uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Patricia Cummings Loud. Külaskäik Kimbelli kunstimuuseumisse

1972. aasta oktoobri esimesel nädalal avatud Kimbelli kunstimuuseum oli viimane hoone, mille valmimist arhitekt Louis I. Kahn ise nägi. Sellest on saanud üks tema tuntumaid hooneid tema esimeste oluliste avalike hoonete kõrval nagu seda on Yale’i kunstigalerii ja Yale’i inglise kunsti keskus New Havenis (Connecticut), lisaks Pennsylvania ülikooli Richardsi meditsiiniuuringute hoone, Salki instituut La Jollas (California), Philips Exeteri raamatukogu Exeteris (New Hampshire), India ärijuhtimisinstituudi hooned Ahmadabadis (India) ning Bangladeshi kapitooliumikompleks Dhakas. Otsides arhitektuuri tähenduslikkuse ja kasutuse fundamentaalseid aluseid, leidis Kahn uue väljenduse väga mitmesugustele hoonetüüpidele ja institutsioonidele. Kuid Kimbelli kunstimuuseum on Ameerika Ühendriikides viimase neljakümne aasta jooksul valminud muuseumide hulgas vaieldamatu meistriteos, mida üksmeelselt tunnustavad nii arhitektuuriringkond kui ka avalikkus.

Sellest majesteetlikult rahulikust ning tagasihoidliku, kuid unustamatu sisevalgusega hoonest on saanud midagi enamat kui muuseum, mis pakub linnale, osariigile ja piirkonnale võimaluse nautida mineviku kunstiteoseid. Kahnil paluti projekteerida hoone, mis tunduks „soe, küps ja isegi elegantne .. võluks külastajat. .. Ruumid, vormid ja materjalid peaksid olema harmoonilised ja lihtsad, proportsioonid inimmõõtmelised. .. Võimalikult palju peaks kasutama loomulikku valgust. .. Külastajal peaks aeg-ajalt tekkima hetkeks võimalus suhestuda loodusega” (projekteerimisülesandest).

Paljude arvates pakub väikese, ent tähelepanuväärse kunstikogu hoidmiseks kavandatud muuseum ootamatu, kuid sügava arhitektuurielamuse. Kogu maailmast tullakse siia nagu palverännakule. Küllap on tulijail mitmesuguseid ootusi, kuid paljude väitel teeb muuseumi nauditavaks just see, et ta on – Kahni sõnu kasutades – nagu võrratu varakamber. Vahetult enne Kimbelli kunstimuuseumi avamist ütles Kahn: „Muuseumihoone tundub olevat asja juures teisejärguline, välja arvatud juhul, kui ta on võrratu varakamber, mis hoiab oma aardeid armastusega” (rahvusvahelisel disainikonverentsil „The Invisible City“ Aspenis (Colorado), juuni 1972). Ta lisas:

„Muuseumil peaks olema haaret ja avarust.
Esimese asjana vajad sa seal tassi kohvi – sa oled väsinud.
Muuseumil peaks olema aed. Sa jalutad aias ja võid tulla sisse või ka mitte. Suur aed annab tunde, et võid tulla sisse kunsti vaatama või eemale jalutada.
Täielik vabadus. Sind ei sunnita mitte millekski … See kõik on osa visuaalsest ajaloost, mõõtmatuse tundest.”

Avamise järel võtsid kriitikud hoone soojalt vastu: „Puudub see – mõnes muuseumis valitsev – ettemääratuse tunne, mis suunab liikumist ühest galeriist teise. Kimbell pakub vaatajale teistsuguse kogemuse, loob teostega uuelaadse suhte” (Saint Louis Post Dispatch). „See on üks parimaid sedasorti hooneid maailmas” (New York Times). „See on täiesti võrratu muuseum – ainulaadne hoone, mis hoolimata oma mastaabist on inimmõõtmeline” (L’Oeil). „Ma ei ole kunagi varem näinud nii kunstipärast arhitektuuri. Põhiidee: kunstiteoseid ei eksponeerita mitte jäigas ruumis, vaid muutuva valgusega hoones, mis on ühtaegu ruumikas ja intiimne, tugevalt traditsioonidele toetuv, kuid samas julgelt uuenduslik” (Los Angeles Times).

