uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Maroš Krivý. Parametritsistlik* arhitektuur, tark linn ja konsensuspoliitika

atuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

PARAMETRITSISM

Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.[41] Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia[42] annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

TARK LINN

Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”[43]: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco)[44] ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna[45]. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.[46] Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.[47] Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises[48] ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

Linnataristute valitsemine

Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused[49], mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism)[50] ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.[51]

Neutraalsed andmed?

Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.[52] Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.[53] Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””[54]

Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).[55] Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

Tark elanikkond

Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.[56] Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.[57]

Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”[58] Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”[59] Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
DEMOKRAATLIK AGONISM?

Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.[60] Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.[61] Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.[62]

Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;[63] poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.[64]

Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple[65] need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”[66]

Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
Tõlkinud Helen Pruul

[[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
[[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
[[3] Ibid.
[[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
[[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
[[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
[[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
[[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
[[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
[[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
[[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
[[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
[[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
[[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
[[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
[[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
[[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
[[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
[[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
[[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
[[21]] Patrik Schumacher,
The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
lk 304–305.
[[22]] Ibid., lk 275.
[[23]] Ibid., lk 292.
[[24]] Ibid., lk 420.
[[25]] Ibid., lk 420.
[[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
[[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
[[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
[[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
[[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
[[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
[[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
[33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
[34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
[35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
[36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
[37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
[38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
lk 33–70.
[39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
[40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
[41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
[42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
[43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
[44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
[45] Ibid., lk 32.
[46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
[47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
[48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
[49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
[50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
[51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
[52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
[53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
[54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
[55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
[56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
[57] Ibid., lk 43.
[58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
[59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
[60] Ibid.
[61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
[62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
[63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
[64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
[65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
[66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), lk 121.

   (↵ returns to text)
  1. elretsenseeritud artikkel

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out){{1}}, tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega{{2}}: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”{{3}}

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.{{4}} Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.{{5}}

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”{{6}}

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises{{7}} (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”{{8}}).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.{{9}}

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.{{10}} Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”{{11}}

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”{{12}} Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” {{13}} Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”{{14}} Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.{{15}} „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,{{16}} tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”{{17}} on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur{{18}}, mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”{{19}} ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”{{20}}. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”{{21}}

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»{{22}}

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu{{23}}. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.{{24}} Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”{{25}}, ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”{{26}} – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”{{27}}

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”{{28}} Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.{{29}} Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley{{30}} –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”{{31}}

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?{{32}} Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”{{33}} Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), lk

  2. senseeritud artikkel

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega{{2}}: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”{{3}}

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.{{4}} Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.{{5}}

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”{{6}}

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises{{7}} (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”{{8}}).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.{{9}}

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.{{10}} Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”{{11}}

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”{{12}} Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” {{13}} Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”{{14}} Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.{{15}} „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,{{16}} tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”{{17}} on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur{{18}}, mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”{{19}} ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”{{20}}. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”{{21}}

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»{{22}}

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu{{23}}. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.{{24}} Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”{{25}}, ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”{{26}} – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”{{27}}

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”{{28}} Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.{{29}} Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley{{30}} –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”{{31}}

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?{{32}} Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”{{33}} Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), lk

  3. eritud artikkel

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”{{3}}

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.{{4}} Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.{{5}}

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”{{6}}

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises{{7}} (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”{{8}}).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.{{9}}

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.{{10}} Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”{{11}}

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”{{12}} Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” {{13}} Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”{{14}} Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.{{15}} „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,{{16}} tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”{{17}} on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur{{18}}, mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”{{19}} ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”{{20}}. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”{{21}}

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»{{22}}

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu{{23}}. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.{{24}} Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”{{25}}, ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”{{26}} – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”{{27}}

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”{{28}} Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.{{29}} Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley{{30}} –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”{{31}}

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?{{32}} Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”{{33}} Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), lk

  4. d artikkel

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.{{4}} Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.{{5}}

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”{{6}}

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises{{7}} (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”{{8}}).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.{{9}}

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.{{10}} Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”{{11}}

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”{{12}} Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” {{13}} Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”{{14}} Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.{{15}} „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,{{16}} tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”{{17}} on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur{{18}}, mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”{{19}} ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”{{20}}. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”{{21}}

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»{{22}}

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu{{23}}. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.{{24}} Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”{{25}}, ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”{{26}} – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”{{27}}

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”{{28}} Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.{{29}} Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley{{30}} –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”{{31}}

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?{{32}} Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”{{33}} Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), lk

  5. kkel

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”{{33}} Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  6. em>

    PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.{{34}} Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  7. PROJEKTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.{{35}} Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  8. KTIIVNE PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”{{36}}

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  9. E PÖÖRE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee{{37}}. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  10. RE

    Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.{{38}} Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  11. Kui postmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”{{39}}, on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  12. ostmodernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”{{40}}

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  13. ernism oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.{{41}} Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  14. oli fordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.[41] Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia{{42}} annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  15. ordistlik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.[41] Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia[42] annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”{{43}}: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  16. lik-keinsistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.[41] Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia[42] annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”[43]: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco){{44}} ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40; Fred Turner, „Burning Man at Google: A Cultural Infrastructure for New Media Production”, New Media & Society 2009, 11, 1–2, lk 145–166.
    [66] Chantal Mouffe, The Democratix Paradox (London: Verso, 2009), l

  17. insistliku heaoluriigi 1970.–80. aastatel toimunud juurimisele (roll-back) kohane arhitektuurifilosoofia, siis aastatuhandevahetusele eelnenud ja järgnenud aastakümned, mida iseloomustas neoliberalismi juurutamine (roll-out)[1], tõid moodi projektiivse pöörde, mida propageerisid juhtivate USA koolide arhitektuuriteoreetikud. Vastukaaluks postmodernismi fragmentaarsusihale taastasid Sanford Kwinter, Robert Somol, Michael Speaks, Jeffrey Kipnis jt terviku kui arhitektuurilise probleemi. Samal ajal palusid nad aga tungivalt, et tervikut ei aetaks segamini totaalsusega[2]: Suuruse (Bigness), mastaapsuse ja planetaarse urbanismi tulek ei pidanud tähendama modernistliku Plaani taaselustamist. Samal ajal kui ida ja lääne avalik-õiguslikud institutsioonid võtsid plaanivastasuse omaks kui olemuslikult ettearvamatute turgude valitsemise taktika ja strateegia, ülistasid projektiivsed teoreetikud arhitektuuri, mis on Suur, kuid Plaanimata (Big Yet Non-Planned). Kwinter kuulutas ette „voolavat urbanismi, … dünaamilist, paindlikku, ad hoc, reeglipõhist urbanismi, mis ei ole vallatud kaheldamatuse, ootuspärasuse ega püsivuse sundmõtetest …, sarnanedes intressimäärade reguleerimisega finantsturgudel või loomade karjatamisega … Säärane uus urbanism – see ei planeeri, see ei suru midagi täpselt ega paindumatult peale ning see ei fetišeeri mingi kindla abstraktse skeemi terviklikkust ega piinlikult täpset lahtivoltumist. See uus urbanism on liikuv urbanism.”[3]

    Kaugel sellest, et loobuda võimuambitsioonidest, juhatas projektiivne arhitekt oma planeerimatuse-vaimustusega sisse uue, otsustavalt apoliitilise arhitektuuri. Ettearvamatuse kattevarju all kujundati arhitekti suveräänne roll ümber operaatori omaks. Tegemist oli paradoksaalse, kuid loogilise jätkuga 1960. aastate ja 1970. aastate teise poole vahel toimunud üleminekule postmodernismi enese sees: modernismi kriitiliselt ümbermõtestamiselt ikoonilise arhitektuuri ja spekulatiivsete kinnisvarainvesteeringute liitmisele.[4] Nagu kujukalt näitab ajakirja Time kaanepilt aastast 1979, kus Philip Johnson embab AT&T hoone maketti, piirdus postmodernistliku arhitekti sümboolne jõud ikooniliste objektidega. Projektiivne pööre kujutas endast viisi objektide piiratuse ületamiseks, meetodit reguleerimata rahavoogude ettearvamatuse tunnistamiseks ja strateegiat terviku kui arhitektuurilise probleemi taastõstatamiseks. Projektiivne pööre kujunes valitsevaks nimelt seetõttu, et ütles lahti objektidest ning taaskehtestas arhitektuuri ja linna kontiinumi kui projekteerimisülesande, mis vajab lahendamist algoritmide ja juhtimise abil.[5]

