektid pole ainsad, kes leiavad, et looduse toimimine ja korraldus on kaugelt üle meie materiaalsest kultuurist. Pärast loodusesse kui eeskujusse ambivalentselt suhtunud modernismi püüdlusi oleme taas, seekord sügavama mõistmi- sega varustatult, jõudnud uut tüüpi loodusekul- tuse juurde. Seda võib leida väga ootamatutest kohtadest: nii kõige ülevamatest kultuurikommen- taariumide templitest kui ka kõrgeimatest arhitek- tuurilistest tippudest. Nii kõneleb Sanford Kwinter mateeria võrgutavusest: “Semiootilised struktuurid on binaarsed, hierarhilised, suletud /…/ Mateeria on sõna otseses mõttes tulvil omaduste, asümmeetriate, ebahomogeensuste ja singulaarsuste mõistatusi /…/ Mateeria on lühidalt öeldes aktiivne, dünaamiline ja kreatiivne.”[3 ]Just looduse eripära ja dünaamilisust – võimet korrata ilma kordamata ning areneda, omadust, mis mehhaanilisel masstootmisel puudub – on meil nüüd võimalik materiaalses kultuuris imi- teerida (kõige drastilisemalt vast biotehnoloogias). Mida rohkem need meie käeulatusse satuvad, seda kannatamatumaks muutuvad mõned arhitektid ar- hitektuuri konventsionaalsete piiride suhtes: “Täpne, proportsionaalne, fikseeritud ja staatiline geomeet- ria, mis pealtnäha on arhitektuurile loomuomane, ei ole võimeline kirjeldama kehalist mateeriat ega selle ettenägematuid mõjusid /…/ Arhitektuur peab algama amorfse aine adekvaatsest kirjeldamisest läbi ebatäpse, kuid jõulise geomeetria, /…/ mitte täpse geomeetria ebaadekvaatse staatilisuse häirimisest.”[4] Selle mõttekäigu kohaselt näib eesmärk olevat üksnes formaalne. Seda mõtteviisi järgides ei olegi võimalik eksida: kui arhitektuur puudutab represen- tatsioone, ja representeeritav asi on nihestumas, siis on arhitektuuri sundimine “kirjelduse” nihestamisele ju äärmiselt olulise tähtsusega. Mõned arhitektid on selleni juba jõudnud. Näiteks eksperimenteeris Peter Eisenman 1980. aastatel juba vormide genereerimise eesmärgil geoloogiliste nähtustega.[5]

Uudne on nüüd üksnes soov anda vormiliselt edasi looduse dünaamilisi aspekte, mitte staatilisi omadu- si, mida on ometi lihtsam edasi anda. See omakor- da tõstatab küsimuse: kui valitseb sedavõrd suur huvi selle vastu, kuidas arvuti- ja loodusteadused paljastavad looduse seni arusaamatuks jäänud toimemehhanisme, siis miks piisab paljast nende nägemisest? Miks ei väljendata kannatamatust mit- te üksnes siis, kui arhitektuur esindab ebatäielikku pilti reaalsusest, vaid ka siis, kui see toimib eba- täieliku reaalsusena? Teadusalad, mis võimaldavad meil näha, ja neist sõltuvad tööstusharud kihutavad taas arhitektuurist ette, et sügavamalt ja põhjaliku- malt kui iial varem looduslike protsessidega kokku sulada. Ainus arhitektuuri loomise viis, mis üldse püüabki nendega sammu pidada, on keskkondlik- kus (environmentalism).

<strong>2. Praktiline põhjus </strong>
Nende vahel, kes võtavad uut loodusemudelit kui uute loovate strateegiate ja/või vormide allikat, ja nende vahel, kelle jaoks peituvad selles uued ehitamise ja hoonete toimimise/haldamise viisid, valitseb tohutu lõhe. Viimastel puudub esimeste intellektuaalne „pürotehnika“. Esimestel puudub vii- maste intellektuaalne järjekindlus. Thomas Herzogi või Glenn Murcutti lugemine pole ligilähedaseltki sama inspireeriv kui Kwinteri ja Lynni lugemine, kuid nende loodud hoonete lugemine võib seda olla. Keskkondliku suuna viljelejate uuenduslikkus peitub nende hoonetes, mitte nende algatatud diskussioonides. Ent keskkonnatundlikkusest lähtudes on hoone vorm äärmiselt oluline, nagu ka asend ilmakaarte suhtes ning kasutatud materjalid. Detailsemal tasandil muutuvad oluliseks ka kesk- kondliku arhitektuuri seadmed ja tehnikad: fotogal- vaanilised ja päikesepaneelid (kasutada või mitte), (päeva)valgusriiulid, (päeva)valguslambid, arhitek- tuurilised sirmiseadmed, puhvertsoonid, taimed, hübriidsed kütte-, ventilatsiooni- ja kliimasüstee- mid (osaliselt mehhaanilised, osaliselt passiivsed), ventilatsioonišahtid jne.

Mõned arhitektid käsitlevad keskkonnasäästlikku sõnavara liiga suure teatraalsusega (näiteks britid Edward Cullinan ning Feilden, Clegg ja Bradley, itaallane Mario Cucinella ning malailased Hamzah ja Yeang), liialt paljud arhitektid aga liiga vähese te- atraalsusega. Arhitektuuris on kõige huvitavamad loojad just need, kes igasugusest keskkondlikust funktsionalismist välja murravad – näiteks holland- lane Mecanoo, inglise-saksa tandem Sauerbruch ja Hutton, Alsop ja Stromer, ning prantslased Jourda, Perraudin ja Edouard François (kes pakub huvi pigem oma kujundikeele, mitte energiasäästlikkuse tõttu). Erinevate strateegiate ja arhitektide skaala on määratu lai nii arhitektuuribüroode vahel kui ka mõnikord nende sees, sest büroodele ja arhi- tektidele mõjuvad erinevad kultuurilised ja kesk- kondlikud kontekstid. Mõned arhitektid järgivad keskkonnasäästlikku mõtet kuni selle loogiliste järeldusteni, teised aga mitte. Mõned teevad seda vahetevahel, teinekord aga ka mitte. Erinevus arhi- tektide vahel, kes on teinud sel teel vaid üksikuid samme, ja nende vahel, kes on tee lõpuni käinud, on väga õpetlik. Ehk kõige tuntumad arhitektid, kes on võtnud ette modernismi ümbertegemise, on need, keda kunagi nimetati kõrgtehnoloogilisteks, ent ristiti Catherine Slessori poolt ümber ökoteh- noloogilisteks: need on Richard Rogers, Norman Foster ja Nicholas Grimshaw.[6]

Nende töödes ilmneb selgelt väljendatud kavatsus oma hoonete keskkonnasõbralikkust tõsta ning vaikimisi väljendatud iha oma senisest loometeest ja sellega kaasnenud kommertsedust mitte liialt kau- gele eksida. Seetõttu lähevad nad oma reformitud modernismiga üksnes teatud piirini. Näiteks kasuta- vad nad endiselt kõrgete tehniliste näitajatega ma- terjale, tööstuslikult toodetud metalli ja klaasi, milles on suurel hulgal „lukustatud energiat”.[7 ]Näiteks võib tuua Grimshaw’ Börse ja Rogersi DaimlerChrysleri peahoone, mis mõlemad asuvad Berliinis, ja Fosteri Swiss Reinsurance Banki Londonis.

Ent seisukohadki arenevad. Rogersi Tribunal de Grande Instance Bordeaux’s (1998) lisab büroo tava- lisele materjalidepaletile ka puidu. Kohtuhoone kõik seitse eraldi asetsevat betoonalusel põhimahtu on lamineeritud puidust, mida väljast katavad seedri- liistud ning seest vineer. Puit on keskkondlikust vaatevinklist hea materjal mitte üksnes seepärast, et see on halb sooja- ja külmajuht, vaid ka seepärast, et see ei lisa atmosfääri süsinikku (kui välja arvata transport ja raie). See pole kooskõlas Rogersi Borde- aux’ kohtukompleksi kontoribloki ehitusel kasutatud alumiiniumi ning katuste vaskkattega – kuid võtab aega, enne kui ühe praksise sisemised vastuolud talumatuks muutuvad.

Fossiilkütuste tarbimise, arhitektuurilise mõjususe ning hoonete konstruktsiooni vahel jäädakse alati kompromisse tegema. Ökotehnoloogilisuse tegelik panus ei puutu üldse energiasäästlikkuse tõstmisse ega metodoloogilisse järjepidevusse. Selle väärtus peitub mujal: esiteks tõstab see keskkondliku ehituse tehnoloogilist täiuslikkust, mis pole ka üllatav, sest innovatsioon ongi selle laadi mõte; teiseks töötab see nagu Trooja hobune. Juba nende arhitektide vastumeelsus selle suhtes, et nende arhitektuurset identiteeti lahjendatakse ökodisainiga, on taganud selle, et neil on õnnestunud säilitada võimsad kommerts- ja institutsionaalsed kliendid, kes ootavad kaubamärgina tuttavlikku stiili ning kes on samal ajal siiski kohustatud keskkonnasäästlikkusega vähemalt tegemist tegema. Sellest muidugi ei piisa, kuid korrakem: võtab aega, enne kui tegevuse ja tahte vahelised vastuolud muutuvad küllalt piinlikuks, et need on targem lahendada, ja vähemasti Rogers läheb oma loomingus palju kaugemale kui keskkondlik dekoor.

Rogersi endine partner Renzo Piano on aga lahen- danud palju suurema hulga kõrgtehnoloogilisuse ja keskkondlikkuse vahelisi vastuolusid, loobudes selleks kõrgtehnoloogia sirgjoonelisusest. Selle nih- ke näiteks on tema büroo poolt Uus-Kaledooniasse kanakadele ehitatud Tjibaou kultuurikeskus. Nii kes- kuse kui ka ümbritseva maastikukujunduse kesksed ideed tuletati kanaka mütoloogiast, mis omakorda tuleneb suuresti kohalikust kliimast ja topograafi- ast. Ümber keskuse lookleb “kanakade rada”, mis sümboliseerib kanakade kultuuriloome nelja faasi: põllumajandust, elupaika, surnute riiki ja hingede maailma, mis kõik on tihedalt seotud kindlate kivide, taimede ja puudega. Keskus ise on kujundatud raja- na, mis järgib kanakade tseremoniaaltee ülesehitust: seda ääristavad puud ja selle lõpus asub pealiku hütt. Keskuse tseremoniaalteed ääristavad puude asemel kümnesse puust “kesta” ehk hütti paigutatud funktsioonid , mis moodustavad “küla”. Väliskonstruktsiooni kestad, mis Tjibaou kultuuri- keskuse kujunduses domineerivad, loodi algselt kultuurilistel, mitte klimaatilistel põhjustel ja need viitavad kanakade hüttidele. Hiljem neid pisut tei- sendati, et keskkonnasäästlikku aspekti tõhustada. Seeläbi muutus nende koonusjas, kanakade hüttide katuseid meenutav kuju poolekslõigatud koonuse kujuliseks – see aitas suurendada ventileeritava õhu mahtu. Nii traditsioonilis-vernakulaarse kui ka kaasaegse lähenemise strateegia on kliimast lähtuv ning kasutab ära Vaiksel ookeanil puhuvaid püsituu- li. Väliskonstruktsioonid on valmistatud iroko-puust, kuni kahekümne meetri kõrgused lamineeritud puidust elemendid toetavad horisontaalseid kumer- liiste. See võimaldab õhu vaba liikumist liistude ning “ribikardinatega” kaetud sisekesta vahel. Nn. ribikar- dinad on arvutiga juhitavad ning programmeeritud lõpuni avanema, kui puhub vaid kerge tuuleke, ja sulguma, kui tuule kiirus suureneb. Kui tuul muudab suunda, toimub ventilatsioon läbi hoonekülje ala- serva, väljasuunatav õhk väljub topeltkesta ülaosast. See lahendus töötati välja tänu tuuletunnelikatse- tele ja arvutisimulatsioonidele, mille teostajaiks olid Ove Arup koos kaastöötajatega ning Centre Scienti- fique et Technique de Batiment.

Tulemuseks on arhitektuuriline lahendus, mis meenu- tab kanakadele nende endi minimalistlikku arhitek- tuuri, kuid ei püüa seda millegagi imiteerida. Piano püüdis hoolega vähimatki kitšielementi vältida. Selle asemel imiteerib ta kanakade reaktsiooni kliimale, pöörates samasugust tähelepanu passiivsele ventilat- sioonile, kuid kasutades väga erinevaid materjale ja hoopis teistsugust tehnilise keerukuse taset. Näiteks toetuvad lamineeritud puidust piilarid valuterasest alustele, mis tuli ehitusplatsile toimetada teiselt poolt Vaikset ookeani, nagu ka arvutid ja ribakatikud. Ehkki igasuguses mahus ja keerukusastmes ehitustöö materjalivaesel saarekesel nõuab teatavat importi, oleks fundamentalistidest ökoarhitektid teinud teist- suguse valiku. Energiasääst oleks kahtlemata olnud suurem, kuid saavutatud efekt mitte nii tõhus. Lausa hämmastav, kuidas Piano on lasknud kliimal vormi inspireerida, ja seda tasemel, mida tema endised kõrgtehnoloogilised kaastöötajad pole saavutanud; seeläbi on tema arhitektuur muutunud mitmepal- gelisemaks, aga kolleegide oma ei ole. See ongi tema valik. Mõned modernismi esimese põlvkonna esindajad – Aalto, Baragan ning aeg-ajalt ka Le Cor- busier – valisid teise tee ning jäid rahvusvahelise stiili idioomi raamesse, reageerides kliimale arhitektuurili- selt, näiteks päikesesirmidega (brise soleil).

<strong>3. Tehniline põhjus </strong>
Keskkondlik arhitektuur on väga nõudlik. Küsimus pole üksnes paaris lihtsas ja intuitiivses liigutuses – näiteks põhjapoolkeral asuva hoone lõunapoolse fassaadi katmine suveks päikesesirmidega ning põhjapoolse fassaadi kaitsmine talvel –, ehkki on lausa hämmastav, kui paljud ei taipa sedagi teha. Keskkonnasäästlik arhitektuur sai alguse ehitus- füüsikast, ja seal see ka lõpeb. Mida keerukamad on ruum ja ruumiprogramm, seda keerukamad on interjööri sees ning interjööri ja eksterjööri vahel toimivad füüsikalised suhted. Väga olulised on ka hoone ehitamisel kasutatud materjalid. Enam ei saa me betooniga nagu plastiliiniga mängida. Materja- lidel on väga erinev juhtivus – ja peegeldusvõime, mis mõjutavad otseselt hoone keskkonnamõjusid. Võimsa keskkonnatarkvara arengut soodustab vajadus enne ehituse algust katsetada passiivse- te või hübriidsete hoonete keerukat füüsikalist toimimist, et veenduda, kas hoone sisekeskkond on pärast tavapäraste energiamahukate mehhaa- niliste süsteemide vähendamist või eemaldamist rahuldaval määral juhitav . Mida ambitsioonikam on projekt, seda vajalikum on modelleerimine, sest hoone taasavamine välismõjudele toob kaasa rohkem muutujaid kui suletud hoone – päikese- kiirguse kõikumine, tuule kiirus, niiskus jne. Samal ajal peab keskkonnasäästlik hoone vastama palju kõrgematele mugavus- ja funktsionaalsusnõuetele kui vernakulaarne hoone, vähem energianõudliku arhitektuuri senine mudel.

Vajadus mõista loodusjõudude ja hoonete vaheliste suhete mustreid on tekitanud nõudmise arvutusvõimsuse järele, mis oleks võimeline sellist analüüsi läbi viima. Üksnes siis, kui suudame loodusliku maailma tegeliku keerukuse küberruumi üle viia, suudame testida veel ehitamata hoonete toimimist keskkonnas. Disaineritele ja mitteinseneridele mõeldud programmid, näiteks Radiance ja Ecotect, on küll inspireerivad, ent ka väga nõudlikud. Radiance on füüsikal põhinev valgussimulatsiooni programm, mis demonstreerib päevavalguse kvaliteeti ja tugevust igas hoone osas kas ühe päeva või ühe aasta lõikes. Ecotect on 3-mõõtmeline modelleerimisliides, mis võtab täielikult arvesse hoone akustikat, termilisust, valgust, päikesekiirgust ja eelarvelisi piiranguid ning toob ühtaegu välja nii kontseptuaalse kui ka lõpliku projekti iseärasused. Ent keskkonnasäästlik projekt ei välistagi vormi või programmi keerukust. Materialistliku kultuuri ümberpositsioneerimine teeb küll lõpu mõningatele senistele tavadele, ent paneb ka aluse uutele.

<strong>4. Majanduslik põhjus </strong>
Euroopas tuleb keskkonnasäästlik reform ülevalt alla. Euroopa Liit püüab läbi seaduste, direktiivide, majandusalgatuste ja toetuste muuta oma tohu- tuid ehitusmahte tehis- ja looduskeskkonda vähem kahjustavaiks. USA võitleb, vähemalt praeguse valitsuse ajal, igati selliste tendentside vastu. Muutusi algatab seal hoopis tavapärane kelmi osatäitja: ärimaailm. Ärimaailm ei tee seda mingi moraalse käsu sunnil, vaid tavapärasest austusest kasumirea suhtes.[8] “Tööstusökoloogia” võib firma- dele miljoneid dollareid kokku hoida; selle raames käsitletakse tööstuslikke protsesse bioloogiliste protsessidena ning tootmine ja tarbimine muude- takse lineaarsest entroopilisest protsessist ringjaks ja energiasäästlikuks.

