uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Roland Reemaa. Sisemusest.

jamini järgi koosneb tänav liiklusest ja kaubandusest. Ta väidab, et 19. sajandi uut tüüpi kaubanduslikus siseruumis, arkaadide all, summutati liiklus ning allesjäänud tänav kohastus täielikult ümber ihade sütitamisele – selle ainsaks otstarbeks jäi meelierutav äri. „Kaup vohab hoonete ees ning moodustab uusi ja ebatõelisi kogumeid, justkui kasvajaid täis kude,” kirjutas Benjamin oma lõpetamata raamatus „Arkaadide projekt” (The Arcades Project)[1]. Need avaliku ruumi mulje jätvad sisemaailmad, mis ajapikku olemasolevate linnatänavatega segunesid, pakkusid linnaelanikele senitundmatuid ruume. Arkaadide all sündisid silmapilksed kujutised maailmadest, mil polnud omavahel mingisugust seost. Kõik need kujutised kaugetest paikadest koondusid ühte kohta – justkui entsüklopeediasse. Selle teose nimetas Benjamin tarbimise ürgmaastikuks.[2]

Suured ühised siseruumid on tänapäevase linnakoe vaieldamatu osa. Tasakaalustamata kaubanduslikkust, mis on üks peamisi selliste eraomanduses olevate ruumide planeerimist mõjutavaid jõude, nähakse paratamatu vajadusena ning on seetõttu käesolevas essees vaatluse all. Taoliste ruumide kujunemise aluseks on tihti kasumlike ruutmeetrite paigutamine ning inimeste käitumise võimalikult täpne ettenägemine. Sellist planeerimist võiks nimetada instrumentaalseks, see tähendab vähesel või rohkemal määral mõõdetavaks ning omakorda rakendatavaks. Omakorda huvitav on asjaolu, et säärase lineaarselt mõistetava süsteemi eesmärgiks on aga piiri hägustamine tänava ning siseruumi vahel, seda nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt. Seetõttu on oluline arutleda avaliku ruumi kogemuse võimalikkuse üle siseruumides.

SISEMUS KUI PRIVAATSUS

19. sajandi Pariisis oli arkaad uut tüüpi linnaruum. Tihedate linnakvartalite sisemuses peituvad kasutamata alad kujundati ümber eraomanduses olevateks siseruumideks, mis sarnanesid tänavatega, kuid teenisid oma arendajatele ja maaomanikele tulu.[3] Muutuv suhe avaliku ruumi ning äriruumi vahel oli linnaelanike jaoks ühtlasi märk linna teisenemisest. Arenev linn oli koduks flanöörile, kes jalutas ühtmoodi ringi nii sees kui ka väljas. Moodsa inimese jõudeolek iseloomustas ähmastuvat piiri tema kodu ja tänava, isikliku ja avaliku vahel, sest sihitu lonkija jaoks ei erinenud need ruumid teineteisest kuigivõrd. Seda sorti elanik oli moodsa linna sünnitis ning kõnealustest ebamäärastest piiridest sai uute kaubandusruumide eesmärk.

Väljak siseruumis, meediakunst, reklaamid, ärid, üritused, ühistransport, ootesaal ning turvakaamerad Rotterdami rongijaamas, Hollandis.  Foto: Roland Reemaa

Väljak siseruumis, meediakunst, reklaamid, ärid, üritused, ühistransport, ootesaal ning turvakaamerad Rotterdami rongijaamas, Hollandis.
Foto: Roland Reemaa

Benjamini idee hargneb lahti kodu, kontori ja avaliku ruumi vahelises suhtes. Kodu on Benjamini järgi koht, kus hoolitseti oma isiklike illusioonide eest. Siit said alguse sisimad fantasmagooriad, mis inimese eraelus esindasid kogu tema intiimset maailma. Kodu tõi kokku kauged paigad ja minevikumeenutused, see oli täidetud esemete ja mälestustega – igapäevaste asjadega, mis olid elaniku jaoks tähtsad. Privaatsus tähendas siin sisemust.

Kodu kõrval oli töökoht, kus seisti silmitsi reaalsusega ning heideti kõrvale isiklikud illusioonid. Benjamini järgi polnud inimesel mingit kavatsust lasta ärilistel kaalutlustel mõjutada sotsiaalseid suhteid.[4]

Kolmandaks oli kollektiivne ruum, mis kerkis esile hoonete vahel – tänav. Seal kohtus kollektiiv, tehti ühiseid otsuseid ning kooskõlastati muudatusi samavõrd, kui seda tegi indiviidid oma koduses privaatruumis. Benjamin võrdles linnaruume tubadega majas; seega olid Pariisi tänavad kollektiivsete mälestuste ja ühise materialiseerunud mineviku ruumid, samamoodi nagu esemed inimese kodus. Minevikujäljed olid nähtavad linnaruumis, kus oleviku- ja minevikusündmused üksteisega suhestusid.[5] „Selle kollektiivi jaoks on poodide läikivad emailsildid sama hea või isegi etem seinakaunistus kui õlimaal kodanlase võõrastetoas[6]; […] arkaad oli võõrastetuba. Rohkem kui kusagil mujal paljastab tänav end arkaadis massidele sisustatud ja tuttava siseruumina.”[7] Koduste ruumide võrdlemine linnaruumidega ning eriti nende kahe ähmastuv piirjoon oli peamine muutus 19. sajandi Pariisis.

