uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Michael Sorkin. Linnadisaini lõpp(eesmärgid)

I
Linnadisain (urban design, UD)  on jõudnud tupikusse. Ta on võõrdunud nii teoreetilisest debatist, kui ka tõsielu reaalsusest, mis hõlmab eksponentsiaalset ja transformeerivat maailmalinnade kasvu, teda kammitsevad nostalgia ja fatalism. Ta on järjest vähem võimeline leidma leidlikke lahendusi linnade ja linnakodanike morfoloogilistele, funktsionaalsetele ja inimlikele vajadustele. Samal ajal kui ülesanded muutuvad keerukamaks ja pakilisemaks, on eriala peavoolustunud, muutudes potentsiaalselt laiast ja lootusrikkast kontseptuaalsest kategooriast järjest enam paindumatuks, piiravaks ja igavaks vanade tavade järgimiseks.

Mitmes mõttes oli see üritus juba algusest peale sohilapse staatuses. Eriala alguspunktiks võib pidada 1956. aprillis Harvard Graduate School of Design’is (GSD) toimunud ja ohtralt tähelepanu pälvinud konverentsi, kus olid varjatud kujul olemas juba ka konfliktid ja vasturääkivused, mis on viinud tänapäeva linnaehituse intellektuaalse ja loomingulise inertsi staadiumisse. GSD dekaani, konverentsi korraldaja, ja alates 1947. aastast CIAMi  presidendi José Luis Serti jaoks oli üritus kindlasti osa viimsest jõupingutusest, et turgutada järjest enam lõhestuvat CIAM projekti. Järgneval aastal Dubrovnikus CIAM 10 kohtumisel kukkus see viimaks siiski kokku, suurel määral noorema Team 10 kasvava erimeelsuse tõttu. Aldo Van Eyck, üks selle grupi tugisambaid, nurises, et juba 1951. aastal toimunud CIAM 8-st saati oli organisatsioon „praktiliselt Harvardi „valitsuse” all”.

Serti eesmärgiks oli kaasata Ameerika linnad Euroopa modernistidest emigrantide Ateena Hartal põhinevaisse linnavisioonidesse ja teisalt katse taastada arhitektuuri – kunagi kõigi kunstide emaks kutsutu – kaduma kippuvat mõju linnalistes küsimustes, kus domineerisid planeerijad. Oma sissejuhatavas kõnes täheldas Sert: „Meie Ameerika linnad on pärast kiire kasvu ja eeslinnade laienemise perioodi jõudnud küpsuseni ja seega on neil tekkinud ka uusi kohustusi, mille laadseid möödaniku kiirelt arenevates linnades (boomtown’ides) ei tuntud.” Küpsuse mõiste tähendas ülekantud tähenduses seda, et Ameerika linnad olid jõudmas staadiumisse, kus neile omane korratu, isetekkeline morfoloogia tuli mingi suurema idee alusel korrastada – mõtteviis, mis jätkub siiani (samamoodi nagu Harvard jätkab imporditud staaride – alates Sertist kuni Gropiuse ja Koolhaasini – isiklike ideoloogiate omastamist).

Sert tõi esile kaks vaenulikku jõudu, mille vastu pidi UD astuma. Esimene neist oli „pealiskaudne” City Beautiful lähenemine, mis tema väitel „eiras probleemide lätteid ja pakkus vaid vaateaknaefekti”, kuna see ei järginud Ateena Harta „funktsionaalse linna” reegleid ning avaldus enamasti nostalgilises vormis. Teiseks kammitsevaks diskursuseks pidas ta linnaplaneerimist, mis Serti väitel oli arenenud teatud punktini, kus „teaduslik faas on rohkem rõhutatud kui loov”. Kontrastina pidi UD olema „see osa linnaplaneerimisest, mis tegeleb linna füüsilise osaga, … linnaplaneerimise kõige loovam faas, kus kujutlusvõime ja kunstilised oskused võiksid tähtsamat rolli mängida.

Kriitika delikaatsus peegeldas kindlasti modernistliku urbanismi dilemmat, kus ühiskondliku missiooni kuulutamise ja dogmaatilise formalismi konflikt oli suurenemas ja nendevaheline seos järjest nõrgem.

Sellegipoolest oli kindlasti tõene Serti väide, et akadeemiline planeerimine oli kinnistunud majanduslikesse, sotsiaalsetesse, poliitilistesse ja muudesse „mittearhitektuurilistesse” teemadesse, ning viiskümmend järgnevat aastat – täis sisemist ükskõiksust ja avalikku vaenulikkust – vaid kinnistasid ideelist võõrandumist. Teiselt poolt, rünnak City Beautiful’i beaux arts formalismi vastu – mis aastal 1956 oli suhteliselt anakronistlik – osutus vastuolulisemaks, kuid ootamatult etteaimavaks. Lõppude lõpuks väitis ju Sert, et oli vaja luua distsipliin, mis tooks linnaarhitektuuri tagasi kunstilise tunnetuse, kuid City Beautiful oli ilmselt tema maitsele vastuvõetamatu, olenemata sellest, mida ta võis arvata selle toimimise haarde, protofunktsionalistliku tsoneerimise ja esiplaanile tõstetud vormiküsimuste kohta. Kuid pealiskaudsuse süüdistus polnud siiski vaid modernistlik vastulöök ajaloolembelisele arhitektuurile. See pidi olema kooskõlas CIAM-i ühiskondliku programmiga – kohmaka katsega levitada Euroopa ratsionalismi näilise parandusprogrammina – ja konkreetselt realiseerima planeerijate ideid, kel polnud soovi või vahendeid luua arhitektuurseid tulemeid.

See teemadepundar – et linnad on tsivilisatsiooni jaoks olulised; et keskuste hülgamine eeslinnade kasuks pole hea lahendus; et planeerimine võiks anda kuju ühiskonnakorraldusele, olgu siis head või halba; ning et „õiged” ja sügavad arhitektuurilised projektid, mis hõlmaks kõiki linnaehituse füüsilisi komponente, lahendaks probleemid – on domineerinud urbanismis alates 19. sajandi algupoolest kuni tänapäevani. Ka selle diskursuse kriitika on olnud järjepidev: peame ettevaatlikult vältima totaliseerivaid skeeme, eriti selliseid, mille raames pakutakse välja keerukate sotsiaalsete ja keskondlike probleemide universaalseid vormilisi lahendusi, mis hävitavad inimlikke, kultuurilisi, ja loomulikke eripärasid ja usurpeerivad individuaalseid õigusi ülalt-alla juhtimisega.

Paljud konverentsil kohalviibijatest olid selgelt häiritud mitte ainult 1950. aastate Ameerika silmatorkava tarbimise ja valglinnastumise, vaid parasjagu täistuure võtva Ameerika linnauuenduse tõttu. Üllataval kombel olid just kohal viibivad mittearhitektid – nende seas Charles Abrams, Jane Jacobs, Lewis Mumford ja Lloyd Rodwin – need, kes nõudsid peenekoelist ühiskondlikku linna, laitsid linnauuenduse rassistlikke eesmärke ning mõistid hukka suuremastaabiliste turuloogikast lähtuvate lahenduste „türannia“. Tõepoolest, nende inimeste kohalviibimine – ükski neist polnud ei arhitektide domineeritud CIAMi ega Team 10 liige – kujutas endast CIAMi propageeritud ahtareeglilise urbanismi hävingu alget, seda paratamatult saastavat teise positsiooni, mis kummitab kitsalt mõistetud linnaehitust siiani.

See CIAMi kriitika polnud sugugi uudne. Oma põhjapanevas CIAMi käsitluses tsiteerib Eric Mumford Lewis Mumfordi kirja, kus viimane loetleb rea põhjusi, miks ta ei võtnud 1940. aastal vastu Serti ettepanekut kirjutada sissejuhatus  hiljem, 1942. aastal ilmunud erakordselt veidrale teosele „Kas me linnad säilivad?“ (Can Our Cities Survive?) Sarnaselt konverentsil viibivate mittearhitektide vastulausetega, oli Mumfordile vastumeelne linna käsitlemise viis, mis näiliselt jättis kõrvale poliitika ja kultuuri, ning taandas linna funktsioonid majutus-, ajaviite-, transpordi- ja tööstusskeemidele. „Poliitika ja kultuuriga seotud keskmed on linna olemuslikud tunnused: nendeta on tegemist ainult linnamassiga.” kirjutas Mumford ühe Serti mõttekäigu eriti silmatorkava lünga kohta.

1961 – aasta pärast seda kui Harvardis rajati ametlikult Urban Design kraadiõppeprogramm – avaldas Jane Jacobs kirjutise „Suurte Ameerika linnade elu ja surm”  (The Death and Life of Great American Cities), mis on funktsionalistliku urbanismi kriitikana siiani üldtunnustatud. 1960. aastate edenedes tuli igast suunast ägedaid ja tihedaid rünnakuid nende vormide ja eelduste vastu, millest oli läbi imbunud praktiliselt iga moodsa urbanismi aspekt. Kodanikuõiguste liikumine paljastas rassistlikud eesmärgid, mis olid paljude linnauuenduskavade ja kiirteede ehituse taga. Naisliikumine paljastas seksistlikud eelarvamused, millel põhines eeslinnade ja koduse ruumi korraldus. Keskkonnakaitse- ja tarbijaliikumised tõid päevavalgele autotööstuse mürgise ebaefektiivsuse ning USA enesekeskse, maailmahävitava ja raiskava hüpertarbimise. Kontrakultuur protesteeris modernistliku arhitektuuri verevaeste väljendusviiside ja Ameerika tavapäraste ühetaoliste ruumimudelite vastu. Muinsuskaitseliikumine ülistas ajalooliste linnatekstuuride, -struktuuride ja -suhete väärtust. Kohalikke kaasav planeerimine ja nende katsetused „eneseabi“ meetoditega vaestele elamute rajamisel järgis kasutajale võimu andmise, demokraatliku otsustamise, tehnoloogiavaesuse ja isiklike väljendusviiside mitmekesisuse ideoloogiat. Ning tänu rünnakule funktsionalistliku ortodokssuse vastu, mida õhutasid nii mässumeelsed teisitimõtlejad kui ka historitsistidest arhitektid, näis CIAMi reeglistik halvaendeline ja isegi naeruväärne.

