uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Maroš Krivý & Owen Hatherley. Elamuehitusest.

Maroš Krivý: Alustagem ühest üsna üldisest ja palju korratud küsimusest. Milline on tänapäeval arhitektuuri poliitiline roll? Kuigi lahenduste pakkumisele pannakse järjest enam rõhku, jääb üha vähem ruumi küsimusele selle kohta, mis siis õigupoolest lahendamist vajab.

Owen Hatherley: Minu sõber Douglas Murphy kasutab tihti mõistet solutionism (eesti k lahenduste tagaajamine). Paljud sotsiaalse suunitlusega arhitektid näevad enda missiooni lahenduste pakkumises. Buckminster Fuller ütleks: „See siin lahendab teie probleemi.” Ma olen kogukonnakeskse arhitektuuri teatud aspektide suhtes mõneti kahtleval seisukohal. Tänapäeval tähendab millegagi seotud olemine seda, et me käime slummides kohal, oleme neist hirmus huvitatud ja ütleme, et neist tuleks õppida, neile tuleks midagi lisada, aga neisse ei maksa liialt sekkuda.

Mulle meeldib selle juures äratundmine, et arhitektuur iseeneses ei muuda ühiskonda. Vaid väga väike hulk inimesi, nagu Le Corbusier, on siiralt uskunud, et arhitektuur seda suudab. Le Corbusier oli ekstsentriline omaette tegutseja, kes otsis ärimeeste ja valitsuste soosingut, öeldes neile: „Rahastage minu projekte ja ma lahendan kõik teie probleemid.” Kuid sellist laadi mudelid nagu GEHAGi jaoks töötanud Bruno Tauti või Frankfurtis töötanud Ernst May omad olid levinumad ja ka huvitavamad. Nende puhul valitses arhitekti, ametiühingute ja sotsiaaldemokraatlike parteide vahel märksa tihedam side.

Mingem nüüd uuesti slummide küsimuse juurde. Arusaam, et arhitektid ei saa sedasorti probleemide suhtes midagi ette võtta, käib käsikäes ebadialektilise argumendiga, et mitteametlikku asustust ei tohiks liialt näppida, et mitte rikkuda selle ilu ja ehedust. Milline jama! Modernism kerkis esile nimelt katsena sääraseid viletsaid elutingimusi leevendada. Kui modernism üldse midagi tähendab, siis just seda, et inimesed ei pea elama slummides.
Praegusele ajale omane vastumeelsus sekkumise suhtes pärineb milleski mulle meelepärasest, nimelt soovimatusest olla Plan Voisini aegne Le Corbusier. Ent see tõrksus, mis meenutab Star Treki põhidirektiivi (Prime Directive), võib ka ise olla patroneeriv.

MK: Siit jõuame mitteametlikkuse teema juurde, mida kiputakse tihtilugu esile tõstma. Ent kas pole isetekkelise ülistamine ühtlasi iseorganiseeruvate turgude ülistamine?

Byker Walli elamuala. Newcastle, Suurbritannia. Ralph Erskine, 1970ndad. Foto: Andrew Curtis, Wikimedia Commons

Byker Walli elamuala. Newcastle, Suurbritannia. Ralph Erskine, 1970ndad. Foto: Andrew Curtis, Wikimedia Commons

OH: Mulle tundub, et inimesed suhtuvad omaalgatuslikesse nähtustesse liiga sentimentaalselt. Kui riik ega suurettevõtted ei ole asjasse segatud, valitseb üldjuhul maffia. Näiteks paljudes Delhi äärelinnades, millele riik ei pööra mingit tähelepanu, on elektrivarustus korraldatud mitteametlikult. See võib jätta mulje iseorganiseerumisest, inimestest, kes teevad asju omal käel, kuid tegelikkuses korraldab seda organiseeritud kuritegevus. Tegemist ei ole moralistliku argumendiga, et mitteametlikkus on halb, kuid ma tahaksin rõhutada, et asjasse on segatud võrgustikud, võim ja raha, ning selles ei ole midagi ilusat.