Arkaad oli seega hübriid, mille täielik ebamäärasus tegi sellest korraga nii tänava kui ka kodu. See võimaldas tänaval muutuda siseruumiks, kus privaatne vajutas oma pitseri avalikule. Need ruumid jäljendasid siseruumi omadusi üha suuremates mastaapides – arkaadide, panoraamide, kohvikute, tänavate ja raudteejaamade näol. Ning vastupidi: linna avalike ruumide vormid, žestid, tekstuurid ja tehnoloogiad imbusid omakorda kodanlase intiimse interjööri disaini ja sisekujundusse. Pakkudes ruumi, milles inimene võib esemeid koguda pelgalt vaataja või tarbijana, loob nüüdseks avalik siseruum oma elanikule illusiooni, et ta valitseb maailma.[8]

Ebamääraste piiridega privaatsuses ja avalikkuses, sise- ja välismaailmade sulamis tundis flanöör end väga mugavalt, kuna ka tema enda seesmised ning välised piirid olid ähmased. Flanöör seisis keskklassi lävepakul. Keset kihavat rahvahulka rajas flanöör nii sees kui ka väljas omaenda linna, mis oli kord maastik, kord tuba. Kuigi säärane käitumine ei saanud muutuda koheselt tulusaks äriinstrumendiks, oli siiski just flanööri ebamäärane maailm saanud inspiratsiooni allikaks ostukeskustele, kus sihtmärgiks muutus uitaja ja eemaltvaataja. Arkaad kujunes kasumi teenimise vahendiks, mis pakkus selle omanikele konkurentsituid võimalusi, surudes hulga üüri maksvaid ettevõtteid väikesele alale. See oli turumajanduse laienemine – eraettevõtluse arenemine ja kasumiallikate otsimine, mida ei saanuks enam nimetada avaliku ruumi projektiks.[9] Benjamini sõnul kadus tõeline flanöör sedamööda, kuidas ärimaailm järk-järgult oma võtteid lihvis, hüljates sisemise-välimise piirialad ning asendades need vaibatatud ja tehisvalgustatud kaubamajadega. „Kaubamaja on flanööri viimne promenaad,” kirjutas Benjamin,[10] ning esmakordselt ajaloos sai tarbijaist mass.[11]
SISEMUS KUI KAUP

Kaubamajade ebamäärased siseruumid, mis pole siiani oluliselt muutunud, on inimeste mõtlemist mõjutanud 19. sajandi Pariisist saati. Ostukeskus on siiani parim näide selle kohta, kuidas teatud õhustike kombinatsioon, mis tekitab kodusust, intiimsust ning samaaegselt tunnet, et ollakse osa avalikkusest, luuakse eesmärgiga kutsuda kasutajates esile vastavaid käitumuslikke reaktsioone.[12] Mõjudes justkui eluruumina, on neil keskkondadel samas oma iseloomulik ökoloogia ning need ei jäta seal viibijatele võimalust omaenda maailma loomiseks. Ostukeskuste ruum on piiratud ja rangelt kontrollitud illusioon. Igapäevaseid asju, mis pole inimestele olulised, söödetakse ette lõpututele tarbijatele.

Selle asemel et näha ruumi juriidilise omandina, usub Kazuyo Sejima, et avaliku ruumi määrab inimtegevus, mitte omandiõigus. Ruumi poolt võimaldatava inimtegevuse põhjal saab eraomanduses olevat siseruumi nimetada ka avalikuks ruumiks. Sejima selgitab, et avalik ruum laseb inimesel olla korraga nii üksi kui ka seltskonnas.[13] Siin võib iga indiviid panustada kollektiivsetesse tegevustesse, kuid säilitab ühtlasi isiklikud kohustused ja võimalused ruumi kasutamiseks. See on koht, kus flanöör otsustab oma tegevuse ja valiva pilgu üle teadlikult ise, vastandina tarbijale, kes tõmmatakse alateadlikult afektiivsesse käitumisse, mida juhib silmapilkselt manatavate illusioonide maailm. Kui avalik ruum peaks võimendama mõtet, et ollakse osa kollektiivist, kes annab oma panuse mälestustesse ja materialiseeruvasse minevikku, siis ostukeskus hälbib avalikkuse mõistest, kuna seal on harva, kui üldse, mingeid tähenduslikke ühiseid mälestusi. Benjamin tsiteerib Adorno kauba definitsiooni: „[see on] tarbekaup, milles pole enam alles midagi, mis peaks meile meenutama, kuidas see tekkis”.[14]

19. sajandi elamu võõrastetoast, kus inimesed kokku tulid, teadmisi jagasid ja suhtlesid, sai ärimehe valvsa pilgu all avalik tänav, mis on end nüüdseks jõuliselt sisse seadnud arkaadide järeltulijasse – ostukeskuste kultuuri. Tänapäeval on „lähme välja” üksnes rudimentaarne fraas parkides ja bulvaritel jalutamise kohta, millest on ammu kadunud päriselt välja minemise mõte. Ostukeskused imiteerivad ideaalseid eluruume, mille toad on isegi paremad kui kodus – need on nagu unistused ilma minevikuta.[15]

Ameerika Ühendriigid on väljapaistvaim näide kõikjale laotunud ostukeskustest, kus poodiderivid on ainsad äratuntavad sotsiaalsuse eelpostid, mis maastikku määratlevad.[16] Sarnast ühetaolist pilti võib kogeda kõikjal maailmas, kus peale totaalse sisemise loogika ei eksisteeri suhet endast väljapoole jääva ümbruskonnaga. Need on eeslinnad ja ka linnad, kus enamik sotsiaalseid, kollektiivseid huvisid sõltub tarbekaubandusest. Ehkki Ameerika Ühendriigid oli suurejooneline näide, kus juba praegu seistakse silmitsi paljude hüljatud ostukeskustega, püüeldakse üle maailma jätkuvalt taolise aegunud unistuse poole.[17, 18] Üha enam meelitatakse tarbijaid siseruumidega, mis tunduvad paremad kui nende endi kodud.

