uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Siim Tuksam. Aine olek

rtikkel astub vastu väitele, et digitaalsed töömeetodid on vähendanud arhitektide materjalis töötamise oskust. Väite pooldajad ei tunnista tõsiasja, et just modernism kinnistas maailmapildi heideggerlikust tumma mateeria allutamisest inimlikule loogikale, ja tänapäeval digitaalses praktikas valdav neomaterialism on, vastupidi, arusaam materjalist kui aktiivsest komponendist.

Just digitaalne disain ja uue vormi otsingud toovad aina jõulisemalt fookusesse materiaalsuse küsimuse. Füüsiline makett ja prototüüp on tänapäeva digitaalse disaineri põhilisi töövahendeid. Eksperimentaalmaterjalide ehitusse jõudmise peamine takistus on aga modernistliku tootmise püsimine: end tõestanud tehnoloogiatest loobumine uuenduslike ja läbiproovimata meetodite kasuks ei tasu end ära. Seetõttu kuuluvad enimkasutatud ehituskomponendid nagu näiteks I-tala juba vaikimisi CAD-programmide tööribadesse.
Selleks, et ehitada meeli erutavat arhitektuuri suurel skaalal, on tänapäeval vaja optimiseerida projekteerimiskäiku – aina kiiremini on vaja jõuda ideest ehitusjoonisteni. Ideaalis võiks protsessi rõhuasetus olla aga vastupidine: intensiivse ja aeganõudva loometöö tulemusena võiksid tekkida innovaatilised ehitusviisid, mis lihtsustaksid ehitusprotsessi ja muudaks seda ökonoomsemaks. Sellest tuleneb suur kontrast akadeemilise ja praktiseeriva arhitektuuri vahel.

Praktiseerivas arhitektuuris on parameetriliste vahendite arenguga suurenenud võimalused materjali omaduste ja tootmispiirangute simuleerimiseks mudelites. Cristiano Ceccato büroost Zaha Hadid Arhitektid, kes on arvutuslike reeglipõhiste disainisüsteemide ja parameetrilise vormiotsingu spetsialist digitaalsetes ehitusprotsessides, tutvustas oma hiljutises loengus Viini Rakenduskunsti Ülikoolis nende büroo poolt loodud lahendusi. BIM ehk ehitusinformatsiooni mudel on arhitektide seas saanud mõningal määral sõimusõnaks, millega kaasneb standardiseerituse ja reguleerituse kõrvalmaik. Ceccato kasutab pigem nimetust parameetriline või automatiseeritud töömeetod, mis jätab ehk mulje suuremast vabadusest – arhitektil on võimalik rohkemat ise määrata. Keerukad adaptiivsed süsteemid, millesse tootjatehase võimalused parameetritena sisse söödetakse, on nende büroo edu saladus. Värvikaima näitena materjali kaasamisest tõi ta Galaxy Soho fassaadiplekisaaga, mille käigus nad enamik Hiina plekitootjaid läbi käisid, et sobivat tehast leida. See, milliseks hoone fassaad lõpuks kujunes, on tingitud plekirullide standardsuurusest, CNC-pinkide tööpinnast ja pleki painutamise iseärasustest. Kui väga arhitektid ka ei tahaks materjali olemust tundma õppida ja uusi kasutusviise leiutada, jäävad ehitusmudelid kohest tulu ihaldavas praktikas järgima peamiselt tootmisliinide võimalusi.

Aastaid tagasi büroos Gehry Technologies praktikal olles töötasin hoone klaasfassaadide optimiseerimisega. Tegu oli tohutute vabavormiliste klaaspindadega, mille pidi toodetavaks muutma.
Selleks arendatigi Pariisis Belgia fassaaditootjale Itaalia klaasitarnija parameetrite järgi optimeeristööriista. Teatava maksimaalsuurusega klaaspaneelide silindr-jaks ja koonusjaks vormimisel kasutatava CNC-kuumpainutusahjude parameetritega arvestades lõime virtuaalse nutipaneeli, mis otsis ise endale täpseima toodetava kuju vastavalt etteantud pinna disainile.

