uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Nathanial Kahn. Dhaka

Kui ma nägin oma isa viimast korda, töötas ta Bangladeshi Dhaka linna kapitooliumi maketi kallal. Oli 1974. aasta märts ning ta oli selle projekti kallal töötanud juba 12 aastat. Selle kuu lõpus –tagasiteel Indiast koju – suri ta New Yorgis Penn Stationi meeste WC-s ning läks veel üheksa pikka aastat, enne kui too kompleks valmis sai. Mina olin tollal 11 aastat vana ning kõigist tema projektidest võlus just see mind kõige enam. Mulle meeldisid lood, mis ta mulle sellest teisel pool maakera asuvast paigast rääkis; suurtest jõgedest ja bengali tiigritest (ta ajas käed laiali, et näidata nende käppade suurust), monsuunist ja lõputust rivist meestest, kes tassivad pea peal tsemendikorve, et tema plaane teoks teha – ent lugude taha jäi midagi enamat. See projekt oli aken tema hinge. Ta vajas seda. Ta tahtis, et kõik oleks õige. See tähendas talle sama palju kui kõik teised asjad tema elus kokku, vahest isegi rohkem, ning ta kasutas kogu olemasolevat tahtejõudu, et sellega ühele poole saada. Palju aastaid hiljem, kui ma väntasin filmi “Minu arhitekt” (“My Architect”), mis rääkis minu otsingutest tutvumaks mehega, kes oli mu isa, sõitsin ma Dhakasse ning nägin oma silmaga, mis see oli, mis teda endasse tõmbas: eepiline, kirglik, peaaegu võimatu ettevõtmine, mis on raamatutes dokumenteeritud – ent selleni jõuame me peagi.

Louis Kahn oli 1962. aastal 61-aastane, kui ta sai tellimuse rajada tollase Ida-Pakistani pealinn. Väidetavalt võttis sealne valitsus bengalist arhitekti Mazhural Islami soovitusel ühendust kolme arhitektiga: LeCorbusier’, Alvar Aalto ja Louis Kahniga. LeCorbusier ütles pärast Chandigarhi ehitamisega seotud raskusi neile ära, Aalto kurtis kehva tervise üle, aga kui nad Loule helistasid, küsis tema ainult: “Millal me pihta hakkame?” See oli tema elu suurim tellimus ja teatud mõttes tahtis ta seda kõigist kõige rohkem.

Mu isa köitsid sügavalt kõik need, mida ta nimetas “inimeste asutusteks” – koolid, raamatukogud, muuseumid, kontserdisaalid, kultushooned ja teadusasutused; kohad, mida ta pidas suure ja demokraatliku ühiskonna hädavajalikeks koostisosadeks. Armastus nende vastu tekkis temas loomulikul teel: ta saabus Ameerikasse varases nooruses Eesti immigrandina ning kasvas Philadelphias üles suures vaesuses. Siiski leidis ta selle linna tänavatelt ja avalikest asutustest kõik, mida ta oma kunstnikuhinge inspireerimiseks vajas. Ta ütles: “Linn on koht, kus väike poiss võib leida selle, mida ta tahab kogu oma ülejäänud elu teha.” Linn oli iseenesest kõige suurem inimeste asutus ning Lou veetis palju aastaid, töötades oma armastatud Philadelphia tulevikuplaanide kallal, ent ükski neist plaanidest ei saanud iial teoks. Vaadates fotot, millega algab see raamat – Lou kummardumas Bangladeshi pealinna maketi kohale – ei näe ma mitte üksnes elevust ja tööindu, vaid ka tõestust, et ta tõesti lõi lõpuks linna!

Dhaka asub maailma suurima delta südames, kohas, kus Ganges ja Bramaputra mere suunas hargnevad. See on kaunis maastik täis maad ja vett, kuid lausik, ning vihmaperioodidel, mis kestavad kuni kuus kuud järjest, tabavad seda üleujutused. Lou tegi oma esimese reisi sinna 1963. aastal ning tema esmamulje projekti jaoks määratud maa-alast paistab olevat segu pettumusest ja murelikkusest. “See on eikellegimaa, täiesti ilma eristavate omadusteta: ei kõrgusjooni, ei puudetukka, mitte ühtki kauget maamärki. Mind sõidutati seal maasturiga siia-sinna ja mina mõtlesin kogu aja, mis võiks olla nende tunnete vääriline, mis valdasid mind enne selle paiga nägemist,” kirjutas ta kirjas mu emale. Hiljem viidi ta ekskursioonile Buriganga jõe äärde, kus ta visandas jõel nähtud purjelaevu ning mõtles sellest, kuidas hooned “võtavad sisse oma koha maa peal” – kuidas reageerida sellele ainulaadsele keskkonnale, kuidas luua paik, mis ei vastaks üksnes otsestele programmilistele vajadustele, vaid annaks rahvale ühendava sümboli ning esitaks välismaailmale selgelt äratuntava kuvandi.

