uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Silver Liiberg & Artur Staškevitš. Katse_09_C1_mustvalge.png

 

I TAJU, VIRTUAALSUS, REPRESENTATSIOON

Ruum on kompleksne ning kätkeb endas lisaks nägemismeelest ja valguseteooriast lähtuvale ning selgelt ületähtsustatud vormi aspektile ka mitmeid muid komponente. Ruumi saab vaadelda kui põimunud süsteemi, mida mõjutab lai teemade- ja nähtustering. Neist enim on diskuteeritud digitaalsuse, topoloogia, akustika, termo- ja hüdrodünaamika ning lõhnade üle.[1]

Ruum on korraga füüsiline ja atmosfääriline[2] ning inimene tunnetab seda kõikide meeltega. Need meeled on aga petlikud ning paljud välised mõjutajad painutavad teadvust. Noorus ja vanadus, tervis ja haigus, uni ja ärkvelolek pole sarnased seisundid ning kuivõrd kõik on segunenud ja relatiivne, siis ongi tihtipeale raske hoomata isegi midagi lihtsat ja segamatut[3]. Seetõttu kuulub tajutava (füüsilis-atmosfäärilise) ruumi juurde alati ka virtuaalsus, täpsemalt mälestused, unistused ja hirmud ehk kõik selline, mis on tugevalt individuaalne. Skeptikute järgi tekivad veendumused asjade tajumisel kokkusobivuse, muutmatuse, äratundmise, meeldivuse või hoopis üllatavuse põhjal. See on vajalik tõestamaks veenvate ja ühtlasi ka vastuoluliste asjade koosluste võrdset usutavust.[4] Võttes appi erinevad aistingud mitmesuguste ruumilis-ajaliste tingimuste ja seisundite tõlgendamiseks, on loodud erinevaid meediume nende edasi andmiseks.

Territooriumit kui selgepiirilist ala kujutatakse kaartide, plaanide ja makettidena ning nähtamatuid füüsikalisi ja atmosfäärilisi protsesse tõlgendatakse mõõtühikute, skeemide ja valemite abil. Nähtuste täpseks mõõtmiseks ja kirjeldamiseks kasutatavad definitsioonid on objektiivsed ja sõltumatud. Seeläbi saavutatakse küll täpsus üksikutes punktides, kuid sama raamistikku kasutades ei ole võimalik näidata seoseid ruumi erinevate komponentide ja terviku vahel. Niisamuti ei esita maakera geograafiline kaart selle põhitõde, vaid tõlgib planeedi keeruka geomeetria kunstlikult selgeks pinnalaotuseks.[5] Sedavõrd suure mahu hoomamine ongi võimalik vaid vahendaja abil. Kuid ausaim lähtepunkt ruumi mõistmiseks ja selle kujutamiseks on kohapeal viibimine – nägemine, kuulamine, läbimine, vaatamine –, st ruumi mõõtmine oma keha ja meeltega.

Arhitektuur kui protsess koosneb ideest, selle esitusest ja teostamisest. Enne päris ruumiks saamist eksisteerib arhitektuur imaginaarselt: jooniste, skitside, skeemide ja visualiseeringutena.[6] Peensusteni täpses reaalsuses saab ruum valmis ainult ühel viisil, kusjuures eelnevad meediumid ei mängi siis enam suurt rolli. Teostatud keskkond ei ole mitte kunagi täiuslik, kuid on sellegipoolest kasutamiseks piisav. Ruumi tüpoloogiline ülesehitus on tihti näiline ja ebatäpne. Visuaalselt vägagi eriilmelised kohad võivad meeletajude koosmõjus sarnastena tunduda. Näiteks üks või teine linnaväljak, jalakäijate tänavad hoonete vahel või parkides, infrastruktuursed koridorid ning neid ümbritsevad nn puhveralad. Konkreetsete paikade defineerimiseks linnalikus segipaisatuses tuleb appi võtta reaalsust peegeldavad ja representeerivad heterotoopiad[7]. Nende abil on võimalik kõrvutada mitut erinevat ning esmapilgul kokkusobimatut kohta, mis tegelikkuses moodustavad ühe terviku. Ruumi kõik koostisosad põimuvad üheks kompleksseks reaalsuseks, kusjuures aja mõõde avaneb kogejale mitmesuguste ruumielementide muutumise läbi. Ajal endal ei ole fikseeritud vormi, vaid ta moodustab seda olemasolevast keskkonnast, määratledes ruumi tihedust ja hõredust ning seoste diferentseerumist erinevas (liikumissuunast tingitud) järjestuses.