Looduses jäätmeid pole, sest kõik selle “tootmisprot- sessid” on omavahel kõigil tasanditel seotud, alates kohalikust konnatiigist kuni maakerani. Mida üks organism enam ei vaja, kasutab ära teine. Biosfäär koosnebki neist suhetest: iga järgmine keerukusta- sand saab alguses sümbiootilisest suhtest alumiste tasanditega. Tööstusökoloogia imiteeribki seda sidusust. Jäätmetest saab järgmine müüdav või vahetatav kaup. Selle asemel et toota näiteks terast ja heita selle käigus tekkivad jääkained soovimatute kõrvalnähtudena kõrvale, kasutatakse neid jäätmeid mõnes teises ettevõttes või mõne muu tööstusliku protsessi käigus. (Näiteks terasetootmisel tekkivat kõrgahjuräbu võib kasutada betooni valmistamisel tsemendi aseainena. Jaapanis kasutatakse kuni 80% kõrgahjutsementi ning 20% tavalist portlandt- sementi. Euroopas taaskäideldakse sageli ehitus- terast.) Ei ole küll veel reegel, et ühe tootmistsükli jäätmed oleksid teise protsessi tooraine, kuid seal, kus seda katsetatakse, kannab see juba vilja, nagu näiteks Taanis Kalundborgis:

<em>Projekti on kaasatud elektrijaam, /…/ vana nafta- töötlemistehas, farmaatsiatehas, seinaplaaditehas, väävelhappetootja, tsemenditootjad, kohalik põllu- majandus /…/ ning lähedal asuvad elumajad. 1980. aastate alguses hakati [elektrijaamas] ülejäävat auru naftatöötlemistehasele ja farmaatsiatehasele andma. Soojuse ülejäägid suunati kohalikku keskküt- tesüsteemi, see võimaldas loobuda 3500 kütteõliahju kasutamisest. 1991. aastal hakkas naftatöötlemiste- has oma heitgaasidest eraldama väävlit ning müüma seda väävelhappetootjale. /…/ [Elektrijaam] müüb oma lendtuha tsemenditootjale ning kavatseb /…/ müüa kipsijäägid seinaplaaditehasele /…/, farmaat- siatehas aga valmistab oma setetest kohalike talude jaoks väetist</em>.[9]

Keskkonnasäästliku ehituse mitmepalgelisust arvestades pole mingit põhjust, miks need, kes pole end selle ehituslaadiga seni veel sidunud, ei peaks saama seda veelgi mitmekesistada. Euroopas on sellest trendist kõrvale jäämine üha vähem võimalik, ja seda mitte üksnes seetõttu, et energiasäästlikkuse nõuded muutuvad järjest karmimaks, vaid ka seetõt- tu, et firmad konkureerivad turul, kus ekspertteabe omajatel on teiste ees märgatav eelis. Ei saa öelda, et Euroopaski kiirustaks kõik oma senist praktikat edasi arendama. See nõuab aega ja raha ning paljud firmad eelistavad oodata, kuni miski neid selleks sunnib. Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi presi- dent Paul Hyett avaldas hiljuti jätkusuutliku ehituse globaalse alliansi ametisse pühitsemistseremoonial viibides kahetsust, et see uus meetod Ühendkuning- riigis tema erialal nii aeglaselt juurdub: “Ma ei saa meie organisatsiooni liikmetele peale suruda kohus- tusi, mis muudaks nad vähem konkurentsivõimeli- seks /…/ [Ent siiski], kas on vajalik põletada ventilatsi- ooni ja valgustuse nimel fossiilkütuseid iga kord, kui keegi WC-s käib? /…/ Hooned on ebaintelligentsed ning ka nende arhitektuur on ebaintelligentne.”[10]

Ehkki mitte küllalt kiiresti, liigub see eriala Euroopa Liidus siiski – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et kliendid on aru saanud, et kuigi energiasäästlik hoone nõuab algselt suuremat kapitalimahutust, tuleb see raha märgatavalt väiksemate haldusku- lude näol “tagasi”. Kliendid on hakanud seda üha tähtsamaks pidama, kas siis päris oma maja ehitades või ka endale rentnikke otsides. USA-ski ei jää nafta igavesti odavaks ning kliendid hakkavad käituma samamoodi nagu kalli kütusega Euroopas.

<strong>5. Pedagoogiline põhjus </strong>
Kui arhitektuuribürood, keda süüdistatakse uuen- dustega venitamises, võivad end vabandada tege- like raskustega, millest praktilise abiga peaks üle saama, siis arhitektuurikoolidel sellist vabandust ei ole. Nende patulunastus peitub järgmise põlvkonna arhitektuurimõtlejate ja -teostajate väljakoolitami- ses. Nad võivad õigustatult protesteerida, et ei leia piisaval arvul kvalifitseeritud keskkonnasäästliku ar- hitektuuri õppejõude, aga see on vähemalt osaliselt nende endi tekitatud probleem. Keskkonnasäästlik arhitektuur on olemas juba kolmkümmend aastat. Tavapärast inertsuse taset arvestades tähendab see kahtkümmend kaotatud õpetamisaastat, kaheküm- ne aasta jagu oskajate õpetajate ja praktikute puu- dust ning seeläbi ka palju väiksemat ekspertteabe kogumit. Kuna selle teemaga pole suudetud varem tegelema hakata, siis on ka pedagoogiline osa loo- mulikult alles lapsekingades. Kuidas saab õpetada arhitektidele mingit tehnilist oskust, millesarnast teist ei eksisteeri, mis on ehitusprotsessis kohal kontseptsioonist kuni ehituseni ning kannab endas tohutult suuri vormilisi tagamaid ? Milline on parim viis õpetada arhitektuuritudengeid žongleerima vor- miliste ja keskkondlike aspektidega nii, et kumbki aspekt teist ei lämmataks?

Näiteks Arhitektuuriassotsiatsioonil, kus ma kuni viimase ajani õppejõuna tegutsesin, on olemas nii pikaajaline kui ka arenev õppemeetod, millest lähtuda. Kumbki neist pole täiesti rahuldav, kuid mõlemad juhivad viisideni, mille abil on võimalik saavutada efektiivsemaid sünteese.

Pikaajalist meetodit, keskkonna- ja energia- teemalist magistriprogrammi rakendatakse Arhite ktuuriassotsiatsiooni magistrantuuris ning see on kestnud juba seitseteist aastat; see on kui kauge kuu, mis liigub orbiidil ümber oma keeva planeedi, milleks on ülejäänud kool. Noored arhitektid, mõned alles äsja diplomi saanud, mõnel seljataga paariaastane praktika, veedavad intensiivse aasta, omandades keskkonnasäästliku projekteerimise põhimõtteid, võimet mõelda välja viis probleeme lahendada, ning – mis kõige olulisem – oskust kasutada kõige uudsemaid keskkonnaalaseid tarkvaraprogramme. Kursuse kõige tähtsam osa ongi arvutianalüüs ja -simulatsioon. Mõnes mõttes on see hea: see on täpne, konkreetne ning võimaldab õpilastel selgelt näha, millised otsused on keskkonna vaatenurgast kasulikud. Teisest küljest on see halb: õpilastel pole aega integreerida uut meetodit oma sissetöötatud projekteerimislaadi.

Alternatiivse pedagoogilise lähenemise võib leida Arhitektuuriassotsiatsiooni põhiõppest, nii kraadi- kui ka diplomiõppest. Mõningad üksused on siin koolist ja üksteisest sõltumatult otsustanud kaasata õppekavasse teatud keskkonnasäästliku projekteerimise vorme – peamiselt ühe või mitme üheaegse vormiloome vahendina. Iganädalasse õppesse ei ole kaasatud eksperte, tegu on puhtalt altpoolt tuleva initsiatiiviga, ent arenev pedagoogiline mudel on arhitektide jaoks paljutõotavam: õpilased töötavad välja kontseptuaalsed raamistikud, millel pole sageli midagi pistmist “keskkonnaga”, ning uurivad samal ajal vastavalt vajadusele ka keskkonnasäästliku projekteerimise erinevaid aspekte. Nende intellektuaalne huvi on seega nii kultuuriline kui ka keskkonnaalane ning dialoog nende kahe vahel annabki projekteeritavale lõpliku kuju. Tulemust piirab aga siiski sisend ise. Õpilased võivad ju edukalt uurida fotogalvaanilisi elemente, vee puhastamist pillirooväljakutega ning taaskasutatud materjale, kuid nad ei ole võimelised panema proovile ei oma empiirilisi vaatlustulemusi ega ka oma lõppjäreldusi. Neil pole magistriprogrammis suure vaevaga saadud oskust võimalik analüüsida ja simuleerida. Vaja oleks keskkonna- ja energiateemade ning õppeüksuste meetodite kombinatsiooni nii bakalaureuseõppes kui ka edasistel õppetasemetel.

Kirjeldatud pedagoogiline väli, nagu ka selle praktika, on avatud uuendustele ja eksperimen- teerimisele. Euroopas kasvab üliõpilaste hulgas nõudmine keskkonnatundlikuma õppe järele. Seda soovi toetab kindlalt ka Briti Kuninglik Arhitektuu- riinstituut, kus nüüdsel ajal nõutakse kõigilt üksus- telt jätkusuutliku arhitektuuri õpetamist. See on hakanud mõjutama ka kooli valikut: kui üliõpilane ei leia ühest koolist soovitud ainet, astub ta teise kooli. Üliõpilased suhtuvad üha suurema kriitikaga õppe- jõududesse, kes ei oska või ei taha mõelda kesk- konnasäästlikult. Tegelikult tuleks hakata mõtlema õppejõudude massilisele ümberõppele. Pole nende süü, et nende hariduses ei rõhutatud keskkonna- teadlikkust, kuid nende teadmatus – nii praktilises kui ka kontseptuaalses plaanis – hakkab ohustama koolide edukust. Need, keda moraalsed imperatiivid ei puuduta ning keda “pöördunute” libe pühalikkus keskkonnahoidlikkuse teelt veelgi kaugemale kal- lutab, peaksid siiski arvestama, et keskkondlikkuses leidub piisavalt intellektuaalset ja esteetilist pinget, mille tõttu tasub asjaga tutvuda.

Praeguse aja avangardistlike ning keskkondlike arhitektide huvid ristuvad looduses ning kui kumbki pooltest keeldub seda ühisosa tunnistamast, on see ajast-arust ning piirav suhtumine. Täiesti alusetu on entusiasmi mittejagavate osapoolte hulgas levinud mõtteviis, et keskkonnasäästlikkuse vältimatud vajadused seavad ohtu nende loomingulise vabaduse. Suhe biosfääriga, mis on veidi küpsem algelisest “anna- anna”-suhtumisest, nõuab nüüdsel ajal teatud piiride järgimist. Piirid on või peaksid olema tõmmatud teatud materiaalse ekspluateerimise vormide ette, kuid neid parameetreid järgides avastame end olukorrast, mille kohta Essexi ülikooli sotsioloog Ted Benton kasutas väljendit “seotud, kuid piiramatu”.[11] Mõned arhitektid on isegi hakanud uurima piirangutes (materiaalsetes, mitte intellektuaalsetes) peituvat võimalikku uudsust, kuivõrd neile ei meeldi kõige uue seostamine piiramatusega. Senimaani on jäänud selgusetuks, miks keskkonnasäästlikul arhitektuuril arvatakse olevat loovusele katastroofilisem mõju kui muudel piirangutel, millega arhitektid silmitsi seisavad: eelarve, klientide nõudmised, ehitusmäärused. Vastupidi, piirangud aitavad langetada vähem meelevaldseid kujunduslikke otsuseid, mis tuginevad põhjalikumalt sellele, mis on “päris”. Võimalik, et siin peitubki üks põhjustest, miks keskkondlikkus on paljudele nii vastuvõetamatu: tegu pole praktilise murega aja- ja rahakulu suurenemise pärast, vaid kohati selgelt väljenduva, kohati aga varjatud vastupanuga arhitektuurile kui sellisele. Kuid kultuuris, mis on üha enam võimeline ühendama loodust ja traditsiooni, on täiesti arusaamatu, kui mõtlevad ja andekad inimesed tegelevad jätkuvalt tohutult suure võimalusteskaala üksnes ühe servaga.

<em>Susannah Hagan juhib jätkusuutliku arhitektuuri magistrikursust Ida-Londoni ülikoolis ning teeb Cambridge’i ülikooli Martin Centre’is ühesemestrilist uurimistööd. Ta on avaldanud teosed </em>Taking Shape, a cultural assessment of environmental architecture <em>(Vormi saavutamine: environmentalistliku arhitektuuri kultuuriline hindamine), </em>City Fights <em>(Linnavõitlused; koos Mark Hewittiga), esseid jätkusuutlikust linnast, teose </em>More with Less: MCA Architects, a catalogue raisonné <em> (Enam vähema abil: MCA arhitektid, catalogue raisonné) ning arvukalt artikleid. Artikkel (originaalis </em>Five Reasons to Adopt Environ- mental Design<em>) on ilmunud ajakirjas Harvard Design Magazine, Spring/Summer 2003, Number 18. Autori loal tõlkinud Tiina Randus.</em>

[[3]] Sanford Kwinter, “The Genius of Matter: Eisenman’s Cincinnati Project,” kogumikus Re-Working Eisenman (London: The Academy Group Ltd., 1993), 93.[[3]]

[[7]] Energia (peaaegu alati fossiilkütustest), mis kulub hoone ehitamiseks vaja minevate materjalide hankimiseks, töötlemiseks ja transportimiseks. Environmentalistliku arhitektuuri eesmärk on hoone peidetud energia miinimumini viia. Paraku on selliste vähenduste süstematiseerimine nii keerukas, et hoone energiasäästlikkust hinnates võetakse peidetud energiat Suurbritannias arvesse väga harva, kui üldse – isegi mitte ehitusseadustikus.[[7]]

 

   (↵ returns to text)
  1. Kate Soper, What is Nature? (Oxford and Cambridge, MA: Blackwell, 1995), 151.
  2. Ulrich Beck, Risk Society (London ja New Delhi: Sage Publications, 1992), 185.
  3. kateaduses, geograafias, kultuuriteoorias, filosoofias, majanduses, kaunites kunstides, loodus- teadustes ning viimaks ka arhitektuuris on toimu- mas põhjalik ja laiaulatuslik materiaalse kultuuri ümberhindamine, millega kunagi tegid algust veidrikud ja hipid. Arhitektuuris aga keelduvad pal- jud end selle ümberhindamisprotsessiga sidumast. Nende jaoks on keskkondlikkus midagi häbiväär- set. Selles pole ei uudsust, sära ega stiili. Sellega tegelevad ainult vagatsejad ja halvasti riietujad. Nende analüüs on lühinägelik, nende veendumus- ed naiivsed, kogu ettevõtmise füüsika on kahtlus- täratav, metafüüsika aga absurdne. See on paradiis andetuile, kelle jaoks eetika asendab esteetika, ilma et keegi pahandaks.

    Kui need vastuväited ka kunagi tõele vastasid, siis nüüd enam mitte. Ülaltoodud karikatuuri asemel on valdavaks saanud teistsugused arusaamad keskkondlikkusest, mille järgi on see sama keerukas, nõudlik ning varjundirikas kui kõik teisedki intellektuaalsed kinnismõtted, millest avangard on seni inspiratsiooni ammutanud. Arhitektuuris ei ole keskkonnatundlik projekteerimine üksnes praktiliste probleemide praktiline lahendustekompleks; see on keskkondlikkuse ühe haarme keerukas otspunkt. Keskkondlikkus iseenesest on modernistlik metanarratiiv, mis on lastud läbi postmodermismi pesurulli: selle eesmärgid on universaalsed, kuid vahendid sõltuvad individuaalsetest tingimustest. Selle universaalse kehtivuse ambitsioon lähtub inimesest, kes on kohastunud füüsiliselt jätkusuutlikus süsteemis (looduses). Et see tingimus on kõigil inimestel ühine, olgu kultuurilised erinevused millised tahes, oleme me võrdselt kohustatud kaitsma seda, mis meid füüsiliselt elus hoiab. See, et loodus on kultuuriline konstruktsioon, on vältimatu, protestigu mõned kui palju tahes: “[S]ee ei ole mitte keel, mille osoonikihis on auk; seda “päris” asja reostatakse ja rikutakse üha edasi, isegi kui me oma dekonstruktiivse sisekaemuse tähenduslikule tasemele tõstaksime,” kirjutab inglise filosoof Kate Soper.[1]Selle universaalse tagamõtte korrelaadiks on äratundmine, et eraldiseisev on sama tähtis kui universaalnegi ning et tervik koosneb hulgast väga eripärastest osadest, mis eristuvad nii kultuuriliselt kui ka materiaalselt. Meie kohustused – kerge kummardusega Marxile – võtavad vormi “igaühele vastavalt tema vajadustele, igaühelt vastavalt tema looduse kasutamise (või ärakasutamise) määrale”. Saksa sotsioloog Ulrich Becki jaoks on keskkondlikkus modernismi uus faas, “postimperialistlik”, tema enda sõnastuses “refleksiivne modernism “: “Modernsus on /…/ võtnud üle oma vastandi rolli – ületada traditsioone, vallutada looduslikke piirajaid.”[2]

    Tehiskeskkonnas, millest pärineb 50 protsenti kõigist inimese loodud kasvuhoonegaasidest, on ilmselgeks kandidaadiks selle “ületamise” juhi positsioonile loo- mulikult arhitekt. Sest ehkki arhitekti otsene füüsiline panus on minimaalne, on tema kultuuriline mõju ebaproportsionaalselt suur nii ehitusala sees kui ka üha enam sellest väljaspool. Tegelikult on vähemalt viis põhjust, miks arhitektuurikoolid ja -bürood peak- sid keskkonnasäästlikkuse kinda üles korjama.