Kolmanda päeva õhtul veeresin ma ühe mõttega voodist välja, ja see mõte on senini plaani kandev idee. Panin paberile esmase visandi Rahvuskogust koos mošeega järve kaldal. Lisasin järve ääristavad hotellid … See tuli arusaamast, et Rahvuskogu on transtsendentaalse olemusega. Inimesed tulevad sinna puudutama ühiskonna hinge ja ma leidsin, et see peab avalduma ka vormis.

Teekond sellest algsest arusaamast kuni pealinnakompleksi tegeliku valmimiseni näib täieliku imena. Lou töötas Philadelphias koos abilistega päevad ja ööd, tegi kujunduse ja konstruktsiooni loomiseks üle 10 000 vajaliku plaani ja maketi. Dhakas avati väike välibüroo, et töid juhendada ja edusammudest teada anda.

Ehitus algas 1964. aasta lõpus ettevõtmisega, mis meenutas Egiptuse, Kreeka ja Rooma iidseid hooneprojekte ja India poolsaare selliseid suuri ehitusmälestisi nagu Taj Mahal – see oli hoone, mille valmimiseks kulus juhtumisi samuti 22 aastat. Nagu meenutavad Dhaka büroos töötanud vennad Gus Langford ja Fred Langford, ehitati peaaegu täielikult käsitsi; töölisi oli 2000 ning suurem osa neist elas ehitusplatsil isetehtud varjualustes. Kui 60 jala sügavusse mudasse oli taotud sadu vaiu, kaevati hiiglaslikud vundamendisüvised tühjaks ning täideti need betooni ja kiviprahiga. Järv kaevati valmis kühvlite ja kõblastega. Esimesed maapinnast kõrgemale tõusnud ehituselemendid olid suured telliskaared, mis toetavad Rahvuskogu hoone põhjaküljele jäävat tseremoniaalväljakut. Neile järgnesid tellistest eluhooned, mis piiritlevad järve oma rikkaliku valiku ümarate avadega, mõeldud varjutama subtroopilise päikese tugevust.

Tellised valmistati kohapeal, jõeäärsetes põletusahjudes, ent Rahvuskogu ja selle küljes asetseva mošee ehitusmaterjalid tuli kohale tuua kauge maa tagant: betoon tuli Hiinast ja Venemaalt (Lou paistis eelistavat Vene materjali värvi), kruus ja liiv veeti kohale Syletist. Kuna rakiste jaoks polnud vineeri võimalik hankida, palgati riigi idaservast Chitagongist mööblitootja, kes ehitas taaskasutatavad puitrakised, mida võib näha selle raamatu alguses ühel grupiportreel. Samal fotol on näha ka erilisi tööriistu: metallkorve, kolusid, laotureid, sarrusetugesid, vaiu ja klambreid, millega rakiseid seinte valamise ajal paigal hoiti. Kõik mõeldi välja kohapeal ja ehitati valmis lähedalasuvas kutsekoolis.

Selgus, et päevas on mõtet korraga valada vaid viis jalga betooni ning see looduslik piirang tekitaski Rahvuskogu hoone elegantsed marmorvöödid. Loule tegi hoone hatune välimus tuska, erinevad valud olid selgelt näha, seepärast lisati rakistele kuuetolline põiklatt, nii et tekkis nõgu, mis hiljem täideti marmoriribaga. Riba kattis valu liitekohad kinni ning väljendas vahest kõige selgemini Lou veendumust, et vuuk on ornamendi algus.

Nõndaviisi töötades, viis jalga korraga, tassides betooni pea peal mööda bambusest tellinguid ja kaldteid, saavutaski hoone viimaks oma lõpliku kõrguse 135 jalga, kui välja arvata Rahvuskogu istungitesaali katus, mis kerkib veel mitu korrust kõrgemale.

1971. aastal puhkes Ida- ja Lääne-Pakistani vahel verine sõda. Välibüroo evakueeriti ning kontakt valitsuse ja Philadelphia büroo vahel katkes. Lou jätkas siiski projekti kallal tööd, kinnitades, et pärast sõda tuleb aeg, mil neid hooneid tarvis läheb. Sõda lõppes 1972. aastal Bangladeshi riigi tekkega; see oli uus rahvus, Pakistanist täiesti sõltumatu. Selle raamatu viimaseks fotoks on must laik põhjapoolse väljaku treppidel: see on koht, kuhu kukkus vaenlase lennuk. Hämmastaval kombel oli see ainus kahju, mis hooned sõja vältel kandsid.