Representatsiooni puhul on alati tegemist taandatud ja peegeldatud informatsiooniga. Virtuaalsuse kujutamisel ja reaalsuse subjektiivsel peegeldamisel tehtavate valikute järel ruum kontsentreerub ja ebaoluline jääb kõrvale. Ning seda vägagi teadlikult, põhinedes vahetul kogemisel, mõtlemisel ja tõlgendamisel. Just teadlikkuse ja subjektiivsuse aspekt muudab kujutise ausaks ja realistlikuks. Representatsioon on üks ruumi avaldumise vorme.

II HELIMAASTIKUD

Oma mõttekäigu täpsustamiseks ja järgneva katse selgitamiseks tuleb meil siinkohal teha esimene subjektiivne valik: kompleksse ruumi analüüsimisel ja kirjeldamisel keskendume eelkõige selle füüsilisele vormile ning seda moonutavale helide kihistusele ehk akustikale.

Vaadeldes akustika seost arhitektuuriga ajaloo kontekstis selgub, et see ei ole ruumi loomisel peaaegu kunagi olnud aprioorne, vaid selle kogemuslikust iseloomust tulenevalt alles teisejärguline kvaliteet. Ruumikõla (ehk ruumi loovat kõla) on enamasti tähtsustatud sakraalsete ehitiste puhul. Selge tüpoloogiaga amfiteatrite, kontserdisaalide ja auditooriumite puhul on heli ruumilisusest olulisemaks kujunenud heliallika poolt tekitatu kuulajani viimine võimalikult puhtal ja täiuslikul kujul. Eelmainitust huvitavamgi on asjaolu, et sõltumata ruumi vormist ja selle määratletud funktsioonist tekitab ettearvamatute akustiliste kvaliteetide olemasolu võimalusi alternatiivseks ruumi kogemiseks ja kasutamiseks.[8]

Helid esinevad kõikjal ning nende järgi on võimalik orienteeruda. Häälte kestvusetus vee ääres, sumbumine metsas või peegeldumine avaruses annab märku heli toimeprintsiipidest, mis on omakorda mis tahes füüsilisest taustruumist alati sõltuvad. Kuivõrd helid saavad eksisteerida vaid mingis keskkonnas, siis võib öelda, et heli ja arhitektuuri seoseid käsitledes on alati tegemist helimaastikega (ingl k soundscapes). Helimaastikud on ruumi nähtamatu kihistus. Need on tihedalt põimunud linna füüsilise keskkonnaga, mõjutades, tihti teadvustamatult, ruumi avalikkust ja privaatsust[9] ning seega otseselt ka inimeste käitumist linnas[10]. Inimene kuuleb helisid vaid teatud kindlas ulatuses – see jätab tähtsa rolli ka alateadvusele. Näiteks kliiniline vaikus või kõrvulukustav müra võivad lisaks kuulmismeelele sisse lülitada ka muud tajud.[11] Heli ekstreemumid tekitavad sooja- ja külmatunnet, rõhutust ja kergust, suletust ja avatust, tihedust ja hõredust ning seega ka privaatsust ja avalikkust. Helid loovad ruumi ning on arhitektuuri loomise juures olulisemad, kui seda tihtipeale arvatakse.

Helimaastikud mõjuvad inimese füsioloogiale sarnaselt nähtavate topograafiate ja muude visuaalsusel põhinevate süsteemidega. Representeerimise tulem on samavõrd kogemusliku iseloomuga ning võimaldab ruumi komplekssust kujutada selle erinevaid visuaalseid aspekte võimendades või taandades. Seetõttu võivadki näilised moonutused paberil reaalsuses üllatavalt tõepärasteks osutuda.