Need hinnangud olid vaid eelmäng: 1998. aastal tunnustas Ameerika Arhitektiuuriinstituut Kimbelli Kahekümne Viie Aasta auhinnaga, mis antakse kestvalt mõjuvale arhitektuuriteosele. „Olles üks XX sajandi vaieldamatuid meistriteoseid, väljendab Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis (Texas) paljusid Louis Kahni loomingu põhiideid,” kirjutas Architectural Record mais 1998. See oli juba neljas kord, mil Kahni loomingut selle auhinnaga pärjati – 1979. aastal oli selle auhinna saanud Yale’i ülikooli kunstigalerii, 1992. aastal Salki bioloogiainstituut ja 1997. aastal Philips Exeteri raamatukogu. Viiendana hinnati Yale’i briti kunsti keskust 2005. aastal – see on ühe arhitekti hoonetele Kahekümne Viie Aasta auhinna andmise rekordarv. Mõistagi anti Kahnile ka tema eluajal mitu rahvusvahelist auhinda.

Kimbelli kunstimuuseum on jäänud Kahni loomingu austajate ja muuseumisõprade lemmikuks. Kõige hinnatumaks omaduseks on peetud siinset valgustust: selle aspekti olulisusest annab tunnistust tõsiasi, et hoone esimesele publikatsioonile pandi Kahni enda soovil pealkiri „Peateemaks on valgus” (ingl k „Light Is the Theme”, Forth Worth, Kimbell Art Museum, 1975).

Kes on muuseumi külastajad? Miks nad siia tulevad? Teen mõne oletuse nende põhjal, keda olen arhitektuurikuraatorina kahekümne viie Kimbelli kunstimuuseumis töötatud aasta jooksul kohanud, kuigi igasugune lahterdamine jääb suhteliseks, kuna üht aspekti nautima tulnuid lummab sageli ka mõni muu. Näiteks üks New Yorgist tulnud kuraator pühendas kogu päeva hoonele, teine kollektsioonile.

Aasta jooksul käinute nimekiri annab tunnistust külastajate eripalgelisusest. Käinud on muuseumi- ja arhitektuuriprofessionaale ning teisi spetsialiste: Cincinnati moodsa kunsti keskuse direktor ja annetajad (sealse uue muuseumihoone kavandas Zaha Hadid); kaks Hispaania arhitekti, kes pidasid loengu Dallase arhitektuurifoorumil, lisaks mitu samal foorumil osalenud arhitekti; kolm ärimeest suurest Jaapani korporatsioonist koos arhitektiga, kes kavandab uut muuseumi Tokyosse (nende külaskäik oli osa suuremast muuseumituurist ning hiljem kirjutas üks neist mulle, et Kimbell meeldis neile kõige enam); veel üks rühm muuseumidirektoreid ja moodsa kunsti kollektsionääre Orange Countyst Californias; Vancouveri arhitekt, kes on projekteerinud sealse etenduskunstide keskuse ning juhib Fort Worthi Trinity jõe äärset arendusprojekti; Cornelli ja Manitoba ülikoolide arhitektuuriteaduskondade dekaanid, kes külastasid Texase ülikooli arhitektuurikooli Arlingtonis; kaks Jaapani arhitektide rühma, ühes 12, teises 19 inimest; ühe Lõuna-Texase kunstirühmituse liikmed, keda huvitas Kimbelli kunstimuuseumi ajalugu, ning Clevelandi kunstimuuseumi kollektsionääride klubi.