Mu isa reisis Bangladeshi viimast korda 1974. aasta jaanuaris. Parasjagu käis Rahvuskogu istungitesaali katuse ehitus ja kompleks oli saanud uue riigi auks uue nime. See kandis nüüd nime Sher-e-banglanagar – ’Bengali Tiigri linn’.

***

Peaaegu 30 aastat pärast Lou surma sõitsin ma Dhakasse, et pildistada Sher-e-banglanagari filmi “Minu arhitekt” tarbeks. Esimene mulje Rahvuskogu hoonest üle lõunapoolse laia aasa oli täiesti põrutav. Ma pole kusagil mujal tunnetanud inimese müstikat, kohalolu ja puhast tahtejõudu tugevamalt kui selles kohas, mis on mu kodust nii kaugel.

See hoone näeb välja ühtaegu iidne ja tänapäevane. See võinuks valmis saada alles aasta eest või olla seisnud seal tuhandeid aastaid. Kuid eeskätt on tunda, et see hoone kuulub sinna. Tol pärastlõunal oli lõunapoolne väljak ja kõik ümbritsevad paigad inimesi täis – nad sportisid, pidasid piknikku, said kokku ja nautisid päeva. Järve ühes otsas toimusid pulmad. Mis kunagi oli äärelinna eikellegimaa, on nüüd muutunud linliku elu keskmeks.

Hoone sees – ülemise tasandi jalgteel, kust avaneb vaade Rahvuskogu istungitesaali ümbritsevale suurele sisetänavale – kohtasin ma meest nimega Wares. Ta oli õppinud Dhakas koolis, kui Lou seal viibis, ehkki polnud ise arhitektiga kunagi kohtunud. Esmalt noomis ta mind sellepärast, et kavatsen sinna nii lühikeseks ajaks jääda, küsides, kuidas ma peaksin suutma selle hoone rikkalikkuse ära tabada, peatumata seal vähemalt aasta, nägemata ehitist monsuuni ajal. Siis ta äkitselt leebus ning rääkis, mida ta ise Loust arvab.

See oli võimatu, hoone riigi jaoks, nagu me olime, 30 või 50 aastat tagasi – siin polnud ju midagi, ainult riisipõllud /…/ Ja kuna me ta siia kutsusime, siis tundis ta endal vastutust lasumas. Ta tahtis olla meie Mooses. Tema tõi meile demokraatia. Ta polnud poliitiline inimene, aga salamisi tõi ta meile demokraatia jaoks mõeldud asutuse, kust me saime tõusta /…/. Ta andis meile selle hoone ja meie mõtted on alati temaga.

Bengali Tiigri linn maksis mu isale tasu suurema osa tema elu viimasest osast. Ta loobus paljust, et seda projekti teostada, nagu ka paljud teised, kes temaga koos töötasid. Olin enne sellesse kohta jõudmist omaette imestanud, kas see oli tõesti seda kõike väärt. Waresi sõnu kuulates ja väljakul inimesi silmitsedes, Rahvuskogu hoone ees tuules uhkelt lehvivat Bangladeshi lippu, nende demokraatia ja rikkaliku kultuuri sümbolit, märgates sai mulle kõik selgeks. Jah, see oli seda väärt.

Autor Nathaniel Kahn. Trükitud kordusena Raymond Meieri loal, tema raamatust “Dhaka” © 2004.

 Tõlkinud Tiina Randus

Nathaniel Kahn kasvas üles Philadelphias ning õppis stipendiaadina Yale’i ülikoolis, kus ta sai Gordoni auhinna töö eest teatridirektorina. 1989. aastal kirjutas ja lavastas N. Kahn off-Broadwayl näidendi “Owl’s Breath”. 1992. aastal oli ta dramaatilise lühifilmi “The Room” kaasautor, mis jutustab poisist, kelle tuba kukub majast välja. Film linastus Sundance’i filmifestivalil ning võitis ka auhinna Cannes’i filmifestivalil.

Innuka keskkonnakaitsjana pühendas Kahn mitu aastat koostööle Miranda Productionsiga mitme keskkonnaalase dokumentaalfilmi tootmisel, sh “My Father’s Garden, Wilderness: The Last Stand”. Pärast hulk aastaid kestnud toetuste otsimist ja leidmist sai Kahn end lõpuks pühendada oma esimesele täispikale filmile “My Architect”, mis leidis laia rahvusvahelist tunnustust ja kandideeris 2004. aastal ka Oscarile. Filmi esmaesitlus Eestis toimus Louis Kahni päevadel Saaremaal 2006. aasta oktoobris. Mullu valmis N. Kahni uusim mängufilm “Two Hands: The Leon Fleisher Story”, mis kandideeris tänavu kevadel samuti Oscarile.