uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Louis I. Kahn. Vorm ja kavand (1960)

Üks noor arhitekt imestas: „Ma unistan ruumidest, mis on täis imet. Ruumidest, mis tekivad ning ümbritsevad meid voolavalt ilma alguse ja lõputa ning mis on tehtud liigendamata valgest ja kuldsest materjalist. Kui tõmban paberile esimese joone, et seda unistust tabada, muutub unistus väiksemaks.”

See on hea küsimus. Õppisin kord, et hea küsimus on parem kui ka kõige hiilgavam vastus.

See on mõõdetamatu ja mõõdetava küsimus. Loodus, füüsiline loodus on mõõdetav.

Tunnetel ja unistustel pole mõõtu, neil ei ole keelt, ja igaühe unistus on ainulaadne.

Ent kõik, mis on valmistatud, allub loodusseadustele. Inimene on alati suurem kui tema tööd, sest ta ei suuda kunagi täiel määral väljendada oma püüdlusi, kuna muusikas või arhitektuuris väljendatakse end kompositsiooni või kavandi mõõdetavate vahendite abil. Juba esimene joon paberil tähistab millegi sellise mõõtu, mida ei olegi võimalik täielikult väljendada. Esimene joon paberil on „väiksem”.

„Milline peaks siis olema distsipliin?” küsis noor arhitekt. „Missugune peaks olema rituaal, mis toob meid psüühele lähemale? Sest ma tunnen, et tõeliselt viibib inimene just selles materjali ja keeleta õhustikus.”

Pöördugem tundmuse poole ja eemaldugem mõttest. Tundmus on psüühe. Mõte tähendab tundmust koos korraga. Korral, kogu eksistentsi loojal, ei ole eksistentsitahet. Otsustasin kasutada „teadmise” asemel sõna „kord”, sest isiklikest teadmistest jääb väheks, et väljendada mõtet abstraktselt. See tahe peitub psüühes.

Kõik, mida soovime luua, saab alguse ainuüksi tundmusest. See kehtib teadlase puhul. See kehtib kunstniku puhul. Kuid ma hoiatasin, et püsida tundmuse juures ja olla eemal mõttest tähendab mitte midagi tegemist.

Noor arhitekt ütles: „Elada ja mitte midagi luua on talumatu. Unistus sisaldab juba olemise tahet ja soovi seda tahet väljendada. Mõte on tundmusega lahutamatult seotud. Niisiis, mil moel siis saab mõte siseneda loomingusse, nii et seda psüühilist tahet võiks selgemini väljendada? See on minu järgmine küsimus.”

Kui isiklik tundmus kandub üle religiooni (mitte religiooni endasse, vaid religiooni olemusse) ja mõte viib filosoofiani, avaneb vaim mõistmiseks. Mõistmiseks, milline võib olla näiteks konkreetsete arhitektuuriliste ruumide eksistentsitahe. Mõistmine tähendab mõtte ja tundmuse kokkusulamist psüühe tihedaimas vaimses seoses, alust sellele, mis üks või teine asi soovib olla.

See on vormi algus. Vorm hõlmab süsteemide harmooniat, korra tunnetamist ja seda, mis eristab ühte eksistentsi teisest. Vormil ei ole kuju ega mõõdet. Näiteks kui eristame üht lusikat teisest, siis lusikas iseloomustab vormi, millel on kaks lahutamatut osa – saba ja kulp. Lusikas viitab konkreetsele disainile: hõbedast või puidust, suur või väike, madal või sügav. Vorm vastab küsimusele „mis”. Disain vastab küsimusele „kuidas”. Vorm on umbisikuline. Disain kuulub disainerile. Disain on asjaoludest sõltuv akt, mida mõjutavad eelarve, paik, klient, teadmiste hulk. Vormil ei ole midagi pistmist olukorrast sõltuvate tingimustega. Arhitektuuris iseloomustab vorm mingiks inimtegevuseks sobivate ruumide harmooniat.

Mõelgem siis sellele, mis iseloomustab abstraktselt maja, elamut, kodu. Maja on selliste ruumide abstraktne tunnus, milles on hea elada. Maja on vorm, meie vaimus peaks ta olema ilma kuju ja mõõtmeta. Elamu on nende ruumide tingimuslik tõlgendus. See on disain. Minu arvates sõltub arhitekti suurus tema võimest teha teoks see, mis on maja, mitte oskust kavandada suvalist maja, mis tähendab tingimuslikku akti. Kodu moodustavad maja ja selle elanikud. Kodu muutub koos iga elanikuga.

Klient, kellele maja on kavandatud, määratleb alad, mida ta vajab. Arhitekt teeb neist soovitud aladest ruumid. Samuti võiks öelda, et ühele kindlale perele loodud maja peaks sobima ka teisele perele. Sellisel moel peegeldab kavand vormitruudust.

