uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Mari Rass. Ruum parandab – kaasaegne kinnipidamisasutus

“Halva ruumiga ei muuda iseenesest midagi. Karistame ikkagi vabaduse võtmise ja mitte keskkonnaga,” ütleb arhitekt Kalle Rõõmus. Vanglaarhitektuuri kuvandi juurde ei kuulu enamasti sõnad “kvaliteetne” ja “inimlik”: see justkui viitaks kurjategijatele liigse luksuse pakkumisele. Seetõttu on vanglaarhitektuur muutunud aeglaselt, tagasihoidlikult on üle võetud eelneva põlvkonna traditsioonid ja kohandatud neid tänapäevaste võtete ja võimalustega. Varem eelkõige järelevalvele ja kontrollile keskendunud vanglaarhitektuur tegeleb täna palju sügavamalt ühiskonna ja inimese probleemidega. Jälgimine ja kinnipidamine, mida ühiskond vanglalt nõuab, on tagatud elektrooniliste seadmetega ja vangla füüsiline keskkond enam ainuüksi seda funktsiooni täitma ei pea. Selleks et mõista, milline peab olema kaasaegne kinnipidamisasutus, tuleb uurida, milliseks on kujunenud kuritegu, kuidas on sellele reageerinud karistus ja mil viisil peab muutuma vangla, et aidata kurjategijat õigele teele.

Ajaloo jooksul on karistus muutunud aina humaansemaks ja üha enam nähakse kurjategijas inimest, keda on tugevalt mõjutanud olulised puudused. Kunagi, kui sugukond oli veel liiga nõrk selleks, et oma eksinud liiget ise karistada, visati kurjategija, selleks et temast üldse mingil moel lahti saada, sugukonnast välja.[1] Sama kehtis kehaliste piinamiste ja hukkamiste kohta keskajal – ühiskond ei näinud võimalust korra vääratanud inimese lunastuseks ja tema naasmiseks ühiskonda. Tänapäeva maailmas, kus aina vähem esineb surmanuhtlust ja eluaegsed vangistused on hakanud lühenema, peame me olema valmis kurjategija tagasi enda sekka võtma ja tunnistama teda taas ühiskonna liikmena. Küsimus on selles, kuidas seda saavutada ja mida peab vangla kui kuriteo ja vabaduse vahel paiknev asutus selleks tegama?

Kuritegevus on sedavõrd lahutamatu kultuuri osa, et USA politoloogi ja Harvardi ülikooli professori Samuel P. Huntingtoni ideede järgi tuleks hakata kuritegu, kurjategijat ja kuritegevust kriminoloogias käsitlema kultuuriilminguna. Kuritegevust on peetud nähtuseks, mis edastab olulist infot “ühiskondliku organismi” seisundi kohta.[2] Ehk teiste sõnadega – kuritegevus on indikaator, mis näitab ühiskonna sisemise konfliktsuse määra.[3] Kriminoloogiline lähenemine kuriteo olemusele leiab piisavalt argumente tõestamaks, et kuritegu pole mitte asi iseeneses, vaid ennekõike ja peamiselt spetsiifiline inimese ja ühiskonna vaheline suhe.[4] Kuritegude puhul on põhiküsimuseks õigusnormide formuleerimine ehk see, missugused käitumisviisid on teatud ühiskonnas kuulutatud kriminaalseks, millised on vastavad sanktsioonid[5] ning mida peeti, peetakse ja hakatakse tulevikus pidama heaks ja mida kurjaks.

On ilmne, et hoolimata ajaloolisest arengust või tänapäeva riikide ja rahvaste vahelistest erinevustest, on kriminaalõiguses olemas teod, mida ikka ja alati peetakse kuritegudeks – tapmine, röövimine, süütamine, vägistamine, vargus, pettus jms. Samas on selge, et ei dogmaatilistel konstruktsioonidel ega empiirilistel uurimustel pole õnnestunud välja töötada või tõestada nn absoluutset kuriteo mõistet. Ka kurjategija isiksuses ei ole avastatud tunnuseid, mis eristaksid teda täielikult ja üheselt teistest inimestest.[6] Kui me ütleksime, et kõik need, kes kuritegude toimepanemise eest süüdi on mõistetud, kannavad endas mingit irratsionaalset kuritegelikku alget, siis peaksime ka iseendid siia hulka arvama, kuna pole olemas mingit tõsist garantiid, mis välistaks meie sattumise kuriteo toimepanija rolli.[7]

