uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Regina Viljasaar. Üksikule vähenõudlikule inimesele

Jaapanlased on peened. Hiljuti avastasid Lääne kunstikriitikud, et Jaapani kodutud ehitavad parkidesse ja jõgede äärde kergeid traditsioonilistele zen-budismi põhimõtetele rajatud majakesi. Politsei perioodiliste puhastusreidide ajal rullitakse eluase kokku, võetakse oma kameeliataimed ja bonsaid kaasa ning oodatakse, kuni saab maja uuesti püsti panna.

Lähendes Bukarestile, annavad pealinnast märku kirjeldamatutest materjalidest kokkuklopsitud hurtsikud, mille järel tulevad prügimägi, mustlaslaagrid ja agulid, lõpuks kolossaalsed betoonhooned ning kõle kesklinn.


Kodutus ja slummistumine on aina kasvav probleem.[1] Praegu elab slummides umbes iga seitsmes inimene maailmas, ÜRO ennustuste järgi 20 aasta pärast juba iga kolmas. Lisamata siia juurde lugematut arvu inimesi, kellel pole isegi getot, kuhu taanduda. On neid, kellele see eluviis sobib, räägitakse „asotsiaalsest mõttelaadist“ ja iga inimese õigusest valida, kas ta tahab elada korteris või mahajäetud puukuuris või hoopis metsas punkris, oodates vaid, et ta rahule jäetaks. Sotsiaaltöötajad teavad, et suur osa allakäiguteele sattunuist ei soovigi tavaellu naasta ning keelduvad nii tööst kui ka hooldekodukohast ning isegi öömajast.

Millegipärast pole enamik inimesi siiski nomaadid, kütid-korilased või üksindusse taandunud erakud. Ka rändrahvastel on kaasas ikka sama telk, oma kodu ei „pea“ inimesed mitte ainult mugavusest, vaid see on ka psühholoogiliselt vajalik. Kodu tähendab turvatunnet, teatud rutiini ja privaatsust, teadmine oma pesast annab kindla seljataguse. Kodu pole ei soov ega vajadus, see on lihtsalt kõige alguseks.

Kõige tavalisem praktika midagi kodutute heaks tegemiseks on luua neile linna äärealadele suuri varjupaiku, kuhu nad ööseks ulualla saavad. Abivajajad ise nimetavad neid paiku inimladudeks. Peavarjuta inimeste arvu pideva tõusu tõttu ei jätku peatselt enam voodikohti, majade ülalpidamiskulud on koos kommunaalmaksudega aina tõusmas, oma olemuselt inertsest varjupaikade süsteemist aga inimesed piisavalt energiat ei saa, et edasi, kõrgemale tõusta.

Ühiskonnas on levinud ka arvamus, et kodutule peavarju andes tehakse ta elu liiga kergeks. Kui kodutu ka ajutiselt sooja tuppa saab, võib arvata, et tema elu pole just kerge. Stabiilne elupaik oleks eeltingimus, kust ehk edaspidi saaks järgneda tõus ja tavaelu juurde (tagasi)pöördumine.

Meenuvad Amsterdamis nähtud kodutud inimesed. Natuke nukrad, aga sõbralikud. Kui oma asjad pargimurule maha paned, küsib keegi varsti selja taga jutu alustuseks viisakalt: „Aa, et sa magad ka see öö siin, jah?” Nädala jooksul, mis ma nii vajadusest kui ka väikse urbaanse eksperimendi raames nende juures olin, hoolitsesid nad mu eest, vahendades nii igasugust informatsiooni selle kohta, kuidas hakkama saada, kui ka jagades minuga oma toitu. Vaid üks neist kuulutas, et tema ei tahagi korteris elada, teised seda teemat ei puudutanud.

Atlantas asuv mittetulundusühing Mad Housers Inc. püstitab muu hulgas kodututele ajutisi eluasemeid. Nad usuvad, et turvalist peavarju omavatel inimestel on võimalik enda heaks edaspidi ise midagi ära teha. Nii ehitavad nad puust majakesi (1.80 x 2.40 x 3 m), mis on mõeldud maksimaalselt paariks aastaks, kuid mõnikord elatakse seal ka juba viiendat aastat. See küsimus ei kuulu enam ehitajate valda, nemad annavad vahendi, edasine on abisaaja enda otsustada.