Võtame näiteks 1970. aastatel ehitatud Byker Walli sotsiaalkorterite rajooni Newcastle’is, viimase suure sotsiaalelamuala Suurbritannias. Ralph Erskine seadis oma kontori sisse suures Victoria ajastust pärinevas slummis, mis pidi minema lammutamisele. Elamurajoon pandi püsti järk-järgult: tehti veidike lammutustööd, seejärel ehitati midagi, selgitati välja, mis inimestele meeldib või ei meeldi, küsiti nende arvamust, kaasati nad ettevõtmisse. Lõpptulemus erines algsest olukorrast muidugi täielikult, aga samuti oli see täiesti erinev riigi poolt eelmisel aastakümnel ehitatud elamualadest.

Byker Walli puhul meeldib mulle see, et arhitekt ei öelnud täielikult lahti enda kui arhitekti vastutusest. Ta ei öelnud, et ta ei saa midagi teha, et tema võimuses on üksnes slummi renoveerida, paremaks teha, „slummitustada” (unslum), kui kasutada Jane Jacobsi sõna. Aga samuti ei valitsenud sellist suhtumist, et kisume kõik maha ja ehitame midagi ilusat. Selle asemel oli pikk dialoog ja järkjärguline protsess, mille käigus arhitekt andis oma teadmised ja oskused kellegi teise käsutusse. Ta ei teinud nägu, nagu tal puuduksid need teadmised ja oskused. Mulle tundub, et tänapäeval on säärane lähenemine võrdlemisi moest väljas. Osalt seetõttu, et arhitektidel pole niikuinii võimu, ja osalt seetõttu, et nad loevad liiga palju Jacques Rancière’i ja arvavad, et kui nad midagi teevad, esindavad nad sellega police’i[1].

Ma tahaksin väga näha samalaadsete projektide läbiviimist isetekkelistes linnaosades. Tänapäeval jäetakse slummid kas omapäi või kistakse maha, et teha ruumi kasumlikele arendustele. Või siis ehitavad arhitektid tükikese infrastruktuuri – köisraudtee, vertikaalse spordiklubi või raamatukogu –, samas kui kõik muu jääb enam-vähem samaks. Valitseb arusaam, et midagi muud eriti teha ei saagi.

MK: Või siis korraldatakse mingi osalusaktsioon, kus elanikele ei jäeta õigust osalemisest keelduda, kuna neid kujutatakse inimestena, kellel polegi midagi paremat teha.

OH: Praegune radikaalne arhitektuur – minu arvates selline asi eksisteerib – põhineb spontaansuse ja osaluse kultusel. Oma äärmuslikul kujul see sõna otseses mõttes eeldab, et inimestel polegi midagi muud teha. Võtame näiteks Baugruppe Berliinis. Baugruppe on mõeldud inimestele, kes on otsustanud, et see ongi nende elu. See on justkui täiskasvanulik versioon skvottimisest. Selles seisneb sinu töö ja elu. See kõik on väga tore, aga enamiku inimeste jaoks ei ole see mõeldav. Isegi töötus on tänapäeval nagu töö. Mõelgem sellele, kuidas näeb säärane mudel välja isetekkelise linnajao puhul, kus inimesed teevad tegelikult ränka tööd enda äraelatamiseks.

Modernismile omane universaalsus muutub sellises kontekstis atraktiivsemaks. See ei nõua, et sa ehitaksid maja või moodustaksid kooperatiivi. Maja on olemas, sina oled nimekirjas ja saad endale eluaseme. Muidugi on sellisel lähenemisel puudusi, ent see pakub lahendust ümberasustamise probleemile. Byker Wall on lähim võimalik kesktee: see hõlmab osalust, aga ka arhitektuuri ja universalismi. Ent see on äärmiselt kulukas. Arhitekt, kes hiljaaegu Byker Walli restaureerimise kallal töötas, rääkis, kui keeruline see oli, sest iga viimane kui detail oli erilahendus. Seal ei leidunud mingeid masstoodetud komponente.

