uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Stephen Cairns. Triivimine. Arhitektuur migratsioon

Käesolevas artiklis soovin ma esitada „arhitektuuri” ja „migratsiooni” kui sõnapaari, mis võimaldab rakendada vastandlikku lähenemisviisi. Loomulikult ei ole sõnad „arhitektuur” ja „migratsioon” valitud juhuslikult. Kuid ühendades need järsult, nagu ei oleks neil omavahel seost, saame ajutiselt kaotada ootushorisondi, mille on nende suhtes kujundanud sulandumise ja multikultuurilisuse ideoloogia. Selline lihtsameelne ja otsitud seisukoht vabastab meid ajutiselt kriitilisusest, lastes esile kerkida palju suuremal hulgal võimalikke nähtusi. Sõnad „arhitektuur” ja „migratsioon” võivad esile kutsuda terve assotsiatsioonide tulva, mis ulatub ilmsetest seostest varjatuteni, tähendusrikastest labasteni, usaldatavatest anekdootlikeni ning ähvardavatest lohutavateni. Tulemuste läbisõelumine annab meile võimaluse uurida mooduseid, kuidas neid sõnu hoiakuliselt omavahel seostatakse – mitte ainuüksi inimpsüühikas, vaid ka pragmaatilistes ja distsiplinaarsetes aruteludes seoses arhitektuuri ja linnaga. Selline assotsiatsioonieksperiment laseb meil uurida sõnade tähendusvahemikke ja -nihkumisi, mis toimuvad siis, kui enamik praktilisi ja ilmseid seoseid on ammendatud. See annab võimaluse primitiivseks mõtlemisviisiks, mille peamine kasu ei seisne Freudi väitel mitte kulunud intellektuaalsete trajektooride täiustamises, vaid just uudsete ning sageli häirivate ja provotseerivate uurimisalade arendamises.[1]

Migrantide loodud arhitektuur
Üks esimesi seoseid, mis sõnapaar „arhitektuur/ migratsioon” meelde toob, on migrantide kohandused oma „sihtkohtade” arhitektuuris: Los Angelese Mehhiko- ja Salvadori-pärased bangalod, Kuuba katoliiklikud pühamud Miamis Little Havana linnaosas, vietnamlaste turud Melbourne’i südalinnas, Bangladeshi mošeed Londoni East Endi George’i stiilis linnastruktuuris ning ülimalt tõetruud hinduistlikud templid Toronto äärelinnas. Säärase arhitektuuri silmapaistvaim näide on ehk hiinalinn oma restoranide, kaubanduskeskuste, pesumajade, pühamute ja odavat tööjõudu palkavate ettevõtete ning muude arhitektuuriliste klišeedega.[2] Hiinalinn on sedavõrd levinud, et kujutab endast uut põhikomponenti igas multikultuurilisusele suunatud linnaplaneerimisstrateegias ja linnaturismi edendavas kampaanias, kus püütakse lõigata kasu kohalikest vaatamisväärsustest. Sellised ehitised moodustavad infrastruktuuri, mida sotsioloog Michel Laguerre nimetab nüüdisaegseks etnopoliks (ethnopolis).[3] Etnopol kujuneb siis, kui jäädavalt immigreerunud inimesed, kellel on suhteliselt sarnane etniline taust, koonduvad valiku ja piirangute keeruka protsessi käigus teatud linnaosadesse. Sääraseid koondumisi tähistavad linnastruktuuris erinevad ja isegi eksootilised arhitektuurivormid, -stiilid ja -motiivid ning nende koostoime uudse igapäevase elulaadiga. Niisuguste etniliste enklaavide tähistamine deminuitiivsete nimetustega nagu Little Italy, Little Saigon, Little Taipei jne näib väljendavat kodumaahõllandust. Kuid need nimed on sageli pannud linnavõimud püüdega piirata välismaalt tulnud rahvast, migreerunud elanikud ise aga sõdivad jätkuvalt nende vastu. Etnopol toimib nagu „linnaportaal”, mis viib laiema hajutatud seostevõrgustiku juurde. See on linnavorm, mis ühtaegu veetleb migrantide hulki ning hajutab nad laiali linnade äärealadele, maale ja ka järgmistesse riikidesse.[4] Laiemat globaalset võrgustikku koos selle sõlmkohtade, portaalide ja skeemidega on Arjun Appadurai nimetanud etnomaastikuks (ethno-scape).[5]

Migratsioon võib võtta ka privilegeerituma ja vähem etnilise kuju kui need, mida tavaliselt seostatakse etnopoli kujunemisega. Esmalt võiksime ühena sellistest migratsiooni (üli)privilegeeritud vormidest mõelda Lääne riigiüleste korporatsioonide töötajate ja diplomaatilise korpuse pidevale reisimisele riigist riiki. Niisugune ümberasumine on seotud teistsuguse linnaenklaaviga, mis teenib sellise kogukonna avarama elamispinna, töötingimuste, hariduse ja vaba aja veetmise vajadusi, keda määratletakse kui „välismaal viibijaid”, vastandades neid etnilisele kogukonnale. Selliseid enklaave leidub kõigis suurlinnades ning neid iseloomustavad kohvipoed, tööbürood teenijate palkamiseks, rahvusvahelised koolid, lilleärid, kaubanduskeskused ja spordiklubid. Erinevalt etnilisest linnaenklaavist, mis väljendab erinevust, kehastab selline migrantlik arhitektuur sageli teadlikult ühtlustatud maitsega kultuuri, mis on oma loomult ilmselt rahvusvaheline.[6] Niivõrd selgelt eristub see etniliselt kodeeritud enklaavidest, et võiksime selle koondnimetusena kasutada rahvusvahelist enklaavi (expat-town), vastandades seda hiinalinnadele. Rahvusvahelise enklaavi üldisem tähtsus seisneb selle tugipunktifunktsioonis rahvusvahelise maitsega kultuuri, sealhulgas arhitektuuristiilide, -moodide ja – tehnoloogiate levitamisel kohaliku keskklassi ellu. Globaalses linnaesteetikas väljendavad rahvusvaheline enklaav ja etnopol kokkuvõtlikult abstraktsemat erinevust üldiste (rahvusvaheliste, ülemaailmsete, moodsate) ja kultuuriliste (etniliste, eksootiliste, eristuvate) väärtuste vahel. Loomulikult peegeldavad rahvusvahelise enklaavi ja hiinalinna pealtnäha vastandlikud seisundid liikuvuse koloniaalset põhikuju. Tänapäeval ei ole liikvel mitte üksnes Lääne keskklass. Esile kerkiv muud päritolu keskklass hõlmab ettevõtlus- ja teenindussektori kõrge kvalifi katsiooniga ametnikkonda, kes reisib regulaarselt maailma eri paikade vahet. Maitsekultuurid, mis arenevad sellest keskklassi uut liiki migratsioonist, leiavad arhitektuurilise väljundi sellistes keerukates ja (keskmise maitse jaoks) liialdatud stiililistes sulamites nagu Kambodža postmodernism, Jaava art déco ning Indias, kus see nähtus on eriti hästi välja kujunenud, Pandžabi barokk, Tamili Tiff any stiil ja Chandni Chowki chippendale’i stiil.[7]

Nagu mainisin, on rahvusvahelistel enklaavidel ja etnopolil (ning nende hübriididel) laialdane ajalooline taust, mida võib jälgida kolonialismi liikumisteede kaudu. Asustav kolonialism tähendas uut migratsiooni vormi, millega kaasnes Euroopa elanikkonna püsiv ümberasumise Uue Maailma aladele. Seda soodustas maakasutuse ideoloogia, mis arvas põllumajandusmärkideta või püsiasustuseta alad alarahvastatuks või lihtsalt asustamata aladeks ning seega asustamiskõlbulikeks. Niisugust ideoloogilist luba kajastab spetsiaalne asunike toponüümia. Asumaade eri paikades leiame kodumaade ja kodulinnade kujutisi, mis linnade, regioonide ja rahvaste nimede kaudu on projitseeritud otse maastikule: New York, Uus-Inglismaa, Uus-Lõuna- Wales, Uus-Kaledoonia, Uus-Meremaa.[8]

Mitte alati ei ole koloniaalne migratsioon kandnud endas soovi jääda „tühjadele” aladele igaveseks paigale. Teistsugune, perioodiline migratsioon oli seotud nende isikute eluga, kes haldurite, vaimulike, sõdurite ja kaupmeestena olid impeeriumi teenistuses, mitte ümberasujad. Nende migrantide rännumudel koosnes pikaajalisest resideerimisest koloonias, mida aeg-ajalt katkestasid lühemad puhkused tavaliselt Euroopas päritolumaal.

Niisugune koloniaalne migratsiooni vorm andis vajaliku tööjõu selleks, et säilitada tarbivat kolonialismi (eristub asustavast kolonialismist), mis eeldas võõraste alade ja rahvaste ikestamist, kontrollimist ja haldamist selge eesmärgiga suurendada koloniaalvõimu jõukust. Niisugune liikumine on seotud kultuuritoodangu keeruka poliitikaga, kus iseäranis tähtis koht oli arhitektuuril. Koloniaalarhitektide (ja nende klientide ehk valitsus-, kultuuri- ja majandusasutuste) tegevuse kaudu leidsid euroopalikud arhitektuuristiilid haruldaselt eripalgelisi väljundeid, mis varieerusid rangelt traditsioonilistest ülimalt tavatuteni ning otsestest kopeerimistest hübriidideni. Linnades nagu Mumbai, Calcutta ja Trivandrum, Macau ja Jiulong (Kowloon), Hanoi ja Phnom Phen, Malaka, Singapur, Kuala Lumpur, Jakarta ja Bandung leidub antiikarhitektuuri, gootika ja art déco üllatavalt originaalitruusid koopiaid. Lääne pilgu jaoks tundub sääraste „eksporditud” ehitusstiilide puhul üllatav just nende sobimatus ümbruskonda, mis paistab näiteks samblikuga kaetud dooria sammastest, gooti akende külge kinnitatud bambuspäikesevarjudest või silmipimestavalt eredast troopilisest valgusest, mis särab vastu valgetelt krohvitud fassaadidelt. Kuid nimetatud linnades leidub ka segastiilis arhitektuuri, näiteks jaava-hindu uusklassitsismi, indoeuroopalikku Arts and Crafts’i, indohiina akademismi, nõukogudevietnami monumentalismi ja troopilist art déco’d. Chinoiserie’ ja orientalismi ajaloolased omakorda viitavad (sugugi mitte samavõrd tugevale) vastasmõjule, mida võib märgata erinevates moguli, hiina, egiptuse ja araabia päritolu vormides, mustrites ja värvilahendustes, mis alates 18. sajandist sulandusid rohkemal või vähemal määral uusklassitsistlikku ja uusgooti arhitektuuri sellistes ebatõenäolistes paikades nagu Cheshire, Liverpool, Brighton ja Glasgow.[9]

Arhitektuurivormide liikuvus migratsiooni kontekstis väljendub vähem ametlikult – ent see on sama oluline – ka kohalikes arhitektuurivormides nagu bangalo, laohoone ja kasarmu. Peter Scriver on üksikasjalikult käsitlenud sellist arhitektuuri, mille on koloniaal-Indiasse rajanud Briti Riiklike Ehitustööde Amet.[10] Bangalote hübriidset kujunemislugu koloniaal-Indias ning selle mitmepalgelist geograafi list (India, Britannia, Põhja-Ameerika, Aafrika) ja majanduslik-ajaloolist (kolonialism, industrialiseerimine, globaliseerumine) saatust on uurinud Anthony King.[11]

Koloniaalarhitektuuri hübriidsuse käsitlus viitab palju pikemale ajaloole, mis on seotud inimeste, kaupade ja ehitusstiilide liikumisega muistsetes imperiaalsetes mõjusfäärides: Kreeka asulates Vahemere piirkonnas, Rooma asulates üle Euroopa ja Hiina asulates Kagu-Aasias. Lisaks on inimeste liikumisest ja ümberasumisest säilinud märkimisväärseid eelajaloolisi arheoloogilisi tõendeid. Ajalooline kaardistamine oleks lõputu ülesanne ning minu eesmärk siin ei ole laskuda sellekohasesse põhjalikku aruandlusse. Pigem sooviksin ma põgusalt kajastada teatud kuvandeid, mis on esinenud seoses sõnapaariga „arhitektuur/ migratsioon” varemgi.

