uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Mike Davis. Slummide Planeet

Ühel täiesti tavalisel päeval juba järgmisel aastal sünnib Lagose slummis Ajegunles üks laps; üks noor mees põgeneb kodukülast Jakarta tuledesärasse ning üks puruvaeseks jäänud farmer kolib oma perega mõnesse Lima arvukatest pueblo jovenes’test. Sündmus iseenesest on ebaoluline ja täiesti märkamatu. Ometi jõuab inimkond just nii oma ajaloo pöördepunkti: esmakordselt ületab linnaelanike arv maaelanike arvu. Tegelikult, kui arvestada Kolmanda Maailma rahvastikuandmete ebatäpsust, võib see epohhi loov muutus juba toimunudki olla.
Maa on urbaniseerunud isegi kiiremini kui Rooma Klubi kurikuulsas maltusiaanlikus 1972. aasta raportis „Limits of Growth” („Kasvu piirid”) algselt prognoosis. 1950. aastal oli üle miljoni elanikuga suurlinnu 86. Praegu on neid 400 ja 2015. aastaks vähemalt 550.[1]City’d on 1950. aastast peale tõesti endasse tõmmanud peaaegu kaks kolmandikku rahvastiku globaalsest plahvatuslikust juurdekasvust ning kasvavad pidevalt miljoni lapse ja migrandi võrra nädalas.[2]Praegu on linnaelanikke (3,2 miljardit) rohkem kui oli maailmas rahvast 1960. aastal. Maal elavate inimeste arv on samal ajal saavutanud oma kõrgseisu (3,2 miljardit) ja hakkab 2020. aastast kahanema. Mis tähendab, et suurlinnad annavad edaspidi kogu rahvastiku kasvu, ja see kasv tipneb 10 miljardiga 2050. aastal.[3]

Urbanistlik klimakteerium
Kus on metropoli kangelased, kolonisaatorid, ohvrid?
Brecht, päevikust (1921).

Üheksakümmend viis protsenti sellest inimkonna viimasest kasvust leiab aset arengumaade linnapiirkondades. Nende maade elanikkond kahekordistub peaaegu nelja miljardini juba järgmise põlvkonnaga. [4](Tegelikult on Hiina, India ja Brasiilia elanikkond kokku juba praegu enam-vähem võrdne Euroopa ja Põhja-Ameerika elanike arvuga.) Kõige märgatavam muutus saab olema uute üle kaheksa miljoni elanikuga megacity’de laiutamine, kuid ka see pole piir – tekivad rohkem kui 20 miljoni elanikuga hüper-city’d (Prantsuse revolutsiooni ajal oli nii palju linnaelanikke kogu maailmas).[5]1995. aastal oli ainult Tokyo ülekaalukalt esimesena selle lävepakuni jõudnud. 2025. aastaks on Far Eastern Economic Review prognoosi kohaselt juba ainuüksi Aasias kümme-üksteist nii suurt konurbanisatsiooni, näiteks Jakarta (24,9 miljonit), Dhaka (25 miljonit) ja Karacha (26,5 miljonit). Shanghai, mille kasvu Mao süsteemne urbaniseerimisvastane poliitika kümneteks aastateks külmutas, võib oma tohutul jõesuudmealal arvestada kuni 27 miljoni elanikuga.[6]Samas arvatakse Mumbai (Bombay) saavutavat rahvaarvuks 33 miljonit, kuigi mitte keegi ei tea, kas säärase gigantse vaesuse kontsentratsiooni korral on linn üldse suuteline bioloogiliselt või ökoloogiliselt toimima.[7]br />
Kuid olgugi megacity’d säravaimad tähed urbanistlikus taevas, kaks kolmandikku rahvastiku kasvu raskusest langeb kahvatumatele teisejärgulistele suurlinnadele ning väiksematele linnastunud piirkondadele: kohtadele, kus, nagu rõhutavad ÜRO uurijad, „on nende inimeste mahutamise või neile teenuste pakkumise peale mõeldud liiga vähe või üldse mitte”.[8]Hiinas (millest ametlikel andmetel oli 1997. a 43% urbaniseerunud) on ametlike suurlinnade arv hüpanud 193-lt (1978. a) 640-le. Kuid nende suurte metropolide elanikkond on ülikasvule vaatamata tegelikult suhtarvuna linnaelanikkonna vähenev osa. Pigem on just väiksemad linnad ja hiljuti „sitistunud” linnad need, mis on endasse tõmmanud enamiku pärast 1979. aasta turureforme maal mittevajalikuks osutunud tööjõust.[9]Ka Aafrikas on mõnede hiigellinnade, näiteks Lagose (1950. a 300 000-lt on elanikkond tänaseks tõusnud 10 miljonile) supernoovataolise arengu kõrval tosinate kaupa väikelinnu ja oaase nagu Ouagadougou, Nouakchott, Douala, Antananarivo ja Bamako kasvanud suuremaks kui San Francisco või Manchester. Ladina-Ameerikas, kus kasv oli pikka aega peamiste suurlinnade monopol, on tõeline buum nüüd sekundaarsetes linnades nagu Tijuana, Curitiba, Temuco, Salvador ja Belém – „kasv on kiireim linnades, kus on 100 000 – 500 000 elanikku”.[10]

Enamgi veel, Gregory Guldin soovitab tungivalt käsitleda urbaniseerumist kui struktuurset transformatsiooni piki urbaan-ruraal kontiinumi üksikuid punkte ja intensiivset interaktsiooni nende vahel. Tema Lõuna-Hiina alusel tehtud põhjaliku uurimuse järgi urbaniseeruvad maapiirkonnad in situ, kuid põhjustavad samal ajal ka märkimisväärse migratsiooni. Väikelinnad muutuvad rohkem turu- ja xiang-linnade sarnaseks, suuremad linnad suurlinnade sarnaseks. Tulemuseks on Hiinas ja mitmel pool Kagu-Aasias hermafrodiitlik maastik, osaliselt urbaniseerunud maa, mis Guldini ning mitmete teiste väitel võib olla „oluline inimasustuse ja arengu uus tee … ei ruraalne ega urbanistlik, vaid nende segu, milles tihe suhete võrgustik seob suured linnakeskused ümbruskonna piirkondadega”.[11] Indoneesias, kus selline ruraal/urbanistliku hübriidi kujunemine on kaugele arenenud Jabotabekis (Jakarta ja seda ümbritsev regioon), nimetavad uurijad uusi maakasutusmudeleid desokota’deks ning arutlevad, kas need on üleminekumaastikud või täiesti uus urbaniseerumise vorm.[12]

Urbanistid arutlevad ka protsesside üle, mis seovad Kolmanda Maailma suurlinnu ebatavalistesse uutesse võrgustikesse, koridoridesse ja hierarhiatesse. Näiteks Pärlijõe (Hongkong – Guangzhou) ja Yangtze jõe (Shanghai) delta koos Pekingi – Tianjini koridoriga on kiirelt arenemas urbanistlik-industriaalseks megalopoliseks, mis on võrreldav Tokyo – Osaka, Reini jõe alamjooksu või New Yorgi – Philadelphia piirkonnaga. Kuid see võib olla alles esimene etapp veelgi suuremast struktuurist, mis on „katkematu urbanistlik koridor, mis ulatub Jaapanist ja Põhja- Koreast Lääne-Jaavani.”[13] Shanghai ühineb siis peaaegu kindlasti Tokyo, Osaka ja Londoniga „maailma suurlinnade” gruppi, mis kontrollib globaalset kapitalivõrgustikku ning informatsioonivoogusid. Uue urbanistliku korra hind oleks kasvav ebavõrdsus eri suurusega ja eri tüüpi linnade vahel ja sees. Näiteks Guldin tsiteerib Hiinas intrigeerivaid diskussioone, kas vanad sissetuleku ja arenguga seotud linna ja maa erinevused on nüüd asendumas väikeste suurlinnade ja rannikugigantide sama fundamentaalse lõhega.[14]

Tagasi Dickensi aegadesse
Ma nägin lugematul arvul asukaid, kes olid määratud pimeduse, mustuse, haiguste, roppuse, viletsuse ja varase surma valda.
Dickens, „A December Vision” (1850)

Kolmanda Maailma urbaniseerumise dünaamika ühtaegu kordab 19. ja 20. sajandi alguse Euroopa ja Põhja-Ameerika pretsedente, ent üllatab ka oma erilisusega. Hiina ajaloo suurim tööstusrevolutsioon liigutas inimesed kui Archimedese kangiga Euroopasuuruse elanikkonnaga ruraalsetest küladest suitsust lämmatatud taeva poole ronivatesse linnadesse – protsess, mille tulemusel „Hiina lakkab olemast eelkõige ruraalmaa, nagu ta aastatuhandeid oli olnud”.[15] Tõepoolest, Shanghai World Financial Centre võib varsti tunnistajaks olla tohutule urbanistlikule maailmale, mida Mao kujutledagi poleks osanud – ja tegelikult ka Le Corbusier mitte. Kahjuks aga ei kaasne arengumaades enamasti suurlinnade kasvuga Hiina jõuline tootmise-ekspordi mootor ega ka väliskapitali tohutu sissevool (praegu moodustab see kõigisse arengumaadesse investeeritust poole). Mujal on urbaniseerumine selle tagajärjel olnud radikaalselt eraldatud industrialiseerumisest, isegi arengust per se. Öeldakse küll, et see on paratamatu trend, silicon-kapitalismi loomupärane tendents eraldada toodangu kasv tööhõive kasvust. Aga Sahara-taguses Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Lähis- Idas ja osaliselt Aasias on kasvuta urbaniseerumine hoopis ilmsemalt globaalse poliitilise konjunktuuri pärand – 70-ndate lõpu võlakriis ja järgnenud IMF-i juhitud Kolmanda Maailma majanduse restruktureerimine 80-ndatel – kui täiustuva tehnoloogia raudne seadus. Enamgi veel, Kolmanda Maailma urbaniseerumine jätkus kaelamurdvas tempos (3,8% aastas 1960 – 93) ka 1980-ndatel ja 90-ndate alguses langeva reaalpalga, hüppeliselt tõusvate hindade ja raketina kõrgustesse sööstva tööpuuduse kiuste linnas.[16]

Niisugune „perversne” urbaanbuum oli vastuolus ortodokssete majandusmudelitega, mis ennustasid, et negatiivne tagasiside peaks maalt lähtuvat migratsiooni vähendama või selle isegi tagasi pöörama. Aafrika juhtum oli eriti paradoksaalne. Kuidas oli võimalik, et suurlinnades Côte d’Ivoire’is, Tansaanias, Gabonis ja mujalgi – maadel, mille majandus vähenes 2 – 5% aastas – kasvas rahvastik ikkagi 5 – 8% aastas?[17] Osaliselt peitub saladus muidugi selles, et IMF (ja nüüd WTO) põllumajandusliku deregulatsiooni ja „de-talupojastamise” poliitika kiirendas maal üleliigseks muutunud tööjõu liikumist linna slummidesse isegi vaatamata sellele, et linnad polnud enam töökohtade vorpimise paigad. Rahvastiku kasv linnades seiskunud või negatiivsest majanduskasvust hoolimata on „ülelinnastumise” (nagu mõned uurijad seda on nimetanud) äärmuslik pale.[18] See on lihtsalt üks paljudest ettearvamatutest kõrvalteedest, millele neoliberaalne ilmakord on suunanud aastatuhande urbaniseerumise.