Selline järelratsionaliseerimise protsess arvestab otseselt materjalide omadustega, kuid on siiski kompromiss – lõpuks dikteerivad tootja masinad, millisteks elementideks disainitud pind jaotatakse. Ceccato arvates võiks tegeleda pigem eelratsionaliseerimisega ehk arvestada juba projekteerimise algfaasis materjalidest ja tootmisest tulenevate piirangutega. Ideaalis võiks aga luua täiesti uusi tootmismeetodeid ning arvestada ainult materjali omadustest tulenevate võimalustega. Või kui vajalike omadustega materjal puudub, miks mitte leiutada uus?

Tänaseks on materiaalsus saanud digitaalsete mudelite pärisosaks, kuigi endiselt on digitaalse füüsiliseks tõlkimise keerukus tuntav, eriti suurprojektide puhul. Uued tootmismeetodid, mis neid ebakõlasid kõrvaldada üritavad, juurduvad pigem disainerite ja väiketootjate töökodades. Marjan Colletti nimetab uut digitaalsetest vahenditest innustatud materjaliga tegelemist neomaterialismiks: „Oleme jõudmas postdigitaalse ajastu sellesse etappi, mida võib nimetada uusmaterialismiks, mis peamiselt otsib viise tõlkida digitaalset disaini füüsilisteks prototüüpideks.”[1]

Galaxy Soho. Zaha Hadid Architects,  2012. Koonusjatest alumiinium- paneelidest konstrueeritud vabavorm.

Galaxy Soho. Zaha Hadid Architects,
2012. Koonusjatest alumiinium-
paneelidest konstrueeritud vabavorm.

ingl k - tooling path Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid. Foto: Nicolas Borel

ingl k – tooling path
Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid.
Foto: Nicolas Borel


Digipioneerid teadsid algusest peale, et uute vormide teostamine tänases elutempos ja uutele vahenditele truuks jäädes nõuab uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ehituses. Kolmeteljeline CNC-frees oli esimene „uus” (tegelikult eelmise sajandi keskpaigast pärinev) tehnoloogia, mille abil hakati uusi vorme looma. CAD-programmidega töötavale disainerile pole ka eriline keerukus freesi ise opereerida. Selline vahetu CAD-CAM side on pannud disaineri uuesti käsitöömeistri rolli. Nagu iga tööriist, jätab seegi materjalile oma jälje, mida on võimalik kasutada erinevate pinnastruktuuride saavutamiseks. Töötlusraja[2] kujundamine on sama oluline kui vorm ise, lisaks muidugi side materjaliga: erinevate freesitavate vormide teostatavus või sobivus puidu või mõne lamineeritud materjali struktuuriga. CNC-freesi kasutuselevõtt võimaldas pea vahetu taktiilse tagasiside digitaalse ja materiaalse vahel. Raalkontrollitud freesimine ei erine palju marmorist samba tahumisest, kuid võimaldab vormi hinnata enne valmimist ning seejärel identselt korrata. Tehes lõputult selliseid katsetusi, kasvab ka arusaam materjali käitumisest, tolerantsidest ja esteetikast.

Kuna praktikas on uute tootmismeetoditega tegelemine riskantne, peavad teadmised ja kogemused tulema kuskilt mujalt. Selleks saab olla ainult akadeemiline keskkond ning loometegevus.
Zaha Hadid Arhitektide büroo programmeerimisoskustega arhitektidki tulevad enamasti Hadidi ja Schumacheri enda õpilaste seast. Loomingulist lähe-nemist kapitalistlikud ehitusprojektid eriti ei soosi. Seega peab tulema materjalitunnetus just õpingutest (või õpetamisest).

Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid. Foto: Nicolas Borel

Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid.
Foto: Nicolas Borel

Praeguseks on igal majanduslikult heal järjel ja materiaalsusest huvitatud arhitektuurikoolil olemas 3D-freesid, laserlõikurid, 3D-printerid ja industriaalrobotid. Need vahendid on toonud suure hulga uusi materjale (plastikud, komposiitmaterjalid, isegi naturaalne siid) arhitekti töölauale, millega pole varem olnud võimalik loomeprotsessis sellisel tasemel töötada. Täpsus, millega prototüüpe ehitada saab, annab palju parema ettekujutuse sellest, kuidas lõplik komponent, toode või hoone käituma hakkab.