Ford Foundationi Ford Foundationi hoone „elutuba” New Yorgis, USAs. Foto: © David Leventi, 2013 / The Cultural Landscape Foundationi loal

Ford Foundationi Ford Foundationi hoone „elutuba” New Yorgis, USAs. Foto: © David Leventi, 2013 / The Cultural Landscape Foundationi loal

Benjamin nägi arkaadides uue kujuteldava maailma väljendust. Ilmastikust ja saastest eraldatud klaaskatusega maailm oli inimestele veel avaliku linnaruumina tundmatu ning kogetamatu. Arkaadid võimaldasid ehitada unistustemaailma, mis isoleerisid sellesse astuja kaasaegsest linnast. Benjamini mõjutas Charles Fourier’ utoopiline idee falansteerist – isemajandavast ideaalsest kommuunist, kus pole väliseid tänavaid ega avatud sõiduteid. Fourier nägi kaugemale äritegevuse võimalustest, mida arkaadid pakkusid. Oma ettepanekutes kasutas ta arkaade vastupidiselt: arkaadidest said elukohad, falansteerist aga arkaadide linn.[19] Tema ideaalse kommuuni ideeni pidi jõutama suletud keskkonnas – suures hoonekompleksis, kus tootmis- ja eluruumid olid kombineeritud nii, et kompleks hoiaks end ökonoomselt ise töös nagu masin. Talvel köetavad ja suvel jahutatavad galeriid võimaldasid tõhusat liikumist ühest sfäärist teise ning andsid võimaluse kohtumiseks ja kaubavahetuseks. Fourier’ ideaal tulenes nii turuühiskonna amoraalsusest kui ka võltsmoraalist, mida tuli endas turuühiskonna teenimiseks leida. Falansteeri eesmärk oli juhtida inimesed tagasi suhetesse, kus moraal muutuks üleliigseks.[20] Tegelikkuses saavutatakse just ostukeskustes olukord, kus klient on sisse piiratud ja illusoorsesse imedemaailma lõksu püütud. Erinevus seisneb kavatsuses: kui Fourier’ eraldatuse eesmärk oli täielik emantsipatsioon, vabadus ja eneseväljendus, mis viinuks inimkonna parema eluni, tehes inimesed õnnelikumaks ja produktiivsemaks kui eales varem, siis ostukeskus on kontrollitud harjumuste ruum puhta kaubafetiši nimel. Kaubafetiši mõiste võttis kasutusele Karl Marx, kes kritiseeris kapitalistlikku majandust, kus inimestevaheliste suhete ja tegeliku tarbimise asemel said turumajanduse ainsaks liikumapanevaks jõuks üksnes majandussuhted.[21]

Ehkki ostukeskused on äratuntavalt provokatiivsed, segavad avaliku ja privaatse mõisteid omavahel ka teist tüüpi siseruumid. Keset linnatihedust paiknevate kontorihoonete aatriumid loovad oma illusioone märksa leebemalt. Möödunud sajanditel ning isegi tänapäeval on mõiste „avalik ruum” olnud riigiomandis olevate ruumide sünonüüm, kuid praeguseks on selline tähendus eksitav.[22] Avarad aatriumid tihedates suurlinnades on mõningal määral tõestanud oma väärtust avaliku ruumina. Ehkki eraomanduses, annavad need inimestele võimaluse hulgakesi kokku saada või omaette aega veeta, ning pealtnäha ei pruugi neis sugugi olla ärilisi eesmärke ega tarbimisega seotud funktsioone. Selliste ruumide rajamist võib sageli toetada ka riik, näiteks New Yorgi linnaplaneerimise amet pakkus kontorihoonete ja elamukvartalite arendajatele lisapinda või lubatust enam korruseid, juhul kui ehitatavas mahus sisaldub ka avalik ruum.[23] Avaliku tänava eravestibüüli laiendamisest sai nii mõnegi kontorihoone põhimotiiv. Suur aatrium pakkus kaootilises linnas teistsugust, rahulikku ruumi, see kavandati tubase pargina, kus inimesed said lõunat süüa ja puhata. Pargid – tsiviliseerivate jõudude kujutised – tegid Ameerika linnadest paremad elukohad. Sõjajärgsel perioodil said eeslinnadest paiksed elukohad, mis ühtlasi hoidsid alal ka kujutelma loodusest. Seesama kujuteldav loodus, milles kajasid fantaasiad eeslinna idüllist, kuhu töötajad iga päev tagasi koju sõitsid, toodi nüüd siseruumidesse kingitusena tööandjailt. Ootuspäraselt nimetas arhitekt sellise ruumi büroohoones elutoaks.[24]

Avaratel aatriumidel on kalduvus pakkuda illusioone. Isegi kõige paremate kavatsustega ehitatult puudub neil kollektiivsete mälestuste ajalugu ning need valmivad ühe hetkega nagu teatrite lavakujundused – sellistena võib aatriume pidada ka tarbekaubaks. Pole midagi, mis peaks meile meenutama, kuidas see ruum tekkis: koheselt, juba esmakordselt hoonesse sisenedes, võtab töötajaid vastu lokkav rohelus, meelitades neid seal aega veetma. Kui avalik ruum võimendab mõtet, et indiviid on osa kollektiivist, mis annab oma panuse mälestustesse ja materialiseerunud minevikku, siis jääb õhku küsimus, kas sellised silmapilksed illusioonid seda siiralt toetavad.

KIHILINE SISEMUS

Suured siseruumid pole nüüdseks vaid avaliku omandi valdusteks olnud enam kui sada aastat. Kuigi flanööri peetakse 19. sajandi Pariisi muutuste indikaatoriks, jääb talle jätkuvalt roll, mille varal arutleda ka tänapäevaste linnaruumide üle. Sisemuse mõiste, mis kannab endas nii ruumilist kogemust kui ka isiku ainulaadset sisemaailma tunnetust, on mitmetähenduslik ja seetõttu kergesti ärakasutatav ning eriliselt hästi kannavad siseruumide eest hoolt need, kes näevad selles väärtuslikku kaupa.

Näiliselt ohutute ja meile libekeelselt pakutavate mõistete, nagu kodusus, mälu või kollektiivsus (roheluse või elutoa vormis), kuid ka tänapäeva linnakodanikus elevust tekitavate sõnade nagu pop-up, loovala, regeneratsioon ja teise sarnaste terminite omaksvõtmisega tasub olla ettevaatlik. Tunnetel, mida need sõnad meis tekitavad, ning tähendusel, mida nad võivad kanda hoopis ettearvamatutel eesmärkidel, on õhkõrn piir. Näiteks on Londonis tõusnud kriitika käsitööõlut pakkuva ajutise pubi ja värvilistest konteineritest ehitatud linnaosa raamatukogu kohta, mis ametlikult maskeerivad kalli arenduse lõplikke eesmärke. Samamoodi tõstatab uute töövormide esilekerkimine – mille näiteks on töötav-elav loovisik, kes moodsa linnaelanikuna seisab samal kujundlikul lävel nagu flanöör omal ajal – küsimusi linnas paiknevate tööruumide kohta: erakohvikud liikmemaksu tasuvate vabakutseliste jaoks, kes just selliseid ruume kasutavad, on muutumas igapäevaseks nähtuseks.