Klassikaliste sotsiaalteooriate kohaselt Marxist Weberini usuti muidugi, et tuleviku suurlinnad liiguvad Manchesteri, Berliini ja Chicago jälgedes. Tõepoolest, Los Angeles, São Paulo, Pusan ja tänapäeval ka Ciudad Juárez, Bangalore ja Guangzhou ongi enamvähem klassikalisel trajektooril liikunud. Kuid enamik linnu lõunas on rohkem nagu Victoria-aegne Dublin, mis „oli unikaalne kõigi lääne 19. sajandil tekkinud slummide seas… [kuna] selle linna slummid polnud tööstusrevolutsiooni tulemus. Tegelikult kannatas Dublin 1800 – 1850 pigem de-industrialiseerimise pärast,” nagu on rõhutanud Emmet Larkin.[19] Samamoodi kasvasid Kinshasa, Hartum, Dar es Salaam, Dhaka ja Lima muljetavaldavalt, vaatamata ruineeritud tööstusele, kahanevale ühiskondlikule sektorile ja vaesusse vajuvale keskklassile. Globaalsed jõud, mis sundisid inimesi maalt lahkuma – mehhaniseerimine Jaavas ja Indias, toiduimport Mehhikos, Haitil ja Keenias, kodusõda ja põud kogu Aafrika mandril ning kõikjal toimuv väikeste ettevõtete konsolideerumine ja industriaalse ulatusega agroettevõtluse konkurents –, tunduvad toetavat urbaniseerumist isegi siis, kui linnade külgetõmme väheneb võlgade ja majandusraskuste tõttu drastiliselt. [20] Samal ajal on linnaelanikkonna kiire kasv, raha devalvatsioon ja riigi kokkuhoiupoliitika paratamatult toonud kaasa slummide tekke.[21] Tagajärg: suur osa urbanistlikust maailmast tormab tagasi Dickensi aegadesse.

Slummide hämmastav pealetung on ka möödunud aasta oktoobris[22] avaldatud ÜRO Human Settlements Programme’i (UN-Habitat) ajaloolise ja kainepilgulise raporti peateemaks.[23] „The Challenge of the Slums” („Slummide väljakutse”, edaspidi: „Slums”) on esimene tõeliselt globaalne urbanistliku vaesuse audit. Oskuslikult on integreeritud mitmesugused linnades tehtud uurimused Abidjanist Sydneyni koos andmetega majapidamiste kohta, kaasa arvatud esmakordselt ka vastavad andmed Hiina ja endise Nõukogude bloki osas (ÜRO autorid avaldavad erilist tänu Branko Milanovicile, kes on Maailmapanga ökonomist ja esimene mikrouuringute alal, millega võetakse võimsa luubi alla kasvav globaalne ebavõrdsus. Ühes oma töödest selgitab Milanovic: „Esimest korda inimkonna ajaloos on uurijate käsutuses piisavalt täpsed andmed sissetulekute või tarbimise kohta rohkem kui 90% kohta maailma rahvastikust.”)[24] „Slums” on ebatavaline ka intellektuaalse aususe poolest. Üks tööga seotud uurijaid ütles mulle, et nn Washingtoni konsensuse liikmed (Maailmapank, IMF jne) on alati survet avaldanud, et slummide globaalset teket ei defineeritaks kui globaliseerumise ja ebavõrdsuse tulemust, vaid pigem kui „halva valitsemise” tagajärge. Kuid kõnealune raport on end lahti rebinud traditsioonilisest ÜRO ettevaatlikkusest ja sisetsensuurist ning süüdistab otseselt neoliberalismi, eriti IMF-i struktuurse kohandamise programme. [25] „Nii riikliku kui rahvusvahelise sekkumise põhiline suund on viimase paarikümne aasta jooksul tegelikult suurendanud urbanistlikku vaesust ja slumme, kasvatanud eraldatust ja ebavõrdsust ning nõrgendanud linnaeliidi püüdu kasutada linnasid kasvumootorina.”[26]

„Slums” tõepoolest ei käsitle (või on see jäetud edaspidiseks) mõningaid kõige tähtsamaid maakasutusteemasid, mis tekivad superlinnastumisest ja informaalsest asustusest, kaasa arvatud äärelinnade plaanitu laienemine, keskkonna degradatsioon ja kriminaalsus. Eriti palju pole valgust heidetud ka protsessidele, millega sunnitakse tööjõudu maapiirkonnast lahkuma, ega haaratud laiaulatuslikku ja kiiresti kasvavat kirjandust linnavaesuse ja informaalse tööhõive soolise jaotumise kohta. Neid puudusi arvestamata on „Slums” aga hindamatu ning rõhutab olulisi uurimustulemusi ÜRO institutsioonilise autoriteedi abil. Kui IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) esindab pretsedenditut teaduslikku konsensust globaalse soojenemise osas, siis „Slums” sõnastab samavõrd autoriteetse linnavaesuse globaalse katastroofi hoiatuse (järgmine uurimus võiks ehk käsitleda nimetatud nähtuste kurjakuulutavat koosmõju).[27] Käesoleva ülevaate tarbeks annab see suurepärase raamistiku hindamaks urbaniseerumise, informaalse majanduse, inimliku solidaarsuse ja ajaloolise aspekti üle peetavaid debatte.

Vaesuse urbaniseerumine
Prügimägi tundus väga kaugele ulatuvat, siis aga, järkjärgult ja ilma mingi märgatava eraldusjoone või piirita, muutus see millekski muuks. Aga milleks? Mingiks läbimatuks rajatiste segadikuks. Pappkarbid, vineer ja mädanevad lauad, roostes ja klaasideta autokered olid kokku pillutud moodustamaks asustust.
Michael Thelwell, „The Harder They Come” (1980)

Esimene „slummi” definitsioon ilmus Vaux’[28] 1812. aasta „Vocabulary of the Flash Language’is”, kus see on sõna „räkit” või „kriminaalne kaubandus” sünonüüm.[29] Koolera-aastateks (1830 – 40) vaesed küll pigem elasid slummides kui et praktiseerisid seda. Põlvkonna võrra hiljem tunnistati slummide olemasolu Ameerikas ja Indias, mõistes seda üldiselt rahvusvahelise nähtusena. „Klassikaline slumm” oli kurikuulus, kolkunud ja maaliline paik, kuid üldiselt nõustuti Charles Boothiga, et kõiki slumme iseloomustab räämas lobudike segadik, ülerahvastatus, vaesus ja pahed. 19. sajandi liberaalidele oli moraalne dimensioon tähtsaim ning slummi kujutati eelkõige paigana, kus sotsiaalne kõnts ebamoraalses ja tihti mässulises toreduses mädaneb. „Slums’i” autorid heidavad kõrvale viktoriaanliku halvustava suhtumise, kuid säilitavad klassikalise definitsiooni: ülerahvastatud, vaene või informaalne eluase, puhta vee nappus ja viletsad sanitaartingimused, ebaturvalisus. [30]

Eeltoodud definitsioon on tegelikult väga konservatiivne slummi mõõdupuu: paljud lugejad on üllatunud ÜRO andmetest, et ainult 19,6% Mehhiko linnarahvast elab slummides. Kuid isegi sedavõrd range definitsiooni järgi väidab „Slums”, et 2001. aastal oli slummiasukaid vähemalt 921 miljonit: peaaegu sama palju oli rahvast kogu maailmas, kui noor Engels Manchesteri viletsatel tänavatel käia söandas. Tõepoolest, neoliberaalne kapitalism on Dickensi romaanis „Bleak House” kirjeldatud kurikuulsat agulit Tom-All-Alone’s eksponentaalselt mitmekordistanud. Slummide asukad moodustavad juba uskumatu 78,2% linnaelanikkonnast majanduslikult kõige viletsamatel maadel ja kolmandiku kogu maailma linnarahvastikust.[31] Enamiku Kolmanda Maailma vanusestruktuuri järgi otsustades on vähemalt pool slummide elanikest alla 20-aastased.[32] Kõige rohkem on slummielanikke Etioopias (tervelt 99,4% linnaelanikkonnast), Tšaadis (ka 99,4%), Afganistanis (98,5%) ja Nepalis (92%).[33] Vaeseim linnarahvas elab ilmselt Maputos ja Kinshasas, kus (teiste allikate kohaselt) kaks kolmandikku elanikest teenib vähem, kui oleks vaja miinimumtoidukoguse hankimiseks.[34] Dehlis kostab planeerijate kibedat kurtmist, et on tekkinud slummid slummis, s.t kodutud on hõivanud väikesed vabanenud ruumid perifeersetes ümberasustamise kolooniates, kuhu brutaalselt viidi linnade vaeseid 1970-ndate keskel.[35] Kairos ja Phnom Penhis kolivad värsked linlased luba küsimata katustele või rendivad seal pinda, luues n-ö vabaõhuslumme.

Slummirahvast on tihti sihilikult ja vahel ka suuresti „alaloendatud”. Näiteks 1980-ndate lõpus oli Bangkokis ametlikult alla vaesuse piiri elavaid linlasi ainult 5%, ometi leidsid uurijad ligi veerandi elanikest (1,16 miljonit) just slummidest ja kodutute laagritest.[36] Ka ÜRO avastas hiljuti, et nad on oma arvutustes Aafrika linnades valitsevat vaesust tahtmatult märgatavalt vähendanud. Näiteks Angoola slummielanike arv on tõenäoliselt kaks korda suurem kui arvatakse. Samuti on vaeste urbaniitide arv Libeerias tegelikult suurem, mis ei ole ka üllatav, kuna Monroovia elanikkond kolmekordistus üheainsa aastaga (1989 – 90), kui paanikas maarahvas põgenes brutaalse kodusõja eest.[37]