Uuemad 3D-printerid võimaldavad kombineerida erinevaid materjale. MIT meedialaboris Neri Oxmani juhendamisel loodud komposiitsed objektid kasutavad võimalust varieerida materjali värvi, jäikust või läbipaistvust. Printimine on enneolematult paindlik tehnoloogia, mis võimaldab iga aineosakese asetada täpselt sellesse ruumipunkti, kuhu vaja. Seninägematu keerukusega vorme on võimalik luua sama vähese vaevaga kui lihtsat kuubikut.

Expanding the Gap. Greg Lynn FORM, 2002.  Raalkontrollfreesitud sein.  Foto: © Greg Lynn FORM

Expanding the Gap. Greg Lynn FORM, 2002.
Raalkontrollfreesitud sein.
Foto: © Greg Lynn FORM

Kui ehituses on peamiseks fookuses materjalide füüsikalised omadused, siis akadeemilises uurimuses peab saama avatumalt eksperimenteerida, et oleks võimalik ka taktiilseid ja esteetilisi kvaliteete avastada ja hinnata. 2011. aastal oli mul võimalus osaleda SCI-Arci vastvalminud Robotimajas (Robot House) Peter Testa Reaalajas Robootika kursusel, kus meie ülesanne oli projekteerimise asemel õppida tundma uut tööriista. Robotid võimaldavad luua ühenduse CAD-programmi virtuaalse reaalsuse ja päris ruumi vahel. Ühenduslüliks ei ole aga mitte vormi tõlkimine digitaalsest füüsiliseks, vaid liikumine, koreograafia, protsess. Täpsus ja kontroll, mida robootika võimaldab, lubab materjaliga töötada enneolematutel viisidel. Tehnikad, mida varasemalt on suutnud omandada vaid põlvkondade pikkuse kogemusega meistrid, saab tõlkida koodireaks ja korrata ad nauseam.

Projektis sPhysical üritasime vormi loomiseks ära kasutada robotkätele omast täpsust ja korratavust keeruliselt kontrollitavates materjaliprotsessides, nagu näiteks sulamine või paisumine. Eesmärgiks oli robotkäe liikumise vormiks tõlkimine. CAD-i maailmas on sellele mitmeid väga lihtsaid vastuseid, kuid meid huvitas, mis toimiks arvutuslikule sarnaselt reaalses ruumis. Näitlikustamaks sellist mõttekäiku, tõlkisime virtuaaltööriista asukoha ja liikumiskiiruse töödeldavat keha paisutavaks deformatsiooniks, mille kandsime materjali kuumaõhupüssi ja survestatud plastikballoonide abil – lihtsustatud versioon klaasipuhumisest. See väga algeline ja kohmakas eksperiment andis ilusaid esteetilisi tulemusi, kuid võimaldas teha ka järeldusi selle kohta, mida taolise tehnoloogia abil võiks tulevikus luua. Tegu on ülimalt efektiivse tootmisprotsessiga, kus vabavormi loomiseks pole vaja luua alusvormi ega raketist ning ei teki jääke. Sellist tootmisviisi pole võimalik luua tundmata aine omadusi ning tegemata tuhandeid eksperimente, mille käigus saavad selgeks ka materjali taktiilsed, vormilised ja atmosfäärilised kvaliteedid. Akadeemilisest eksperimendist kasutuskõlbliku ehitiseni on pikk maa, kuid varem või hiljem jõuavad innovaatilised jõupingutused teooriast ka praktikasse.

Tootmine on hetkel niivõrd optimeeritud, kalkuleeritud ja prognoositud, et igasugune uuenduste tegemine tundub hüppena teadmatusse ja on suure tõenäosusega majanduslik läbikukkumine. Muutus hakkab toimuma aga teisest otsast. Need samad CNC-masinad on vaikselt liikumas köögikombaini staatusesse. Juba praegu on võimalik soetada endale tarbijaklassi 3D-printer ja internetist alla laaditud mudeleid vorpida ilma eriteadmisteta. Minimalistlikud kasutajaliidesed võimaldavad kohandada parameetrilisi mudeleid, mis nupuvajutusega reaalsuseks saavad. Linikut heegeldada on kõvasti keerukam ja aeganõudvam kui luua paari käsklusega unikaalne struktuur ja see välja printida.