Need peamised kuvandid – etnopol, rahvusvaheline enklaav ja mitmesugused koloniaalsed hübriidid – seostuvad tihedalt migratsiooniga. Meie silmis on sellistel eripalgelistel arhitektuursetel kooslustel sarnaseid väliseid tunnuseid nagu sobimatus ümbruskonda, hübriidsus ja eksootilisus, need paistavad olevat teatud liiki migratsiooni „tulemus”. Pealtnäha erinevaid etnopoli tagasihoidlikke ja rahvapäraseid vorme, rahvusvahelise enklaavi teadlikult rahvusvahelist arhitektuuri ning riiklikult toetatud koloniaalvõimuga seotud suurejoonelisemat ehituskunsti ühendab rahvastikurühmade liikuvus. Sõnapaar „arhitektuur/ migratsioon” hakkab siin selgelt märkima migrantide loodud arhitektuuri, väljendades pidulikku ja optimistlikku võimalikkuse-esteetikat, mis sobib vaid multikultuurilisuse eesmärkidega. Sellisel kujul märgib migratsioon arhitektuuris ebaharilikku stiililist väljendust, maneristlikke kompositsioone, barokseid ornamendiliialdusi, praktilise ehitusesteetika ja igapäevase eksootilisuse semiootikat.

Samas peaks olema selge, et liikvel inimesed ei kontrolli ühtemoodi oma sihtpunkte ega kindlasti mitte oma saatust. Nüüdisaja liikumisteedel rändavad väga mitmesugused inimrühmad ja indiviidid, kes erinevad nii ühiskonnaklassi ja rassi kui ka kultuurilise kuuluvuse poolest. Nende reisiplaani ei määra üksnes valik, vaid ka võimsad majandusskeemid, mis hõlmavad toormaterjali, tööstuskaupade, toodangu, tehnoloogia, kapitali, oskuste ja teabe liikumist. Kaupmehed, maavarade otsijad, sõdurid ja haldurid reisisid kolooniatesse; ühest kolooniast teise saadeti orjasid ja hiljem lepingulisi töölisi. Esialgsed koloniaalametnikud suundusid Euroopasse ning 20. sajandi lõpust saadik rändavad eri inimrühmad vilunud professionaalidest kuni lihttööliste ja majateenijateni ning pagulaste ja asüülitaotlejateni mööda mitmeid regionaalseid ja riikidevahelisi trajektoore. Püüe formuleerida migrantide loodud arhitektuuri toob keeruka struktuuri sees mängu liikuva tegelase, kes on kõike muud kui ühene ja lõplik. Kõigepealt kehtib see nende migrantide puhul, keda liiga rangelt liigitatakse „etnilisse” kategooriasse. Migrantide loodud arhitektuuriteosed, mida on etnilisustatud ja eksotiseeritud, täidavad arhitektuuriteoorias pikka aega tühjana seisnud koha. Selle tühiku oleksid võinud täita ka näited modernismieelsest ehitatud keskkonnast, mida pärast Teist maailmasõda on sageli nimetatud „arhitektuuriks ilma arhitektideta”.[12] Üldistatult võiks selle tühiku funktsioon olla pakkuda intellektuaalset vaheruumi, mis korraldab erisugusust, et mahutada sellesse teadusharusse virgutavaid arhitektuurinähtusi. Arhitektideta arhitektuuri idee esitas kohalikus stiilis ehitisi ehedate ja rikkumata antropoloogiliste ideaalidena. Modernsusest pealtnäha puutumata vormid pidid parandama modernismi liialdusi. Samamoodi toimib ka migrantide loodud arhitektuuri idee, olgugi et antropoloogiline puhtus on asendatud kreoolistunud ja hübridiseerunud arhitektuurinähtustega. Need nähtused on siiski tulnud „altpoolt” ning nende üllatavad ja veetlevad omadused rikastavad ametlikku arhitektuuridiskursust loomingulistel põuaperioodidel.

See rikastav funktsioon, mille liikumapanevaks jõuks on migratsioon, on kolonialismi ajaloos toiminud mitmesuguste mehhanismide kaudu. 18. ja 19. sajandi Inglise arhitektuurist kirjutanud John MacKenzie väidab, et orientaalsete motiivide sissevool elavdas igavat, piiratud ja segipaisatud Lääne arhitektuuridiskursust. Iseäranis tähistas orientaalne aiakujundus „vabanemist palladianismi formalismist, baroki raskepärasest lopsakusest, prantsuse pargi rangusest ja selle järglase maastikuaia avarast võltsmetsikusest”.[13] Sellisel moel pakkus orient „vormilist kergendust klassikaliste reeglite jäikuse vastu”. Kui kolonialism formaliseerus 19. sajandi lõpupoole ja 20. sajandi alguses, hakati kolooniais nägema piiritagust ala, kus viia läbi arhitektuuri- ja linnaeksperimente, mille analüüsitud ja põhjalikult täiustatud tulemused eksporditi tagasi Euroopasse, et rikastada sealset kulunud arhitektuuritava. 19. sajandi alguses nähti näiteks mõnesid prantsuskeelseid kolooniaid (Indohiinat, Madagaskarit ja iseäranis Marokot) „laboratooriumidena” ning neid nimetati sageli eksperimentaal-aladeks (champs d’experience).[14]

Vahest on arhitektuuri/migratsiooni küsimus kõige probleemitumalt lahendatud immigratsioonimuuseumi puhul. Ühest küljest on immigratsioonimuuseumis eksponeeritud hulk igapäevaseid näiteid migrantide eluolust: alates isiklikest esemetest kuni reisivarustuseni (näiteks kohvrid ja reisikotid) ning migrantide eluasemeteni. Tuntuim selline muuseum on Ellise saare immigratsioonimuuseum New Yorgi sadamas[15], ent keskpärasemaid näiteid, sealhulgas immigratsioonile pühendatud tagasihoidlikke näitusi, võib leida pea kõigis kolonistliku ajalooga riikides, mille kasv on sõltunud immigratsioonist: Kanadas, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias, Argentinas, Uus-Meremaal ja Austraalias. Immigratsioonimuuseumi puhul on arhitektuur suurejooneline ja avalik, et teenida üldisema rahvusliku enesekonstrueerimise eesmärke. Sellise arhitektuuri abil leiab massilise ümberasumise katkendlik draama oma õige koha uue rahvuse järjepidevas ajaloos. Immigratsioonimuuseum on näide institutsionaalsest arhitektuurist, mis sulatab immigrandi kokku riigi kodanikkonna ideega. Rohked immigratsioonimuuseumid on kontrastis väheste emigratsioonimuuseumidega, kus jäädvustatakse, mälestatakse ja tähistatakse teatud elanikkonna massilist lahkumist.[16]

Jäädav väljarändamine on enamasti teatud liiki truudusemurdmine. Kui inimene on sunnitud ümber asuma, on tema riik teda alt vedanud. Kui ta aga siirdub mujale vabatahtlikult, reedab tema oma riigi. Selles kontekstis ei ole rahva ja emigratsiooni katkestus tõenäoline pinnas mis tahes monumentaalsele arhitektuurilisele väljendusele. Muudes emigratsioonimudelites aga – kõige ilmekamalt ajutise tööjõumigratsiooni puhul – luuakse välismaale orienteeritud liikumise ja arhitektuuri vahel uued ja tugevad sidemed. Levinud skeem, mille kohaselt välismaale tööle suundunud inimesed saadavad raha oma kodupaikadesse, loob tegelikult tihti rahalise baasi väiksemahuliseks arhitektuuriliseks sekkumiseks külades ja linnades, ulatudes veevarustuse parandamisest kohalikus stiilis hoonete ehitamiseni. See omakorda toidab nii kodus olijate kui välismaal viibijate romantilist kujutelma ideaalsest kodumaast.

Migrantidele mõeldud arhitektuur
„Migratsioon” on sõna, mis sisaldab paratamatult traumaatilise ümberasumise kõrvaltähendust. Seetõttu võib migrantide loodud arhitektuuriga kaasnevat ülevat meeleolu kergesti rikkuda süngus, mis ümbritseb migrantide tarbeks loodud arhitektuuri. Gert Mattenklott kirjutab ajakirja Daidalos „migratsioonikultuurile” pühendatud erinumbri juhtkirjas, et migrantidele loodud arhitektuuri iseloomustab „tüütult administratiivne armetus, mida võib leida Nisseni kaarhallides, vaesteagulites ja põgenikelaagrites, ajalehepaberiga vooderdatud autoromudes, piiluavadega pappkastides ning ostukäru-kodutute ja metroošahtielanike kannatustes”.[17] Määratlenud teatava arhitektuurilise alažanri, lisab Mattenklott kohe, et „selliseid vaatepilte ei tohiks korrata klantspaberil”, näiteks arhitektuuriajakirjade – kaasa arvatud tema enda oma – lehekülgedel.[18] Niisuguse nõude tingis soov mitte seada neid marginaalseid arhitektuurinähtusi vastuollu positiivse esteetikaga, mis niivõrd sageli ümbritseb migrantide loodud arhitektuuri. Küsimus, mida on sobilik kujutada klantspaberil, eristab arhitektuurinähtusi, millest osa tohib ning osa ei tohi endas kanda „kultuuri” ja sealhulgas ka migratsiooni märke. Marginaalsed arhitektuurinähtused nagu kaarhallid, vaesteagulid ja põgenikelaagrid kujunevad migrantidele mõeldud arhitektuuriks seetõttu, et nende asukate tegevus on piiratud. Kuid tuleks märkida selle iseloomustuse petlikkust, sest see peab paika üksnes juhul, kui jätame tähelepanuta migrantide toimimisviisi siis, kui nad peavad katastroofi või vaesuse tõttu endale ise varjupaiga ehitama.

Seda oletatavat piiratust kinnistab avalikkuse kujutluses kõige tugevamalt kriisivarjupaikade ja katastroofi abi ehitiste rajamine. Need ehitised on kavandatud selleks, et tulla toime massilise ümberasumisega, mille on kaasa toonud looduskatastroof või sõda. Sellised traumaatilised sündmused on üks pikemate, kaugemate ning kestvamate rännakute ettevõtmise tegur. Kriisivarjupaiku on konstrueerinud ja pakkunud mitmed valitsusasutused ja valitsustevahelised organisatsioonid, näiteks ÜRO Humanitaarabi Koordineerimise Büroo, Maailmapank ja OECD ning samuti valitsusvälised organisatsioonid, näiteks Punane Rist/Poolkuu ja Oxfam. Sageli tehakse koostööd militaarsektori või ehitus- ja inseneritööstusega. Katastroofi tagajärgede leevendamise ja kriisivarjupaikade diskursus sõltub suuresti katastroofi iseloomust ja selle elutegevust häiriva mõju ulatusest. Seetõttu määravad sääraste ehitiste valmimise majanduslikud, logistilised, ehituslikud ja materiaalsed tegurid. Tavaliselt luuakse varjupaiku ja toimetatakse need kohale pealtnäha anonüümsete, suuremastaabiliste ja bürokratiseerunud tehingute tulemusel. Teatud bürokraatliku stiili tõttu võib neid ehitisi samuti käsitleda kui arhitektideta arhitektuuri, „ülevalt poolt pärit arhitektuuri”.[19]

Siiski on see pealtnäha anonüümne ala läbi põimunud nimekate arhitektide loominguga. Tuntuimad neist on tehnoloogiahuvilised arhitektid nagu Buckminster Fuller (Wichita maja, 1946), Renzo Piano (kokkupandav ehitis Senegalis, 1978) ja arhitektuuribüroo Future Systems (transporditav kriisivarjupaik, 1985), teistsuguses laadis ka Alvar Aalto kokkupandav ja transporditav katastroofi järgne puidust varjupaik aastast 1942.[20] Üks viimasel ajal sel alal tegutsenud kuulsaid arhitekte on Shigeru Ban. Tema papptorudest karkassiga ehitised, mida on püstitatud katastroofi paikadesse Rwandas, Jaapanis ja Kambodžas, on tekitanud palju poleemikat bürokraatlikes, erialastes ja kunstiringkondades ning need on saanud ametlikku toetust ÜRO-lt.[21] Kuivõrd kriisivarjupaiku luuakse abistaval eesmärgil, annab see arhitektuurile vabadust ja sundimatust. Me tunnetame seda otsekohe, kui Ban rõhutab, et kriisivarjupaigad peavad olema „ilusad”, et kanda hoolt migrantide „psühholoogilise seisundi” eest. Ban soodustab teadlikult ebaselgust emotsionaalse „liigutatuse” ja edasiliikumise vahel. Esteetiline kogemus keset trööstitust on isegi kergelt šokeeriv. See on aga ka lohutav märk arhitektitegevuse korralikust toimimisest: arhitektuuril on esteetiline mõõde ka kõige raskemates oludes.