III SKEEM JA DEFORMATSIOON

Eelneva teoreetilise tausta näitlikustamiseks viisime läbi rea katsetusi, mille eesmärk oli esitada ruumi sellisena, nagu see tegelikkuses eksisteerib: peegeldatuna, subjektiivsena, vahendatuna. Põhiliseks piiranguks ehk kasutatavaks meediumiks kujunes käesoleva ajakirja lehekülje mustvalge kahemõõtmeline pind. Kuna seda arvestades kureeritud visuaalid sisaldavad ainult valitud informatsiooni, on nende näol tegu virtuaalset ruumi kirjeldavate ja (taas-)tootvate skeemidega.

Arhitektuurne skeem kuulub ebatäpsete mõõtühikute ja definitsioonide hulka. Skeemis kui kiirkirjas, ideogrammis, väljenduvad arhitektuursete vormide puudulikud organisatoorsed/struktuursed omadused. Sellega on võimalik selgitada ruumi tekkimist ning esile tõsta informatsiooni, mis on samavõrra oluline avastamaks ruumi tüpoloogilist, sensatsioonilist ja esteetilist potentsiaali.[12]

Süvenesime kahte näiliselt erinevasse kohta linnas ja lõime neist representatsioonid avamaks silmale nähtamatutest mõjutajatest tulenevaid ühiseid kasutusvõimalusi. Füüsilise ruumi modelleerimisele fotokollaažidest saadud kolmemõõtmeliste punktipilvede abil järgnes kohtade akustiline analüüs. Välitöö tulemina asetasime järjekorda kahe punkti vahelised takistused ja pääsud, emotsioonid ja mõtted ning üritasime kujutada visuaalset ruumi helide poolt mõjutatud liikumise pinnalaotusena. Saadud informatsioon oli teisendatav tihedust-hõredust ning vastavalt ka privaatsust-avalikkust kujutavateks ruumiskeemideks, mis said omakorda fotokollaažide moonutamise aluseks tekitamaks illusiooni komplekssest ja realistlikust ruumist.

Iga skeem on alati seotud iseenda deformatsioonide ja edasiarendustega, moodustades hierarhilise ülesehitusega terviksüsteemi. Mingit kohta ruumilises kiirkirjas läbi töötades saavad selgeks sealsed arhitektuurilised võimalused. Iga järgneva faasiga täpsustub otsitav informatsioon ning lõpuks kujuneb välja teadlikult enesekeskne vaatenurk. Ruumi tegelik potentsiaal avaldub ainult analüüsi- ja loomeprotsessi käigus tehtavate järkjärguliste disaini-otsuste järel.

_

Teoreetilis-katsetuslik lähenemine ruumist mõtlemisele annab arhitektuuri üldlevinud mõistele juurde palju kunstilisi, kuid ka praktilisi väärtusi. Ülaltoodu on tähelepanek, et ruumi loomine, näiteks projekteerimine või planeerimine, võib toimuda mainitud protsesside (nagu mõõtmine, tajumine, mõtlemine, representeerimine) vahel pidevalt edasi-tagasi pendeldades. Kusjuures ükski neist ei ole tähtsam kui teised, sest need kõik sisaldavad erinevat infot ja tegelik ruum avaldub nende koosluses.

 

Veerenni I

Veerenni I

Veerenni II

Veerenni II

Rahvusraamatukogu I

Rahvusraamatukogu I

Rahvusraamatukogu II

Rahvusraamatukogu II

Rahvusraamatukogu III

Rahvusraamatukogu III

Rahvusraamatukogu IV

Rahvusraamatukogu IV

 

   (↵ returns to text)

