uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Reedik Poopuu. Ülikool versus linn

Linna eesmärgiks on inimeste koondamine tihedaks kogumiks, mis pidevalt taastoodab kapitali. Seejuures ei ole oluline üksnes tootmisvõime jätkuvus, vaid ka selle kasv. Linn ei paku üksnes materiaalseid hüvesid, vaid ka kvaliteete ja mugavusi, mida hajali elamine ei suuda kunagi luua. Ülikool on justkui linna kontsentraat: siia talletatakse ning selle sees liigub pidevalt tohutu kogus oskusi, teadmisi ja informatsiooni. Põhimõtteliselt on ülikool kui elav raamatukogu või mesilastaru, kuhu kogutakse kõik oluline. Teiselt poolt produtseerib seesama taru uusi töölisi, kelle ülesandeks on olemasolevaid oskusi kasutades pidevalt juurde hankida uut nestet – teadmisi.

Kummalisel kombel algab ülikooli ajalugu linnaga vastandamisest.[1] Universitas’e algus meenutab pigem kristluse arengut Vana-Roomas kui pilte Vana-Kreeka sümpoosionitelt. Keskaja ühiskonnas käsitleti iga võõrast oma rahvuse täieõigusliku ja seega ka täielikult vastutava esindajana. Nii karistati ühe inimese kuriteo või eksimuse eest sugukonda ja tihti tervet rahvust. Ülekohtu vältimiseks olid võõramaalaste kogukonnad valmis kõike tegema, isegi koostööd. Università di Bologna (1087/88),[2] esimese tänaseni töötava ülikooli ajalugu kirjeldab väga täpselt lahendust, milleni välismaalased jõudsid. Hiljuti avastatud keiser Justianuse interpretatsioon Rooma õigusest (6. sajandiCorpus Iuris Civilis)[3] pakkus suurepärast alust seletamaks itaallaste arusaama õigusest. Võõramaalased palkasid edumeelsemad kohalikud endale õpetlasteks, luues olukorra, kus “tudengitel” oli raha vahendusel võim ülikooli üle.[4]Põhimõtteliselt oli tegemist seminariga, milles uuriti viise, kuidas kaitsta ennast kohaliku elanikkonna meelevalla eest.

Seesugune seminari tüüpi õppeasutus hakkas tööle just Bolognas, sest siin leidus piisav hulk muust rahvusest elanikke. Seminari eelis võrreldes tavapäraste loengutega on üliõpilaste suur iseseisvus ja osavõtt teemade arendamisest. Põhimõtteliselt töötasid kohalikud vaid tõlkidena ning tõlgendusi pakkusid välja üliõpilased ise. Paremate tulemuste nimel kutsuti tudengite määratud teemadel arutlema kohalikud asjatundjad ning tulemuseks oli keskkond, mille vaimsus oli võrreldav ainult kloostrite raamatukogudega.

Tuleb mõista, et ülikool on selgelt erinev kloostrikoolidest ja katedraalide juurde rajatud kirikukoolidest. Kloostri- ja kirikukoolid olid loodud enamasti puhtalt kohaliku (vaimu)eliidi harimiseks, õpetlasteks kohalikud vaimulikud ja mungad. Juba katoliku kiriku enda ehituse tõttu oli tegemist äärmiselt hierarhiliste ja rangelt reglementeeritud vaimulike asutustega.[5] Tulemuseks olid kõrgemad õppeasutused, kus teadmised olid läbi põimunud kristlike doktriinidega.

Keskajal asutati suurem osa ülikoolidest paavsti bulla alusel, arendades edasi kloostrikoole ja vähemal määral katedraalide juurde kuulunud koole.[6] Kõnealune dokument keelas muuhulgas ära tudengite karistamise kohaliku õiguse järgi, lõigates sellega läbi ka ülikooli ja linna ühise orgaanilise arengu ning veelgi tihedama integreerituse lootuse. Tulemuseks olid linnast veelgi enam eraldatud koolid kui ülalkirjeldatud võõramaalaste õppeasutused.