    <strong>1. Intellektuaalne põhjus </strong>
    Keskkonnateadlikud arhitektid pole ainsad, kes leiavad, et looduse toimimine ja korraldus on kaugelt üle meie materiaalsest kultuurist. Pärast loodusesse kui eeskujusse ambivalentselt suhtunud modernismi püüdlusi oleme taas, seekord sügavama mõistmi- sega varustatult, jõudnud uut tüüpi loodusekul- tuse juurde. Seda võib leida väga ootamatutest kohtadest: nii kõige ülevamatest kultuurikommen- taariumide templitest kui ka kõrgeimatest arhitek- tuurilistest tippudest. Nii kõneleb Sanford Kwinter mateeria võrgutavusest: “Semiootilised struktuurid on binaarsed, hierarhilised, suletud /…/ Mateeria on sõna otseses mõttes tulvil omaduste, asümmeetriate, ebahomogeensuste ja singulaarsuste mõistatusi /…/ Mateeria on lühidalt öeldes aktiivne, dünaamiline ja kreatiivne.”{{3 }}Just looduse eripära ja dünaamilisust – võimet korrata ilma kordamata ning areneda, omadust, mis mehhaanilisel masstootmisel puudub – on meil nüüd võimalik materiaalses kultuuris imi- teerida (kõige drastilisemalt vast biotehnoloogias). Mida rohkem need meie käeulatusse satuvad, seda kannatamatumaks muutuvad mõned arhitektid ar- hitektuuri konventsionaalsete piiride suhtes: “Täpne, proportsionaalne, fikseeritud ja staatiline geomeet- ria, mis pealtnäha on arhitektuurile loomuomane, ei ole võimeline kirjeldama kehalist mateeriat ega selle ettenägematuid mõjusid /…/ Arhitektuur peab algama amorfse aine adekvaatsest kirjeldamisest läbi ebatäpse, kuid jõulise geomeetria, /…/ mitte täpse geomeetria ebaadekvaatse staatilisuse häirimisest.”{{4}} Selle mõttekäigu kohaselt näib eesmärk olevat üksnes formaalne. Seda mõtteviisi järgides ei olegi võimalik eksida: kui arhitektuur puudutab represen- tatsioone, ja representeeritav asi on nihestumas, siis on arhitektuuri sundimine “kirjelduse” nihestamisele ju äärmiselt olulise tähtsusega. Mõned arhitektid on selleni juba jõudnud. Näiteks eksperimenteeris Peter Eisenman 1980. aastatel juba vormide genereerimise eesmärgil geoloogiliste nähtustega.{{5}}

    Uudne on nüüd üksnes soov anda vormiliselt edasi looduse dünaamilisi aspekte, mitte staatilisi omadu- si, mida on ometi lihtsam edasi anda. See omakor- da tõstatab küsimuse: kui valitseb sedavõrd suur huvi selle vastu, kuidas arvuti- ja loodusteadused paljastavad looduse seni arusaamatuks jäänud toimemehhanisme, siis miks piisab paljast nende nägemisest? Miks ei väljendata kannatamatust mit- te üksnes siis, kui arhitektuur esindab ebatäielikku pilti reaalsusest, vaid ka siis, kui see toimib eba- täieliku reaalsusena? Teadusalad, mis võimaldavad meil näha, ja neist sõltuvad tööstusharud kihutavad taas arhitektuurist ette, et sügavamalt ja põhjaliku- malt kui iial varem looduslike protsessidega kokku sulada. Ainus arhitektuuri loomise viis, mis üldse püüabki nendega sammu pidada, on keskkondlik- kus (environmentalism).

    <strong>2. Praktiline põhjus </strong>
    Nende vahel, kes võtavad uut loodusemudelit kui uute loovate strateegiate ja/või vormide allikat, ja nende vahel, kelle jaoks peituvad selles uued ehitamise ja hoonete toimimise/haldamise viisid, valitseb tohutu lõhe. Viimastel puudub esimeste intellektuaalne „pürotehnika“. Esimestel puudub vii- maste intellektuaalne järjekindlus. Thomas Herzogi või Glenn Murcutti lugemine pole ligilähedaseltki sama inspireeriv kui Kwinteri ja Lynni lugemine, kuid nende loodud hoonete lugemine võib seda olla. Keskkondliku suuna viljelejate uuenduslikkus peitub nende hoonetes, mitte nende algatatud diskussioonides. Ent keskkonnatundlikkusest lähtudes on hoone vorm äärmiselt oluline, nagu ka asend ilmakaarte suhtes ning kasutatud materjalid. Detailsemal tasandil muutuvad oluliseks ka kesk- kondliku arhitektuuri seadmed ja tehnikad: fotogal- vaanilised ja päikesepaneelid (kasutada või mitte), (päeva)valgusriiulid, (päeva)valguslambid, arhitek- tuurilised sirmiseadmed, puhvertsoonid, taimed, hübriidsed kütte-, ventilatsiooni- ja kliimasüstee- mid (osaliselt mehhaanilised, osaliselt passiivsed), ventilatsioonišahtid jne.

    Mõned arhitektid käsitlevad keskkonnasäästlikku sõnavara liiga suure teatraalsusega (näiteks britid Edward Cullinan ning Feilden, Clegg ja Bradley, itaallane Mario Cucinella ning malailased Hamzah ja Yeang), liialt paljud arhitektid aga liiga vähese te- atraalsusega. Arhitektuuris on kõige huvitavamad loojad just need, kes igasugusest keskkondlikust funktsionalismist välja murravad – näiteks holland- lane Mecanoo, inglise-saksa tandem Sauerbruch ja Hutton, Alsop ja Stromer, ning prantslased Jourda, Perraudin ja Edouard François (kes pakub huvi pigem oma kujundikeele, mitte energiasäästlikkuse tõttu). Erinevate strateegiate ja arhitektide skaala on määratu lai nii arhitektuuribüroode vahel kui ka mõnikord nende sees, sest büroodele ja arhi- tektidele mõjuvad erinevad kultuurilised ja kesk- kondlikud kontekstid. Mõned arhitektid järgivad keskkonnasäästlikku mõtet kuni selle loogiliste järeldusteni, teised aga mitte. Mõned teevad seda vahetevahel, teinekord aga ka mitte. Erinevus arhi- tektide vahel, kes on teinud sel teel vaid üksikuid samme, ja nende vahel, kes on tee lõpuni käinud, on väga õpetlik. Ehk kõige tuntumad arhitektid, kes on võtnud ette modernismi ümbertegemise, on need, keda kunagi nimetati kõrgtehnoloogilisteks, ent ristiti Catherine Slessori poolt ümber ökoteh- noloogilisteks: need on Richard Rogers, Norman Foster ja Nicholas Grimshaw.{{6}}

    Nende töödes ilmneb selgelt väljendatud kavatsus oma hoonete keskkonnasõbralikkust tõsta ning vaikimisi väljendatud iha oma senisest loometeest ja sellega kaasnenud kommertsedust mitte liialt kau- gele eksida. Seetõttu lähevad nad oma reformitud modernismiga üksnes teatud piirini. Näiteks kasuta- vad nad endiselt kõrgete tehniliste näitajatega ma- terjale, tööstuslikult toodetud metalli ja klaasi, milles on suurel hulgal „lukustatud energiat”.{{7 }}Näiteks võib tuua Grimshaw’ Börse ja Rogersi DaimlerChrysleri peahoone, mis mõlemad asuvad Berliinis, ja Fosteri Swiss Reinsurance Banki Londonis.

    Ent seisukohadki arenevad. Rogersi Tribunal de Grande Instance Bordeaux’s (1998) lisab büroo tava- lisele materjalidepaletile ka puidu. Kohtuhoone kõik seitse eraldi asetsevat betoonalusel põhimahtu on lamineeritud puidust, mida väljast katavad seedri- liistud ning seest vineer. Puit on keskkondlikust vaatevinklist hea materjal mitte üksnes seepärast, et see on halb sooja- ja külmajuht, vaid ka seepärast, et see ei lisa atmosfääri süsinikku (kui välja arvata transport ja raie). See pole kooskõlas Rogersi Borde- aux’ kohtukompleksi kontoribloki ehitusel kasutatud alumiiniumi ning katuste vaskkattega – kuid võtab aega, enne kui ühe praksise sisemised vastuolud talumatuks muutuvad.

    Fossiilkütuste tarbimise, arhitektuurilise mõjususe ning hoonete konstruktsiooni vahel jäädakse alati kompromisse tegema. Ökotehnoloogilisuse tegelik panus ei puutu üldse energiasäästlikkuse tõstmisse ega metodoloogilisse järjepidevusse. Selle väärtus peitub mujal: esiteks tõstab see keskkondliku ehituse tehnoloogilist täiuslikkust, mis pole ka üllatav, sest innovatsioon ongi selle laadi mõte; teiseks töötab see nagu Trooja hobune. Juba nende arhitektide vastumeelsus selle suhtes, et nende arhitektuurset identiteeti lahjendatakse ökodisainiga, on taganud selle, et neil on õnnestunud säilitada võimsad kommerts- ja institutsionaalsed kliendid, kes ootavad kaubamärgina tuttavlikku stiili ning kes on samal ajal siiski kohustatud keskkonnasäästlikkusega vähemalt tegemist tegema. Sellest muidugi ei piisa, kuid korrakem: võtab aega, enne kui tegevuse ja tahte vahelised vastuolud muutuvad küllalt piinlikuks, et need on targem lahendada, ja vähemasti Rogers läheb oma loomingus palju kaugemale kui keskkondlik dekoor.

    Rogersi endine partner Renzo Piano on aga lahen- danud palju suurema hulga kõrgtehnoloogilisuse ja keskkondlikkuse vahelisi vastuolusid, loobudes selleks kõrgtehnoloogia sirgjoonelisusest. Selle nih- ke näiteks on tema büroo poolt Uus-Kaledooniasse kanakadele ehitatud Tjibaou kultuurikeskus. Nii kes- kuse kui ka ümbritseva maastikukujunduse kesksed ideed tuletati kanaka mütoloogiast, mis omakorda tuleneb suuresti kohalikust kliimast ja topograafi- ast. Ümber keskuse lookleb “kanakade rada”, mis sümboliseerib kanakade kultuuriloome nelja faasi: põllumajandust, elupaika, surnute riiki ja hingede maailma, mis kõik on tihedalt seotud kindlate kivide, taimede ja puudega. Keskus ise on kujundatud raja- na, mis järgib kanakade tseremoniaaltee ülesehitust: seda ääristavad puud ja selle lõpus asub pealiku hütt. Keskuse tseremoniaalteed ääristavad puude asemel kümnesse puust “kesta” ehk hütti paigutatud funktsioonid , mis moodustavad “küla”. Väliskonstruktsiooni kestad, mis Tjibaou kultuuri- keskuse kujunduses domineerivad, loodi algselt kultuurilistel, mitte klimaatilistel põhjustel ja need viitavad kanakade hüttidele. Hiljem neid pisut tei- sendati, et keskkonnasäästlikku aspekti tõhustada. Seeläbi muutus nende koonusjas, kanakade hüttide katuseid meenutav kuju poolekslõigatud koonuse kujuliseks – see aitas suurendada ventileeritava õhu mahtu. Nii traditsioonilis-vernakulaarse kui ka kaasaegse lähenemise strateegia on kliimast lähtuv ning kasutab ära Vaiksel ookeanil puhuvaid püsituu- li. Väliskonstruktsioonid on valmistatud iroko-puust, kuni kahekümne meetri kõrgused lamineeritud puidust elemendid toetavad horisontaalseid kumer- liiste. See võimaldab õhu vaba liikumist liistude ning “ribikardinatega” kaetud sisekesta vahel. Nn. ribikar- dinad on arvutiga juhitavad ning programmeeritud lõpuni avanema, kui puhub vaid kerge tuuleke, ja sulguma, kui tuule kiirus suureneb. Kui tuul muudab suunda, toimub ventilatsioon läbi hoonekülje ala- serva, väljasuunatav õhk väljub topeltkesta ülaosast. See lahendus töötati välja tänu tuuletunnelikatse- tele ja arvutisimulatsioonidele, mille teostajaiks olid Ove Arup koos kaastöötajatega ning Centre Scienti- fique et Technique de Batiment.

    Tulemuseks on arhitektuuriline lahendus, mis meenu- tab kanakadele nende endi minimalistlikku arhitek- tuuri, kuid ei püüa seda millegagi imiteerida. Piano püüdis hoolega vähimatki kitšielementi vältida. Selle asemel imiteerib ta kanakade reaktsiooni kliimale, pöörates samasugust tähelepanu passiivsele ventilat- sioonile, kuid kasutades väga erinevaid materjale ja hoopis teistsugust tehnilise keerukuse taset. Näiteks toetuvad lamineeritud puidust piilarid valuterasest alustele, mis tuli ehitusplatsile toimetada teiselt poolt Vaikset ookeani, nagu ka arvutid ja ribakatikud. Ehkki igasuguses mahus ja keerukusastmes ehitustöö materjalivaesel saarekesel nõuab teatavat importi, oleks fundamentalistidest ökoarhitektid teinud teist- suguse valiku. Energiasääst oleks kahtlemata olnud suurem, kuid saavutatud efekt mitte nii tõhus. Lausa hämmastav, kuidas Piano on lasknud kliimal vormi inspireerida, ja seda tasemel, mida tema endised kõrgtehnoloogilised kaastöötajad pole saavutanud; seeläbi on tema arhitektuur muutunud mitmepal- gelisemaks, aga kolleegide oma ei ole. See ongi tema valik. Mõned modernismi esimese põlvkonna esindajad – Aalto, Baragan ning aeg-ajalt ka Le Cor- busier – valisid teise tee ning jäid rahvusvahelise stiili idioomi raamesse, reageerides kliimale arhitektuurili- selt, näiteks päikesesirmidega (brise soleil).

    <strong>3. Tehniline põhjus </strong>
    Keskkondlik arhitektuur on väga nõudlik. Küsimus pole üksnes paaris lihtsas ja intuitiivses liigutuses – näiteks põhjapoolkeral asuva hoone lõunapoolse fassaadi katmine suveks päikesesirmidega ning põhjapoolse fassaadi kaitsmine talvel –, ehkki on lausa hämmastav, kui paljud ei taipa sedagi teha. Keskkonnasäästlik arhitektuur sai alguse ehitus- füüsikast, ja seal see ka lõpeb. Mida keerukamad on ruum ja ruumiprogramm, seda keerukamad on interjööri sees ning interjööri ja eksterjööri vahel toimivad füüsikalised suhted. Väga olulised on ka hoone ehitamisel kasutatud materjalid. Enam ei saa me betooniga nagu plastiliiniga mängida. Materja- lidel on väga erinev juhtivus – ja peegeldusvõime, mis mõjutavad otseselt hoone keskkonnamõjusid. Võimsa keskkonnatarkvara arengut soodustab vajadus enne ehituse algust katsetada passiivse- te või hübriidsete hoonete keerukat füüsikalist toimimist, et veenduda, kas hoone sisekeskkond on pärast tavapäraste energiamahukate mehhaa- niliste süsteemide vähendamist või eemaldamist rahuldaval määral juhitav . Mida ambitsioonikam on projekt, seda vajalikum on modelleerimine, sest hoone taasavamine välismõjudele toob kaasa rohkem muutujaid kui suletud hoone – päikese- kiirguse kõikumine, tuule kiirus, niiskus jne. Samal ajal peab keskkonnasäästlik hoone vastama palju kõrgematele mugavus- ja funktsionaalsusnõuetele kui vernakulaarne hoone, vähem energianõudliku arhitektuuri senine mudel.

    Vajadus mõista loodusjõudude ja hoonete vaheliste suhete mustreid on tekitanud nõudmise arvutusvõimsuse järele, mis oleks võimeline sellist analüüsi läbi viima. Üksnes siis, kui suudame loodusliku maailma tegeliku keerukuse küberruumi üle viia, suudame testida veel ehitamata hoonete toimimist keskkonnas. Disaineritele ja mitteinseneridele mõeldud programmid, näiteks Radiance ja Ecotect, on küll inspireerivad, ent ka väga nõudlikud. Radiance on füüsikal põhinev valgussimulatsiooni programm, mis demonstreerib päevavalguse kvaliteeti ja tugevust igas hoone osas kas ühe päeva või ühe aasta lõikes. Ecotect on 3-mõõtmeline modelleerimisliides, mis võtab täielikult arvesse hoone akustikat, termilisust, valgust, päikesekiirgust ja eelarvelisi piiranguid ning toob ühtaegu välja nii kontseptuaalse kui ka lõpliku projekti iseärasused. Ent keskkonnasäästlik projekt ei välistagi vormi või programmi keerukust. Materialistliku kultuuri ümberpositsioneerimine teeb küll lõpu mõningatele senistele tavadele, ent paneb ka aluse uutele.

    <strong>4. Majanduslik põhjus </strong>
    Euroopas tuleb keskkonnasäästlik reform ülevalt alla. Euroopa Liit püüab läbi seaduste, direktiivide, majandusalgatuste ja toetuste muuta oma tohu- tuid ehitusmahte tehis- ja looduskeskkonda vähem kahjustavaiks. USA võitleb, vähemalt praeguse valitsuse ajal, igati selliste tendentside vastu. Muutusi algatab seal hoopis tavapärane kelmi osatäitja: ärimaailm. Ärimaailm ei tee seda mingi moraalse käsu sunnil, vaid tavapärasest austusest kasumirea suhtes.{{8}} “Tööstusökoloogia” võib firma- dele miljoneid dollareid kokku hoida; selle raames käsitletakse tööstuslikke protsesse bioloogiliste protsessidena ning tootmine ja tarbimine muude- takse lineaarsest entroopilisest protsessist ringjaks ja energiasäästlikuks.

