uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Olavi Pesti. Sajanditagune Kuressaare

Üle-eelmise sajandivahetuse aegne Kuressaare oli õdus ja vaikne maakonnalinn. Oma 4600 elanikuga oli Saaremaa pealinn Eesti linnade seas kaheksandal kohal – Rakverest natuke väiksem ja Võrust suurem. Linnaelanikest olid 63% eestlased, 26% sakslased ja 9% venelased. Arvukuselt neljanda rahvusrühma moodustasid vähem kui sada juuti.

Tolleaegne Laurentiuse koguduse ülemõpetaja Daniel Lemm iseloomustas 1902. aastal ajalehes St. Petersburger Zeitung ilmunud artiklis oma kodulinna nii: “Põhiplaanilt sarnaneb see tähega, mille tuumast väljub neli ebakorrapärast haru nelja ilmakaarde. See tuleb sillutatud ja puhtana hoitavail tänavail toimuvale õhuvahetusele ainult kasuks. Enamik maju on ühekorruselised, ehitatud kivist või puust ning arvukate aedadega üksteisest eraldatud. Tänu sellele on hubases linnakeses tunda maakoha hõngu.”

Oma suurte aedade ja linnapargiga oli Kuressaare tõepoolest üks Eesti rohelisemaid, aga samas ka “kivisemaid” linnu – enam kui pooletuhandest linnamajast oli umbes kolmandik ehitatud kivist, seda tänu sobiva kohaliku ehitusmaterjali, paekivi rohkusele ning sajand varem siin pikemalt resideerinud Liivimaa asekuberneri Balthasar von Campenhauseni reformidele. Just tema tegevus oli pannud aluse ka linna klassitsistliku ilme kujunemisele ning nüüd peeti Kuressaaret selle ehitusstiili pärliks Liivimaa väikelinnade seas.

Kuid ega ametlikult ei olnudki tegemist Kuressaarega, vaid hoopis Arensburgiga (saksa k ’kotka linnus’). Selle nime oli linn mõistagi pärinud iidselt piiskopilinnuselt, mille kaitsepühaku, evangelist Johannese embleemiks oli kotkas. Aga eestlaste jaoks oli see linn ikkagi Kures(s)aare. Seda ilusat kohanime on seostatud Kuramaa ja kurelastega, kuid tõenäolisemalt tulenes nimi hoopis linnavapil kureks moondunud kotkast. Nii suurel linnal olid muidugi ka oma linnaosad. Tänaseni on tuntud jõeharust nime saanud ja eraldi külana kujunenud Tori. Paljude teiste “külade” nimed on nüüdseks ammu unustatud: Veneküla, Rapiküla, Jäneseküla, Rotiküla, Kelmiküla jt.


Väikelinna merekaubanduslik hiilgus oli majandusolude muutudes möödanikku kadunud, nüüdseks oli esikohale tõusnud puhkemajandus. 1883. aastal oli linnapargi ääres avatud juba kolmas mudaravila, mis sai nimeks Uus Mudasupeluse Asutus. “Patisaksu” tuli kogu Vene impeeriumist ja mujaltki, sajandivahetusel paar tuhat suve kohta. Suvituselu keskusteks olid kujunenud pargiväljak koos seda ümbritsevate ehitistega – kõlakoda, tivoli ja kuurhoone – ning mererand oma alleede, kohviku ja suplusmajakestega. Koos kuurordi arenguga kujunes peamiselt pargi ümbrusse historistliku põhiilmega puumajade rajoon.

Tööstusettevõtete poolest oli väikekodanlik-aadellik Kuressaare üsna tagasihoidlik. Suurimad ettevõtted olid Wildenbergi nahaparkimisvabrik, mis töötles Ameerikast toodud toornahku, Schmidti auruveski ning Kingisseppade lukksepa- ja mehhaanikatöökoda linna servas Marienthalis. Neile lisandusid arvukad pisiettevõtted, käsitöökojad ja poed (viina ja õlut müüdi neist 11-s), kümmekond pansionaati ja võõrastemaja, kaks trükikoda. Kohalikus vanglas oli 70 kohta (kogu Saare- ja Muhumaal elanikke ju üle 60 000!), vaestemajas 32. Linnaelanike ja külaliste transportimise eest hoolitsesid 31 registreeritud voorimeest. (Viimased andmed pärinevad 1910. aastast.) Hobupostijaam reorganiseeriti 1902. aastal linna postijaamaks. Alguses kaks, hiljem kolm korda nädalas veeti Pärnu ja Kuressaare vahel posti. Telegraafiühendus mandriga oli sisse seatud juba 1875. aastal, kuid telefonivõrku hakati rajama ja telefone paigaldama alles 1907. a. Turgu peeti vana tava kohaselt keskväljakul, kuid peale selle tegutsesid Kuressaarele iseloomulikel kolmnurksetel tänavaristmikel ka heinaturg ja puuturg. Suursündmuseks oli linna esimese gaasilaterna süütamine Turuplatsil novembris 1905.