Tuntuim näide katedraalikoolidest, mis arenesid edasi ülikooliks, on 1150/1160 asutatud Université de Paris.[7] Kolmest koolist – kuninglikust (Paleekool, hiljem asendati St.-Victor’i kooliga), katedraali-(Notre-Dame) ja kloostrikoolist (Sainte-Geneviève) – koosnev õppeasutus sai tekkida ainult tänu oma osade ruumilisele lähedusele. Pigem õpetlaste gildi meenutav õppeasutus Seine’i vasakkaldal saavutas kuulsuse tänu oma professorite loengutele, mida tulid kuulama üliõpilased kõikidest lähiriikidest. Ruumiliselt oli Pariisi ülikooli panus ülikooliarhitektuuri arengusse campus’e olemuse tutvustamine – eraldiseisvad, kuid ruumiliselt lähestikku asetuvad õppehooned, mida seob ülikooli funktsioon.

Teine uuendus ülikooli linnaruumilisele arengule Pariisi, hilisema Sorbonne’i, poolt on kolledžid. Kuna ülikool meelitas ligi järjest rohkem välismaiseid tudengeid, siis tekkis tõsine probleem nende majutamisega. Lõpuks jaotati kõik üliõpilased neljaks rahvaks[8], kel igaühel oli oma kolledž, mis pidi hoolitsema majutuse leidmise eest. Kolledži osatähtsus kui tudengite majutusasutus kasvab just täiesti uutes ülikoolilinnades, kus nad moodustavad väga suure osa linna enda ehitusmahust – nagu näiteks Oxfordis.

Kolmas ülikooli arengulugu oli alguse saanud just sealsamas Inglismaal, Oxfordis. Juba 1096. aastal tühja koha pealt tekkinud[9] kool hakkas arenema alles 1167. aastal, kui Henry II keelas oma alamatel õppida Pariisi Ülikoolis. Oxfordi uuendus seisneb eelkõige tema suhestumisel linnaga – esmakordselt ehitati linnakeskkond ümber ülikooli. Ülikool on Oxfordis siiani kõige suurem tööandja (18 000 töötajat) ning linnale suurim sissetulekuallikas (750 miljonit naela aastas).[10] Oxford on ülikooli viimane samm linnaga integreerumisel – ülikool ongi linn. Enam ei olnud tegemist ühe väikese asutusega linnaruumis (Bologna) või linnaelu ratsionaliseerimise tulemusega (Pariis) – ilma ülikoolita Oxfordi ei eksisteeriks. Ülikooli kolledžid ja muud tudengite majutamise asutused moodustavad linna elamufondist arhitektuurselt säravaima ja mahult vaieldamatult kaalukaima osa. Linn oli vaikselt lihtsalt tekkinud ülikoolihoonete vahele.

Aga linn ei jäta jonni – nii pidiki osa õpetlastest Oxfordist usuliste konfliktide tõttu 1209. aastal põgenema.[11] Põgenemise tulemusena Cambridge’i jõudes kopeeriti põhimõtteliselt Oxfordi ülesehitust ning tekkis juba teine üliedukas ülikool Inglismaal. Seetõttu ei ole imekspandav, et Cambridge oma siirdatud ülikooliga oli koos Oxfordiga eeskujuks Ameerika esimeste ülikoolide loomisel.[12] Harvardi ülikool (1636), mis loodi otseselt Cambridge’i ülikooli eeskujul, ehitati võimalikult lähedale Bostoni linnale, et pakkuda üliõpilastele ja õppejõududele siiski võimalust kasutada suurlinna kõiki luksusi – lisaks oli Bostoni näol tegemist suurima puritaanlaste kogukonnaga Ameerikas. Linnakese enda nimeks sai oma eeskuju järgi samuti Cambridge, kuigi erinevalt originaalist Suurbritannias ei olnud siin algselt isegi väikest kaubalinna. Harvard näitas, et tegelikult saab ehitada täiesti uue linna nullist, rajades selle ülikooli ümber. See eksperiment oli nii edukas, et seda korrati hiljem kogu riigis – kuid mitte kunagi nii hea tulemusega.