Üldse võib Maal olla rohkem kui veerand miljonit slummi. Juba Lõuna-Aasia viis suurt metropoli (Karachi, Mumbai, Delhi, Kolkata ja Dhaka) koosnevad umbes 15 000 selgelt eristatavast slummikogukonnast, kus elanikke üle 20 miljoni. Veelgi suurem slummielanikkond asub urbaniseeruval rannikualal Lääne-Aafrikas, samal ajal kui teised tohutud vaesuse kobarlinnad sirutuvad üle Anatoolia ning Etioopia mägiste piirkondade, haaravad Andide ja Himaalaja jalami; levivad plahvatuslikult México, Johannesburgi, Manila ja São Paulo pilvelõhkujate ümber ning asustavad loomulikult Amazonase, Nigeri, Kongo, Niiluse, Tigrise, Gangese, Ayeyarwady ja Mekongi jõe kaldaid. Selle slummide planeedi elukvartalid on paradoksaalselt ühtaegu halastamatult sarnased ja spontaanselt unikaalsed: nii Kolkata bustee’d kui Mumbai chawl’id ja zopadpatti’d, Karachi katchi abadi’d, Jakarta kampung’id, Manila iskwater’id, Hartum’i shammasa’d, Durbani umjondolo’d, Rabati intra-murios’ed, Abidjani bidonville’id, Kairo baladi’d, Ankara gecekondu’d, Quito conventillo’d, Brasiilia favela’d, Buenos Airese villa miseria’d kui México colonia populare’d. Need on ilustamata vastandid fantaasiaküllastele teemaparkidele, mida Philip K. Dick on nimetanud kodanlikeks eemalolumaailmadeks (bourgeois offworlds), kus globaalne keskklass eelistab end üha enam muust maailmast eraldada. Klassikaline slumm oli manduv siselinn, kuid uued slummid asuvad tüüpiliselt pigem urbanistlike plahvatuslike ruumi laienduste veertel. Selliste suurlinnade nagu México, Lagos või Jakarta horisontaalne kasv on muidugi olnud äärmuslik, ja valgslummistumine on arengumaades samavõrd suur probleem kui eeslinnade levik rikastes maades. Näiteks Lagose hoonestatud ala kahekordistus ainsa aastakümnega, aastatel 1985 – 1994.[38] Lagose kuberner ütles raporti koostajatele möödunud aastal, et „umbes kaks kolmandikku riigi pindalast (3 577 km2) võiks liigitada lobudike kvartalite või slummide kategooriasse”.[39] Tõepoolest, ÜRO korrespondent kirjutab:
„Suur osa linnast on müsteerium… valgustamata teed lähevad mööda jäätmete kanjonitest ja asenduvad siis pinnaseteedega, mis looklevad läbi 200 slummi, kraavid on puhastamata reovett täis… Keegi isegi ei tea kindlalt, kui palju seal üldse inimesi on: ametlikult 6 miljonit, kuid enamiku ekspertide arvates palju rohkem, 10 miljonit, rääkimata igal aastal tapetud inimeste või HIVi nakatunud inimeste arvust”.[40]

Ja Lagos on kõigest suurim sõlmpunkt 70-miljonilises slummikoridoris, mis sirutub Abidjanist Ibadani: see on ilmselt suurim ja pikim linnavaesuse jalajälg Maal.[41]

Slummi ökoloogia sõlmküsimus on muidugi asustusruum. Winter King väidab hiljutises uurimuses (avaldati Harvard Law Review’s), et 85% arengumaade linnaelanikest „on asustanud elupaiga illegaalselt”.[42] Maaomandi määramatus ja/või riikliku omandi kontrollimatus (viimase juhtumi puhul) on need „praod”, mille kaudu on linnadesse valgunud tohutu hulk rahvast. Slummiasustuse „organisatsiooniline külg” varieerub suuresti: korralikult distsiplineeritud maainvasioonidest Méxicos ja Limas keerukalt organiseeritud (aga enamasti illegaalsete) renditurgudeni Pekingi, Karāchi ja Nairobi äärelinnades. Isegi niisugustes suurlinnades nagu Karāchi, kus linna perifeeria on formaalselt valitsuse omand, „saab erasektor maaga spekuleerimisest madala sissetulekuga majapidamiste arvel tohutut kasumit”. [43] Tegelikult lepivad riiklikud ja kohalikud poliitilised süsteemid tavaliselt informaalse asustuse (ja illegaalse eraspekulatsiooniga) niikaua, kuni nad suudavad kontrollida slummide poliitilist palet ja altkäemaksu või renditulu regulaarne voog ei katke. Ilma ametlike maakatastrite või kinnisvararegistriteta on slummielanikud surutud poolfeodaalsesse sõltuvusse kohalikest ametnikest ja parteide suurtest ninadest. Ebalojaalsus võib tähendada elupaigast väljatõstmist või lausa terve piirkonna hävitamist. Samal ajal jääb infrastruktuuri eluliselt oluliste osiste loomine urbaniseerumise tempost kaugele maha ja linnatagustel slummide aladel puudub tihti igasugune ametlik jäätmekogumise või sanitaarsüsteem üleüldse.[44] Ladina-Ameerika suurlinnade vaesed piirkonnad on selles mõttes paremas olukorras kui Lõuna-Aasia, kus on tagatud vaid miinimumteenused nagu vesi ja elekter. Paljudes Aafrika slummides pole aga sedagi. Nagu kuninganna Victoria valitsemisaja alguse Londonis, põhjustab inimeste ja loomade väljaheidetega reostatud vesi kroonilisi kõhuhaigusi, millesse sureb vähemalt 2 miljonit imikut ja väikelast aastas.[45] 57%-l Aafrika linnainimestest puuduvad elementaarsed sanitaartingimused ja suurlinnades nagu Nairobi peavad vaesed kasutama nn kempsukotikest (flying toilets – potilistumise asemel kasutatakse plastkotti).[46] Mumbai vaesemates piirkondades on sanitaarprobleem lahendatud normatiiviga üks tualetikoht 500 elaniku jaoks. Ainult 11% vaestest piirkondadest Manilas ja 18% Dhakas saavad kasutada ametlikke reoveesüsteeme.[47] Isegi HIV-i ja AIDS-i täiesti kõrvale jättes elab ÜRO arvates igast viiest Aafrika slummielanikust kaks nii suures vaesuses, et see on sõna otseses mõttes eluohtlik.[48] Samal ajal on linnade vaesed igal pool sunnitud elama asuma ohtlikesse ja ehituseks sobimatutesse paikadesse nagu järsud nõlvad, jõeorud, üleujutuse alad. Nad on asustanud ka rafineerimis- ja keemiatehaste ning toksiliste prügimägede tapva lähiümbruse ning raudteede ja maanteede ääred. Vaesus on „põhjustanud” urbaanse katastroofi, pretsedenditu sageduse ja ulatusega probleemi: pidevad üleujutused Manilas, Dhakas ja Rios, gaasitorustike põlemised Mexicos ja Cubatãos Brasiilias, Bhopali katastroof Indias, laskemoonatehase plahvatus Lagoses, ohvriterohked maalihked Caracases, La Pazis ja Tegucigalpas.[49] Vaeste linlaste kodanikuõigustest ilma jäetud kogukonnad on haavatavad ka äkiliste riiklike jõuvõtete suhtes, nagu näitas kurikuulus buldooseritöö Lagose rannaslummis, mis „riivas naabruses asuva Victoria saare rikaste elanike silma”, või 1995. aastal Pekingis külmal ajal likvideeritud tohutu kodutute linn Zhejiangcun.[50]
Kuid slummidel, olgu need kui eluohtlikud ja ebaturvalised tahes, on briljantne tulevik. Enamik maailma vaestest elab veel mõnd aega maal, kuid see kaheldava väärtusega tiitel läheb 2035. aastaks linnaslummide kätte.[51] Vähemalt pool Kolmanda Maailma linnarahvastiku plahvatuslikust kasvust läheb informaalsete kogukondade arvele. Kaks miljardit slummielanikku 2030. või 2040. aastaks on monstroosne, peaaegu hõlmamatu perspektiiv, kuid urbaanvaesus ületab slummid per se. Tõepoolest, „Slums” rõhutab, et mõnedes suurlinnades elabki vaeste enamus tegelikult rangelt võttes väljaspool slumme.[52] ÜRO Urban Observatory töögrupi linnauurijad hoiatavad, et aastaks 2020 võib urbaanvaesus haarata 45 – 50% kogu linnapopulatsioonist.[53]

Urbaanvaesuse suur pauk
Pärast müstilist naeru vahetasid nad kiiresti teemat. Kuidas said inimesed SAP-i üle elada ja tagasi kodus olla?
Fidelis Balogun, „Adjusted Lives” (1995)

Uue urbanistliku vaesuse evolutsioon ei ole olnud lineaarne. Lobudiklinnade aeglast lisandumist linnatuumadele saadavad vaesuse tormid ja slummiehituse äkilised puhangud. Kogumikus „Adjusted Lives” kujutab Nigeeria kirjanik Fidelis Balogun IMF-i mandaadiga struktuurse kohandamise programmi (Structural Adjustment Programme ehk SAP) tulekut 1980-ndate keskel kui looduskatastroofiga võrreldavat sündmust, mis hävitas igaveseks vana Lagose hinge ja „taasorjastas” Nigeeria linnarahva. „Selle majandusprogrammi kummaline loogika tundus olema, et hingevaakuva majanduse elustamiseks tuli kõigepealt viimnegi varandusekübemekene linnaelanike privileegideta enamusest välja SAPutada. Keskklass kadus kiirelt ning väheste üha rikastuvate rikaste jäätmetest sai puruvaeste mitmekordistunud hulkade toidulaud. Ajude äravool rikastesse araabia naftamaadesse ja läänemaailma omandas uputuse mõõtmed.”[54]

Baloguni etteheited teemal „privatiseerimine täie auruga ja iga päevaga kasvav nälg” või tema SAP-i halbade tagajärgede nimekiri tuleks asja üle elanutele kohe tuttav ette – mitte ainult Aafrika ülejäänud 30 SAP-ile vaid ka sadadele miljonitele elanikele Aasias ja Ladina-Ameerikas. 1980-ndad, kui IMF ja Maailmapank kergendasid suurema osa Kolmanda Maailma võlakoormat nende maade majanduse restruktureerimiseks, on just need aastad, kui slummidest sai paratamatus mitte ainult vaestele ruraalmigrantidele, vaid ka miljonitele traditsioonilistele urbaniitidele, keda „kohandamine” oli sundinud elupaika vahetama või viletsusse vajuma.

Nagu „Slums’is” rõhutatud, olid SAP-id „teadlikult antiurbanistliku iseloomuga” ja suunatud sellele, et tagasi pöörata mis tahes olemasolev „urbanistlik kalduvus” poliitikas, fiskaalstruktuuris või riiklikes investeeringutes. [55] Igal pool pakkus IMF suurte pankade, Reagani ja Bushi administratsiooni toel vaestele maadele ühtsama mürgist devalvatsiooni karikat: privatiseerimist, impordi kontrolli ning toiduainete subsideerimise lõpetamist, pealesunnitud tasulisust hariduses ja tervishoius ning avaliku sektori armutut vähendamist. (Kurikuulus 1985. aasta telegramm, kus rahandusminister George Shultz USAID ametnikelt nõudis: „enamikul juhtudel tuleb avaliku sektori firmad privatiseerida”.)[56] Samal ajal hävitas SAP maal elavad väikeomanikud subsiidiumide peatamisega, lükates nad „uju või upu” põhimõttel maailmaturule, kus domineerisid esimese maailma agroettevõtted.[57]

Nagu märgib Ha-Joon Chang, lõi SAP silmakirjalikult jalge alt „redeli” (s.t protektsionistlikud tariifid ja subsiidiumid), mida OECD riigid ise olid kasutanud tõusuteel põllumajandusest urbanistlike kõrge väärtusega kaupade ja teenuste poole.[58] „Slums” väidab sama, arvates, et „vaesuse ja ebavõrdsuse suurenemise peapõhjus oli riigi rolli vähenemine 1980. – 1990. aastatel”. Lisaks otseselt SAP-i tekitatud avaliku sektori kulutuste vähendamisele ja riigivarade müügile rõhutavad ÜRO ametnikud vähem märgatavat riigi osa vähenemist, mille tagajärjeks on subsidiaarsus: võimu devolutsioon valitsuse madalamatele ešelonidele ja eriti mittetulundusühendustele, mis on otseselt seotud peamiste rahvusvaheliste abiagentuuridega.