    Raamatus Earth Moves – selle ühest esialgsest versioonist sai mõjutusi Gilles Deleuze’i Kurd, mis omakorda kujunes kultusteoseks projektiivsete arhitektide seas, kelle võidukäigu juhatas sisse arhitektuuriajakirja Architectural Design 1993. aasta väljaanne Folding in Architecture – tutvustas Bernard Caché objektiili mõistet. Ta defineeris selle kvaasiobjektina, algoritmina, parameetrilise funktsioonina, mis määrab ära lõputul hulgal erinevaid objekte (üks objekt iga parameetrite hulga kohta), kuid ühtlasi sarnased (kuna neil kõigil on ühine alusfunktsioon): „tegemist ei ole enam selle standardiseeritud objektiga, mis on määratletav korduse seaduse kaudu; pigem on tegu kvaasiobjektiga, mis kujutab endast vaid fragmenti võimalikkuste väljast, kus iga üksikjuhtum on erinev. Ometi ei ole tegu ka isikustatud objektiga, mis on mõeldud eelnevalt kindlaksmääratud kliendi jaoks. See on objekt, mis kõigub uue tööstusliku seeria variatsioonikõveral. See on tavaline objekt, mis võib vabalt olla kasutajaga ainukordses suhtes.”[6]

    Projektiivse arhitekti võimuletulek objektiilide valitsejana oli tingitud tema tõrjuvast hoiakust objektide suhtes. Konkreetsest objektist sai tema jaoks vaid lõputu hulga võimalike iteratsioonide üks derivatiivne avaldumisvorm. Objektiilsus ja mitte objektiivsus: Deleuze’i sõnutsi on objekt pelgalt aktuaalne, samas kui objektiil on oma virtuaalsuses reaalne. Lõplike objektide projekteerimise piiratud pädevuse asemel haaras projektiivne arhitekt endale lõputu võimu, mis seisnes maailma diagrammide valitsemises[7] (siin sobiks globaliseerumise mõiste asemel kasutada pigem prantsuse keelest tuletatud terminit „mondialiseerumine”[8]).

    Klišeeliku ettekujutuse kohaselt on modernistliku arhitekti näol tegemist isand-arhitektiga, kes ehitab linnu üles jumalasarnaselt, n-ö puhtalt lehelt. Säärane modernistlik Jumal näib kasutajat eiravat, allutades viimase vajadused ja soovid Plaanile. Tegemist on siiski üsna naiivse võrdlusega, mis jätab tähelepanuta kauased teoloogilised vaidlused vaba tahte üle. Kas ei oleks mitte kohasem võrrelda Jumalat – või vähemasti tema esindajat maa peal – hoopistükkis projektiivse arhitektiga? Säärane Jumal ei tarvitse kõike planeerida, kuna kasutajate vaba tahe ja tegevuse ettearvamatus – nende „alt-üles”-osalemine – on tema võimuga ühilduvad, kui mitte koguni selle aluseelduseks. Projektiivne Jumal valitseb Mitteplaani rakendamise teel: tema suutlikkus valitseda maailma ning iseorganiseerumise ja eneseregulatsiooni algoritmilised protsessid on ühe mündi kaks külge. Nagu on näidanud Michel Foucault, mängis pastoraalne võim keskset rolli uusaegse lääne subjektiivsuse tekkes kirikuvalitsuse kaudu. Genealoogilises mõttes oli pastoraalne võim määrava tähtsusega valitsuse kui distsiplinaarsusest ja suveräänsusest eraldiseisva võimutüübi esilekerkimisel. Foucault rõhutas, et pastoraalse ja valitsusvõimu kaudu korrastatud suhete väljal on tekkinud allutamise ja subjektiveerimise, kuulekuse ja individualisatsiooni vahel lähedane seos.[9]

    Kwinteri eespool viidatud ebaõnnestunud metafoor osutub niisiis täiesti korrektseks. Karjane ei pea oma lambaid juhtima „ülaltpoolt”; just seeläbi, et ta laseb neil rohtu süües võrdlemisi vabalt liikuda, suunates neid karjana ja mitte ükshaaval, saab ta oma taotlusi ellu viia. Projektiivse arhitekti roll karjasena seisneb vaevutuntavas sekkumises eemalt, asjade sündidalaskmises.[10] Säärane arhitekt projekteerib spontaansust, loob elu, ergutab vitaalsust ja vabastab voogusid. Mitteplaan on postfordistliku ühiskonna uus valitsus- ja suunamisinstrument: „See toimib pastoraalselt eestpalve, hoole ja valvsuse teel … avaldades survet teatud ajahetkedel ja teatud punktides, pidades silmas sündmuste kõrvalekaldeid, jälgides muutuvaid tingimusi, otsides avatusi ning uusi hübriide ja võimalusi. See ei kinnista oma tähelepanu … monumentaalsele. Karjase … sekkumine on pehme, voolav, kaudne ja sellegipoolest täpselt suunatud: ta „juhib” …, suheldes koeraga … vilede keele kaudu, käskides tal suruda siia, lükata sinna.”[11]

    Võttes enda peale ettearvamatu terviku valitsemise ülesande, on projektiivne arhitekt ühtlasi asunud rünnakule kriitilise mõtlemise ja arhitektuuri ühiskondlike ambitsioonide vastu. Robert Somol avaldas arvamust, et „kriitilise projekti, autonoomia ja eituse, Rowe’i ja Tafuri puhul võid parimal juhul loota patiseisule … Banhami puhul valitseb aga teatav optimism – võib vabalt juhtuda, et sa väljud võitjana …”[12] Reyner Banhami pop-optimismi Thatcheri-järgsele ajastule kohandades sõnastas Somol selle väljakutse mänguna, samas kui Michael Speaksi jaoks vääris küsimus asjalikku suhtumist: „Teooria ei ole mitte üksnes ebaoluline, vaid seab uuendustele jätkuvalt takistusi.” [13] Rääkides konsensuspoliitika uuskeelele iseloomulikult probleemidest, vajadustest ja lahendustest, mis ei ole omistatud konkreetsetele isikutele (kelle probleemid ja vajadused? lahendused kelle jaoks?), teatas Speaks: „Kaasaegne arhitektuur ei ole kantud visionaarsetest ideedest, mis on heroiliselt teostatud visionaarses vormis. Pigem võrsub kaasaegne arhitektuur vajadusest uuendada, pakkuda toimivaid lahendusi probleemidele, mis on küll välja öeldud, aga mille mõju ei ole veel sõnastatud.”[14] Jeffrey Kipnis väitis täiesti ühemõtteliselt, et kriitilisus on „haigus”, mis tuleb „lõplikult hävitada”.[15] „Teooria” ja „kriitilise projekti” asemel, mis väidetavalt ajavad arhitektuurikriitika segi selle eriala ajaloo ja ajaloolisuse uurimisega, ülistasid need autorid arhitektuuri suutlikkust tulla lagedale millegi eksperimentaalse, innovaatilise ja uuega.

    Erinevalt aga ajaloolise avangardi armastusest uudsuse ja terviklikkuse vastu, mis väljendus mitmesugustes katsetes arhitektuuri politiseerida, tõlkis projektiivne pööre need kategooriad „suure pildi” urbanismiks, mis pidi väljenduma apoliitiliste ja küberneetiliste iseorganiseeruvate süsteemide kujul. Need pidid olema suunatavad sisendite ja väljundite manipuleerimise kaudu, kuid pidid samas jääma teadmatusse sellest, mis sünnib „musta kasti” sees. Hiljutise finantskriisi järgselt on mõned projektiivsed teoreetikud oma varasemaid, kinnisvaramullist ajendatud ideaale revideerinud. Näiteks Somol, kes 2000. aastal väitis, et „me peaksime pühitsema, mitte varjama … tõsiasja, et kriitika ei ole vajalik”,[16] tunnistas hiljaaegu, et „konsensuse lõhkumine”[17] on kriitika tähtis poliitiline ja kirjanduslik ülesanne. Džinn on aga juba pudelist välja lastud.

    PARAMETRITSISM

    Parametritsistlik arhitektuur[18], mida propageerib Zaha Hadidi äripartner Patrik Schumacher, on projektiivse pöörde vahest salakavalaim kriisijärgne inkarnatsioon. Schumacher, kelle kahtlane tõus arhitektuurimaailma arvamusliidriks on toimunud käsikäes Hadidi büroo esiletõusuga Lähis-Ida ja Aasia hiigelkapitali toel, on veendunud, et poliitika ja planeerimine on progressile takistuseks ning et neil pole arhitektuuriga midagi pistmist: ta nimetab kunstikoolide avalikku rahastamist „õigustamatuks anakronismiks”[19] ning püüab kujutleda „radikaalset vabaturu-urbanismi”[20]. Schumacheri järgi peaksid arhitektid tervitama parametritsismi kui (stilistilises ja funktsionaalses mõttes) arhitektuurilist vastet postfordistlikule ühiskonnale – see suhe on analoogne viisiga, kuidas modernism väljendas ja kujundas fordismi-keinsismi.