MK: Kas oleks võimalik selline asi nagu univer­saalne arhitektuur, mis luuakse ühis­konna heaks, kasutab unikaalseid komponente ega tugine tööstuslikule tootmisele? Kas pole isegi Byker Wall lõppkokkuvõttes miski, mida ei ole võimalik suuremas mastaabis jäljendada, kas ei sarnane see mõnes mõttes Urban-Think Tanki köisraudteega, mida varem mainisid?

Köisraudtee. Caracas, Venetsueela. Urban-Think Tank, 2010.  Foto: María Leandro, Wikimedia Commons

Köisraudtee. Caracas, Venetsueela. Urban-Think Tank, 2010.
Foto: María Leandro, Wikimedia Commons

OH: Ise ehitatud asjad võivad ühtlasi olla riigi poolt ehitatud. Suurbritannias tuginesid paljud 1970.-80. aastatel ise ehitatud majad Walter Segali loodud ülimalt lihtsale süsteemile. Süsteem põhines masstoodetud puidul, mida võis leida igast ehituspoest. See ongi tööstuslik ehitus, see põhineb elementide komplektil. Walter Segali mudeli häda seisneb selle rakendamise väga väikeses mastaabis. Seda oleks raske kasutada tuhandete inimeste puhul, kuid see on siiski näide arhitektuurilisest industrialiseerimisest.

MK: Sa vastandasid Le Corbusier’d 1920.–30. aastate munitsipaalsotsialismile. Ent kui elujõuline on see mudel tänapäeval, olukorras, kus meil ei ole munitsipaalsotsialismi?

OH: See ongi põhjus, mis meil on tänapäeval slummides köisraudteed ja Baugruppe; see on see, millega tegelevad vaskapoolsed arhitektid. Munitsipaalsotsialismi ei saa olla ilma omavalitsusteta, kellel on võimu. Enamasti neil seda ei ole, kuigi leidub erandeid. Lacaton & Vassali sotsiaalkorterid Pariisis ja Bordeaux’s on ehitatud linnale.

Justin McGuirk kirjutab oma raamatus „Radikaalsed linnad” (Radical Cities) Brasiilias asuvast hiiglaslikust riiklike sotsiaalkorterite projektist nimega Minha Casa Minha Vida. Tema sõnutsi on see täiesti kohutav: see koosnevat ainult betoonplokkidest ega hõlmavat mingeid kogukondlikke rajatisi. Mul ei ole põhjust tema sõnades kahelda, aga huvitav on see, et on olemas vana kooli klient, ent ta ei telli hooneid nendelt arhitektidelt, kes tegelevad köisraudteede ehitamisega slummidesse. Neil ei paluta projekteerida sotsiaalelamuid.

Euroopas ega USAs sotsiaalkortereid kuigi palju ei ehitata, küll aga leidub kohti, kus neid ehitatakse väga palju. Üheks näiteks on Chongqingi mudel Hiinas, mille näol on põhimõtteliselt tegu mikro­rajoonidega. Riik tegeleb niisiis endiselt eluasemete pakkumisega, eriti Aasias ja Ladina-Ameerikas, aga sellel ei ole enam mingit sidet nn avangardiga (mitte et mikrorajooni idee pärineks avangardilt).

Walter Segal, Terry ja Rose Phillips Forest Hilli krundil, Lewishamis, 1979.  Foto: Colaborativa dot eu, flickr

Walter Segal, Terry ja Rose Phillips Forest Hilli krundil, Lewishamis, 1979.
Foto: Colaborativa dot eu, flickr

Minha Casa Minha Vida sotsiaalkorterid. Brasiilia.  Foto: Otávio Nogueira, flickr

Minha Casa Minha Vida sotsiaalkorterid. Brasiilia.
Foto: Otávio Nogueira, flickr

Guangzhou ooperimaja. Zaha Hadid, 2010.  Foto: 圍棋一級, Wikimedia Commons

Guangzhou ooperimaja. Zaha Hadid, 2010.
Foto: 圍棋一級, Wikimedia Commons

Šeškine. elamuala. Vilnius, Leedu. 1977.