    Looduses jäätmeid pole, sest kõik selle “tootmisprot- sessid” on omavahel kõigil tasanditel seotud, alates kohalikust konnatiigist kuni maakerani. Mida üks organism enam ei vaja, kasutab ära teine. Biosfäär koosnebki neist suhetest: iga järgmine keerukusta- sand saab alguses sümbiootilisest suhtest alumiste tasanditega. Tööstusökoloogia imiteeribki seda sidusust. Jäätmetest saab järgmine müüdav või vahetatav kaup. Selle asemel et toota näiteks terast ja heita selle käigus tekkivad jääkained soovimatute kõrvalnähtudena kõrvale, kasutatakse neid jäätmeid mõnes teises ettevõttes või mõne muu tööstusliku protsessi käigus. (Näiteks terasetootmisel tekkivat kõrgahjuräbu võib kasutada betooni valmistamisel tsemendi aseainena. Jaapanis kasutatakse kuni 80% kõrgahjutsementi ning 20% tavalist portlandt- sementi. Euroopas taaskäideldakse sageli ehitus- terast.) Ei ole küll veel reegel, et ühe tootmistsükli jäätmed oleksid teise protsessi tooraine, kuid seal, kus seda katsetatakse, kannab see juba vilja, nagu näiteks Taanis Kalundborgis:

    <em>Projekti on kaasatud elektrijaam, /…/ vana nafta- töötlemistehas, farmaatsiatehas, seinaplaaditehas, väävelhappetootja, tsemenditootjad, kohalik põllu- majandus /…/ ning lähedal asuvad elumajad. 1980. aastate alguses hakati [elektrijaamas] ülejäävat auru naftatöötlemistehasele ja farmaatsiatehasele andma. Soojuse ülejäägid suunati kohalikku keskküt- tesüsteemi, see võimaldas loobuda 3500 kütteõliahju kasutamisest. 1991. aastal hakkas naftatöötlemiste- has oma heitgaasidest eraldama väävlit ning müüma seda väävelhappetootjale. /…/ [Elektrijaam] müüb oma lendtuha tsemenditootjale ning kavatseb /…/ müüa kipsijäägid seinaplaaditehasele /…/, farmaat- siatehas aga valmistab oma setetest kohalike talude jaoks väetist</em>.{{9}}

    Keskkonnasäästliku ehituse mitmepalgelisust arvestades pole mingit põhjust, miks need, kes pole end selle ehituslaadiga seni veel sidunud, ei peaks saama seda veelgi mitmekesistada. Euroopas on sellest trendist kõrvale jäämine üha vähem võimalik, ja seda mitte üksnes seetõttu, et energiasäästlikkuse nõuded muutuvad järjest karmimaks, vaid ka seetõt- tu, et firmad konkureerivad turul, kus ekspertteabe omajatel on teiste ees märgatav eelis. Ei saa öelda, et Euroopaski kiirustaks kõik oma senist praktikat edasi arendama. See nõuab aega ja raha ning paljud firmad eelistavad oodata, kuni miski neid selleks sunnib. Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi presi- dent Paul Hyett avaldas hiljuti jätkusuutliku ehituse globaalse alliansi ametisse pühitsemistseremoonial viibides kahetsust, et see uus meetod Ühendkuning- riigis tema erialal nii aeglaselt juurdub: “Ma ei saa meie organisatsiooni liikmetele peale suruda kohus- tusi, mis muudaks nad vähem konkurentsivõimeli- seks /…/ [Ent siiski], kas on vajalik põletada ventilatsi- ooni ja valgustuse nimel fossiilkütuseid iga kord, kui keegi WC-s käib? /…/ Hooned on ebaintelligentsed ning ka nende arhitektuur on ebaintelligentne.”{{10}}

    Ehkki mitte küllalt kiiresti, liigub see eriala Euroopa Liidus siiski – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et kliendid on aru saanud, et kuigi energiasäästlik hoone nõuab algselt suuremat kapitalimahutust, tuleb see raha märgatavalt väiksemate haldusku- lude näol “tagasi”. Kliendid on hakanud seda üha tähtsamaks pidama, kas siis päris oma maja ehitades või ka endale rentnikke otsides. USA-ski ei jää nafta igavesti odavaks ning kliendid hakkavad käituma samamoodi nagu kalli kütusega Euroopas.

    <strong>5. Pedagoogiline põhjus </strong>
    Kui arhitektuuribürood, keda süüdistatakse uuen- dustega venitamises, võivad end vabandada tege- like raskustega, millest praktilise abiga peaks üle saama, siis arhitektuurikoolidel sellist vabandust ei ole. Nende patulunastus peitub järgmise põlvkonna arhitektuurimõtlejate ja -teostajate väljakoolitami- ses. Nad võivad õigustatult protesteerida, et ei leia piisaval arvul kvalifitseeritud keskkonnasäästliku ar- hitektuuri õppejõude, aga see on vähemalt osaliselt nende endi tekitatud probleem. Keskkonnasäästlik arhitektuur on olemas juba kolmkümmend aastat. Tavapärast inertsuse taset arvestades tähendab see kahtkümmend kaotatud õpetamisaastat, kaheküm- ne aasta jagu oskajate õpetajate ja praktikute puu- dust ning seeläbi ka palju väiksemat ekspertteabe kogumit. Kuna selle teemaga pole suudetud varem tegelema hakata, siis on ka pedagoogiline osa loo- mulikult alles lapsekingades. Kuidas saab õpetada arhitektidele mingit tehnilist oskust, millesarnast teist ei eksisteeri, mis on ehitusprotsessis kohal kontseptsioonist kuni ehituseni ning kannab endas tohutult suuri vormilisi tagamaid ? Milline on parim viis õpetada arhitektuuritudengeid žongleerima vor- miliste ja keskkondlike aspektidega nii, et kumbki aspekt teist ei lämmataks?

    Näiteks Arhitektuuriassotsiatsioonil, kus ma kuni viimase ajani õppejõuna tegutsesin, on olemas nii pikaajaline kui ka arenev õppemeetod, millest lähtuda. Kumbki neist pole täiesti rahuldav, kuid mõlemad juhivad viisideni, mille abil on võimalik saavutada efektiivsemaid sünteese.

    Pikaajalist meetodit, keskkonna- ja energia- teemalist magistriprogrammi rakendatakse Arhite ktuuriassotsiatsiooni magistrantuuris ning see on kestnud juba seitseteist aastat; see on kui kauge kuu, mis liigub orbiidil ümber oma keeva planeedi, milleks on ülejäänud kool. Noored arhitektid, mõned alles äsja diplomi saanud, mõnel seljataga paariaastane praktika, veedavad intensiivse aasta, omandades keskkonnasäästliku projekteerimise põhimõtteid, võimet mõelda välja viis probleeme lahendada, ning – mis kõige olulisem – oskust kasutada kõige uudsemaid keskkonnaalaseid tarkvaraprogramme. Kursuse kõige tähtsam osa ongi arvutianalüüs ja -simulatsioon. Mõnes mõttes on see hea: see on täpne, konkreetne ning võimaldab õpilastel selgelt näha, millised otsused on keskkonna vaatenurgast kasulikud. Teisest küljest on see halb: õpilastel pole aega integreerida uut meetodit oma sissetöötatud projekteerimislaadi.

    Alternatiivse pedagoogilise lähenemise võib leida Arhitektuuriassotsiatsiooni põhiõppest, nii kraadi- kui ka diplomiõppest. Mõningad üksused on siin koolist ja üksteisest sõltumatult otsustanud kaasata õppekavasse teatud keskkonnasäästliku projekteerimise vorme – peamiselt ühe või mitme üheaegse vormiloome vahendina. Iganädalasse õppesse ei ole kaasatud eksperte, tegu on puhtalt altpoolt tuleva initsiatiiviga, ent arenev pedagoogiline mudel on arhitektide jaoks paljutõotavam: õpilased töötavad välja kontseptuaalsed raamistikud, millel pole sageli midagi pistmist “keskkonnaga”, ning uurivad samal ajal vastavalt vajadusele ka keskkonnasäästliku projekteerimise erinevaid aspekte. Nende intellektuaalne huvi on seega nii kultuuriline kui ka keskkonnaalane ning dialoog nende kahe vahel annabki projekteeritavale lõpliku kuju. Tulemust piirab aga siiski sisend ise. Õpilased võivad ju edukalt uurida fotogalvaanilisi elemente, vee puhastamist pillirooväljakutega ning taaskasutatud materjale, kuid nad ei ole võimelised panema proovile ei oma empiirilisi vaatlustulemusi ega ka oma lõppjäreldusi. Neil pole magistriprogrammis suure vaevaga saadud oskust võimalik analüüsida ja simuleerida. Vaja oleks keskkonna- ja energiateemade ning õppeüksuste meetodite kombinatsiooni nii bakalaureuseõppes kui ka edasistel õppetasemetel.

    Kirjeldatud pedagoogiline väli, nagu ka selle praktika, on avatud uuendustele ja eksperimen- teerimisele. Euroopas kasvab üliõpilaste hulgas nõudmine keskkonnatundlikuma õppe järele. Seda soovi toetab kindlalt ka Briti Kuninglik Arhitektuu- riinstituut, kus nüüdsel ajal nõutakse kõigilt üksus- telt jätkusuutliku arhitektuuri õpetamist. See on hakanud mõjutama ka kooli valikut: kui üliõpilane ei leia ühest koolist soovitud ainet, astub ta teise kooli. Üliõpilased suhtuvad üha suurema kriitikaga õppe- jõududesse, kes ei oska või ei taha mõelda kesk- konnasäästlikult. Tegelikult tuleks hakata mõtlema õppejõudude massilisele ümberõppele. Pole nende süü, et nende hariduses ei rõhutatud keskkonna- teadlikkust, kuid nende teadmatus – nii praktilises kui ka kontseptuaalses plaanis – hakkab ohustama koolide edukust. Need, keda moraalsed imperatiivid ei puuduta ning keda “pöördunute” libe pühalikkus keskkonnahoidlikkuse teelt veelgi kaugemale kal- lutab, peaksid siiski arvestama, et keskkondlikkuses leidub piisavalt intellektuaalset ja esteetilist pinget, mille tõttu tasub asjaga tutvuda.

    Praeguse aja avangardistlike ning keskkondlike arhitektide huvid ristuvad looduses ning kui kumbki pooltest keeldub seda ühisosa tunnistamast, on see ajast-arust ning piirav suhtumine. Täiesti alusetu on entusiasmi mittejagavate osapoolte hulgas levinud mõtteviis, et keskkonnasäästlikkuse vältimatud vajadused seavad ohtu nende loomingulise vabaduse. Suhe biosfääriga, mis on veidi küpsem algelisest “anna- anna”-suhtumisest, nõuab nüüdsel ajal teatud piiride järgimist. Piirid on või peaksid olema tõmmatud teatud materiaalse ekspluateerimise vormide ette, kuid neid parameetreid järgides avastame end olukorrast, mille kohta Essexi ülikooli sotsioloog Ted Benton kasutas väljendit “seotud, kuid piiramatu”.{{11}} Mõned arhitektid on isegi hakanud uurima piirangutes (materiaalsetes, mitte intellektuaalsetes) peituvat võimalikku uudsust, kuivõrd neile ei meeldi kõige uue seostamine piiramatusega. Senimaani on jäänud selgusetuks, miks keskkonnasäästlikul arhitektuuril arvatakse olevat loovusele katastroofilisem mõju kui muudel piirangutel, millega arhitektid silmitsi seisavad: eelarve, klientide nõudmised, ehitusmäärused. Vastupidi, piirangud aitavad langetada vähem meelevaldseid kujunduslikke otsuseid, mis tuginevad põhjalikumalt sellele, mis on “päris”. Võimalik, et siin peitubki üks põhjustest, miks keskkondlikkus on paljudele nii vastuvõetamatu: tegu pole praktilise murega aja- ja rahakulu suurenemise pärast, vaid kohati selgelt väljenduva, kohati aga varjatud vastupanuga arhitektuurile kui sellisele. Kuid kultuuris, mis on üha enam võimeline ühendama loodust ja traditsiooni, on täiesti arusaamatu, kui mõtlevad ja andekad inimesed tegelevad jätkuvalt tohutult suure võimalusteskaala üksnes ühe servaga.

    <em>Susannah Hagan juhib jätkusuutliku arhitektuuri magistrikursust Ida-Londoni ülikoolis ning teeb Cambridge’i ülikooli Martin Centre’is ühesemestrilist uurimistööd. Ta on avaldanud teosed </em>Taking Shape, a cultural assessment of environmental architecture <em>(Vormi saavutamine: environmentalistliku arhitektuuri kultuuriline hindamine), </em>City Fights <em>(Linnavõitlused; koos Mark Hewittiga), esseid jätkusuutlikust linnast, teose </em>More with Less: MCA Architects, a catalogue raisonné <em> (Enam vähema abil: MCA arhitektid, catalogue raisonné) ning arvukalt artikleid. Artikkel (originaalis </em>Five Reasons to Adopt Environ- mental Design<em>) on ilmunud ajakirjas Harvard Design Magazine, Spring/Summer 2003, Number 18. Autori loal tõlkinud Tiina Randus.</em>

    [[3]] Sanford Kwinter, “The Genius of Matter: Eisenman’s Cincinnati Project,” kogumikus Re-Working Eisenman (London: The Academy Group Ltd., 1993), 93.[[3]]
    [[4]] Greg Lynn, Folds, Bodies, and Blobs (Brüssel: Books-By- Architects, 1998), 83.[[4]]
    [[5]] Peter Eisenman, “Centre for the Arts, Emory University, Atlanta,” Greg Lynni toimetatud kogumikus Folding in Architecture: Architectural Design Profi le No. 102 (London: Academy Group Ltd., 1993).[[5]]
    [[6]] Catherine Slessor, Eco-Tech: Sustainable Architecture and High Technology (London: Thames and Hudson, 1998).[[6]]
    [[7]] Energia (peaaegu alati fossiilkütustest), mis kulub hoone ehitamiseks vaja minevate materjalide hankimiseks, töötlemiseks ja transportimiseks. Environmentalistliku arhitektuuri eesmärk on hoone peidetud energia miinimumini viia. Paraku on selliste vähenduste süstematiseerimine nii keerukas, et hoone energiasäästlikkust hinnates võetakse peidetud energiat Suurbritannias arvesse väga harva, kui üldse – isegi mitte ehitusseadustikus.[[7]]
    [[8]] “2001. aastal Illinoisi meditsiinitarvete tootja Baxter Internationali koostatud raportis toodi detailselt välja, kuidas seitsme aasta jooksul läbiviidud energia- ja veetarbimise vähendamine, parem jäätmetöötlus ning taaskäitlemine aitasid neil tänavu kokku hoida 53 miljonit dollarit. See summa moodustas peaaegu 10% fi rma puhaskasumist.” Time, 26. august, 2002, nr 30.[[8]]
    [[9]] Sim van der Ryn ja Stuart Cowan, Ecological Design (Washington, D.C.: Island Press, 1996), 114.[[9]]
    [[10]] “Hyett Addresses Building Summit,” RIBAJournal, September 2002, 97. 11 Ted Benton, Natural Relations: Ecology, Animal Rights, and Social Justice (London; Verso, 1993), 177.[[10]]

  4. Greg Lynn, Folds, Bodies, and Blobs (Brüssel: Books-By- Architects, 1998), 83.
  5. Peter Eisenman, “Centre for the Arts, Emory University, Atlanta,” Greg Lynni toimetatud kogumikus Folding in Architecture: Architectural Design Profi le No. 102 (London: Academy Group Ltd., 1993).
  6. Catherine Slessor, Eco-Tech: Sustainable Architecture and High Technology (London: Thames and Hudson, 1998).
  7. ses, geograafias, kultuuriteoorias, filosoofias, majanduses, kaunites kunstides, loodus- teadustes ning viimaks ka arhitektuuris on toimu- mas põhjalik ja laiaulatuslik materiaalse kultuuri ümberhindamine, millega kunagi tegid algust veidrikud ja hipid. Arhitektuuris aga keelduvad pal- jud end selle ümberhindamisprotsessiga sidumast. Nende jaoks on keskkondlikkus midagi häbiväär- set. Selles pole ei uudsust, sära ega stiili. Sellega tegelevad ainult vagatsejad ja halvasti riietujad. Nende analüüs on lühinägelik, nende veendumus- ed naiivsed, kogu ettevõtmise füüsika on kahtlus- täratav, metafüüsika aga absurdne. See on paradiis andetuile, kelle jaoks eetika asendab esteetika, ilma et keegi pahandaks.