Kõik see tekitas küsimusi, mis vormi see uus linnaehitus võtab ja millist linnaideoloogiat see kaitsma hakkab? Kuidas see reageerib kõikjal esilekerkivatele ja plahvatavatele keerukatele ühiskondlikele, poliitilistele ja keskkondlikele kriisidele? New York sai kõige nähtavamaks võitlustandriks ning aasta 1961 alustas kümnendit nii selgitava teesi kui ka antiteesi ilmumisega: ühtaegu anti välja Death and Life ning tsoneerimisseaduse muudatuse katkend, mis pööras pea peale 1961. aasta perimetraalselt hoonestust ja tänavalaiendusi eelistanud maaregulatsiooni ja eelistas hooneesise väljakuga kõrghoonetahukaid, andes Ville Radieuse’ile kauaoodatud ametliku õnnistuse.  Sellesse oli algusest peale sisse kirjutatud vastuolu: selline planeerimine oli juba aastaid domineerinud sotsiaalehituses ja linnauuenduskavades, ning atmosfäär linnas oli tormieelne. Situatsioon hakkas keerama Le Corbusier’i kõige idiomaatilisema mantlipärija, Robert Mosese vastu, kes elas kesklinnas läbi oma isikliku waterloo. Lükati ümber tema kaks plaani –  linnauuenduskava, mille raames oleks hävitatud Greenwich Village, ja Lower Manhattan Expressway plaan, mis pidi tegema maatasa selle linnaosa, mis nüüd on SoHo, et liiklus saaks kiiremini üle saare liikuda.

See võidukas vastupanu – mida veelgi enam õhutas samaaegne Penn Stationi kaotamine – aitas luua püsiva vastuseisukultuuri, väärtustada linna ajaloolist kudet ja tavasid ning julgustas kodanikke seisma õiguse eest jääda oma kodudesse ja naabruskondadesse. Jacobsi nüansseeritud naabruskonna vormi ja inimökoloogia kombineerimine oli – ja on siiani – täpselt sobiv teoreetiline alus UD praktikale. Kuigi tema eeskuju annab jätkuvalt jõudu naabruskonna algatustele ja kaitsele, on tema pärandit paraku diskrediteerinud muinsuskaitsjad, kes oma palju kitsamalt ja formaalsemalt fikseeritud haldusala tõttu selle selektiivselt vastu võtsid. Sellele aitasid kaasa ka biheivioristlikud kuritegevusega võitlejad alates Oscar Newmanist ning lõpetades Giuliani ja tema „nulltolerantsi” kaaskonnaga, ning institutsionaliseeritud linnaehituse üha laienev miiniväli, mis keskendus kitsalt oma Disney-urbanismile, surudes raevukalt maha kõik juhusliku ja normeerimatu, mis on avaliku osaluse kasvulava ja Jacobsi vitaalse linna tuum. Jacobsi keskendumine USA väljakujunenud keskkondadele ja põlglikkus uute linnade suhtes pidurdas kahjuks uuringuid, kuidas tema kahtlemata paikapidavad hea linna ideed teistsugustele lahendustele kaasa võiksid aidata.

1961 oli urbanistika annis mirabilis, mil ei ilmunud mitte ainult Jacobsi tekstid, vaid ka Jean Gottmani „Megalopolis“ ja Lewis Mumfordi „Linn ajaloos“ (The City in History). See hämmastav kolmikvõit – millele lisaksin veel Rachel Carsoni „Vaikse kevade“ (Silent Spring) aastast 1962 ja Ian McHargi „Disain kooskõlas loodusega“ (Design with Nature) aastast 1969 – koondab kriitika, mida jagavad nii linnakujundamine kui praktiliselt kõik mõtestatud linnauurijad. Ühiselt taastasid nad ökoloogia keskse koha – millega Chicago koolkond oli süstemaatiliselt tegelnud juba mitu aastakümmet varem – linnalistes süsteemides. Kuid ökoloogia ei ole fikseeritud mõiste ja seda on võimalik käsitleda vaid teatud vormides.  Ühest küljest võib linnadünaamika ökoloogiline mõistmine edendada tähelepanelikku juhtimist, kogukondi ja vastutustunnet. Teisalt võib see toetada ka determinismi, mis annab mõista, et linnalised mustrid on geneetilised samamoodi nagu kiilaspäisus ning linnaehitus on samaväärne kreatsionismiga, ilmutades ainult seda, mis on paratamatu.

Selles kontekstis püsib Mumfordi seisukoht eriti olulisena (kuigi tema mainet tõmbab tihtipeale alla tema matslik ja lühinägelik lähenemine Jacobsile). Mumford oli võrratu ajaloolise linna vormide ja tähenduste vaatleja, Patrick Geddesist alanud regionalistliku ökoloogia mantlipärija ning häbenematu aedlinnade austaja, mida Jacobs nii väga kirus. Mumfordi linnateleoloogia lõppeesmärk oli uuslinnade liikumine, mille ajaloolised kehastused ulatuvad Letchworthist Radburni ja Vällingbyni. Modernistlikus mõttes oli Mumford utopist, kes uskus läbimõeldud korrastatuse teraapilisse väärtusse ja formaalsete printsiipide tähtsusesse – muide samamoodi nagu Jacobs. Kuid Mumford mõistis ka oma opositsioonilise rolli sügavust ning nägi selgelt, kuidas võim on linnakoesse sisse kirjutatud. Mumfordi jaoks oli linn poliitikast läbi imbunud ja ta mõistis selle tulevikku õiglase ja võrdse ühiskonna võitlusväljana. Paraku näis see põhimõttekindel läbinägelikkus vaid tugevdavat tema paindumatut partisanipositsiooni.

Akadeemia siseselt kasvas ja tihenes UD erialana paralleelselt skeptilisusega selle kitsarinnalisuse suhtes. Aastal 1966 avaldas Kevin Lynch esimese artikli kriitilisest kirjutisteseeriast, milles ta üritas eristada UD-d laiemast linnakavandamise (city design) mõistest. Lynch’i kriitika oli ja on põhjapanev. Ta mõistis hukka UD takerdumise põhiliselt arhitektuursetesse projektidesse ja toetumise piiratud vormitüpoloogiale. Kõigis oma kirjutistes rõhutas Lynch linnadistsipliini vajadust, mis aduks paremini linna keerukaid keskkondi – selle võistevaid huvisid ja tegijaid, selle hoomamatuid ja mitmekihilisi kohti –, ning leidis, et vaja oleks komplekssemat lähenemist, mida arhitektuuri eriala ei võimalda. See aitaks kaasa linna peamise sotsiaalse eesmärgi saavutamisele – linnale, kus inimesed tegutsevad ja käituvad mitmel, sageli ettearvamatul viisil. Neid tegevusi tuleks käsitleda paljude inimeste arusaamu ühte põimides, mitte ainult modernismi universaalse – ükskõik kui „egalitaarse“ – subjektiivsuse seisukohast.

Kuid Lynch’i vaated olid ilmselges vähemuses, ning linnakujundamine kui praktika arenes kiirelt just neid radu pidi, mida Lynch pelgas. Aastal 1966 – Lynch’i esimese üllitise aegu (ühtlasi Robert Venturi „Keerulise ja vastuolulise arhitektuuri“ [Complexity and Contradiction in Architecture] ilmumise aastal) – rajas linnapea John Lindsay oma UD töögrupi, mis peagi muutus Linnadisaini Grupiks (Urban Design Group, UDG). See oli linnaplaneerimisameti pooleldi iseseisev eriüksus, et pääseda mööda tolle tohutust bürokraatiast. Planeerimisametis endas tegeldi parasjagu linna uue üldplaani kavandamisega ja ühtlasi oli see viimane kord, kui midagi säärast üritati. Kuigi hiiglaslikes, ühest allikast lähtuvates planeeringutes peituvad omad ohud, kummitab linna siiamaani tahtlik saamatus kõike põhjalikult läbi mõelda, nagu oleks mingi kujutletav piirjoon, mis pärsib produktiivsust. Skeptilisus suurte plaanide suhtes takistab isegi ajutiselt detailide kogusummat arvesse võtmast.

Planeerimisameti plaan – ambitsioonikas, aegunud ja vormispetsiifika osas kummaliselt vaoshoitud – kukkus linnanõukogus aastal 1969 armetult läbi, põhjuseks nii plaani ebaveenvus kui ka tollal pulbitsev kahtlus generaalplaanide kui selliste suhtes. UD kujutas endast selget alternatiivi nende suurte, infrastruktuuris kinni olevate, üks-suurus-sobib-kõigile, linnauuenduskavadest rüvetatud planeeringute kamandavale stiilile. Kajastades taassündinud huvi naabruskondade iseloomu ja ajalooliste vormide relevantsuse vastu, oli UDG peamiseks toimimisviisiks määrata konkreetse spetsiaalse reeglistikuga eripiirkondasid eesmärgiga säilitada ja esile tuua (vahel ka leiutada) nende spetsiifilist omapära. Piirkondadeks jaotamine vastavate tsoneerimis- ja kodeerimisstrateegiatega sai hiljem poliitilise toetuse ja laienes, kui planeerimisvõim anti allapoole, kohalike kogukondade nõukogudele. See oli osa suuremast administratiivsest detsentraliseerimisest, mis paraku hõlmas ka koolisüsteemi. Kuid liikumine naabruskonnapõhise planeerimise suunas on  üldiselt osutunud positiivseks arenguks, kuigi tegelikkuses on neil tõsiseid probleeme limiteeritud eelarvete ja kohalike nõukogude endi võimuvähesusega, ning siiani pole õnnestunud tasakaalustada kohalikke algatusi põhjalikuma visiooniga.

UDG töö oli oma ajastu vili, mis kaldus eelkõige modernismist ohustatud traditsioonilise tänavakeskkonna taastamise poole. Grupi pakutud soovitused sisaldasid ettekirjutusi tänavate tagasiastete, materjalide, arkaadide, tänavaviitade kohta ning vaatekoridore ja muid vormilisi vahendeid visuaalse ilme ühtlustamiseks. Need ettekirjutused defineerisid ühe hoobiga Ameerika linnaehituse ametliku repertuaari ja fikseerisid selle kitsama ühiskondliku eesmärgi toetada tänavakesksust (tänavaelu oli Jacobsi urbanismi keskpunktis) ning püüda tugevdada kohaliku identiteedi „tunnusmärke” teatrite piirkonnas, finantspiirkonnas ja Lincoln Center’is eesmärgiga luua külalislahkeid, toetavaid keskkondi kohtades, kus majanduslik kasutus on juba olemas, kuid nõrgenenud.