Aja jooksul kasvas Cambridge’i campus Bostoni linnaga kokku nende vahele jääva Back Bay nimelise jõeneeme kaudu, mis avati kasutuseks 1851. aastal.[13] Samal ajal oli juba täies hoos tööstusrevolutsioon ning nii tekkiski Bostoni eliidil, kellest paljud olid oma varanduse just tootmisega kogunud, mõte rajada uurimiskeskus uute tehnoloogiate katsetamiseks. 1861. aastal anti neile luba võtta kasutusele nimetatud maa-ala, mis ammutas jõudu nii suurlinna helgetest peadest kui ka heldema käega töösturitest, kes said omakorda ülikooli avastusi rakendada. Sündinud oli uus ülikooliliik – tehnikaülikool. MIT-ist (Massachusetts Institute of Technology) on tänaseks saanud etalon, mille järgi on kujundatud enamik maailma tehnikaülikoole. Isegi tänasel päeval tegeletakse MIT-i mudeli otsese siirdamisega teistesse keskkondadesse ja riikidesse – Andres Sevtšuk, keda assisteerib Raul Kalvo, tegeleb just sellise projektiga Singapuris. MIT-i puhul on näha linna lõplikku läbipõimumist ülikooliga – kumbki ei ohusta teist, pigem on tegemist täielikult tasakaalus sümbioosiga.

20. sajandi alguseks olid ülikoolid muutunud linna ja riigi elu reaalajas muutvateks keskusteks – siit sai alguse suur osa tehnoloogilisi ja veel enam ideoloogilisi muutusi, mis muutsid tundmatuseni varem valitsenud elukorraldust ja -kvaliteeti. Aga ülikooli tasakaal linnaga ei tähenda midagi, kui ei ole stabiilsust riigis ega ülikoolis endas. 20. sajandil lahvatasid eriti eredalt lõõmama kõikvõimalikud ideoloogiad, millele ülikoolid olid kas head kasvulavad mõtete sõnastamiseks või lausa stardipunktiks. Kui fašism ei suutnud eriti tugevalt ülikoolides kanda kinnitada, siis intellektuaalselt köitvam kommunism küll.[14] Pärast Teist maailmasõda kolis Euroopas reaalne vägivald üle ülikoolidesse tuliste vaidluste ja diskussioonide näol. Ülikooli olemus on oma sisult vastandlik: kasutades vanu, olemasolevaid teadmisi, üritavad jõupositsioonil olevad professorid organiseerida tulevast maailma, mida tegelikult kujundavad noored, kes uute teadmisteni jõudes lükkavad tihti ümber vanu. Radikaalsed ideed ei taha kunagi jääda vaid inimeste pähe – nad on alati valmis mööda linna laiali jooksma ja endale uusi jutlustajaid leidma. See on esimene kord, kui linn tunneb ennast ohustatuna ülikooli poolt. Linna vastus – kontsentreerime võimalikud radikaalsed elemendid ühte ruumilisse punkti, linnaehituslike võtetega loomulikult. See oli tegevus, mida oli väga raske teha vanade ajalooliste ülikoolihoonetega, kuid mõtteviis paljastas ennast uute ülikoolide planeerimisel.

Kõige kuulsam ja ilmekam näide on endise Pariisi ülikooli erinevates osades plahvatanud mässud 1968. aastal. Uus ülikoolilinnak Nanterre La Défense’i piirkonnas oli kavandatud Ameerika ülikoolilinnakute eeskujul – võimalikult kompaktne ja lihtsasti haaratav. Viimased omadused olid ülimalt kasulikud ja eesmärgipärased olukorras, kus politseil oli vaja ümber piirata sotsialistide ja kommunistide hõivatud kool. Pärast esmast rahunemist haarasid rahutused lõpuks ka Sorbonne’i, mis oli põhimõtteliselt vana Pariisi ülikooli keskus linna südames. Üliõpilastega liitusid varsti õppejõud, keskkooliõpilased, töölised jne. Pärast mitmeid kokkupõrkeid politseiga õnnestus neil peamaja vallutada, mis jäi nende meelevalda. Tegelikkuses lõppes aga paljude arhitektuuriteoreetikute seas au sees olevate situatsionistide õhutatud tegevus lagastatud õppehoonega, mille nädala jooksul võtsid üle prostituudid ja rotid.[15] Sümboolselt oli üks esimesi ülikoolilinnu näidanud, et ülikool on orgaaniline osa linnast, mille ta koheselt mõne muu oma koega asendada võib, kui ruum tühjaks jääb. Kui juba loodus ei salli tühja kohta, siis linnas toimib sama reegel veel intensiivsemalt.