    Kui need vastuväited ka kunagi tõele vastasid, siis nüüd enam mitte. Ülaltoodud karikatuuri asemel on valdavaks saanud teistsugused arusaamad keskkondlikkusest, mille järgi on see sama keerukas, nõudlik ning varjundirikas kui kõik teisedki intellektuaalsed kinnismõtted, millest avangard on seni inspiratsiooni ammutanud. Arhitektuuris ei ole keskkonnatundlik projekteerimine üksnes praktiliste probleemide praktiline lahendustekompleks; see on keskkondlikkuse ühe haarme keerukas otspunkt. Keskkondlikkus iseenesest on modernistlik metanarratiiv, mis on lastud läbi postmodermismi pesurulli: selle eesmärgid on universaalsed, kuid vahendid sõltuvad individuaalsetest tingimustest. Selle universaalse kehtivuse ambitsioon lähtub inimesest, kes on kohastunud füüsiliselt jätkusuutlikus süsteemis (looduses). Et see tingimus on kõigil inimestel ühine, olgu kultuurilised erinevused millised tahes, oleme me võrdselt kohustatud kaitsma seda, mis meid füüsiliselt elus hoiab. See, et loodus on kultuuriline konstruktsioon, on vältimatu, protestigu mõned kui palju tahes: “[S]ee ei ole mitte keel, mille osoonikihis on auk; seda “päris” asja reostatakse ja rikutakse üha edasi, isegi kui me oma dekonstruktiivse sisekaemuse tähenduslikule tasemele tõstaksime,” kirjutab inglise filosoof Kate Soper.[1]Selle universaalse tagamõtte korrelaadiks on äratundmine, et eraldiseisev on sama tähtis kui universaalnegi ning et tervik koosneb hulgast väga eripärastest osadest, mis eristuvad nii kultuuriliselt kui ka materiaalselt. Meie kohustused – kerge kummardusega Marxile – võtavad vormi “igaühele vastavalt tema vajadustele, igaühelt vastavalt tema looduse kasutamise (või ärakasutamise) määrale”. Saksa sotsioloog Ulrich Becki jaoks on keskkondlikkus modernismi uus faas, “postimperialistlik”, tema enda sõnastuses “refleksiivne modernism “: “Modernsus on /…/ võtnud üle oma vastandi rolli – ületada traditsioone, vallutada looduslikke piirajaid.”[2]

    Tehiskeskkonnas, millest pärineb 50 protsenti kõigist inimese loodud kasvuhoonegaasidest, on ilmselgeks kandidaadiks selle “ületamise” juhi positsioonile loo- mulikult arhitekt. Sest ehkki arhitekti otsene füüsiline panus on minimaalne, on tema kultuuriline mõju ebaproportsionaalselt suur nii ehitusala sees kui ka üha enam sellest väljaspool. Tegelikult on vähemalt viis põhjust, miks arhitektuurikoolid ja -bürood peak- sid keskkonnasäästlikkuse kinda üles korjama.

    <strong>1. Intellektuaalne põhjus </strong>
    Keskkonnateadlikud arhitektid pole ainsad, kes leiavad, et looduse toimimine ja korraldus on kaugelt üle meie materiaalsest kultuurist. Pärast loodusesse kui eeskujusse ambivalentselt suhtunud modernismi püüdlusi oleme taas, seekord sügavama mõistmi- sega varustatult, jõudnud uut tüüpi loodusekul- tuse juurde. Seda võib leida väga ootamatutest kohtadest: nii kõige ülevamatest kultuurikommen- taariumide templitest kui ka kõrgeimatest arhitek- tuurilistest tippudest. Nii kõneleb Sanford Kwinter mateeria võrgutavusest: “Semiootilised struktuurid on binaarsed, hierarhilised, suletud /…/ Mateeria on sõna otseses mõttes tulvil omaduste, asümmeetriate, ebahomogeensuste ja singulaarsuste mõistatusi /…/ Mateeria on lühidalt öeldes aktiivne, dünaamiline ja kreatiivne.”[3 ]Just looduse eripära ja dünaamilisust – võimet korrata ilma kordamata ning areneda, omadust, mis mehhaanilisel masstootmisel puudub – on meil nüüd võimalik materiaalses kultuuris imi- teerida (kõige drastilisemalt vast biotehnoloogias). Mida rohkem need meie käeulatusse satuvad, seda kannatamatumaks muutuvad mõned arhitektid ar- hitektuuri konventsionaalsete piiride suhtes: “Täpne, proportsionaalne, fikseeritud ja staatiline geomeet- ria, mis pealtnäha on arhitektuurile loomuomane, ei ole võimeline kirjeldama kehalist mateeriat ega selle ettenägematuid mõjusid /…/ Arhitektuur peab algama amorfse aine adekvaatsest kirjeldamisest läbi ebatäpse, kuid jõulise geomeetria, /…/ mitte täpse geomeetria ebaadekvaatse staatilisuse häirimisest.”[4] Selle mõttekäigu kohaselt näib eesmärk olevat üksnes formaalne. Seda mõtteviisi järgides ei olegi võimalik eksida: kui arhitektuur puudutab represen- tatsioone, ja representeeritav asi on nihestumas, siis on arhitektuuri sundimine “kirjelduse” nihestamisele ju äärmiselt olulise tähtsusega. Mõned arhitektid on selleni juba jõudnud. Näiteks eksperimenteeris Peter Eisenman 1980. aastatel juba vormide genereerimise eesmärgil geoloogiliste nähtustega.[5]

    Uudne on nüüd üksnes soov anda vormiliselt edasi looduse dünaamilisi aspekte, mitte staatilisi omadu- si, mida on ometi lihtsam edasi anda. See omakor- da tõstatab küsimuse: kui valitseb sedavõrd suur huvi selle vastu, kuidas arvuti- ja loodusteadused paljastavad looduse seni arusaamatuks jäänud toimemehhanisme, siis miks piisab paljast nende nägemisest? Miks ei väljendata kannatamatust mit- te üksnes siis, kui arhitektuur esindab ebatäielikku pilti reaalsusest, vaid ka siis, kui see toimib eba- täieliku reaalsusena? Teadusalad, mis võimaldavad meil näha, ja neist sõltuvad tööstusharud kihutavad taas arhitektuurist ette, et sügavamalt ja põhjaliku- malt kui iial varem looduslike protsessidega kokku sulada. Ainus arhitektuuri loomise viis, mis üldse püüabki nendega sammu pidada, on keskkondlik- kus (environmentalism).

    <strong>2. Praktiline põhjus </strong>
    Nende vahel, kes võtavad uut loodusemudelit kui uute loovate strateegiate ja/või vormide allikat, ja nende vahel, kelle jaoks peituvad selles uued ehitamise ja hoonete toimimise/haldamise viisid, valitseb tohutu lõhe. Viimastel puudub esimeste intellektuaalne „pürotehnika“. Esimestel puudub vii- maste intellektuaalne järjekindlus. Thomas Herzogi või Glenn Murcutti lugemine pole ligilähedaseltki sama inspireeriv kui Kwinteri ja Lynni lugemine, kuid nende loodud hoonete lugemine võib seda olla. Keskkondliku suuna viljelejate uuenduslikkus peitub nende hoonetes, mitte nende algatatud diskussioonides. Ent keskkonnatundlikkusest lähtudes on hoone vorm äärmiselt oluline, nagu ka asend ilmakaarte suhtes ning kasutatud materjalid. Detailsemal tasandil muutuvad oluliseks ka kesk- kondliku arhitektuuri seadmed ja tehnikad: fotogal- vaanilised ja päikesepaneelid (kasutada või mitte), (päeva)valgusriiulid, (päeva)valguslambid, arhitek- tuurilised sirmiseadmed, puhvertsoonid, taimed, hübriidsed kütte-, ventilatsiooni- ja kliimasüstee- mid (osaliselt mehhaanilised, osaliselt passiivsed), ventilatsioonišahtid jne.

    Mõned arhitektid käsitlevad keskkonnasäästlikku sõnavara liiga suure teatraalsusega (näiteks britid Edward Cullinan ning Feilden, Clegg ja Bradley, itaallane Mario Cucinella ning malailased Hamzah ja Yeang), liialt paljud arhitektid aga liiga vähese te- atraalsusega. Arhitektuuris on kõige huvitavamad loojad just need, kes igasugusest keskkondlikust funktsionalismist välja murravad – näiteks holland- lane Mecanoo, inglise-saksa tandem Sauerbruch ja Hutton, Alsop ja Stromer, ning prantslased Jourda, Perraudin ja Edouard François (kes pakub huvi pigem oma kujundikeele, mitte energiasäästlikkuse tõttu). Erinevate strateegiate ja arhitektide skaala on määratu lai nii arhitektuuribüroode vahel kui ka mõnikord nende sees, sest büroodele ja arhi- tektidele mõjuvad erinevad kultuurilised ja kesk- kondlikud kontekstid. Mõned arhitektid järgivad keskkonnasäästlikku mõtet kuni selle loogiliste järeldusteni, teised aga mitte. Mõned teevad seda vahetevahel, teinekord aga ka mitte. Erinevus arhi- tektide vahel, kes on teinud sel teel vaid üksikuid samme, ja nende vahel, kes on tee lõpuni käinud, on väga õpetlik. Ehk kõige tuntumad arhitektid, kes on võtnud ette modernismi ümbertegemise, on need, keda kunagi nimetati kõrgtehnoloogilisteks, ent ristiti Catherine Slessori poolt ümber ökoteh- noloogilisteks: need on Richard Rogers, Norman Foster ja Nicholas Grimshaw.[6]

    Nende töödes ilmneb selgelt väljendatud kavatsus oma hoonete keskkonnasõbralikkust tõsta ning vaikimisi väljendatud iha oma senisest loometeest ja sellega kaasnenud kommertsedust mitte liialt kau- gele eksida. Seetõttu lähevad nad oma reformitud modernismiga üksnes teatud piirini. Näiteks kasuta- vad nad endiselt kõrgete tehniliste näitajatega ma- terjale, tööstuslikult toodetud metalli ja klaasi, milles on suurel hulgal „lukustatud energiat”.{{7 }}Näiteks võib tuua Grimshaw’ Börse ja Rogersi DaimlerChrysleri peahoone, mis mõlemad asuvad Berliinis, ja Fosteri Swiss Reinsurance Banki Londonis.

    Ent seisukohadki arenevad. Rogersi Tribunal de Grande Instance Bordeaux’s (1998) lisab büroo tava- lisele materjalidepaletile ka puidu. Kohtuhoone kõik seitse eraldi asetsevat betoonalusel põhimahtu on lamineeritud puidust, mida väljast katavad seedri- liistud ning seest vineer. Puit on keskkondlikust vaatevinklist hea materjal mitte üksnes seepärast, et see on halb sooja- ja külmajuht, vaid ka seepärast, et see ei lisa atmosfääri süsinikku (kui välja arvata transport ja raie). See pole kooskõlas Rogersi Borde- aux’ kohtukompleksi kontoribloki ehitusel kasutatud alumiiniumi ning katuste vaskkattega – kuid võtab aega, enne kui ühe praksise sisemised vastuolud talumatuks muutuvad.

    Fossiilkütuste tarbimise, arhitektuurilise mõjususe ning hoonete konstruktsiooni vahel jäädakse alati kompromisse tegema. Ökotehnoloogilisuse tegelik panus ei puutu üldse energiasäästlikkuse tõstmisse ega metodoloogilisse järjepidevusse. Selle väärtus peitub mujal: esiteks tõstab see keskkondliku ehituse tehnoloogilist täiuslikkust, mis pole ka üllatav, sest innovatsioon ongi selle laadi mõte; teiseks töötab see nagu Trooja hobune. Juba nende arhitektide vastumeelsus selle suhtes, et nende arhitektuurset identiteeti lahjendatakse ökodisainiga, on taganud selle, et neil on õnnestunud säilitada võimsad kommerts- ja institutsionaalsed kliendid, kes ootavad kaubamärgina tuttavlikku stiili ning kes on samal ajal siiski kohustatud keskkonnasäästlikkusega vähemalt tegemist tegema. Sellest muidugi ei piisa, kuid korrakem: võtab aega, enne kui tegevuse ja tahte vahelised vastuolud muutuvad küllalt piinlikuks, et need on targem lahendada, ja vähemasti Rogers läheb oma loomingus palju kaugemale kui keskkondlik dekoor.

    Rogersi endine partner Renzo Piano on aga lahen- danud palju suurema hulga kõrgtehnoloogilisuse ja keskkondlikkuse vahelisi vastuolusid, loobudes selleks kõrgtehnoloogia sirgjoonelisusest. Selle nih- ke näiteks on tema büroo poolt Uus-Kaledooniasse kanakadele ehitatud Tjibaou kultuurikeskus. Nii kes- kuse kui ka ümbritseva maastikukujunduse kesksed ideed tuletati kanaka mütoloogiast, mis omakorda tuleneb suuresti kohalikust kliimast ja topograafi- ast. Ümber keskuse lookleb “kanakade rada”, mis sümboliseerib kanakade kultuuriloome nelja faasi: põllumajandust, elupaika, surnute riiki ja hingede maailma, mis kõik on tihedalt seotud kindlate kivide, taimede ja puudega. Keskus ise on kujundatud raja- na, mis järgib kanakade tseremoniaaltee ülesehitust: seda ääristavad puud ja selle lõpus asub pealiku hütt. Keskuse tseremoniaalteed ääristavad puude asemel kümnesse puust “kesta” ehk hütti paigutatud funktsioonid , mis moodustavad “küla”. Väliskonstruktsiooni kestad, mis Tjibaou kultuuri- keskuse kujunduses domineerivad, loodi algselt kultuurilistel, mitte klimaatilistel põhjustel ja need viitavad kanakade hüttidele. Hiljem neid pisut tei- sendati, et keskkonnasäästlikku aspekti tõhustada. Seeläbi muutus nende koonusjas, kanakade hüttide katuseid meenutav kuju poolekslõigatud koonuse kujuliseks – see aitas suurendada ventileeritava õhu mahtu. Nii traditsioonilis-vernakulaarse kui ka kaasaegse lähenemise strateegia on kliimast lähtuv ning kasutab ära Vaiksel ookeanil puhuvaid püsituu- li. Väliskonstruktsioonid on valmistatud iroko-puust, kuni kahekümne meetri kõrgused lamineeritud puidust elemendid toetavad horisontaalseid kumer- liiste. See võimaldab õhu vaba liikumist liistude ning “ribikardinatega” kaetud sisekesta vahel. Nn. ribikar- dinad on arvutiga juhitavad ning programmeeritud lõpuni avanema, kui puhub vaid kerge tuuleke, ja sulguma, kui tuule kiirus suureneb. Kui tuul muudab suunda, toimub ventilatsioon läbi hoonekülje ala- serva, väljasuunatav õhk väljub topeltkesta ülaosast. See lahendus töötati välja tänu tuuletunnelikatse- tele ja arvutisimulatsioonidele, mille teostajaiks olid Ove Arup koos kaastöötajatega ning Centre Scienti- fique et Technique de Batiment.

    Tulemuseks on arhitektuuriline lahendus, mis meenu- tab kanakadele nende endi minimalistlikku arhitek- tuuri, kuid ei püüa seda millegagi imiteerida. Piano püüdis hoolega vähimatki kitšielementi vältida. Selle asemel imiteerib ta kanakade reaktsiooni kliimale, pöörates samasugust tähelepanu passiivsele ventilat- sioonile, kuid kasutades väga erinevaid materjale ja hoopis teistsugust tehnilise keerukuse taset. Näiteks toetuvad lamineeritud puidust piilarid valuterasest alustele, mis tuli ehitusplatsile toimetada teiselt poolt Vaikset ookeani, nagu ka arvutid ja ribakatikud. Ehkki igasuguses mahus ja keerukusastmes ehitustöö materjalivaesel saarekesel nõuab teatavat importi, oleks fundamentalistidest ökoarhitektid teinud teist- suguse valiku. Energiasääst oleks kahtlemata olnud suurem, kuid saavutatud efekt mitte nii tõhus. Lausa hämmastav, kuidas Piano on lasknud kliimal vormi inspireerida, ja seda tasemel, mida tema endised kõrgtehnoloogilised kaastöötajad pole saavutanud; seeläbi on tema arhitektuur muutunud mitmepal- gelisemaks, aga kolleegide oma ei ole. See ongi tema valik. Mõned modernismi esimese põlvkonna esindajad – Aalto, Baragan ning aeg-ajalt ka Le Cor- busier – valisid teise tee ning jäid rahvusvahelise stiili idioomi raamesse, reageerides kliimale arhitektuurili- selt, näiteks päikesesirmidega (brise soleil).

    <strong>3. Tehniline põhjus </strong>
    Keskkondlik arhitektuur on väga nõudlik. Küsimus pole üksnes paaris lihtsas ja intuitiivses liigutuses – näiteks põhjapoolkeral asuva hoone lõunapoolse fassaadi katmine suveks päikesesirmidega ning põhjapoolse fassaadi kaitsmine talvel –, ehkki on lausa hämmastav, kui paljud ei taipa sedagi teha. Keskkonnasäästlik arhitektuur sai alguse ehitus- füüsikast, ja seal see ka lõpeb. Mida keerukamad on ruum ja ruumiprogramm, seda keerukamad on interjööri sees ning interjööri ja eksterjööri vahel toimivad füüsikalised suhted. Väga olulised on ka hoone ehitamisel kasutatud materjalid. Enam ei saa me betooniga nagu plastiliiniga mängida. Materja- lidel on väga erinev juhtivus – ja peegeldusvõime, mis mõjutavad otseselt hoone keskkonnamõjusid. Võimsa keskkonnatarkvara arengut soodustab vajadus enne ehituse algust katsetada passiivse- te või hübriidsete hoonete keerukat füüsikalist toimimist, et veenduda, kas hoone sisekeskkond on pärast tavapäraste energiamahukate mehhaa- niliste süsteemide vähendamist või eemaldamist rahuldaval määral juhitav . Mida ambitsioonikam on projekt, seda vajalikum on modelleerimine, sest hoone taasavamine välismõjudele toob kaasa rohkem muutujaid kui suletud hoone – päikese- kiirguse kõikumine, tuule kiirus, niiskus jne. Samal ajal peab keskkonnasäästlik hoone vastama palju kõrgematele mugavus- ja funktsionaalsusnõuetele kui vernakulaarne hoone, vähem energianõudliku arhitektuuri senine mudel.

