uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Siim Tiisvelt. Uus tööruum

 

MÕTESTADES INDIVIIDI JA KOLLEKTIIVI SUHET TÖÖKESKKONNAS

Umbes kümne aasta jooksul uuris juhtimisala spetsialist Jason Fried sadadelt mitmesuguste elualade inimestelt nende töökohaeelistuse kohta, kui neil on vaja konkreetne töö ära teha. Ta sai oma küsimusele erinevaid vastuseid alates kodust, kohvikust, raamatukogust kuni rongi ja lennukini, kuid keegi ei eelistanud töötada kontoris – keskkonnas, mis on mõeldud töö tegemiseks. Inimesed leidsid, et kontoris on liiga palju segavaid tegureid, mis takistavad keskendumist ja pärsivad töö tulemuslikkust.[1] Apple’i kaasasutaja Steve Wozniak eelistas noorena töötada oma kuubikus keset avatud kontorit, siis, kui kedagi teist majas ei viibinud. Ta kirjeldab vaikseid kontoris veedetud öid ja üksildasi päikesetõuse kui kõige produktiivsemat aega, mil ta sai segamatult pühenduda enda arendamisele.[2]

Oma magistritöö uurimuse osa juhatasin sisse üldise probleemipüstitusega, mille keskmes on inimese aegajatine vajadus üksinduse järele. Mõnikord ei tuleks ühiskonnas levivate pingete põhjustajana süüdistada mitte vähest sotsiaalsust, vaid tõelise üksiolemise võimaluse puudumist. Prantsuse kunstirühmituse Campement Urbain hinnangul viisid just sellest probleemist tulenevad pinged massirahutuste puhkemiseni Pariisi eeslinnades 2005. aastal. Vastupidiselt valitsevale diskursusele, mis põhjendab „eeslinnade kriisi” massilisest individualiseerumisest tingitud sotsiaalsete sidemete katkemisega[3], rajasid kunstnikud koostöös kogukonnaga ruumi, millest sealsed elanikud tegelikult kõige enam puudust tundsid – koha üksiolemiseks. Ajutise eraldumise võimaluse kasutamine tõestas edukalt selle olulisust ühiskondliku elu lahutamatu osana.

Kollektiivi ja üksikindiviidi vahelised suhted saavad määravaks ka kontoris, milles infoajastu töötav inimene veedab umbes poole oma ärkvelolekuajast. Paraku ei lähtu hariliku kontorihoone ülesehitus sageli teadmisteühiskonnale kohastest printsiipidest, mis väärtustaksid tarka ja kvaliteetset ruumi, vaid pigem iganenud mõtteviisidest, kus töötajalt oodatakse masinlikku tööülesannete täitmist. Ebamugav keskkond saab alguse kontoriarhitektuuri vildakatest põhimõtetest, mis lähtuvad kulude kokkuhoiust või staatuse demonstreerimisest, kuid jätavad kõrvale kõige tähtsama – töötaja ja tema vajadused.

Lääne ühiskond on järjekindlalt üritanud alla suruda inimese mõtlikumat olemust ning eelistanud sellele aktiivsemat ja avatumat.[4] Seda väljendab ilmekalt töökohtades levinud avatud planeering, mille puhul on ruum valla küll ideede liikumisele, kuid nende tekkimiseks kohta ei jäta. See on ruum, mis on sobilikum ekstravertsele inimtüübile, kellelt võistlushimuline ühiskond ootab tegusid.[5] Avatud töökeskkonnas valitseb pidev konflikt tegutsemise ja mõtlemise vahel, milles viimane jääb enamasti kaotajaks. Kui avatud plaaniga kontor 19. sajandi lõpus esmakordselt ilmus, oli töö iseloom selles võrreldes tänase kontoritööga oluliselt erinev. Tol ajal valdavalt üsna mehaanilised ning vähest vaimset pingutust nõudvad toimingud on nüüdseks asendunud tehnoloogiliste uuendustega, arvutitööga ning töötaja täita on jäetud intellektuaalsemad ülesanded, mis eeldavad ka teistsugust keskkonda.