Šeškine. elamuala. Vilnius, Leedu. 1977.

MK: 20. sajandi alguse avangardi jaoks seostus arhitektist geeniuse idee 19. sajandi historitsistlike stiilidega, samas kui ühiskondlikult edumeelne tulevik oli seotud industrialiseerimisega ja autori mõiste lagunemisega. Tänapäeval võime täheldada vastupidist suundumust. Industrialiseerimine on saanud uut elujõudu projektiivsest pöördest postfordistliku ja parameetriliselt määratud arhitektuuri tootmise pealtnäha apoliitilise mudeli poole. Ent kas autorid, kes säärast digitaalset ülevõimu kahtluse alla seavad, nagu näiteks Pier Vittorio Aureli, tahavad tõepoolest taaselustada arhitekti kui kangelase ideed? Kas säärane neoromantiline arusaam arhitektist-geeniusest on veel mingilgi määral aktuaalne või peaksime selle aegunuks tunnistama?

OH: See, mida Aureli ütleb, kõlab rumalalt, aga Aureli on tark. Minu meelest on arhitekt-kangelane täiesti kohutav mõte. Kuid arhitekti apologeetiline hoiak on niisama hävitav, kui mitte veelgi hullem. Aga tuleb välja, et niipea kui Zaha Hadid või OMA saab mingi hoone mõnes Hiina linnas valmis, kopeeritakse seda mingis muus linnas. Silmapaistev arhitektuur püüdleb ainukordsuse poole, kuid on tegelikult saritoodang. Hadidi projekteeritud Guangzhou ooperimaja kopeeriti Chongqingis, kusjuures koopia valmis varem kui originaal. Tehnoloogia võimaldab tänapäeval selliseid asju. Individualismi seeriaviisiline tootmine on võimalik sellest ajast peale, kui General Motors tõusis Fordi asemel kõige edukamaks autotehaseks.
See ei ole just kuigi ilus, aga Hadidi rõhutatult originaalsete projektide seeriaviisilise tootmise idees on midagi iroonilist ja sügavalt paradoksaalset. Hadid kavatses teda plagieerinud arhitekti kohtusse kaevata. Ent säherduse kopeerimise akt on täielikus kooskõlas tema ja Patrik Schumacheri argumendi loogikaga. Kogu Schumacheri teooria väidab, et me peame alistuma postfordistlikele võrgustikele. Ja nii ongi. Sul avanes võimalus luua midagi ikoonilist. Aga mis on ikoon? Ikoon on reprodutseeritav. See kujutab endast teatud variatsiooni väikesest hulgast teemadest, samamoodi nagu õigeusu ikoon. Paljud arhitektid ei püüagi seda varjata. Kõik Frank Gehry hooned, mis on loodud viimase 25 aasta jooksul, näevad täpselt ühesugused välja. Ikooniline ongi tööstuslik.

MK: Tänapäeval ei kujutata tööstuslikku tootmist ette mitte homogeniseerimisena, vaid lõputu kohandamisena. Greg Lynn on loonud 99 kohvitassist koosneva kollektsiooni. Need kõik on sarnased, aga iga tass on ometi erinev. Ja sa võid mõelda, et sul on unikaalne tass.

OH: Piiratud arv muudab asja sellegipoolest võrdlemisi luksuslikuks. Vilniuse eeslinnas Šeškine elamurajoonis viidi läbi põnev eksperiment valmistoodanguga: kõik ehitati paneelidest, aga väga erinevatest paneelidest. Arhitektid arvasid, et saavad ehituses paneele huvitaval moel kasutada, nõnda et tegemist on seeriatootmisega, mis jätab individuaalse mulje. See osutus äärmiselt kulukaks, mastaabisäästuga mindi rappa. Standardsete paneelidega on märksa lihtsam töötada. Aga isegi 1970. aastate Leedus oli olemas ettekujutus masstoodetud individuaalsusest.