Ameerika kriminoloog Travis Hirschi käsitles oma esimeses suuremas uurimuses “Causes of Delinquency”[8] korratust ühiskonnas ja selle teket. Tema teooria põhiideeks on väide, et nõrgad sotsiaalsed sidemed võivad jätta üksikisiku liiga vabaks ehk kogukonnaga lõdvalt seotuks, mille tagajärjel võib ta asuda kaaluma kuriteost saadavaid hüvesid, olgu siis reaalseid või näilisi.[9] Kuriteo sooritamisele tõukab enamasti sotsiaalprobleemide kuhjumine. Lahendamata argipäevaprobleemid, nagu tööpuudus, probleemid tutvusringkonna või perekonnaga, võivad käivitada ahela, mis suurendab inimese toimetulematust eluga. Kui isik asub kaaluma kuriteo kordasaatmist, peab ta ka arvestama võimalusega, et kaotab oma senise õiguskuuleka käitumisega kogutud n-ö investeeringu. Kui tal on olnud varem positiivne reputatsioon, hea haridus, tore perekond, äri või töökoht, kannab ta õigusrikkumise avastamise korral märkimisväärset kahju. Sotsiaalsed väärtused ja sidemed annavad ühiskonnale justkui omamoodi garantii, sest isik, kellel on need väärtused olemas, käitub eeldatavasti õiguskuulekalt ega kaldu kiirelt kuritegevuse kasuks otsustama. Tal on seadust rikkudes rohkem kaotada kui võita.[10]

Paljudel kinnipeetavatel pole vanglasse sattudes töökogemust ega eriala – puuduvad nii tööoskused kui ka -harjumus. Uurimused on kindlaks teinud, et kolmandik vange kaotab vanglakaristust kandes elukoha ja rohkem kui kaks viiendikku kaotab kontakti oma perekonnaga.[11] Seega inimese vanglas kinnihoidmisega probleem aina süveneb.

Inimese hoidmine vanglakaristuse ajal ühiskonnaga kontaktis hõlbustab tema naasmist sinna. Samuti aitab juba vangistuse ajal teadmiste ja oskuste omandamine tagada töö pärast vabanemist ja vähendada tõenäosust, et satutakse tagasi kuriteoni viinud probleemidesse. Vangla peab olema enam kui vaid hoone, mis inimesi kinni hoides kuritegevust vähendab. Ühiskonna kõige nõrgem lüli peab sealt saama abi, teadmisi ja oskusi.

Vanglahooned jagunevad laias laastus kolmeks: eluosakonnad, tegevushooned ja töötajate ruumid. Heas linnaruumis on elu ja töö omavahel segunenud ja neid ühendab avalik ruum. Vanglas peavad elamine ja töötamine asuma võimalikult lähestikku ja neid peab siduma liikumisruum, kus toimuvad kiired ja kontrollitud liikumised. Minu magistritöös seob vangla üheks avaliku vaba ruumi asemel kontrollitud ruum ehk vangla töötajate ruum. Kontrollitud ruumis on vanglaametnike kabinetid ja neile vajalikud tööruumid, töötajate ja töötavate vangide sööklad ning eluhoonetevahelises ruumis ka suuremad spordiruumid ning perearstikeskus. Igal hoonel on nii elamise kui tegevuse poolses küljes kaks valveruumi, mis kontrollivad liikumisi ühendavas osas, aga ka hoonete sisse- ja väljapääse ning sisehoovides toimuvat.

Keskmise kontrollruumiga on mõlemalt poolt ühendatud vanglale vajalikud hooned. Raudteeäärses küljes, suurtest autoteedest eemal ja kõige kaugemal linnast, on eluhooned. Seal peab olema võimalik kinnipeetavaid rühmitada nende kuriteo iseloomu, eelneva elu, aga ka vanuse, soo ja vanglasisese tegevuse järgi. Vangide kohtlemine tuleneb nende vangistuse plaanist ja vanglas viibitud ajast. Vangla eluhooned võimaldavad eristada vangistuse etappe mitmesuguste ruumiliste omaduste varieerimisega (kongide suurus, vaate võimaldamine või piiramine, valgus ja pimedus). Keskkonnaomaduste kombineerimine vanglasisese tegevuse ja vabadusega soodustab kinnipeetava sujuvamat vabaduse ja iseseisvuse poole liikumist.