Mõtlen koolist kui ruumikeskkonnast, kus on hea õppida. Koolid said alguse puu all istunud mehest, kes teadmata, et on õpetaja, jagas oma arusaamu käputäie teistega, kes ei teadnud, et nad on õpilased. Õpilased mõtisklesid räägitu üle ning selle üle, kui hea on viibida tolle mehe läheduses. Nad soovisid, et nende pojadki niisugust meest kuulaksid. Peagi rajati ruumid ja tekkisid esimesed koolid. Kooli kujunemine oli paratamatu, sest see oli osa inimese soovidest. Meie tohutud haridussüsteemid, mis nüüd kuuluvad institutsioonide alla, põlvnevad neist väikestest koolidest, ent algusaegade vaimsus on nüüdseks kadunud. Ruumid, mida meie õppimisasutused soovivad, on stereotüüpsed ega inspireeri. Õppeasutuse nõutavad ühesugused klassiruumid, kapiridadega ääristatud koridorid ja muud nn funktsionaalsed alad on arhitekt loomulikult korraldanud kenasse pakendisse, jälgides hoolikalt kooli juhtkonna määratud tegutsemispiirkondi ja eelarvepiiranguid. Koolid on kenad vaadata, kuid arhitektuuriliselt on nad pealiskaudsed, sest nad ei peegelda puu all istunud mehe vaimsust. Kogu järgnevalt kujunenud koolisüsteem ei oleks olnud võimalik, kui algus poleks olnud kooskõlas inimloomusega. Võiks ka öelda, et kooli eksistentsitahe oli olemas juba enne puu all istunud meest.

Sellepärast tasub meil minna vaimus tagasi algusesse, sest algus on inimese iga kindlakskujunenud tegevuse imelisim hetk. Selles peitub kogu tegevuse vaimsus ja leidlikkus, millest peame pidevalt ammutama inspiratsiooni oma praeguste vajaduste rahuldamiseks. Võime muuta oma institutsioonid võimsaks, lisades neile inspiratsioonielemendi arhitektuuris, mida nende jaoks pakume.

Mõelgem nüüd kooli kui institutsiooni tähenduse üle. Institutsioon on võim, kes esitab meile tegutsemispiirkondadega seotud nõuded. Kool või konkreetne kavand on see, mida institutsioon meilt ootab. Ent kool – vaimne kool, eksistentsitahte tuum – on see, mida arhitekt peaks oma kavandis edasi andma. Ja mina ütleksin, et ta peaks seda tegema isegi siis, kui kavand ei vasta eelarvele. Sellega eristub arhitekt harilikust disainerist. Kool kui õppimiseks sobivate ruumide kogum; koridor, mille õppeasutus on välja mõõtnud, eraldades iga õpilase kohta nii- ja niipalju ruutjalgu, muutuks rikkalikuks panteonisarnaseks ruumiks, kuhu on meeldiv siseneda. Koridorid kanduksid klassiruumidesse, mis kuuluvad õpilastele endile, muutes klassiruumid palju avaramaks ning lisades neile alkoovid vaatega aeda. Need muutuksid paikadeks, kus poiss kohtub tüdrukuga, kus õpilane arutleb kaasõpilasega professori töö üle.

Klassiruumis veedetud aja loovutamine nendele paikadele, selmet kulutada seda suundumisele ühest klassist teise, tähendaks nende paikade muutumist kohtumiskohtadeks ja mitte jäämist pelgalt koridorideks. See omakorda tähendab kohta, mis pakub võimalusi iseõppimiseks. Kujuneb klassiruum, mis kuulub õpilastele. Klassiruumide varieeruv ruum peaks kajastama nende kasutusfunktsiooni, mitte aga järgima tavapärast sõdurlikku mõõdete ühesugusust, sest puu all istunud mehe üks imetabasemaid jooni oli see, et ta tunnistas iga inimese ainukordsust. Intiimses kaminaga ruumis väikese hulga inimeste keskel on õpetaja ja õpilane teistsugused kui kõrge laega rahvarohkes saalis. Ja kas kohvik peab asuma keldrikorrusel, olgugi et selle kasutusaeg on lühike? Kas lõõgastushetk eine ajal ei ole mitte samuti osa õppimisest?

Üksinda oma kabinetis kirjutades suhtun ma teisiti asjusse, millest vaid mõni päev tagasi kõnelesin Yale’is suurele auditooriumile. Ruumil on võim ja see mõjutab kõnelemisviisi.

See ning iga inimese ainukordsus pakuvad välja erinevad ruumid, kus eri moel kasutatakse looduslikku valgust ning paiknemist ilmakaarte ja aia suhtes. Sellised paigad aitavad kaasa õppeplaaniga seotud ideede edendamisele, tugevdavad õpetaja ja õpilase sidet ning muudavad institutsiooni arengu jõulisemaks.

Mõistmine, millised on kooli jaoks sobilike ruumide eriomased jooned, ajendaks õppeasutust esitama arhitektile seda, mis kool soovib olla. See on sama, mis öelda, milline on vorm – kool.