„Kogu niisugune pealtnäha detsentraliseeritud struktuur on seni arenenud maailmas hästi toiminud rahvaesinduse valitsusele võõras, kuna on väga kuulekas globaalse hegemoonia operatsioonide tarbeks. Domineeriv rahvusvaheline perspektiiv [s.t Washingtoni oma] muutub de facto arengu paradigmaks, nii et kogu maailm unifitseerub laias laastus kiiresti selliseks, mida toetavad doonor- ja rahvusvahelised organisatsioonid.”[59]

Urbaanne Aafrika ja Ladina-Ameerika said kõige rängema löögi IMF-i ja Valge Maja mahitatud kunstlikust depressioonist. Tõepoolest, paljudes maades oli 1980-ndatel SAP-i majanduslik mõju, millega kaasnesid pikaleveninud põud, tõusvad naftahinnad, kiirelt kerkivad intressid ja langevad kaupade hinnad, karmim ja kauakestvam kui suur depressioon.

Struktuurifondide kohandamine Aafrikas, nii nagu seda näeb Carole Rakodi tagantjärele, tähendab ka kapitali väljavoolu, tööstuse kollapsi, eksporttulu vähenemist või selle marginaalset kasvu, drastilisi tagasilööke linna avalike teenuste osas, kõrgustesse hüpanud hindu ja reaalpalkade tugevat tagasiminekut. [60] Kinshasas (erandlik üksikjuhtum või pigem ees ootavate muutuste märk?) pühkis assainissement minema riigiteenistujate keskklassi ning tekitas „enneolematu reaalpalkade languse”, mis omakorda kergitas kuritegevuse ja röövjõukude hulga õudusunenägude tasemele.[61] Dar es Salaamis langes avalike teenuste hulk inimese kohta 1980-ndatel 10% aastas, see oli reaalse riigi virtuaalne lammutamine.[62] Hartumis tekitas liberaliseerimine ja strukturaalne kohandamine kohalike arvates 1,1 miljonit n-ö uusvaest – „enamasti olid need inimesed, kes said varem palka või olid avaliku sektori töötajad”.[63] Abidjanis, mis on üks väheseid troopilise Aafrika suurlinnu, kus tööstussektor oli oluline ja linnateenused olemas, viis SAP sõna otseses mõttes deindustrialiseerimiseni, ehitustegevuse kollapsi ja ühistranspordi ning sanitaarolukorra kiire allakäiguni.[64] Baloguni vaatlusaluse Nigeeria üha urbaniseeruvas Lagoses, Ibadanis ja teistes linnades kasvas äärmine vaesus 1980. aastate 28%-lt hüppeliselt 66%-le 1996. aastal. „Tänane rahvuslik kogutoodang inimese kohta, umbes 260 dollarit, on madalam kui iseseisvuse saavutamisel 40 aastat tagasi ja madalamal 1985. aasta tasemest, mis oli 370 dollarit”.[65]

Ladina-Ameerikas ellu viidud SAP-id (tihti militaardiktatuuride toel) destabiliseerisid maamajandust ja samas ka rüüstasid linnade tööhõivet ja elutingimusi. 1970. aastal olid guevaristlikud foco’de „ruraalse mässu” teooriad kooskõlas kontinentaalse reaalsusega, kus maapiirkondade vaeste arv (75 miljonit) varjutas linnade oma (44 miljonit). Kuid 1980-ndate lõpuks elas vaeste enamus (115 miljonit 1990. a) linnade colonia’tes ja villa miseria’tes. Farmides ja külades oli 80 miljonit vaest elanikku.[66]

Samal ajal kasvas ebavõrdsus linnades plahvatuslikult. Santiagos käis Pinocheti diktatuuri buldooser üle lobudiklinnade ja hävitas varem radikaalse suhtumisega kodutud, sundides vaesed pered muutuma allegado’deks, kahe- või isegi kolmekordistades elanikke samadel rendipindadel. Buenos Aireses suurenes rikkaima decile osa sissetulekutest: kui 1984. aastal oli see 10 korda suurem kui vaeseimal, siis 1989. aastal juba 23 korda suurem.[67] Limas langes miinimumpalga väärtus IMF-i retsessiooni ajal 83% ja allpool vaesuspiiri elavate perede arv kasvas 17%-lt 1985. aastal 44%-ni 1990. aastal.[68] Rio de Janeiros mõõdeti ebavõrdsust klassikalise Gini koefitsiendiga: see hüppas 0,58-lt (1981) 0,67-le (1989).[69] Tõepoolest, 1980-ndad süvendasid maailma kõige ekstreemsema sotsiaalse maastiku orge ja teritasid tippe. (Vastavalt 2003. a Maailmapanga raportile on Gini koefitsiendid Ladina-Ameerikas 10 punkti kõrgemad kui Aasias, 17, 5 punkti kõrgemad kui OECD ja 20,4 punkti kõrgemad kui Ida-Euroopa maades.)[70]

Kogu Kolmandas Maailmas sundisid 1980-ndate majandusšokid inimesi regrupeeruma ühiste majapidamiste umber, eriti otsustavaks said noorte naiste ellujäämisoskused ja meeleheitlik leidlikkus. Hiinas ja Kagu-Aasias matsid miljonid noored naised end tootmisliinide taha ja tehaste viletsatesse tingimustesse. Aafrikas ja valdavas osas Ladina- Ameerikas (Mehhiko põhjapiiri äärsed linnad välja arvatud) seda võimalust ei olnud. Deindustrialiseerimine ja meeste avaliku sektori tööde likvideerimine sundis naisi uusi elatusallikaid leiutama tükitööliste, alkoholimüüjate, tänavakaupmeeste, koristajate, pesunaiste, kaltsukorjajate, lapsehoidjate ja prostituutidena. Ladina-Ameerikas, kus linnas elavate naiste osakaal tööhõives oli alati olnud madalam kui teistes maades, oli nende tung lihttööturule1980- ndatel aastatel eriti dramaatiline.[71] Christian Rogerson märgib ka, et kuigi Aafrikas peavad alkoholiputkasid ja käivad kaubitsejatena ringi enamasti naised, ei ole nad tegelikult ettevõtjad ega majanduslikult iseseisvad, vaid töötavad kellegi teise heaks.[72] (Need mikro-ekspluatatsiooni kõikjale ulatuvad ja pahelised võrgustikud, kus vaesed ekspluateerivad veel vaesemaid, on aruannetes tavaliselt esitatud paremas valguses.)

Linnarahva vaesumine feminiseerus massiliselt ka endistes COMECON-i maades pärast kapitalistlikku „vabanemist” 1989. aastal. 1990-ndate algul vuhises ülim vaesus endistes „üleminekumaades” (nagu ÜRO neid nimetab) 14 miljonilt 168 miljonile – pretsedenditu massiline pauperiseerumine, mida ajalugu polnud varem näinud.[73] Kui globaalses bilansis oli selle majanduskatastroofi osaline vallapäästja palju kiidetud Hiina edu oma rannikulinnade sissetulekute suurendamisel, siis Hiina turu „ime” hind oli „linnas töötavate inimeste palga ebavõrdsuse pöörane kasv… ajavahemikus 1988 kuni 1999” . Naised ja vähemused olid eriti halvas olukorras.[74]

Teoreetiliselt oleksid 1990-ndad muidugi pidanud parandama 80-ndatel löödud haavad ning laskma Kolmanda Maailma linnadel jalad uuesti kindlalt maha saada ja ehitada sillad üle SAP-i tekitatud ebavõrdsuse vaevavete. Kohanemise valule oleks pidanud järgnema globaliseerumise valuvaigisti. Ning 1990-ndad, nagu „Slums” kibedalt märgib, olidki esimene aastakümme, kus globaalne urbanistlik areng toimus peaaegu utoopiliste neoklassikaliste turuvabaduste parameetrite järgi.

„1990-ndatel laienes kaubandus peaaegu pretsedenditus ulatuses, kinnised alad avanesid ja sõjalised kulutused vähenesid… Kõik tootmises põhiline läks odavamaks, kuna intressid langesid kiiresti koos põhiliste tarbekaupade hindadega. Kapitalivood olid üha enam riiklikust kontrollist vabad ja said kiiresti liikuda kõige produktiivsematele aladele. Domineeriva neoliberaalse doktriini peaaegu perfektsetes tingimustes oleks võinud arvata, et aastakümme oleks pidanud olema puhta õitsengu ja sotsiaalse õigluse aeg.”[75]

Paraku jätkas urbaanvaesus oma väsimatut akumulatsiooni ja „lõhe vaeste ja rikaste maade vahel süvenes täpselt samamoodi, nagu see oli süvenenud ka eelmise 20 aasta jooksul, kusjuures inimeste ebavõrdsus enamasti suurenes või parimal juhul stabiliseerus.” Globaalne ebavõrdsus oli Gini koefitsiendi kohaselt uskumatu – 0,67 (Maailmapanga analüütikute andmed). See on matemaatiline ekvivalent olukorrale, kus vaeseim kaks kolmandikku maailmast saab nullsissetuleku ja ülemine kolmandik kõik ülejäänu.[76]

Üleliigsed inimesed?
Meie trügisime city ligiduses, klammerdudes selle tuhandesse ellujäämislootuse prakku… .
Patrick Chamoiseau, „Texaco” (1997)

1978. aastast alanud neoliberaalse globaliseerumise brutaalne tektoonika on analoogne nende katastroofiliste protsessidega, mis Kolmanda Maailma piirid kunagi imperialistliku Victoria ajastu lõpul (1870 – 1900) paika panid. Siis tõi suurte Aasia ja Aafrika peost suhu elavate talupoegkondade jõuga maailmaturule inkorporeerimine endaga kaasa miljonite surma näljahädades ning kümnete miljonite lahtirebimise nende traditsioonilistest elupaikadest. Lõplik tulemus ka Ladina-Ameerikas oli ruraalne poolproletariseerumine: tekitati tohutu suur globaalne vaesunud pooltalupoegade ja farmitööliste klass, kel puudus vähimgi turvatunne.[77] (Selle tulemusel ei saanud 20. sajandist mitte urbaansete revolutsioonide ajastu, nagu marksism oli kujutlenud, vaid ruraalsete ülestõusude ja talupojasõdade rahvusliku vabanemise püüdluste periood.) Tuleb välja, et struktuurne kohandamine on osutunud samavõrd fundamentaalseks inimsaatuste ümberkujundajaks. Või, nagu ütleb „Slums’i” autorite kurb kokkuvõte: „Selle asemel et olla kasvu ja jõukuse keskus, on linnad muutunud oskusteta, kaitsetute ja madalapalgaliste teenindus- ja kaubandustöötajate prügimäeks.” „Selle [informaalse] sektori kasv on liberaliseerimise otsene tagajärg,” väidavad nad ühemõtteliselt.[78]