Muutuste esilekutsumiseks ette nähtud projektide väljatöötamise rahastamine ja rakendusstrateegiate otsimine kujutasid endast keerdküsimust, mis viis kahe linnaplaneerimises siiani keskse probleemse tulemini: boonustesüsteem ja ärisoodustuspiirkond  (Business Improvement District – BID). Nende vahendite tähtsus on aina kasvanud, sest riik on järjest rohkem innustunud „era- ja avaliku sektori partnerlusest” – protsessist, mis järjepidavalt defineerib avalikku huvi kui eraettevõtluse tegevuse soodustamist. Boonustesüsteem, kus teatud positiivse linnakäitumise „vastutasuks“ saab näiteks suurendada mahte, maksuvabastuse või madala intressiga finantseeringuid, on rajatud põhimõttelisele vastuolule: ühe avaliku hüve peab ära andma, et teist saada. Mahuküsimuses vahetatakse näiteks valgus- ja õhuküllasus ning mahupiirangud mõne „mugavuse” nagu väljaku või arkaadi vastu või vahetatakse lihtsalt asukoht kuskile pealtnäha vähem arendatud kohta. Rahalise toetusega ohverdab linn omaenda sissetulekuid – mis siis omakorda mõjutab kooliõpetajate ja politseinike töölevõtmist – väidetava ühiskondliku hüvangu nimel, mis seisneb äride „piiramises” või arvatavas kinnisvara „väärtuse” tõusus. Muidugi on mõlemad süsteemid pilgeni väljapressimis- ja korruptsioonivõimalusi täis, ning neid kasutatakse jätkuvalt täies mahus ära.

Kuigi äriedenduspiirkondade puhul ei ole tegemist samaväärsete toetustega, loovad need koos välistava kultuuri, milles linnaehituse (ja –majandamise) hüved suunatakse äriliste eesmärkidega tegijatele, kes tegutsevad väljaspool tavalist avalikku raamistikku, mis soodustab ebavõrdselt rikkaid naabruskondi, kes saavad endale sellist arengut lubada. Omavahel seotud eripiirkondade ja pealispindse arendamise, hulgiboonuste, maksuhüvitiste, äriedenduspiirkondade, muinsuskaitse ja keskklassistumise ahel moodustab nüüdseks nii New Yorgis  kui ka enamikus USA linnades peamise planeerimismehhanismi. See on järjekordne neoliberalistliku majanduse triumf, mille vaidlustamatuks eelduseks on muutunud arusaam, et riigi ülesanne on kindlustada kõrgemal asuvate jõukust – ideed, mis on praeguseks tekitanud riigi ajaloos kõige rängema sissetulekute vahe ning vaibumatu arendusbuumi, mis on Manhattanit – kus keskmine korteri hind on nüüd üle miljoni dollari – kiiresti muutmas maailma suurimaks tarastatud kogukonnaks.

UD on seda soodustanud just sellega, et on end näiliselt lahutatud planeerimise ühiskondlikest aspektidest, mida nime poolest väljendab ettevaatlik sekkumine ning tundlik lähenemine urbanismi füüsilistele külgedele. New Yorgis, kus linna juhtkond hindab kõiki arendusi järjekindlalt vaid kinnisvarahinna kõikumise alusel, praktiseerib planeeringuosakond peamiselt UD-d, rakendades neile tegeliku planeerimisjuhi, majandusliku arengu eest vastutava aselinnapea – mehe, kes tahaks olla Moses – poolt ette kirjutatud poliitikat. Kuigi tähelepanu linna nii uuele kui ka vanale arhitektuurile ja ruumile, selle kvaliteedile ja koele on ülimalt oluline, on selgem kui kunagi varem, et planeerimine on privilegeeritute väljendus. Olgu need staararhitektide projekteeritud korterid ultrarikastele, ajalooliste hoonete ja piirkondade säilitamine nende asukate kulul, tööstushoonete ohverdamine tulusa elamuarenduse nimel või eksponentsiaalsest kinnisvara hinnatõusust tulenev igapäevane väljaränne – igal pool näib linn ohverdavat oma rikkalikku ühiskondlike võimaluste keskkonda lihtsalt selleks, et hea välja näha.

UDG lähenemise olulisim füüsiline pärand on 1979. aasta Battery Park City planeering, mille autorid olid Alexander Cooper (endine UDG liige) ja Stanton Eckstut. Tänu selle õnnestunud elluviimisele ja uue traditsionalistliku linnaehituse võttestiku tabavale rakendamisele on saavutatav kontseptuaalne potentsiaal võrreldav Plan Voisin’ga. Seda endise prügila kohale rajatud vapustava asukohaga projekti juhtis spetsiaalselt ellu kutsutud riiklik üksus, millel oli eriluba lammutamisteks, ühildamiseks ning muud võimu, kaasa arvatud vabastatus peaaegu kõikidest kohalikest regulatsioonidest ja kooskõlastustest (veel üks Mosese pärand ja lõputult kasvav osa linna suurarenduste kokkumängudes). Projektiga üritati näidata linna hinge ja ajaloolisust läbinisti tehislikus keskkonnas. Muidugi mõjutas ka seda tugevalt  Colin Rowe’i ja Fred Koetteri 1978. aastal ilmunud „Kollaažlinn“ (Collage City), milles käsitleti linna kui koosmõjus toimivate kildude kogumikku – paljutõotav strateegia, millele nagu paljudele järgnevatele linnaehitusalastele ideedele sai saatuslikuks 17. sajandi Roomast pärineva vormivõttestiku praegusajale kohaldamise võimaluste läbimõtlematus. Kuna Battery Park City tõlgendas UDG linnaehituses kontekstuaalset tegurit nägevat historitsistlikku vaimu täiesti uue ja olemasoleva linnaga selgelt mitteseotud agendina, oli see ka ülioluline sild kujuneva uusurbanismi ja selle ühtlustava „traditsioonilisuse” positsioonini.

Nagu paljudel hilisematel uusurbanismi väljendustel  – rääkimata algsetest linnadest, mille põhjal vormilahendused tuletati – on ka Battery Park City’l omad voorused. Selle suurus on mõistlik ja väljanägemine konventsionaalselt korrastatud. Veeäärne promenaad on mugavate proportsioonidega, kenasti hooldatud ja õnnistatud ühe vapustavaima vaatega maamuna peal. Liiklus jalutamist märkimisväärselt ei sega (olgugi et praktiliselt puudub tänavaelu, mis võiks liiklust takistada). Puudujääkideks on ühtlaselt igav ja kuiv arhitektuur, rahvastiku ja kasutusviiside homogeensus, alternatiivide mahasurumine korrektsuse ettekäändel ning kummaline eraldatusetunne, üleüldine simulaakrumi mulje, samuti poliitiline võimetus kasutada selle majanduslikku edukust nende aitamiseks, kelle sissetulekud pole siin elamiseks piisavad.

Battery Park City ehitamise ajaks oli modernistliku urbanismi ründamine ning linna kultuuri ja ajaloo hingestatud kaitsmine juba mõnda aega varjutanud küsimused äärelinliku elustiili osas. Äärelinnad polnud mitte ainult metropolide kõige kiiremini kasvavad alad, vaid hakkasid samas – valdavalt väljaspool analüütilise radari ulatust –järjest enam üle võtma kesklinnade rolli: areng, mis on viinud tänapäeva domineeriva suburbiani. Linna ja äärelinna keerukad vastastikused mõjud oli juba pikka aega olemas nii otseses kui ülekantud tähenduses. Tegelikult tuligi linn kui „probleem” esmakordselt kõneaineks 19. sajandil, mil industrialiseerumisest tõukunud plahvatuslik kasv äärelinnaidee tekitas. Sel hetkel realiseerusid need poliitilised, majanduslikud, ühiskondlikud, tehnilised ja kujutletavad jõud, mis on loonud nüüdisaegse linna vormirepertuaari – tööstustsoon, agulid ja äärelinn – ja samuti ka rea nende linnaehituslikke vormilisi vasteid. Veelgi enam, avastati linn kui klassivõitluse peamine areen, eneseavastamise, uute naudingute ja kõrvalekallete lokkamise, tavade, rituaalide ja võimaluste keskkond ning sellel oli kohene ja sügav mõju uute värskete vormide loomise ja väärtustamise näol.

UD peavoolustumine 1960.–70. aastatel leidis osaliselt aset eeslinnade atraktiivsuse vähenemise ja samaaegse linna taasväärtustamise tõttu: linnas hakati nägema ahvatleva ja õnneliku keskklassi elustiili, mille leidmiseks oli eelmine põlvkond pidanud vajalikuks linnast põgeneda. Järjest halvemini funktsioneerivate ja küllastuvate äärelinnade kriitiline ümbervaatamine muutus UD ideoloogia jaoks asjakohaseks, tekitades ka väljundi, mis kindlustas UD rolli sõjajärgse valglinnastuva keskkonna kriitika instrumendina. Samamoodi nagu linnaelu ohustava äratuntava iseloomuga naabruskondade kadumise puhul, oli äärelinnade vastane rünnak nii vormiline kui ka sotsiaalne. Maanteeäärsete ostukeskuste kaootiline visuaalsus ja priiskav looduskeskkonna ärakasutamine said hukkamõistu osaliseks. Kiirteede kõrvalt koristati „heakorrastamise” nimel ära reklaamtahvlid ja kõrtsid. Äärelinnu kritiseeriti sealse võõrandava ja „konformistliku” elustiili tõttu; rünnati ka nende rassistlikke ja seksistlikke alustalasid. Tögati, et linnaäärsed majakuubikud on papist ehitatud ja näevad kõik ühesugused välja. Autosid peeti ebaturvaliseks, olenemata kiirusest. Isegi tuumikpere oli lahustumas, ärritatud ja tüdinud elust oma poolkorrustega lossis.