MK: Kuidas legitimeerida arhitektuurilist isiku­pärastamist? Demograafilised näitajad ja pere­kondlikud vajadused on erinevad. Aga kui palju isiku­pärastamist on tegelikult vaja? Digitaalse orientatsiooniga urbanism tugineb tihtilugu eeldusele, et me vajame lõputult isikupära.

OH: Paljud suurlinnaintellektuaalid eeldavad, et kõik elavad võrguühiskonnas. Inimesed võivad küll kasutada odavaid lennufirmasid ja külastada senisest rohkem välisriike, aga üldiselt teevad nad oma närustel töökohtadel endiselt pikki tööpäevi. Tänapäeval võivad nad küll tehase asemel töötada näiteks kõnekeskuses. Enamiku inimeste elu – ja see väärib toonitamist – seisneb endiselt nüris rassimises. Üks asi, mida enamik inimesi Londonis vajab ja mida neil ei ole, on lihtne odav eluase. See ei pea olema isikupärastatud, see ei pea olema individuaalselt kohandatav, see peab olema lihtsalt korralik eluase. Paljud inimesed veavad endiselt mingit kummalist vägikaigast nähtusega, mis sai otsa juba 1980. aastatel. See ei tähenda, et me peaksime unustama 1980. aastatest pärineva kriitika: see oli paljuski asjakohane. Kuid tänapäeval valitsevad hoopis teistsugused probleemid ning enamik digitaalse arhitektuuri esindajaid ei vaata neile probleemidele näkku. Ma ei kahtle selles, et Patrik Schumacher vajab tõepoolest keskkonda, mis on tema eripärastele vajadustele individuaalselt kohandatud. Enamik inimesi vajab aga keskkonda, millele nad ei pea kulutama kogu oma sissetulekut. Ma ei ole põhimõtteliselt isikupärastamise vastu, aga tegemist on kummalise perspektiiviga, mille kaudu tänapäeval maailma näha.

Weston Shore'i elamuala. Southampton, Suurbritannia.  Foto: dinglefoot, Wikimedia Commons

Weston Shore’i elamuala. Southampton, Suurbritannia.
Foto: dinglefoot, Wikimedia Commons

MK: Raamatus „Võitlev modernism” (Militant
Modernism) nimetad modernistliku arhitektuuri stereotüüpidena selle võõrandavat, totalitaarset ja brutaalset iseloomu. Ida-Euroopas kasutatakse sageli omadussõnu nagu „homogeenne”, „üksluine” ja „igav”. Minu küsimus on järgmine: kas sa vaidleksid, et modernism ei ole võõrandav, totalitaarne ega üksluine, või möönaksid, et modernism on mõnikord homogeenne või üksluine, kuid need ei ole tingimata halvad omadused?

OH: Esiteks, ma kirjutasin selle raamatu 25-aastaselt, seega ei võta ma endale vastutust kõige eest, mis seal seisab [naerab]. Kui nüüd aga küsimuse juurde tulla, siis monotoonsus ja homogeensus on natuke erinevad kategooriad. Nendega ei ole midagi valesti, aga probleem seisneb kõikehõlmavas universalismis, mis võtab totaalse funktsionalismi kuju. Eeldatakse, et tähtis on sisemus. Inimesed ütlevad modernistlike elamualade kohta – isegi esteetilises mõttes kõige jõledamate kohta – alatasa: „Nojah, aga seestpoolt on see suurepärane.” Kuninganna Victoria ja kuningas George’i ajastust pärinevate majade kohta öeldakse vastupidist: „Väljast näeb see võrratu välja, aga sees on tuuletõmbus ja kohutavalt külm.” Homogeenne arhitektuur ei kirjuta ette, mida hoonega peale hakata. Arhitekti ülesanne on pakkuda eluaset, kõik ülejäänu on elanike teha. Kui rida tornmaju on esteetilises mõttes hästi teostatud – ja vahel isegi siis, kui see ei ole hästi teostatud –, võib see olla vägagi meeliülendav.