    Nagu projektiivne arhitektki, ei projekteeri tema parametritsistlik kolleeg mitte objekte, vaid objektiile: ta näeb ette projekti funktsioonid ning suunab (nii inimlike kui ka mitteinimlike) parameetrite sisendite ja väljundite voogu. Soosides selle ülesande lahendamist CAD/CAM-tehnoloogia abil, ihkab Schumacher ühtlasi, et parametritsismist saaks valitsev arhitektuuristiil, mis toimiks omamoodi reklaamina neile oletatavasti kangelaslikele väljakutsetele, mille kõrgusele tema missioon võib tõusta. Tal on selge ettekujutus sellest, milline parametritsistlik arhitektuur peaks välja nägema: voolujooneline, voldiline, ümar ja käänuline, ilma mingite sirgjoonte, nurkade või selgete piirideta. Meile tehakse selgeks, et objekti ja linna vahel ei esine mingit „ikoonilist” eraldatust, kuivõrd parametritsistlik urbanism on määratletav sujuvate, voolavate üleminekute ning intensiivsuste pideva muutumise kaudu: „esteetilised väärtused peaksid estetiseerima neid ruumilisi mustreid ja arhitektuurilisi morfoloogiaid, mis toimivad edukalt tänapäevase ühiskonna oluliste eluprotsesside kontekstis. Anakronistlik tundelaad jääb progressile ette. Aegunud, reaktsioonilised esteetilised hinnangud vajavad väljavahetamist.”[21]

    Schumacheri järgi olid postmodernism ja dekonstruktivism vaid üleminekustiilid, mille kriitiline suhe modernismi oli irooniline ja negatiivne: need sillutasid teed parametritsismile, mis peaks vabanema irooniast ja negatiivsusest ning tegema arhitektuurile uuesti ülesandeks ühiskondlikele nõudmistele vastamise. Säärane nägemus mõjub progressiivselt ning on tõepoolest ahvatlev vastandada ikoonilist arhitektuuri, milles väljendub kitsaste ärihuvide eelisseisund võrreldes elanike ühise õigusega linnale, parametritsistlikule urbanismile, kus linna (ja mitte arhitektuuri) projekteerimine sõltub ühiskondlikust olulisusest ja ühiskondlikest nõudmistest, kui kasutada Schumacherile iseloomulikke väljendeid. Seesugused mõisted mängivad põhjapanevat rolli viisis, kuidas Schumacher legitimeerib parametritsistlikku pööret; autor ei ütle meile aga kusagil, mida need õigupoolest tähendavad. Me loeme möödaminnes, et ühiskondlik nõudlus on kiirendatud evolutsiooni, funktsionaalse mitmekesistumise ja üha süveneva keerukuse tulemus, kuid neil mõistetel puudub omakorda igasugune sisu, nende peamine ülesanne paistab seisnevat retoorilises löövuses: «viimase 500 aasta lõikes võib osutada üldisele suundumusele ühiskonna üha suureneva mitmekesisuse/keerukuse poole.»[22]

    Kui lugeda Schumacheri peateost The Autopoiesis of Architecture, kahes köites ilmunud ja korralikult toimetamata tuhandeleheküljelist manifesti, võime vilksamisi leida viiteid selle kohta, millisena Schumacher näeb seda ühiskonda, mille nõudmistega arhitektuur peaks kohanema. Esimene vihje leidub leheküljel 292: „postfordistlik võrgustikumajandus” ja „globaliseerumine” on olulised „elustiilide üha suureneva mitmekesisuse” tõttu[23]. Teine asjakohane märkus asub leheküljel 420 (20 lehekülge enne esimese köite lõppu), kus saame teada, et „1960. aastate lõpuga võrreldes … on sotsiaalmajanduslik dünaamika muutunud”.[24] Väide on varustatud joonealuse märkusega, mis ütleb, et „[s]ee ei ole sobiv koht kõnealuste sotsiaalmajanduslike jõudude ja loogika analüüsiks”[25], ning viitega Schumacheri kolmele lühikesele ajakirjanduslikule tekstile. Viimastest leiame aga üksnes käibetõdesid ja banaalsusi – „Töölepingute kestus lüheneb. Mobiilsus kasvab. … [H]ierarhiate tasandumine horisontaalseteks väljadeks. … [K]olleegidevaheline suhtlus ja hindamine käsutamise ja suunamise asemel”[26] – vaheldumisi parametritsismi meeleheitliku propageerimisega: „Küsimus on selles, kuidas vastata üha mitmekülgsema ja voolavama turu nõudmistele … Seda tunnistab „arhitektuurilise avangardi” ümberorienteerumine filosoofiliselt kriitikalt huvile „operatiivsuse” vastu.”[27]

    Üsna ruttu saab selgeks, et viide ühiskondlikule nõudlusele ja olulisusele, mida Schumacher vastandab postmodernismi irooniale ja ikoonilisusele, on illusoorne. Olgugi et autor jääb selle nõudluse ühiskondliku loogika selgitamisel ähmaseks, paljastavad mitmed märgid parametritsistliku diskursuse alateadliku tõe. Schumacheri jaoks tähendab ühiskondlik nõudlus lihtsalt postfordistliku kapitalismi majanduseliidi nõudmisi: „tänapäeval ei leidu progressiivse ja edumeelse projekti jaoks paremat kohta kui kõige konkurentsivõimelisemad kaasaegsed ärivaldkonnad.”[28] Parametritsistliku projekti kontrapoliitiline tähendus seisneb arhitektuurieliidi kokkuviimises finants- ja kinnisvaraliidritega ning kontrolli haaramises spekulatiivsete investeeringute voogude ruumilise liigendamise üle.[29] Parametritsism on retoorikaga ilustatud neoliberaalne avangard – nagu seda nimetas Owen Hatherley[30] –, mille mängumaaks on ikoonilise arhitektuuriobjekti piirangutest vabastatud „linnaväli”. Linnaruumi üleujutanud parametritsistlike vormide esteetiline sujuvus peegeldab niisiis arhitektuuri sujuvat joondumist hiliskapitalismi hegemooniliste jõududega: „Parametritsism loob väljade vahel eristuse. Ruum on tühi. Väljad on täis, otsekui täidetud voolava ainega. … Välja mõistele on paradigmaatilist analoogi pakkunud ka parved: ehitiste parved, mis hõljuvad üle maastiku. Puuduvad igasugused platoonilised, diskreetsed kujundid ning selgepiirilised tsoonid. Väljade sees loevad üksnes kohalikud väljatunnused: kalduvused, üldsuunad, gradiendid ja vahest ka silmatorkavad veidrused, nagu näiteks kiirgavad keskused.”[31]

    Mis muudab parametritsistliku diskursuse tänapäeva arhitektide jaoks köitvaks?[32] Nii nagu reaktsiooniline populism, kujutab see endast tõsikindluse evangeeliumit arhitektuuri kui eriala jaoks, mis on sisemistest stiililistest erimeelsustest pea kaotanud ning globaliseerunud kinnisvaraturgude kapriisidest nõrgestatud. Schumacher väidab endale iseloomulikul segasevõitu moel, et parametritsism „ei lõpe iseeneses kahtlemise iroonilise žestiga. Selle asemel vastab superteooria oma ülestunnistatud ebakindlusele keeruka teoreetilise enesemääramisega, mis viib kindlameelse enesejaatuseni.”[33] Manfredo Tafuri on teadupärast väitnud, et modernism hajutas suurlinnaängi selle põhjuste mõistmise ja omaksvõtmise teel.[34] Kui Tafuri selgitus oli psühhoanalüütiline, siis Schumacher juhindub positiivsest psühholoogiast: planetaarse urbanismi äng tuleb endalt lihtsalt maha raputada.[35] Tema retsept seisneb pagemises enesejaatusse: lõpeta eneses kahtlemine ja vabasta end paremaks teenriks saamise teel! Igasugune vastuhakk on nurjumisele määratud: „arhitektuuri ühiskondlik funktsioon ei seisne kindlasti mitte marginaalsete poliitiliste programmide propageerimises, millel pole kuigivõrd perspektiivi niipea poliitiliseks peavooluks muutuda. Samuti ei ole selle ülesanne poliitilisi programme aktiivselt algatada.”[36]

    Schumacheri manifest on mugandus Niklas Luhmanni sotsioloogilisest arhitektuuriteooriast. Tuginedes autopoeesi mõistele, mille töötasid süsteemibioloogia raames välja Humberto Maturana ja Francisco Varela, ning juhindudes Talcott Parsonsi mõjukast süsteemisotsioloogiast, käsitas Luhmann ühiskonda iseennast taastootva kommunikatiivse süsteemina. Luhmann tuletas Parsonsi staatilisest strukturaal-funktsionalismist funktsionaal-strukturalismi, mille dünaamika põhineb süsteemi funktsionaalsel jagunemisel allsüsteemideks (poliitika, majandus, juriidika, kunst jne). Need on oma sisemise korralduse seisukohast võrdlemisi autonoomsed ja enesekohased (autopoeetilised). Schumacher heidab Luhmannile ette üksnes seda, et arhitektuur ei kuulunud viimase poolt teoretiseeritud allsüsteemide hulka (või õigemini käsitles ta seda kunsti all); selle käsitluse lisamises seisnebki parametritsistlik programm.