Tõepoolest, globaalset informaalset töölisklassi (mis kohati kattub, aga ei ole identne slummielanikega) on peaaegu 1 miljard, mis teeb sellest kõige kiiremini kasvava ja kõige pretsedendituma sotsiaalse klassi Maal. Sellest ajast, kui antropoloog Keith Hart tõi Accras töötades esimest korda välja „informaalse sektori” mõiste (1973), on suur hulk avaldatud töid (mis enamasti ei suuda eristada mikro-akumulatsiooni hädavaevu oma tarbeks tootmisest) maadelnud urbaanvaeste ellujäämisstrateegiate uurimisega seotud teoreetiliste ja empiiriliste probleemidega.[79] Kuid üldiselt ollakse ühel meelel selles, et 1980-ndate kriis pööras segi formaalse ja informaalse sektori struktuuri positsiooni, soodustades informaalset ellujäämist kui primaarset eluviisi enamikus Kolmanda Maailma suurlinnades. Alejandro Portes ja Kelly Hoffman uurisid hiljuti SAP-i ja liberaliseerimise üldist mõju Ladina-Ameerika linnade klassistruktuurile 1970. aastast peale. Nende tulemused on kooskõlas ÜRO järeldustega: nimelt on nii riigiteenistujad kui formaalne tööliskond 1970-ndatest peale piirkonna kõikides riikides vähenenud ja vastupidi, majanduse informaalne sektor koos sotsiaalse ebavõrdsusega dramaatiliselt kasvanud. Erinevalt mõnedest uurijatest eristavad nad selgelt informaalse väikekodanluse (vähem kui viie töötajaga väikeettevõtete omanikud, ettevõtjad- professionaalid ja tehnilised töötajad) ja informaalse proletariaadi (ettevõtjad-töölised miinus professionaalid, tehnilised töötajad ja koduteenijad ning palgalised ja palgata töötajad väikeettevõtetes). Nad näitavad, et see väikeettevõtjate klass, mida Põhja–Ameerika ärikoolid nii väga armastavad, on tihti tegelikult avaliku sektori professionaalid või ajutiselt tööta oskustöölised. 1980. aastast on nende arv kasvanud 5%-lt 10%-le majanduslikult aktiivsest linnaelanikkonnast: see on trend, mis peegeldab „endistele palgatöötajatele peale sunnitud ettevõtjastaatust, mille põhjustas formaalse sektori tööhõive langus”.[80]

„Slums’i” järgi moodustab informaalsete töötajate arv arengumaade majanduslikult aktiivsest elanikkonnast umbes kaks viiendikku.[81] Inter-American Development Bank’i andmetel on informaalse majanduse tööhõive praegu 57% Ladina-Ameerika tööjõust ja hõlmab neli igast viiest uuest töökohast. [82] Teiste allikate kohaselt on üle poole Indoneesia linnaelanikest ja 65% Dhākā elanikest tegevad informaalses sektoris.[83] Ka “Slums’is” viidatakse uurimustulemustele, mille kohaselt annab informaalne majandusaktiivsus 33 – 40% linnade tööhõivest Aasias, 60 – 75% Kesk-Ameerikas ja 60% Aafrikas.[84] Tõepoolest, Sahara-taguse suurlinnades on „ametlike töökohtade” loomine sisuliselt lõppenud. ÜRO rahvusvahelise tööjõuorganisatsiooni (International Labour Organization, ILO) uurimuses Zimbabwe linnade tööjõuturu kohta 1990-ndate alguse „stagflatsioonilise” struktuurse kohandamise tingimustes leitakse, et formaalne sektor tekitas ainult 10 000 uut töökohta aastas, samal ajal kui tööjõudu lisandus rohkem kui 300 000 võrra aastas.[85] Ka „Slums’i” hinnangul on lausa 90% urbaanse Aafrika uutest töökohtadest järgmisel aastakümnel nii või teisiti informaalsest sektorist.[86]

Kauboikapitalismi eestkõnelejad, näiteks parandamatu optimist Hernando de Soto, võivad ju näha seda tohutut marginaliseerunud tööliste, riigiteenistujate ja endiste talupoegade hulka ärevil mesitaruna, kus ambitsioonikad ettevõtjad unistavad varalistest õigustest ja reguleerimata konkurentsiruumist, kuid ilmselt oleks arukam suuremat osa informaalseid töölisi käsitleda kui „aktiivseid” töötuid, kellel on valida mingisugustegi elatusvahendite või nälgimise vahel.[87] Ehk señor de Soto vabandab, aga ei ole tõenäoline, et kogu maailma umbkaudu 100 miljonit tänavalast hakkaks näiteks kas või nätsu müüma.[88] Ei hakka ka suurem jagu Hiina 70 miljonist ajuti tööta inimesest (floating workers), kes elavad varjatult urbaanperifeerias, lõpuks end kapitaliseerima väikeste alltöövõtjatena või integreeruma formaalsesse linnatöölisklassi. Ja informaalset töölisklassi, kes on igal pool nii mikro- kui makroekspluateerimise objektiks, ei kaitsta kunagi kusagil tööseadusandluse ega standarditega.

Enamgi veel, nagu väidab Alain Dubresson Abidjani näite põhjal, „käsitöö ja väikekaubanduse dünaamika sõltub suuresti palgatöötajate nõudlusest”. Ta hoiatab ILO ja Maailmapanga kultiveeritud illusiooni eest, et „informaalne sektor võib edukalt asendada formaalset sektorit ning ergutada akumulatsiooniprotsessi, millest piisab rohkem kui 2,5 miljoni elanikuga linna tarbeks”.[89] Tema hoiatust kordab Christian Rogerson, kes Portese ja Hoffmaniga sarnaselt eristab ellujäämist tagava kasvavast väikeettevõtlusest, ning kirjutab esimese kohta: „Üldiselt võib öelda, et nende, enamasti naiste hallatud ettevõtete puhul jäävad sissetulekud tavaliselt alla isegi elustandardi miinimumile ja investeeringud on minimaalsed, oskusväljaõpet pole üldse ning võimalus areneda edukaks ettevõtteks on kaduvväike.” Kui isegi suurlinnade formaalsektori palgad Aafrikas on nii madalad, et majandusteadlased ei suuda aru saada, kuidas töötajad hakkama saavad, siis informaalsest tertsiaarsest sektorist on vaestele saanud ekstreemse darvinistliku konkurentsi areen. Rogerson toob näiteks Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika, kus informaalsed nišid nagu alkoholi- ja muud putkad (spaza’d), mis on enamasti naiste käes, on praeguseks drastiliselt täis ja kasumi kadumise tõttu ka ise kaduma määratud.[90] Ühesõnaga, informaalse tööjõu makroökonoomika tegelik sisu on absoluutse vaesuse reprodutseerimine. Kuid informaalne proletariaat ei ole väikekodanluse alamklass ega ka mitte reservtööjõu armee või lumpenproletariaat mingis kauges 19. sajandi tähenduses. Osaliselt on seal tõesti potentsiaalset tööjõudu formaalmajanduse jaoks ja arvukad uurimused on välja toonud, kuidas Wal-Marti ja teiste megakompaniide allhanked hargnevad sügavale colonia’te ja chawl’ide sisemusse. Kokkuvõttes on slummirahva enamik internatsionaalses majanduses ikkagi tõeliselt ja radikaalselt kodutu.

Slummide kasvulava on muidugi globaalne maakeskkond, kus suurtes mahtudes agrotööstus ebavõrdses konkurentsis traditsioonilise ruraalühiskonna „õmblustest lahti rebib”, nagu meenutab meile Deborah Bryceson.[91] Sedamööda, kuidas ruraalpiirkonnad potentsiaali kaotavad, astuvad slummid nende asemele kui varutööjõu mülgas, kus enesealalhoiu-tootmisega suudetakse sammu pidada üha kangelaslikumate eneseekspluatatsiooni saavutustega ja edasise konkurentsivõitlusega juba niigi tihedalt täis ellujäämisniššide pärast.[92] „Moderniseerimine”, „areng” ja nüüd ka piiranguteta „turg” on oma osa kätte saanud. Miljardi inimese tööjõud on ülemaailmsest süsteemist välja tõrjutud ja kes oskaks neoliberaalsetes tingimustes kujutleda mingitki tõenäolist stsenaariumi nende produktiivseteks töötajateks või masstarbijateks reintegreerimiseks?

Marx ja püha vaim
[Ja Jumal ütleb:] Ja aeg tuleb, kui vaene mees ütleb, et tal pole midagi süüa ja töö saab otsa…Ja siis läheb vaene mees ja võtab vägisi, et süüa saada. Ja siis võtab rikas mees relva ja astub töömehega sõtta…ja veri voolab tänavatel nagu taevane vihmavaling.
Ennustus „Azusa ärkab” (1906)[93]

Hiliskapitalistlik inimkonna „lootusetu osa” kõrvaletõrjumine on seega juba toimunud. Üle maailma tohutult kasvanud informaalne töölisklass on pealegi täiesti enneolematu strukturaalne muutus, mida ei osanud ette näha ei klassikaline marksism ega moderniseerimise toetajad. „Slums” esitab väljakutse sotsiaalteooriatele, et hoomataks uudset olukorda, kus tegelikel globaalsetel kõrvalejäänutel puudub sotsialiseeritud tööjõu strateegiline majanduslik jõud, aga nad on massidena kontsentreerunud lobudiklinnadesse, mis ümbritsevad urbaanrikaste kindlustatud enklaave.

Linna taandarengu tendentsid olid muidugi olemas ka 19. sajandil. Euroopa industriaalrevolutsioonid ei olnud võimelised absorbeerima kogu elukohta muutnud tööjõudu, eriti pärast 1870-ndaid, kui avati mandripõllumajandus Põhja-Ameerika preeriate hävitavale konkurentsile. Kuid massiline immigratsioon mõlema Ameerika ja Okeaania, aga ka Siberi asundustesse oli dünaamiline „varuventiil”, mis hoidis ära mega-Dublinite tekke ja ka seda sorti ülivaeste anarhismi leviku, mis oli tavaline enamikus Lõuna-Euroopa kõige rohkem kannatanud osades. Tänapäeva üleliigne tööjõud aga seisab silmitsi pretsedenditute barjääridega, sõna otseses mõttes kõrgtehnoloogilise piirikaitsega, mis blokeerib laiaulatusliku migratsiooni rikastesse maadesse. Rahvastiku ümberpaigutamise programmid piirialadel nagu Amazonas, Tiibet, Kalimantan, Paapua Uus-Guinea laastavad keskkonda ja tekitavad etnilisi konflikte, ilma et vaesus Brasiilia, Hiina või Indoneesia linnades märkimisväärselt väheneks.

Seega jääb slumm 21. sajandi üleliigse inimkonna mahutamise ainsaks täiesti legaalseks lahenduseks. Kuid kas pole slummid uinuvad purske ootel vulkaanid, nagu kartis Victoria-aegne kodanlus? Või saab armutu darvinistliku olelusvõitluse toel urbanistliku involutsiooni kõrgeimaks vormiks ennasthävitav vägivald, kui üha rohkem vaeseid inimesi võitleb samade informaalsete jäätmete pärast? Milline on informaalse proletariaadi ajalooline osa (historical agency), võimsaim marksistlikest talismanidest? Kas disinkorporeeritud tööjõudu saab reinkorporeerida globaalsesse õiguste taastamise projekti? Või pöörduvad vaesunud megalinnad tagasi preindustriaalse lumpeni aegadesse, kui see rahvahulk oli tarbimiskriiside ajal ajuti plahvatusohtlik, muidu aga populistlikke spektaakleid kasutades ja etnilisele ühtsusele apelleerides hõlpsalt juhitav? Või on mingi uus, ootamatu ajalooline subjekt à la Hardt ja Negri väsinult teel supersuurlinna poole?