Kuid nagu modernistlik urbanism, polnud ka suburbia pelgalt turujõudude ja varjatud niiditõmbajate tegevuse automaatne tulemus, vaid sel oli ka tugev utoopiline maik. Äärelinn oma isikliku maaomandi, uute piirkondade vallutamise ja piiramatu tarbimisega oli ameerika unelma tugevalt ideologiseeritud materialiseerumine ning miljonitele tundus äärelinn nagu kehastunud saatus. Kuid üle teineteise järjest kaugemale ja kaugemale edasi mööda „puutumatut” maad hüpates pidid nad tunnistama salgamatut vastuolu, et nad hävitavad neid samu väärtusi, mille alusel nad algselt end määratlesid. Kujunev ühesuunalise valglinnastumise kriitika  puudutas nii sotsiaalseid kui keskkondlikke küsimusi ning mõlemal tasandil süvendas see ökoloogilisemat piirkonna- ja linnakäsitlust. Näiteks võib tuua metatasandi kriitikud nagu Jean Gottman, teravakeelsed suburbiatõlgendused Peter Blake’ist Pete Seegerini ja ühiskonnakriitikud, nagu Vance Packard, Herbert Gans ja Betty Friedan, kes analüüsisid tarbimis-, konformismi-, ja võõrandumismalle. Beebibuumi põlvkond, innustatud mässumeelsusest ja tutvunud taas ligipääsetavate meelivärskendavate Euroopa linnadega, seisis silmitsi oma isikliku oidipuse kompeksiga ja järeldas järjest sagedamini, et enam kunagi ei lähe nad tagasi koju oma vanemate kammitseva elustiili juurde. Nagu sajandeid ennegi, oli alternatiiviks linn.

Kuid mugavus ja tarbimine olid tugevalt juurdunud, nii et normiks muutuv linnavisioon oli vägagi äärelinlik – äärelinna mugavused kohandati linna asustustiheduse ja tavadega. Kuigi UD ideelised juured olid nende aktivistide põlvkonnas, kes olid rutanud kohaliku keskkonna hapra tasakaalu kaitsele, polnud selle astmelisuses jälgegi mässumeelsusest: linnaehitus oli muutunud inimlnäolisemaks linnauuenduseks. Kuigi kas-üks-või-teine-vastuolude ning linna ja eeslinna teoreetilise lepitamisega uusurbanismis läks veel veidi aega, koondus järjepidev selleteemaline diskursus kiirelt „traditsionaalse” urbanismi nime alla. Nii tekkis – vähemalt esialgu – näiliselt väga suur katus, mis mahutas nii naabruskonna- kui ka muinsuskaitseaktivismi, modernistide taaselustatud totaalse lahenduse otsingud, looduskeskkonna kaitsjad, eeslinnade laristava elustiili kriitikud jne.

Vastasseisud olid vältimatud, ning ideaalsest kaugel oli ka UD kalduvus läheneda ülesannetele ettemõeldud vormelite abil ja tõlgendada üldprintsiipe nagu vormiline variatiivsus, funktsioonide segamine jne seadustikuna. Iga UD järjest homogeensemasse repertuaari kaasatud lähtepositsiooniga kaasnesid selle ajalugu ja arusaamad õige linnavormi alustest – ebakõlade võimalusi oli küllaga ja tihtipeale oli nende ajendiks –nagu linna endagi puhul – vastuseis muudatustele ja parandustele. Linna ja riigi suhe, kodanike õigus ruumile, nende võimu piirangud oma keskkonna muutmisel, tsoneerimine ja mitmekesisus, tänava roll, tiheduse tähendus, erinevate arhitektuursete lahenduste sobivus, linnade ja tervise suhe ja linna tundmise epistemoloogilised ja praktilised piirangud on algusest peale olnud küsimused, mis raamivad linnateooriat ning nende pidevat edasiarenemist pole lihtne takistada.

See pidev nüüdisaegse hea linna paradigmade ümbertöötamine on samuti – ja eelkõige – arhitektuurne ettevõtmine. Linna mudelid – alates Pierre L’Enfant‘i omadest lõpetades Joseph Fourieri, Ebenezer Howardi, Arturo Soria y Mata, Le Corbusier‘, Victor Grueni ja Paolo Soeriga – on linnaarengu kontseptuaalsel mõtestamisel jätkuvalt asendamatud, värskendades valikuid ja kandes üht poolt linna pidevuse ja ajutisuse dialektikas. Kahjuks on modernistliku urbanismi ebaõnnestumine seadnud kahtluse alla ka sellised visioonid, mida diskrediteerib autoritaarne totaalsusetaotlus, jonnakas veendumus, et iga utoopia on düstoopia, et teatud kujutlusvormid võivad ainult halvasti lõppeda. UD teoreetiline lähtepunkt on üritanud sellest probleemist üle olla väites, et lahenduse printsiibid tulenevad konkreetsest olukorrast, suhtudes sümpaatia ja mõistmisega konkreetsesse ruumi ning laiendades sealseid algupäraseid stiile ja tavasid. Ei viidata mitte ainult mingile üldisele lugipidavale suhtumisele, vaid ka sellele, et vormilahendused kehastavad kohalike „nõusolekut“, kuna nad on „traditsioonilised“.

Nii väites näeb UD end mõnes mõttes tulevikku vaatava muinsuskaitsena. Tulemusena muutub see äärmiselt antikontekstuaalseks, eeldades, et kord fikseeritud ruumi tähendus on seda lõpuni – arkaad on arkaad on arkaad. Seda mõtet laiendades jääb UD-s kõlama ka usk, et arhitektuurne objekt säilitab oma võime taastada väärtuseid ja suhteid, mis talle algselt vormi on andnud. Selline seisukoht on uskumatult utoopiline, selle halvimas mõttes. UD eesmärk kujundada Ameerika linnad ümber 18. ja 19. sajandist pärinevate eeskujude alusel, mida võimaldab ja toetab range ehitusmäärustik, pole hirmuäratav mitte ainult oma silmaklappide ja fantastilise ajalootunnetuse, vaid ka redutseeriva ja rõhuva universalismi ja jahmatava piiratuse tõttu.

Aga mida täpselt – peale stilistiliste nüansside – tahab UD säilitada ja kuidas saadakse aru, mis on seda väärt? Juba olemasolevas linnas on iga sekkumise oluliseks lähtepunktiks sealsete  sotsiaalsete süsteemide ja aja jooksul väljakujunenud  kohaväärtuse teadvustamine. Formaalne viis üldistuste tegemiseks sellises olukorras on mustrite identifitseerimine ja analüüs, selles ruumis mõne spetsiifilise inimkogemuse tõlgendamine, mille alusel teha laiemaid oletusi soovitava kohta. Selline lähenemisviis, mida kasutasid näiteks Aristoteles, Baudelaire, Walter Benjamin, William H. Hyte ja Christopher Alexander võtab arvesse keha piirangud ja võimed, põhjaliku arusaama üksikisiku psüholoogiast ja hulga oletusi konkreetse koha ja aja sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete kohta. Igaüks neist võib suurel määral varieeruda ning tulemusena muutub ka mis tahes nende kooslusest tehitatud muster, nii aeglaselt kui tahes.

Arhitektuur võib vastata sotsiaalsete mustrite dünaamikale teatud vajalikke elemente tihedalt paigutades, lõdvalt määratletud ruume luues või pakkudes ruumikorraldust, mis üritab soodustada või lihtsustada teatud ebatavalist käitumist. Viimane neist võimalustest – mille hulka võivad kuuluda nii lõbustuspargid kui ka koonduslaagrid – mõistab arhitektuuri alati kui muutuste tekitajat, kuna innovatiivsena toob see endaga igasse olukorda mingi uue kogemuse. Ning kuna ta muudab olukorda, on oluline kaasatuse küsimus: kuidas kasutaja või asukas projektiga  kaasa tulema veendakse, küsimus sundusest ja heakskiidust. See on utoopia ja iga planeeringu, iga asju paremaks muuta lubava arhitektuurse lahenduse dilemma: mida täpselt mõeldakse, kui öeldakse „paremaks” ja kelle jaoks see parem on?

Ruumiliste mustrite keel üritab seda probleemi lahendada kas poolstatistiliselt oletades, et teatud püsivad, „ajatud” ja kultuuride piire ületavad vormid märgivad üldist heakskiitu või teisalt otsesemalt psühholoogiliste või etnograafiliste kasulikkuse ja rahulolu-uuringute kaudu. UD „laenab“ selliseid tõendusmeetodeid, et õigustada teatud maitsesüsteemi pookimist konkreetsete strukturaalsete lahenduste külge. See kujutab endast hiiglaslikku – ja absurdset – kontseptuaalset hüpet. Raamistikus, mis sai paika pandud Uusurbanismi kongressil (Congress for the New Urbanism ehk CNU) – omamoodi  UD Opus Dei – ei käsitleta mustreid Lévi-Straussi „Nukra troopika“ võtmes, vaid pigem järgides „Ameerika ehituskäsiraamatut“ (The American Builder’s Companion). Need mustrid ei tulene teatud kogukonna sotsiaalse käitumise hoolikast jälgimisest ja liigendamisest, vaid puhtast millenarismist – usust ühte ja ainsasse „tõesse” –, mis toimib mitte mustrite analüüsi, vaid nende pealesurumise vahendina. Nende jaburuseni üksikasjalikult paika pandud mustrite asjakohasust tõestatakse nende endi kaudu. Kuna nende järgimine tekitab silmatorkava ühtsuse, kuhu teatud väärtused on juba sisse arvestatud, väidetakse, et need koodid on pelgalt heuristilised vahendid tuvastamaks traditsioonilisi väärtusi ja tähendusi, mis on juba ammu kodeeritud iga tõelise Ameerika usupõhise planeerimise südamesse.