    Vajadus mõista loodusjõudude ja hoonete vaheliste suhete mustreid on tekitanud nõudmise arvutusvõimsuse järele, mis oleks võimeline sellist analüüsi läbi viima. Üksnes siis, kui suudame loodusliku maailma tegeliku keerukuse küberruumi üle viia, suudame testida veel ehitamata hoonete toimimist keskkonnas. Disaineritele ja mitteinseneridele mõeldud programmid, näiteks Radiance ja Ecotect, on küll inspireerivad, ent ka väga nõudlikud. Radiance on füüsikal põhinev valgussimulatsiooni programm, mis demonstreerib päevavalguse kvaliteeti ja tugevust igas hoone osas kas ühe päeva või ühe aasta lõikes. Ecotect on 3-mõõtmeline modelleerimisliides, mis võtab täielikult arvesse hoone akustikat, termilisust, valgust, päikesekiirgust ja eelarvelisi piiranguid ning toob ühtaegu välja nii kontseptuaalse kui ka lõpliku projekti iseärasused. Ent keskkonnasäästlik projekt ei välistagi vormi või programmi keerukust. Materialistliku kultuuri ümberpositsioneerimine teeb küll lõpu mõningatele senistele tavadele, ent paneb ka aluse uutele.

    <strong>4. Majanduslik põhjus </strong>
    Euroopas tuleb keskkonnasäästlik reform ülevalt alla. Euroopa Liit püüab läbi seaduste, direktiivide, majandusalgatuste ja toetuste muuta oma tohu- tuid ehitusmahte tehis- ja looduskeskkonda vähem kahjustavaiks. USA võitleb, vähemalt praeguse valitsuse ajal, igati selliste tendentside vastu. Muutusi algatab seal hoopis tavapärane kelmi osatäitja: ärimaailm. Ärimaailm ei tee seda mingi moraalse käsu sunnil, vaid tavapärasest austusest kasumirea suhtes.{{8}} “Tööstusökoloogia” võib firma- dele miljoneid dollareid kokku hoida; selle raames käsitletakse tööstuslikke protsesse bioloogiliste protsessidena ning tootmine ja tarbimine muude- takse lineaarsest entroopilisest protsessist ringjaks ja energiasäästlikuks.

    Looduses jäätmeid pole, sest kõik selle “tootmisprot- sessid” on omavahel kõigil tasanditel seotud, alates kohalikust konnatiigist kuni maakerani. Mida üks organism enam ei vaja, kasutab ära teine. Biosfäär koosnebki neist suhetest: iga järgmine keerukusta- sand saab alguses sümbiootilisest suhtest alumiste tasanditega. Tööstusökoloogia imiteeribki seda sidusust. Jäätmetest saab järgmine müüdav või vahetatav kaup. Selle asemel et toota näiteks terast ja heita selle käigus tekkivad jääkained soovimatute kõrvalnähtudena kõrvale, kasutatakse neid jäätmeid mõnes teises ettevõttes või mõne muu tööstusliku protsessi käigus. (Näiteks terasetootmisel tekkivat kõrgahjuräbu võib kasutada betooni valmistamisel tsemendi aseainena. Jaapanis kasutatakse kuni 80% kõrgahjutsementi ning 20% tavalist portlandt- sementi. Euroopas taaskäideldakse sageli ehitus- terast.) Ei ole küll veel reegel, et ühe tootmistsükli jäätmed oleksid teise protsessi tooraine, kuid seal, kus seda katsetatakse, kannab see juba vilja, nagu näiteks Taanis Kalundborgis:

    <em>Projekti on kaasatud elektrijaam, /…/ vana nafta- töötlemistehas, farmaatsiatehas, seinaplaaditehas, väävelhappetootja, tsemenditootjad, kohalik põllu- majandus /…/ ning lähedal asuvad elumajad. 1980. aastate alguses hakati [elektrijaamas] ülejäävat auru naftatöötlemistehasele ja farmaatsiatehasele andma. Soojuse ülejäägid suunati kohalikku keskküt- tesüsteemi, see võimaldas loobuda 3500 kütteõliahju kasutamisest. 1991. aastal hakkas naftatöötlemiste- has oma heitgaasidest eraldama väävlit ning müüma seda väävelhappetootjale. /…/ [Elektrijaam] müüb oma lendtuha tsemenditootjale ning kavatseb /…/ müüa kipsijäägid seinaplaaditehasele /…/, farmaat- siatehas aga valmistab oma setetest kohalike talude jaoks väetist</em>.{{9}}

    Keskkonnasäästliku ehituse mitmepalgelisust arvestades pole mingit põhjust, miks need, kes pole end selle ehituslaadiga seni veel sidunud, ei peaks saama seda veelgi mitmekesistada. Euroopas on sellest trendist kõrvale jäämine üha vähem võimalik, ja seda mitte üksnes seetõttu, et energiasäästlikkuse nõuded muutuvad järjest karmimaks, vaid ka seetõt- tu, et firmad konkureerivad turul, kus ekspertteabe omajatel on teiste ees märgatav eelis. Ei saa öelda, et Euroopaski kiirustaks kõik oma senist praktikat edasi arendama. See nõuab aega ja raha ning paljud firmad eelistavad oodata, kuni miski neid selleks sunnib. Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi presi- dent Paul Hyett avaldas hiljuti jätkusuutliku ehituse globaalse alliansi ametisse pühitsemistseremoonial viibides kahetsust, et see uus meetod Ühendkuning- riigis tema erialal nii aeglaselt juurdub: “Ma ei saa meie organisatsiooni liikmetele peale suruda kohus- tusi, mis muudaks nad vähem konkurentsivõimeli- seks /…/ [Ent siiski], kas on vajalik põletada ventilatsi- ooni ja valgustuse nimel fossiilkütuseid iga kord, kui keegi WC-s käib? /…/ Hooned on ebaintelligentsed ning ka nende arhitektuur on ebaintelligentne.”{{10}}

    Ehkki mitte küllalt kiiresti, liigub see eriala Euroopa Liidus siiski – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et kliendid on aru saanud, et kuigi energiasäästlik hoone nõuab algselt suuremat kapitalimahutust, tuleb see raha märgatavalt väiksemate haldusku- lude näol “tagasi”. Kliendid on hakanud seda üha tähtsamaks pidama, kas siis päris oma maja ehitades või ka endale rentnikke otsides. USA-ski ei jää nafta igavesti odavaks ning kliendid hakkavad käituma samamoodi nagu kalli kütusega Euroopas.

    <strong>5. Pedagoogiline põhjus </strong>
    Kui arhitektuuribürood, keda süüdistatakse uuen- dustega venitamises, võivad end vabandada tege- like raskustega, millest praktilise abiga peaks üle saama, siis arhitektuurikoolidel sellist vabandust ei ole. Nende patulunastus peitub järgmise põlvkonna arhitektuurimõtlejate ja -teostajate väljakoolitami- ses. Nad võivad õigustatult protesteerida, et ei leia piisaval arvul kvalifitseeritud keskkonnasäästliku ar- hitektuuri õppejõude, aga see on vähemalt osaliselt nende endi tekitatud probleem. Keskkonnasäästlik arhitektuur on olemas juba kolmkümmend aastat. Tavapärast inertsuse taset arvestades tähendab see kahtkümmend kaotatud õpetamisaastat, kaheküm- ne aasta jagu oskajate õpetajate ja praktikute puu- dust ning seeläbi ka palju väiksemat ekspertteabe kogumit. Kuna selle teemaga pole suudetud varem tegelema hakata, siis on ka pedagoogiline osa loo- mulikult alles lapsekingades. Kuidas saab õpetada arhitektidele mingit tehnilist oskust, millesarnast teist ei eksisteeri, mis on ehitusprotsessis kohal kontseptsioonist kuni ehituseni ning kannab endas tohutult suuri vormilisi tagamaid ? Milline on parim viis õpetada arhitektuuritudengeid žongleerima vor- miliste ja keskkondlike aspektidega nii, et kumbki aspekt teist ei lämmataks?

    Näiteks Arhitektuuriassotsiatsioonil, kus ma kuni viimase ajani õppejõuna tegutsesin, on olemas nii pikaajaline kui ka arenev õppemeetod, millest lähtuda. Kumbki neist pole täiesti rahuldav, kuid mõlemad juhivad viisideni, mille abil on võimalik saavutada efektiivsemaid sünteese.

    Pikaajalist meetodit, keskkonna- ja energia- teemalist magistriprogrammi rakendatakse Arhite ktuuriassotsiatsiooni magistrantuuris ning see on kestnud juba seitseteist aastat; see on kui kauge kuu, mis liigub orbiidil ümber oma keeva planeedi, milleks on ülejäänud kool. Noored arhitektid, mõned alles äsja diplomi saanud, mõnel seljataga paariaastane praktika, veedavad intensiivse aasta, omandades keskkonnasäästliku projekteerimise põhimõtteid, võimet mõelda välja viis probleeme lahendada, ning – mis kõige olulisem – oskust kasutada kõige uudsemaid keskkonnaalaseid tarkvaraprogramme. Kursuse kõige tähtsam osa ongi arvutianalüüs ja -simulatsioon. Mõnes mõttes on see hea: see on täpne, konkreetne ning võimaldab õpilastel selgelt näha, millised otsused on keskkonna vaatenurgast kasulikud. Teisest küljest on see halb: õpilastel pole aega integreerida uut meetodit oma sissetöötatud projekteerimislaadi.

    Alternatiivse pedagoogilise lähenemise võib leida Arhitektuuriassotsiatsiooni põhiõppest, nii kraadi- kui ka diplomiõppest. Mõningad üksused on siin koolist ja üksteisest sõltumatult otsustanud kaasata õppekavasse teatud keskkonnasäästliku projekteerimise vorme – peamiselt ühe või mitme üheaegse vormiloome vahendina. Iganädalasse õppesse ei ole kaasatud eksperte, tegu on puhtalt altpoolt tuleva initsiatiiviga, ent arenev pedagoogiline mudel on arhitektide jaoks paljutõotavam: õpilased töötavad välja kontseptuaalsed raamistikud, millel pole sageli midagi pistmist “keskkonnaga”, ning uurivad samal ajal vastavalt vajadusele ka keskkonnasäästliku projekteerimise erinevaid aspekte. Nende intellektuaalne huvi on seega nii kultuuriline kui ka keskkonnaalane ning dialoog nende kahe vahel annabki projekteeritavale lõpliku kuju. Tulemust piirab aga siiski sisend ise. Õpilased võivad ju edukalt uurida fotogalvaanilisi elemente, vee puhastamist pillirooväljakutega ning taaskasutatud materjale, kuid nad ei ole võimelised panema proovile ei oma empiirilisi vaatlustulemusi ega ka oma lõppjäreldusi. Neil pole magistriprogrammis suure vaevaga saadud oskust võimalik analüüsida ja simuleerida. Vaja oleks keskkonna- ja energiateemade ning õppeüksuste meetodite kombinatsiooni nii bakalaureuseõppes kui ka edasistel õppetasemetel.

    Kirjeldatud pedagoogiline väli, nagu ka selle praktika, on avatud uuendustele ja eksperimen- teerimisele. Euroopas kasvab üliõpilaste hulgas nõudmine keskkonnatundlikuma õppe järele. Seda soovi toetab kindlalt ka Briti Kuninglik Arhitektuu- riinstituut, kus nüüdsel ajal nõutakse kõigilt üksus- telt jätkusuutliku arhitektuuri õpetamist. See on hakanud mõjutama ka kooli valikut: kui üliõpilane ei leia ühest koolist soovitud ainet, astub ta teise kooli. Üliõpilased suhtuvad üha suurema kriitikaga õppe- jõududesse, kes ei oska või ei taha mõelda kesk- konnasäästlikult. Tegelikult tuleks hakata mõtlema õppejõudude massilisele ümberõppele. Pole nende süü, et nende hariduses ei rõhutatud keskkonna- teadlikkust, kuid nende teadmatus – nii praktilises kui ka kontseptuaalses plaanis – hakkab ohustama koolide edukust. Need, keda moraalsed imperatiivid ei puuduta ning keda “pöördunute” libe pühalikkus keskkonnahoidlikkuse teelt veelgi kaugemale kal- lutab, peaksid siiski arvestama, et keskkondlikkuses leidub piisavalt intellektuaalset ja esteetilist pinget, mille tõttu tasub asjaga tutvuda.

    Praeguse aja avangardistlike ning keskkondlike arhitektide huvid ristuvad looduses ning kui kumbki pooltest keeldub seda ühisosa tunnistamast, on see ajast-arust ning piirav suhtumine. Täiesti alusetu on entusiasmi mittejagavate osapoolte hulgas levinud mõtteviis, et keskkonnasäästlikkuse vältimatud vajadused seavad ohtu nende loomingulise vabaduse. Suhe biosfääriga, mis on veidi küpsem algelisest “anna- anna”-suhtumisest, nõuab nüüdsel ajal teatud piiride järgimist. Piirid on või peaksid olema tõmmatud teatud materiaalse ekspluateerimise vormide ette, kuid neid parameetreid järgides avastame end olukorrast, mille kohta Essexi ülikooli sotsioloog Ted Benton kasutas väljendit “seotud, kuid piiramatu”.{{11}} Mõned arhitektid on isegi hakanud uurima piirangutes (materiaalsetes, mitte intellektuaalsetes) peituvat võimalikku uudsust, kuivõrd neile ei meeldi kõige uue seostamine piiramatusega. Senimaani on jäänud selgusetuks, miks keskkonnasäästlikul arhitektuuril arvatakse olevat loovusele katastroofilisem mõju kui muudel piirangutel, millega arhitektid silmitsi seisavad: eelarve, klientide nõudmised, ehitusmäärused. Vastupidi, piirangud aitavad langetada vähem meelevaldseid kujunduslikke otsuseid, mis tuginevad põhjalikumalt sellele, mis on “päris”. Võimalik, et siin peitubki üks põhjustest, miks keskkondlikkus on paljudele nii vastuvõetamatu: tegu pole praktilise murega aja- ja rahakulu suurenemise pärast, vaid kohati selgelt väljenduva, kohati aga varjatud vastupanuga arhitektuurile kui sellisele. Kuid kultuuris, mis on üha enam võimeline ühendama loodust ja traditsiooni, on täiesti arusaamatu, kui mõtlevad ja andekad inimesed tegelevad jätkuvalt tohutult suure võimalusteskaala üksnes ühe servaga.

    <em>Susannah Hagan juhib jätkusuutliku arhitektuuri magistrikursust Ida-Londoni ülikoolis ning teeb Cambridge’i ülikooli Martin Centre’is ühesemestrilist uurimistööd. Ta on avaldanud teosed </em>Taking Shape, a cultural assessment of environmental architecture <em>(Vormi saavutamine: environmentalistliku arhitektuuri kultuuriline hindamine), </em>City Fights <em>(Linnavõitlused; koos Mark Hewittiga), esseid jätkusuutlikust linnast, teose </em>More with Less: MCA Architects, a catalogue raisonné <em> (Enam vähema abil: MCA arhitektid, catalogue raisonné) ning arvukalt artikleid. Artikkel (originaalis </em>Five Reasons to Adopt Environ- mental Design<em>) on ilmunud ajakirjas Harvard Design Magazine, Spring/Summer 2003, Number 18. Autori loal tõlkinud Tiina Randus.</em>

    [[3]] Sanford Kwinter, “The Genius of Matter: Eisenman’s Cincinnati Project,” kogumikus Re-Working Eisenman (London: The Academy Group Ltd., 1993), 93.[[3]]

    [[7]] Energia (peaaegu alati fossiilkütustest), mis kulub hoone ehitamiseks vaja minevate materjalide hankimiseks, töötlemiseks ja transportimiseks. Environmentalistliku arhitektuuri eesmärk on hoone peidetud energia miinimumini viia. Paraku on selliste vähenduste süstematiseerimine nii keerukas, et hoone energiasäästlikkust hinnates võetakse peidetud energiat Suurbritannias arvesse väga harva, kui üldse – isegi mitte ehitusseadustikus.[[7]]
    [[8]] “2001. aastal Illinoisi meditsiinitarvete tootja Baxter Internationali koostatud raportis toodi detailselt välja, kuidas seitsme aasta jooksul läbiviidud energia- ja veetarbimise vähendamine, parem jäätmetöötlus ning taaskäitlemine aitasid neil tänavu kokku hoida 53 miljonit dollarit. See summa moodustas peaaegu 10% fi rma puhaskasumist.” Time, 26. august, 2002, nr 30.[[8]]
    [[9]] Sim van der Ryn ja Stuart Cowan, Ecological Design (Washington, D.C.: Island Press, 1996), 114.[[9]]
    [[10]] “Hyett Addresses Building Summit,” RIBAJournal, September 2002, 97. 11 Ted Benton, Natural Relations: Ecology, Animal Rights, and Social Justice (London; Verso, 1993), 177.[[10]]

  8. “2001. aastal Illinoisi meditsiinitarvete tootja Baxter Internationali koostatud raportis toodi detailselt välja, kuidas seitsme aasta jooksul läbiviidud energia- ja veetarbimise vähendamine, parem jäätmetöötlus ning taaskäitlemine aitasid neil tänavu kokku hoida 53 miljonit dollarit. See summa moodustas peaaegu 10% fi rma puhaskasumist.” Time, 26. august, 2002, nr 30.
  9. Sim van der Ryn ja Stuart Cowan, Ecological Design (Washington, D.C.: Island Press, 1996), 114.
  10. “Hyett Addresses Building Summit,” RIBAJournal, September 2002, 97. 11 Ted Benton, Natural Relations: Ecology, Animal Rights, and Social Justice (London; Verso, 1993), 177.
  11. eograafias, kultuuriteoorias, filosoofias, majanduses, kaunites kunstides, loodus- teadustes ning viimaks ka arhitektuuris on toimu- mas põhjalik ja laiaulatuslik materiaalse kultuuri ümberhindamine, millega kunagi tegid algust veidrikud ja hipid. Arhitektuuris aga keelduvad pal- jud end selle ümberhindamisprotsessiga sidumast. Nende jaoks on keskkondlikkus midagi häbiväär- set. Selles pole ei uudsust, sära ega stiili. Sellega tegelevad ainult vagatsejad ja halvasti riietujad. Nende analüüs on lühinägelik, nende veendumus- ed naiivsed, kogu ettevõtmise füüsika on kahtlus- täratav, metafüüsika aga absurdne. See on paradiis andetuile, kelle jaoks eetika asendab esteetika, ilma et keegi pahandaks.