Prillikandjad teavad, kui keeruline on leida õige kujuga prille. Isegi kui teatakse täpselt, millised meeldivad, ei pruugi nende kuju, värv või erinevad detailid sobida inimese näo kujuga. Samas on võimalik kindla kuju defineerimise asemel kirja panna, millises proportsioonis peaks olema mingit stiili prilliraam võrreldes silmade vahekauguse või lauba kõrgusega. Selline süsteem ei vähenda kuidagi disaineri autorlust – geneeriliste objektide loomine on muutunud kiirprototüüpimise (või õigemini kiirtootmise) ajastul loomulikuks. Käsitöö jääb alati nauditavaimaks loomisviisiks, kuid sellist luksust saavad endale lubada vähesed. Isikustatud toodete printimine ei ole aga sugugi kulukam kui identsete koopiate tootmine.

Kui räägitakse taktiilsuse kadumisest arhitektuuris, siis on see pigem ühiskonna hetkeolukorra kui arhitekti töövahendite kriitika. Kindlasti ei ole CAD- ja BIM-programmid süüdi selles, et ehitatakse hingetuid klaaskolosse, samuti pole CNC-masinad röövinud disainerilt materjalitunnetust. Iga algus on raske – digitaalne tootmine on alles lapsekingades. Kuid märke sellest, et ülikoolides arendatud lennukaimad ideed jõuavad lõpuks ehitusse, on juba näha. Kui hoonete projekteerimiseks kuluvat aega pole majandusliku tasuvuse seisukohast võimalik pikendada, peaksime tehnilist teostamist automatiseerides ja tootmismeetodeid optimeerides tegelema sellega, et looming moodustaks sellest lühikeseks jääma kippuvast protsessist maksimaalselt pika osa. Nii saaks ka ehitatud projektides tunnetuslikele kvaliteetidele rohkem tähelepanu pöörata. Käsitsi seda enam ei tee.

[[1)] Marjan Colletti, „(Post)digitaalsete disainiuuringute avatus ja habras paindlikkus,” Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust, toim. Johanna Jõekalda, Johan Tali ja
Siim Tuksam (Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus
ja Lugemik, 2014), lk 199.

   (↵ returns to text)
  1. rtikkel astub vastu väitele, et digitaalsed töömeetodid on vähendanud arhitektide materjalis töötamise oskust. Väite pooldajad ei tunnista tõsiasja, et just modernism kinnistas maailmapildi heideggerlikust tumma mateeria allutamisest inimlikule loogikale, ja tänapäeval digitaalses praktikas valdav neomaterialism on, vastupidi, arusaam materjalist kui aktiivsest komponendist.

    Just digitaalne disain ja uue vormi otsingud toovad aina jõulisemalt fookusesse materiaalsuse küsimuse. Füüsiline makett ja prototüüp on tänapäeva digitaalse disaineri põhilisi töövahendeid. Eksperimentaalmaterjalide ehitusse jõudmise peamine takistus on aga modernistliku tootmise püsimine: end tõestanud tehnoloogiatest loobumine uuenduslike ja läbiproovimata meetodite kasuks ei tasu end ära. Seetõttu kuuluvad enimkasutatud ehituskomponendid nagu näiteks I-tala juba vaikimisi CAD-programmide tööribadesse.
    Selleks, et ehitada meeli erutavat arhitektuuri suurel skaalal, on tänapäeval vaja optimiseerida projekteerimiskäiku – aina kiiremini on vaja jõuda ideest ehitusjoonisteni. Ideaalis võiks protsessi rõhuasetus olla aga vastupidine: intensiivse ja aeganõudva loometöö tulemusena võiksid tekkida innovaatilised ehitusviisid, mis lihtsustaksid ehitusprotsessi ja muudaks seda ökonoomsemaks. Sellest tuleneb suur kontrast akadeemilise ja praktiseeriva arhitektuuri vahel.