Siseruum, mida mõjutavad nii paljud kihid, ei vaja vaadet linnulennult, vaid igapäevase elaniku silmade kõrguselt. Siseruumi ei tohiks pelgalt pidada viimaseks lihviks või kaunistuseks – see on sageli linnaruumi kõige esmasem ning enim jagatud kogemus. Walter Benjamin võrdleb arkaade inimpsüühikaga muutuvas linnas – kõige sisimat nii ruumiliselt kui ka mentaalselt – ja meenutab, et asume kõik isiklikult linnaruumi muutuste, kasutuse ja ka väärkasutuse piirialadel. Formaalsete harjutuste, fassaadivahetuste ja auhindamiste asemel on vaja tundlikku arutelu siseruumide teemal, et säilitada nende rikkalikkus ja mitmekülgsus nii liikluse, elanike kui ka kaubanduse jaoks. Kui flanööri järeltulijana jääb 21. sajandi linnavurlet tähistama sõna hipster, siis tasub meeles pidada, et flanöör haihtus tema enese kuvandi üleliigse ärakasutamise tõttu. Seega, milline ruum võiks jääda iseloomustama käesolevat sajandit?

Tõlkinud Evelin Haav

[[1]] Walter Benjamin, The Arcades Project (Harvard: First Harvard University Press, 2002), lk 828.
[[2]] Ibid., lk 827.
[[3]] J. F. Geist, Arcades: The History of a Building Type
(Cambridge: MIT Press, 1985), lk 12.
[[4]] Walter Benjamin, The Arcades Project (Harvard: First Harvard
University Press, 2002), lk 9.
[[5]] Mari Laanemets, „Places That Remember”, Eesti Keele Instituut, vaadatud 31.01.2014, www.eki.ee/km/place/pdf/KP1_09laanemets.pdf, lk 5.
[[6]] Ehkki võõrastetuba pidi 19. sajandi Pariisis olema enesestmõistetav, võib selle tähendus olla tänaseks ununenud. 19. sajandi inimene kujundas oma koda ja identiteeti. Võõrastetuba oli ainukordne ruum, kus hoiti isiklikke asju, nagu miniatuursed portreed, mis järk-järgult asendasid maale.
[[7]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 423.
[[8]] Magdalena J. Zabarowska, „From Baldwin’s Paris to Benjamin’s: The Architectonics of Race and Sexuality in Giovanni’s Room”, Walter Benjamin and Architecture, toim Gevork Hartoonian (Routledge, 2010), lk 58.
[[9]] Christopher Rollason, „Walter Benjamin’s Arcades Project and Contemporary Cultural Debate in the West”, Walter Benjamin Research Syndicate, vaadatud 31.01.2014, www.wbenjamin.org/passageways.html
[[10]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 10.
[[11]] Ibid., lk 43.
[[12]] Mark Pimlott, „The Very Large, Complex Interior”, TUDelft, vaadatud 31.01.2014, www.tudelft-architecture.nl/uploaded/files/The%20very%20large,%20complex%20interior%281%29.pdf
[[13]] „Conversation with Kazuyo Seijma,” intervjueeris Koji Taki, El Coquis 77, SANAA 1983-2004, 2007, lk 23.
[[14]] Theodor W. Adorno, Fragmente über Wagner (1939), tsiteeritud teoses Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 669.
[[15]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 546: „The dreaming collective know no history. Events pass before it as always identical and always new.”
[[16]] Francesca Giuliani-Hoffmann, „National Mall/Mall of America, What Represents Us Best?” Clog, november 2012, lk 17.
[[17]] David Uberti, „The death of the Amrican mall”, The Guardian, vaadatud 23.10.14, http://www.theguardian.com/cities/2014/jun/19/-sp-death-of-the-american-shopping-mall
[[18]] Ostukeskuste poolt hõivatud ruutmeetrite arv Euroopas üha suureneb, Venemaast on saamas Euroopa suurim turg, ning muud Ida-Euroopa riigid üksnes tihendavad seda ärivaldkonda. Eesti on Balti riikide seas esikohal 494 ruutmeetriga 1000 elaniku kohta. Allikas: „European Shopping Centre Development Report”, A Cushman & Wakefield Research Publication, April 2015, vaadatud 01.05.2015, http://www.cushmanwakefield.com
[[19]] Walter Benjamin, „Paris – Capital of the Nineteenth Century”, Simon Fraser University, vaadatud 31.02.2015, https://www.sfu.ca/~andrewf/benjaminparis.pdf, lk 79
[[20]] Mark Pimlott, Without and Within: Essays on Territory and the Interior (Episode Publishers, 2007), lk 139.
[[21]] Väidetavalt tutvus Walter Benjamin marksistlike ideedega „Arkaadide projekti” kirjutamise ajal, kuid ka siis mitte täielikult. Benjamini ideed kultuuriliste väärtuste vahetusväärtuseks muutumise kohta moodustasid põhisisu mõistele „fantasmagooria”, mis tundub olevat lihtsalt veel üks termin kaubafetiši kohta.
[[22]] Maurice Harteveld, „Interior Public Space. On the Mazes in the Network of an Urbanist”, autori märkmed doktoritöö esitluselt, TUDelft, 16.01.14
[[23]] Maurice Harteveld, „Bigness is All in the Mind,” Oase 71, november 2006, lk 114.
[[24]] Ibid., lk 220.