Tegelikult pakub vaesust ja urbanistlikku protesti käsitlev kirjandus nii tõsistele küsimustele vähe vastuseid. Näiteks mõned uurijad on kahelnud, kas slummi vaeste etniliselt mitmekesine elanikkond või majanduslikult heterogeensed informaalsed töölised üldse moodustavadki mingis mõttes „klassi kui sellist”, veel vähem potentsiaalselt aktiivset klassi. Kindlasti kannab informaalne proletariaat „radikaalseid ahelaid” marksistlikus mõttes, s.t neil pole tootmisvahendeid ega võimalust mõjutada tootmisviisi. Kuid kuna juurtetuks muudetud ruraalmigrandid ja informaalsed töölised vahetusväärtusega tööjõud suuresti ei ole või peavad piirduma majapidamistöödega rikaste kodudes, on neil vähe võimalusi osa saada kollektiivse töö kultuurist või ulatuslikumast klassivõitlusest. Nende sotsiaalne tegevuspaik on slummi tänav või turg, mitte tehas või rahvusvaheline tootmisliin.

Informaalsete tööliste võitlus on pigem episoodiline ja ebajärjekindel, nagu rõhutab John Walton uurimuses sotsiaalsete liikumiste kohta vaestes linnades. Fookuses on tavaliselt tarbimisprobleemid: maa hõivamine odava elupaiga otsingutel ning mässud toidu ja teenuste hindade tõusu vastu. Vanasti vähemalt „leevendas arengumaade urbaanprobleeme pigem patrooni-kliendi suhe kui rahva aktiivsus”.[94] 1980-ndate võlakriisist peale on Ladina-Ameerika neopopulistlikud liidrid ekspluateerinud linnavaeste meeleheitlikku soovi stabiilsema, püsivama struktuuriga igapäevaelu järele. Kuigi Walton seda lausa välja ei ütle, ei ole urbanistlik informaalne sektor populistlike päästjate toetamisel ideoloogiliselt eriti pirtsakas või valiv olnud: skaala ulatub Fujimorist Peruus Chávezini Venezuelas.[95] Aafrikas ja Lõuna- Aasias aga, vastupidi, võrdub urbaanne klientelism liigagi tihti etnoreligioossete sallimatute domineerimise ja nende õudusunenäo-sarnaste etnilise puhastuse ambitsioonidega. Kurikuulsatest näidetest võiks tuua antimoslemi miilitsa Lagoses (Oodua Rahvakongress) ja poolfašistliku Shiv Sena liikumise Bombays.[96]

Kas niisugused 18. sajandi protestivormid säilivad ka 21. sajandil? Tõenäoliselt on minevik tulevikus kehvavõitu teejuht. Uus urbanistlik maailm areneb enneolematu kiirusega ja tihti etteaimamatutes suundades. Igal pool seab vaesuse jätkuv akumuleerimine eksistentsiaalse julgeoleku ohtu ja toidab vaeste üha ebatavalisemat majanduslikku leidlikkust. Võib-olla on olemas tasakaalupunkt, mille ületamisel linna igapäevaelu saast, ummikud, ahnus ja vägivald võimust võtavad ja ad hoc tsiviliseeritus ning slummide ellujäämisvõrgustikud alla jäävad. Vanas ruraalses maailmas olid kindlasti lävepakud (tihti näljahädast määratud kõrgusega), millest üleastumine viis otse sotsiaalsete ekstsessideni. Praegu ei tea veel keegi, milline on uute vaesuse suurlinnade iseenesliku süttimise sotsiaalne temperatuur. Tõepoolest, vähemalt hetkel on Marx loovutanud ajaloo näitelava Muhamedile ja Pühale Vaimule. Kui Jumal suri tööstusrevolutsiooni-aegsetes suurlinnades, siis tema tõusis taas arengumaade postindustriaalsetes city’des. Kahe ajastu urbaanvaesuse kultuurikontrast on tavatu. Nagu Hugh McLeod on näidanud Victoria ajastu töölisklassi religiooni käsitluses, oli Marxil ja Engelsil üldiselt õigus, kui nad arvasid, et urbaniseerumine põhjustab töölisklassi sekulariseerumist. Kuigi Glasgow ja New York olid osaliselt erandid, võib väita, et „töölisklassi kirikust eemaldumise seos kasvava klassiteadlikkusega on teatud mõttes vaieldamatu”. Kui slummides õilmitsesidki väikesed kirikud ja oma tõde otsivad sektid, oli põhisuund aktiivne või passiivne uskmatus. Juba 1880-ndatel mõjus Berliin välismaalastele skandaalselt kui „kõige ebareligioossem suurlinn maailmas” ja Londonis oli keskmine täiskasvanud kirikuskäijate hulk proletaarses East Endis ja Docklandsis 1902. aastaks vaevalt 12% (ja needki valdavalt katoliiklased). [97] Barcelonas andis anarhistlik töölisklass muidugi kirikutele kinga Semana Trágica ajal, samas kui Sankt-Peterburgi, Buenos Airese ja isegi Tokyo sõjakad töölised haarasid ahnelt uute uskude järele, mida pakkusid Darwin, Kropotkin ja Marx.

Teisest küljest, tänapäeval on populistlik islam ja kristlik nelipühilus (ja Shiva kultus Bombays) hõivanud 20. sajandi alguse sotsialismi ja anarhismiga analoogse sotsiaalse koha. Näiteks Marokos, kus igal aastal lisandub rahvast kubisevatesse linnadesse pool miljonit ruraalemigranti ja kus pool elanikkonnast on alla 25-aastased, valitsevad slumme tegelikult islamistlikud liikumised nagu šeik Abdessalam Yassini asutatud Õiglus ja Heaolu. Nad organiseerivad õhtukoole, õigusabi riiklike kuritarvituste ohvritele ja ravimeid haigetele; toetavad palverännakuid ja maksavad matuste eest. Nagu peaminister Abderrahmane Youssoufi, sotsialistlik juht, kelle monarhia kunagi riigist välja saatis, hiljuti Ignacio Ramonet’le tunnistas: „Me [vasakpoolsed] oleme ise ka kodanlasteks muutunud. Me oleme end rahvast ära lõiganud. Meil on vaja oma vanad kvartalid tagasi võita. Islamistid on meie traditsioonilise elektoraadi ära meelitanud. Nad lubavad rahvale maapealset taevast.” Ja islamijuht omakorda ütles Ramonet’le: „Seistes silmitsi riikliku hoolimatuse ja igapäevaelu brutaalsusega avastavad inimesed tänu meile solidaarsuse, eneseabi ja vendluse. Nad mõistavad, et islam on humanism.”[98]

Ladina-Ameerikas ja suures osas Sahara-tagusest Aafrikast on populistliku islamiga analoogses rollis nelipühilus. Kristlus on praeguseks muidugi enamasti mitte-lääne religioon (kaks kolmandikku toetajaid ei ela Euroopas ega Põhja-Ameerikas) ja nelipühilus on kristluse üks dünaamilisemaid misjoneid vaestes linnades. Nelipühiluse ajalooline eripära on, et see on esimene maailmareligioon, mis on peaaegu täiesti kasvanud välja urbaanse slummi pinnasest. Nelipühiluse juured on metodismi ekstaatilisuses ja Aafrika-Ameerika spirituaalsuses. Nelipühilus „ärkas”, kui Püha Vaimu läbi hakkasid Los Angelese vaestekvartalites (Azusa Street) 1906. aastal peetud palvemaratoni eri rassidest osalised üksteist mõistma. Spirituaalse baptismi, imeliste tervenemiste, karismaatilisuse ja saabuva kapitali ja töö vahelise maailmasõja aastatuhandevahetuse usu ümber ühinenud varane Ameerika nelipühilus oli, nagu religiooniajaloolased on korduvalt märkinud, algselt prohvetlik demokraatia, mille ruraalsed ja urbaansed piirkonnad kattusid vastavalt populismi ja IWW (Industrial Workers of the World) ideedega.[99] Tõepoolest olid ka nelipühiluse algusaegade misjonärid Ladina-Ameerikas ja Aafrikas nõus „elama äärmises vaesuses, peaaegu või päris ilma rahata, enamasti teadmata, kus nad järgmiseks ööks peavarju või toidupala leiavad.”[100] Nad ei hoidnud enda teada ka industriaalkapitalismi ja selle silmanähtava hävitustöö kriitikat.

On sümptomaatiline, et esimese Brasiilia kogukonna São Paulo anarhistlikus töölispiirkonnas asutas itaalia käsitöölisest immigrant, kes oli vahetanud Malatesta Vaimu vastu Chicagos.[101] Lõuna-Aafrikas ja Rodeesias lõi nelipühilus oma esimesed tugipunktid kaevanduste ja lobudiklinnade piirkonda, kus Jean Comaroffi järgi „tundus, et see sobis pragmaatiliste spiritistlike jõududega ja tasakaalustas urbanistliku töökogemuse isiksuse kaotuse ja jõuetusetunnet”.[102] Andes naistele suurema rolli kui teised kristlikud kirikud ning toetades karskust ja kasinust, on nelipühilusel alati olnud eriline tõmme „kõige viletsamatele üldises viletsuses: mahajäetud naistele, leskedele ja üksikemadele”, nagu märkis R. Andrew Chesnut Belémi baixada’de kohta.[103] Alates 1970-ndatest, suuresti tänu mõjule agulinaiste hulgas ja üldtuntud ükskõiksusele „värvi” suhtes, on sellest saanud ilmselt suurim vaeste linnainimeste iseorganiseerunud liikumine planeedil.[104]

Kuigi viimased väited, et „maailmas on 2002. aasta seisuga üle 533 miljoni nelipühilase”, on tõenäoliselt väheke liialdatud, võib pool sellest arvust täiesti mõeldav olla. Üldiselt arvatakse, et 10% Ladina-Ameerikast on nelipühilased (umbes 40 miljonit inimest) ja et just see liikumine on olnud ainuke märkimisväärne kultuuriline vastus äkilisele ja traumaatilisele linnastumisele.[105] Sedamööda, kuidas nelipühilus on üleilmastunud, on ta eri suundadesse hargnenud. Aga Libeerias, Mosambiigis ja Guatemalas on ameeriklaste spondeeritud kirikud sisse toonud diktaatorluse ja repressioonid, ja kui mõned USA kogudused on nüüd tõmmatud äärelinnafundamentalismi põhivoolu, siis Kolmanda Maailma nelipühilus on jäänud lähedasemaks algse Azusa tänava sajandivahetuse vaimuga.[106] Eelkõige, nagu leidis Chesnut Brasiilias, „jääb nelipühilus informaalse perifeeria religiooniks” (ja eriti Belémis „vaesematest vaesemaile”). Peruus, kus nelipühilus kasvab peaaegu eksponentaalselt Lima tohututes barriada’des, on sektide kasv ja informaalne majandus „ühtlasi nii reaktsioon kui tulemus”, nagu väidab Jefrey Gamarra.[107] Paul Freston lisab, et „see on esimene autonoomne massireligioon Ladina-Ameerikas… Juhid ei pruugi olla demokraatlikud, kuid nad on samast sotsiaalselt klassist.”[108]

Vastandina populistlikule islamile, mis rõhutab tsivilisatsioonilist järjepidevust ja usu klassideülest solidaarsust, säilitab nelipühilus Aafrika-Ameerika päritolust tulenevalt oma „väljaspoolseisja” identiteedi. Kuigi, nagu islam slummides, korreleerub ta informaalse töölisklassi ellujäämisvajadustega (organiseerides omaabi võrgustikke vaestele naistele, pakkudes usu abil ravimist kui parameditsiini ja tervenemist alkoholist ning uimastisõltuvusest, isoleerides lapsi tänavate kiusatustest jne), on selle põhiseisukoht, et linnastunud maailm on korrumpeerunud, ebaõiglane ja parandamatu. Tulevik näitab, kas see „neokoloniaalse modernsuse lobudik-linnades marginaliseerunud” religioon on tegelikult radikaalsemgi vastupanu kui „osalemine avalikus poliitikas või ametiühingutes”, nagu väidab Jean Comaroff oma raamatus Aafrika sionistlike kirikute kohta.[109] Kuid kuna vasakpoolsus slummides üldjuhul puudub, siis seisab nelipühiluse eshatoloogia imetlusväärselt vastu sellele Kolmanda Maailma suurlinnade saatusele, mille eest „Slums” hoiatab. Pühalikustades neid, kes elavad igas strukturaalses ja eksistentsiaalses mõttes tõeliselt eksiilis.