Ei ole üllatav, et paljud katastroofi abi varjupaikadega tegelevad eriorganid tunnevad arhitektide sekkumisel oportunismi kõrvalmaiku. Disainerite leidlikkusse ja sihikindlusse kiputakse suhtuma skeptiliselt.[22] Nende organite sõnul on migrantidele mõeldud arhitektuur arhitektidele sageli „võimalus luua uuenduslikke projekte, mida on võimatu teostada”.[23] Selles väites peitub oletus, et katastroofi abi varjupaikade kujunduskriteeriumid – mis hõlmavad pealtnäha otseseid põhjuse ja tagajärje ning tarviduse ja pakiliste vajaduste seoseid – loovad arhitektidele ühiskondlikpoliitilise kaitsekilbi, mille varjus harjutada vabalt kätt Existenzminimum’i „distsipliini”, funktsionalismi ning ka üldisema minimalismiesteetika alal. Selle moraalse kaitsekilbi all võib (taas) jultunult nähtavale tuua sügavalt juurdunud modernistlikke hoiakuid. Rem Koolhaas, kuigi teist laadi kodutuse kontekstis, võtab arhitektide entusiasmi kõnealuse formaadi suhtes kokku, märkides sapiselt, et „viletsuses vaevlejad on moodsa arhitektuuri ideaalsed kliendid: neil on alati vaja ulualust ja hügieeni, nad armastavad päikest ja õhku ning arhitektuuriteooria ja vormiline külg jätavad nad ükskõikseks”.[24] Nagu näitab žanri kasvav populaarsus praeguses arhitektuuridiskursuses, pakub vastupandamatut ja ülekaalukat huvi just katsetamisvõimalus, mitte aga nende katsetuste objekt. Näiteks on ajakirja Quaderns eriväljaandes toodud Bani papp-palkidest kriisivarjupaikade pildid kõrvuti artiklitega põgenike majutamisest, mitteametlikest vaesteagulitest linnas, kokkupandavatest moodulehitistest, telkimisest, näituse-infrastruktuurist, valgusinstallatsioonidest ja arhitektuurilise vormi maskeerimisest maastikul.[25] Mitmetes raamatutes käsitletakse „rändavaid” ehitisi, mille tüüpilise näitena tuuakse sageli kriisivarjupaiku, teoreetilises raamistikus, mis hõlmab „rändhõimudele” iseloomulikku arhitektita arhitektuuri ja selliseid avangardprojekte nagu Archigrami „Kõndiv linn” („Walking city”) ja Coop Himmelb(l)au pneumaatiline „Pilv I” („Cloud I”).[26]

Mattenklotti väitel toob migrantidele mõeldud arhitektuur meelde ka põgenikelaagrid ja kinnipidamiskeskused, mida on üha rohkem. Need asutused on loodud selleks, et kontrollida ja ära hoida põgenike ja asüülitaotlejate loata reisimist üle riigipiiride. Tuntuimad olid kinnipidamiskeskused Sangatte’is, Whiteheadis ja Woomeras; hiljem asendati need väiksemate ja hajutatumate asutustega.[27] Seni on arhitektuurieriala ja kinnipidamiskeskuste politiseeritud diskursuse kontaktid olnud harvad[28] ja enamasti on arhitektuur selle vastu võidelnud. Juba varem märkisin sellist vastupanu Mattenklotti keelus kajastada migrantidele mõeldud arhitektuuri klantspaberil, kuid see on ilmnenud ka muudel huvipakkuvatel viisidel, nagu hiljuti Austraalias.

Nagu teisteski arenenud tööstusriikides, nii on ka Austraaliasse saabunud asüülitaotlejate ja illegaalsete migrantide arv väike. Sellele vaatamata õhutab riik konservatiivse valitsuse juhtimisel hulka karme poliitilisi meetmeid, mille eesmärk on tõkestada asüülitaotlejate sissevoolu. Nendes meetmetes on kesksel kohal illegaalsete migrantide sulgemine kinnipidamiskeskustesse. Just selliste meetmete rakendamisel palus Austraalia immigratsiooniminister Philip Ruddock arhitektide abi. Soovides vaigistada siseriiklikku ja rahvusvahelist negatiivset meediatähelepanu, mille valitsuse asüülipoliitika oli äratanud, kuulutas minister välja arhitektuurikonkursi, et saada asüülitaotlejatele mõeldud kinnipidamisasutuste uusi ja uuenduslikke projekte. See plaan oli aga sama tihedalt seotud avalike suhetega kui kliendi soovi rahuldamisega. Pressiteates, kus kuulutati välja esikohtadele tulnud arhitektid, teatas minister, et konkurss pakkus valitsusele „suurepärase võimaluse parandada Austraalia kinnipidamiskeskuste kvaliteeti ja stiili”. Veel lisas ta, et samuti „andis see kavandamisprotsessis osalenud arhitektuuriorganisatsioonidele võimaluse esitleda oma talenti ja võib-olla isegi pälvida rahvusvahelist tunnustust olukorras, kus inimeste ebaseaduslik liikumine maailmas on kujunemas rahvusvaheliseks probleemiks”.[29] Üldsuse kinnistunud kujutlus kinnipidamiskeskustest piirdus okastraataiaga ümbritsetud ja suletud Nisseni kaarhallidega kaugel ja kidural sisemaal.[30] Uued lahendused pidid tagama, et neid keskusi nähtaks pigem administratiiv- kui parandusasutustena. Ministri arvates leevendaksid hea kujundus, stiil ja parem kvaliteet üsna praktilisel moel seda negatiivset pilti, mille meedia kinnipidamiskeskuste kujutamisega oli valitsusest maalinud. Lisaks oli see arhitektidele äriliselt kasulik. Ennustades põgenike ja asüülitaotlejate liikumise kujunemist 21. sajandi geopoliitilise maastiku püsiomaduseks, nimetas Ruddock konkurssi soodsaks ärivõimaluseks Austraalia „arhitektuuriorganisatsioonidele”. Tema arvates võinuksid arhitektid asuda selles rahvusvahelise disainituru arenevas nišis juhtivale kohale.

Austraalia tuntuim arhitekt Glenn Murcutt olevat reageerinud arhitektuuri ja mainitud migratsioonivormi sidumise katsele eriti vihaselt ning ilmutanud valitsuse asüülipoliitika suhtes vastikustunnet ja raevu. Ta teatas, et ei taha kuuldagi Austraaliasse kinnipidamisasutuste kavandamisest.[31] Austraalia Kuningliku Arhitektide Instituudi (RAIA) president Graham Jahn väljendas ministri korraldatud konkursile samuti vastuseisu, kuid lähtus oma spetsiifi lisemast tegevusvaldkonnast. Pressiteates pealkirjaga „Vangi mõistetud” („Sentenced to detention”) manitses ta instituudi liikmeid konkursil mitte osalema, sest kõigi võistlejate puhul kehtis kohustus loovutada rahalise tasu eest oma töö autoriõigused valitsusele, olenemata sellest, kas töö saavutab edu või mitte. Jahni väitel rikub selline nõudmine arhitektide intellektuaalomandi õigusi, see on „ekspluataatorlik” ning sellega „võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed”.[32] Pealtnäha on niisugune reaktsioon arhitektide loomeõiguste kaitsmine valitsuse soovi eest neid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks rakendada. Samas pole pressiteates võimalust, et arhitektid võiksid nii Austraalias kui ka rahvusvaheliselt tõepoolest täita sellesarnaseid valitsuse antud ülesandeid, lõplikult kõrvale jäetud. Selline puiklev reaktsioon avaldub mitmes semantilises libastumises, mis panevad meid arhitektide loomeõiguste „piiramist” ja „ekspluateerimist” nägema mingil moel seotuna põgenike ja asüülitaotlejate kinnipidamise ja rõhumisega. Murcutti varjamatus vastumeelsuses väljendub distsiplinaarne norm selgemalt. Tema seisukoht piiritleb arhitektitegevuse eetilisesteetilise põhimõtte, mille kohaselt on arhitektuuri eesmärk tekitada inimsõbralike ideaalide abil esteetilisi muljeid. Selle distsiplinaarse normi sees näib Bani varjupaigaarhitektuuri inimsõbralikkus vaieldamatu, samal ajal kui Austraalia valitsuse üleskutse kavandada „administratiivset” arhitektuuri ei ole eetiliselt võimalik. Arhitektid nagu Murcutt võivad sellest lähtudes tõmmata piiri migrantidele mõeldud kahe arhitektuuritüübi vahele. Arhitekti tegevusvabadust on vangistusasutuse puhul sedavõrd vähendatud, et ainus sobiv käitumisviis on sirgjooneliselt keelduda end sellise arhitektuuritoodanguga sidumast.

Seni olen visandanud kaks migrantidele mõeldud arhitektuuri võimalust. Neid saab eristada inimsõbralikkuse ja julgeoleku ning esteetika ja tehnika küsimuste abil. Katastroofi abi varjupaiga puhul võib arhitektuuriesteetika paista põhiliste tehniliste parameetrite kõrval ülearune. Kinnipidamiskeskuste ja põgenikelaagrite korral peab aga esteetika korvama pelga tehnika puudujääke. Kuid see eristus ning arhitektuuri põhjalik arutelu sellega seoses on eksitavad. Poliitiline pragmatism, mis motiveerib kinnipidamiskeskuste ehitamist, heidab teistsugust valgust ka katastroofi abi varjupaikade inimsõbralikkusele. Mõlemat tüüpi ehitisi iseloomustab minimalistlik tehnoloogiline hoiak, mis on suunatud küll üsna erinevate eesmärkide täitmisele: ühel juhul on tegemist varjupaiga pakkumisega ja teisel juhul vangistusega. Ent ka asüülitaotlejad ise ei ole kaugeltki ühesugused. Sõltuvalt sellest, millise rännutee lõiguga on tegu, võib neid liigitada kodututeks, pagendatuteks, asüülitaotlejateks või põgenikeks. Näiteks võib ÜRO kriisivarjupaiga asukas olla järgmisel hetkel nii põgenikelaagris kui ka kinnipidamiskeskuses. Seepärast on migrantidele mõeldud arhitektuuri inimsõbralikkus alati seotud vähem õilsate motiividega, mille eesmärk on hoida inimesed kindlalt paigal ja reguleerida seda, kellest saab tõeline põgenik ja kuhu ta võib minna. Selles valguses kujutavad mõlemad migrantide arhitektuuri liigid endast eri tehnikat sama geopoliitilise loogika sees, mis ei ole sihitud mitte üksnes riigipiiride kaitsmisele, vaid ka nende projitseerimisele palju kaugemale nähtavatest geograafi listest piiridest. Niisuguses tähenduses märgib migrantidele mõeldud arhitektuur riigipiiride „eelkaitset”, mille on põhjustanud hirm nende piiride puutumatuse pärast.

Kõrvaltähendused, mille tekkimist on ergutanud migrantidele mõeldud arhitektuuri uurimine, ei paku lõplikke tõendeid arhitektuuri rolli kohta selles kontekstis. Kuid need kujundavad kaalukaid vastupanu ja lähenemise mudeleid. Kas on võimalik, et arhitektuuridistsipliin taaskinnitab selles kontekstis varjupaiga ja vangla eristumist, globaalse liikuvuse geopoliitiline loogika ähvardab neid aga seevastu kokku suruda? Kui nii, siis on taaskinnitus saavutatud sellega, et arhitektuuri strateegia on rakendada loovust ühes kohas ja keelduda sellest teisal. Sel moel joondub arhitektuur inimliikuvuse praeguste seisukohtade järgi, mis kõiguvad äärmusliku rassistliku hirmu[33] ja inimliku kaastunde vahel. Üldsuses võib esteetika seostamine vanglaarhitektuuriga äratada üksnes kahtlust. Näib olevat üksmeelne arvamus, et mis puutub migrantidele mõeldud arhitektuuri, siis on esteetika rakendamine kõige ohutum katastroofi abi varjupaikade puhul välismaal. Säärases kauges kontekstis on sel rahvusvahelise abi raames teatud saadikuroll. Geograafi liselt ohutus kauguses ja tungiva vajaduse kindlates raamides võib unustada arhitektuuri kaasosaluse sundivates ja ebameeldivates riigifunktsioonides.