Vangla kõige aktiivsem külg on kõige linnapoolsem. Seal paiknevad vangla tegevushooned, nagu kool, toitlustuskeskus, pesumaja, õmblustöökoda, tootmishooned ja pääsla. Töötamine ja õppimine on vangide esimene samm tagasi ühiskonna ja linna poole liikumisel. Gradatsioon toimub ka vanglahoonete planeeringus. Tehnika tänava ja Veerenni nurgal, linnaruumiliselt kõige aktiivsemas punktis, katkeb vanglat ühendav kontrollitud ruum: seal hakkavad hooned avaliku ruumiga üheks seotuna meenutama tavapärast linnaruumi.

Ülimalt kontrollitud hoonete sees on vangidel ka kohti, kus neile antakse suurem vabadus. Pakutud lahendus tekitab hoonete sisse tühimikke, sisehoove, kus vangid saavad viibida iseseisvalt, kuna valveruumidest on kontrollitav ka kogu sisehoovis toimuv. Antud vangla on seega nagu sissepoole pööratud maailm, mis võimaldab seal elaval inimesel viibida väljas hoonest lahkumata.

Ühiskonna ülesanne tervikuna on pakkuda kõikidele inimestele võrdselt võimalusi elada endale sobival viisil nii, et ei tekiks olukorda, kus inimene leiab kuritegevuse tee kergema olevat. Tänaseks ei ole maailm jõudnud sellise ideaalini ja kuritegevus on muutumatult ühiskonna osa. Leidub hulgaliselt probleemseid inimesi, kes teadmatusest või enda puudustest kannustatuna kurja teevad. Nende puhul ei anna ka rangem karistus pikema aja jooksul soovitud tulemust. Karistamine peab olema mõjus, kaitsma ühiskonda[12] ja aitama iga üksikut inimest tema isiklike majanduslike, õiguslike ja sotsiaalsete probleemidega.

Elimineerides ükshaaval kuritegevust põhjustavad faktorid, võime jõuda samm-sammult turvalisema ühiskonna poole. Vangla on pigem filter, mis läbi erinevate lähenemiste kurjategijatele ja erinevate kinnipidamise astmete laseb ühiskonda tagasi paremad inimesed.

   (↵ returns to text)

  1. Jaan Sootak, Kuri karjas (Tartu: Ilmamaa, 2008), lk 361.
  2. Jüri Saar, “Kuritegevus muutuvas maailmas”, Akadeemia 2011, nr 9, lk 1699.
  3. “Kuritegevus muutuvas ühiskonnas: kriminoloogia-alaseid töid”, Tartu Ülikooli toimetised 889, (Tartu: Taru Ülikooli toimetised), 1990, lk 11.
  4. “Kuritegevus muutuvas ühiskonnas: kriminoloogia-alaseid töid”, Tartu Ülikooli toimetised 889, (Tartu: Taru Ülikooli toimetised), 1990, lk 9.
  5. Jüri Saar, “Kuritegevus muutuvas maailmas”, Akadeemia 2011, nr 9, lk 1709.
  6. Jaan Sootak, Kriminaalpoliitika (Tartu: Juura, 1997), lk 42.
  7. “Kuritegevus muutuvas ühiskonnas: kriminoloogia-alaseid töid”, Tartu Ülikooli toimetised 889, (Tartu: Taru Ülikooli toimetised), 1990, lk 5.
  8. Travis Hirschi, Causes of Delinquency, (London: Transaction, 2004).
  9. Anne Kull, Raul Tiganik, Religioon ja sotsiaalne kontroll tänapäeva kultuuriruumis, lk 30, vaadatud 20.07.2012 www.usuteadus.ee/failid/1_2010/Kull,%20Tiganik.pdf
  10. Ibid.
  11. Andri Ahven, Jako Salla, Siim Vahtrus, Retsidiivsus Eestis, (Tallinn: Justiitsministeerium, 2010), lk 16.
  12. Vanglate aastaraamat 2007, lk 3, vaadatud 20.07.2012 www.vangla.ee/orb.aw/…/Vanglate_aastaraamat_2007.pdf