* Tõlgitud ajakirjast New Left Review 26, 2004.

 

   (↵ returns to text)
  1. UN Population Division, World Urbanization Prospects, the 2001 Revision. New York 2002.
  2. Population Information Program, Population Reports: Meeting the Urban Challenge, vol. xxx, no 4, Fall 2002, lk 1.
  3. Wolfgang Lutz, Warren Sandeson ja Sergei Scherbov, Doubling of world population unlikely. – Nature 387, 19. 06. 1997, lk 803-4. Kuid Sahara-taguse Aafrika rahvastik kolmekordistub ja India rahvastik kahekordistub.
  4. Global Urban Observatory, Slums of the World: The face of urban poverty in the new millennium? New York 2003, lk 10.
  5. Kuigi globaalse urbaniseerumise kiirus ei ole kahtluse all, võib teatud suurlinnade kasvutempo järsult pidurduda suurusest ja ummikutest tekkivate tõrgete tõttu. Sellise „polarisatsiooni pöördumise” tuntud näide on México, mille elanikkond pidi enamike ennustuste kohaselt 25 miljoni piiri ületama 1990-ndatel (praegu on see arv tõenäoliselt 18 või 19 miljonit). Vt Yue-man Yeung, Geography in an age of megacities. – International Social Sciences Journal 151, 1997, lk 93.
  6. Põhjalikumaks ülevaateks vt Yue-Man Yeung, Viewpoint: Integration of the Pearl River Delta. – International Development Planning Review, vol. 25, no. 3, 2003.
  7. Far Eastern Economic Review, Asia 1998 Yearbook, lk 63.
  8. UN-Habitat, The Challenge of the Slums: Global Report on Human Settlements 2003. London 2003, lk 3.
  9. Gregory Guldin, What’s a Peasant to Do? Village Becoming Town in Southern China. Boulder, CO 2001, lk 13.
  10. Miguel Villa ja Jorge Rodriguez, Demographic trends in Latin America’s metropolises, 1950–1990. – Alan Gilbert (toim), The Mega-City in Latin America. Tokyo 1996, lk 33-4.
  11. Guldin, Peasant, lk 14, 17. Vt ka Jing Neng Li, Structural and Spatial Economic changes and their Eff ects on Recent Urbanization in China. – Gavin Jones and Pravin Visaria (toim), Urbanization in Large Developing Countries. Oxford 1997, lk 44.
  12. Vt T. McGee, The Emergence of Desakota Regions in Asia: Expanding a Hypothesis. – Northon Ginsburg, Bruce Koppell and T. McGee (toim), The Extended Metropolis: Settlement Transition in Asia. Honolulu 1991.
  13. Yue-man Yeung, Fu-chen Lo, Global restructuring and emerging urban corridors in Pacifi c Asia. – Lo and Yeung (toim), Emerging World Cities in Pacifi c Asia. Tokyo 1996, lk 41.
  14. Guldin, Peasant, lk 13.
  15. Wang Mengkui, riiginõukogu nõunik, tsitaat: Financial Times, 26. 11. 2003. 1970-ndate lõpu turureformidest peale on maapiirkondadest suurlinnadesse kolinud peaaegu 300 miljonit hiinlast. Eeldatavasti järgneb neile lähiaastakümnetel veel 250 või 300 miljonit. (Financial Times, 16. 12. 2003.)
  16. Josef Gugler, Introduction—II. Rural–Urban Migration. – Gugler (toim), Cities in the Developing World: Issues, Theory and Policy. Oxford 1997, lk 43. Vastupidise vaatenurga, mis seab kahtluse alla Maailmapanga ja ÜRO andmed urbaniseerumise jätkuvalt kõrgest tasemest 1980-ndatel, annab Deborah Potts, Urban lives: Adopting new strategies and adapting rural links. – Carole Rakodi (toim), The Urban Challenge in Africa: Growth and Management of Its Large Cities. Tokyo 1997, lk 463 – 73.
  17. David Simon, Urbanization, globalization and economic crisis in Africa. – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 95.
  18. Vt Josef Gugler, Overurbanization Reconsidered. – Gugler (toim), Cities in the Developing World, lk 114 – 23. Vastandina piirasid endise Nõukogude Liidu ja maoistliku Hiina käsumajandus rännet linnadesse ja seega olid pigem „alaurbaniseerunud”.
  19. Jacinta Prunty, Dublin Slums 1800–1925: A Study in Urban Geography. Dublin, 1998, lk ix.
  20. „Seega, madala sissetulekutega maadel ei pruugi suurem langus linnaelanikkonna sissetulekutes ilmtingimata kohe põhjustada linnadesse migreerumise vähenemist.” Nigel EK suvi.indd 107 7.07.2005, 17:36:01 108 Harris, Urbanization, Economic Development and Policy in Developing Countries. – Habitat International, vol. 14, no. 4, 1990, lk 21-22.
  21. Kolmanda Maailma urbaniseerumise ja globaalse võlakriisi kohta vt York Bradshaw ja Rita Noonan, Urbanization, Economic Growth, and Women’s Labour-Force Participation. – Gugler (toim), Cities in the Developing World, lk 9-10.
  22. St oktoobris 2003 (toim).
  23. Slums: vt täpsemalt viide 8.
  24. Branko Milanovic, True world income distribution 1988 and 1993. New York: World Bank, 1999. Milanovic ja tema kolleeg Schlomo Yitzhaki on esimesed, kes arvutasid ülemaailmse sissetulekute jaotumise eri maadelt laekunud majapidamiste uuringute andmete põhjal.
  25. Õigluse huvides tuleb märkida, et UNICEF on juba aastaid IMF-i kritiseerinud, juhtides tähelepanu sellele, et „arengumaade võlgu on oma eluga kinni maksnud sajad tuhanded lapsed”. Vt The State of the World’s Children. Oxford 1989, lk 30.
  26. Slums, lk 6.
  27. Võiks arvata, et niisugune uurimus tegeleb ühest küljest urbanistlike ohtude ja infrastruktuuride tõrgetega ning teisest küljest kliimamuutuste mõjudega põllumajandusele ja migratsioonile.
  28. James Hardy Vaux, Austraalia kriminaalide slängi sõnaraamatu koostaja. (Toim)
  29. Prunty, Dublin Slums, lk 2.
  30. Slums, lk 12.
  31. Slums, lk 2-3.a
  32. Vt A. Oberai, Population Growth, Employment and Poverty in Third World Mega-Cities. New York 1993, lk 28. 1980. aastal moodustas suurte OECD city’de 0–19 kohort 19 – 28% rahvastikust; Kolmanda Maailma mega-city’d 40 – 53%.
  33. Slums of the World, lk 33-34.
  34. Simon, Urbanization in Africa, lk 103; ja Jean-Luc Piermay, Kinshasa: A reprieved mega-city? – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 236.
  35. Sabir Ali, Squatters: Slums within Slums. – Prodipto Roy and Shangon Das Gupta (toim), Urbanization and Slums, Delhi 1995, lk 55 – 59.
  36. Jonathan Rigg, Southeast Asia: A Region in Transition. London 1991, lk 143.
  37. Slums of the World, lk 34
  38. Salah El-Shakhs, Toward appropriate urban development policy in emerging mega-cities in Africa. – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 516.
  39. Daily Times of Nigeria, 20.10.2003. Lagos on kasvanud plahvatuslikumalt kui ükski teine Kolmanda Maailma suurlinn, välja arvatud Dhaka. 1950. a oli seal ainult 300 000 asukat, kuid siis kasvas see peaaegu 10% aastas kuni 1980. aastani, kui kasvutempo aeglustus umbes 6%-ni (mis on ikkagi väga kiire kasv) struktuurse kohandamise aastatel.
  40. Amy Otchet, Lagos: the survival of the determined. – UNESCO Courier, juuni 1999.
  41. Slums, lk 50.
  42. Winter King, Illegal Settlements and the Impact of Titling Programmes. – Harvard Law Review, vol. 44, no. 2, September 2003, lk 471.
  43. United Nations, Karachi, Population Growth and Policies in Megacities series, New York 1988, lk 19.
  44. Infrastruktuuri puudumine loob loendamatuid nišše informaalsetele töölistele: vee müümine, sibivedu, prügi ümbertöötlemine, gaasivedu jne.
  45. World Resources Institute, World Resources: 1996–97, Oxford 1996, lk 21.
  46. Slums of the World, lk 25.
  47. Slums, lk 99.
  48. Slums of the World, lk 12.
  49. Näidisuurimuseks vt Greg Bankoff , Constructing Vulnerability: The Historical, Natural and Social Generation of Flooding in Metropolitan Manila. – Disasters, vol. 27, no. 3, 2003, lk 224 – 38.
  50. Otchet, Lagos ja Li Zhang, Strangers in the City: Reconfi gurations of Space, Power and Social Networks within China’s Floating Population. Stanford 2001; Alan Gilbert, The Latin American City. New York 1998, lk 16.
  51. Martin Ravallion, On the urbanization of poverty. World Bank paper, 2001.
  52. Slums, lk 28.
  53. Slums of the World, lk 12.
  54. Fidelis Odun Balogun, Adjusted Lives: stories of structural adjustment. Trenton, NJ, 1995, lk 80.
  55. The Challenge of Slums, lk 30. „Urban bias’e” teoreetikud nagu Michael Lipton, kes termini 1977. aastal kasutusele võttis, väidavad, et põllumajandus on arengumaades pigem alakapitaliseeritud ja suurlinnad suhteliselt „üleurbaniseerunud”, kuna fi skaal- ja fi nantspoliitika eelistab urbaaneliiti ning moonutab investeeringuvooge. Suurlinn on maapiirkonna vampiir. Vt Lipton, Why Poor People Stay Poor: A Study of Urban Bias in World Development. Cambridge, 1977.
  56. Tsitaat: Tony Killick, Twenty-fi ve Years in Development: the Rise and Impending Decline of Market Solutions. – Development Policy Review, vol. 4, 1986, lk 101.
  57. Deborah Bryceson, Disappearing Peasantries? Rural Labour Redundancy in the Neoliberal Era and Beyond. – Bryceson, Cristóbal Kay and Jos Mooij (toim), Disappearing Peasantries? Rural Labour in Africa, Asia and Latin America. London 2000, lk 304-5.