Kuna Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu koosseisu, olid Kuressaare sidemed Riiaga tihedamad kui Eestimaa keskuse Tallinnaga. Saarlaste ühendus “suure maailmaga” paranes oluliselt alates 1875. aastast, kui nende oma laevaühing Osilia pani Riia vahet regulaarselt käima moodsa auriku Konstantin. Umbes üheksa tundi kestnud merereisi sai suvehooajal ette võtta kaks korda nädalas; ebaregulaarne laevaühendus kestis tavaliselt veel septembrist novembri lõpuni. Riia oli tollal ju majanduse ja tehnika alal kõige kiiremini arenev suurlinn Venemaal, mis oli pungil euroopalikku vaimu. Laevaühendust parandas veelgi Roomassaare sadama valmimine 1894. aastal. 1902. a augustis jõudis aga kodusadamasse Kuivastusse Riias ehitatud jäälõhkujatüüpi aurik General Surovtsev, mis tagas esimest korda aastaringse laevaliikluse üle Suure väina.

Haridust andsid peale algkoolide Kuressaare poeglastegümnaasium (asutatud 1865), merekool (asutatud 1891), kõrgem tütarlastekool ja linnakool – kõik ajastule omaselt vene õppekeelega. Peamiselt saksakeelsetele elanikele pakkusid kultuurilist ja seltskondlikku meelelahutust Salongklubi ja Bürgermusse ning aadliklubi Ressource, eestlastele laulu- ja mänguselts Lyra ning Saaremaa karskusselts, mis (taas)ühinesid 1907. aastal Kuressaare Eesti Seltsiks. Luterlased said hingekosutust Laurentiuse, õigeusklikud Nikolai kirikust. Ilmusid ajalehed Saarlane (vanim eestikeelne ühe maakonna leht!) ja Arensburger Wochenblatt.

1877. aastal kehtima hakanud uue linnaseaduse alusel valitses linna varasema magistraadi asemel volikogu, kes määras ametisse linnavalitsuse. Kuna valimised toimusid varanduslike kvootide alusel, siis eestlased linnas võimule veel ei pääsenud, ehkki mitmes Mandri-Eesti linnas nad seda juba suutsid. Linnapeaks oli aastail 1898–1906 Hiiumaalt pärit Karja mõisa omanik, varasem Saaremaa sillakohtunik Konrad von Sengbusch.

Linnavalitsuse otsesed ülesanded olid linnamajanduse juhtimine, linnavarade ja linna kapitalide haldamine, linna heakord, linna varustamine toiduainetega, elanike tervise kaitse ning linna koolide, heategevate jt üldkasulike asutuste ülalpidamine. Linna heakorra üks tõsisemaid probleeme olid sarvilised. Nimelt oli peaaegu igal Kuressaare majaomanikul lehm. Tavaliselt läksid lehmad iseseisvalt kes Loode, kes Roomassaare karjamaale. Hommikuti sattusid hilised karjamaale minejad ning varajased mudaravilasse tulijad tänaval kokku. Koju tagasi jalutasid lehmad parajasti orkestri õhtuse kontserdi ajal. Olukorda parandas veidi linnavalitsuse 1895. aastal sisse seatud uus kord lehmade karjamaale ajamiseks. Kui varem oli komme, et ajajad korjasid lehmad ühte kohta kokku ja suundusid alles seejärel karjamaale, siis nüüd tehti kohustuseks otse koduväravast karjamaale minna.

Iga aastaga suurenenud suvitajate hulk tõi kaasa muidki probleeme. Tuli arvestada supelsakste järjest kasvavate nõudmistega; tihti olid päevakorral pargi üldise heakorra küsimused. 1901. aastal võttis linnavalitsus vastu 10-punktilise eeskirja, mis pidi tagama linnapargis senisest parema korra. Kirjas seisis, et park ja alleed on mõeldud puhkajatele, mistõttu tööriietes ja tööriistadega töölistel oli keelatud sealt läbi käia. Ei tohtinud seista, istuda ega mängida muruplatsidel, noppida lilli, lõhkuda pinke ega toole. Koeri võis jalutada ainult paela otsas, vanemad pidid jälgima oma lapsi, et need ei segaks muusika kuulamist jne.

Ajastu suurimaid “arendusprojekte” oli pikka aega pooltühjana seisnud piiskopilinnuse rekonstrueerimine Saaremaa Rüütelkonna töö- ja esindusruumideks, mis algas 1903. aastal. Kõigepealt taastati Kaitsetorni kaks ülemist korrust ning sisehoovi avanevate akende raidraamid. Saaremaa mastaabis pakuti aga välja lausa fantastilisi ideid, mis alles sajand hiljem reaalseks muutusid. Ajalehed kirjutasid tõsimeeli jäävaba süvasadama rajamise vajadusest Kihelkonnale, püsiühenduse loomisest üle Suure väina ning koguni raudtee ehitamise võimalikkusest Kihelkonnalt Kessulaiu ja Lihula kaudu Keilasse!