Arvestades, et käesoleva teadmisteajastu töötaja põhiliseks töövahendiks on tema mõistus, loovus, ideed, siis nende efektiivseimaks rakendamiseks võib teiste inimeste juuresolek olla ebaproduktiivse toimega. Eespool mainitud Steve Wozniaki ning paljude teiste oma ala tipptegijate näitel selgub, et inimmõistuse täielik potentsiaal avaldub sageli just viljakat keskendumist soosivas üksinduses. Edukas töökeskkonnas ei oleks liiast töötajale vajalikku üksiolemist võimaldada.

Kontori rajamise kulude vähendamise ja hästi toimiva kollektiivi loomise soov paneb inimesi otsustama avatud kontori kasuks, kuid sellega nihutatakse paigast tasakaal isikliku ja jagatud ruumi vahel tugevalt viimase kasuks. Paljudes olukordades ilmnevad üksinda töötamise eelised (grupitöö ees) tõestavad, et eralduses mõtisklemist kontoris ei tasuks alahinnata või veel vähem sellest loobuda. Samas ei tasuks tagasi liikuda konservatiivse kabinetisüsteemi juurde, mis pigem pärsib koostööst sündivat potentsiaali. Tõde on kusagil vahepeal ning hea ja viljakas töökeskkond tekib nende kahe maailma mõtestatud kombineerimisel.

Analüüsides büroohoonete ruumilises ülesehituses eksisteerivaid vastuolusid, seadsin oma magistritöö eesmärgiks luua töökeskkond, mis väärtustab võrdselt nii individuaalset panustamist kui ka meeskonnas tegutsemist. Niikaua kuni kontorihoone nõuab ja võimaldab töötaja kohalolu, peab selle arhitektuurse ambitsiooni lähtekohaks olema inimene. Arvestades tema individuaalseid vajadusi ja tõstes samal ajal esile grupitöö olulisust, pakun välja Uue Tööruumi kontseptsiooni. See on kontorihoone tulevik, kus ruum allub töötegemise muutuvale iseloomule, pakkudes kasutajaile maksimaalset valikuvabadust.

Uus Tööruum sisaldab kolme väga erineva iseloomuga ruumilist olukorda, mis varieeruvad suletud ja privaatsest avatud ja sotsiaalse ruumini. Erisugused kvaliteedid loovad erinevaid tegevusi soodustavaid tsoone: need on keskendumist ja vaikust võimaldav individuaalse töö tsoon; suurema paindlikkusega, suhtlust ja ideede vahetust soodustav meeskonnatöö ala ning avatusele orienteeritud töötajate ja hoone külastajate kohtumisruum. Valikuvabadus määrab tööprotsessi edukuse. Uus Tööruum järgib mitteterritoriaalse kontori põhimõtet, vabastades inimese fikseeritud töölauast ning muutes ta mobiilseks. Kuna suur hulk töötajatest ei pea igal hetkel hoones viibima, siis võib kulude kokkuhoiu mõttes vähendada töökohtade arvu. Töötaja kasutuses on kogu hoone ning kindlaksmääratud töökoht minetab oma senise tähenduse, millest tulenevalt võib kogu hoonet vaadelda kui tööruumi. Kontorihoonest saab universaalne kehand, mille erinevaid tsoone saab ümber kohandada vastavalt kasutajate muutuvatele vajadustele. Uue Tööruumi paindlikkus ja universaalsus võimaldab sellesse majutada mis tahes intellektuaalsete või loominguliste ülesannetega tegeleva töökollektiivi.

Individuaaltöö tsoonis leiab töötaja hädatarviliku üksiolemise võimaluse, mis aitab tal parimal viisil rakendada oma intellektuaalset potentsiaali. Siin on tal täielik kontroll oma vahetu ümbruse üle ning tema keskendumist ei saa segada teised töötajad. Selles keskkonnas vahetut suhtlemist ei eksisteeri, mistõttu ei pea ruum kohanema inimestevahelistele muutlikele suhetele. Individuaaltöö tsoon on ühtaegu nii jäik kui ka paindlik. Selle jäikus avaldub rakulises struktuuris, kus minimaalsete ruumiühikute ehk töömoodulite vahel valitseb alati kindel vahekord – nad säilitavad töötavate inimeste vahelise eraldatuse. Paindlikkus selles tsoonis avaldub võimaluses kasutajal oma töömoodulit kiiresti ja väikese vaevaga ümber kohandada vastavalt oma isiklikele eelistustele.