    Praktiseerivas arhitektuuris on parameetriliste vahendite arenguga suurenenud võimalused materjali omaduste ja tootmispiirangute simuleerimiseks mudelites. Cristiano Ceccato büroost Zaha Hadid Arhitektid, kes on arvutuslike reeglipõhiste disainisüsteemide ja parameetrilise vormiotsingu spetsialist digitaalsetes ehitusprotsessides, tutvustas oma hiljutises loengus Viini Rakenduskunsti Ülikoolis nende büroo poolt loodud lahendusi. BIM ehk ehitusinformatsiooni mudel on arhitektide seas saanud mõningal määral sõimusõnaks, millega kaasneb standardiseerituse ja reguleerituse kõrvalmaik. Ceccato kasutab pigem nimetust parameetriline või automatiseeritud töömeetod, mis jätab ehk mulje suuremast vabadusest – arhitektil on võimalik rohkemat ise määrata. Keerukad adaptiivsed süsteemid, millesse tootjatehase võimalused parameetritena sisse söödetakse, on nende büroo edu saladus. Värvikaima näitena materjali kaasamisest tõi ta Galaxy Soho fassaadiplekisaaga, mille käigus nad enamik Hiina plekitootjaid läbi käisid, et sobivat tehast leida. See, milliseks hoone fassaad lõpuks kujunes, on tingitud plekirullide standardsuurusest, CNC-pinkide tööpinnast ja pleki painutamise iseärasustest. Kui väga arhitektid ka ei tahaks materjali olemust tundma õppida ja uusi kasutusviise leiutada, jäävad ehitusmudelid kohest tulu ihaldavas praktikas järgima peamiselt tootmisliinide võimalusi.

    Aastaid tagasi büroos Gehry Technologies praktikal olles töötasin hoone klaasfassaadide optimiseerimisega. Tegu oli tohutute vabavormiliste klaaspindadega, mille pidi toodetavaks muutma.
    Selleks arendatigi Pariisis Belgia fassaaditootjale Itaalia klaasitarnija parameetrite järgi optimeeristööriista. Teatava maksimaalsuurusega klaaspaneelide silindr-jaks ja koonusjaks vormimisel kasutatava CNC-kuumpainutusahjude parameetritega arvestades lõime virtuaalse nutipaneeli, mis otsis ise endale täpseima toodetava kuju vastavalt etteantud pinna disainile.

    Selline järelratsionaliseerimise protsess arvestab otseselt materjalide omadustega, kuid on siiski kompromiss – lõpuks dikteerivad tootja masinad, millisteks elementideks disainitud pind jaotatakse. Ceccato arvates võiks tegeleda pigem eelratsionaliseerimisega ehk arvestada juba projekteerimise algfaasis materjalidest ja tootmisest tulenevate piirangutega. Ideaalis võiks aga luua täiesti uusi tootmismeetodeid ning arvestada ainult materjali omadustest tulenevate võimalustega. Või kui vajalike omadustega materjal puudub, miks mitte leiutada uus?

    Tänaseks on materiaalsus saanud digitaalsete mudelite pärisosaks, kuigi endiselt on digitaalse füüsiliseks tõlkimise keerukus tuntav, eriti suurprojektide puhul. Uued tootmismeetodid, mis neid ebakõlasid kõrvaldada üritavad, juurduvad pigem disainerite ja väiketootjate töökodades. Marjan Colletti nimetab uut digitaalsetest vahenditest innustatud materjaliga tegelemist neomaterialismiks: „Oleme jõudmas postdigitaalse ajastu sellesse etappi, mida võib nimetada uusmaterialismiks, mis peamiselt otsib viise tõlkida digitaalset disaini füüsilisteks prototüüpideks.”{{1}}

    Galaxy Soho. Zaha Hadid Architects,  2012. Koonusjatest alumiinium- paneelidest konstrueeritud vabavorm.

    Galaxy Soho. Zaha Hadid Architects,
    2012. Koonusjatest alumiinium-
    paneelidest konstrueeritud vabavorm.

    ingl k - tooling path Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid. Foto: Nicolas Borel

    ingl k – tooling path
    Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid.
    Foto: Nicolas Borel