Päris kõrvale ei jäänud eraldatud “saareriik” ka maailmapoliitikas toimunust. Innukalt elati kaasa Lõuna-Aafrikas möllanud Inglise–Buuri sõjale, mis lõppes 1902. aastal. Just umbes sel ajal anti ühele uuele, endisele Suuremõisa põllule tekkinud tänavale nimeks Transvaali, mis on tänaseni Eesti üks haruldasemaid tänavanimesid. Seoses Vene–Jaapani sõjaga tuli ühtelugu nekruteid ja mobiliseerituid pidulikult teele saata; ainuüksi 1904. a sügisel võeti Kuressaares soldatiks 232 meest. 1905. aasta revolutsioonilised sündmused kulmineerusid Kuressaares eesti seltside kutsel 7. detsembril Bürgermusse saalis toimunud massilise rahvakoosolekuga.

Sellisesse väiksesse provintsilinna kolisid maailmalinnast Riiast Leib ja Beila-Rebecka (Beila-Riva, neiuna Mendelowitsch) Schmuilowsky. See juhtus arvatavasti 1900. aasta teisel poolel: nad olid abiellunud vkj 28. mail 1900 Riias, nende esiklaps Itze-Leib Schmuilowsky – hilisem maailmakuulus arhitekt Louis Kahn – sündis aga vkj 20. veebruaril 1901 juba Kuressaares. Leib Mendeli poeg Schmuilowsky, hilisema nimega Leopold Kahn, oli tutvunud B. Mendelowitschiga (Bertha Mendelsohniga) ajal, mil mees oli erru minemas Vene sõjaväest, kus oli teeninud finantsametnikuna. Leidub ka andmeid tema tegevusest klaasimaalijana.

Kuressaare juudi kogukonna arvukus kahanes sajandivahetusel pidevalt: kui 1881. a rahvaloendusel loendati juute 111, siis 1913. aastal vaid 35. Linnaelanike koguarv oli samal ajal poolteist korda kasvanud.

Miks kolis Schmuilowskyte perekond just Kuressaarde? Ilmselt oli peapõhjuseks see, et siin elas hulk nende sugulasi. Käsitöölise Mendel Mendelowitschi (u 1850 Salanty – 1916 Riia) ja tema naise Rocha Lea (hüüdnimi Lina, sünd 1849 Leisner; surnud 1934 Riias) perekond asus Riiast Kuressaarde 1880. aasta paiku. Nende kaheksast teadaolevast lapsest sündisid siin tütred Hasse (u 1881) ja Sora-Gita (Sara, 1890) ning pojad Abram (1882), Benjamin (1888) ja Isak (1890) – Louis Kahni tädid ja onud. Aastast 1901 on teada Abraham Mendelowitschi plekksepatöökoda Tolli tn 16. Selles ilusas puumajas asunud hotell St. Petersburg pandi 1899 müüki ning peatselt asus siin tegutsema hulk käsitöölisi. A. Mendelowitschi kolleegidest on teada rätsepad Th. Krull ja A. Jürgensohn ning kingsepp A. Wellig.

1913. aastal on aadressi Kohtu tn 4 nimetatud plekksepp Mendel Mendelowitschi elukohana. See otse kesklinnas asunud väike puumaja ei ole säilinud. Aastal 1914 avasid A. ja B. Mendelowitsch Lossi tn 1 (praegune maavalitsuse hoone) lihakarni. Hasse oli kuduja, tema vanem õde Haja-Mira õmbleja. Sajandivahetuse paiku on osa perekonnast Riiga tagasi kolinud, teised lahkusid Saaremaalt ilmselt I Maailmasõja ajal.

Perekonnapärimuse kohaselt sündisid Kuressaares ka Louis Kahni õde Schorre (Saara, vkj 14.06.1902) ja vend Oscher (Oscar, vkj 16.06.1904). Kõigi laste sünnikohana on sünniregistrisse kirjutatud Pärnu. Ilmselt johtus see sellest, et väikeses Kuressaares juudi kogudus puudus ning sünnid registreeriti suuremas naaberlinnas.

Louis Kahn on meenutanud, et ta isa töötas “Kuressaare linnuse asukate kirjutajana”. Võimalik, et tegemist oli sekretäritööga linnuse keldrikorrusel asunud talurahvapangas, arvestades ka tema varasemaid rahanduskogemusi. Linnuse renoveerimisel võinuks ära kuluda ka Leib Schmuilowsky klaasimaalija kogemused, kuid uute akende paigaldamine jäi veidi hilisemasse aega. Igatahes ei andnud ei ametniku- ega klaasimaalijatöö Kuressaares piisavalt leiba ning 1904. aastal otsustas Leib minna laia maailma õnne otsima, asudes suurlinna Philadelphiasse. Tema abikaasa koos nende kolme lapsega järgnes talle USAsse 1906. aastal.

Olavi Pesti on sündinud 1950. aastal Tallinnas. 1969 lõpetas Tallinna 10. Keskkooli, 1974 Tartu ülikooli ajaloo erialal. Alates 1974. a. töötab Saaremaa Muuseumis, alates 1976. a. teadusdirektorina. Põhjalikumalt tegelenud kultuuriloo ja muinsuskaitse küsimustega; koostanud ja toimetanud tosinkond raamatut.