Arhitektid kui migrandid
Sõnapaar „arhitektuur/migratsioon” viitab ka sellele, et arhitektid ise võivad olla migrandid. Üks kaalukamaid episoode 20. sajandi arhitektuuriajaloos – modernismi laialdane levik internatsionaalse stiilina – ei ole näiteks mõistetav, tundmata migratsioonidünaamikat ning eriti teadmata Saksa modernistlike arhitektide emigreerumisest maailma eri paikadesse: enamjaolt Ameerika Ühendriikidesse, aga ka Lõuna-Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse, Iisraeli, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. 1933. ja 1941. aasta vahel, ajal, mida nimetatakse arhitektuuri emigratsioonidekaadiks”[34], siirdusid Ühendriikidesse sellised Bauhausi fi guurid nagu Walter Gropius ja Marcel Breuer (Harvardi ülikooli kõrgem disainikool), Mies van der Rohe ja Ludwig Hilberseimer (Armouri tehnoloogiainstituut), Josef Albers (Black Mountaini kolledž) ning Laszlo Moholy- Nagy (New Bauhaus).[35] Kõige lihtsamal tasandil tähendab migratsioon korrapärast ja sümmeetrilist lahkumise ja saabumise geograafi at. Koos kaotuse, ümberasumise, võõrastamise, paigalejäämise ja sulandumise eksistentsiaalsete küsimustega pakub see sobiva ja dramaatilise võrdlusraamistiku, mille alusel seda arhitektuuriajaloolist episoodi hinnata. Hinnangu andmisel lähtutakse tavaliselt õitsvast kultuurilisest ja sotsiaalsest põhihoovusest, millesse migrantidest arhitektid tõid nii Ameerika Ühendriikide arhitektuuripedagoogika kui –praktika osas vastandlikku energiat. Niisuguses käsitluses peitub teatav melanhoolsus: see energia kanaliseerus pragmaatiliste eesmärkide täitmisse või – nagu samuti on väidetud – kodustati läbi estetiseeritud disainitundlikkuse. Laenates Martin Jay sõnu, võime öelda, et selles kontekstis tehti migrandist arhitektist „kriitilisest kõrvalseisjast peavooluga kaasa liikuv asjaosaline”[36]. Kõnealuse episoodi teeb eriti dramaatiliseks asjaolu, et seda kujundav üsna abstraktne poliitika ja esteetika pinge on läbi põimunud konkreetsete elulugudega. Ülemaailmselt olulised arhitektuuriteemad on leidnud väljenduse väga isiklike asjaolude sunnil, mis kannavad endas migrandikogemuse kogu liigutavust, traumat ja raskust.[37] Seda asjaolu on maininud Sibyl Moholy-Nagy, rääkides diasporaaarhitektuuri draamast ja farsist.[38]

Funktsionalismi ajalooga seonduv eksistentsiaalne õhkkond peaaegu haihtus sõjajärgsel ajal, kui arhitektuurilooming ning ka arhitektid ise ei sõltunud enam nii suurel määral riigipiiridest ega tavapärastest rahvusvahelistest marsruutidest. Keskklassi migratsioon kui teatud ümberasumisviis sattus vastuollu perioodilisema liikumisega (ärireisidest turismini), mille tegid võimalikuks liberaliseeruv maailmamajandus ja rahvusvaheliste reisivõimaluste paranemine. Selles kontekstis nähakse emigreerunud arhitektis pigem kodumaalt lahkunud ülemaailmse intelligentide korpuse liiget. Tegu oli professionaalse seltskonnaga, kuhu kuulusid arhitektid, insenerid ja infotehnoloogia asjatundjad, kelle teenused riigiülestele ettevõtetele hõlmasid tootmisfondide kontrollimist ja juhtimist ülemaailmsel tasandil.[39] Ülemaailmse intelligentide korpuse idees väljendub selgelt abistav iseloom, mis on omane suurele osale nüüdisaegsest ja globaalsest arhitektuuriloomingust. Erinevalt Saksa päritolu arhitektidest, kelle erialane praktika ja emigreerumine äratasid väga laialdast tähelepanu, on tänapäeva ringireisivate arhitektide liikumine täiesti tavapärane. Selles asjaolus paljastub selgemalt kui kunagi varem arhitektuuri tihe seotus kapitali liikumisega. Seda tõde tunnistab avameelselt ja tundetult rida graafi kuid, mis on avaldatud Koolhaasi ja Mau raamatu „S, M, L, XL” esimestel lehekülgedel. Seal on ära toodud Koolhaasi enda iga-aastased reisitud vahemaad ja reisidel veedetud tundide arv. Samuti on sinna märgitud tema büroo töötajate rahvuslik päritolu. Niisugune statistiline hetkvõte on jäädvustanud väga liikuva ning rahvusvahelise töötajaskonna, kes veedab tööreisidel sama palju aega kui konkreetses büroos. Sellist töömudelit rõhutab veelgi niisuguste arhitektuuribüroode tegevus nagu Skidmore Owings & Merrill, kes on kitsamalt keskendunud teenuste pakkumisele riigiülestele ettevõtetele. Seda sorti liikumismudelid on iseloomulikud migratsioonile, mis on vabastatud eksistentsiaalsest ängist ja traumast ning on kapitali teenistuses normaalne eluviis. Liikvel arhitektide põlvkond liitub välismaal viibiva ametnikkonnaga, ärireisijatega ja „korporatiivsete ränduritega”, keda käsitlesin eespool.

Arhitektuuri migratsioon
Seni olen uurinud sõnapaari „arhitektuur/ migratsioon” teatud „liikuva tähelepanuga” – kui kasutada Freudi terminit –, kus on sundimatult kasutatud eri distsipliinide sõnavara, sealhulgas sotsiaalteaduste, arhitektuuri ja geograafi a sõnavara. Interdistsiplinaarsus paigutab arhitektuuri keset üldisemaid sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi ja geograafi lisi protsesse. Kuid rangemalt piiritletud arhitektuuridiskursuses nähakse sotsiaalse ruumi ja arhitektuuriruumi koostoimet üsna teistsugusel moel, kus muidu üsna igapäevastele ja isegi tähtsusetutele elementidele nagu vundamendid, lävepakud, seinad, uksed, katused, tarad, avad ja piirded on omistatud olulisem materiaalne ja mõisteline tähendus. Kui arhitektuuri võime kehtestada, legitimeerida ja säilitada ruumi ja sotsiaalse identiteedi konventsionaalseid suhteid on kahanemas, siis nihkuvad need elemendid ja muud sarnased võimuvahendid tingimata fookusesse. Järgnevalt keskendun konkreetsemalt arhitektuuridiskursusele, iseäranis aga tähendusrikaste aspektide kogumile selles diskursuses, kus käsitletakse sotsiaalse ruumiga seotud teemasid, kaasa arvatud selle taltsutamatust ja ettearvamatust.

Lähiminevikus on valitsevat arhitektuuridiskursust kujundanud kolm üsna erinevat seisukohta, mis on seotud sotsiaalse ja arhitektuurilise ruumi koostoimega. Need on funktsionalism, neoratsionalism ja lähtumine genius loci’st ehk kohavaimust, mida Paul Carter nimetab platsismiks (placism).[40] Kõige puhtamal kujul need seisukohad välistavad üksteist. Funktsionalism taandab sotsiaalse aspekti funktsiooniideele ning rõhutab selle tugevalt motiveeritud vastastikmõju arhitektuurivormiga. Neoratsionalism nõuab sotsiaalse ja arhitektuurilise kategoorilist lahutamist, et kujundada suhteliselt iseseisvate valdkondade koostoime. Platsism aktiveerib sotsiaalsest üksnes eksistentsiaalse versiooni ja seob selle kindla kohaloomispraktikaga. Kuigi igal seisukohal on olnud oma kõrghetk ning vaevalt kujutaksid need endast teadlikku koondumispunkti tänapäeva arhitektuuriaruteludes, püsivad need igapäevases arhitektuuridiskursuses ja -praktikas varjatult ja on väga mõjuvõimsad. Need ei toimi enam tõepoolest erinevate ja konkureerivate seisukohtadena. Pigem ilmuvad need kui ähmased, peaaegu alateadlikud ja üksteist täiendavad seisukohad, mis avalduvad arhitektuurialaste käibetõdede hästi tuntud kogumis: funktsionaalses sobivuses, tüpoloogilises vabaduses ja kohavaimu tunnetamises. Arhitektuuri viimase aja seotus sotsiaalse ruumiga, sealhulgas selle rändvormidega, on harilikult ilmnenud selle seisukohtade kogumi ühe või teise punkti kaudu.

Migratsiooni uurimist ja selle üle teoretiseerimist võib käsitleda sotsiaalteaduste ülesandena, nagu see ka tavapäraselt on olnud. Seepärast tuleb arhitektuuri ja migratsiooni suhet vaadelda üldisemalt sotsiaalteaduste ajaloo osana. Migratsiooni suhe arhitektuuriga on olnud arhitektuuriajaloolase Manfredo Tafuri eriline huviobjekt. Ta on näidanud, et selle suhte parameetrid kujunesid juba koos 18. sajandi valgustusajastu sotsiaalteaduste valdkonnaga. Kuigi ühiskond on alati olnud arhitektuuriga seotud, omandasid sotsiaalsed huvid arhitektuurilises mõtlemises Tafuri arvates tähtsuse alles pärast seda, kui need sotsiaalteaduste raames kodifi tseeriti. Tafuri arendab oma väidet edasi, kasutades Michel Foucault’ modernsusekäsitlust teoses „Sõnad ja asjad”.[41] Enne kui asume Tafuri juurde, oleks kasulik meenutada mõnesid selle käsitluse põhipunke. Foucault toetub sellisele representatsioonisüsteemile, mida iseloomustab tähistaja ja tähistatava meelevaldne seos. Foucault’ arvates asendas see süsteem kiiresti varasemad (tema terminoloogias „klassikalised”) arusaamad representatsioonist, kus sõnade ja esemete tähenduslik seos oli looduse ja Jumala ülemvõimu kaudu fi kseeritud ja motiveeritud. Selle nihkega kujundati ümber klassikalised subjekti-objekti suhted, nii et sõnade ja asjade seoseid hakkas vahendama ja neile tähendusi andma aktiivsem inimsubjekt, kes on kokku võetud „inimese” või „iseseisva subjekti” kontseptsioonis. Inimene oli uue ja äärmuslikult avatud epistemoloogilise arhitektoonika agent, suuteline paremini kui kunagi varem uurima, diagnoosima ja parandama asjade maailma. See iseseisev subjekt kaardistas empiirilise uurimise uusi valdkondi ja objekte, mille puhul tähtsaim ja keerulisim oli asjaolu, et need hõlmasid ka inimest ennast. Uute „sotsiaalteaduste” keskmesse nihkus inimese enda olemisviis maailmas, kaasa arvatud tema loodud sotsiaalsed moodustised. See muutis inimese Foucault’ sõnade järgi „empiirilistranstsendentaalseks dubletiks”,[42] mille raames ta oli nii oma uurimise volitav subjekt kui ka empiiriline objekt. Niisugusele metodoloogilisele pettejäreldusele toetuvad Foucault’ arvates modernsuse progressi- ja paranemisplaan ning sellega seotud optimismiõhkkond. Tulemuseks aga oli „antropoloogiline uni”,[43] kus inimene kujundas endale unenäolise reaalsuse, mis oli ühtaegu nii usaldusväärne kui ka petlik. Foucault’ jaoks märgivad sotsiaalteadused „modernsuse algust”,[44] õnnistades sisse keeruka tunnetusteooria ja üldisema humanistliku ideoloogia.

Foucault’ väiteid edasi arendades kirjeldab Tafuri, kuidas humanistlik modernsusetaotlus haaras endasse arhitektuuri. Ta jäädvustab viisi, kuidas arhitektuur suundus oma 16. ja 17. sajandi staatusest, kus selle tavasid peeti loomulikeks ja ühtaegu nii „praktilisteks kui sümboolseteks”, uude staatusesse, mis kujunes välja 18. sajandil, kui arhitektuuritavasid hakati vaatlema seoses tähendust andvate subjektidega. Tafuri sõnul kujunes moodne arhitektuur välja siis, kui arhitektuuris püstitati küsimus, „mis teeb arhitektuuri võimalikuks: see tähendab hakati uurima arhitektuuri enda tähenduste süsteemi seoses seal sisalduvate tähenduste tekitajatega”.[45] Sellest ajast peale on arvatud, et arhitektuuriline tähendus kujuneb seoses „nende tähenduste tekitajatega” ehk seoses inimese iseseisva subjektiivsusega, mis üha tugevamini vastandus loodusliku või Jumala loodud korraga.

Moodsas arhitektuuris on see sugulusvahekord kõige põhjalikumalt kaasatud modernismi ja iseäranis funktsionalismi, kus inimene esines nii „kasutajana” kui ka avalikkuse võrdkujuna. Tafuri järgi ei olnud modernismi uus, mõistuspärastatud ja tehnologiseeritud arhitektuur enam seotud väljakujunenud loodusliku korraga, vaid „kutsus „kasutajat” oma vorme täiustama ja üldsust oma kujundamises osalema”.[46] Tafuri vaatleb sotsiaalse ja arhitektuurilise suhet ajaloolises kontekstis. Sel moel pakub ta võimaluse sõnapaari „arhitektuur/ migratsioon” vaatlemiseks üldisemas raamistikus. Tafuri kirjutis paljastab sotsiaalteaduste ja arhitektuuri tiheda diskursiivse ja institutsionaalse seose, mis võimaldab, ajendab ja isegi määrab sõnade „arhitektuur” ja „migratsioon” kõrvutamise.