    Digipioneerid teadsid algusest peale, et uute vormide teostamine tänases elutempos ja uutele vahenditele truuks jäädes nõuab uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ehituses. Kolmeteljeline CNC-frees oli esimene „uus” (tegelikult eelmise sajandi keskpaigast pärinev) tehnoloogia, mille abil hakati uusi vorme looma. CAD-programmidega töötavale disainerile pole ka eriline keerukus freesi ise opereerida. Selline vahetu CAD-CAM side on pannud disaineri uuesti käsitöömeistri rolli. Nagu iga tööriist, jätab seegi materjalile oma jälje, mida on võimalik kasutada erinevate pinnastruktuuride saavutamiseks. Töötlusraja[2] kujundamine on sama oluline kui vorm ise, lisaks muidugi side materjaliga: erinevate freesitavate vormide teostatavus või sobivus puidu või mõne lamineeritud materjali struktuuriga. CNC-freesi kasutuselevõtt võimaldas pea vahetu taktiilse tagasiside digitaalse ja materiaalse vahel. Raalkontrollitud freesimine ei erine palju marmorist samba tahumisest, kuid võimaldab vormi hinnata enne valmimist ning seejärel identselt korrata. Tehes lõputult selliseid katsetusi, kasvab ka arusaam materjali käitumisest, tolerantsidest ja esteetikast.

    Kuna praktikas on uute tootmismeetoditega tegelemine riskantne, peavad teadmised ja kogemused tulema kuskilt mujalt. Selleks saab olla ainult akadeemiline keskkond ning loometegevus.
    Zaha Hadid Arhitektide büroo programmeerimisoskustega arhitektidki tulevad enamasti Hadidi ja Schumacheri enda õpilaste seast. Loomingulist lähe-nemist kapitalistlikud ehitusprojektid eriti ei soosi. Seega peab tulema materjalitunnetus just õpingutest (või õpetamisest).

    Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid. Foto: Nicolas Borel

    Fondation Louis Vuitton. Gehry Partners, 2014. Kuumpainutatud klaaspaneelidest fasaadid.
    Foto: Nicolas Borel

    Praeguseks on igal majanduslikult heal järjel ja materiaalsusest huvitatud arhitektuurikoolil olemas 3D-freesid, laserlõikurid, 3D-printerid ja industriaalrobotid. Need vahendid on toonud suure hulga uusi materjale (plastikud, komposiitmaterjalid, isegi naturaalne siid) arhitekti töölauale, millega pole varem olnud võimalik loomeprotsessis sellisel tasemel töötada. Täpsus, millega prototüüpe ehitada saab, annab palju parema ettekujutuse sellest, kuidas lõplik komponent, toode või hoone käituma hakkab.

    Uuemad 3D-printerid võimaldavad kombineerida erinevaid materjale. MIT meedialaboris Neri Oxmani juhendamisel loodud komposiitsed objektid kasutavad võimalust varieerida materjali värvi, jäikust või läbipaistvust. Printimine on enneolematult paindlik tehnoloogia, mis võimaldab iga aineosakese asetada täpselt sellesse ruumipunkti, kuhu vaja. Seninägematu keerukusega vorme on võimalik luua sama vähese vaevaga kui lihtsat kuubikut.

    Expanding the Gap. Greg Lynn FORM, 2002.  Raalkontrollfreesitud sein.  Foto: © Greg Lynn FORM

    Expanding the Gap. Greg Lynn FORM, 2002.
    Raalkontrollfreesitud sein.
    Foto: © Greg Lynn FORM

    Kui ehituses on peamiseks fookuses materjalide füüsikalised omadused, siis akadeemilises uurimuses peab saama avatumalt eksperimenteerida, et oleks võimalik ka taktiilseid ja esteetilisi kvaliteete avastada ja hinnata. 2011. aastal oli mul võimalus osaleda SCI-Arci vastvalminud Robotimajas (Robot House) Peter Testa Reaalajas Robootika kursusel, kus meie ülesanne oli projekteerimise asemel õppida tundma uut tööriista. Robotid võimaldavad luua ühenduse CAD-programmi virtuaalse reaalsuse ja päris ruumi vahel. Ühenduslüliks ei ole aga mitte vormi tõlkimine digitaalsest füüsiliseks, vaid liikumine, koreograafia, protsess. Täpsus ja kontroll, mida robootika võimaldab, lubab materjaliga töötada enneolematutel viisidel. Tehnikad, mida varasemalt on suutnud omandada vaid põlvkondade pikkuse kogemusega meistrid, saab tõlkida koodireaks ja korrata ad nauseam.