Üheskoos algatatud ja läbiviidud tegevused loovad aeg-ajalt muutuva sündmusruumi – interaktiivse välja, kus inimesi ühendavad protsessid sünnitavad uut energiat. Siin on mõtlemise ruum asendunud aktiivse tegutsemise ruumiga ning „mina” leiab uue väljundi „meies”. Interaktiivsel väljal pole kohta vaikusel ega omaette mõtisklemisel, see on koht, kuhu tullakse oma ideid teistega jagama. See ruum transformeerub päeva jooksul pidevalt sündmuste vaheldumise tõttu ning nende tarbeks korraldatud ruumiliste muudatuste abil. Töökeskkonna kui „lava” liigutatavad kulissid muudavad ruumi paindlikuks ja kohaldatavaks mis tahes „näitemängu„ jaoks, olgu selleks koosolek, grupitöö, ideede vahetamine, loeng või spontaanne tegevus. Interaktiivne väli saab omaette väljatöötatud ideede testimise paigaks. Kui töömoodulites viibivad inimesed nagunii eraldatult, siis interaktiivses väljas hägustuvad täielikult piirid töötajate organisatsioonilise kuuluvuse vahel. Selle ruumilisi võimalusi kasutavad kõik hoone rentnikud läbisegi ja vaheldumisi.

Foorum on ala Uues Tööruumis, kus „mina” ja „meie” kohtuvad „nendega”. Foorumi suurus ja täpsem funktsioon sõltuvad iga kontorihoone eripärast. See võib lisaks kohtumisruumile sisaldada kauplusi, söögikohti, konverentsisaali või avalikke funktsioone raamatukogust teatrini. Need hoone tegevusvälja laiendavad lisafunktsioonid ühendavad töökeskkonna linnaeluga. Siin leiab töötaja ruumilise vahelduse, et koguda väljastpoolt hoonet saabuvat informatsiooni ning siirduda siis tagasi oma töömoodulisse või interaktiivsele väljale. Foorumis väljendub ruumi avatus maksimaalsel kujul, muutes kontorihoone anonüümsest ja kinnisest asutusest avalikuks hooneks.
Vastukaaluks ühiskonnas levinud soovile kujundada paremat elu- ja töökeskkonda sotsiaalset sidusust ja suhtlust stimuleeriva ruumi abil, rõhutab minu magistritöö vajadust inimese individuaalseid väärtusi esile tõstva ruumi järele. Peljates üksildustunnet ja kogukonnast võõrandumist, oleme unustamas üksinda olemise eelised. Võimalus ajutiselt eralduda on vajalik ühiskondliku elu mõõde, mis aitab leevendada sotsiaalseid pingeid, kuid iseäranis efektiivselt avalduvad üksinduses inimese loomingulised võimed.

 

Asendiplaan

Asendiplaan

Lõige

Lõige

Vaade Lauteri tänavalt

Vaade Lauteri tänavalt

Makett

Makett

II korrus

II korrus

IV korrus

IV korrus

V korrus

V korrus

V korrus, detail

V korrus, detail

V korrus, detail

V korrus, detail

Ideemakett

Ideemakett

 

   (↵ returns to text)

  1. Jason Fried, „Why Work Doesn’t Happen at Work,” TED videoloeng (november 2012), vaadatud 9. jaanuaril 2013, www.ted.com/talks/jason_fried_why_work_doesn_t_happen_at_work.html
  2. Susan Cain, Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking (London: Penguin Books, 2012), lk 73.
  3. Jacques Rancière, „Poliitilise kunsti paradoksid,” Tlk Anti Saar. Vikerkaar, nr 4/5 (2012 [2008]): lk 107.
  4. Susan Cain, „The Power of Introverts,” TED videoloeng (veebruar 2012), vaadatud 26. jaanuaril 2012, www.ted.com/talks/susan_cain_the_power_of_introverts.html
  5. Susan Cain, Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking, lk 42.