UD on edukalt suunanud füüsilist planeerimist tänu nii oma kõlavale fundamentalismile kui ka sellepärast, et algusest saati on ta suutnud omaks võtta mitu „traditsioonilise” arhitektuuri juurdunud ja laialdaselt aktsepteeritud kohandust. UD tekke suurepärane ajastamine võimaldas tal ühelt poolt apelleerida ajaloolise linna tähenduse kehastamisele kui ka leida endale koht maastikul, mis oli juba pilgeni täis koostööaltimaid ja nõudlikumaid prototüüpe – või mustreid –, mis olid tekkinud turunõudlusel, ilma akadeemiliste teooriate ja eelarvamusteta.  UD praegune standard on enamasti kombineeritud erinevatest arendajakesksetest eeslinnade ehitamise vormidest, mis muutusid valdavaks 1960. – 70. aastatel. 1960. aastatel olid juba üldlevinud sellised nähtused nagu laialdane ridaelamute ehitamine põllumaadele (tihtipeale selleks, et siseringis realiseerida maa kasvanud väärtust äärelinnades), ostukeskuste muutmine „tänavakeskseteks”, „autonoomsete” kinniste kogukondade levimine, eraldava tsoneerimise taaselustamine selleks, et taastada traditsioonilist segregatsiooni ning pea kogu arhitektuuri kohandatud historitsismi lakkamatu semiootiline viimistlemine. Selle kõige tagant paistis silmapaistvaim Ameerika 20. sajandi utoopia sünteesija: Disneyland. See lõbustuspark on kriitiliseks ja sünteetiliseks teljeks, mille ümber keerleb siiani nii  UD ideoloogiline kui ka vormiline pool.

Disneyland on  UD arhetüüp, mis ei paelu üksnes laiemat publikut, vaid ka laia professionaalsete uurijate ringi, nende hulgas Reyner Banham, Charles Moore, Louis Marin (kes kirjeldas seda ühes 1990. aastal ilmunud raamatus meeldejäävalt kui „väärastunud” utoopiat) ja isegi Kevin Lynch. Disneylandi ja  UD edusammud ja ebaõnnestumised on olnud sarnased, samuti põhinevad nad ühtsel metodoloogial, kus kogemus käib käsikäes planeerimisega. Disneylandis on eelistatud jalakäijaid ja „ühistransporti”. Füüsiliselt on see selgelt piiritletud ja viimse detailini välja ehitatud. See on eraldatud „naabruskondadeks”, mis meenutavad oma olemuselt teatud ajaloolisi perioode. Seda hooldatakse piinliku täpsusega. Kõik sealsed lõbustused on lastesõbralikud. Seal on turvaline. Tuginedes pühale ettekujutlusele ajaloolisest Ameerika linnast, haarab iga pargi osa külalised oma animeeritud fantaasia hõlma, alustades jalutuskäigust mööda hollywoodilikku peatänavat, kus külastajate kultuuriline mitmekesisus sulandub ühte ja tekib hea linnavormi globaalselt ühetaoline arhitektuurne väljendus.

Kuid Disneylandi – nagu kõikide simulaakrumite – olulisim omadus on selle nihestatuse jõud. Disneyland on mõnude koonduslaager, suure võimu ja kujutlusvõimega ideoloogi projekt, keda võib pidada meelelahutusäri Robert Moseseks. Disneyland pole linn, vaid valik linnalisuse kontsentreeritud lõike, mis tekitavad linnataolise moodustise, kus valikuvõimalused on äärmuslikult piiratud, käitumine rangelt valve all, iga osalusvõimalus seotud kaubandusega, kus subjektiivsust mõistetakse ainult tarbimise ja vaatemängulisuse seisukohalt ning kus arhitektuur ja ruum on fikseeritud ning paindumatute tähenduste territoorium. Nagu ostukeskused ja uusurbanistlikud linnakeskused, pakub Disneyland põgusaid tänavatasandi sotsiaalsuse hetki suuremat sorti süsteemi raames, mis sõltub täielikult autodest. Loomulikult ei ela keegi Disneylandis ja töötajad on kui „näitetrupp”, mis töötab selle nimel, et luua kellelegi teisele meeldiv ajaviitekeskkond. Igasugused juhused välistatud, ei loo Disneyland uusi kogemusi, vaid annab võimaluse kramplikult korrata rangelt programmeeritud maagilisi momente.

Ameerika suurim eksport on meelelahutus: hedonismist on saanud meie rahvuslik projekt. Kuid meie kultuuriliste mullade – Michael Eisnerist Pat Robertsonini – eesmärgiks on  inimestele ette kirjutada, kuidas täpselt lõbutsema peab, suruda peale oma toodet sama moodi nagu Iraagis surutakse peale demokraatiat ja Indoneesias Love Boat’i vanu osasid. Oma ainsa, paindumatu vormeliga on  UD samuti toode, mis on mõeldud pigem klientidele – või kummardajatele – kui kodanikele. See korrektsuse fetiš reedab Jane Jacobsi urbanismi lõpuni –  need olulised sotsiaalsuse, enesemääramise ja naudingu seosed. 1960. aastatel – mille rajamisele Jacobs andis niivõrd suure panuse – tegeldi pidevalt naudingu ja õigluse suhete ja tähenduste määratlemisega. Ajastu meelsust kokkuvõtvad hüüdlaused nagu „Tune In, Turn On, Drop Out” ja „Beneath the Pavement, the Beach” olid postfreudistlikud rünnakud puritaanlike piirangute vastu ning sõnavabadust ja naudingute taotlemist mõisteti koostöö ja õigluse vahendeina, isikliku ja poliitilise seostamisena allumatu lõbutsemise kaudu. Üks sõjajärgse Ameerika omapärasid on kindlasti see, kuidas naudingu tingimused ja õigus neile omandas riigi majanduses keskse koha ning samas muutus võitluste ja vaidluste objektiks. Rassilise, soolise ja seksuaalse võrdõiguslikkuse liikumised, keskkonnakaitse liikumise laienemine, äärelinna elu ümberhindamine, rünnakud kolonialismi ja sellega seonduvate sõdade vastu – kõik need imbusid läbi jõukuse hüve filtri, ning jätkuvalt väideti, et võitlus ei käi vaid leiva, vaid alati ka rooside nimel.

Algusest peale oli  UD süsteemi tungimise vahendiks, millega arhitektuur võis taastada oma maine ja jätkata oma traditsioonilist rolli võimu instrumendina.  UD tekkis suurepärase juhuste kokkulangemise tulemusena: modernistlik ühiskonna- ja vormimudel oli kukutatud; linnaelu oli laialdaselt taasväärtustatud; historitsism oli värskelt kredibiilsust juurde saanud tänu uuele keerukale linnakeskkondade struktuuri ja tavade vormitõlgendusele; levis uus tarbimissüsteem, mis ülistas glamuurset euroopalikku elustiili (järsku hakkasime jogurtit sööma); alternatiiviks oli hirmuäratav tühjus, mida pakkus hiline modernism näiteks megastruktuuride näol. Õnnestumises oli ka määramatult suur roll mitmete arhitektide aktiivsest tegevusest loobumisel – see deserteerimine tähistab jätkuvalt arhitektuurieriala poliitilist lõhenemist, eriti kuna CNU ja selle kaaskond triivisid selle järel kõigutamatult paremale.

Tõepoolest, suure hulga beebibuumi põlvkonnast arhitektuurieriala lõpetajate sotsiaalsed ja poliitilised eelistused viisid selleni, et võõristati arhitektuuri üleüldse – seda nähti kui paratamatut võimu ja institutsionaliseerunud valitsuste ühendust, ning seega muutus ta ka võimatuks vahendiks. Keskendumine „alternatiivsele” arhitektuurile, väikesemahulistele eneseabi lahendustele ja rekonstrueerimise asemel parandustele muutus olulisemaks teenistusvalmidusest ja üldisest heakskiidust. Igasuguseid suuri visioone halvustati kui võimetuid kehastama dünaamilist, mitmekesist ja pluralistlikku demokraatse ühiskonnakorralduse olemust. Sellised väited muutusid aastakümne jooksul aina tugevamaks, tõmmati paralleele kodumaal tegutseva DDT ja linnauuenduskavade ning Vietnamis kasutusel oleva keemilise relva agent orange’i ja lauspommitamise vahel. Tagajärjed olid nii inspireerivad kui ka halvavad, ning heidutasid hulga värskelt lõpetanud arhitekte ja planeerijaid peavoolupraktikast kas ajutiselt või alaliselt eemale. Selle asemel pöörduti kogukondlikkuse, isemajandamise, elustiilidega eksperimenteerimise ning mitmesuguste ühiskonnast eraldatud eluvormide poole. Otsides thoreauliku soojuse paistel leebemaid lahendusi, lõi noorsookultuur hulgaliselt alternatiivseid kommuune – skvottides mahajäetud majades, elades maakohtades karmakuplite all või nomaadidena psühhedeeliliste bussidega ringi kruiisides. Enamik pigem kadestas selliseid ettevõtmisi kui võttis neist osa – nemad omakorda laiendasid teadvust teiste vahenditega.

Kuna nad olid oma olemuselt antiautoritaarsed, ei tekkinud – ega oleks saanudki tekkida – vaatamata külluslikule (ehkki hajusale) taustakirjandusele (The Whole Earth Catalogue, Eros and Civilization, Ecotopia, jne) sellistel asundustel kunagi kõiki ühendavat formaalset manifesti. Sellegipoolest oli see vormide ja tegude kogum ilmselgelt kaalukas urbanism, mis annab siiani oma panuse tänapäevastesse debattidesse, kas või ainult selle pärast, et seal osalenud beebibuumipõlvkond on praegu eas, kus nad on jõudnud valitsusvõimu kõrgpositsioonidele, oma süümepiinu enda järel kaasa lohistades. Kindlasti on tänapäeva rohelise arhitektuuri ja urbanismi eelkäijad mõjutatud just nende ideedest säästvast maakasutusest ja naturaalmajandusest, linlastest kui nomaadidest, uue ja kooperatiivse elustiili teenistuses olevast demokraatlikust arhitektuurist, vastumeelsusest suurte plaanide suhtes, kalduvusest osaluse suunas ja kõige loodusliku fetišismist.

Nende seisukohtade kurnav paradoks seisneb selles, et kogunemist – ja kodakondsust – mõistetakse järjest enam kindlatest kohtadest ja mustritest lahus. „Hetkega” valmivate linnade ja globaalse küla ideed tundusid ahvatlevad sellele põlvkonnale, kelle jaoks alalisuse võim tundus kahtlane ja ohtlik. Rockfestivali üürike utoopia oli ehk sellise urbanismi kõige terviklikum väljendus, mis üritas toimida üleni väljaspool seaduste piire. See pakkus puhta ja nähtamatu jaotusega arhitektuuri, valutut infrastruktuuri risoomi, kõikjal levinud ja kättesaadavaid linnalikke võimalusi. Idee pistikuga tammepuust ja maailma katvast haagiselamute võrgustikust oli tarbimisjärgsete nomaadide jaoks ülim kujutelm, mis vastanduks pealesurutud korrale, looks „koha”, kus omand oleks minimaalne, loodus ühtaegu nii juhtmega ühendatud kui ka puutumatu ning raha tähtsusetu. Selline nägemus oli soe, lihtsameelne ja prohvetlik – virtuaalsus enne tegelikkust. Nagu ka rockfestival, oli see selge ettepanek korraldada maailm nii, et asukohast sõltuks äärmiselt vähe, ning tegelikult nägid nad ette üht tänapäeva suurimat linnamorfoloogia ajendit – kõike-kõikjal tellimist, mida võimaldab Internet.