  58. Ha-Joon Chang, Kicking Away the Ladder: Infant Industry Promotion in Historical Perspective. – Oxford Development Studies, vol. 31, no. 1, 2003, lk 21. „Arengumaade sissetulek elaniku kohta kasvas 1960 – 1980 3% aastas, kuid 1980 – 2000 ainult 1,5%… Seega on neoliberaalsed majandusteadlased paradoksi ees: arengumaad arenesid palju kiiremini, kui nad kasutasid „halba” poliitikat aastatel 1960 – 1980 võrreldes järgmise kahekümne aastaga, kui kasutusele võeti ”hea” (või vähemalt „parem”) poliitika.” (lk 28).
  59. Slums, lk 48.
  60. Carole Rakodi, Global Forces, Urban Change, and Urban Management in Africa. – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 50, 60-61.
  61. Piermay, Kinshasa, lk 235-6; Megacities, Time, 11.01. 1993, lk 26.
  62. Michael Mattingly, The Role of the Government of Urban Areas in the Creation of Urban Poverty. – Sue Jones and Nici Nelson (toim), Urban Poverty in Africa. London 1999, lk 21.
  63. Adil Ahmad and Ata El-Batthani, Poverty in Hartum.
    – Environment and Urbanization, vol. 7, no. 2, 1995, lk 205.
  64. Alain Dubresson, Abidjan. – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 261-263.
  65. World Bank, Nigeria: Country Brief, September 2003.
  66. UN World Urbanization Prospects, lk 12.
  67. Luis Ainstein, Buenos Aires: a case of deepening social polarization. – Gilbert (toim), Mega-City in Latin America, lk 139.
  68. Gustavo Riofrio, Lima: Mega-city and mega-problem. – Gilbert (toim), Mega-City in Latin America, lk 159; Gilbert, Latin American City, lk 73.
  69. Hamilton Tolosa, Rio de Janeiro: Urban expansion and structural change. – Gilbert (toim), Mega-City in Latin America, lk 211.
  70. World Bank, Inequality in Latin America and the Caribbean. New York, 2003.
  71. Orlandina de Oliveira and Bryan Roberts, The Many Roles of the Informal Sector in Development. – Cathy Rakowski (toim), Contrapunto: the Informal Sector Debate in Latin America. Albany 1994, lk 64 – 68. EK suvi.indd 108 7.07.2005, 17:36:03 109
  72. Christian Rogerson, Globalization or informalization? African urban economies in the 1990s. – Rakodi (toim), Urban Challenge, lk 348.
  73. Slums, lk 2.
  74. Albert Park et al., The Growth of Wage Inequality in Urban China, 1988 to 1999. – Maailmapanga materjalid, veebruar 2003, lk 27 (tsitaat); ja John Knight ning Linda Song, Increasing urban wage inequality in China. – Economics of Transition, vol. 11, no. 4, 2003, lk 616.
  75. Slums, lk 34.
  76. Shaohua Chen and Martin Ravallion, How Did the World’s Poorest Fare in the 1990s? Maailmapanga materjalid, 2000.
  77. Vt Mike Davis, Late Victorian Holocausts: El Ni?o Famines and the Making of the Third World. London 2001, eriti lk 206 – 209.
  78. Slums, lk 40, 46.
  79. Keith Hart, Informal income opportunities and urban employment in Ghana. – Journal of Modern African Studies, 11, 1973, lk 61 – 89.
  80. Alejandro Portes and Kelly Hoff man, Latin American Class Structures: Their Composition and Change during the Neoliberal Era. – Latin American Research Review, vol. 38, no. 1, 2003, lk 55.
  81. Slums, lk 60.
  82. Economist, 21.03.1998, lk 37.
  83. Dennis Rondinelli and John Kasarda, Job Creation Needs in Third World Cities. – Kasarda and Allan Parnell (toim), Third World Cities: Problems, policies and prospects. Newbury Park, ca 1993, lk 106-107.
  84. Slums, lk 103.
  85. Guy Mhone, The impact of structural adjustment on the urban informal sector in Zimbabwe. – Issues in Development discussion paper no. 2, International Labour Office, Geneva n.d., lk 19.
  86. Slums, lk 104.
  87. Orlandina de Oliveira ja Bryan Roberts rõhutavad õigupoolest, et linnade tööjõu kõige alumist kihti ei tuleks identifi tseerida „mitte lihtsalt töö nimetuse või selle järgi, kas töö on formaalne või informaalne, vaid selle järgi, milline on perekonna sissetuleku leidmise strateegia”. Linnavaeseid saab eksisteerida ainult „sissetulekute, elukoha, toidu ja teiste ressursside jagamise tõttu” kas sugulaste või kaasmaalastega. (Urban Development and Social Inequality in Latin America. – Gugler, Cities in the Developing World, lk 290.)
  88. Tänavalaste statistika: Natural History, July 1997, lk 4.
  89. Dubresson, Abidjan, lk 263.
  90. Rogerson, Globalization or informalization?, lk 347 – 351.
  91. Bryceson, Disappearing Peasantries, lk 307-8.
  92. Cliff ord Geertzi originaalse, leidliku defi nitsiooni järgi on „involutsioon” „kinnistunud, kehtestatud vormi ülekasutamine nii, et see muutub jäigaks detailide liigse sisemise lihvimise tõttu”. (Agricultural involution: Social development and economic change in two Indonesian towns, Chicago 1963, lk 82.) Proosalisemalt võib (nii ruraal- kui urbaan-) involutsiooni kirjeldada kui pidevalt kasvavat tööjõu eneseekspluateerimist (teised faktorid ei muutu), mis jätkub kiiresti vähenevatele tuludele vaatamata seni, kuni mingitki sissetulekut saab.
  93. Azusa Street Awakening – nelipühilaste liikumine Los Angeleses 1900 – 1906 (toim).
  94. John Walton, Urban Confl ict and Social Movements in Poor Countries: Theory and Evidence of Collective Action. – Konverentsi „Cities in Transition“ materjalidest, Humboldti Ülikool, Berliin, juuli 1987.
  95. Kurt Weyland, Neopopulism and Neoliberalism in Latin America: how much affi nity? – Third World Quarterly, vol. 24, no. 6, 2003, lk 1095 – 1115.
  96. Võluva, kuigi võibolla isegi hirmutava ülevaate Shiv Sena mõjulepääsust Bombays vana kommunistliku ja ametühingupoliitika asemele annab Thomas Hansen, Wages of Violence: Naming and Identity in Postcolonial Bombay. Princeton 2001. Vt ka Veena Das (toim), Mirrors of Violence: Communities, Riots and Survivors in South Asia. New York 1990.
  97. Hugh McLeod, Piety and Poverty: Working-Class Religion in Berlin, London and New York, 1870–1914. New York, 1996, lk xxv, 6, 32.
  98. Ignacio Ramonet, Le Maroc indécis. – Le Monde diplomatique, juuli 2000, lk 12-13. Veel üks endine pahempoolne rääkis Ramonet’le: „Peaaegu 65% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Bidonvilles’ elanikud on eliidist täielikult ära lõigatud. Eliit on neile sama, mis kunagi olid prantslased.”
  99. Robert Mapes Anderson väidab oma vastuolulises nelipühiluse sotsioloogilises interpretatsioonis, et selle „alateadlik eesmärk” oli regelikult „revolutsiooniline” nagu teistelgi sajandivahetuse liikumistel (Vision of the Disinherited: The Making of American Pentecostalism. Oxford, 1979, lk 222.)
  100. Anderson, Vision of the Disinherited, lk 77.
  101. R. Andrew Chesnut, Born Again in Brazil: The Pentecostal Boom and the Pathogens of Poverty. New Brunswick, 1997, lk 29. Nelipühiluse ajaloolistest seostest anarhismiga Brasiilias vt Paul Freston, Pentecostalism in Latin America: Characteristics and Controversies. – Social Compass, vol. 45, no. 3, 1998, lk 342.
  102. David Maxwell, Historicizing Christian Independency: The Southern Africa Pentecostal Movement, c. 1908 – 60. – Journal of African History 40, 1990, lk 249; ja Jean Comaroff , Body of Power, Spirit of Resistance. Chicago, 1985, lk 186.
  103. Chesnut, Born Again, lk 61. Tõepoolest, Chesnut leidis, et Püha Vaim mitte ainult ei „rääkinud keeltega” , vaid ka parandas perekondade eelarvet. „Elimineerides meeste prestiižikompleksidega seotud kulutused, said koguduse liikmed vaesuse madalatelt ja keskmistelt astmetelt ronida ülemisse ešeloni, mõned jõudsid vaesusest… keskklassi alumistele astmetele”, lk 18.
  104. „Inimkonna senises ajaloos ei ole ükski mittepoliitiline, mittemilitaristlik, vabatahtlik liikumine kasvanud nii kiiresti kui nelipühilus viimase 20 aastaga.” Peter Wagner, eessõna: Vinson Synan, The Holiness-Pentecostal Tradition. Grand Rapids, 1997, lk xi.
  105. Kõrge hinnangu annavad David Barret ja Todd Johnson, Annual Statistical Table on Global Mission: 2001. – International Bulletin of Missionary Research, vol. 25, no. 1, Jaanuar 2001, lk 25. Synan ütleb, et 1997. a. oli 217 miljonit denomineeritud nelipühilast (Holiness, lk ix). Ladina-Ameerika kohta võrdle Freston, Pentecostalism, lk 337; Anderson, Vision of the Disinherited; ja David Martin, Evangelical and Charismatic Christianity in Latin America. – Karla Poewe (toim), Charismatic Christianity as a Global Culture. Columbia 1994, lk 74–75.
  106. Vt Paul Giff ordi suurepärane „Christianity and Politics in Doe’s Liberia” (Cambridge 1993). Samuti ka Peter Walshe, Prophetic Christianity and the Liberation Movement in South Africa. Pietermaritzburg 1995, eriti lk 110-101.
  107. Jefrey Gamarra, Confl ict, Post-Confl ict and Religion: Andean Responses to New Religious Movements. – Journal of Southern African Studies, vol. 26, no. 2, Juuni 2000, lk 272. Andres Tapia tsiteerib Peruu teoloogi Samuel Escobari, kes näeb Sendero Luminosot ja nelipühilasi kui „ühe mündi kahte kluge”: “mõlemad otsisid väljapääsu ebaõiglusest, ainult vahendid olid erinevad.” „Shining Pathlangus’e järel on nelipühilus võitnud vaeste peruulaste hinged.” (In the Ashes of the Shining Path. – Pacifi c News Service, 14.02.1996).
  108. Freston, Pentecostalism, lk 352.
  109. Comaroff , Body of Power, lk 259 – 263.