    Kui need vastuväited ka kunagi tõele vastasid, siis nüüd enam mitte. Ülaltoodud karikatuuri asemel on valdavaks saanud teistsugused arusaamad keskkondlikkusest, mille järgi on see sama keerukas, nõudlik ning varjundirikas kui kõik teisedki intellektuaalsed kinnismõtted, millest avangard on seni inspiratsiooni ammutanud. Arhitektuuris ei ole keskkonnatundlik projekteerimine üksnes praktiliste probleemide praktiline lahendustekompleks; see on keskkondlikkuse ühe haarme keerukas otspunkt. Keskkondlikkus iseenesest on modernistlik metanarratiiv, mis on lastud läbi postmodermismi pesurulli: selle eesmärgid on universaalsed, kuid vahendid sõltuvad individuaalsetest tingimustest. Selle universaalse kehtivuse ambitsioon lähtub inimesest, kes on kohastunud füüsiliselt jätkusuutlikus süsteemis (looduses). Et see tingimus on kõigil inimestel ühine, olgu kultuurilised erinevused millised tahes, oleme me võrdselt kohustatud kaitsma seda, mis meid füüsiliselt elus hoiab. See, et loodus on kultuuriline konstruktsioon, on vältimatu, protestigu mõned kui palju tahes: “[S]ee ei ole mitte keel, mille osoonikihis on auk; seda “päris” asja reostatakse ja rikutakse üha edasi, isegi kui me oma dekonstruktiivse sisekaemuse tähenduslikule tasemele tõstaksime,” kirjutab inglise filosoof Kate Soper.[1]Selle universaalse tagamõtte korrelaadiks on äratundmine, et eraldiseisev on sama tähtis kui universaalnegi ning et tervik koosneb hulgast väga eripärastest osadest, mis eristuvad nii kultuuriliselt kui ka materiaalselt. Meie kohustused – kerge kummardusega Marxile – võtavad vormi “igaühele vastavalt tema vajadustele, igaühelt vastavalt tema looduse kasutamise (või ärakasutamise) määrale”. Saksa sotsioloog Ulrich Becki jaoks on keskkondlikkus modernismi uus faas, “postimperialistlik”, tema enda sõnastuses “refleksiivne modernism “: “Modernsus on /…/ võtnud üle oma vastandi rolli – ületada traditsioone, vallutada looduslikke piirajaid.”[2]

    Tehiskeskkonnas, millest pärineb 50 protsenti kõigist inimese loodud kasvuhoonegaasidest, on ilmselgeks kandidaadiks selle “ületamise” juhi positsioonile loo- mulikult arhitekt. Sest ehkki arhitekti otsene füüsiline panus on minimaalne, on tema kultuuriline mõju ebaproportsionaalselt suur nii ehitusala sees kui ka üha enam sellest väljaspool. Tegelikult on vähemalt viis põhjust, miks arhitektuurikoolid ja -bürood peak- sid keskkonnasäästlikkuse kinda üles korjama.

    <strong>1. Intellektuaalne põhjus </strong>
    Keskkonnateadlikud arhitektid pole ainsad, kes leiavad, et looduse toimimine ja korraldus on kaugelt üle meie materiaalsest kultuurist. Pärast loodusesse kui eeskujusse ambivalentselt suhtunud modernismi püüdlusi oleme taas, seekord sügavama mõistmi- sega varustatult, jõudnud uut tüüpi loodusekul- tuse juurde. Seda võib leida väga ootamatutest kohtadest: nii kõige ülevamatest kultuurikommen- taariumide templitest kui ka kõrgeimatest arhitek- tuurilistest tippudest. Nii kõneleb Sanford Kwinter mateeria võrgutavusest: “Semiootilised struktuurid on binaarsed, hierarhilised, suletud /…/ Mateeria on sõna otseses mõttes tulvil omaduste, asümmeetriate, ebahomogeensuste ja singulaarsuste mõistatusi /…/ Mateeria on lühidalt öeldes aktiivne, dünaamiline ja kreatiivne.”[3 ]Just looduse eripära ja dünaamilisust – võimet korrata ilma kordamata ning areneda, omadust, mis mehhaanilisel masstootmisel puudub – on meil nüüd võimalik materiaalses kultuuris imi- teerida (kõige drastilisemalt vast biotehnoloogias). Mida rohkem need meie käeulatusse satuvad, seda kannatamatumaks muutuvad mõned arhitektid ar- hitektuuri konventsionaalsete piiride suhtes: “Täpne, proportsionaalne, fikseeritud ja staatiline geomeet- ria, mis pealtnäha on arhitektuurile loomuomane, ei ole võimeline kirjeldama kehalist mateeriat ega selle ettenägematuid mõjusid /…/ Arhitektuur peab algama amorfse aine adekvaatsest kirjeldamisest läbi ebatäpse, kuid jõulise geomeetria, /…/ mitte täpse geomeetria ebaadekvaatse staatilisuse häirimisest.”[4] Selle mõttekäigu kohaselt näib eesmärk olevat üksnes formaalne. Seda mõtteviisi järgides ei olegi võimalik eksida: kui arhitektuur puudutab represen- tatsioone, ja representeeritav asi on nihestumas, siis on arhitektuuri sundimine “kirjelduse” nihestamisele ju äärmiselt olulise tähtsusega. Mõned arhitektid on selleni juba jõudnud. Näiteks eksperimenteeris Peter Eisenman 1980. aastatel juba vormide genereerimise eesmärgil geoloogiliste nähtustega.[5]

    Uudne on nüüd üksnes soov anda vormiliselt edasi looduse dünaamilisi aspekte, mitte staatilisi omadu- si, mida on ometi lihtsam edasi anda. See omakor- da tõstatab küsimuse: kui valitseb sedavõrd suur huvi selle vastu, kuidas arvuti- ja loodusteadused paljastavad looduse seni arusaamatuks jäänud toimemehhanisme, siis miks piisab paljast nende nägemisest? Miks ei väljendata kannatamatust mit- te üksnes siis, kui arhitektuur esindab ebatäielikku pilti reaalsusest, vaid ka siis, kui see toimib eba- täieliku reaalsusena? Teadusalad, mis võimaldavad meil näha, ja neist sõltuvad tööstusharud kihutavad taas arhitektuurist ette, et sügavamalt ja põhjaliku- malt kui iial varem looduslike protsessidega kokku sulada. Ainus arhitektuuri loomise viis, mis üldse püüabki nendega sammu pidada, on keskkondlik- kus (environmentalism).

    <strong>2. Praktiline põhjus </strong>
    Nende vahel, kes võtavad uut loodusemudelit kui uute loovate strateegiate ja/või vormide allikat, ja nende vahel, kelle jaoks peituvad selles uued ehitamise ja hoonete toimimise/haldamise viisid, valitseb tohutu lõhe. Viimastel puudub esimeste intellektuaalne „pürotehnika“. Esimestel puudub vii- maste intellektuaalne järjekindlus. Thomas Herzogi või Glenn Murcutti lugemine pole ligilähedaseltki sama inspireeriv kui Kwinteri ja Lynni lugemine, kuid nende loodud hoonete lugemine võib seda olla. Keskkondliku suuna viljelejate uuenduslikkus peitub nende hoonetes, mitte nende algatatud diskussioonides. Ent keskkonnatundlikkusest lähtudes on hoone vorm äärmiselt oluline, nagu ka asend ilmakaarte suhtes ning kasutatud materjalid. Detailsemal tasandil muutuvad oluliseks ka kesk- kondliku arhitektuuri seadmed ja tehnikad: fotogal- vaanilised ja päikesepaneelid (kasutada või mitte), (päeva)valgusriiulid, (päeva)valguslambid, arhitek- tuurilised sirmiseadmed, puhvertsoonid, taimed, hübriidsed kütte-, ventilatsiooni- ja kliimasüstee- mid (osaliselt mehhaanilised, osaliselt passiivsed), ventilatsioonišahtid jne.

    Mõned arhitektid käsitlevad keskkonnasäästlikku sõnavara liiga suure teatraalsusega (näiteks britid Edward Cullinan ning Feilden, Clegg ja Bradley, itaallane Mario Cucinella ning malailased Hamzah ja Yeang), liialt paljud arhitektid aga liiga vähese te- atraalsusega. Arhitektuuris on kõige huvitavamad loojad just need, kes igasugusest keskkondlikust funktsionalismist välja murravad – näiteks holland- lane Mecanoo, inglise-saksa tandem Sauerbruch ja Hutton, Alsop ja Stromer, ning prantslased Jourda, Perraudin ja Edouard François (kes pakub huvi pigem oma kujundikeele, mitte energiasäästlikkuse tõttu). Erinevate strateegiate ja arhitektide skaala on määratu lai nii arhitektuuribüroode vahel kui ka mõnikord nende sees, sest büroodele ja arhi- tektidele mõjuvad erinevad kultuurilised ja kesk- kondlikud kontekstid. Mõned arhitektid järgivad keskkonnasäästlikku mõtet kuni selle loogiliste järeldusteni, teised aga mitte. Mõned teevad seda vahetevahel, teinekord aga ka mitte. Erinevus arhi- tektide vahel, kes on teinud sel teel vaid üksikuid samme, ja nende vahel, kes on tee lõpuni käinud, on väga õpetlik. Ehk kõige tuntumad arhitektid, kes on võtnud ette modernismi ümbertegemise, on need, keda kunagi nimetati kõrgtehnoloogilisteks, ent ristiti Catherine Slessori poolt ümber ökoteh- noloogilisteks: need on Richard Rogers, Norman Foster ja Nicholas Grimshaw.[6]

    Nende töödes ilmneb selgelt väljendatud kavatsus oma hoonete keskkonnasõbralikkust tõsta ning vaikimisi väljendatud iha oma senisest loometeest ja sellega kaasnenud kommertsedust mitte liialt kau- gele eksida. Seetõttu lähevad nad oma reformitud modernismiga üksnes teatud piirini. Näiteks kasuta- vad nad endiselt kõrgete tehniliste näitajatega ma- terjale, tööstuslikult toodetud metalli ja klaasi, milles on suurel hulgal „lukustatud energiat”.[7 ]Näiteks võib tuua Grimshaw’ Börse ja Rogersi DaimlerChrysleri peahoone, mis mõlemad asuvad Berliinis, ja Fosteri Swiss Reinsurance Banki Londonis.

    Ent seisukohadki arenevad. Rogersi Tribunal de Grande Instance Bordeaux’s (1998) lisab büroo tava- lisele materjalidepaletile ka puidu. Kohtuhoone kõik seitse eraldi asetsevat betoonalusel põhimahtu on lamineeritud puidust, mida väljast katavad seedri- liistud ning seest vineer. Puit on keskkondlikust vaatevinklist hea materjal mitte üksnes seepärast, et see on halb sooja- ja külmajuht, vaid ka seepärast, et see ei lisa atmosfääri süsinikku (kui välja arvata transport ja raie). See pole kooskõlas Rogersi Borde- aux’ kohtukompleksi kontoribloki ehitusel kasutatud alumiiniumi ning katuste vaskkattega – kuid võtab aega, enne kui ühe praksise sisemised vastuolud talumatuks muutuvad.

    Fossiilkütuste tarbimise, arhitektuurilise mõjususe ning hoonete konstruktsiooni vahel jäädakse alati kompromisse tegema. Ökotehnoloogilisuse tegelik panus ei puutu üldse energiasäästlikkuse tõstmisse ega metodoloogilisse järjepidevusse. Selle väärtus peitub mujal: esiteks tõstab see keskkondliku ehituse tehnoloogilist täiuslikkust, mis pole ka üllatav, sest innovatsioon ongi selle laadi mõte; teiseks töötab see nagu Trooja hobune. Juba nende arhitektide vastumeelsus selle suhtes, et nende arhitektuurset identiteeti lahjendatakse ökodisainiga, on taganud selle, et neil on õnnestunud säilitada võimsad kommerts- ja institutsionaalsed kliendid, kes ootavad kaubamärgina tuttavlikku stiili ning kes on samal ajal siiski kohustatud keskkonnasäästlikkusega vähemalt tegemist tegema. Sellest muidugi ei piisa, kuid korrakem: võtab aega, enne kui tegevuse ja tahte vahelised vastuolud muutuvad küllalt piinlikuks, et need on targem lahendada, ja vähemasti Rogers läheb oma loomingus palju kaugemale kui keskkondlik dekoor.

    Rogersi endine partner Renzo Piano on aga lahen- danud palju suurema hulga kõrgtehnoloogilisuse ja keskkondlikkuse vahelisi vastuolusid, loobudes selleks kõrgtehnoloogia sirgjoonelisusest. Selle nih- ke näiteks on tema büroo poolt Uus-Kaledooniasse kanakadele ehitatud Tjibaou kultuurikeskus. Nii kes- kuse kui ka ümbritseva maastikukujunduse kesksed ideed tuletati kanaka mütoloogiast, mis omakorda tuleneb suuresti kohalikust kliimast ja topograafi- ast. Ümber keskuse lookleb “kanakade rada”, mis sümboliseerib kanakade kultuuriloome nelja faasi: põllumajandust, elupaika, surnute riiki ja hingede maailma, mis kõik on tihedalt seotud kindlate kivide, taimede ja puudega. Keskus ise on kujundatud raja- na, mis järgib kanakade tseremoniaaltee ülesehitust: seda ääristavad puud ja selle lõpus asub pealiku hütt. Keskuse tseremoniaalteed ääristavad puude asemel kümnesse puust “kesta” ehk hütti paigutatud funktsioonid , mis moodustavad “küla”. Väliskonstruktsiooni kestad, mis Tjibaou kultuuri- keskuse kujunduses domineerivad, loodi algselt kultuurilistel, mitte klimaatilistel põhjustel ja need viitavad kanakade hüttidele. Hiljem neid pisut tei- sendati, et keskkonnasäästlikku aspekti tõhustada. Seeläbi muutus nende koonusjas, kanakade hüttide katuseid meenutav kuju poolekslõigatud koonuse kujuliseks – see aitas suurendada ventileeritava õhu mahtu. Nii traditsioonilis-vernakulaarse kui ka kaasaegse lähenemise strateegia on kliimast lähtuv ning kasutab ära Vaiksel ookeanil puhuvaid püsituu- li. Väliskonstruktsioonid on valmistatud iroko-puust, kuni kahekümne meetri kõrgused lamineeritud puidust elemendid toetavad horisontaalseid kumer- liiste. See võimaldab õhu vaba liikumist liistude ning “ribikardinatega” kaetud sisekesta vahel. Nn. ribikar- dinad on arvutiga juhitavad ning programmeeritud lõpuni avanema, kui puhub vaid kerge tuuleke, ja sulguma, kui tuule kiirus suureneb. Kui tuul muudab suunda, toimub ventilatsioon läbi hoonekülje ala- serva, väljasuunatav õhk väljub topeltkesta ülaosast. See lahendus töötati välja tänu tuuletunnelikatse- tele ja arvutisimulatsioonidele, mille teostajaiks olid Ove Arup koos kaastöötajatega ning Centre Scienti- fique et Technique de Batiment.

    Tulemuseks on arhitektuuriline lahendus, mis meenu- tab kanakadele nende endi minimalistlikku arhitek- tuuri, kuid ei püüa seda millegagi imiteerida. Piano püüdis hoolega vähimatki kitšielementi vältida. Selle asemel imiteerib ta kanakade reaktsiooni kliimale, pöörates samasugust tähelepanu passiivsele ventilat- sioonile, kuid kasutades väga erinevaid materjale ja hoopis teistsugust tehnilise keerukuse taset. Näiteks toetuvad lamineeritud puidust piilarid valuterasest alustele, mis tuli ehitusplatsile toimetada teiselt poolt Vaikset ookeani, nagu ka arvutid ja ribakatikud. Ehkki igasuguses mahus ja keerukusastmes ehitustöö materjalivaesel saarekesel nõuab teatavat importi, oleks fundamentalistidest ökoarhitektid teinud teist- suguse valiku. Energiasääst oleks kahtlemata olnud suurem, kuid saavutatud efekt mitte nii tõhus. Lausa hämmastav, kuidas Piano on lasknud kliimal vormi inspireerida, ja seda tasemel, mida tema endised kõrgtehnoloogilised kaastöötajad pole saavutanud; seeläbi on tema arhitektuur muutunud mitmepal- gelisemaks, aga kolleegide oma ei ole. See ongi tema valik. Mõned modernismi esimese põlvkonna esindajad – Aalto, Baragan ning aeg-ajalt ka Le Cor- busier – valisid teise tee ning jäid rahvusvahelise stiili idioomi raamesse, reageerides kliimale arhitektuurili- selt, näiteks päikesesirmidega (brise soleil).