Linn on ülikooli aluseks – ilma selleta teda ei eksisteeri. Teiselt poolt on ülikool linna arengu katalüsaatoriks, linnaelu üheks kindlaks keskuseks. Tänapäeval, kui teadmised on muutunud ja endiselt muutuvad järjest olulisemaks, liiguvad ka inimesed linnadesse ja riikidesse, kus on võimalik omandada paremat haridust. Rohkem intelligentsemaid inimesi tähendab suurt eelist konkurentsis, mis omakorda koondab linna teisi vajalikke kvaliteete ja väärtusi. Sisuliselt on tänapäeva suurlinn võimetu või väga suurtes raskustes arenema, kui tal puudub ülikool – olgu see tehnika-, kunsti- või emaülikool. Järelikult – linn võimaldab ülikooli, ülikool taasloob suurlinna.

Mida tähendab see kõik 
Eesti ülikoolidele?
Tartu Ülikool on oma struktuurilt loodud Oxfordi või Cambridge’i, lähemalt võttes Praha Ülikooli eeskujul. Erinevalt samal ajal avatud Harvardist oli Tartul pikk ajalugu enne 1632. aastal ülikooli asutamist – aja jooksul on Tartu aga ise muutunud järjest enam monofunktsionaalselt ülikoolilinnaks (Tartu linna 2007. aasta eelarve oli 1,66 miljardit krooni[16], Tartu Ülikoolil 1,57 miljardit krooni[17]). Linna poolt vaadatuna on ülikool tööandja, kes ühtlasi elatab suurepäraselt ära ka iseenda. Samas on Tartu niivõrd sõltuv ülikoolist, et tema hääbudes kaoks ka linn. Ülikooli vaatevinklist on Tartu infrastruktuur, mis toetab tema toimimist. Samal ajal on Tartul ülikooli jaoks kaks puudust, mis aja jooksul vaid kasvavad – vaba maa kesklinnas, täpsemalt linna südames, ja inimressurss. Esimene neist on suurem ja ohtlikum vajakajäämine. Linn, mis sõltub otseselt ülikooli tudengite, õppejõudude ja abipersonali liikumistest ja tegevustest, ei saa endale lubada, et kogu rahvamass pendeldab kesklinna ja äärelinnas asuva töökoha vahel. Või mis veel hullem – kolib järele uutele õppehoonetele linna piiril.

Ülikoolile mõjub seesugune ratsionaalne liigutus algselt kasuliku ja mõistlikuna. Kaotades aga seose Tartu südame ja tudengielu vahel, läheb lõpuks kaduma ka kogu ülikooli mõte: tihedus ja erinevate arusaamade põrkumine. Linnale endale oleks selle protsessi lõplik elluviimine hukatuslik. Mõeldes muu maailma eeskujudele, siis lõppes hiljutine vaidlus Cambridge’is (USA) võimalike koolihoonete liigutamisega teisele poole jõge kindla “ei”-ga. Pigem üritavad Harvard ja MIT tihendada olemasolevaid campus’i, kui lasevad osal üliõpilastest eralduda väga efektiivsest õppekeskkonnast. Seda kummalisem on näha detsentraliseerimise võidukäiku Tartus, kus on piisavalt vaba maad ka linna enda südames ning kus tihedus pärast Teise maailmasõja pommitamist ei ole kunagi enam taas tekkinud.

Eesti suuruselt ja tähtsuselt teine ülikool – Tallinna Tehnikaülikool – on oma asukoha poolest täielik vastand Tartu Ülikoolile. Tema ideoloogiline vaste maailmast on MIT (võrdluseks TTÜ ja MIT-i hüüdlaused, vastavalt Mente et manu ja Mens et manus), kuigi isegi Massachusettsi Tehnikaülikooli ei ehitatud tegelikult niivõrd “uuele” maale kui Tallinna oma. Põhimõtteliselt on TTÜ asetus kohane Mustamäe tekitanud ideoloogiaga, mis nõudis uute linnade rajamist täiesti puhtale, ajalooliselt tühjale pinnale.[18]

