uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Ludger Hovestadt. Järgmine suur sund

Järgmine suur suund ei ole parameetriline disain. See ei ole uus geomeetria. See on midagi enamat. Gehry, Eisenmani, Libeskindi, UN Studio, Hadidi ja teiste hoiakud näitavad teed millegi hoopis uueni. Neist võib saada aimu, mis ootab eespool, samamoodi nagu ka Herzog & de Meuroni või Zumthori esteetikast. Geomeetria, loogika ja aritmeetika tõsikindlus on seljataha jäänud.
Uus metatasand kasvab sümboolsusest.

Me keeldume suhtumast arhitektuuri funktsionaalsel, redutseerival moel. Meile ei meeldi vastutustundetu strukturalistlik lähenemine ülemaailmsetele väljakutsetele. Me tahame rajada uue aluse; me tahame avardada perspektiivi. Me tahame olla esimesed, kes õpivad looma sümboolsusest lähtuvalt – ja võtta seda tõsiselt.

Infotehnoloogia on tänapäeval kõikjal. Enamik arhitekte on ise omandanud visualiseerimise ja arvutiga modelleerimise käsitööoskused. Mõnedes koolides on ka spetsiaalsed tehnilised programmid, eelkõige parameetrilise disaini ja eksperimentaalse arvutipõhise loomega seotud valdkondades. Ometi ei piisa neist ekspertteadmistest, et hoida end kursis arhitektuuri meediaalaste, tehniliste, organisatsiooniliste, majanduslike ja poliitiliste arengutega. Infotehnoloogia on saanud põhiliseks tõukejõuks kõigis arhitektide tegevusvaldkondades. Kuid neid arenguid mõistetakse alles puudulikult ja nii on nende tõlgendamine kitsas ning arhitektuurne maastik hajus.

Tehnoloogia muutub järjest lihtsamaks ja kättesaadavamaks. Me ei usalda näiteks MIT*-is levinud suhtumist, mis populariseerib tehnoloogiat, seda seeläbi naturaliseerides. Meile näib, et see on sama hea kui võimuhaaramine lihtsustamise läbi: kõik liiga keeruline välistatakse. Me usume, et sellest ei piisa: tehnoloogilise loomega peab lisaks tehnoloogiaalastele oskustele kaasas käima ka loovus.

Elades võimaluste külluses
Tehnoloogia ei ole mugav. Tehnikalt ei saa küsida, mis on õige ja mis vale, mis hea või halb. Need on meie masinad, me ise oleme nad teinud. See on meie statistika, meie kujutised meie enda maailmast. See ei ole “Tõde” maakera või looduse kohta. Mõnikord armastavad inimesed kuulutada, et miski pole hirmuäratavam kui tõde (Al Gore). Globaliseerumine, finantsmaailm, kliima, tehnoloogiakatastroofid, naturalisatsioon, ressursinappus, sõjad, terrorism, fundamentalism, kõikjal valitsev meedia, hariduskriis… rahunege maha!

Teooria ja informatsioon
Info on kõikjal. See on niivõrd võimas mõiste, ometi mõistame seda nii vähe. Info on info. See ei ole ei energia ega aine (nagu väidab Norbert Wiener).

Selle asemel et üritada kõigest hingest informatsiooni määratleda, peaksime ehk pigem küsima, kuidas seda kasutada. Kuidas see loodud on? Võttes arvesse, et arvutid ei ole mitte lihtsalt masinad, vaid geneerilised masinad. Küsimus “kuidas?” toob endaga kohe kaasa teised, ootamatumad küsimused: kuidas me kasutame ratsionaalsust? Analüüsioskust? Kuidas kasutame geomeetriat, aritmeetikat, algebrat? Kuidas luua püsikindlust? Kuidas kasutada sümboleid, indekseid, signaale? Aga arvutusi, funktsioone, kodeeringuid? Üldistusi ja abstraheerimist? Mõisteid, sõnu, tekste, konstruktsioone, jooniseid? Taristuid, mediaalsusi, narratiive? Fiktsioone, kujutlusi, täpsustusi, määratlusi? Vormi, ülesehitust, paigutust? Käitumist, tunnetust, mõistust, taju, loogikat? Kuidas sünnib miski uus?

Innovatsioon
Nagu metsa hõikad, nii see vastu kostab. Me hõikame statistika, analüüside, meetodite, automaatika, diagnooside, viidete, illustratsioonide, didaktika, tagatiste “metsa”. Ja tükil ajal saime hulga vastuseid, mis vastasid neile piiratud ja kontsentreeritud küsimustele. Saak oli rikkalik. Tänaseks on see viis end ammendanud. Räägitakse “kasvu piiridest”.