    Kui Luhmanni teooria tehnokraatlikud kalduvused andsid ainest kuulsaks vaidluseks Jürgen Habermasiga, siis Luhmannile toetumine Schumacheri poolt paljastab ka süsteemiteoreetilise mõtlemise ühiskondlikus rakendamises peituvad korporatiivsed, kui mitte koguni krüptofašistlikud jooned, sealhulgas epistemoloogia ja ontoloogia segiajamise, milleni see tihtilugu jõuab, eriti juhul, kui mängu tuuakse keerukuse idee[37]. Kirjandusteoreetik Cary Wolfe’i jaoks on autopoeesi mõistel poliitiliselt progressiivne tähendus, kuna see paneb kahtluse alla neutraalse vaatleja ideaali.[38] Ent kuigi võime tunnistada inimese ja ühiskonna detsentraliseerumist ning möönda, et tänapäeval leidub vaevalt miskit, millest saaks klassikalist laadi objektiivseid tõdesid probleemitult tuletada, on säärane detsentralisatsioon ühtlasi andnud tulemuseks ka Schumacheri tüüpi väikesi isandaid, kes räägivad detsentraliseerumisest ja mitmekesistumisest „omaenda” allsüsteemide hegemooniliseks ümbermääratlemiseks. Niisiis, olles küll seisukohal, et „sotsiaalse diferentseerituse pöördumatuks tulemuseks on ühiskond, millel puudub kese ja seega ka ühtne hegemooniline enesekirjeldus, mis võiks kujuneda utoopilise eneseprojitseeringu vahendiks”[39], on Schumacher ühtlasi veendunud, et „me saame nõuda poliitikutelt, suurettevõtjatelt ja teadlastelt, et need ei kirjutaks meile ette, milline kaasaegse ühiskonna arhitektuur peaks välja nägema, senikaua kui pakume lahendusi nende probleemidele. Arhitektuur kui eriala peab seisma ühiskonna esitatud väljakutsete kõrgusel, kuid saab autonoomselt otsustada, kuidas nendele väljakutsetele kõige paremini vastata.”[40]

    Schumacheri nägemuses haakub arhitektuuri autopoees ekspertide juhitud konsensuspoliitikaga, jättes kõrvale ebavõrdsuse, ühiskondlike klasside ja muude vertikaalse kihistuse vormidega seotud küsimused.[41] Selle asemel tõuseb päevakorda konkreetsete valdkondade, erialade ja tööstussektorite horisontaalne tööjaotus ja nende mobiliseerimine tööstusliidrite poolt. Sidusus ja tõhusus on valitsevateks ideaalideks konsensuslike, korporatiivsete, ekspertide juhitud poliitiliste strateegiate puhul, kus igaüks (nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud) teab oma kohta ja kus mis tahes lahkarvamusi või konsensuse õõnestamist vaadeldakse kontraproduktiivsena või koguni kriminaalsena. Schumacheri üleskutse eriala edasi viia[42] annab tunnistust sellest tõsiasjast arhitektuuri valdkonnas. Autori kujutletud parametritsistlik arhitekt on kasulik idioot, kes on valmis Isanda (kliendi) käskudest mööda vaatama üksnes selleks, et tema alateadlikke soove paremini väljendada. Neoliberaalne arhitektuuriavangard nõuab projekteerimisel autonoomiat üksnes selleks, et valitsevaid majandushuvisid paremini teenida.

    TARK LINN

    Targa linna kontseptsiooni arengutee peegeldab projektiivse arhitektuuri ja parametritsismi oma. Selle pooldajad on kahtleval seisukohal planeerimise ja poliitika suhtes, nad on huvitatud süsteemidest ja tervikutest ning ülistavad arvutuslikku intellekti ja interaktiivset andmetöötlust. Alberto Vanolo iseloomustas „targa linna diskursust mitmete varasemate linnanägemuste sulamina”[43]: neist üks on intelligentse linna mõiste, mis tekkis 1990. aastate teise poole ja 2000. aastate IT-buumi ajal, ning teine on nutikas kasv, mida uusurbanism on propageerinud alates 1970. aastate lõpust. Kuigi pealtnäha on tegemist linnaplaneerimise kontseptsiooniga, on seda paljuski eest vedanud suured rahvusvahelised IT-firmad (IBM, Cisco)[44] ja ülikoolide juures tegutsevad „uurimislaborid” (MIT SenseAble City Lab ja Media Lab), niisiis on tegu uudse linnajuhtimisviisi väljenduse ja vahendiga.

    Kui neoliberalism jõudis juurutamise faasi, teisenedes kriitilisest opositsioonist peavooludoktriiniks, pidi see ületama riigi lammutamise negatiivse programmi piiratuse ja seisma silmitsi küsimusega, kuidas valitseda (linna)süsteeme ilma planeerimiseta. Kolmanda tee poliitika, konsensusele suunatud ja ekspertide juhitud „radikaalne tsentrism”, mis tekkis kõnealusel ajaloolisel teelahkmel, võttis omaks jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse ideed. Suurendades küll kasutajate, tarbijate ja kogukonnaliikmete individuaalseid vabadusi, asendas see programm poliitilise ja demokraatliku ideaali apoliitilise valitsemise ja automatiseeritud juhtimise omaga. Targa linna idee võrsus seesugusest õhkkonnast ja andis mõista, et valitsemisprobleemi saab lahendada suure hulga andmete töötlemise, arvutusliku intellekti ja küberneetilise loogika abil: lahenduseks on automatiseeritud, isereguleeruv valitsemine ehk planeerimine mitteplaneerimise teel.

    Selle kontseptsiooni eestkõnelejad käsitavad linna dünaamilise süsteemina, mis on määratletav kõikjal – inimeste vahel, inimeste ja seadmete vahel, seadmete endi vahel – aset leidva infovahetuse kaudu. Linnadünaamikat kujutletakse omavahel läbipõimunud, lakkamatult suhtlevate inimlike ja mitteinimlike „tajusõlmede” kompleksse võrgustikuna{{45}}. Säärase interaktsiooni kaudu reaalajas tekkivaid andmeid töödeldakse põhilise sisendina linnaplaneerimise tarbeks, mida omakorda käsitatakse andmeid tekitavate keskkondade ja inimkäitumise valitsemise kaudu.

    Targa linna eesmärgiks on voogude optimeeritud, tõhus korraldus. Voogusid saab mõista vähemalt kolmel eri moel. Esiteks ja kõige otsesemas tähenduses on mitmed targa linna kontseptsioonid seotud liiklusvoogudega: töö ja kodu vahet liikumise harjumustega, trammirööbastega, jalgrattateedega, jalakäijatele mõeldud aladega või navigatsioonirakendustega.{{46}} Teiseks jõuavad vood nendesse programmidesse ainevahetuse tähenduses (inimeste, kaupade ja teenuste vood ehk sisendite ja väljundite vahetus üksikisikute ja linnade, linnade ja nende keskkonna või linnade endi vahel) ja rütmide tähenduses (intelligentsed ruumid, mis kohanevad inimeste elustiilide ja elanikkonna käitumisharjumustega). Kolmandaks on ideede vood (loovuse ja innovatsiooni strateegiate puhul) ja tagajärgede vood (kultuuriliste ja heaolu strateegiate puhul) targas linnas optimeeritud ja juhitud.{{47}} Kokkuvõttes paneb targa linna diskursus rõhku asjadele, praktikatele, harjumustele ja asjakorraldustele, mis „voolavad” sujuvalt ning annavad edasi immateriaalsuse ja kerguse tunnet: kergliiklust ja tramme eelistatakse autodele, disaini tootmisele, paindlikkust bürokraatiale ja heaolu hoolekandele.