Tafurit järgides võime kujutleda migranti sotsiaalteaduses ja kasutajat arhitektuuris justkui eri põlvkonnast vendi, kes on mõlemad valgustusaja inimese järeltulijad ning paremakssaamise, arengu ja progressi võimalikud agendid ja objektid. Seetõttu ei peaks me üllatuma, kui avastame, et arhitektuuridiskursuses ümbritseb migratsiooni püsiv optimismi- ja entusiasmiõhkkond. Nagu nägime, valitseb see õhkkond üsna erinevates oludes, migratsiooni arvatakse näiteks toetavat erinevuse multikultuurilisi väljendusi. Sama on hoiak ka migrantidele mõeldud arhitektuuri puhul, kus katastroofi abi varjupaikade rajamist vaadeldakse kui arhitektuurilise katsetamise ja migrandi elutingimuste parandamise võimalust.

Tafuri analüüsi põhjal võime öelda, et arhitektuuri seostamine migratsiooniga toob paratamatult kaasa optimismi-, entusiasmi- ja võimaluste õhkkonna, sest see seos on kujundatud humanismi üldisemas tunnetusteoorias, mis on murdnud läbi rahvusluse, territoriaalsuse ja ontopoloogia[47] ideoloogilisest kogumist.

Moodsa arhitektuuri võlg humanismi ees loob pinnase neoratsionalismile ja platsismile. Kumbki seisukoht keskendub eri moel võimalusele, et arhitektuuri võib äratada antropoloogilisest unest ning vabastada humanismi haardest. Neoratsionalismi puhul omandab Tafuri skeptilisus arhitektuuri ja sotsiaalse (teadusliku) probleemitu seose suhtes uue intensiivsuse, nii et sõnad „arhitektuur” ja „migratsioon” paistavad olevat teineteisest täielikult lahutatud. Platsismi puhul aga on sotsiaalne aspekt kaasatud veel suuremal määral, kuid kokkuvõttes haprama ja eksistentsiaalsema subjekti nimel, kes vastandub sotsiaalteaduse empiirilis-transtsendentaalsele subjektile. Lubage mul esmalt käsitleda neoratsionalismi.

Neoratsionalism tõusis arhitektuuridiskursuses esile 1970. ja 1980. aastatel funktsionalismi modernistliku doktriini värske alternatiivina. Nagu Tafuri oma ajaloolises analüüsis üksikasjalikult selgitab, põhines neoratsionalism kasutaja ja arhitekti (subjekti ja objekti) suhtelise autonoomsuse (ümber)hindamisel. Tuntud neoratsionalistlik arhitekt Aldo Rossi väljendas seda seisukohta kõige selgemalt ja järjekindlamalt reas projektides ja kirjutistes. Oma kuulsaimas raamatus „Linna arhitektuur”[48] on ta väitnud, et arhitektuurivormile aluse otsimine moodsa elu sotsiaalsetest dimensioonidest, olgu kavatsus nii hea kui tahes, tekitab arhitektuurilises mõtlemises „kõlbelise segaduse”. Selle segaduse näiteks toob Rossi modernismi ennastsalgava sekkumise 20. sajandi alguse „majutuskriisi”.[49] Oma väidet edasi arendades viitab Rossi Engelsi raamatule „Majutusküsimus”[50] kui kõlbelise segaduse varasele näitele. Engels keskendus laialdasele korterikriisile 19. sajandi lõpu Saksamaal. Siinse huvipunkti seisukohalt on oluline, et selle puuduse põhjustas põllumajandustööliste ümberasumine linnakeskustesse seoses kiire industrialiseerimisega. Rossi väitel oli viga keskenduda majutusprobleemile, et lahendada sotsiaalset probleemi, nii nagu oli teinud Engels.[51] See tähendas „elamispinna” käsitlemist tühipalja ressursside (vundamendid, seinad, uksed, katused) paigutamisena konkreetsete vajaduste rahuldamiseks. Rossi arvates pidi võimule pääsema teistsugune loogika. Ta väitis, et arhitektuur toimib vastavalt „õigetele” tüpoloogilistele „seadustele”, mis ajaloo käigus üksteisega kokku kasvavad. Need seadused, pakkus Rossi, on stabiilsed ja püsivad, nii et iga ehitis, mis neist lähtub – vähemasti funktsionalismile vastav ehitis –, peaks olema ükskõikne erinevate sotsiaalsete moodustiste suhtes, mis võivad selle sisse või ümber tekkida. Selle väite toetuseks osutas Rossi muistsete ehitiste üsna erilaadsele otstarbekohasele mugandamisele mitmetes Euroopa linnades, näiteks Padovas, Sevillas ja Milanos. Rossi nimetas seda seisundit „distributiivseks ükskõiksuseks”, seisundiks, kus tüüpilisi arhitektuurivorme vaadeldakse nii, nagu need oleksid sotsiaalsetest kooslustest ajas ja ruumis sõtlumatud. Rossi arvates võib arhitektuuri tagasitulek oma tüpoloogiliste seaduste juurde mõjuda disainipraktikale vabastavalt, pakkudes „maksimaalset distributiivset vabadust ja üldisemal tasandil ka maksimaalset funktsionaalset vabadust”.[52] Kokkuvõttes seisab arhitektuuriruum Rossi arvates sotsiaalsest ruumist võrdlemisi eraldi. Rossi meelest teenib arhitektuur ühiskonda kõige tõhusamalt siis, kui järgib eelkõige oma tüpoloogilist loogikat ega püüa rahuldada kasutajate sotsiaalseid vajadusi mis tahes otsesel või abistaval moel.

Seades kahtluse alla funktsionalismi eelise ja üldisema antropoloogilise suundumuse arhitektuuris, katkestas neoratsionalistlik vaatepunkt teatud kodunenud seosed individuaalsete „kasutajate” ja konkreetsete ehitiste vahel. Niisugusest ümberkorraldusest on näha, et neoratsionalistlikul seisukohal ei ole arhitektuuri ja migratsiooni arutelule midagi „positiivset” pakkuda. Sellest aspektist vaadates kannustatakse meid käsitlema migratsiooniprobleemi kui majutusprobleemi hilisemat vastet. Selline lähenemisviis oleks küll ahvatlev, ent arhitektuuripraktika seisukohalt üdini vale. Sest kui tuua see neoratsionalistliku arhitektuuriteooria keskne tõekspidamine arhitektuuri ja migratsiooni teemasse, eraldab see kõigepealt need kaks terminit kategooriliselt. Rossi kujutleb maailma, kus ühiskond liigub alati läbi võrdlemisi sõltumatu ja erapooletu arhitektuuri portaalide ja avade, üle selle lävede ja künniste, läbi ja ümber seinte ning katuste ja kuplite all. Selles maailmas on aga migrantidel – kõige liikuvam ühiskondlik kategooria – arhitektuuriga veelgi nõrgem ja lühiajalisem seos.

Oma mõjukas Rossi neoratsionalismi käsitluses tuleb Massimo Scolari tagasi migratsiooni teema juurde. Scolari lähtub Rossi rõhuasetusest arhitektuuri tüpoloogilistele seadustele ning viimistleb seda seisukohta, märkides, et arhitektuuriliigid ise omavad teatud „ajas ja ruumis rändamise võimalusi”.[53] Tõepoolest sõltub Scolari arvates arhitektuuri võime ilmutada distributiivset ükskõiksust osalt arhitektuuriliikide rändamisest ühest paigast (ja ajast) teise. Niisiis, kui Rossi kostab teatud arhitektuurilise sõltumatuse eest, selgitades seda, kuidas ühiskond liigub läbi arhitektuuri, pakub Scolari omakorda, et ka arhitektuuril on võime (ja vajadus) liikuda läbi ühiskonna. Niisuguse liikumise tagajärjel tekib see, mida Scolari nimetab arhitektuuriliseks „võõrandumiseks”, kus tüüpilistele ja tuttavatele arhitektuurilistele moodustistele (seintele, avadele ja lävedele) „satutakse juhuslikult ja lakoonilise hämmastusega”, justkui esmakordselt.[54]

Rossi ja Scolari distributiivse ükskõiksuse põhimõte kätkeb endas nii või teisiti vormi ja funktsiooni lahutamist. Nad näevad selles uusi vabastavaid arhitektuurilisi võimalusi, mille on loonud arhitektuuri ajaloolise inimesekesksuse kõrvaletõrjumine ja lahtirebimine humanismi universaalse subjekti mõjuvõimust, mille määratles Tafuri. Siiski ei ole humanismi subjekt sellest uuest arhitektuurinägemusest täielikult pagendatud. Osa sellest subjektist naaseb just nimelt migratsiooni kaudu. Migrantne liikuvus muudab arhitektuuri enesereprodutseerimise transaktiivseks. See on arhitektuuriline vaste ontoloogilisele võõrandumisele, mida migrant tunneb, kui saabub uude linna või riiki. „Migrantide liikumine” paiskab esile uudsed vormilised ja arhitektoonilised kombinatsioonid, mis võivad „rikastada” kodanike ühist kujutlusvõimet ja anda sellele materiaalse kuju. Migratsiooni kaudu imbub sotsiaalne tagasi arhitektuuri, mis seisab pealtnäha kõrval vahetutest sotsiaalsetest mõjudest.

Lihtsustatud skeemina võiks migratsioon tähendada häiritust, mille taustal nähakse paiksust eelistatud ja ideaalse seisundina. Sel juhul märgib liikuvus hälbivat seisundit, mis on parimal juhul õigustatud ümberasumisprotsesside kõrvalnähuna.[55] Selles käsitluses astub migrandi perifeerne kuju kunagise privilegeeritud kasutaja, paikse kodaniku asemele ning annab arhitektuurile märkamatult tagasi traditsioonilise humanismi põhijooned. Gianni Vattimo selgitab, et need põhijooned „koonduvad ikka ümber käitumise ettearvamatuse, vabaduse ja valikuvõimaluse”.[56] Marginaalset sotsiaalset subjekti võiks Vattimo nimetada nõrgenenud subjektiks. Nagu nägime, tegutseb migrant valides, kuid kõige määravamad tema liikumisele on globaliseerumine ja makromajanduslikud struktuurid. Et vaadelda konkreetseid võimalusi, mida pakuvad sellised mõisted nagu „nõrgenenud subjekt”, võtan appi mõtleja, kelle ideed ruumist, ühiskonnast ja arhitektuurist panid aluse teisele arhitektuuri humanismi pärandi kriitilisele käsitlusele. See omakorda juhatab meid tänapäeva arhitektuuri argitasandi kolmanda, platsistliku suundumuse juurde, mida mainisin eespool.

Oma hilisemates kirjutistes ruumist, kohast ja olemisest lõi Martin Heidegger kuulsa kriitilise käsitluse inimeksistentsi ratsionaliseerimisest humanismi egiidi all. Selle kriitika seadis Heidegger otsesesse ja püsivasse kontakti arhitektuuriküsimustega essees „Ehitamine elamine mõtlemine”.[57] Arhitektuurikriitikute nagu Christian Norberg-Schulzi käsitluses moodustas Heideggeri kriitika – iseäranis mainitud essees toodu – aluse kohtaloova alternatiivi leidmiseks arhitektuurilisele modernismile. Essees keskendus Heidegger oma ratsionaalsuse-kriitika avaramatele mõõtmetele, kasutades näitena teist „majutusprobleemi”, mis seondub eluaseme puudusega Teise maailmasõja järgsel ajal, ligikaudu 80 aastat pärast Saksa majutuskriisi, mis oli valmistanud muret Engelsile. Heidegger püüdis vaidlustada modernistlikku väidet, et majutusprobleemi lahendamine tühipalja elamispinna juurdetekitamisega külvab sõjajärgse taastumise käigus sügavamat kodususe, juurduvuse ja kuuluvuse tunnet. Loomulikult oli majutusprobleemi lahendamine, materiaalses mõttes varjupaikade loomine, sõjajärgsel taastumisajal jätkuvalt tähtis ülesanne, kuid iseenesest ei „loonud see kodu”. „Kodu” tekkimine selle eksistentsiaalses mõttes eeldanuks, et lõpetataks püüd saavutada arhitektuuri abil otseselt sotsiaalset heaolu. Nagu eelnevalt nägime, viis sellesarnane kriitika Rossi arvates arhitektuurilise sõltumatuse strateegilise (ümber)hindamiseni. Heideggeri jaoks aga, otse vastupidi, tähendab see subjektiivsuse ümbermõtestamist arhitektuuri ja ehitamisega seoses.