Raamatus „Võitlev modernism” kirjutasin Weston Shore’i elamualast Southamptonis, kus paneelmajad asuvad suudmelahe ääres ja tulemus on majesteetlik. Tegemist on kuue identse paneelmajaga, kuid nende paigutuses on midagi tõeliselt suurejoonelist. Säärane korrapära on miski, mida me ei peaks häbenema. Ma kõlan nüüd küll kohutavalt liberaalsena, aga ilmselgelt on olemas mingi piir, millest alates muutub korrapära ülemääraseks. Näiteks mõnes suures Poola elamupiirkonnas on seda absoluutselt liiga palju. Identseid paneelmaju ei saa paigutada kuue miili pikkusesse katkematusse ritta. Pool miili või üks miil on okei, aga kui terve linna mõõtu keskkond koosneb identsetest komponentidest, mõjub see võrdlemisi rusuvalt. See ei tähenda, nagu ei saaks seda kuidagi huvitavamaks muuta.

MK: Sa elad vaheldumisi Suurbritannias ja Poolas. Oma konverentsikõnes kirjeldasid teatavat kolmandat momenti sõjajärgse modernismi vastuvõtus Suurbritannias. Tuginedes sellesse kätketud võrdsuse-ideele, mis on seotud heaoluriigiga, ja selle stigmatiseerimisele Thatcheri neoliberaalse poliitika ja Blairi Kolmanda Tee poliitika raames, tegelevad sellised arendajad nagu Urban Splash tänapäeval heaoluriigi arhitektuuri ülesvuntsimisega ja selle müütamisega šiki modernismi sildi all. Ka Ida-Berliinis leiab aset paneelikate gentrifikatsioon. Kas näete Poolas ja üldisemalt Ida-Euroopas mingit sarnast suundumust?

OH: Modernismi ajaloost ei saa rääkida kui mingist ühtsest asjast. Isegi väidetavalt kommunistlike riikide sees valitsesid väga erinevad olukorrad. Poolas ja eriti Tšehhoslovakkias oli modernism tugevalt esikohal kuni 1945. aastani, sellele järgnes kümme aastat sotsrealismi, millele omakorda järgnes modernismi tagasi­tulek ja 1970. aastatel tekkis juba postmodernism. Ida-Saksamaal ja ka Nõukogude Liidus endas eksisteeris natsistliku klassitsismi ja stalinistliku barokse arhitektuuri vahevalitsus.

Võtame näiteks Varssavi. Pärast 1920. aastaid oli ametlik arhitektuur lihtsa joonega klassikalises stiilis. Ametiühingutest ehitusühistud ehitasid modernistlikke elamurajoone samamoodi nagu GEHAG Frankfurtis. Pärast sõda jätkati seda veel paar aastat, misjärel see asendus monumentaalse klassitsismiga (mis sarnanes pigem postmodernismiga). Seejärel tuli modernism tagasi mõnevõrra läänelikumas vormis. Poola, aga ka Läti, Leedu ja Eesti kiikasid Skandinaavia poole, samas kui Nõukogude Liit vaatas Prantsusmaa suunas. Nõukogude tööstusliku tootmise süsteem kujutas endast tegelikult Prantsuse Camus’ süsteemi. Lääne inimesed seostavad paneelmaju tüüpiliselt Ida-Euroopaga. See on tõeliselt irooniline, kuna nende ehitamine väljendas eemaldumist stalinistlikust esteetikast ja lähenemist sellele, mida peeti euroopalikuks normiks.

Hoopis teine lugu on Suurbritanniaga, kus 1930. aastatel seostati modernismi luksusega,
1940.–1970. aastatel tähistas see sotsiaalprojekti, 1970.–2000. aastatel seostus see demoniseeritud sotsiaalprojektiga ning viimased kümme aastat on tegu olnud luksus- ja moeasjaga. Ka mujal leidub sarnaseid elemente, aga mitte kunagi samas järjekorras. Erinevalt näiteks Berliinist, Frankfurtist, Varssavist või Prahast ei eksisteerinud Rumeenias ega Bulgaarias mingit sõdadevahelist sotsiaalset modernismi. Minu teada ei ole seda kuigi palju ka Tallinnas. Tallinnas valitses sõdadevahelistel aastatel keskklassi-modernism.