Mõni külastaja on uurija, kelle projektist osa puudutab Kimbelli muuseumi: Iisraeli tudeng, kelle lõputööks on muuseumide valgustus (ta veetis terve nädala Kimbelli hoonet uurides); Virginia ülikooli professor, kes tuli oma raamatu jaoks fotosid tegema; New Yorgi moodsa kunsti muuseumi lektor, keda huvitas Louis Kahni karjäär ja looming; Los Angelesest pärit arhitekt-insener, kelle uurimisteemaks oli Kahni koostöö August Komendandiga, ning muuseumivalgustusele spetsialiseerunud professionaalne restauraator ja valgustuskonsultant.

Loomulikult on käinud ka arhitektuuritudengeid ja -õppejõude: arvukas rühm Arizona ülikooli arhitektuurikateedrist (sealt tullakse kaks korda aastas suurte rühmadena); Saint Louis’ Washingtoni ülikooli arhitektuuriteaduskonna dekaani asetäitja koos tudengitega; Florida ülikooli arhitektuuriprofessor (kes kõneles ka 2006. a oktoobris Saaremaal toimunud Kahni päevadel) koos tudengitega; Houstoni Rice’i ülikoolis õpetav arhitekt ja Arlingtoni Texase ülikooli arhitektuurikateedri emeriitdekaan koos 21 tudengiga; Kansase ülikooli arhitektuuritudengid ja õppejõud, kes tutvusid oma iga-aastasel ringsõidul Dallase ja Fort Worthi ümbruse arhitektuuriga; 90 arhitektuuritudengit Austini Texase ülikoolist, kes tulid muuseumi vaatama ja visandama; 15 Fort Worthi arhitektuuribüroode suvepraktikanti; Houstoni ülikooli arhitektuurikateedri juhataja koos tudengitega.

On tavaline, et Kimbelli külastamise sooviga telefonikõnesid ja e-kirju tuleb arhitektidelt ja arhitektuuriprofessoritelt Stockholmist ja Dresdenist, Inglismaalt, Austraaliast, Prantsusmaalt, Šveitsist ja Itaaliast. Eelpool loetletust jäi välja hulganisti muuseumiarhitektuuri ja kunstikogu ettevalmistamata tutvustusi neile külastajatele ja tudengitele, kes ei ole oma tulekust ette teatanud (rohkem kui kümne inimese puhul peab ekskursioonisoovist ette teatama). Kui vähegi võimalik, püüan tõsiselt huvitatud üksikkülastajatele vastu tulla, avastades sageli, et ootamatud küsimused panevad mindki hoonet sügavamalt mõistma.

Mida need külastajad saavad? Palju sõltub neist endist. Nad näevad lihtsat, tänapäevaselt klassikalist hoonet, mis viitab oma keskse tagasiastega portikuse, ühtlaste vahedega istutatud astelpõõsastest salu ja kahe purskkaevudega basseiniga Vana-Rooma villale. Kompleks on paigutatud ligi neljahektarilise maastikupargi idaserva. Maastikuarhitektiks oli Philadelphiast pärit George Patton, kellega koos viibis Kahn 1952. aastal Ameerika Akadeemias Roomas, ning klassikalised mõjud on tuntavad. Pattoni firma töötaja Helen Pattison aitas Kahni eelkõige hoonega külgnevate terrasside kavandamisel. Eestpoolt (läänest) vaadates tundub hoone olevat ühekorruseline. Ülejäänud kolmest küljest on näha, et galeriikorrus paikneb piano nobile’na poodiumilaadse madalama korruse kohal ning ümbritsev maapind on modelleeritud hoovideks ja väljakuteks.