Üks grupp, Archigram, andis sellele eriti selge vormi, kasutades teemat sügavuti tundes nutikalt ära võistlevate tehnoloogiliste ja maaelu idealiseerivate visioonide pingeid. Kasutades puhtaid, kuid arhitektuurselt täpseid argumente, valdas Archigram meisterlikult detournement’i, mängides tähendustega ja pikkides komejanti kriitikaga. Algselt paelus neid 19. sajandi mehhaanika muutumine kõrgtehnoloogiaks ja „väärastunud” utoopiateks, kus tegutsesid megastrukturalistid, metabolistid ja muud suurushulluses plaanitsejad. Sealt liikusid nad kiirelt edasi ja kirjeldasid tervet rida nomaadlikke struktuure: liikuvad linnad, õhutsirkused, mis hõljusid õhupallidega ühest kohast teise, iseseisvad hulgused, kes kandsid kokkupandavaid elukookoneid  (Suitaloon’e). Nad pakkusid välja, et väike- ja äärelinnadesse imbuksid mitmesugused hävitavad naudinguparasiidid ja taotlesid McLuhani järgses ja Interneti tekke eelses konsolideerumata vaheperioodis maastiku muutmist uuelaadseks ühisruumiks, globaalseks karnevaliks. Füüsiliste võimaluste piires tootis Archigram hulgaliselt joovastavaid vorme, mis osutusid vormilises mõttes tohutult mõjuvõimsaks ja poliitiliselt peaaegu täiesti mõjutuks. Mis kontrakultuuri projektide puhul pole muidugi ebatavaline lõpp.

UD tekkeperioodil oli olulisimaks väljapakutud alternatiivseks linnapraktikaks kaasav planeerimine. Arvestades ajastu iseloomu, kerkis see esile kui selgelt opositsiooniline liikumine, mis oli pühendunud kogukondi lõhkuvate kiirteede ehitamise, linnauuenduse ja keskklassistumise peatamisele. Oma konkreetselt füüsilistes väljundites keskendus liikumine taastamisele ja enesekaitsele, munitsipaalteenuste tagamisele kehvades naarbuskondades, vaeste piirkondade räbaldunud linnakoe parandamisele, korterelamute parandustöödele ning aedade ja mänguväljakute rajamisele naabruskonna mahajäetud kruntidele. Ümberjaotamise loogikast lähtudes suhtuti kahtlustavalt arhitektuuri ja planeerimisse, kuna neid peeti hävitamise ja privilegeerimise vahenditeks. Probleem – Engelsi traditsioonis analüüsides – polnud arhitektuuri puudulikkuses, vaid selles, et liiga tihti oli see valedes kätes.

Kuigi seisukoht oli nii loogiline kui ka järjekindel, oli selle morfoloogilist tagasihoidlikkust raske müüa neile, kes tahtsid ehitada, ega pakkunud seni arendamata maade suhtes välja selget plaani. Samuti puudusid neil konkreetsed seisukohtad äärelinnade osas, mida peeti samamoodi kultuurilise mitmekesisuse vaenlaseks ja majanduslikult ohtlikuks nähtuseks, mis imeb linna ressurssidest tühjaks. Kaasava planeerimise  visuaalne kultuur, sellisena nagu ta oli, sõltus vägagi kogukonna enese väljendusest, sealhulgas ise rajatud pargid, grafiti ja improviseeritud hurtsikute kogumikud (favelad), mis kandsid endas omamoodi romantikat ja utoopilist hõngu. Neist eelistustest kumas läbi vana poliitilise esteetika unelm, kuid kaasava planeerimise maitse oli lihtsustav, ning otsis sotsiaalse sisu kunstilist väljendust ainult siis, kui seda võis pidada otseseks, kui selle autor (mitte ainult heakskiitja) oli „inimene” ise. See seisukoht, mis tahab saavutada planeerimist orgaaniliselt, on jätkuvalt kaalukas teatud kogukonnakesksete planeerimispraktikate seas ja on leinud ideoloogilist toetust nii „argiurbanismi” (Everyday Urbanism) koolkonnast kui ka progressiivsemate planeerijate ja geograafide seast, kelle kullastandardiks on võrdõiguslikkus ja sotsiaalne õiglus. Nende hääl on siiamaani akadeemia seas selgeim.

II
Need erinevad harud on tänapäevani  UD dialektiline lähtepinnas. Peaaegu kogu nüüdisaegne planeerimispraktika (ja ideoloogiline põhjendatus) joonistub välja traditsionalismi, keskkonnateadlikkuse, modernismi ja eneseabi piirides. Kuigi iga praegune tendents näib mingil määral olevat ideeline hübriid, on urbanismi puudutavate seisukohtade alused püsinud 19. sajandist kuni tänapäevani järjekindlalt samad. Mis on nihkunud – ja nihkub edasi –, on poliitilised ja ideoloogilised väärtused, mida seotakse mitte ainult iga konkreetse vormiga, vaid nende tempoka kontseptuaalse ja ideoloogilise ümberhindamise ning nendega seotud tähenduste ja väljenduste püsimatusega. Need tähenduslikud migratsioonid on üliolulised: see, millisteks me oma linnad teeme, mõjutab meie poliitikat ja võimalusi, ning võitlus nende vormide üle on (ja on alati olnud) sügavalt põimunud meie ühiskonnakorralduse tulevikuga.

Tänapäeval on USA-stiilis  UD –
globaalne eeskuju Ho Chi Minh City’st Dubaini – jõudnud vormirepertuaarini ning teemade ja strateegiate kogumini, mis on sama piiratud kui CIAM’i oma, kuid isegi hirmuäratavama ühiskondliku sõnumiga. Nüüdisaegseks standardiks on põhimõtteliselt ühte liidetud modernistlik universalistlik dogmatism, City Beautiful maitse ja neoliberalistlik lähenemine kultuurile, mis kokku annavad urbanistliku kaksiksigitise: keskklassistumise ja uustraditsionalistliku äärelinna. 1920. aastate modernismist saati pole ükski visuaalne süsteem nii edukalt (ja võltsilt) end identifitseerinud teatud ühiskondlike väärtuste kogumiga. Redutseeritud traditsionalistliku arhitektuuri (frontoon igas Shelli tanklas ja 7-Elevenis) seostamine möödunud kuldse ajastu kujutleva õnnelikkusega on olnud jahmatav.

Kindlasti polnud juhuslik see, et selline spetsiifika kasvas välja üldisemast parempoolsusesse pöördumisest, uuest vabariiklaste enamusest, kes kasutas historitsistlikku väljendusviisi, et koheselt kinnitada oma õiguspärasust ja prestiiži. Kõik mässiti lunastavasse klantspakendisse, mille hapraks juhtideeks oli konventsioonide ühiskondlik autoriteet, kuid mis varjas reaganismi valelikkust, hoolimatust ja priiskavat hollywoodilikku maitset. Uusurbanism oli Reagani ajastu jaoks ideaalne ruumiteooria, kuna urbanistlikke „pereväärtuste” ideaale sai peale suruda just sel hetkel, kui Ameerika kultuur oli liikumas uuendava mitmekesisuse poole. Uusurbanistide edu on kindlasti seotud asjaoluga, et nad ühinesid parempoolse ühiskonnateooria põhimõtetega, puritaanlike „särav linn mäetipus” visioonidega, mida tõusiklikud uuskonservatiividest intellektuaalid ja õitsele puhkev usklik parempoolsus pidas täpseks „traditsioonilise” Ameerika kehastuseks. Samuti tagas uusurbanismile edu idee ühest konkreetsest korrektsete linnapõhimõtete kogumist, mis kindlasti mõjus palsamina neile, keda ärritas ehtsa ameerikalikkuse lahustumine liigsuures mitmekesisuses, kujutlus pluralistlikust Ameerikast, kus ei domineeri enam valgete anglosaksi päritolu inimeste (WASPide) kultuur, kus on liiga palju erinevaid keeli, liiga palju kahtlaseid elustiile ja liiga palju ohjeldamatuid valikuvõimalusi. Nagu hiljuti märkis reaktsioonilise Pärandifondi (Heritage Foundation) asutaja ja president Paul Weyrich: „Uusurbanismist peab saama järgmise konservatismi osa.”

Muidugi on see põhjuste ja tagajärgede liigne lihtsustamine. Ameerika  UD iseloomustav laialdane vaikiv nõusolek uustraditsionalistlike lähenemistega tuleneb ka sellest, et väidetavalt kehastab see – kohati nõrgalt ja piiravalt, kohati siiralt ja veenvalt – paljusid progressiivsema keskkonnakäsitluse elemente, mille pinnalt  UD distsipliinina tärkas.  Tõepoolest, neotraditsionalistliku urbanismi võimas tõmbejõud ei seisne vaid selle neoliberalistlikus, ajaloo lõpule apelleerivas positsioonis, kus historitsism tähendab tegelikult kapitalismi ja „modernism” tähistab mitmesuguseid hävitatud kollektivismi vorme, vaid ka selles, et ta haakub vaieldamatult olulise keskkonnateadliku poliitika ja praktikaga, mis laiahaardelise konsensuse kaudu on muutunud tõeliselt universaalseks. Kuivõrd uusurbanism ja suur osa praeguse UD standarditest lähtuvad väidetavalt vastuseisust valglinnastumisele, pooldavad kogukondlikkust, ühistranspordi edendamist ja propageerivad kaasatust, peaksid nad loogilised võttes jätkama neid paljusid oma tekkepäevil lokanud progressiivseid tendentse. Hulk neist, kes seda nime poolest toetavad, näiteks Peter Calthorpe, Doug Kelbaugh, Jonathan Barnett (üks UDG alustaladest) ja teised, peavad neid seisukohti prioriteetseteks – luua sallivamaid, tagasihoidlikumaid ja sügavamaid planeeringuid. Lisaks ei saa CNU-le ette heita taotlust leida probleemide mastaabile vastavaid lahendusi. Uute linnade loomise idee on äärmiselt oluline mitte ainult valglinnastumise pidurdamiseks, vaid ka maakera eksponentsiaalselt suureneva rahvastiku majutamiseks, kes urbaniseeruvad tempos miljon inimest nädalas.