    Projektis sPhysical üritasime vormi loomiseks ära kasutada robotkätele omast täpsust ja korratavust keeruliselt kontrollitavates materjaliprotsessides, nagu näiteks sulamine või paisumine. Eesmärgiks oli robotkäe liikumise vormiks tõlkimine. CAD-i maailmas on sellele mitmeid väga lihtsaid vastuseid, kuid meid huvitas, mis toimiks arvutuslikule sarnaselt reaalses ruumis. Näitlikustamaks sellist mõttekäiku, tõlkisime virtuaaltööriista asukoha ja liikumiskiiruse töödeldavat keha paisutavaks deformatsiooniks, mille kandsime materjali kuumaõhupüssi ja survestatud plastikballoonide abil – lihtsustatud versioon klaasipuhumisest. See väga algeline ja kohmakas eksperiment andis ilusaid esteetilisi tulemusi, kuid võimaldas teha ka järeldusi selle kohta, mida taolise tehnoloogia abil võiks tulevikus luua. Tegu on ülimalt efektiivse tootmisprotsessiga, kus vabavormi loomiseks pole vaja luua alusvormi ega raketist ning ei teki jääke. Sellist tootmisviisi pole võimalik luua tundmata aine omadusi ning tegemata tuhandeid eksperimente, mille käigus saavad selgeks ka materjali taktiilsed, vormilised ja atmosfäärilised kvaliteedid. Akadeemilisest eksperimendist kasutuskõlbliku ehitiseni on pikk maa, kuid varem või hiljem jõuavad innovaatilised jõupingutused teooriast ka praktikasse.

    Tootmine on hetkel niivõrd optimeeritud, kalkuleeritud ja prognoositud, et igasugune uuenduste tegemine tundub hüppena teadmatusse ja on suure tõenäosusega majanduslik läbikukkumine. Muutus hakkab toimuma aga teisest otsast. Need samad CNC-masinad on vaikselt liikumas köögikombaini staatusesse. Juba praegu on võimalik soetada endale tarbijaklassi 3D-printer ja internetist alla laaditud mudeleid vorpida ilma eriteadmisteta. Minimalistlikud kasutajaliidesed võimaldavad kohandada parameetrilisi mudeleid, mis nupuvajutusega reaalsuseks saavad. Linikut heegeldada on kõvasti keerukam ja aeganõudvam kui luua paari käsklusega unikaalne struktuur ja see välja printida.

    Prillikandjad teavad, kui keeruline on leida õige kujuga prille. Isegi kui teatakse täpselt, millised meeldivad, ei pruugi nende kuju, värv või erinevad detailid sobida inimese näo kujuga. Samas on võimalik kindla kuju defineerimise asemel kirja panna, millises proportsioonis peaks olema mingit stiili prilliraam võrreldes silmade vahekauguse või lauba kõrgusega. Selline süsteem ei vähenda kuidagi disaineri autorlust – geneeriliste objektide loomine on muutunud kiirprototüüpimise (või õigemini kiirtootmise) ajastul loomulikuks. Käsitöö jääb alati nauditavaimaks loomisviisiks, kuid sellist luksust saavad endale lubada vähesed. Isikustatud toodete printimine ei ole aga sugugi kulukam kui identsete koopiate tootmine.

    Kui räägitakse taktiilsuse kadumisest arhitektuuris, siis on see pigem ühiskonna hetkeolukorra kui arhitekti töövahendite kriitika. Kindlasti ei ole CAD- ja BIM-programmid süüdi selles, et ehitatakse hingetuid klaaskolosse, samuti pole CNC-masinad röövinud disainerilt materjalitunnetust. Iga algus on raske – digitaalne tootmine on alles lapsekingades. Kuid märke sellest, et ülikoolides arendatud lennukaimad ideed jõuavad lõpuks ehitusse, on juba näha. Kui hoonete projekteerimiseks kuluvat aega pole majandusliku tasuvuse seisukohast võimalik pikendada, peaksime tehnilist teostamist automatiseerides ja tootmismeetodeid optimeerides tegelema sellega, et looming moodustaks sellest lühikeseks jääma kippuvast protsessist maksimaalselt pika osa. Nii saaks ka ehitatud projektides tunnetuslikele kvaliteetidele rohkem tähelepanu pöörata. Käsitsi seda enam ei tee.

    [[1)] Marjan Colletti, „(Post)digitaalsete disainiuuringute avatus ja habras paindlikkus,” Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust, toim. Johanna Jõekalda, Johan Tali ja
    Siim Tuksam (Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus
    ja Lugemik, 2014), lk 1