Margit Mutso on ajakirjanduses rääkinud oma soovist, et peale kodutute eluks vajalikuga varustamise annaks ehitatavad eluasemed värvi juurde ka linnaruumile. „Nad peaks head välja nägema ja püüdma pilku, […] sul on koht, kus pikali visata, et sul ei ole külm, et sind ei lööda hommikul tänavale, et sul oleks oma väike kodu. Sellise eluaseme ehitamine peaks võtma minimaalselt energiat, minimaalselt raha ja ta peaks pakkuma elementaarseid elamistingimusi.“[2] Linnas oleks need atraktsioonid, mida ühtlasi on võimalik kasutada ka majutuseks. Kodutud teevad kergemaid töid, linn hoolitseb kulude eest. Vaadates kodutuse peamisi põhjuseid – pikaaegset vaesust, perekondlike ja ühiskondlike sidemete ning hariduse ja tööoskuste puudumist, koduvägivalda, rasket haigust, alkoholi- ja narkosõltuvust, odavate elukohtade ja äraelamist võimaldavate töökohtade nappust ning sotsiaalsüsteemi kokkuhoiupoliitikat[3] –, oleks siinses variandis piisavalt potentsiaali lahenduste pakkumiseks. Miks mitte seda siis proovida?

Ühe California maakonna 2006. aasta säästva arengu auhindadest sai Amy Wright kodututele loodud Garden of New Beginning eest. Vabatahtlike abiga ehitati kodutute varjupaiga juurde aiad, kus elanikud kasvatavad endale ise köögivilja ning õpetavad üksteisele aia eest hoolitsemist. See projekt on kogunud pea miljoni dollari jagu annetusi.

Oma raamatus „City of Quartz” kirjeldab Mike Davis, kuidas USA linnad muudavad avaliku ruumi üha kodutukindlamaks. Bussiootepaviljonide istmed ei sobi õieti istumiseks, pikaliheitmisest rääkimata, parkidesse paigaldatakse kastmissüsteeme, restoranid ja kohvikud sulgevad oma prügikastid raudväravate taha. Phoenixis tehti ettepanek lisada prügi hulka tsüaniidi.

Hispaanias, mis jahmatab iga päev prügimäele mineva toidu suurte kogustega, said noored prügikastides sorteerijad hiljuti 120 eurot trahvi „prügiga manipuleerimise“ eest.

2000. aastal asutasid kaheksa kodutut Portlandis Oregonis Camp Dignity, mis varsti kasvas juba Village Dignityks. See on puhas ja rahulik kogukond, mille eesmärk on luua turvaline, isemajandav, säästlikkuse põhimõtteid järgiv autonoomne küla. Elanikud on selle ise kasutatud materjalidest ehitanud, oma toit kasvatatakse samuti ise.

Viimastel aastatel toimunud suurtes looduskatastroofides on karastunud ajutiste varjualuste ehitamise oskused. Pärast orkaan Katrinat USA-s ja tsunamit Kagu-Aasias otsisid sajad arhitektid koos kohalike elanikega mooduseid, kuidas miljoneid koduta jäänud inimesi kõige kiiremini majutada. Majad peaks ehitama kasutatud materjalidest, need peaksid olema kiirelt ülespandavad ja kergelt püsivamateks ümber ehitatavad. Vabatahtlike aktivistide üks kannustajaid oli ka üleöö tekkinud tohutu ehitusturu suurte ehitusfirmade kätte mineku takistamine.

Üks majandusteadlane on välja käinud idee ehitada ka New Orleans võimalikult kiiresti üles ajutistest eluasemetest. Ta leiab, et olulisim on inimesed kiiresti linna tagasi tuua, kuigi selleks peaks ehitusnõuetes oluliselt järeleandmisi tegema ja kogu planeerimissüsteemi pea unustama. Odavad pinnad paneks koha jälle elama ning ehk kutsuks see ka tagasi/juurde rohkem kunstnikke ja muusikuid. Ta leiab, et see eksperiment võimaldaks New Orleansil olla jälle innovaatiline.[4]