Tegelikult ei hakka ükski mõistlik urbanist vastu vaidlema uusurbanismi kongressi hartale (Charter of the Congress for New Urbanism), mis kaitseb hingestatult nii linna- kui ka looduskeskkondi ja kutsub üles taaselustama nii kohalikke kui ka regionaalseid perspektiive. Vastuolu seisneb pigem selles, et põhimõtete praktilised tõlgendused on tuhmid ja ühenäolised, et kummalise veendumusega kinnistutakse „traditsioonilistesse” arhitektuursetesse vormidesse ning eelkõige on suur osa uusurbanismi realiseeritust nõrk, peaaegu eranditult autokeskne, klassiliselt ühtne, ekslusiivselt elamukeskne ja puudub uuenduslik lähenemine keskkonnale. Kristallselged printsiibid mõjuvad pelga ettekäändena: tundub, et CNU ülistatud kogukonna kaasamist charrette’i ehk planeerijate koosoleku näol (mis on üks kaasava planeerimise efektiivsemaid vahendeid) ei kasutata mitte uute ideede genereerimiseks ega kodanikele planeerimisprotsessile juurdepääsu võimaldamiseks, vaid uusurbanistlike valikueelistustega nõusoleku fabritseerimiseks. Olenemata sellest, mis ideid töö käigus välja pakutakse, tundub välja tulevat ikka sama lahendus.

Selline halastamatu formaalne jäikus hukutas modernismi ning pole just üllatav, et uusurbanistide harta ja kongress on Ateena harta ja selle korraldanud CIAM-i taaskehastus. Sama ootuspärane on toetumine karismaatilisele ja jutlustavale juhtkonnale, staaride veenmisjõule, mida CNU ise pilkas. See on oma olemuselt vanamoodne utopism. Tulemuseks on visioon, mis reprodutseerib CIAMi enesekindlat, universaliseerivat hoiakut nii vormiliselt kui ka ideoloogiliselt, kuid mis siiski pakub välja uue (samavõrd kammitseva) vormileksikoni. Modernismi ja uusurbanismi ideoloogiline ühtelangemine on hämmastav. Mõlemad on panustanud universaalse, „korrektse” arhitektuuri ideesse. Mõlemad suhtuvad vaenulikult anomaaliatesse ja kõrvalekalletesse. Mõlemil on väga pingestatud suhe inimliku subjektiivsusega ja vähe kannatust erinevuste jaoks. Mõlemad väidavad, et neil on lahendus urbaansuse kriisile, mida tõlgendatakse suurelt osalt formaalsel tasandil. Mõlemi plaan näib hõlmavat sotsiaalse õigluse ideed, kuid kummalgi pole sellesse puutuvate probleemide kohta adekvaatset teooriat. Lõpuks seob mõlemat veendumus, et arhitektuur on iseseisvalt võimeline kutsuma esile sotsiaalseid muutusi, parandama inimkäitumist, olema õnnelikke töölisi ja tarbijaid vorpiv tehas.

Pole kuigi üllatav, et kaks uusurbanismi kõige kiidetumat realiseeritud projekti – Seaside ja Celebration – on nii otseselt kui ka kaudselt disneylikud. Mõlemad on programmeeritud ja planeeritud tootma spetsiifilist visuaalset omapära, mida usutakse tekitavat teatud hulka linnalisi naudinguid. Need naudingud on kodeeritud stilistilisse väljendusse ja kõrvalekallete eest kõvasti kaitstud; privilegeeritud tüpoloogiasse, mille ürgvormiks on eramu; sotsialiseerumise väga staatilistesse ja ritualiseeritud füüsilistesse infrastruktuuridesse (veranda, peatänav, väike laululava, kompaktsus ja autoliikluse hoolikas kõrvalejuhtimine); ning ühetaolisusest ja distsipliinist lähtuvasse sotsiaalse suhtuse ideesse. Need on jõudeklassi ideaalkeskkonnad, mis toodavad ühtaegu nii nüristavat rahulikkust kui ka teatud „avaliku” tegevuse jaoks mõeldud ruumivalikut, millel on ilmselged eelised tupiktänavatega „Lollidemaaga“ võrreldes, mille mustrit nad oma olemasoluga lõhuvad.

Seaside on uusurbanismi Battery Park City, selle esmakordne kõikehõlmav väljendus, mis näitab selgelt ära selle võimalused ja piirangud. Seaside on väike kõrg- ja keskklassi suvituspaik, mis võttis malliks Martha’s Vineyardi, Fire Islandi ja Portmeirioni vaieldamatu võlu, kus imeilusad asukohad, ühtne arhitektuurne ilme ja ühised lõõgastusprogrammid toetavad seda erilist suvitavate inimeste sõbralikku meelsust. Nende atmosfäär on ühtaegu meeldiv ja tehislik, ning nende rakendatavust linnaehituse üldiste eeskujudena piirab ennekõike nende aspektide paratamatu välistamine, mille eest puhkama sõitnud inimene põgeneb: töö, segadus, kokkupuuted teiste mittepuhkavate inimestega, vältimatud ebavõrdsused, pealetükkiv vormisegadik, koolid, massiline pendelränne, ebameeldiva väljanägemisega infrastruktuur, ettearvamatult käituvad inimesed jne.

Celebration, mis ongi tegelikult Disney korporatsiooni projekt, on linna olemusele natuke lähemal. See on suurem, selle elanikud töötavad, seal on natuke rohkem ühiskondlikku ja majanduslikku infrastruktuuri ja veidi varieeruvam hinnaskaala. Kuid nagu suurem osa uusurbanistlikust loomest, kujutab see endast muudetud ruumistruktuuriga suburbiat. Celebrationi ainuke majandussektor on tarbimine ja selle elanikud ei sõltu oma autodest vähem kui teised äärelinlased kõikjal mujal. Sarnaselt Seaside’iga hoitakse seal korda rangete lepingutega, mille eesmärgiks on tagada hügieeniline konformism ja ebamäärane klassikaline arhitektuur, mis on uusurbanistide eestkõnelejaile nii kummaliselt oluline. Maaomanike ühistud on tõhusad valitsemise ja piirangute kehtestamise instumendid. Organisatsioonidena on nad midagi korteriühistute ja BID’de vahepealset. Neil on sarnased huvid – hoida üleval kinnisvarahindasid, ohjata erinevuste väljendusviise, hoida alal koha füüsilist omapära ning täiendada ja samas ka vältida tavalist demokraatlikkust.

Kuigi uusurbanistide tegevus on olnud enamasti äärelinnadega seotud, toetub nende retoorika valdavalt linnalistele näidetele. Samas on uusurbanistlikud projektid ja laiem Ameerika  UD tegelike linnade rikkalikumas ja vastupidavamas keskkonnas üksteist täiendanud. Mõlemad liikumised peavad oma põhiülesandeks „linnalike” hüvede võimaldamist ning hea linn seostub esmaselt füüsilise ruumiga, mis toetab rikkalikku ja peenekoelist visuaalsust –  praktikas yuppie elustiili ja selle programmi –, ostmist ja einestamist, treeninguid klubides, stiilsust ja liikuvust ning teatud peent linnataju ja -nautlemist, mis põhineb nende programmide ja arhitektuuri tuttavlikkusel. Selle sotsiaalne või poliitiline mõju, niipalju kui seda on, keerleb vanamoelise kodanliku dekoori ja üksikute jätkusuutlikkuse märkide ümber. Viimase kahekümne viie aasta jooksul on paljudes Ameerika linnades leidnud aset dramaatilised – ehkki piiratud – tavade ja vormimuudatused ning olenemata suurusest ei näi ühestki linnast enam puuduvat piirkonnad, kus on ohtralt välikohvikuid, tänavamööblit, kontekstuaalses mastaabis arhitektuuri, kunstipäraseid poevitriine, stuudiokortereid, jalgrattateid ja muid atraktiivseid elemente otse UD käsiraamatust. Sellisest meeldiva infrastruktuuri kokkumängust on õigupoolest saanud linnakeskkonna kvaliteetsuse professionaalne hindamisalus.

Hiljaaegu avanes mul võimalus uurida Calgary südame suurejoonelise laiendamise plaani, mis kasutas tabavalt ära kogu  UD arengu Battery Park City’st saati. Plaanil oli mitu head külge, sealhulgas trammiteed, segafunktsiooniga hooned, varieeruv mastaap, päikesevalguse suuna arvestamine ning rikkalike detailide ja tugeva linnalise retoorikaga hoolitsetud tänavapilt. Kuid selle kogumõju oli vapustavalt igav, tänavaruudustik ja hoolikas kodeerimine välistasid kõik erandliku. See ilmnes nüanssideta seostatuses ümbritseva mitmekihilise keskkonnaga (piirkond asub jõe, pargi, raudteejaama ja kesklinna vahel), võimetuses mahutada ja tolereerida loova häirituse arhitektuuri (nagu näiteks väljapakutud ülikooli kompleks) ja käsiraamatulikes vormilahendustes väikestest linnaväljakutest ebaharilike tänavaviitade ja siltide keeluni. Planeeringu visuaalne kujutis lõbusate jooniste võtmes näitlikustas täiuslikult  UD hüvesid – pisikesed poekesed ja kunstipärased sildid, George’i ajastu võtmes väljakud, lehtlatega tänavad – kõike seda kujutati igavese suve taustal.