Puhtalt lehelt alustades tulevad teravamalt välja vead, mis võidakse teha ruumi ühe käeviipega loomisel. Tallinna Tehnikaülikooli saar Mustamäel kasvab vabalt ja hoogsalt, aga sealne keskkond on pigem vaenulik ja kohmakas – vastasel juhul näeks ülikooli ümber ka tavalisi mustamäelasi jalutamas ja aega veetmas. Pöörates niivõrd vaenuliku näo linna poole, ei ole peale trolli- ja bussiühenduse ühtegi põhjust, miks seesama ülikool ei võiks asuda näiteks Sakus või Keilas. Ei ole vahet, mitu uut hoonet sa ehitad, kui keskkond nende ümber on surnud.

Arhitektuur ei seisne ainult maja klantsis välimuses või hästi läbi mõeldud plaanilahenduses. Ülikooli, mis on koht mõtlemiseks ja mõtisklemiseks, peab olema võimalik kasutada ka väljaspool loengusaali. Linn pakub alati võimalusi ennast vabalt liigutada ja tunda – tuleb lihtsalt ülikool linna tagasi tuua ja linn tagasi ülikooli lubada.

   (↵ returns to text)
  1. Toby Huff, The Rise of Early Modern Science (Cambridge: University Press, 2003), lk 122.
  2. Clark Kerr, The Uses of the University (Cambridge: Harvard University Press, 2001), lk 16.
  3. Tegemist on Littera Floretina’ga ehk keiser Justianuse kommenteeritud variandiga Rooma õigusest.
    Wilfried Hartmann, Kenneth Pennington, ed.-s, The history of medieval Canon law in the Classical period, 1140–1234 (Washington: Catholic University of America Press, 2008), lk 5.
  4. Walter Rüegg, “Mythologies and Historiogaphy of the Beginnings,” A History of the University in Europe, Vol 1 (Cambridge: Cambridge University Press, 2003), lk 12.
  5. John C. Scott, “The Mission of the University: Medieval to Postmodern Transformations,” Journal of Higher Education (Columbus: Ohio State University Press, 2006), lk 6.
  6. Paul Johnson, The Renaissance: a Short History (New York: Modern Library, 2000), lk 9.
  7. Charles H. Haskins, The Rise of Universities (New Brunswick: Transaction Publishers, 1923), lk 292.
  8. Thomas Moncrieff, A Collection of Tracts Relationg to the History, Antiquities, Topography, and Literature of Scotland, Vol IV: Miscellanea Scotica (Glasgow: J.Wylie & Co, 1819), lk 19.
  9.  A Brief History of the University, University of Oxford, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://www.ox.ac.uk/about_the_university/introducing_oxford/a_brief_history_of_the_university/index.html
  10.  Facts and Figures, University of Oxford, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://www.ox.ac.uk/about_the_university/facts_and_figures/index.html
  11.  A Brief Historyof the University. Early Records, University of Cambridge, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://www.cam.ac.uk/univ/history/records.html
  12. Frederick Rudolph, “The American College and University” (Athens: University of Georgia Press, 1961), lk 3.
  13.  Acts and Resolves of the General Court relating to the Massachusetts Institute of Technology, General Court, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://libraries.mit.edu/archives/mithistory/pdf/1861%20Charter.pdf
  14. William Ebenstein, Today’s Isms: Communism, Fascism, Capitalism, and Socialism (New Jersey: Prentice Hall, 1964), lk 178.
  15. Mattei Dogan, How Civil War Was Avoided in France. International Political Science Review / Revue internationale de science politique, nr 5 (London: SAGE Publications,1984), lk 245–277.
  16.  Õigusakt: Tartu linna 2007. a eelarve kinnitamine, Tartu Linnavolikogu, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://info.raad.tartu.ee/webaktid.nsf/web/viited/VOLM2006122100049
  17.  Tartu Ülikooli 2007. a aruanne, Tartu Ülikool, vaadatud 23. oktoobril 2012 http://www.ut.ee/sites/default/files/ut_files/ty_aastaaruanneWEB.pdf
  18. Dmitri Bruns, Tallinna peaarhitekti mälestusi ja artikleid (Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 32–42.