Kõigile neile erinevatele modernismi trajektooridele on omane, et see saab alguse intellektuaalse projektina, omandab teatud perioodil sotsiaalprojekti tähenduse ning saab seejärel uuesti intellektuaalseks projektiks (mille tänapäeval on üle võtnud nn loovad klassid). Ja siin leidub neljanda elemendina sotsrealism.

MK: Kas võiksite rääkida pisut lähemalt modernismi hiljutisest „taasleiutamisest” luksus- ja moeasjana ning käsitleda seda seoses elamupiirkondade küsimusega? Üks tuntud kunstnik ja Eesti postmodernistliku neoavangardi esindaja avaldas 2012. aastal arvamust, et Mustamäe tuleks õhku lasta. 1980. aastatel võinuks see tunduda provokatsioonina, aga praegu?

OH: See on tõeliselt konformistlik.

MK: Teiselt poolt leidub noori inimesi ja algatusi, eriti Lasnamäel, kes väidavad, et tegemist ei ole sugugi halva kohaga, vaid et see on täitsa okei, normaalne koht. Millisena näete
nõukogude elamurajoonide tulevikutrajektoori?

OH: Tuleksin kõigepealt Mustamäe õhkulaskmise teema juurde. Universaalne on see, et hipid ja punkarid vihkavad modernismi. Filmis „Withnail ja mina” (Withnail and I, 1987), mille tegevus toimub Londonis 1960. aastate lõpupoole, leidub üks stseen, kus taamal lammutatakse Londonit ja ehitatakse tornmaju. Hiljaaegu läks lammutamisele üks filmis kujutatud viktoriaanlik pubi. Režissöör Bruce Robinson, kes on äärmiselt intelligentne ja tark hipi, ütles ühes intervjuus, et tegelikult oleks tulnud lammutada hoopis pubi taga asuv koletu tornelamu. Koletise all pidas ta silmas Trellick Towerit, mis on ilmselt üks parimaid 20. sajandi hooneid Londonis. Ent hipi jaoks, isegi aruka ja südametunnistusega vasakpoolse hipi jaoks, on modernism alati pask. See on universaalne.

Tallinnas on lisaks esteetilisele ja klassi­küsimusele ka rahvusküsimus, arvestades et Lasnamäe asukateks on suures osas vene keelt kõnelevad inimesed. Kõik need aspektid tekitavad vaenulikkust. Kui me võtame need inimesed, kes olid tunnistajaks Lasnamäe ehitamisele, ja vaatleme neid, kes kuulusid haritlaste ja iseäranis avangardi sekka, pisut omapärast ja hipilikku haritlaskonda, siis nemad ei salli kogu seda värki sugugi. Suurbritannias juhtus midagi samalaadset. Inimesed, kes nägid Aylesbury Estate’i ehitamist, ei sallinud seda – välja arvatud töölisklassi kuuluvad asukad, kes sinna sisse kolisid ja olid üldjuhul märksa positiivsemalt meelestatud. Ma ei taha töölisklassi maitse-eelistusi romantiseerida, nii lihtsalt oli. Inimesed, kes sellele vastu seisid, kuulusid avangardi hulka.

MK: 1980. aastatel oli Lasnamäe negatiivne kuvand seotud ka nõukogude migranttööliste küsimusega.

OH: 1980. aastatel nähti selles kolonialismi. Ja see oligi kolonialism. 25 aastat hiljem peavad inimesed sellest üle saama, aga põlvkonnal, kes sai täiskasvanuks 1970. või 1980. aastatel, on selle vaenulikkusega väga raske toime tulla.

Manchesteris ja ma arvan, et ka Eestis, kui vaadata selliseid inimesi nagu Toomas Hendrik Ilves, on see põlvkond praegu võimul. Suurbritannias olid paljud inimesed, kes juhtisid Blairi ajal kohalikke omavalitsusi, punkkultuuriga ääripidi seotud. Selleks ajaks, kui nad võimule said, olid nad täielikult neoliberaalsete vaadetega. Punkarid on alati healoluriigi peale viha pidanud. Ma olen kindel, et näiteks Tom Bloxham firmast Urban Splash mõistaks suurepäraselt Toomas Hendrik Ilvest, kes on suur muusikasõber ja on viimasel ajal jäänud piltidele koos ansambli The Slits liikmetega. See on levinud trajektoor: endistest punkaritest on saanud neoliberaalid.