Kui loobuda metodoloogiast – modernsuse kriitikute alatisest nõudest – kuna me oleme sellest alati teadlikud olnud, ja nõuda nüüd naturaliseerimist ja estetiseerimist, õpiksime sissejuurdunud meetodite, spetsialiseerumiste ja mitmesuguste väljendusvormidega mängima. Loovinimesed teavad, et kohe, kui väljendad probleemi mingis teises keeles või teiste väljendusvahenditega, näib nii probleem kui ka selle lahendus hoopis teistsugune. Seda võiks nimetada metaratsionaalsuseks.

Kuidas on siis võimalik võrgustunud maailmas, mida iseloomustab kõikjaleulatuv ligipääsetavus, vaadata ja kuulata, küsida küsimusi ja uurida, takistamata oma võimalusi tabada midagi uut, kaotamata paindlikkust, mis võimaldaks tulevasi pöördeid? Kui me otsime midagi uut, ei saa toetuda väljakujunenud distsipliinidele, meetoditele ega teadmistele.

Kõrgem geomeetriline modelleerimine
Mitte-eukleidiline geomeetria on nüüd üleüldiselt levinud. Generative Components, CATIA, Pro/ENGINEER, Solid Works, Rhino, Revit, skriptimine, Grasshopper, andmetöötlus, OpenGL – vaid kümne aasta eest valdasid neid eksperdid, 25 aastat tagasi visionäärid ning 40 aasta eest oli ligipääs neile vaid matemaatikute päralt.

Tänapäeval kasutab neid iga tavaline masin, vastav tarkvara on igas sülearvutis ning õppematerjalid leiab YouTube’ist. See on ilmalikustumine. Selle geomeetria võimalustest on haaratud kogu maailm, blogides korratakse seda miljoneid kordi. Kuid tegelikult on hoonete kavandamine või arhitektuuristiili arendamine isegi selles keskkonnas lihtne vaid esmapilgul. Näiteks kuidas genereerida Hadidi, UN Studio, NOX-i, Eisenmani, Gehry pidevusi või Libeskindi, Herzog & de Meuroni, Ito või Sejima geomeetrilisi katkestusi? Kuidas jätkata tehnoloogia arendamist, sattumata väga kiiresti ummikusse? Kuidas planeerida selliseid hooneid tempos, millega me oleme harjunud tavapärase geomeetria puhul? Kuidas säilitada niivõrd keeruka tehnoloogia juures oma loominguvabadust? Kuidas hoida alal väikese geomeetrilise eksperimendi paindlikkust, kui rakendada see hoonesse, mis on pisimagi detailini läbi mõeldud?

Ühendatud artefaktide disain ja konstrueerimine, ehk füüsiliste omaduste ülemaailmsus
1854. aastal töötas George Boole välja algebra, mis järgib loogilist mõtlemisviisi (Mõtlemise seaduspära). Raalid järgivad seda tüüpi algebrat, väljendades just seda, mida me nimetame loogiliseks mõtlemiseks (Turing, 1936; von Neumann, 1945). Raalid on nn üldmasinad (Turing, 1936). Nende põhjal võib kujutleda mitte pelgalt kõiki teadaolevaid, vaid ka kõiki tulevasi masinaid. Raalid on kokkuvõte igasugusest füüsikast (von Neumann, 1945). Nad on aja ja ruumi võrgustikud (Baran, 1964; Licklider, 1960), mis on taandatud üliväikesteks osakesteks, mida ühendavad üksteisega elektromagneetilised modulatsioonid. Neid on miljardeid. Igas raalis, telefonis, masinas. Disaini lähtekohaks ei ole enam vajadus, pigem toitub see kõikide võimalikkuste küllusest. Disain toob need virtuaalsed võimalikkused konkreetsesse tegelikkusse. Ja see on nii lihtne: arvprogrammjuhtimisega mehaanika, hobimeisterdajate komplektidest pärit nupud, tavalised protsessorid, ligipääsetavad võrgud,
veidi tarkvara.

Viimase paari aastaga on elektroonilised prototüübid arenenud sinnamaani, kus igaüks, kel vähegi huvi, võib lihtsa vaevaga mõelda välja elektroonilisi vidinaid ja ühendada need internetti. Asjade internet, hajus andmetöötlus, kaugprotseduurikutsed, TCP/IP, URL, Google Earth, sensorid, positsioneerid, Arduino, automaatika, interaktsioonitehnikad, nagu töötlus, juhtmed, raal-arvjuhtimine.