Kodutud inimesed on ühiskonnale väga kulukad. Nende tänavale jätmine läheb rohkem maksma kui neile kõigile peavarju ehitamine. Pidevalt läheb vaja kulukaid ühiskondlikke teenuseid: esmaabi, päästeteenistust, psühhiaatrilist ravi, haigla- ja vanglakohti. Kulutused aina kasvavad, sest inimesed jäävad tsüklisse, kus kriis ja abi aina vahelduvad. Nad on sõltuvuses süsteemist, mis on mõeldud vaid hädaolukordadeks. Ka slummid on ääretult ressursse raiskavad kooslused ja suured hädadeallikad. Sestap oleks säästliku tuleviku nimel samuti olulised projektid, mis toovad inimesed tänavailt ära ja leiavad neile rakenduse. Riigi raha ja inimeste raiskamise asemel saaks kasutada kohalikku tööjõudu loodussäästlike toodete/teenuste valmistamiseks, vabatahtlikkuse alusel ja inimestele võimalust andes saaks ilmselt üles ehitada süsteemi, mis töötaks ja kasvaks, ilma et see millegi arvelt tuleks.

Eesti slummid on tihti välja kasvanud endisaegsetest suvilarajoonidest. Tallinnas lennujaama taga on ühel võsavahelisel hurtsikul venekeelne kiri: „Palun ärge siia rohkem sisse murdke, siit pole enam midagi varastada!“ Ülgase küla kandis olla nn pilpakülas lausa paarkümmend tuhat daatšat. Internetikommentaarides on välja öeldud, et kes sellele jäledusele tule otsa pistab, saaks maaomanikelt hektari head elamumaad.

Kooliprojekti raames ehitasid kolm hollandi disainitudengit Tallinna linnahalli kõrvale katusealuse, kuhu jäid ka ise ööbima. Õhtu jooksul said nad naabriteks kaks tekkidesse mähkunud kogu ja ühe koera. Hommikupoole ööd ärkasid nad aga müra peale üles, välja vaadanud, paistsid neile näkku auto tuled, mis hakkas peatselt nende poole liikuma. Poisid põgenesid igaüks ise suunas, ühel neist bemari kannul. Lõpuks jõudsid nad siiski kõik hotelli.

Milanos oli sel kevadsuvel üleval Briti Nõukogu korraldatud näitus „Less Alternative Living Strategies“, kus 18 kunstnikku uurivad „elamise ideed“, võimalust säästlikumaks tulevikuks läbi mikroarhitektuuri ja makrodisaini.[5] Üleval on muu hulgas ka Michael Rakowitzi töö „ParaSITE“ 1998. aastast, täispuhutav tuub, mis ennast maja külge kinnitab; Dré Wapenaari puude otsa riputatavad telgid; Krzysztof Wodiczko jämeda palgi sarnane terava ninaga „Homeless Vehicle“; Andrea Zitteli „A-Z Living Stations“[6] , millega kunstnik on eksperimenteerinud juba pikemat aega.

Üldse on ülesanded ajutiste varjualuste loomiseks nii disaini- kui ka arhitektuurikoolides väga populaarsed. Mai lõpus kuulutas Designboom.com välja konkursi „Shelter in a Cart” tulemused.[7] Ülesanne oli kujundada käru, mis kõlbab nii asjade kogumiseks kui ka omanikule peavarju andmiseks. Austria tudengid näiteks tegelesid oma koolis samalaadse ülesandega, kavandades kolmnurkse püramiidi, mis mahtus kokkupandult ostukäru nurka ja mida sai kahe minutiga üles panna.
Konkursid, näitused ja workshop’id ajutiste varjupaikade teemal on saanud väga populaarseks. Ühest küljest on see tudengitele hea miinimumpinna läbilahendamise harjutus, mis on kasulik, silmas pidades tulevast tööd arhitektina, teisest küljest näitab aga, et teema on ajakohane. Ajutisi elupaiku kavandatakse nii kodututele kui ka kõigile „teisitimõtlejatele“. Kerged elamisüksused, midagi helikopteriga katusele tõstetava Loftcube´i [8] sarnast, pidavat ka turul aina populaarsemaks muutuma. Omada sõltumatut eluaset on ihaldusväärne ja ka võimalik.