   (↵ returns to text)
  1. jamini järgi koosneb tänav liiklusest ja kaubandusest. Ta väidab, et 19. sajandi uut tüüpi kaubanduslikus siseruumis, arkaadide all, summutati liiklus ning allesjäänud tänav kohastus täielikult ümber ihade sütitamisele – selle ainsaks otstarbeks jäi meelierutav äri. „Kaup vohab hoonete ees ning moodustab uusi ja ebatõelisi kogumeid, justkui kasvajaid täis kude,” kirjutas Benjamin oma lõpetamata raamatus „Arkaadide projekt” (The Arcades Project)[1]. Need avaliku ruumi mulje jätvad sisemaailmad, mis ajapikku olemasolevate linnatänavatega segunesid, pakkusid linnaelanikele senitundmatuid ruume. Arkaadide all sündisid silmapilksed kujutised maailmadest, mil polnud omavahel mingisugust seost. Kõik need kujutised kaugetest paikadest koondusid ühte kohta – justkui entsüklopeediasse. Selle teose nimetas Benjamin tarbimise ürgmaastikuks.[2]

    Suured ühised siseruumid on tänapäevase linnakoe vaieldamatu osa. Tasakaalustamata kaubanduslikkust, mis on üks peamisi selliste eraomanduses olevate ruumide planeerimist mõjutavaid jõude, nähakse paratamatu vajadusena ning on seetõttu käesolevas essees vaatluse all. Taoliste ruumide kujunemise aluseks on tihti kasumlike ruutmeetrite paigutamine ning inimeste käitumise võimalikult täpne ettenägemine. Sellist planeerimist võiks nimetada instrumentaalseks, see tähendab vähesel või rohkemal määral mõõdetavaks ning omakorda rakendatavaks. Omakorda huvitav on asjaolu, et säärase lineaarselt mõistetava süsteemi eesmärgiks on aga piiri hägustamine tänava ning siseruumi vahel, seda nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt. Seetõttu on oluline arutleda avaliku ruumi kogemuse võimalikkuse üle siseruumides.

    SISEMUS KUI PRIVAATSUS

    19. sajandi Pariisis oli arkaad uut tüüpi linnaruum. Tihedate linnakvartalite sisemuses peituvad kasutamata alad kujundati ümber eraomanduses olevateks siseruumideks, mis sarnanesid tänavatega, kuid teenisid oma arendajatele ja maaomanikele tulu.[3] Muutuv suhe avaliku ruumi ning äriruumi vahel oli linnaelanike jaoks ühtlasi märk linna teisenemisest. Arenev linn oli koduks flanöörile, kes jalutas ühtmoodi ringi nii sees kui ka väljas. Moodsa inimese jõudeolek iseloomustas ähmastuvat piiri tema kodu ja tänava, isikliku ja avaliku vahel, sest sihitu lonkija jaoks ei erinenud need ruumid teineteisest kuigivõrd. Seda sorti elanik oli moodsa linna sünnitis ning kõnealustest ebamäärastest piiridest sai uute kaubandusruumide eesmärk.

    Väljak siseruumis, meediakunst, reklaamid, ärid, üritused, ühistransport, ootesaal ning turvakaamerad Rotterdami rongijaamas, Hollandis.  Foto: Roland Reemaa

    Väljak siseruumis, meediakunst, reklaamid, ärid, üritused, ühistransport, ootesaal ning turvakaamerad Rotterdami rongijaamas, Hollandis.
    Foto: Roland Reemaa

    Benjamini idee hargneb lahti kodu, kontori ja avaliku ruumi vahelises suhtes. Kodu on Benjamini järgi koht, kus hoolitseti oma isiklike illusioonide eest. Siit said alguse sisimad fantasmagooriad, mis inimese eraelus esindasid kogu tema intiimset maailma. Kodu tõi kokku kauged paigad ja minevikumeenutused, see oli täidetud esemete ja mälestustega – igapäevaste asjadega, mis olid elaniku jaoks tähtsad. Privaatsus tähendas siin sisemust.

    Kodu kõrval oli töökoht, kus seisti silmitsi reaalsusega ning heideti kõrvale isiklikud illusioonid. Benjamini järgi polnud inimesel mingit kavatsust lasta ärilistel kaalutlustel mõjutada sotsiaalseid suhteid.[4]

    Kolmandaks oli kollektiivne ruum, mis kerkis esile hoonete vahel – tänav. Seal kohtus kollektiiv, tehti ühiseid otsuseid ning kooskõlastati muudatusi samavõrd, kui seda tegi indiviidid oma koduses privaatruumis. Benjamin võrdles linnaruume tubadega majas; seega olid Pariisi tänavad kollektiivsete mälestuste ja ühise materialiseerunud mineviku ruumid, samamoodi nagu esemed inimese kodus. Minevikujäljed olid nähtavad linnaruumis, kus oleviku- ja minevikusündmused üksteisega suhestusid.[5] „Selle kollektiivi jaoks on poodide läikivad emailsildid sama hea või isegi etem seinakaunistus kui õlimaal kodanlase võõrastetoas[6]; […] arkaad oli võõrastetuba. Rohkem kui kusagil mujal paljastab tänav end arkaadis massidele sisustatud ja tuttava siseruumina.”[7] Koduste ruumide võrdlemine linnaruumidega ning eriti nende kahe ähmastuv piirjoon oli peamine muutus 19. sajandi Pariisis.