    Targa linna kontseptsioonide kasutuselevõtul kaasaegses linnaplaneerimises{{48}} ja nende laialdasel tunnustamisel linnaplaneerimise reformimise eeskujuna on murettekitavad poliitilised järelmid. Konkreetsemalt tõstatuvad probleemid kolmel tasandil: linnataristute valitsemise, andmete kasutamise ja eeldatava neutraalsuse ning linlaseks olemise olemuse vallas.

    Linnataristute valitsemine

    Soosides tervikut – üleilmsetesse võrgustikesse haaratud ja mitmekesistest voogudest läbistatud linna – ning hoidudes samal ajal otsesest kaasamisest, eeldavad targa linna eestkõnelejad, et planeerimine ja poliitika on tänapäeva maailmas aegunud nähtused{{49}}, mis tuleks asendada uute valitsemisvormidega. Planeerimisest, demokraatlikust poliitikast ja agonistlikust konfliktist möödaminemist õigustatakse kujutluspildiga, mille kohaselt linnad on kokkuvarisemise äärel ja olukord nõuab viivitamatut sekkumist. Sobivat tegutsemist kujutatakse omakorda ette seguna eksperdi- ja IT-kesksest lahenduste tagaajamisest ( solutionism){{50}} ning valitsemismeelsusest*, mis peaks mõjutama inimeste käitumist ja isiklikku vastutustunnet. Pakilise vajaduse diskursus, mis käib kaasas targa linna kontseptsioonidega, käsitleb seda, kuidas lahendusteni jõuda, jättes poliitilise võitluse tandrilt välja küsimuse, mida ja miks õigupoolest taotletakse – viimast seletatakse seesuguste kõikehõlmavate ja poliitiliselt ebamääraste mõistete kaudu nagu tõhusus, paindlikkus ja heaolu.

    Vastandudes tugevale valitsusele, viivad targa linna projektid ellu voolavaid valitsemismudeleid, kus otsustusõigus, kasum ja vastutus on jagatud riiklike ja avalik-õiguslike institutsioonide, korporatsioonide, tsiviilsfääri ja muude asjaosaliste vahel. Säärased valitsemismudelid on enamasti vormistatud partnerlussuhetena ning nende osalisi iseloomustatakse huvigruppidena, varjates sellega osalistevahelisi struktuurilisi erinevusi (justkui näiteks naabruskonna elanikel ja kinnisvaraarendajatel oleksid mingis küsimuses ainult erinevad huvid mängus, samal ajal kui ontoloogilises mõttes on nad ühetaolised). Kui fordistlikku-keinsistlikku kolmeosalist mudelit esitatakse bürokraatliku, hierarhilise ja vertikaalsena, siis uut mudelit ülistatakse kui avatut, demokraatlikku ja horisontaalset. Targa linna visiooni kohaselt on planeerimise ülesanne võimaldada iseorganiseerumist kõikjal leiduvate digitehnoloogiate ja elanike seire kaudu. See peaks kindlustama, et asjad juhtuvad spontaanselt.

    1970. aastateni oli kohalikel omavalitsustel ja riigi valitsusasutustel küllalt tegemist sellega, et avalikke taristuid ülepea käigus hoida: viimaste hulka kuulusid nii voogudega seotud taristud (ühistransport, energia) kui ka säärased, mis niisama lihtsalt ei „voola” (sotsiaalkorterid, tervishoid). Nende keinsistlikuks, sotsiaaldemokraatlikuks taotluseks oli võrdne jaotus (st ümberjaotamine). Targa linna diskursuse kalduvus eelistada voogudega seotud taristuid viib „staatiliste” taristute suhtelise kõrvalejätmiseni. Iseäranis silmatorkavalt puuduvad targa linna visioonides taskukohase hinnaga sotsiaalkorterid. Kuna tarkust seostatakse voogudega, tembeldatakse statsionaarne, tavapärane ja püsiv rumalaks. Targa linna strateegiad võtavad poliitilise kaalu vanade taristute kasutajatelt, vihjates nende tagurlikkusele. Tarkuse kasv tähendab nende inimeste suhtelist ühiskondlikku rumalust, kes ei soovi või ei suuda liituda tarkade taristutega ega võtta omaks pealtnäha õigeid nutika käitumise viise.

    Arusaamal, et targa linna programm on olemuslikult kõigile kasulik, on veelgi tõsisemad poliitilised tagajärjed. Targa linna diskursus ei tunnista mingit konflikti. Esineb vaid tehnilisi küsimusi, probleeme reguleerimisega ja vähest teadlikkust ning asjaosalised on alati valmis lõpetama asjatud vaidlused, käärima käised üles ja tegema ühise hüve nimel koostööd. Sellega seoses täheldas Peter Marcuse „püüdlemist konsensuspoliitika poole, kus vähemusrühmade või nõrkade … osapoolte taotlusi käsitatakse segavate teguritena teel poliitiliste strateegiate poole, millest on kasu „tervikule””.{{51}}

    Neutraalsed andmed?

    Arusaam, et linnal on ühtne eesmärk, klapib usuga linnaelanike ja interaktiivsete seadmete poolt genereeritud üha suuremate andmehulkade reaalajas kogumise, seire ja modelleerimise edasiviivasse jõudu. Nn suurandmeid ( Big Data) loetakse poliitiliselt neutraalseks, linna objektiivselt kujutavaks ja erapooletuid otsuseid hõlbustavaks.{{52}} Näiteks IBM, mis hiljaaegu kaitses kaubamärgiga väljendi „targemad linnad” (smarter cities), pooldab „edasiliikumist poliitikapõhiste otsuste juurest, et kujundada linnad ümber andmetest saadud teadmiste abil”.{{53}} Olgugi et suurandmetest toituvaid arvutusmudeleid iseloomustatakse targa linna žargoonis „otsuste langetamist toetavate süsteemidena”, oleks õigem nimetada neid otsuste langetamist asendavateks süsteemideks. Andmed ei ole süütud. Mõtteka eristamine mõttetust sellega, et esimest nimetatakse andmeteks, ning viis, kuidas targa linna eestkõnelejad andmeid koguvad, korrastavad, tõlgendavad, visualiseerivad, tajutavaks teevad ja kasutavad, tõukab tagant tehnokraatliku meelestusega ja apoliitilist poliitikat: „Andmed pakuvad kaitset … otsuste eest, mis tõstatavad eetilisi ja vastutusega seotud probleeme, võimaldades … öelda: „Seda ei ütle mina, seda näitavad andmed!””{{54}}

    Suurandmetega seotud visioonid ja konsensuslike lahenduste tagaajamine aitavad üheskoos kaasa mõõtmise, reastamise, hindamise, seire ja tagasiside pidevale protsessile, mis asetab linnad lakkamatusse konkurentsi teiste linnadega. Ühtlasi esemestab pingeridade koostamise protsess „linna” kui ühtse nähtuse, mille huvisid saab üheselt määratleda, sünnitades eliidi seas enesega rahulolu (kui linn asub pingereas kõrgel kohal) või õhutades tagant intensiivsemat pakilisuse diskursust (kui linna asetusel pingereas on veel arenguruumi; ja isegi kui ei ole, saab linn alati iseendaga võistelda).{{55}} Linnapoliitika ja -planeerimine, sotsiaalkorterid, poliitilised erimeelsused ja elanikkonna „rumal” osa muutuvad pelkadeks takistusteks selles lakkamatus võidujooksus targaks linnaks saamise poole.