  1. Itaalia disainer Clino Trini Castelli joonistas 1977. aastal ühena esimestest värvide, helide, lõhnade ja valguse abil ruumi ja selle mõõtmeid kirjeldava n-ö realistliku skeemi. Gretl’s Gentle Diagram’ina tuntud joonistusel läbivad Palais Stonborough’ salongi erineva faktuuriga jooned ja pinnad, mis kujutavad ruumikomponente. Lisaks Castelli skeemile tasub ära märkida ka kahe kuulsa mehe, Leonardo da Vinci ja Lebbeus Woodsi katsetused ruumi alternatiivselt kujutada. Da Vincit inspireerisid vorteksid ja turbulents (Da Vinci’s blobs), Woods tegeles voolujoonelisusega (slipstreaming). Nii turbulentset kui ka voolujoonelist ruumi võib tõlgendada ajastute ruumilis-poliitiliste peegeldustena.
  2. Saksa filosoofi Gernot Böhme sõnul on atmosfäär ruumi kogeja kõige tavapärasem reaalsus. Ruumi kirjeldamisel on ebamäärasus sama oluline (või isegi olulisem) kui selle füüsikalised mõõtmed.
  3. Antiikfilosoofia skeptitsismi koolkonda kuulunud mõtleja Ainesidemos kirjeldab üldjoontes skeptitsismi üheksat troopi kui mooduseid vaatamaks, kuidas asjad näivad meile ebaselgena. (Julia Annas, Jonathan Barnes, „The Modes of Skepticism,” Cambridge University Press: 1985, lk 27)
  4. Pürronismi koolkonna rajaja Ainesidemose pooldab ilmutuste, nägemuste või mõtlemise kirjeldust, mille järgi kõik on kõrvuti seatud kõigega ning tekkivates võrdlustes leidub suurel hulgal anomaaliaid. (Julia Annas, Jonathan Barnes, „The Modes of Skepticism,” Cambridge University Press: 1985, lk 20). Muusikateadlane David Huron Ohio Osariigi Ülikoolist on uurinud ootuspärasuse faktorit heliteostes. Rütmi- ja helimustrid sunnivad inimese alateadlikult ennustama, mis juhtub loos järgmisena. Õnnestumisel premeerib aju inimest dopamiinidoosiga. Ebaõnnestumisel, kui ootamatu muusikaline käik osutub meeldivaks, kordub sarnane protsess adrenaliiniga. Konstantne neurohormoonide juurdevool tekitabki inimeses emotsioone.
  5. Geograafid on hakanud vaatlema, kuidas teadusharu avaldub mitmepalgelistes geograafilistes visualiseeringutes, mis on laiendanud selle metafoorilist tähendust läbi laiaulatusliku kultuuride esindamise muusikas, fotograafias, kunstis ja internetis. (Phil Hubbard, „City,” Routledge: 2006, lk 75–76)
  6. Imaginaarne arhitektuur on seostatav peamiselt jooniste ja joonistustega, kuid avaldudes ehitistena, muutub arhitektuur lihtsustatuks ning ebatäpseks. Kujutluspilt ütleb ehitisest lahti ja tõmbub tagasi joontesse. (Robin Evans,„In Front of Lines That Leave Nothing Behind,” AA Files 6, 1984)
  7. Mõiste heterotoopia pärineb Michel Foucault’ artiklist „Of Other Spaces” ning tähistab kohti, mis on pärisruumi peegeldused ehk mitte-ruumid (spaces of otherness). Heterotoopiad on ühtlasi nii füüsilised kui ka mõttelised.
  8. Tuned City Tallinn raames viisid kolm (heli)kunstnikku, Raviv Ganchrow, Thomas Ankersmit ja Anthony Hall, läbi lennusadama angaaride kaja analüüsi. Muuhulgas selgus, et angaaride kuplikujulise raudbetoonkooriku tõttu saavad sellises ruumis kaks inimest vaiksel häälel suhelda mitmekümnemeetrise vahemaa tagant.
  9. Austria kunstnik Peter Jellitschi projekt Electronic Topographies tegeleb sarnase, (ruumi)pilvede avalikkuse ja privaatsuse temaatikaga. Heli asemel on tähelepanu all elektromagnetväljad linnades ja nende mõju inimeste sotsiaalsusele.
  10. Ingliskeelne termin, mis kirjeldab uut disaini, akustika ja kogemuslikkuse seoseid uurivat teadusharu, on aural architecture.
  11. Belgia kunstniku Joseph Beuysi vildiga kaetud seinte ning klaveriga ruum Centre Pompidous on nii vaikne, et mingil hetkel tekib illusioon klaverimängust.
  12. Peter Eisenman kirjutab MAK-i näitusetekstis „The Diagram as a Space of Difference”, et biogeneetikas on aines miski, mis stimuleerib morfogeneetilisi protsesse, mis on omakorda vormiloome aluseks. Sarnaselt võib kirjeldada ka skeemi ja ruumi suhet, kus esimene on potentsiaaliks viimase tekkele. Erinevalt skeemist on plaanid ja lõiked täpsed füüsilised vormid.