Ehitise info mudelid*
Finantsistid avaldavad ehitustööstusele järjest suuremat survet. Mõistagi tahavad nad teada, mida nad saavad, millal nad seda saavad, millise hinnaga ja milliste spetsifikatsioonidega. Et arhitektuuri numbriliselt mõõdetav külg oleks võimalikult läbipaistev, formuleeriti 1995. aastal ehitustööstuse klasside kogumik (Industry Foundation Classes, IFC). IFC lähtub hüpoteesist, et iga ükskõik millal ehitatud või ükskõik millal ehitama hakatavat hoonet on võimalik kirjeldada kindlaksmääratud vormelite hierarhilise süsteemi kohaselt, sõltumata selle hoone asukohast või rajamise kultuurist.

See tundub peaaegu hullumeelne. Sellised pika perspektiiviga rakendused juba iseenesestki riskantsetes tingimustes loovad olukorra, kus tehnikud koostavad järjest enam tabeleid, kuhu sisestatakse – juhul kui neid üldse kasutatakse – järjest vigasemaid andmeid. Kuid ometi nõuavad finantsistid sedalaadi lahendusi, kuna teistes tööstusharudes on need oma toimivust tõestanud. Kokkuvõttes viib see arhitektuuri taandamisele lihtsakoelistele arvulistele väärtustele.

Vikipeedia, Google’i ja interneti edulood üleüldiselt näitavad teistsugust lahendusteed. Puudub tehniline vajadus tabelite ja rangete hierarhiate järele. Pole mingit põhjust hoone projekteerimisele eelnevate spetsifikatsioonide järele lihtsalt selleks, et võimaldada läbipaistvust ja võrdlemist, et kindlustada konkurentsi ja kvaliteedistandardit. Seega, kuidas modelleerida hooneid nii, et juba kavandamisprotsessis oleks võimalik kulusid säästlikult juhtida, kuid vajalik arhitektuurne vabadus jääks alles? Kuidas modelleerida nii, et hooneid oleks võimalik omavahel võrrelda? Ja nii, et kogemusi ja õppetunde oleks võimalik kiirelt ja edukalt ka teistele projektidele rakendada? Nii et tööd ega vigu ei tuleks korrata kolm, viis, sada või tuhat korda?

Ehitise toimimise mudelid
30–60% uute hoonete ehitamiseks vajalikest investeeringutest läheb ehitustehnoloogiasse. Ehitustehnoloogia areneb kesksete hierarhiliste süsteemide (nn hoone kontrollisüsteemide) juurest kohalike ja infotehnoloogiapõhiste süsteemideni. Enam ei keskenduta niivõrd soovitavale temperatuurile, valgustatusele või niiskustasemele, vaid luuakse keskkondi, mis sobiksid elavaks aruteluks, keskendunud õppimiseks, turvalisuseks, ligipääsetavuseks, hoolduseks, logistikaks, navigeerimiseks, esitlusteks, ülekanneteks, valmisolekuks, kättesaadavuseks, säästlikkuseks, teenusteks, halduseks, raamatupidamiseks.

Haiglate puhul ületavad hoone ülalpidamiskulud juba kuus aastat pärast valmimist algseid ehituskulusid. Büroohoonete puhul on see aeg kümme aastat. Seega kujunevad uued ärimudelid. Hooned muutuvad nutikateks. Mitte hoone ei anna kasutajale funktsioone, vaid kasutajad hakkavad kujundama hoone teenuseid.

Probleemiülene projekteerimine ehk kuidas kavandada abstraktsete lähteandmete põhjal
Keset kõiki neid mitmesuguseid võimalusi kipume lahendama oma probleeme sisseharjunud rada pidi. Puude taga metsa näha on raske. Hoolimata kõigist analüüsidest ja statistikast oleme nähtuste põhjuste osas ometi pimedad. Me ei mõista, millised oleksid kõige õigemad järgmised sammud. (Püüame vältida sõna “lahendused”, et suuta mõelda laiemalt kui “probleemidest”.) Ometi oleks võimalik mõelda välja individuaalseid parameetreid ületavaid lähenemisviise, mis puudutaksid linnastumist, eluviise, soodustaksid inspiratsiooni, avatust, sõbralikkust, keskendumist, loovust, elavust, mitmekesisust, jutustusi, stiile, moodi. Värske pilk uues infokeskkonnas teeks kõik need võimalused meile kättesaadavaks. Nimetame seda “mitte-Turingi arvutuseks”.