    Tark elanikkond

    Kes on need kodanikud, kellest koosneks tark linn? Kuidas toimuks nende valitsemine? Jennifer Gabrys väitis, et „tarkade linnade puhul määratletakse elanikkonda keskkonna alusel seire ja linnaandmete katvuse ja tagasiside kaudu, mitte üksiku valitsetava subjektina”.{{56}} Targa linna strateegiad „ei eelda mingit konkreetset subjekti, kuna vastavat funktsiooni võib sama hästi täita ka täisautomaatne sensor”.{{57}}

    Targa linna valitsemise subjekt on ühtaegu rohkem ja vähem kui suveräänne kodanik: subjektsus mõtestatakse ümber keskkonna ja käitumise kaudu. Ühelt poolt on selleks elanikkond, jalakäijatest, jalgratturitest, energiatarbijatest ja kultuurihuvilistest koosnev inimparv. Seda subjekti valitsetakse impulsside kaudu, mis pärinevad kõikjal linnakeskkonnas paiknevatest digitaalsetest sensoritest. Sotsiaalset tegevust ei käsitata mitte suveräänsetest kodanikest või agonistlikest rühmadest koosneva ühiskonna, vaid parve dünaamika kaudu. Nagu ütles Douglas Spencer: „see mudel jätab tähelepanuta linnasubjekti teovõimelisusega ja subjektiveerimise protsessiga seotud laiemad kaalutlused, mis lähevad kaugemale liikumisharjumuste vaatlemisest … Ka muud linliku subjektiivsuse tegurid, nagu sugu, rahvus, vanus või klass, … jäävad tähelepanuta, kuna rõhk on elanikkonna kogumite dünaamikal ning nende „karjale” või „parvele” iseloomulike käitumismustrite modelleerimisel.”{{58}} Vastavat dünaamikat ei tule mitte tõlgendada, vaid ainult modelleerida ja moduleerida.

    Aga mis on õigupoolest elanikkond? See on pelgalt sensorvõrgu sõlmpunktide kogum. Niisiis, teisest küljest on targa valitsemise subjektiks mõistuseelne nähtus, mille tegutsemist kirjeldatakse stiimulite ja reaktsioonide biheivioristliku sõnavara abil, mitte Weberi subjektiiv-tõlgenduslikus ega marksismi objektiiv-materialistlikus võtmes. Individuaalse tegutsemise muutusi ei kutsu esile mitte ratsionaalsed argumendid ega suveräänne võim, vaid toime indiviidi alateadlikele impulssidele, mis panevad teda iseennast jälgima, juhtima ja kohandama. Niklas Rose kasutas mõistet „etopoliitika” kirjeldamaks radikaalset tsentristlikku käitumispoliitikat, mis „toimib väärtuste, uskumuste ja tundmuste kaudu, mis usutavasti toetavad vastutustundlikku autonoomiat ja enda kohustuste täitmist teiste ees. Etopoliitika puhul on elu ise oma igapäevastes avaldumisvormides hindamise objekt.”{{59}} Targa linna kodanikul on niisiis kahekordne kodakondsus: teda valitsetakse ühtaegu nii elanike parve statistilise üksusena kui ka sensorvõrgu iseennast reguleeriva sõlmena.

    KONSENSUSPOLIITIKA VÕI
    DEMOKRAATLIK AGONISM?

    Parametritsism ja tark linn on tänapäeva linnu ja urbanismi mõjutava konsensuspoliitika kaks avaldumisvormi. Need kõnelevad kõigi nimel, allutades oma kaugeleulatuvate väidetega arhitektuuripraktika ja linnaplaneerimise apoliitilisele ekspertjuhtimisele. Seesugune valitsemine ei ole enam määratletav planeerimisena, vaid juhtimisoperatsioonina, kus arvutuslik intellekt mängib keskset rolli liikumises „probleemide lahendamise” ja „lahenduste pakkumise” poole. Parametritsismi ja targa linna ekspertide hegemoonia on korrelatsioonis eemalt valitsetavate alamate elujõu ja vabadusega, tingimusel, et see vabadus on biheivioristlikult ja keskkonna kaudu ümber mõtestatud.

    Konsensuspoliitika võidukäiku on seostatud Blairi ja Clintoni kolmanda tee poliitikaga, mis pidi kõrvaldama eraldusjoone parem- ja vasakpoolsuse vahel, asetades rõhu tsiviilühiskonnale ja kogukondadele kui ühinemise viisidele, mis pakuvad alternatiivi kapitali ja tööjõu platvormidele.{{60}} Olgugi et 1990. aastate lõpu IT-mulli ja 2000. aastate esimese poole kinnisvaramulli ajal ilma teinud kolmanda tee eestkõnelejate maine sai finantskriisi käigus tõsiselt kannatada, väljus konsensuspoliitika kriisist veelgi tugevamana. Poliitilise ja majandusliku eliidi ilmne läbipõimitus viis esindusdemokraatia kriisini ning süvendas arusaama, et parem- ja vasakpoolsete vastandus on ebaoluline. Selle üheks tulemuseks on olnud nn piraadiparteide esiletõus, kes pooldavad vabade infovoogude ja iseorganiseerumise eetosest kantud otsedemokraatiat. Filosoofilises plaanis avaldub seesugune suundumus paljususe idees.{{61}} Arhitektuuris toetab see uuenenud huvi kaasavate ruumipraktikate vastu.{{62}}

    Panemata siinkohal kahtluse alla sääraste poliitiliste, filosoofiliste ja arhitektuuriliste programmide taga olevaid kavatsusi (vaidlustada autoriõiguste seatavaid piiranguid, seista vastu Impeeriumile või nõuda avaliku ruumi tagastamist inimestele), tasub märkida, et privaatsuse kaitse libertaarne eetos, arusaam immanentsest kollektiivsusest ja spontaanse iseorganiseerumise kogukondlik vaim on poliitiliselt ambivalentsed. Nägemus Vikipeedia eeskujul kujundatud võrgustikupoliitikast ei jäta ruumi ebaõigluse ilmingute ega antagonistlike suhete legitiimsele väljendamisele;{{63}} poliitilise subjektsuse ainsaks aluseks jäävad vandenõud ja abstraktsete isikute („korrumpeerunud poliitikud”, „nemad”, „Impeerium”) vastu suunatud kahtlustused.{{64}}

    Kuigi eeltoodud väärtused lähevad tagasi 1960. aastate vastukultuuriliste liikumisteni, on seesugused hiiglased nagu Google ja Apple{{65}} need praeguseks üle võtnud ning tänapäeval kujundavad need ühisrahastuse skeeme, häkatone, startup-inkubaatoreid ning mitmesuguseid muid asjassepuutuvaid ja -puutumatuid Google’i-ambitsioonidega projekte. Avatud lähtekoodi aktivismil pole kuigi palju öelda sotsiaalse ebavõrdsuse problemaatika kohta, samas kui üldise teadmise poliitika ja alt-üles-organiseerumine võib hõlpsasti toetada intellektuaalse (tarkvara, rakendused) ja sümboolse (gentrifikatsioon) ühisvara omastamist. Lõppkokkuvõttes puuduvad säärasel teispool vasak- ja parempoolsust seisval poliitikal, mis on üles ehitatud vabadele infovoogudele ja spontaansele iseorganiseerumisele, vahendid projektiivse, parametritsistliku ja nutika urbanismi propageeritavate hegemooniliste juhtimis- ja enesejuhtimispraktikate kahtluse alla seadmiseks – ja võib-olla see koguni ühildub nendega.

    Need praktikad toimivad platvormidena, mis võimaldavad kanaliseerida rahva poliitilisi hoiakuid „õigeteks” ruumilisteks väljendus- ja avaldumisvormideks. Säärane poliitika ei täida aga oma lubadusi, kuna selles etendavad mahavaikitud ja mittevastutavat rolli tehnilised eksperdid, kes on vastavate platvormide ja kanalite autoriteks. Rahvalik (ruumi)poliitika taandub niisiis hõlpsasti sümboolseks kaasamiseks, parameetrite pakkumiseks või andmetega manipuleerimiseks. Osalemise, interaktsiooni ja „voolamise” tegelikkus varjutab konkreetsed küsimused selle kohta, kes, kuidas ja miks osaleb, interakteerub ja „voolab”.