    <strong>3. Tehniline põhjus </strong>
    Keskkondlik arhitektuur on väga nõudlik. Küsimus pole üksnes paaris lihtsas ja intuitiivses liigutuses – näiteks põhjapoolkeral asuva hoone lõunapoolse fassaadi katmine suveks päikesesirmidega ning põhjapoolse fassaadi kaitsmine talvel –, ehkki on lausa hämmastav, kui paljud ei taipa sedagi teha. Keskkonnasäästlik arhitektuur sai alguse ehitus- füüsikast, ja seal see ka lõpeb. Mida keerukamad on ruum ja ruumiprogramm, seda keerukamad on interjööri sees ning interjööri ja eksterjööri vahel toimivad füüsikalised suhted. Väga olulised on ka hoone ehitamisel kasutatud materjalid. Enam ei saa me betooniga nagu plastiliiniga mängida. Materja- lidel on väga erinev juhtivus – ja peegeldusvõime, mis mõjutavad otseselt hoone keskkonnamõjusid. Võimsa keskkonnatarkvara arengut soodustab vajadus enne ehituse algust katsetada passiivse- te või hübriidsete hoonete keerukat füüsikalist toimimist, et veenduda, kas hoone sisekeskkond on pärast tavapäraste energiamahukate mehhaa- niliste süsteemide vähendamist või eemaldamist rahuldaval määral juhitav . Mida ambitsioonikam on projekt, seda vajalikum on modelleerimine, sest hoone taasavamine välismõjudele toob kaasa rohkem muutujaid kui suletud hoone – päikese- kiirguse kõikumine, tuule kiirus, niiskus jne. Samal ajal peab keskkonnasäästlik hoone vastama palju kõrgematele mugavus- ja funktsionaalsusnõuetele kui vernakulaarne hoone, vähem energianõudliku arhitektuuri senine mudel.

    Vajadus mõista loodusjõudude ja hoonete vaheliste suhete mustreid on tekitanud nõudmise arvutusvõimsuse järele, mis oleks võimeline sellist analüüsi läbi viima. Üksnes siis, kui suudame loodusliku maailma tegeliku keerukuse küberruumi üle viia, suudame testida veel ehitamata hoonete toimimist keskkonnas. Disaineritele ja mitteinseneridele mõeldud programmid, näiteks Radiance ja Ecotect, on küll inspireerivad, ent ka väga nõudlikud. Radiance on füüsikal põhinev valgussimulatsiooni programm, mis demonstreerib päevavalguse kvaliteeti ja tugevust igas hoone osas kas ühe päeva või ühe aasta lõikes. Ecotect on 3-mõõtmeline modelleerimisliides, mis võtab täielikult arvesse hoone akustikat, termilisust, valgust, päikesekiirgust ja eelarvelisi piiranguid ning toob ühtaegu välja nii kontseptuaalse kui ka lõpliku projekti iseärasused. Ent keskkonnasäästlik projekt ei välistagi vormi või programmi keerukust. Materialistliku kultuuri ümberpositsioneerimine teeb küll lõpu mõningatele senistele tavadele, ent paneb ka aluse uutele.

    <strong>4. Majanduslik põhjus </strong>
    Euroopas tuleb keskkonnasäästlik reform ülevalt alla. Euroopa Liit püüab läbi seaduste, direktiivide, majandusalgatuste ja toetuste muuta oma tohu- tuid ehitusmahte tehis- ja looduskeskkonda vähem kahjustavaiks. USA võitleb, vähemalt praeguse valitsuse ajal, igati selliste tendentside vastu. Muutusi algatab seal hoopis tavapärane kelmi osatäitja: ärimaailm. Ärimaailm ei tee seda mingi moraalse käsu sunnil, vaid tavapärasest austusest kasumirea suhtes.[8] “Tööstusökoloogia” võib firma- dele miljoneid dollareid kokku hoida; selle raames käsitletakse tööstuslikke protsesse bioloogiliste protsessidena ning tootmine ja tarbimine muude- takse lineaarsest entroopilisest protsessist ringjaks ja energiasäästlikuks.

    Looduses jäätmeid pole, sest kõik selle “tootmisprot- sessid” on omavahel kõigil tasanditel seotud, alates kohalikust konnatiigist kuni maakerani. Mida üks organism enam ei vaja, kasutab ära teine. Biosfäär koosnebki neist suhetest: iga järgmine keerukusta- sand saab alguses sümbiootilisest suhtest alumiste tasanditega. Tööstusökoloogia imiteeribki seda sidusust. Jäätmetest saab järgmine müüdav või vahetatav kaup. Selle asemel et toota näiteks terast ja heita selle käigus tekkivad jääkained soovimatute kõrvalnähtudena kõrvale, kasutatakse neid jäätmeid mõnes teises ettevõttes või mõne muu tööstusliku protsessi käigus. (Näiteks terasetootmisel tekkivat kõrgahjuräbu võib kasutada betooni valmistamisel tsemendi aseainena. Jaapanis kasutatakse kuni 80% kõrgahjutsementi ning 20% tavalist portlandt- sementi. Euroopas taaskäideldakse sageli ehitus- terast.) Ei ole küll veel reegel, et ühe tootmistsükli jäätmed oleksid teise protsessi tooraine, kuid seal, kus seda katsetatakse, kannab see juba vilja, nagu näiteks Taanis Kalundborgis:

    <em>Projekti on kaasatud elektrijaam, /…/ vana nafta- töötlemistehas, farmaatsiatehas, seinaplaaditehas, väävelhappetootja, tsemenditootjad, kohalik põllu- majandus /…/ ning lähedal asuvad elumajad. 1980. aastate alguses hakati [elektrijaamas] ülejäävat auru naftatöötlemistehasele ja farmaatsiatehasele andma. Soojuse ülejäägid suunati kohalikku keskküt- tesüsteemi, see võimaldas loobuda 3500 kütteõliahju kasutamisest. 1991. aastal hakkas naftatöötlemiste- has oma heitgaasidest eraldama väävlit ning müüma seda väävelhappetootjale. /…/ [Elektrijaam] müüb oma lendtuha tsemenditootjale ning kavatseb /…/ müüa kipsijäägid seinaplaaditehasele /…/, farmaat- siatehas aga valmistab oma setetest kohalike talude jaoks väetist</em>.[9]

    Keskkonnasäästliku ehituse mitmepalgelisust arvestades pole mingit põhjust, miks need, kes pole end selle ehituslaadiga seni veel sidunud, ei peaks saama seda veelgi mitmekesistada. Euroopas on sellest trendist kõrvale jäämine üha vähem võimalik, ja seda mitte üksnes seetõttu, et energiasäästlikkuse nõuded muutuvad järjest karmimaks, vaid ka seetõt- tu, et firmad konkureerivad turul, kus ekspertteabe omajatel on teiste ees märgatav eelis. Ei saa öelda, et Euroopaski kiirustaks kõik oma senist praktikat edasi arendama. See nõuab aega ja raha ning paljud firmad eelistavad oodata, kuni miski neid selleks sunnib. Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi presi- dent Paul Hyett avaldas hiljuti jätkusuutliku ehituse globaalse alliansi ametisse pühitsemistseremoonial viibides kahetsust, et see uus meetod Ühendkuning- riigis tema erialal nii aeglaselt juurdub: “Ma ei saa meie organisatsiooni liikmetele peale suruda kohus- tusi, mis muudaks nad vähem konkurentsivõimeli- seks /…/ [Ent siiski], kas on vajalik põletada ventilatsi- ooni ja valgustuse nimel fossiilkütuseid iga kord, kui keegi WC-s käib? /…/ Hooned on ebaintelligentsed ning ka nende arhitektuur on ebaintelligentne.”[10]

    Ehkki mitte küllalt kiiresti, liigub see eriala Euroopa Liidus siiski – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et kliendid on aru saanud, et kuigi energiasäästlik hoone nõuab algselt suuremat kapitalimahutust, tuleb see raha märgatavalt väiksemate haldusku- lude näol “tagasi”. Kliendid on hakanud seda üha tähtsamaks pidama, kas siis päris oma maja ehitades või ka endale rentnikke otsides. USA-ski ei jää nafta igavesti odavaks ning kliendid hakkavad käituma samamoodi nagu kalli kütusega Euroopas.

    <strong>5. Pedagoogiline põhjus </strong>
    Kui arhitektuuribürood, keda süüdistatakse uuen- dustega venitamises, võivad end vabandada tege- like raskustega, millest praktilise abiga peaks üle saama, siis arhitektuurikoolidel sellist vabandust ei ole. Nende patulunastus peitub järgmise põlvkonna arhitektuurimõtlejate ja -teostajate väljakoolitami- ses. Nad võivad õigustatult protesteerida, et ei leia piisaval arvul kvalifitseeritud keskkonnasäästliku ar- hitektuuri õppejõude, aga see on vähemalt osaliselt nende endi tekitatud probleem. Keskkonnasäästlik arhitektuur on olemas juba kolmkümmend aastat. Tavapärast inertsuse taset arvestades tähendab see kahtkümmend kaotatud õpetamisaastat, kaheküm- ne aasta jagu oskajate õpetajate ja praktikute puu- dust ning seeläbi ka palju väiksemat ekspertteabe kogumit. Kuna selle teemaga pole suudetud varem tegelema hakata, siis on ka pedagoogiline osa loo- mulikult alles lapsekingades. Kuidas saab õpetada arhitektidele mingit tehnilist oskust, millesarnast teist ei eksisteeri, mis on ehitusprotsessis kohal kontseptsioonist kuni ehituseni ning kannab endas tohutult suuri vormilisi tagamaid ? Milline on parim viis õpetada arhitektuuritudengeid žongleerima vor- miliste ja keskkondlike aspektidega nii, et kumbki aspekt teist ei lämmataks?

    Näiteks Arhitektuuriassotsiatsioonil, kus ma kuni viimase ajani õppejõuna tegutsesin, on olemas nii pikaajaline kui ka arenev õppemeetod, millest lähtuda. Kumbki neist pole täiesti rahuldav, kuid mõlemad juhivad viisideni, mille abil on võimalik saavutada efektiivsemaid sünteese.

    Pikaajalist meetodit, keskkonna- ja energia- teemalist magistriprogrammi rakendatakse Arhite ktuuriassotsiatsiooni magistrantuuris ning see on kestnud juba seitseteist aastat; see on kui kauge kuu, mis liigub orbiidil ümber oma keeva planeedi, milleks on ülejäänud kool. Noored arhitektid, mõned alles äsja diplomi saanud, mõnel seljataga paariaastane praktika, veedavad intensiivse aasta, omandades keskkonnasäästliku projekteerimise põhimõtteid, võimet mõelda välja viis probleeme lahendada, ning – mis kõige olulisem – oskust kasutada kõige uudsemaid keskkonnaalaseid tarkvaraprogramme. Kursuse kõige tähtsam osa ongi arvutianalüüs ja -simulatsioon. Mõnes mõttes on see hea: see on täpne, konkreetne ning võimaldab õpilastel selgelt näha, millised otsused on keskkonna vaatenurgast kasulikud. Teisest küljest on see halb: õpilastel pole aega integreerida uut meetodit oma sissetöötatud projekteerimislaadi.

    Alternatiivse pedagoogilise lähenemise võib leida Arhitektuuriassotsiatsiooni põhiõppest, nii kraadi- kui ka diplomiõppest. Mõningad üksused on siin koolist ja üksteisest sõltumatult otsustanud kaasata õppekavasse teatud keskkonnasäästliku projekteerimise vorme – peamiselt ühe või mitme üheaegse vormiloome vahendina. Iganädalasse õppesse ei ole kaasatud eksperte, tegu on puhtalt altpoolt tuleva initsiatiiviga, ent arenev pedagoogiline mudel on arhitektide jaoks paljutõotavam: õpilased töötavad välja kontseptuaalsed raamistikud, millel pole sageli midagi pistmist “keskkonnaga”, ning uurivad samal ajal vastavalt vajadusele ka keskkonnasäästliku projekteerimise erinevaid aspekte. Nende intellektuaalne huvi on seega nii kultuuriline kui ka keskkonnaalane ning dialoog nende kahe vahel annabki projekteeritavale lõpliku kuju. Tulemust piirab aga siiski sisend ise. Õpilased võivad ju edukalt uurida fotogalvaanilisi elemente, vee puhastamist pillirooväljakutega ning taaskasutatud materjale, kuid nad ei ole võimelised panema proovile ei oma empiirilisi vaatlustulemusi ega ka oma lõppjäreldusi. Neil pole magistriprogrammis suure vaevaga saadud oskust võimalik analüüsida ja simuleerida. Vaja oleks keskkonna- ja energiateemade ning õppeüksuste meetodite kombinatsiooni nii bakalaureuseõppes kui ka edasistel õppetasemetel.

    Kirjeldatud pedagoogiline väli, nagu ka selle praktika, on avatud uuendustele ja eksperimen- teerimisele. Euroopas kasvab üliõpilaste hulgas nõudmine keskkonnatundlikuma õppe järele. Seda soovi toetab kindlalt ka Briti Kuninglik Arhitektuu- riinstituut, kus nüüdsel ajal nõutakse kõigilt üksus- telt jätkusuutliku arhitektuuri õpetamist. See on hakanud mõjutama ka kooli valikut: kui üliõpilane ei leia ühest koolist soovitud ainet, astub ta teise kooli. Üliõpilased suhtuvad üha suurema kriitikaga õppe- jõududesse, kes ei oska või ei taha mõelda kesk- konnasäästlikult. Tegelikult tuleks hakata mõtlema õppejõudude massilisele ümberõppele. Pole nende süü, et nende hariduses ei rõhutatud keskkonna- teadlikkust, kuid nende teadmatus – nii praktilises kui ka kontseptuaalses plaanis – hakkab ohustama koolide edukust. Need, keda moraalsed imperatiivid ei puuduta ning keda “pöördunute” libe pühalikkus keskkonnahoidlikkuse teelt veelgi kaugemale kal- lutab, peaksid siiski arvestama, et keskkondlikkuses leidub piisavalt intellektuaalset ja esteetilist pinget, mille tõttu tasub asjaga tutvuda.

    Praeguse aja avangardistlike ning keskkondlike arhitektide huvid ristuvad looduses ning kui kumbki pooltest keeldub seda ühisosa tunnistamast, on see ajast-arust ning piirav suhtumine. Täiesti alusetu on entusiasmi mittejagavate osapoolte hulgas levinud mõtteviis, et keskkonnasäästlikkuse vältimatud vajadused seavad ohtu nende loomingulise vabaduse. Suhe biosfääriga, mis on veidi küpsem algelisest “anna- anna”-suhtumisest, nõuab nüüdsel ajal teatud piiride järgimist. Piirid on või peaksid olema tõmmatud teatud materiaalse ekspluateerimise vormide ette, kuid neid parameetreid järgides avastame end olukorrast, mille kohta Essexi ülikooli sotsioloog Ted Benton kasutas väljendit “seotud, kuid piiramatu”.{{11}} Mõned arhitektid on isegi hakanud uurima piirangutes (materiaalsetes, mitte intellektuaalsetes) peituvat võimalikku uudsust, kuivõrd neile ei meeldi kõige uue seostamine piiramatusega. Senimaani on jäänud selgusetuks, miks keskkonnasäästlikul arhitektuuril arvatakse olevat loovusele katastroofilisem mõju kui muudel piirangutel, millega arhitektid silmitsi seisavad: eelarve, klientide nõudmised, ehitusmäärused. Vastupidi, piirangud aitavad langetada vähem meelevaldseid kujunduslikke otsuseid, mis tuginevad põhjalikumalt sellele, mis on “päris”. Võimalik, et siin peitubki üks põhjustest, miks keskkondlikkus on paljudele nii vastuvõetamatu: tegu pole praktilise murega aja- ja rahakulu suurenemise pärast, vaid kohati selgelt väljenduva, kohati aga varjatud vastupanuga arhitektuurile kui sellisele. Kuid kultuuris, mis on üha enam võimeline ühendama loodust ja traditsiooni, on täiesti arusaamatu, kui mõtlevad ja andekad inimesed tegelevad jätkuvalt tohutult suure võimalusteskaala üksnes ühe servaga.

    <em>Susannah Hagan juhib jätkusuutliku arhitektuuri magistrikursust Ida-Londoni ülikoolis ning teeb Cambridge’i ülikooli Martin Centre’is ühesemestrilist uurimistööd. Ta on avaldanud teosed </em>Taking Shape, a cultural assessment of environmental architecture <em>(Vormi saavutamine: environmentalistliku arhitektuuri kultuuriline hindamine), </em>City Fights <em>(Linnavõitlused; koos Mark Hewittiga), esseid jätkusuutlikust linnast, teose </em>More with Less: MCA Architects, a catalogue raisonné <em> (Enam vähema abil: MCA arhitektid, catalogue raisonné) ning arvukalt artikleid. Artikkel (originaalis </em>Five Reasons to Adopt Environ- mental Design<em>) on ilmunud ajakirjas Harvard Design Magazine, Spring/Summer 2003, Number 18. Autori loal tõlkinud Tiina Randus.</em>

    [[3]] Sanford Kwinter, “The Genius of Matter: Eisenman’s Cincinnati Project,” kogumikus Re-Working Eisenman (London: The Academy Group Ltd., 1993), 93.[[3]]

    [[7]] Energia (peaaegu alati fossiilkütustest), mis kulub hoone ehitamiseks vaja minevate materjalide hankimiseks, töötlemiseks ja transportimiseks. Environmentalistliku arhitektuuri eesmärk on hoone peidetud energia miinimumini viia. Paraku on selliste vähenduste süstematiseerimine nii keerukas, et hoone energiasäästlikkust hinnates võetakse peidetud energiat Suurbritannias arvesse väga harva, kui üldse – isegi mitte ehitusseadustikus.[[7]]