    Arkaad oli seega hübriid, mille täielik ebamäärasus tegi sellest korraga nii tänava kui ka kodu. See võimaldas tänaval muutuda siseruumiks, kus privaatne vajutas oma pitseri avalikule. Need ruumid jäljendasid siseruumi omadusi üha suuremates mastaapides – arkaadide, panoraamide, kohvikute, tänavate ja raudteejaamade näol. Ning vastupidi: linna avalike ruumide vormid, žestid, tekstuurid ja tehnoloogiad imbusid omakorda kodanlase intiimse interjööri disaini ja sisekujundusse. Pakkudes ruumi, milles inimene võib esemeid koguda pelgalt vaataja või tarbijana, loob nüüdseks avalik siseruum oma elanikule illusiooni, et ta valitseb maailma.[8]

    Ebamääraste piiridega privaatsuses ja avalikkuses, sise- ja välismaailmade sulamis tundis flanöör end väga mugavalt, kuna ka tema enda seesmised ning välised piirid olid ähmased. Flanöör seisis keskklassi lävepakul. Keset kihavat rahvahulka rajas flanöör nii sees kui ka väljas omaenda linna, mis oli kord maastik, kord tuba. Kuigi säärane käitumine ei saanud muutuda koheselt tulusaks äriinstrumendiks, oli siiski just flanööri ebamäärane maailm saanud inspiratsiooni allikaks ostukeskustele, kus sihtmärgiks muutus uitaja ja eemaltvaataja. Arkaad kujunes kasumi teenimise vahendiks, mis pakkus selle omanikele konkurentsituid võimalusi, surudes hulga üüri maksvaid ettevõtteid väikesele alale. See oli turumajanduse laienemine – eraettevõtluse arenemine ja kasumiallikate otsimine, mida ei saanuks enam nimetada avaliku ruumi projektiks.[9] Benjamini sõnul kadus tõeline flanöör sedamööda, kuidas ärimaailm järk-järgult oma võtteid lihvis, hüljates sisemise-välimise piirialad ning asendades need vaibatatud ja tehisvalgustatud kaubamajadega. „Kaubamaja on flanööri viimne promenaad,” kirjutas Benjamin,[10] ning esmakordselt ajaloos sai tarbijaist mass.[11]
    SISEMUS KUI KAUP

    Kaubamajade ebamäärased siseruumid, mis pole siiani oluliselt muutunud, on inimeste mõtlemist mõjutanud 19. sajandi Pariisist saati. Ostukeskus on siiani parim näide selle kohta, kuidas teatud õhustike kombinatsioon, mis tekitab kodusust, intiimsust ning samaaegselt tunnet, et ollakse osa avalikkusest, luuakse eesmärgiga kutsuda kasutajates esile vastavaid käitumuslikke reaktsioone.[12] Mõjudes justkui eluruumina, on neil keskkondadel samas oma iseloomulik ökoloogia ning need ei jäta seal viibijatele võimalust omaenda maailma loomiseks. Ostukeskuste ruum on piiratud ja rangelt kontrollitud illusioon. Igapäevaseid asju, mis pole inimestele olulised, söödetakse ette lõpututele tarbijatele.

    Selle asemel et näha ruumi juriidilise omandina, usub Kazuyo Sejima, et avaliku ruumi määrab inimtegevus, mitte omandiõigus. Ruumi poolt võimaldatava inimtegevuse põhjal saab eraomanduses olevat siseruumi nimetada ka avalikuks ruumiks. Sejima selgitab, et avalik ruum laseb inimesel olla korraga nii üksi kui ka seltskonnas.[13] Siin võib iga indiviid panustada kollektiivsetesse tegevustesse, kuid säilitab ühtlasi isiklikud kohustused ja võimalused ruumi kasutamiseks. See on koht, kus flanöör otsustab oma tegevuse ja valiva pilgu üle teadlikult ise, vastandina tarbijale, kes tõmmatakse alateadlikult afektiivsesse käitumisse, mida juhib silmapilkselt manatavate illusioonide maailm. Kui avalik ruum peaks võimendama mõtet, et ollakse osa kollektiivist, kes annab oma panuse mälestustesse ja materialiseeruvasse minevikku, siis ostukeskus hälbib avalikkuse mõistest, kuna seal on harva, kui üldse, mingeid tähenduslikke ühiseid mälestusi. Benjamin tsiteerib Adorno kauba definitsiooni: „[see on] tarbekaup, milles pole enam alles midagi, mis peaks meile meenutama, kuidas see tekkis”.[14]

    19. sajandi elamu võõrastetoast, kus inimesed kokku tulid, teadmisi jagasid ja suhtlesid, sai ärimehe valvsa pilgu all avalik tänav, mis on end nüüdseks jõuliselt sisse seadnud arkaadide järeltulijasse – ostukeskuste kultuuri. Tänapäeval on „lähme välja” üksnes rudimentaarne fraas parkides ja bulvaritel jalutamise kohta, millest on ammu kadunud päriselt välja minemise mõte. Ostukeskused imiteerivad ideaalseid eluruume, mille toad on isegi paremad kui kodus – need on nagu unistused ilma minevikuta.[15]

    Ameerika Ühendriigid on väljapaistvaim näide kõikjale laotunud ostukeskustest, kus poodiderivid on ainsad äratuntavad sotsiaalsuse eelpostid, mis maastikku määratlevad.[16] Sarnast ühetaolist pilti võib kogeda kõikjal maailmas, kus peale totaalse sisemise loogika ei eksisteeri suhet endast väljapoole jääva ümbruskonnaga. Need on eeslinnad ja ka linnad, kus enamik sotsiaalseid, kollektiivseid huvisid sõltub tarbekaubandusest. Ehkki Ameerika Ühendriigid oli suurejooneline näide, kus juba praegu seistakse silmitsi paljude hüljatud ostukeskustega, püüeldakse üle maailma jätkuvalt taolise aegunud unistuse poole.{{17, 18}} Üha enam meelitatakse tarbijaid siseruumidega, mis tunduvad paremad kui nende endi kodud.