Fiktsioonid
Suured jutustused, laiahaardelised kontseptsioonid mõjuvad alati. Neid räägitakse üha uuesti ja uuesti. Neid väljendatakse üha uuesti luules ja proosas, definitsioonide, nimekirjade, kompositsioonide, tabelite, vormide, kasutusjuhenditena, valemite, võrrandite, joonistuste, piltide, konstruktsioonide, masinate, tarkvara või joonistena, sulamina, tantsu, teatri või muusikana; neid jutustatakse, lauldakse, viibeldakse, neist peetakse loenguid, neid võltsitakse, nende põhjal antakse korraldusi või tehakse reklaamikampaaniaid, 16. või 18. sajandil või tänapäeval, saksa või inglise keeles; e-mailina, sõnumina, fotona, Vikipeedias või blogis. Melville’i “Moby Dick”, Edgar Allan Poe, Scorsese “Ristiisa”, NASA Apollo missioonid, Kubricku “2001: Kosmoseodüsseia”, Tati “Playtime”, Koolhaasi New York, Jencksi postmodernism, Loosi “Ornament ja kuritegu”, Wittgensteini sõnamängud, Heideggeri Gestell.

Populatsioonid
Ometi, mida peaks rääkima, et nende mitmesuguste kanalite vahel stabiilseid ühendusi luua, et nendel lugudel oleks väärtus? Kui me ei suuda leiutada uusi lugusid, siis millele saame toetuda? Peame suuri jutustusi edasi andma, leidma neile värske vaatenurga, neid varieerima. Kuidas saavad selle olukorraga hakkama ajakirjanikud, politoloogid, sotsioloogid, majandusteadlased, kommunikatsiooniuurijad? Kuidas näiteks annab Nestlé edasi lugu kehast ja külalislahkusest, Siemens narratiivi tehnoloogiast ja progressist, mis lugu räägib Google teadmistest, kuidas jutustab tehnoloogiast MIT, milline on Harvardi ajaloo ja väärtuste lugu, mis on Marlborol öelda vabaduse kohta?

Väljendusviisid
Nii lihtne on kasutada üksikuid erialaseid, meedia- ja tehnoloogiakanaleid. Pole mingi probleem tekitada satelliidipilt, kus on näha osooniauk, kalkuleerida planeedi Maa kliima simulatsioonimudel, avaldada videolõik Egiptuse revolutsioonist, luua kujutisi, mis selgitavad meie ajus toimuvat, arendada uue auto jaoks vajalik kokkupõrketsoon, teha kunstlik nina, mis aitaks veinide degusteerimisel, disainida uuele lennujaamahoonele kaarduv fassaad, minna nädalaks Amazonasesse matkama, osaleda kolmepäevasel konverentsil Seoulis, toota Taiwanis vajalik raalikiip, müüa oma vana printer eBay kaudu mingile Stockholmi mehele, helistada Mumbai slummi, osta Chicagos alustava ettevõtte osakuid… ükskõik, mis meile pähe tuleb, see pole probleem. Nendes igapäevastes soovides aitab meid lugematu hulk standardeid: ASCII, dtp, html, TCP, JPEG, MP3, AVI, Linux, AJAX, USB, UPnP, DXF, MEL, TCL, JAVA, GSM, GPS, UPC, IBAN…

Mõte, et mingiks arendusprojektiks, uurimistööks, üksnes mõttekski piisaks vaid ühest kanalist (ning pole tähtis, kas see oleks klassikaline kanal nagu näiteks teadusajakiri, loeng, poliitiline raamat, ajakirjaniku pilt, pealtnägija tunnistus, tehniline arendus, uus toode või ükskõik milline uue meedia kanalitest), muutub järjest absurdsemaks.

Neid kanaleid on võimalik kasutada järjest automaatsemalt, neisse sisu tekitamine muutub iga päevaga üha lihtsamaks. Kanalid ise muudkui laienevad. Ning järjest enam ei määratle sisu mitte meie, vaid kanalid ise. “Meedium ongi sõnum” (McLuhan). On aeg astuda üks samm tagasi. On aeg leida oma projektidele, oma väljendusviisidele kohane abstraheerituse tase.
On aeg õppida mõistma, mida on võimalik infoga teha, millist koodi rakendada kõigi kanalite paralleelseks kasutamiseks. See kood toob endaga kaasa uue alusmaterjali. Sellega on võimalik tõsiselt õppida – ja samas teha seda fantastilisel moel.
See on eri meediaid ristkasutav jutustamisviis.

Käesolev essee on lühendatud ja kohandatud ETH Zürichi CAAD (Computer Aided Architectural Design) õppetooli manifestist-õppekavakirjeldusest “A New Plateau”, mille on kirja pannud õppetooli juht Ludger Hovestadt ja mis on avaldatud Ehituskunstis autori loal.

Tõlkis Ingrid Ruudi.

* MIT ehk Massachusetts Institute of Technology – toim.