2003. aastal Hollandis Utrechti linnavalitsuse initsiatiivil toimunud näituse „Parasiitide paradiis” mahukas kataloog sidus näituse laiema teoreetilise taustaga.[9] 26 kerget arhitektuurset objekti moodustasid väikese küla kõigi erinevate funktsioonidega – astronoomiatornist raketi sisse ehitatud baarini, mobiilsest farmist ja kastidele ehitatud teatrist kunstnike kohtumispaigani grupilt Nomads in Residence. Hollandi üleplaneeritud keskkonnas leiti oma nišš, et teha midagi mugavat, inimlikku ja parajalt suurt, millest jõud veel üle käiks. Küllaltki ebatavaline, arvestades (arhitektuuriteoreetik Catherine Slessori sõnu kasutades) “meie aja suurusevaimustust” – äri, raha, ideed, persoonid, lava ja majad peavad kõik olema suured. Mastaabid pole kunagi varem nii tähtsad olnud, suuruse ja tölpluse vahel kehtib aga otsene ning masendav seos.[10]

Teoreetikud, kes on rääkinud väikestest mastaapidest, ühisomandil, kohalikel ressurssidel, väikestel töökollektiividel ja väikestel tehingutel põhineva majanduse ja sotsiaalsete suhete voorustest, on jäänud üldsuse silmis senimaani utopistideks. Hispaanias või Itaalias sadadele tuhandetele inimestele koduks olevad isetekkelised külad, mida ei leia kaardilt ning mis elatuvad omaenda saadustest ning muu maailma ülejääkidest, jäävad „hipikommuunideks“, paremate eluasemete leiutamine näituseprojektide raames aga kunstnike “mängudeks” või omavaheliseks sobinguks, millel „päris maailmas“ õieti kohta polegi.

Suurem vabadus ja väiksemad, tihedamad, inimlikumad mastaabid paistavad andvat palju rohkem võimalusi eksperimenteerimiseks ja improviseerimiseks. Näiteks on slummid ja muud samalaadsed iseorganiseeruvad elukooslused tihti osutunud stabiilsest linnakoest hoopis loovamaks. Osa parimast brasiilia muusikast pärineb Rio de Janeiro favela´dest; reggae-muusika tekkis Jamaical Kingstoni agulites; New Orleansi kõrgaeg jäi 20. sajandi algusesse, mil linn oli aguleid täis. Seal, kus elab palju inimesi, põimuvad kultuurid ühte, nii et tekib midagi uut. Inimesed, kellel on vähe raha, tekitavad selle kompenseerimiseks rohkem sotsiaalset kapitali, kus suur suhtlusringkond asendab ostujõu puudumist. Et vaesed on sunnitud olema paiksemad ja ellujäämiseks leidlikumad, paigutavad nad oma aega ning sotsiaalset-kultuurilist kapitali oma kodukohta. [11]

Jaapani kodutud saavad pargis kokku ja arutlevad üksteise haikude üle. Selle maa puhul ei või teada, ilmselt kirjutaks nad poeesiat ka siis, kui ei elaks kokkurullitavates hurtsikutes silla all.

Õrnale „rohujuuretasandile“ vastanduvate monoliitsete gated community´te vastu on Los Angelese arhitektidest, kunstnikest ja planeerijatest organiseerunud anonüümne rühmitus, mis püstitab kinnisvarakülade müüride taha oranže piimapukisarnaseid vaatetorne. Et oleks näha, mis müüri taga toimub. On seal sees keegi veel üldse elus?[12]

Ja Eesti? Tallinna kinnisvaraturu analüüsis tuuakse välja elamispinna pidev kallinemine. Kuna masselamuehitus on lakanud, annab enam tooni kvaliteet- ja väikeelamuehitus, sh eramud. Strateegia „Tallinn 2025“ kirjeldab, kuidas „samal ajal suureneb sotsiaalselt probleemsete, n.-ö. „õnneotsijate“ sisseränne, mis „võib tuua kaasa olulisi probleeme – linnaelanike sotsiaalse kvaliteedi langus, teatud piirkondade slummistumise süvenemine jne“.[13]

Pealinnas arvatakse olevat 10 000 kodutut. Igal aastal leitakse rohkem vägivallatundemärkideta tuvastamata surnukehi, kodutute öömajades veedab öö rohkem inimesi, kui seal kohti on.
Paljud nende klientuurist koonduvad slummistunud linnaosadesse, mille elanikud moodustavad „suhteliselt suletud ringkonna, kus on tekkinud oma subkultuur, valitsevad neile mõistetavad õigluse ja õiguse kriteeriumid, oma moraal, mis suures ulatuses on vastuolus ühiskonna enamuse moraalsete tõekspidamiste ja riigis kehtestatud õiguskorraga“. Linnas on „tekkinud täiendav sotsiaalse pinge allikas, mis genereerib kuritegevust, haigusi (tuberkuloos jt), soodustab narkomaania ja prostitutsiooni levikut, segab või häirib asumi elanike igapäevaelu“.[14]

Seda situatsiooni saaks hea disaini ja avaliku teavitustöö abil muuta, usuvad arhitektid. 2005. aasta sügisel korraldas Arhitektide Liit workshop’i “atraktiivsete arhitektuursete lahenduste leidmiseks kodutute elu korraldamiseks“, ettepanekut ajutisele elamisele, kus oleks tagatud inimese eksistentsi esmased vahendid ja turvalisus.