Muuseumi avaraid galeriisid valgustab hajutatud loomulik valgus, mis langeb laeakende metallreflektoritelt ja peegeldub võlvide betoonpindadelt. Valgust annavad ka galeriide kaks klaasitud siseõue. Kitsad valguspilud võlvide all lisavad hajusat valgust ja rõhutavad hoone detaile. Paljudest eri kultuuridest pärit kõrge esteetilise kvaliteediga kunstiteosed on eksponeeritud lihtsas keskkonnas, mille kujundab väga piiratud valik materjale, värve, pindu ja tonaalsusi. Arhitekti kreedo oli kasutada looduslikke materjale nende loomulikus olekus (ning oma sõnul pidas ta ka betooni looduslikuks materjaliks). Seega on vaibad pleegitamata ja värvimata villast ning saetud tammepuit töötlemata, toonimata kujul. Siseruum tundub hõõguvat – arhitekti sõnu kasutades – hõbedases valguses, mis ülalpool peegeldub siledal betoonil. Kunstiteosed ja vaatajad viibivad ühtses ruumis. Paljud külastajad on nimetanud seda ruumimõju maagiliseks. Üks külastaja ütles mulle hiljuti, et ta tuli vaid hetkeks Louis Kahni valgust kumavatesse ruumidesse „kümblema” ning lubas näitust teinekord eraldi vaatama tulla. Tundus, et tema arvates piisas vaimseks laenguks pelgalt hoones viibimisest, kui polnud ka aega näitust korralikult vaadata. Ehituskunst täitis oma rolli.

Arhitekte, tudengeid, ajaloolasi ja muuseumitöötajaid huvitavad erialalisemad ja täpsemad faktid: millised on materjalid, pinnad, vastandused, arhitektuurivõtted – kuidas on maagia saavutatud. Neid huvitavate aspektide loend võiks olla lõputu ning on sageli vähemal või rohkemal määral seotud nende endi projektide ja uurimisvaldkondadega. Tudengid ei väsi hoonet visandamast. Mõnikord saadetakse küsimusi kasutatud materjalide või arhitektuursete lahenduste kohta veel pärast külastust tagantjärele. Aastate jooksul on nähtud kuraatoreid ja muuseumidirektoreid, kelle kollektsioonidest pärit teoseid on siin eksponeeritud, rahulolevalt naeratamas ning Kimbelli saalivalvuritele tunnistamas, et need teosed pole kusagil mujal nii head välja paistnud kui siin. See on tunnustus nii teostele endile kui ka ruumile ja eksponeerimisviisile.

See on tõsi isegi juhul, kui teosed juhtuvad olema nii valgustundlikud, et neid tuleb tavapärase hajutatud loomuliku valguse eest kaitsta. Seda tunnistas näiteks Bostoni kujutava kunsti muuseumi kuraator, kui 2007. aasta veebruaris toimus Kimbellis suurejooneline Jaapani 17.–19. sajandi maalide ja puulõigete näitus. Kuigi nii valguspilud kui ka sisehoovi avanev galerii klaassein olid tihedalt kinni kaetud ja valgusreflektorid vildi abil nõrgemaks muudetud, tõstis lükandseinte ja travertiinist „paberseinte” (Kahni väljend) loodud ruumimõju teosed eriliselt esile. Täpselt väljatimmitud elektrivalguses, mis tavapärasest tuhmimaks muudetud loomuliku valguse taustal oli peaaegu hoomamatu, näitasid maalid vaatajaile end kogu oma värvikülluses, nüansseerituses ja jõulisuses. Külastajate silmad kohanesid nende eriliste teoste säilimiseks vajaliku hämarama valgusega, kogedes samas Kimbelli kunstimuuseumi harmoonilist keskkonda. See toetab arhitekti veendumust, et „kus vähegi võimalik, peab loomulik valgus olema kindlasti ja mööndusteta tajutav” (avaldamata intervjuus William Marlinile, 24. juuni 1972).

Aja ja ruumi muutustest hoolimata toimib Kahni visioon muuseumist ikka veel maagilisena. Nii arhitektuur kui ka valgus säravad kunsti teenistuses.

13.märts, 2007.a.

Tõlkis Ingrid Ruudi

Patricia C. Loud on Kimbelli Kunstimuuseumi kauaaegne arhitektuurikuraator. Ta on avaldanud nii raamatuid kui ka artikleid ning külastanud mitmeid kordi ka Eestit sh Kuressaaret.