    Ford Foundationi Ford Foundationi hoone „elutuba” New Yorgis, USAs. Foto: © David Leventi, 2013 / The Cultural Landscape Foundationi loal

    Ford Foundationi Ford Foundationi hoone „elutuba” New Yorgis, USAs. Foto: © David Leventi, 2013 / The Cultural Landscape Foundationi loal

    Benjamin nägi arkaadides uue kujuteldava maailma väljendust. Ilmastikust ja saastest eraldatud klaaskatusega maailm oli inimestele veel avaliku linnaruumina tundmatu ning kogetamatu. Arkaadid võimaldasid ehitada unistustemaailma, mis isoleerisid sellesse astuja kaasaegsest linnast. Benjamini mõjutas Charles Fourier’ utoopiline idee falansteerist – isemajandavast ideaalsest kommuunist, kus pole väliseid tänavaid ega avatud sõiduteid. Fourier nägi kaugemale äritegevuse võimalustest, mida arkaadid pakkusid. Oma ettepanekutes kasutas ta arkaade vastupidiselt: arkaadidest said elukohad, falansteerist aga arkaadide linn.{{19}} Tema ideaalse kommuuni ideeni pidi jõutama suletud keskkonnas – suures hoonekompleksis, kus tootmis- ja eluruumid olid kombineeritud nii, et kompleks hoiaks end ökonoomselt ise töös nagu masin. Talvel köetavad ja suvel jahutatavad galeriid võimaldasid tõhusat liikumist ühest sfäärist teise ning andsid võimaluse kohtumiseks ja kaubavahetuseks. Fourier’ ideaal tulenes nii turuühiskonna amoraalsusest kui ka võltsmoraalist, mida tuli endas turuühiskonna teenimiseks leida. Falansteeri eesmärk oli juhtida inimesed tagasi suhetesse, kus moraal muutuks üleliigseks.{{20}} Tegelikkuses saavutatakse just ostukeskustes olukord, kus klient on sisse piiratud ja illusoorsesse imedemaailma lõksu püütud. Erinevus seisneb kavatsuses: kui Fourier’ eraldatuse eesmärk oli täielik emantsipatsioon, vabadus ja eneseväljendus, mis viinuks inimkonna parema eluni, tehes inimesed õnnelikumaks ja produktiivsemaks kui eales varem, siis ostukeskus on kontrollitud harjumuste ruum puhta kaubafetiši nimel. Kaubafetiši mõiste võttis kasutusele Karl Marx, kes kritiseeris kapitalistlikku majandust, kus inimestevaheliste suhete ja tegeliku tarbimise asemel said turumajanduse ainsaks liikumapanevaks jõuks üksnes majandussuhted.{{21}}

    Ehkki ostukeskused on äratuntavalt provokatiivsed, segavad avaliku ja privaatse mõisteid omavahel ka teist tüüpi siseruumid. Keset linnatihedust paiknevate kontorihoonete aatriumid loovad oma illusioone märksa leebemalt. Möödunud sajanditel ning isegi tänapäeval on mõiste „avalik ruum” olnud riigiomandis olevate ruumide sünonüüm, kuid praeguseks on selline tähendus eksitav.{{22}} Avarad aatriumid tihedates suurlinnades on mõningal määral tõestanud oma väärtust avaliku ruumina. Ehkki eraomanduses, annavad need inimestele võimaluse hulgakesi kokku saada või omaette aega veeta, ning pealtnäha ei pruugi neis sugugi olla ärilisi eesmärke ega tarbimisega seotud funktsioone. Selliste ruumide rajamist võib sageli toetada ka riik, näiteks New Yorgi linnaplaneerimise amet pakkus kontorihoonete ja elamukvartalite arendajatele lisapinda või lubatust enam korruseid, juhul kui ehitatavas mahus sisaldub ka avalik ruum.{{23}} Avaliku tänava eravestibüüli laiendamisest sai nii mõnegi kontorihoone põhimotiiv. Suur aatrium pakkus kaootilises linnas teistsugust, rahulikku ruumi, see kavandati tubase pargina, kus inimesed said lõunat süüa ja puhata. Pargid – tsiviliseerivate jõudude kujutised – tegid Ameerika linnadest paremad elukohad. Sõjajärgsel perioodil said eeslinnadest paiksed elukohad, mis ühtlasi hoidsid alal ka kujutelma loodusest. Seesama kujuteldav loodus, milles kajasid fantaasiad eeslinna idüllist, kuhu töötajad iga päev tagasi koju sõitsid, toodi nüüd siseruumidesse kingitusena tööandjailt. Ootuspäraselt nimetas arhitekt sellise ruumi büroohoones elutoaks.{{24}}

    Avaratel aatriumidel on kalduvus pakkuda illusioone. Isegi kõige paremate kavatsustega ehitatult puudub neil kollektiivsete mälestuste ajalugu ning need valmivad ühe hetkega nagu teatrite lavakujundused – sellistena võib aatriume pidada ka tarbekaubaks. Pole midagi, mis peaks meile meenutama, kuidas see ruum tekkis: koheselt, juba esmakordselt hoonesse sisenedes, võtab töötajaid vastu lokkav rohelus, meelitades neid seal aega veetma. Kui avalik ruum võimendab mõtet, et indiviid on osa kollektiivist, mis annab oma panuse mälestustesse ja materialiseerunud minevikku, siis jääb õhku küsimus, kas sellised silmapilksed illusioonid seda siiralt toetavad.

    KIHILINE SISEMUS

    Suured siseruumid pole nüüdseks vaid avaliku omandi valdusteks olnud enam kui sada aastat. Kuigi flanööri peetakse 19. sajandi Pariisi muutuste indikaatoriks, jääb talle jätkuvalt roll, mille varal arutleda ka tänapäevaste linnaruumide üle. Sisemuse mõiste, mis kannab endas nii ruumilist kogemust kui ka isiku ainulaadset sisemaailma tunnetust, on mitmetähenduslik ja seetõttu kergesti ärakasutatav ning eriliselt hästi kannavad siseruumide eest hoolt need, kes näevad selles väärtuslikku kaupa.

    Näiliselt ohutute ja meile libekeelselt pakutavate mõistete, nagu kodusus, mälu või kollektiivsus (roheluse või elutoa vormis), kuid ka tänapäeva linnakodanikus elevust tekitavate sõnade nagu pop-up, loovala, regeneratsioon ja teise sarnaste terminite omaksvõtmisega tasub olla ettevaatlik. Tunnetel, mida need sõnad meis tekitavad, ning tähendusel, mida nad võivad kanda hoopis ettearvamatutel eesmärkidel, on õhkõrn piir. Näiteks on Londonis tõusnud kriitika käsitööõlut pakkuva ajutise pubi ja värvilistest konteineritest ehitatud linnaosa raamatukogu kohta, mis ametlikult maskeerivad kalli arenduse lõplikke eesmärke. Samamoodi tõstatab uute töövormide esilekerkimine – mille näiteks on töötav-elav loovisik, kes moodsa linnaelanikuna seisab samal kujundlikul lävel nagu flanöör omal ajal – küsimusi linnas paiknevate tööruumide kohta: erakohvikud liikmemaksu tasuvate vabakutseliste jaoks, kes just selliseid ruume kasutavad, on muutumas igapäevaseks nähtuseks.