MK: Kuidas on uue põlvkonnaga, inimestega, kes on huvitatud elamurajoonide destigmatiseerimisest, kuid mitte tingimata Urban Splashi meetoditel?

OH: Mulle tundub, et destigmatiseerimine on esmatähtis. On väidetud, et hooned jõuavad oma loomuliku eluea lõppu. Üks asi, mida selle puhul ei arvestata, on kliimamuutus ning lammutamise ja ülesehitamise röögatu hind. Hoonete kordategemisega ei ole midagi valesti. Suurbritannias on täiesti tavaline, et 19. sajandist pärinevaid maju renoveeritakse kogu aeg põhjalikult. Ma ei näe mingit põhjust, miks sedasama ei saaks teha 1960. ja 1970. aastatest pärinevate majadega. Kliimamuutuse kontekstis on see märksa mõttekam.

Park Hilli elamu. Sheffield, Suurbritannia. Renoveerimine: Urban Splash.  Foto: Stephen Richards, geograph.org.uk

Park Hilli elamu. Sheffield, Suurbritannia. Renoveerimine: Urban Splash.
Foto: Stephen Richards, geograph.org.uk

Modernismi esteetiline ümberhindamine on keerukas küsimus. Suurbritannias viib see otseselt gentrifikatsioonini. Pärast 10–15 aasta pikkust ümberhindamist saab Keeling House’i, Balfron Towerit või Park Hilli müüa kui luksuskaupa. See tähendab mõistagi nende inimeste väljatõstmist ja ilmajätmist, kelle jaoks need majad algselt ehitati. See on äärmiselt ohtlik.

Mulle tundub, et Lasnamäe ja Mustamäega seda ilmselt ei juhtu. 1990. aastatel toimus massiline erastamine, nii et need ei kuulu niikuinii enam riigile. Suurbritannias on sedasorti eluasemed kas avalikus või poolavalikus omandis, kuuludes linnale või elamuühistutele, nii et neid on endiselt võimalik võõrandada. Teine asi on see, et gentrifikatsioon võib toimuda Balfron Toweris, aga mitte Aylesbury Estate’i elamupiirkonnas; seda ei juhtu mitte suure paneelmajade rajooniga, vaid ikooniliste hoonetega, mille loojaid võib pidada suurteks kangelasgeeniusteks. Maju, mida ei loeta ikooniliseks, suureks arhitektuuriks, lammutatakse endiselt ilma, et keegi nende kaitseks välja astuks.

1970. aastatel kisti viktoriaanlikke elamuid endistviisi maha, hoolimata sellest, et neid oli võimalik renoveerida, lisada keskküte ja tualetid jne. Inimesed hakkasid sellele lammutustööle vastu. Osaliselt oli see tingitud asjaolust, et hipidele meeldisid need majad ja nad hakkasid neid üle võtma. Ent lammutamisele tekkis vastuseis ka seetõttu, et see ei olnud enam vajalik. Leidus muid viise, kuidas anda inimeste käsutusse korralikud eluasemed, ilma et oleks tarvis olnud maha kiskuda majad, milles nad parasjagu sees elasid.

Ka tänapäeval lammutatakse elamuid, mis on korraliku konstruktsiooniga ja mida oleks hõlpsasti võimalik renoveerida. Ainus vahe on selles, et 1960. ja 70. aastatel koliti inimesed 19. sajandi majadest uutesse majadesse. Tänapäeval on nii, et kui inimesed on 1960. ja 70. aastate majadest välja kolitud, siis nad unustatakse. Enamikul juhtudel neid ei kolita ümber uutesse hoonetesse, vaid nad heidetakse lihtsalt kõrvale.
Tõlkinud Helen Pruul