Heideggeri arvates eeldab niisugune ettevõtmine selget kujutlust inimsubjektist. Tema arusaamas subjektiivsusest (Dasein) on subjekt kujundatud seoseliselt.[58] Sellisel moel lööb Heideggeri subjekt selgelt lahku ennastjaatavast (empiirilistranstsendentaalsest) humanismi subjektist, keda kirjeldas Foucault valgustusaja sotsiaalteaduse esiletõusu käsitluses. Heideggeri meelest ei ole subjektiivsus lihtsalt määratud ega iseenesestmõistetavalt stabiilne ja püsiv, nii nagu valgustusaja inimese puhul, vaid võib olla ka varjatud. See viitab rahutumale ja hapramale subjektile, kelle kogu struktuur avaldub hoolitsemise ja meelitamise, sageli liikumise – „heidetuse” või „kukkumise” – kaudu. Kõnealune subjektiivsus on alati paikne ja konkreetne. Nii tõlgendatuna on tegemist subjektiivsusega, millesse arhitektuur on alati kaasatud tänu oma võimele paikneda ja konkretiseerida. Heideggeri arvates on ehitamise ja kohaloomise protsess lahutamatult seotud tõelise subjektiivsuse moodustamisega. Seda võib mõista majutusküsimuse taasontologiseerimisena ning arhitektuuri ja ühiskonna üldise sideme tugevdamisena. Heidgger võtab selle kokku terminiga „elamine” [wohnen].

Kirjeldatud protsessi näitlikustamiseks kasutab Heidegger hulka arhitektuurikujutisi, millest tuntuim on 200-aastane kohalikus stiilis talumaja Schwarzwaldis.[59] Heideggeri arvates on eriline tähtsus hoone laial sindelkatusel ja varjupaigaomadustel. Modernismi ja ratsionalismi arengu ning suurlinliku eluviisi levikuga nähti traditsioonilistes elamuvormides nagu see talumaja anakronismi. Suurlinlik eluviis paistis olevat välja tõrjunud kohaliku stiili arhitektuurilised väärtused (nii et neid võib leida veel vaid Scwarzwaldis). Heidegger soovitab meil, suurlinlastel, uuesti „elama õppida”. Laialt levinud on arvamus, et sel eesmärgil toetab Heidegger tagasipöördumist niisuguste nostalgiliste arhitektuuriliste väärtuste juurde, mida kannab endas kohalikus stiilis talumaja. Kuid oma essees ta seda nii otseselt ei väljenda. Heideggeri arvates ei seisne modernsuses elama õppimine mitte kohalike arhitektuuriliste vormide taaselustamises, mis võiksid mõjuvalt väljendada ühtekuuluvust maaga, vaid see tähendab hoopis teatud valvelolekut[60] või arhailiste vormide vaikuse „kuulatamist”. Just ehitamise ja elamise lähenemine viib tõelise subjektiivsuse avaldumiseni.

Muidugi sisaldab Heideggeri essee pealkiri ka kolmandat märksõna – mõtlemist. Ja just mõtlemise idee loob silla ehitamise ja elamise vahel. Mõtlemist aktiveerib Heideggeri arvates kuulamine – mitte muistsete ehitiste kivide ja mördi kuulamine, vaid keele kuulamine. Seda väidet selgitab Heidegger oma essee avalehekülgedel, kus esitab sõna „ehitamine” [bauen] etümoloogia, mis paljastab tihedama seotuse „elamisega”.[61] Heidegger meenutab unustatud ja „kõrvale tõrjutud” tähendusi keeles, sest just keel, ja mitte ehitatud vorm, on „Olemise koda”.[62] Heideggeri väitel on keel „inimese isand”[63] ning seetõttu tõelise subjektiivsuse võti. Ta lisab, et inimese „võõrandumise” tuumaks on nimelt püüd “pöörata ümber” oma suhe keelega –– „justkui oleks tema keele kujundaja ja isand”.

Heideggeri käsitlus subjektiivsusest, mis kujuneb ehitamise ja elamise kaudu, pakub arhitektuurikriitikutele nagu Norberg- Schulz modernismi subjekti, s.o „kasutaja” instrumentaalsuse tugeva kriitika. Tema jaoks tähendab modernismi instrumentaalsusest ülesaamine arhitektuurilises mõtlemises ka Heideggeri Dasein’i seoselise hapruse tunnistamist. Nii ühendab Norberg-Schulz Heideggeri abstraktsemad arusaamad praktilisemate arhitektuuriküsimustega. See vallandab hulga pingeid, millest siinkohal on tähtsaim see, kus vaatluse alla tuleb liikuvus. On oluline märkida, et Heidegger kaasas oma arusaama elamisest vaevata ka liikuvuse – näiteks väidab ta üsna otse, et veoautojuht võib tunda end koduselt maanteel.[64] Kui aga Norberg-Schulz kannab Heideggeri ideed üle arhitektuuri, ei ole liikuvuse teemat nii lihtne sellega ühitada. Vahest ei olegi see üllatav, et arhitekti jaoks, kellele vundament, koht, piirid, sein, aed jne on palju pakilisemad küsimused, jääb Heideggeri arusaam elamisest tagaplaanile. Liialdatult materiaalselt tõlgendades väidab Norberg-Schulz, et „inimene leiab end siis, kui jääb paigale, ning tema eksistents maailmas on sellega määratud”.[65] Selle välja öelnud, tunnistab Norberg- Schulz kärmesti, et mobiilsus on üks ühiskonna iseloomulikke jooni ning et:

„…inimene on ühtlasi ka rändur. Homo viator’ina viibib ta alati teel, mis viitab valikuvõimalusele. Ta valib oma koha ning seeläbi ka teatud liiki kaasluse teiste inimestega. Selline lahkumise ja naasmise, teekonna ja sihtpunkti dialektika on eksistentsiaalse „ruumilisuse” tuumaks, mille paneb toimima arhitektuur.”[66]

Norberg-Schulzi liikuv subjekt jääb siiski oma sünnikoha haardesse. Just sünnikoht on ankruks subjektile, kes on kaasatud lahkumise ja naasmise ebapüsivasse dialektikasse. Hoolimata sellest, kuhu me paigale jääme, jääb igaühe sünnikoht alles ja teatud mõttes muutumatuks.[67] Siinkohal on subjekti haprus ilmne ja ta on pealtnäha sunniviisiliselt heidetud või visatud maailma, mis on alati muutumises. Paigalejäämise koha või sünnikoha arhitektuur pakub kindlustunnet selles pidevas muutumises ning loob võimaluse tõelise subjektiivsuse avaldumiseks. Nagu ütleb Norberg- Schulz: „Meie peame olema avatud meeltega ja paigad peavad pakkuma meile rikkalikult võimalusi samastumiseks”.[68]

Norberg-Schulzi näiliselt heideggeriaanlik modernistliku arhitektuuri kriitika on oma olemuselt niisiis idee tõelisest subjektiivsusest, mis avaldub seoses konkreetse kohavaimuga (genius loci). Kuid selle keskse põhimõtte piiritlemiseks peab Norberg- Schulz võtma appi migrandi kujundi. Tõepoolest painab Norberg-Schulzi arhitektuurinägemust mõte juurteta migrandist, kes ei pea ega suuda õieti paikseks jääda. Toimub „dialektiline” või edasi-tagasi liikumine sünnikoha ja paigalejäämise koha vahel, kuid on selge, et Norberg-Schulzi väljendatav valdavalt staatiline arhitektuurimaailm avaldab sellele liikumisele vastupanu. Taas näeme tuttavat migratsiooniteemat millegi sellisena, mida tuleb ohjeldada, sidudes selle paigalejäämise ja sulandumise teleoloogiliste ja ontopoloogiliste aspektidega.

Triivimine
Paljud kriitikud väidavad, et sõna „ehitamine” etümoloogia, millel on keskne koht Heideggeri ehitamise ja elamise käsitluses ning mis on aluseks Norberg-Schulzi väga mõjuvõimsale modernismikriitikale, on meelevaldne. Näiteks juhib kirjanduskriitik J. Hillis Miller tähelepanu asjaolule, et Heidegger eelistab oma töödes väheseid keeli. Ta kasutab „kreeka ja ladina ning vahel ka paari sõna jagu inglise keelt, nagu essees „Asi”, kuid harva prantsuse, itaalia või hispaania keelt ning ammugi mitte jaapani, hiina või hindi keelt”.[69] Miller jätkab, et äärmiselt piiratud keeltest lähtudes teeb Heidegger ometi kergekäeliselt üldkehtivaid ja ümberlükkamatuid järeldusi tõelise elamise tingimuste kohta: „…elamise saladused, see tähendab, kuidas maailmas õigel moel ehitada, elada ja mõelda, peituvad levinud saksakeelsete sõnade nüüdseks kõrvale heidetud esmases tähenduses”.[70] Universaalsus, mida Heidegger oma töödes kõikjal taotleb, on tugevas vastuolus lokaalsete keeltega, milles seda väljendatakse. Milleri arvates on see vastuolu kesksel kohal laialdast kõlapinda leidnud keerulistes ja ohtlikes sidemetes Heideggeri elamise idee ning „natsionaalse estetismi” ja „natsionaalsotsialismi” vahel. Just samasugust ohtu väljendab selgelt ka Derrida oma ontopoloogia ideega, kus olemise struktuur põhineb konkreetsel territooriumil, pinnal, regioonil või riigil. Selles kontekstis ei olegi Heideggeri Schwarzwaldi talumaja kujund nii süütu ega juhuslik, vaid tihedalt seotud kitsarinnalise ja protektsionistliku kolkapoliitikaga. Seesugune seotus esineb ka Norberg-Schulzi arhitektuuriteoorias, kus kohaloomise ja paiknemise küsimusi on käsitletud praktilisemalt.

Teiselt poolt paljastab migratsiooni mitmekeelsuse „kuulatamine” erinevaid elamise valveloleku seisundeid. Eriti tähtis on, et selliste valveloleku seisundite kaudu on võimalik kukutada ühe keele või keeleperekonna ülemvõim tõelise elamise igipõlise õpetuse vahendina. Niisugune valvsus nõrgestab kahtlemata ontoloogia ja Dasein’i tähtsust koha ja elamise struktuuris, kuid see ei pruugi neid tingimata hävitada. Ehitav subjekt (Dasein) võib olla ka ehitav subjekt migrandina, kelle kohatruudus on laiali hajunud, kuid migratsiooni kiires voolus sageli ka tugevnenud. Derrida arvates tuleb koha stabiilsust, riiki ja suurlinna mõista lähtuvalt keele „muistsest” muutlikkusest. Derrida selgitab, et just „vahemik” keeles, ruum tähistaja ja tähistatava vahel on see, mis õhutab tähenduse „muutumise” kaudu seda ebastabiilsust. Näiteks on rahvusliku kuuluvuse tähendus „juurdunud ennekõike ümberasustatud – või ümber asuva – rahva mälus ja ängistuses”.[71] Asendades Heideggeri „mõtlemise” sõnaga „triivimine”, on püütud niisugust ebastabiilsust esile tuua. Kuid siinses kontekstis pole seda sõna kasutatud päris nii, nagu seda kasutab Derrida. Siin on sellega püütud väljendada nii migrandi triivimist kui ka tema killunenud seisundit kujundavate keelte ja tähenduste kandumist. See teeb võimalikuks arhitektuurikäsitluse, mis võtab arvesse subjektiivsuse, kuid väldib ka ohtu, et arhitektuuri seotust migratsiooniga võiks piirata käsutava subjekti kaudu – olgu see siis migrant kui „kasutaja” või kui „kasusaaja”. Hoolimata Heideggeri (vääriti)mõistmisest, viib tema pärandatud seoseline ja paiknev subjekt meid edasi rändavama iseloomuga sotsiaalsuse poole, kus tõhusalt nõrgenenud subjekt on mässitud keerukamatesse ja komplekssetesse suhetesse paiga ja asukohaga. Kahtluse alla on seatud paigalpüsimise autoriteetsus, mida Heidegger põhjendab keele autoriteetsuse ja selle oletatava vastavusega konkreetsetele territooriumidele. See omakorda lükkab tasakaalust välja kindla asukoha ja arhitektuurilise pärismaisuse probleemitu seose. Sõna „triivimine” tähistab seega ebamugavustunnet, mis tekib siis, kui õige olemise ja koha side on minetanud oma loomulikkuse. Arhitekti ja migratsiooni seost võib otsida sõnakooslusest, mis ühtlasi nii korrastab kui ka paiskab segi nüüdisaja arusaama subjektiivsusest ja paigast – ehitamine/ elamine/triivimine.

