uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Sam Jacob. Kopeerimise muuseum

Meie projekti nimetuseks on “Kopeerimise muuseum”. Lähtudes David Chipperfieldi püstitatud teemast “Ühisväli” (Common Ground), leidsime, et see, millele arhitektuurikultuur tegelikult alati toetunud on, on kopeerimine. Loomulikult tuleb kohe meelde näiteks renessanss, kus kopeeriti klassikalist arhitektuuri, luues selle alusel uue arhitektuurileksika. Teine näide on Grand Tour – inglise aristokraatide komme reisida ja vaadata üle Euroopa antiigi pärand – Inglismaale naastes pani see kogemus aluse näiteks Wreni, Hawksmoori ja Vanbrughi arhitektuurikeelele. Või võtame näiteks modernismi, mis kopeeris tööstusesteetikat: Buffalo viljaelevaatorite vorm tõlgiti otse modernismi arhitektuurikeelde. Seega on kopeerimine olnud ajalooliselt üks alustalasid, millele tuginedes arhitektuur on end kehtestanud.

Arhitektuuris valitseb müüt, et kopeerimine on halb, et see annab tunnistust loovuse puudumisest ja seetõttu peetakse seda innovaatilisuse vastandiks. Ilmselt on sel veendumusel seos modernistliku tehnoloogilise progressi müüdiga, või nagu Robert Venturi oleks öelnud, heroilisuse ja originaalsuse müüdiga. Need ei ole mitte arhitektuuri tõed, vaid arhitektuuri kohta käibivad ideed. Meile tundub arhitektuuri kopeerimise mõte huvitav, sest ühelt poolt on sel arhitektuuri toimimises üks keskseid rolle ning teisalt peetakse seda nuhtluseks. See vahepealne seisund, hea ja kurja vahel pendeldamine, tundub meile väga põnev.

“Kopeerimise muuseumi” keskmes on FAT-i installatsioon Villa Rotunda Redux ehk Villa Rotunda uusversioon. Selle tegemisel on kasutatud väga tänapäevaseid tehnoloogiaid ja materjale. Veerandile villast on tehtud raal-arvjuhitud valuvorm, mis on seejärel pihustatud täis polüretaanvahtu. Üksteise vastas paiknevad kaks majaveerandit. Valisime projektiks just Villa Rotunda, kuna see on kopeerimisest sündinud objekt – Palladio eeskujuks olid Pantheon ja sellesse kätketud templid, sest kuigi see oli kopeerimine, leiutati seeläbi ka uusi tüpoloogiaid. Huvitaval kombel on võimalik võtta juba olemasolevad asjad ja panna nad kokku sellisel viisil, et tekib midagi täiesti uut.
Tähelepanu keskpunktis asuva Villa Rotunda Redux projekti ümber on veel hulk teisi. Üks neist vaatleb arhitektuurseid koopiaid – nimetame neid teisikuteks (doppelgänger). Seda osalt teisikutega seotud müüdi tõttu: usuti, et oma teisiku nägemine ennustab surma. On arvukalt lugusid, kus nähakse end kusagil tänaval kõndimas, ja nädal hiljem saabubki surm. See rahutukstegev, ohtlik kaastähendus meeldis meile.

San Rocco tegi meile projekti nimega “Koopiate raamat”. Kuuekümnel arhitektil paluti olemasolevatest raamatutest koopiaid tehes omaenda raamat koostada. Biennaalil eksponeerisime neid raamatuvirnadena. Igaühel on oma teema: pangad, laod, hooned, millele on midagi kirjutatud, hooned, mis näevad välja nagu pliiatsid – kokku väga kummaline tüpoloogiline kogum. Biennaali külastajad võivad sealt lehti võtta ja koopiamasinaga neist kohapeal endale kopeeritud raamatu teha. On omamoodi irooniline, et koopiate raamatut õigupoolest ei eksisteerigi või et iga koopiate raamat on tegelikult unikaalne sellest hoolimata, et see koosneb paljundustest, teiste trükiste fotokoopiatest.

Eelmisel aastal saime ühe töö Ines Weizmanilt, mis põhineb Adolf Loosi arhiivi uurimisel ja keskendub eelkõige Josephine Bakeri majale ja Loosi tööde intellektuaalomandi ümber käivatele vaidlustele. Uurimismaterjal ulatus testamentidest ja juriidilistest nõuannetest arhiivi enda füüsilise olemuseni. Weizman uurib, kuidas on kehtestatud autoriõiguse mõiste ning kuidas mõjutab see mitte ainult meie arusaama autorlusest, vaid ka ligipääsu arhitektuurialastele teadmistele: mis on avalik ja mis mitte, millele on ligipääs vaba ja millele piiratud; milliseid kujutisi tohib kasutada ja milliseid mitte. Tema töö vaatleb, kuidas see kõik mõjutab, kuidas me arhitektuuri vaatame. Arusaam seadusega kaitstud autorlusest muudab viisi, kuidas me arhitektuuri füüsilist kude tegelikult tajume. Selle seos ühisvälja ideega on minu meelest huvitav. Kui mõelda ühisomandile intellektuaalomandi õiguse mõistes ja ühise mõistele avalikus ruumis, siis nende vahel on kindlasti seos ja see ei ole mitte ainult kontseptuaalne.

13. Veneetsia arhitektuuribiennaali ajal antud videointervjuu on transkribeeritud ja avaldatud Sam Jacobi loal.

Tõlkinud Ingrid Ruudi.