    Nagu väitis Chantal Mouffe, on tõsiasi, et antagonismil ei ole konsensuspoliitikas kohta, seotud parempopulismi tõusuga. Kuna konsensuspoliitika tembeldab tundeid kütva populismi irratsionaalseks ja tagurlikuks, ei lase see sotsiaalsetel vastuoludel väljenduda demokraatlikel, agonistlikel viisidel. Selle asemel oleme tunnistajaks asjaolule, et rahva seas levinud meeleolud kanaliseeritakse üha enam konservatiivsesse, natsionalistlikku ja ksenofoobsesse väljendusviisi. Ilma vastaseta konsensuspoliitika, mis apelleerib abstraktsetele nähtustele (meie, inimkond, rahvas, linnad, kogukonnad vms), ohverdab sotsiaalse võrdsuse ühiskondlikule sidususele ja viib murettekitavate tagajärgedeni: „Jätmata ruumi jagatud väärtuste tõrksale, agonistlikule vaidlustamisele, süvendab see uus käitumispoliitika … autoritarismi ja ühiskondlikku konservatismi … Teeseldes kõigi hõlmamist „rahva” nimetuse alla, aitab [see poliitika] kaasa sellesama rahva allutamisele, keda ta pealtnäha esindab ja kaitseb.”{{66}}

    Parametritsism ja tark linn – konsensuspoliitika hegemoonilised arhitektuurilised ja urbanistlikud kehastused – ei paku välja mingit teostatavat demokraatliku poliitilise tegevuse mudelit. Mis veelgi hullem, nende enam või vähem varjatud ambitsioon võtta üle demokraatliku poliitika ja planeerimise roll toetab korporatiivset, ekspertide juhitud valitsemist ning kaudselt ka parempopulismi, mida ei poolda mitte üksnes rahva vähemnutikas osa. Kaugel sellest, et agonistlikule poliitikale lõpp teha, ehitavad need ruumivalitsemise konsensuslikud mudelid, mis on juhitud süsteemiteoreetilisest mõtlemisest ja arvutuslikust intellektist, tasahilju üles võimusuhteid, millest võidavad keskkonna ja käitumise suunajad, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust.
    Tõlkinud Helen Pruul