Paikade ihaldamine
Lõpetuseks tahaksin täpsustada Vattimo ideed tõhusalt nõrgenenud subjektiivsusest, mis on seotud migratsiooni ja arhitektuuriga. Ajaloolane Malcolm Bull on pakkunud, et migratsioon on ajendatud eneseimetlusest. Bulli arvates eeldab migratsioon „võimet kujutleda ennast viibimas kuskil mujal ning näha ennast mis tahes pinnal, millele vaatad”.[72] Ta arendab oma mõtet edasi, võttes appi Lacani käsitluse peeglifaasist subjekti kujunemisprotsessis, ning väidab, et see „pakub migratsiooni dünaamika mudeli”. Kohandades selle protsessi migrandi subjektiivsusele, juhib ta meie tähelepanu ihaldamisele, mis on ebaühtlase arengu ja migratsiooni mitmesuguste vormide eeltingimus. Migratsioon leiab aset maailmas, mis koosneb „vastuvõtva piirkonna siledast peegelpinnast, selles vilksatava kujutise ahvatlusest ning võõrastamise kogemusest, mis tihtilugu järgneb”.[73] Selles käsitluses eelneb ümberasumisele kujuteldava sihtkoha kujutise lihvimine, et seal saaks näha enda peegeldust. Lühidalt öeldes manab migrant omaenda mina selles teises paigas olemisse. Nagu ütleb tabavalt Bull, tsiteerides Thomas Friedmani[74] globaliseerumise käsitlust: „Maailma armetud tahavad minna Disney Worldi, mitte asuda barrikaadidele”. Sellega antakse mõista, et migrandist subjekt ei ole mitte niivõrd revolutsioonilise poliitikategevuse tugev, kuivõrd massiturismi nõrgenenud subjekt.

Siit selgub, et heideggeriaanlik valveloleku seisund ehk elamise keele „kuulatamine”, võib kaasa tuua psüühilise registri, milles käivituvad õige elamise erinevad fantaasiad. Migratsioon on midagi palju enamat kui lihtsalt soovide täitmise tehnika. Lacan rõhutab, et „pilt on lõks”.[75] Võime seda mõtet rakendada ihaldatavate paikade puhul, mis tõmbavad inimesed liikuma – olgu tegu siis Disney Worldiga, Hollywoodiga, Läänega vms. Sellega on piiritletud migrandi ruumiline kategooria. Kui kasutame Norberg-Schulzi mõtet, siis jääb migrant igaveseks oma sünnikoha haardesse ja oma ihaldatud paiga püünisesse. Norberg-Schulzi arvates on niisugune vangisolek positiivne, sest pakub subjekti eluaegsetel rännakutel kindlustunnet. Lacani lõksupüütud subjekt on aga alati märgistatud sellega, mida ta nimetab „pimedaks kohaks” või „varjuks”. „Pime koht” on selle märk, et subjektil puudub kontroll oma teadvusliku mina üle.[76] Siinkohal on meil tegu lacaniaanliku arusaamaga pilgust. Lacani arvates määrab pilgu struktuur subjekti, sest „põrmustab” ta, ning varjuline pime koht on metafoor selle protsessi kirjeldamiseks. Niisiis, lähtudes Lacanist, ei saa migrandid leida iseenda peegeldust oma sihtpunkti pinnal. Punktis, kust subjekt loodab niisuguse kinnitava peegelduse leida, asub hoopis pime koht, mille on loonud tema enda subjektiivne haprus. Kuigi arhitektuuripinnad nagu Disney World näivad pakkuvat võimalust mõne paiga hõivamiseks, meenutavad need ühtlasi ka (rändava) subjekti suutmatust seda kohta täielikult hõivata. Migrant-subjekt (antropoloogiline inimene või kasutaja või Dasein) on selles käsitluses veel enam nõrgenenud („põrmustatud”), nii et viibib oma kohal ja ühtaegu ka sellest eemal, lõksus enesejaatuse iha ja selle võimatuse vahel. Sellises seisundis subjekt ei saa olla abistava sotsiaalse ja poliitilise arhitektuuriprogrammi sihtgrupiks, nii nagu seda oli tugev humanismi subjekt. See kahandab ka alust talle geopoliitilises sfääris apelleerida. Migrant pole subjektina täiesti valiku- ja kontrollivõimeline kuid ka mitte täiesti -võimetu nagu ohvrina kujutamise puhul.

Niisugune kõikumine migrandi subjektistaatuse ja migratsiooni üldisema määratlematuse vahel on jäädvustatud kahes hiljuti valminud fi lmis, mis kajastavad migrantide lugu. Stephen Frearsi fi lmis „Räpased ilusad asjad” („Dirty Pretty Things”, 2002) on juttu kahest migrandist (Türgi naisest ja Nigeeria mehest), kes töötavad illegaalselt Londonis madalapalgalistel teenindussektori töökohtadel. Frears kujutab neid migrante ja migratsiooni üldse oma fi lmis avalikult provokatiivselt:
„Mulle näis, et tegelaskujud on seda väärt, et neist tehtaks kaunis fi lm. Kui mina oleksin Türgi immigrant, siis meeldiks mulle, kui mind kehastaks [fi lmi naispeaosatäitja] Audrey Tautou. Inimesed soovivad, et neid esitataks meeldivas valguses. Minu kogemused näitavad, ei neile ei meeldi, kui neid näidatakse igavate või õnnetute või ohvritena. Ma õhutan kõiki alati olema võimalikult klantsid ja hollywoodlikud.”[77]

Frearsi fi lmile vastandub Ken Loachi lavastatud „Leib ja roosid” („Bread and Roses”, 2000), kus tegelasteks Los Angelese illegaalidest mehhiko ja ladinaameerika migrandid, kes elatavad end majapidamistöödega. Oma fi rmamärgi, ülima tõetruudusega, pöörab Loach erilist tähelepanu võitlusele tööliste õiguste eest ja ametiühingute moodustamisele. Üks fi lmi osatäitjaid Rocio Saenz oli ka ise kunagi illegaalne migrant ja juhib nüüd Rahvusvahelist Teenistujate Ametiühingut, mida fi lmis portreteeritakse. Kui temalt küsiti, kas ta oleks nõus vahetama oma töö näitlejakarjääri vastu, vastas ta: „See sobiks juhul, kui kõik fi lmid oleksid sellised nagu Ken Loachi oma, mitte Hollywoodi fi lmid. Kuid minu süda kuulub ühingule”.[78]

Frearsi ja Loachi vaatepunkti põhjal võime eristada sellise olemise viisi, mis tähendab võimalust viibida ühtaegu kindlas kohas kui ka sellest eemal. See olemisviis on mitmeplaaniline, sest inimene tunnetab nii oma päritolukohta, praegust asukohta kui ka võimalikke sihtkohti, peale selle veel ka kujuteldavaid paiku, mis neid kõiki ühendavad: Hollywoodi, Disney Worldi ja barrikaade. See haarab endasse „tahumatu” ja „klantsi”, tungides läbi geograafi liste ruumide, kujutusvahendite ja subjektiivsete ihade. See ei hõlma kohaloomist selle traditsioonilises tähenduses ning ei saa seega lihtsalt toetada ei migratsiooni ülistamist ega ka ahastamist migrantide ohvrina kujutamise pärast. Ärihoonete fuajeede ja hotellikoridoride läikivad graniitpinnad Los Angeleses ja Londonis, mille on – nii lacaniaanlikus kui igapäevases tähenduses – lihvinud migrantidest töölised, kätkevad endas seda paiga ja paiknemise vormi. Eespool mainitud fi lmides näidatakse ehitisi, mida läbistab uut tüüpi transaktiivne liikumine. Need ehitised erinevad vanematest „ümberpaigutatud” ja hübridiseeritud ehitistest, mis seonduvad koloniaalse migratsiooni eri vormidega. Samuti erinevad need postmodernistlikust liikuvusest. Tänapäeva migratsiooni arhitektuur lööb kõikuma „turvalisuse” narratiivi, mis on seotud riigipiiride kaitsmisega/ projitseerimisega. Tulemuseks on arhitektuur, mis on sümbioosis spetsiifi lise liikuvusega – sellise liikumisega, mis kannab endas pidevat, korduvat, vahelduvat ja intensiivsemat suhet kohaga.

* Lühendatult tõlgitud kogumikust „Drifting: Architecture and Migrancy”, toim Stephen Cairns. London: Routledge, 2004.