Calgary planeering oli Starbucksi urbanism, sobiv kodu neile vormidele ja traditsioonidele, mis on oma odavamates versioonides juba laiatarbekaubaks muutunud.  Aluseks isoleeritud piirkonna idee, mille areng on algsest linnauuenduskavade tabula rasa’st liikunud eritsoonide ja äriedenduspiirkondadeni, lähtus planeering pigem ideoloogiast kui kohast, platoonilisest linnavormist, mida seostatakse järjest enam Seattle’i/Portlandi/Vancouveri prototüüpidega. Loomulikult on need kõik linnad, mis on olnud mitmeti edukad ja urbanismi standarditeks võiks valida ka hullemaid variante. Probleem ei seisne mitte  UD – või uusurbanismi – paradigma heades vormiideedes, vaid pigem nende rakendamises urbanismi lihtsustamise nimel, et tekitada üldist linnalikku „meeldivust”, mis ei kannata korrapäratust ja erandeid; linnamorfoloogia lakkamatu muutumise ja edasiarendamise (uute tehnoloogiliste, sotsiaalsete, ideeliste ja vormiliste arengute) mahasurumises ning erinevate kogukondade mõju välistamises.  UD ja uusurbanism on keskklassistumise tüvistiilid – inimnäoline linnauuendus.

Probleem ei seisne mitte inimmõõtmeliste naabruskondade peene väljanägemise ja mugavate infrastruktuuride taotluses, vaid pigem keskklassistumise parasiitlikus majanduses, mis parasiteerib vaestepiirkondadel, just sellel mitmekesisusel, mis on Jane Jacobsi jaoks keskne. Tänapäeval domineerivat UD-d ajendab ainult elustiil, kuid mitte südamlikkus, ning sel pole midagi öelda meie planeedi vaesunud enamusele, olgu need ameeriklased, kes on langenud hiiglasliku sissetulekute vahe ohvriks või need 1.5 miljardit inimest, kes elavad slummides, tänapäeva kõige kiiremini kasvavates linnaosades. Modernistlik urbanism, vaatamata kõigile oma ebaõnnestumistele, jätkas ühiskondlikke liikumisi, mis üritasid muuta 19. sajandi linna kohutavat ebavõrdsust. See oli selgelt adresseeritud agulielanikele, meestele ja naistele, kes olid langenud rõhuva majanduskorralduse ja sellest tuleneva linnakeskkonna ohvriks – tööliselamud Manchesteris, Mietkasernen Berliinis ja üürikorterid New Yorgis. Kui Radiant City ja analoogsete visioonide päike, õhulisus ja rohelus tunduvad tänapäeval olevat eemaletõukavad ja maotud, tuleb mõelda selle peale, milleks nad algselt olid mõeldud: tööstuslinna pimeduse, haiguste, ohtude ja ülerahvastatuse asemele.

Uusurbanismi sihikul on slummide asemel valglinnastumine ning selle ideaalseks subjektiks on äärelinnade kõrg- ja keskklass, kelle probleemiks on olemasolevad ebaproportsionaalsed majanduslikud privileegid ja neile mittevastav ruumiline korraldus. Probleemiks on pigem liigne küllus, mitte vähesus, ja kui keskkonna seisukohalt on see ratsionaalne tähelepanek, siis küsimus, mida ette võtta, on hoopis teine teema. Puudub õigluse idee, teooria mis tegeleks mitte ainult ruumi, vaid ka jõukuse ümberjaotusega. Urbanismi lihtsustamine pelga stiilide võitluse tasandile annab võimaluse eirata kõige olulisemaid teemasid. Näiteks pole kahtlustki, et paljudes Ameerika linnades lammutatud paljukorruseliste vanglalike munitsipaalelamute asemele ehitatud neotraditsionalistlikud ridaelamud kujutavad endast palju elatavamat alternatiivi. Kuid sama selge on ka see, et Hope IV programmi kohased muudatused tähendavad 90% ulatuses endise elanikkonna ümbersiirdamist ja et arhitektuurilised vaidlused varjavad suuremaid poliitilisi motiive. Samuti on modernistliku arhitektuuri jätkuv ja vaidlustamatu seostamine progressiivse poliitikaga muutunud juba ammu kohatuks, arvestades linnauuenduskavade tegelikku valelikkust: kui meelepärane on see rahvusvahelisele korporatismile, kui lihtsalt asetub see Hiina propagandaministeeriumi teenistusse, kuivõrd on arhitektuurilise avangardi juhtivad tähed hüljanud poliitika.

Eelmisel aastal New Yorgis Londoni majanduskooli linnaprogrammi poolt kokku kutsutud konverentsil alustas Rem Koolhaas oma ettekannet slaidiga, mis kujutas Jane Jacobsit, kelle ta ülbelt kuulutas aegunuks ja ideoloogiliselt igavaks. Kuna Koolhaas on oma robustse, ülalt-alla suuruse propageerimisega üks globaliseerumise peenekoelisemaid ja silmapaistvamaid ideaalkodanikke, tundis ta Jacobsi seisukohtades kindlasti solvangut omaenda ebamäärase eetika ja korporatistliku kalduvuse suhtes. See oli kindlasti ka nauditavalt ulakas seisukohavõtt njuujorklaste ees, kes on harjunud Jacobsit pühakuks pidama. Koolhaas on võimekas ironiseerija, kriitika ja kaitsekõne piiri hägustaja, kes aktsepteerib turg-teab-kõike paratamatust, mida ta näiliselt põlgab, ning seejärel ise sellest nakatatuna planeerib. Tema jaoks on megamastaapide ja nende vormide kriitiline analüüs lihtsalt hukule määratud ning igasugused katsed geneerilise globaalse linna vormiarengut ümber suunata on lootusetu naiivsus.

„Uus” urbanism ja koolhaasilik „post” urbanism esindavad Hobsoni valikut, manihheistlikku düstoopiat, mille kohaselt jääme lõksu kuskile The Truman Show ja Blade Runneri vahele. Linna kujuteldavate võimaluste jaotuses valeks ja võltsiks on midagi ühtaegu raevu ajavat ja traagilist.  Linnad muutuvad ebainimlikeks nii uuel kui ka vanal moel: slummide vohamises, valglinnastumise lõputuses, üleilmastumise kõikeühtlustamises ja võimust ilmajäetuse võõranduvas mõjus. Kuid mastaap on niivõrd muutunud, et linnade tulevik on tihedalt seotud vältimatu reaalsusega – maakera enda tulevikuga.

UD peab ületama kitsalt määratletud keskendumise elu „kvaliteedile” ja kaasama selle kui tõelise võimaluse. See eeldab väljendusvõimaluste tohutut laiendamist, mis ei põhineks pelgalt analoogial või kunstilisusel, vaid oleks seotud õigluse ja mitmekesisuse soodustamisega ning annaks tõelise panuse planeedi säästmisele. Linnades peab toimuma pidev sisuline uuendamine ja ümberkorraldamine, nende kasvu peab rangelt ohjama ning pakilise vajaduse leevendamiseks tuleb ehitada sadu uusi rangelt keskkonnasäästlikke põhimõtteid järgivaid linnu. See tähendab ka, et Serti üleskutse luua linnadistsipliin, mis keskenduks kitsalt vaid vormilistele küsimustele, on muutunud ohtlikuks anakronismiks. Linnaesteetika peab uuesti tunnistama, et ta on ühiskonna ja keskkonna lahutamatu osa. Akadeemilises kontekstis eeldab see enamat kui linnapraktika taaskordset ümberkorraldamist arhitektuuri, linnaplaneerimise ja maastikukujunduse kolmainsuse piires. Ja viimaks peab linnateooria juba ükskord ja alatiseks ütlema lahti teleoloogilisest ühe ja ühtse hea linna vormi kujutelmast.

Traditsiooniliselt isoleeritud disainidistsipliinide takistav jaotus peab andma teed laiemale arhitektuuri, linna ja keskkonna seoste mõistmisele ning võtma vastu muutuste ja õigluse väljakutsed. Planeerimise epistemoloogia värskendamine on vajalik ja tuleneb paratamatult sellest, et oleme nüüd võimelised mõistma nii globaalseid kui ka kohalikke keskkondi keerukate, kõikehõlmavate ja teineteisest sõltuvatena, oskame nende toimimises ja tähendustes näha meie eneste olulist ja juhustest juhitud rolli. Enam pole lihtsalt võimalik käsitleda linna ja selle morfoloogiat kui midagi elust ja planeedi heaolust eraldiseisvat ega vältida äärmiselt vajalike uute paradigmade väljatöötamist igal tasandil, et kindlustada õnnelikku ja õiglast tulevikku. Linnad – piiritletud ja vastutustundlikena – peavad aitama tasakaalustada järjest suurenevat arenenud ja arengupiirkondade vastuolu, hõlmama erinevuste väljendusi, mis globaliseeruvas kultuuris ei pruugi olla teretulnud, ning järjekindlalt pidama arvet oma hingamisruumi üle ja endale seda piisavalt võimaldama, ilma et see kellegi teise ellujäämist ahendaks. Selle jaoks on vaja taaselustada „utoopilised” kangelaslikud meetmed ja kaitsta kompromissitult kõige olulisemat – üldsuse heakskiidu ideed.

Lõpetuseks jõuame tagasi nende kahe musternjuujorklase, Jane Jacobsi ja Lewis Mumfordi juurde. Nad mõlemad armastasid linnu kirglikult ning mõlemad pühendasid oma elu nende olemuse ja võimaluste uurimisele. Mõlemad üritasid väsimatult aidata kujundada  uut linnakeskkonda, lähtudes sotsiaalse õigluse taotlusest ja sügavast seotusest linnaajalooga, mille juurde kuuluvad üksteisega põimuvad vormid, tavad ja õigused. Kumbki neist ei väitnud, et tuleks maha suruda kuldse ajastu püsivaid väärtusi. Nad nägid „head linna” kui pidevalt arenevat projekti, mis peaks olema teadlik uute teadmiste ja kogemustega kaasnevate võimaluste tekkimisest. Jacobs armastas oma sajanditevanust ümbruskonda, kuid sõitis rahumeeli metroos, mis selle alt läbi kulges. Mumford elas äärelinnas, kuid ei õppinud kunagi autoga sõitma. Kumbki leidis rahulolu erinevas suhtes linnaga ning mõlema seisukohad väljendasid tegelikult eelistusi, mis pärinesid nende endi elukeskkonnast. Tuleviku linnaehitus ei tohi hea elu norme ette kirjutada, vaid peab lakkamatult tegelema heakskiidu ja mitmekesisuse eetika ja väljendusviiside uurimisega.

The End(s) of Urban Design, orig ilmunud Harvard Design Magazine sügis 2006/talv 2007. Tõlgitud autori ja HDM loal.