Valminud töödes hakkab silma kaks stsenaariumi: kas futuristlikud projektid – elamine (irreaalsele) supervagabundile –, mis jäävad ilmselt kuhugi heade ideede sfääri ühiskonda järele ootama, või mõnd juba olemasolevat tarbeeset muutev-täiustav lahendus. Paljud toovad kodutu koos tema uue koduga tänavale, avalikku ruumi, kus ta täidab senise tühiku – nagu lillemüügiputkaga või avaliku WC-ga Laila Põdra, Tricia Stuth, Marko Järvela oma efektses töös Linnakiosk – või on objektid kaetud suurte reklaampannoodega, et möödakäijatele selle elukülje olemasolu meelde tuletada. See pole mitte parasiitlus, vaid sümbioos.

Töödest kõige sümpaatsem oli aga Katrin Koovi, Kaire Nõmme, Heidi Urbi ja Siiri Vallneri sõiduteede vahel paiknevate reklaamtahvlite modifikatsioon, kus kahe pannoo vahelisest 1,1 m laiusest ruumist saaks öine peatuskoht ühele-kahele inimesele. „Linna keskel, heade vaadetega, turvaline, koristamise eest kannab hoolt tänavapuhastusfirma“, kirjeldavad autorid. [15] Kui need varjualused kesklinnast väljapoole hajutada, oleksid suveöödel ilmselt õnnelikud ka joodikud, tee peale jäänud hääletajad ja armastajapaarid.

Väliselt on eelmisele tööle sarnane ka Indrek Saarepera mobiilne ajutine elamisüksus ”üksikule vähenõudlikule inimesele”. Mõnikord ümbritsevale täiesti avatud, mõnikord tihedaks uruks kokku pakitud, tundub see lahendus kõige elujõulisem, sest on kõige laiemalt kasutatav. Nagu autor ise välja toob, näiteks ka katastroofipiirkondades. Paistab, et nõudlus selles vallas ei vähene ning seda ei saa enam ka nii kergelt ignoreerida kui kodutuid.

Disainer saab kodutu avalikkuse ette tuua, eksponeerides teda tema hädas, erilisuses ja puutumatuses. Teised hoiavad kodututele mõeldud lahendused nii ühiskonna kui ka nende endi rahuks muust maailmast kõrval, pakkudes vaikset elu, ja kui tahet on, rehabiliteerumist läbi töö. Ainuüksi arhitektid ei saa kodutuse probleemi lahendada, aga on hea, et nad on õla alla pannud.

   (↵ returns to text)
  1. Vt. ka Mike Davis. Slummide planeet. – Ehituskunst nr. 41/42. http://www.ehituskunst.ee/et/12/4142/mike_davis_slummide
  2. Madis Jürgen. Eluase kodutule kui efektne atraktsioon? – Eesti Ekspress, 28.09.2005.
  3. http://www.cchealth.org/topics/homeless/pdf/10_year_plan.pdf
  4. Tyler Cowen. An Economist Visits New Orleans. – Slate. 18.04.2006 http://www.slate.com/id/2140224/entry/2140206/
  5. http://www.comune.milano.it/pac/intro_eng.html
  6. http://www.zittel.org/
  7. www.designboom.com
  8. www.loftcube.net
  9. www.beyondutrecht.nl
  10. Catherine Slessor. Small is Human – Architectural Review, September 2002, lk. 42-43.
  11. http://www.dji.de/5_arnheim/Newsletter%205%20September%202003.pdf
  12. http://heavytrash.blogspot.com
  13. Strateegia „Tallinn 2025“, § 1.4.2
  14. Strateegia „Tallinn 2025“, § 2.4.4.1
  15. Karin Paulus, Kodu kodutule. – Eesti Ekspress, Areen, 19.10.2005.