   (↵ returns to text)
  1. Sigmund Freud, Introductory Lectures on Psychoanalysis. London: Penguin, 1991, lk 136.
  2. Jan Lin, Reconstructing Chinatown: ethnic enclave, global change. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1998, lk ix.
  3. Michel S. Laguerre, The Global Ethnopolis: Chinatown, Japantown, and Manilatown in American society. New York: St Martin’s Press, 2000, lk 11.
  4. Ibid., lk 20.
  5. Arjun Appadurai, Disjuncture and diff erence in the global cultural economy – Theory, Culture and Society 7 (203), 1990, lk 295–310.
  6. Kohustus väljendada oma rahvuskultuuri rahvusvahelises kontekstis on otsesemalt seotud sellega, mida Jane Loeffl er on nimetatud diplomaatia arhitektuuriks. (Vt Loeffl er, Architecture of Diplomacy: Building America’s Embassies. New York: Princeton, 1998.) Saatkondadest ja konsulaatidest koosneva veidra alaliigi näiteks on hooned, mis on kavandatud „kuulutama” valjult rahvuslikku identiteeti ning millele on omane „kuulata” võõrustajariigi poliitilisi diskursusi, kuid säilitada samas ranged enklaavitingimused. Vt ka Ron Theodere Robin, Enclaves of America: the rhetoric of American political architecture abroad, 1900 – 1965. Princeton, New Jersey: Princeton Architectural Press, 1992.
  7. Vt Gautam Bhatia, Punjabi Baroque, and Other Memories of Architecture. New Delhi: Penguin, 1994.
  8. Üldisema arutelu kohta toponüümia teemal vt J. Hillis Miller, Topographies. Stanford: Stanford University Press, 1995, lk 3–5. Paul Carter (The Road to Botany Bay: an essay on spatial history. London: Faber, 1987) kirjeldab üksikasjalikult kohanimepoliitikat valgete asundustes Austraalias ning Laguerre (op. cit.) vaatleb kohanimepoliitikat Ameerika Ühendriikide tänapäeva etnopolide kontekstis.
  9. Hugh Honour, Chinoiserie: the vision of Cathay. London: John Murray, 1961; John MacKenzie, Orientalism: history, theory and the arts. Manchester: Manchester University Press, 1995.
  10. Peter Scriver, Rationalization, Standardization, and Control in Design: a cognitive historical study of architectural design and planning in te Public Works Department of British India, 1855–1901. Delft: Publikatieburo Bouwkunde, 1994.
  11. Anthony King, The Bungalow: the production of global culture. London: Routledge and Kegan Paul, 1984.
  12. Bernard Rudofsky, Architecture Without Architects: an introduction to nonpedigreed architecture. New York: Museum of Modern Art/Doubleday, 1964.
  13. MacKenzie, Orientalism, lk 76.
  14. Gwendolyn Wright, The Politics of Design in French Colonial Urbanism. Chicago: Chicago University Press, 1991, lk 12.
  15. Ellise saare immigratsioonimuuseumi staatusest „tõendusmaterjalina” vt Catherine Ingraham, Architecture as Evidence. – Drifting: Architecture and Migrancy. Toim Stephen Cairns, London: Routledge, 2004.
  16. Norsk Utvandredmuseum (Norra Emigrantide Muuseum) on üks vähestest muuseumidest, kus käsitletakse kitsamalt emigratsiooni ning migrantide suhteid päritolupaikadega.
  17. Gert Mattenklott, Editorial. – Daidalos 54 (December), 1994.
  18. Vaatamata Mattenklotti juhtkirjamärkustele, sisaldas ajakirja Daidalos nimetatud number üsna probleemitult väga eripalgelist materjali, kõrvutades selsamal „klantspaberil” sihilikult kõige keerukamaid projekte (Mecanoo) kõige juhuslikumatega (linnakodutute peenrad).
  19. Suurem osa katastroofi järgsetest majutuskohtadest (80%) on tegelikult ehitatud katastroofi ohvrite enda poolt (vt Ian Davis, Shelter after Disaster. Oxford: Oxford Polytechnic Press, 1978). Seetõttu on kujutlus teatud otstarbel ehitatud ja migrantidele mõeldud arhitektuurist meelevaldne, olgugi et üldsuse seas levinud. Hiljem on sellele tavapärasele, „ülevaltpoolt pärit” kriisivarjupaiga mudelile lisandunud kohandatavamad ja lihtrahvalikumad variandid, millega püütakse jagada teadmisi elamuehituse ja konstrueerimise kohta.
  20. Robert Kronenburg, Houses in Motion: the genesis, history and development of the portable building. London: Academy Editions, 1995, lk 138.
  21. Juhuslikult oli Bani esimese papptoru-eksperimendi eesmärk majutada Aalto loomingu näitust 1986. aastal Tokyos.
  22. Ühes intervjuus on Ban avameelselt tunnistanud, et oli tarvis püsivust, selleks et tema arhitektiabi Kobe maavärina tagajärgede likvideerimisel vastu võetaks. Bani sekkumine algas nii, et ta läks vaimuliku jutule vietnami põgenike koguduses, kelle kirik oli hävinud pärast maavärinat puhkenud tulekahjus. „Ma pakkusin vaimulikule, et võiksin [kiriku] taas üles ehitada papptorudest. […] Tema vastas, et nad ei vaja arhitektuuri, et saada kirikut. Aga ma ei andnud alla. […] [Viimaks ta] teatas, et kui suudaksin raha koguda ja kiriku ise üles ehitada, siis laseb [ta] mul ehitada kogunemiskoha. Niisiis asusin üheaegselt raha koguma, kavandama ja otsima üliõpilastöölisi” (Hans-Ulrich Obrist inerviews Shigeru Ban, Paris May 1999 – Nettime e-list http://nettime.org/Lists-Archives/nettime-l-9908/ msg00079.html [juurdepääs 10. novembril 2002].)
  23. A. Kreimer, Emergency, temporary and permanent housing after disasters in developing countries. – Ekistics 279 (November/December),1979.
  24. Rem Koolhaas, Delirious New York: a retroactive manifesto for Manhattan. New York: Monacelli Press, 1994, lk 249. Koolhaas osutab Le Corbusier’ „Ujuva varjupaiga” („Asile Flottant”) projektile (1929). Päästearmee tellimusel muutis Le Corbusier kodutute ja vaeste varjupaigaks kasutuselt kõrvaldatud praami, mis seisis püsivalt ankrus Pariisis Seine’i vasaku kalda ääres.
  25. Quaderns 224: Flashes: fl eeting time, precarious time. Barcelona: Actar, 1999.
  26. Näit Kronenburg, op. cit; Jennifer Siegal, Mobile: the art of portable architecture. New York: Princeton Architectural Press, 2002; Allison Arieff ja Bryan Burkhart, Prefab. Salt Lake City: Gibbs M. Smith, 2002.
  27. Whiteheadi kinnipidamiskeskuses Hongkongis olid majutatud Vietnami paadipõgenikud ning see suleti enne võimu üleandmist 1997. aastal. 2002. aastal suletud Sangatte’i põgenikelaager asus Põhja-Prantsusmaal kõigest poole miili kaugusel La Manche’i * Lühendatult tõlgitud kogumikust „Drifting: Architecture and Migrancy”, toim Stephen Cairns. London: Routledge, 20tunneli sissekäigust ning 2003. aastal suletud Woomera kinnipidamiskeskus asus Austraalia sisemaal, Adelaide’ist põhja pool. 2001. aastast peale on Austraalia valitsus kurikuulsalt viimistlenud seda kinnipidamismudelit, rajades kinnipidamisasutusi Melaneesia saarestiku ja Vaikse ookeani rannikule. Ühendkuningriigi praegune poliitika sisaldab kinnipidamiskeskuste hajutamist Kesk-Inglismaa linnadesse.
  28. Vt Giorgio Agamben, Homo Sacer: sovereign power and bare life. Stanford: Stanford University Press, 1998. Agamben käsitleb laagrit kui „erandliku seisundi muutumist materiaalseks ja ruumiliseks”. Autor väidab, et migrantidega toimetulekuks kasutatav vangistusmeetod on nüüdisaja rahvusriigi püsiv ja olemuslik joon ning et see on teatud „varjatud maatriks” kaasaja geopoliitilises ruumis. Selliselt analüüsides sarnanevad paljud tänapäeva laagrid, mis on loodud majutama põgenikke ja asüülitaotlejaid, oma ülesehituselt natsi-Saksamaa koonduslaagritega.
  29. DIMIA Architects shortlisted for new permanent detention facilities design competition. Canberra: Government press release MPS 23/2002 http://www.minister.immi.gov.au/ media_releases/media02/r02023.htm [vaadatud 29. novembril 2002]
  30. Vt Peter Mares, Borderline: Australia’s response to refugees and asylum seekers in the wake of the Tampa. Sydney: University of New South Wales Press, 2002.
  31. Tsit E. Farrelly, The moral of the storey. – Sydney Morning Herald, 15 June: 8, Spectrum section.
  32. RAIA pressiteade Sentenced to detention, Sydney, 18. aprill 2001.
  33. Vt A. Sivanandan, Poverty is the new black. – Race & Class: A Journal for Black and Third World Liberation 43 (2), 2001, lk 1–6.
  34. Sibyl Moholy-Nagy, The Diaspora. – Journal of the Society of Architectural Historians 24 (March), 1965, lk 24.
  35. Rääkides Saksa arhitektuurilisest diasporaast, kasutatakse termineid „migrant” ja „pagulane” sageli vaheldumisi. Mõlemal juhul tuleks märkida, et üldiselt oli tegu väga privilegeeritud ringkonnaga, mille liikmed saabusid Ameerika Ühendriikidesse tollaste tähtsate kultuuriasutuste toetusel ning neile anti hästi tasustatud akadeemilised ametikohad ja arhitektuuritellimused – ometi kolis Gropius Saksa natsionaalsotsialistliku reË›iimi nõusolekul – Vt Franz Schulze, Changing the agenda: from German Bauhaus Modernism to U.S. Internationalism: Ludwig Mies van der Rohe, Walter Gropius, Marcel Breuer. – Stephanie Barron (koost) Exiles + Emigrés, Los Angeles, Los Angeles County Museum of Art: Harry N. Abrams, 1998.
  36. Martin Jay, The German migration: is there a fi gure in the carpet? – S. Barron (koost) Exiles + Emigrés. Los Angeles, Los Angeles County Museum of Art: Harry N. Abrams, 1998, lk 332.
  37. Näiteks on 20. sajandi arhitektuuriajaloo lahutamatu osa, et sellised persoonid nagu Mies saavutasid edu ettevõtluskeskkonnas, samal ajal kui Gropius oli edukas Harvardis Ivy League’i õhkkonnas. Kuid vähem tuntud on mõte, et teiste arhitektide, näiteks Breueri ja Mendelsohni „arhitektuuriline kujutlusvõime rauges täielikult, kui nad ei viibinud enam kodumaa pinnal” (Moholy-Nagy, lk 80) ning neil oli raskusi uuel maal kohanemisega.
  38. Sibyl Moholy-Nagy, The Diaspora.
  39. Kris Olds, Globalization and Urban Change: capital, culture and Pacifi c Rim mega-projects, Oxford: Oxford University Press, 2001.
  40. Vt Paul Carter, Mythforms: Techniques of Migrant Place- Making. – Drifting: Architecture and Migrancy. Toim Stephen Cairns, London: Routledge, 2004.
  41. Michel Foucault, The Order of Things: an archaeology of the human sciences. London: Routledge, 1970. (Orig Les Mots et les Choses, 1966).
  42. Ibid., lk 319.
  43. Ibid., lk 340.
  44. Ibid., lk 319.
  45. Manfredo Tafuri, Theories and History of Architecture. London: Granada, 1980, lk 80.
  46. Manfredo Tafuri, Architecture and Utopia: design and capitalist development. Cambridge, Massachusetts: MIT Press, 1976, lk 101.
  47. Ontopoloogia – Jacques Derrida poolt kasutusele võetud kriitilise alatooniga neologism, mis kõige üldisemalt märgib ruumi või koha ontoloogiat, viidates indiviidi identiteedi seotusele kohaga: pelga kusagil paiknemise tõttu on indiviid automaatselt seotud sellele kohale tähenduse andmisega ning on ka vastupidi (osalt) identifi tseeritav selle koha kaudu. See on kohalolu, topose stabiilse määratletuse, „kodupinnase” ontoloogiline väärtus. Vt Jacques Derrida, Spectres of Marx: the State of the Debt, the Working of the Mourning, and the New International. New York: Routledge, 1994, lk 82. Gayatri Spivaki arvates luuakse selle mõistega kuvand kultuurist kui millestki monoliitsest ja dominantsest, vt Gayatri Chakravorty Spivak, Ghostwriting. – Diacritics 25(2), 1995, lk 65 – 84. – Toim.
  48. Aldo Rossi, The Architecture of the City. Cambridge, Massachusetts: MIT Press, 1984. (Orig L’Architettura della Cite, 1966.)
  49. Ibid., lk 158.
  50. Friedrich Engels, The Housing Question. London: Lawrence and Wishart, 1936.
  51. Aldo Rossi, The Architecture of the City, lk 155.
  52. Massimo Scolari, The new architecture and the avant-garde. – K. Michael Hays (koost), Architecture Theory Since 1968, Cambridge, Massachusetts: MIT Press, 1998, lk 143.
  53. Ibid., lk 143, originaalteksti kursiiv.
  54. Ibid., lk 143.
  55. Selle skeemi tähtsamad väärtushinnangud on hästi kokku võetud neoratsionalismis, nagu võime näha Rossi üpris anakronistlikust väitest, et „inimolend ei ole mitte üksnes ühe riigi ja linna elanik, vaid äärmiselt konkreetse ja kindlalt piiritletud paiga elanik” (Rossi op.cit, lk 162).
  56. Gianni Vattimo, The End of Modernity: nihilism and the hermeneutics in post-modern culture. Cambridge: Polity Press, 1988, lk 34.
  57. Martin Heidegger, Building dwelling thinking. – Martin Heidegger, Poetry, Language, Thought. New York: Harper and Row, 1971. (Orig Bauen Wohnen Denken, 1954).
  58. Heidegger oli „subjektiivsuse” mõiste kasutamisel ettevaatlik, sest see vihjas subjektivismile. Mina aga jään selle juurde kindlaks, sest osaliselt ongi minu eesmärk käsitleda subjektiivse aura „nõrgenemist”.
  59. Heidegger, Building, Dwelling, Thinking, lk 160.
  60. Originaalis „form of vigil” – lad tüvest vigere – ärkvel olema, ka ärgas olema. Viitab ühtlasi katoliiklikule öisele jumalateenistusele või öise (surnu)valve traditsioonile, mille religioosseid konnotatsioone eestikeelne vaste edasi ei anna. – Toim.
  61. Vt ka Mark Rakatansky, Why architecture is neither here nor there. – Drifting: Architecture and Migrancy. Toim Stephen Cairns, London: Routledge, 2004.
  62. Martin Heidegger, What are poems for? – Martin Heidegger, Poetry, Language, Thought. New York: Harper and Row, 1971, lk 132.
  63. Heidegger, Building, Dwelling, Thinking, lk 146.
  64. Heidegger, Building, Dwelling, Thinking, lk 145.
  65. Christian Norberg-Schulz, The Concept of Dwelling: on the way to fi gurative architecture. New York: Electa/Rizzoli, 1985, lk 13, originaalteksti kursiiv.
  66. Christian Norberg-Schulz, The Concept of Dwelling, lk 13.
  67. Ibid.
  68. Ibid., lk 12.
  69. J. Hillis Miller, Topographies. Stanford: Stanford University Press, 1995, lk 228.
  70. Ibid., lk 252.
  71. Jacques Derrida, Specters of Marx, lk 81.
  72. Malcolm Bull, Hate is the new love. – London Review of Books 23 (2), 25 January 2001.
  73. Ibid.
  74. Thomas Friedman, The Lexus and the Olive Tree. New York: Harper Collins, 2000.
  75. Jacques Lacan, The Four Fundamental Concepts of Psychoanalysis: the seminar of Jacques Lacan, Book XI. New York: Norton, 1981, lk 92.
  76. Lacan arvab, et „teatud vari märgib teadvuse tõelisust Freudi diskursuses”. „Kui mul on osa pildis, esineb see alati ekraani kujul, mida ma ennist nimetasin laiguks, plekiks.” – Lacan, The Four Fundamental Concepts, lk 79.
  77. Stephen Frears, tsit Matthew Sweet, Asylum. With added glamour. – The Independent on Sunday, 8 December: ArtsEtc. 7.
  78. Duncan Campbell, „Why don’t you just go home, you wetbacks?” – The Guardian, Friday 20 April.