    Siseruum, mida mõjutavad nii paljud kihid, ei vaja vaadet linnulennult, vaid igapäevase elaniku silmade kõrguselt. Siseruumi ei tohiks pelgalt pidada viimaseks lihviks või kaunistuseks – see on sageli linnaruumi kõige esmasem ning enim jagatud kogemus. Walter Benjamin võrdleb arkaade inimpsüühikaga muutuvas linnas – kõige sisimat nii ruumiliselt kui ka mentaalselt – ja meenutab, et asume kõik isiklikult linnaruumi muutuste, kasutuse ja ka väärkasutuse piirialadel. Formaalsete harjutuste, fassaadivahetuste ja auhindamiste asemel on vaja tundlikku arutelu siseruumide teemal, et säilitada nende rikkalikkus ja mitmekülgsus nii liikluse, elanike kui ka kaubanduse jaoks. Kui flanööri järeltulijana jääb 21. sajandi linnavurlet tähistama sõna hipster, siis tasub meeles pidada, et flanöör haihtus tema enese kuvandi üleliigse ärakasutamise tõttu. Seega, milline ruum võiks jääda iseloomustama käesolevat sajandit?

    Tõlkinud Evelin Haav

    [[1]] Walter Benjamin, The Arcades Project (Harvard: First Harvard University Press, 2002), lk 828.
    [[2]] Ibid., lk 827.
    [[3]] J. F. Geist, Arcades: The History of a Building Type
    (Cambridge: MIT Press, 1985), lk 12.
    [[4]] Walter Benjamin, The Arcades Project (Harvard: First Harvard
    University Press, 2002), lk 9.
    [[5]] Mari Laanemets, „Places That Remember”, Eesti Keele Instituut, vaadatud 31.01.2014, www.eki.ee/km/place/pdf/KP1_09laanemets.pdf, lk 5.
    [[6]] Ehkki võõrastetuba pidi 19. sajandi Pariisis olema enesestmõistetav, võib selle tähendus olla tänaseks ununenud. 19. sajandi inimene kujundas oma koda ja identiteeti. Võõrastetuba oli ainukordne ruum, kus hoiti isiklikke asju, nagu miniatuursed portreed, mis järk-järgult asendasid maale.
    [[7]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 423.
    [[8]] Magdalena J. Zabarowska, „From Baldwin’s Paris to Benjamin’s: The Architectonics of Race and Sexuality in Giovanni’s Room”, Walter Benjamin and Architecture, toim Gevork Hartoonian (Routledge, 2010), lk 58.
    [[9]] Christopher Rollason, „Walter Benjamin’s Arcades Project and Contemporary Cultural Debate in the West”, Walter Benjamin Research Syndicate, vaadatud 31.01.2014, www.wbenjamin.org/passageways.html
    [[10]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 10.
    [[11]] Ibid., lk 43.
    [[12]] Mark Pimlott, „The Very Large, Complex Interior”, TUDelft, vaadatud 31.01.2014, www.tudelft-architecture.nl/uploaded/files/The%20very%20large,%20complex%20interior%281%29.pdf
    [[13]] „Conversation with Kazuyo Seijma,” intervjueeris Koji Taki, El Coquis 77, SANAA 1983-2004, 2007, lk 23.
    [[14]] Theodor W. Adorno, Fragmente über Wagner (1939), tsiteeritud teoses Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 669.
    [[15]] Walter Benjamin, The Arcades Project, lk 546: „The dreaming collective know no history. Events pass before it as always identical and always new.”
    [[16]] Francesca Giuliani-Hoffmann, „National Mall/Mall of America, What Represents Us Best?” Clog, november 2012, lk 17.
    [[17]] David Uberti, „The death of the Amrican mall”, The Guardian, vaadatud 23.10.14, http://www.theguardian.com/cities/2014/jun/19/-sp-death-of-the-american-shopping-mall
    [[18]] Ostukeskuste poolt hõivatud ruutmeetrite arv Euroopas üha suureneb, Venemaast on saamas Euroopa suurim turg, ning muud Ida-Euroopa riigid üksnes tihendavad seda ärivaldkonda. Eesti on Balti riikide seas esikohal 494 ruutmeetriga 1000 elaniku kohta. Allikas: „European Shopping Centre Development Report”, A Cushman & Wakefield Research Publication, April 2015, vaadatud 01.05.2015, http://www.cushmanwakefield.com
    [[19]] Walter Benjamin, „Paris – Capital of the Nineteenth Century”, Simon Fraser University, vaadatud 31.02.2015, https://www.sfu.ca/~andrewf/benjaminparis.pdf, lk 79
    [[20]] Mark Pimlott, Without and Within: Essays on Territory and the Interior (Episode Publishers, 2007), lk 139.
    [[21]] Väidetavalt tutvus Walter Benjamin marksistlike ideedega „Arkaadide projekti” kirjutamise ajal, kuid ka siis mitte täielikult. Benjamini ideed kultuuriliste väärtuste vahetusväärtuseks muutumise kohta moodustasid põhisisu mõistele „fantasmagooria”, mis tundub olevat lihtsalt veel üks termin kaubafetiši kohta.
    [[22]] Maurice Harteveld, „Interior Public Space. On the Mazes in the Network of an Urbanist”, autori märkmed doktoritöö esitluselt, TUDelft, 16.01.14
    [[23]] Maurice Harteveld, „Bigness is All in the Mind,” Oase 71, november 2006, lk 114.
    [[24]] Ibid