    [[1] Jamie Peck ja Adam Tickell, „Neoliberalizing Space”, Antipode 2002, 34.3, lk 380–404. Vt ka Volker Eick, „Neoliberalism ja linnaruum”, Ehituskunst 2008, nr 49/50, lk 17–28.
    [[2] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[3] Ibid.
    [[4] Mary McLeod, „Architecture and Politics in the Reagan Era: From Postmodernism to Deconstructivism”, Assemblage 1989, 8, lk 22–59; David Harvey, „From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism”, Geografiska Annaler 1989, 71 B, lk 3–17; Donald McNeill, „The ‘Bilbao Effect’”, Readings in Urban Theory, 3rd edition, toim. S. Fainstein, S. Campbell (Oxford: Wiley-Blackwell, 2011), lk 303–318; Davide Ponzini, Michele Nastasi, Starchitecture: Scenes, Actors and Spectacles in Contemporary Cities (Torino: Umberto Allemandi, 2012); Leslie Sklair, „Iconic Architecture and Capitalist Globalization”, City 2006, 10.1, lk 21–47.
    [[5]] Peter Eisenman, kes kehastab üleminekut hilispostmodernistlikelt-dekonstruktivistlikelt seisukohtadelt voltimise ja väljade problemaatikale, ütles: „Sa võiksid ehitada keset Tokyot kõige tähelepanuväärsema hoone ja mitte keegi ei pööraks sellele tähelepanu.” (Eisenman, viidatud teoses: Fredric Jameson, „From Metaphor to Allegory,” Anything, toim. C. Davidson (Cambridge: MIT Press, 2001), lk 24–36 (lk 34).
    [[6]] Bernard Caché, Earth Moves: The Furnishing of Territories (Cambridge: MIT Press, 1995), lk 97.
    [[7]] Üks üliõpilane ütles mulle kord oma Grasshopperiga loodud projekti kohta: „Pole vahet, milline see praegu välja näeb, ma saan sellega teha mida iganes.” Vt ka Renee Puusepp, „Retseptiarhitektuur”, Ehituskunst 2013, nr 56, lk 60–69.
    [[8]] Vrd selle termini kasutus Łukasz Stanekil seoses „arhitektuuri [sõjajärgse] esilekerkimisega üleilmse teadustehnilise nähtusena” (Łukasz Stanek, „Mobilities of Architecture in the Global Cold War: From Socialist Poland to Kuwait and Back”, International Journal of Islamic Architecture 2015, 4.2, lk 365–398 (lk 366)).
    [[9]] Michel Foucault, Security, Territory, Population. Lectures at the Collège de France, 1977–1978 (New York: Palgrave, 2009), lk 163–190.
    [[10]] Frederic Jamesoni hinnangul on Koolhaasi praktika suunatud „[kaose] sündidalaskmisele, kui seda väljendit saaks tõlgendada märgina aktiivsest, mitte passiivsest toimingust” (Jameson, „From Metaphor to Allegory”, lk 35).
    [[11]] Sanford Kwinter, „Politics and Pastoralism”, Assemblage 1995, 27, lk 25–32 (lk 31).
    [[12]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[13]] Michael Speaks, „After Theory”, Architectural Record 2005, 6, lk 72–75 (lk 75).
    [[14]] Michael Speaks, „Design Intelligence. Part 1: Introduction”, Architecture and Urbanism 2012, 12, lk 11–18 (lk 18).
    [[15]] Jeffrey Kipnis, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 11).
    [[16]] Robert Somol, „In the Wake of ‘Assemblage’”, Assemblage 2000, 41, lk 92–93 (lk 93).
    [[17]] Robert Somol, „Poli-Fi”, Journal of Architectural Education 2009, 62.3, lk 32–33 (lk 33).
    [[18]] Schumacher kirjutab „parametritsism” suure algustähega.
    [[19]] Dan Howarth, „’Stop all public funding’ for arts schools says Patrik Schumacher”, Dezeen Magazine 25.02.2015). Veebis aadressil http://www.dezeen.com/2015/02/25/stop-public-funding-arts-schools-patrik-schumacher-facebook/, vaadatud 01.08.2015
    [[20]] Patrik Schumacher, „I Am Trying to Imagine a Radical Free Market Urbanism”, Log 28 (2013). Tegemist on Peter Eisenmani ja Patrik Schumacheri vestluse üleskirjutusega.
    [[21]] Patrik Schumacher,
    The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011),
    lk 304–305.
    [[22]] Ibid., lk 275.
    [[23]] Ibid., lk 292.
    [[24]] Ibid., lk 420.
    [[25]] Ibid., lk 420.
    [[26]] Patrik Schumacher, Christian Rogner, „After Ford”, Stalking Detroit, toim. G. Daskalakis, C. Waldheim, J. Young (Barcelona: Actar, 2001), lk 48–56 (lk 54).
    [[27]] Patrik Schumacher, „Business, Research, Architecture”, Daidalos 1999, 69/70, lk 34–35 (lk 34).
    [[28]] Patrik Schumacher, viidatud teoses: Douglas Spencer, „Architectural Deleuzism. Neoliberal Space, Control and the ‘Univer-City’”, Radical Philosophy 2011, 168, lk 9–21 (lk 13).
    [[29]] Selle protsessiga paralleelselt on toimunud algoritmilise kauplemise võidukäik finantsturgudel.
    [[30]] Owen Hatherley, „Zaha Hadid Architects and the Neoliberal Avant-Garde”, Mute 2010, 3.1. Veebis aadressil http://www.metamute.org/editorial/articles/zaha-hadid-architects-and-neoliberal-avant-garde, vaadatud 01.08.2015
    [[31]] Patrik Schumacher, „Parametricism: A New Global Style for Architecture and Urban Design”, Architecture Design 2009, 4, lk 14–23 (lk 19).
    [[32]] Ma ei pea siinkohal silmas mitte pelgalt parameetrite kasutamist arhitektuuris, mis, nagu väitis Bernard Caché, oli kesksel kohal juba Vitruviuse teoorias, vaid nägemust arhitektuurist kui nende parameetrite orkestreeritud ise­organi­seerumisest arhitektuuri­liseks vormiks, nagu ka sellega seotud korrelatsiooni arhitektuuri poolt üle võetud arvutusliku meta­foori (veendumus, et mikro- ja makro­struktuuride, inimlike ja mitte­inimlike maailmade, orgaanilise looduse, inimkäitumise ning arhitektuuriliste ja linna­vormide vahel esineb isomorfia, neil valdkondadel on ühesugused organiseerumise ja infovoo mustrid ning seetõttu on üht võimalik teiseks tõlkida ühtse formaliseeritud keele vahendusel) ja selle konkreetse esteetilise stiili vahel (mille üksikasjalikuks analüüsiks ei jätku siinkohal ruumi). Vt Bernard Caché, „After Parametrics?”, Graz Architecture Magazine 2009, 6, lk 50–61. Arvutuslikku metafoori on käsitletud teoses: Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicago: The University of Chicago Press, 2006), lk 11–40.
    [33] Schumacher, The Autopoiesis of Architecture, lk 60–61.
    [34] Manfredo Tafuri, „Toward a Critique of Architectural Ideology”, Architecture Theory Since 1968, toim. K. M. Hays (Cambridge: MIT Press, 1988), lk 2–35, 6.
    [35] Vrd viis, kuidas Pier Vittorio Aureli vastandab linna kui poliitilist projekti linnastumisele kui lõputu ruumilise ekspansiooni protsessile, mis tuleneb majandusloogikast. Ildefons Cerdà linnastumisteooria on Aureli ja tema õpilaste töödes kesksel kohal. Vt Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (Cambridge: MIT Press, 2011), lk 1–46; Ross Exo Adams, „Natura Urbans, Natura Urbanata: Ecological Urbanism, Circulation, and the Immunization of Nature”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32, lk 12–29.
    [36] Patrik Schumacher, „Transgression, Innovation, Politics”, Architecture Design 2013, 6, lk 130–133, 133.
    [37] Juval Portugali leiab, et „tegurid ja jõud, mis muutsid meie linnad ja linnasüsteemid keerukamaks kui iial varem, annavad meile ka lahenduse võtme: … info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad,” väites samas, et need tehnoloogiad on teinud võimalikuks „linnade kui komplekssete süsteemide dünaamika uurimise” (Juval Portugali, „Complexity Theories of Cities: Implications to Urban Planning”, Complexity Theories of Cities Have Come of Age, toim. J. Portugali et al. (Berlin: Springer, 2012), lk 221–244, 227, minu rõhutus.
    [38] Cary Wolfe, „In Search of Post-Humanist Theory: The Second-Order Cybernetics of Maturana and Varela”, Cultural Critique 1995, 30,
    lk 33–70.
    [39] Patrik Schumacher, The Autopoiesis of Architecture (Chichester: Wiley, 2011), lk 177.
    [40] Patrik Schumacher, „On Parametricism: A Dialogue between Neil Leach and Patrik Schumacher”, Time + Architecture 2012, 5.
    [41] Ühes hiljutises ettekandes sõnas Schumacher: „Mulle tundub, et valitseb … arvamus, et maailm on edasi liikunud. … Erinevused on märksa suuremad kui 1950. või 1960. aastatel. … Aga ma ei paneks ülemäära suurt rõhku … sissetulekute jaotusele ega peaks seda nii kohutavaks ja hirmsaks asjaks. … Kui ma mõtlen … oma tarbimise ja mugavuse tasemele seesuguses linnas nagu London, arvestades et minu alluvuses töötab 400 arhitekti, kes teostavad rahvusvahelisi projekte, [ja] kui ma võrdlen end taksojuhiga, siis ma ei ole kindel, mis tal jääb vajaka mugavuste ja turvalisuse ja isegi luksuse koha pealt, jutumärkides … [M]ugavused, mida tänapäeva elu pakub kõigile, nagu näiteks mobiiltelefon, teler, puhkusereis, muidugi on see kõik … kümme korda odavam … [Aga] kas ei ela me kõik mitte ühes ja samas maailmas? Minu ettepanek: ma pean niimoodi mõtlema … selleks et [linna] edasi arendada.” Vt sümpoosium „Distance and Cities: where do we stand?”, mis leidis aset Londoni Majandus- ja Politoloogiakoolis (London School of Economics and Political Science) 24. mail 2011.
    [42] Niisamuti õhutab arhitektuuriküberneetik ja Schumacheri sõber John Frazer meid „arhitektuuri kiirendama”. Vt nt tema loeng Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias 12. märtsil 2015.
    [43] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 887).
    [44] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48.
    [45] Ibid., lk 32.
    [46] Nt Helsingi targa linna projekti ambitsiooniks on „hõlbustada reisimist ja linnas elamist” (vt www.forumvirium.fi/en/project-areas/smart-city).
    [47] Väärib märkimist, et silmapaistev loovuse ja positiivse psühholoogia teoreerik Mihály Csíkszentmihályi määratleb psühholoogilist voogu õnne peamise saladusena.
    [48] Kui targa linnaplaneerimise musternäidetena nimetatakse enamasti Songdo linna Lõuna-Koreas ja Masdari linna Araabia Ühendemiraatides, siis märksa „maisemaid” ja väiksema kaliibriga näiteid leidub külluses. Näiteks Soomes ja Eestis on praktiliselt igas keskmise suurusega linnas, rääkimata pealinnadest, kasutusel mingit laadi nutika linna strateegia. Üldjuhul viib seda ellu kohalik „kasvukoalitsioon” kohalike juhtivate ettevõtjate ja linnaametnike, suurte IT-ettevõtete ja idufirmade vahel. Tallinna puhul võime täheldada teatavat iseäralikku kontseptuaalset nihet, mis on vahest tüüpilinegi ettevõtjate poolt juhitud planeerimise konkurentsiambitsioonidest küllastunud stampväljenditele. Nii viitab „tark linn” siin ühtaegu konkreetsele linnaosale (endisele tööstusalale ehitatud Ülemiste City, mis tituleerib end ise „Põhja-Euroopa Silicon Valleyks”), Tallinna linna kui sellisega seotud mitmesuguste kujutluste segapudrule (koht, kus asutati Skype, mis pakub tasuta ühistransporti, tasuta avalikku WiFit ja mobiilse parkimise võimalust ning mille elanikud kasutavad elektroonilist ID-d – see viimane tuleneb küll riiklikust, mitte linnajuhtimis­poliitikast) ning suurele hulgale uurimis-, turundus-, arendus- ja planeerimisprojektidele.
    [49] Levinud argumendi kohaselt on maailm liiga dünaamil­ine ja keerukas, et seda saaks ratsionaalselt planeerida. See argument ise tuleneb muidugi sellest, kui kontseptua­liseerida linna teabe ja voogude kaudu, mitte näiteks ühiskondliku ebavõrdsuse kaudu (mida võiks vaevalt kirjeldada komplitseeritumana). Vrd märkus 37.
    [50] Olen laenanud selle termini Jevgeni Morozovilt, kes kasutas seda teoses To Save Everything, Click Here: The Folly of Technological Solutionism (New York: PublicAffairs, 2013).
    [51] Peter Marcuse, viidatud teoses: Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, „Smart Cities as Corporate Storytelling”, City 2014, 18.3, lk 307–320 (lk 314).
    [52] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14.
    [53] Alberto Vanolo, „Smartmentality: The Smart City as Disciplinary Strategy”, Urban Studies 2014, 51.5, lk 883–898 (lk 890).
    [54] Rob Kitchin, „The Real-Time city? Big Data and Smart Urbanism”, GeoJournal 2014, 79, lk 1–14 (lk 9).
    [55] Pange tähele ka peent nihet „targalt linnalt” IBM-i kaubamärgile „targemad linnad”. See annab mõista, et kuigi mitte iga linn ei saa olla tark, saab iga viimne kui üks muutuda targemaks (eeldatavasti koostöös IBM-iga).
    [56] Jennifer Gabrys, „Programming Environments: Environmentality and Citizen Sensing in the Smart City”, Environment and Planning D: Society and Space 2014, 32.1, lk 30–48 (lk 32).
    [57] Ibid., lk 43.
    [58] Douglas Spencer, „Cities and Complexity: Understanding Cities with Cellular Automata, Agent-Based Models, and Fractals”. The Journal of Architecture 2009, 14:3, lk 446–450, 448–449.
    [59] Niklas Rose, „Community, Citizenship, and the third Way”, American Behavioral Scientist 2000, 43, lk 1395–1411 (lk 1399).
    [60] Ibid.
    [61] Michael Hardt, Antonio Negri, Empire (Cambridge: Harvard University Press, 2000). Seda on kritiseerinud Ernesto Laclau teoses „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [62] Seda on kritiseeritud teoses: Maroš Krivý, Tahl Kaminer, toim., „Introduction: the participatory turn in urbanism”, Footprint 2013, 7.2, lk 1–6; Tahl Kaminer, „The Contradictions of Participatory Architecture and Empire”, Architectural Research Quarterly 2014, 18, lk 31–37; Markus Miessen, The Nightmare of Participation (Crossbench Praxis as a Mode of Criticality) (Berlin: Sternberg Press, 2011).
    [63] Ernesto Laclau, „Can Immanence Explain Social Struggles?,” Diacritics 2001, 31.4, lk 2–10.
    [64] Vt Boris Groys, Under Suspicion: A Phenomenology of Media (New York: Columbia University Press, 2012).
    [65] Fred Turner, From Counterculture to Cyberculture: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism (Chicag