Samas vaimus tahaksin ma rääkida unitaarsest kirikust.[1]

Esimesel päeval kõnelesin ma koguduse ees, selgitades oma juttu tahvli abil. Selle põhjal, mida olin kuulnud kirikuõpetaja vestlusest meestega enda ümber, järeldasin ma, et vormi aspekt, unitaarse tegevuse vormiline teostus, oli koondunud ümber küsimuse. Ümber igavese küsimuse kõikide asjade põhjuse kohta. Olin jõudnud selgusele, milline eksistentsitahe ja ruumide korraldus seda küsimust väljendavad.

Joonistasin tahvlile diagrammi, mis minu arvates kujutas kiriku vormi joonist ega olnud loomulikult mõeldud pakutava kavandina.

Joonistasin ruudukujulise keskosa, mille keskele tegin küsimärgi. Oletagem, et kavatsesin teha sellest pühamu. Ümbritsesin selle ala ümbriskäiguga inimeste jaoks, kes ei soovi pühapaika siseneda. Käigu ümber joonistasin koridori – see kuulus välisringi, mis ümbritses ruumi, kooli. Oli selge, et kool, mis tõstatab küsimuse, muutub küsimust ümbritsevaks seinaks. See oli kiriku vormi väljendus, mitte kavand.

See toob mulle meelde ülikooli kabeli tähenduse.

Kas kabeli moodustavad mosaiigid, vitraažid, vee-efektid ja muud teada-tuntud vahendid? Kas see pole mitte inspireeritud rituaali paik, mida võiks väljendada õpilane, kes heidab möödudes pilgu kabelisse – pärast seda, kui suur õpetaja on näidanud talle oma pühendunud suhtumist sellesse rajatisse? Tal ei tarvitsekski kabelisse sisse astuda.

Seda võib väljendada paik, mis on hetkel jäetud kirjeldamata ja mille juurde kuulub ümbriskäik nende jaoks, kes ei soovi kabelisse siseneda. Seda omakorda ümbritseb kaaristu nende jaoks, kes eelistavad mitte siseneda ümbriskäiku. Kaaristu asub aias, mis on mõeldud neile, kes eelistavad mitte siseneda kaaristusse. Aeda ümbritseb müür ning õpilane võib seista väljaspool seda ja kiigata sisse. Rituaal on inspireeritud, mitte kindlaks määratud, ning see on kabeli vormi aluseks.

Tagasi unitaarse kiriku juurde. Minu esimene kavandilahendus oli täiesti korrapärane ruut. Hoone äärtesse olid ette nähtud kooliruumid, nurki märkisid suuremad ruumid. Alal ruudu keskel asus pühamu koos ümbriskäiguga. Kavand sarnanes suuresti tahvlile joonistatud diagrammiga, mis meeldis kõigile, kuni iga komiteeliikme erihuvid asusid hävitama ranget geomeetriat. Ent algne hoonekavand säilitas pühamu ja selle ümber koondunud kooli.

Kavandi eesmärk on kohanduda tingimustega. Ühes läbirääkimiste faasis kirikukomitee liikmetega nõudsid mõned, et pühamu oleks koolist täielikult eraldatud. Hästi, ütlesin mina, tehkem siis nii, ning tõstsin auditooriumi ühte kohta ja ühendasin selle väga selge väikese ühenduskäiguga kooli külge. Peagi mõistsid kõik, et jumalateenistusele järgnev kohvitund tõi mitu üksteisega seotud ruumi pühamu kõrvale. Eraldi asetsedes olid need liiga veidralt eneseküllased ja need tuli dubleerida eraldiasuvas kooliplokis. Samuti ei suutnud eraldi paigutatud kooliruumid enam kajastada oma religioosseid ja intellektuaalseid kasutuseesmärke ning üksteise järel koondusid nad kõik uuesti ümber pühamu.

Lõplik kavand ei vasta täpselt esialgsele, ehkki selle vorm jäi samaks.

Tahaksin rääkida vormi ja kavandi erinevusest, teostusest, meie töö mõõdetavatest ja mõõdetamatutest aspektidest ning meie tööga seotud piirangutest.

Giotto oli suurepärane maalikunstnik, sest ta maalis päevataeva mustaks; ta kujutas linde, kes poleks suutnud lennata, koeri, kes poleks suutnud joosta, ning tegi inimesed ukseavadest suuremad, sest ta oli maalikunstnik. Maalikunstnikul on see õigus. Ta ei pea seisma silmitsi gravitatsiooniprobleemidega ega käsitlema kujutisi sellistena, nagu me neid tegelikust elust tunneme. Maalikunstnikuna väljendab ta reaktsiooni loodusele ning õpetab meid läbi oma pilgu ja oma reaktsioonide inimloomusele. Skulptor on see, kes muudab ruumi objektide abil, mis taas kord väljendavad tema reaktsioone loodusele. Ta ei loo ruumi. Ta muudab ruumi. Arhitekt loob ruumi.

Arhitektuuril on piiranguid

Puudutades nende piirangute nähtamatuid seinu, saame rohkem teada selle kohta, mida nad sisaldavad. Maalikunstnik võib maalida kahurile nelinurksed rattad, et väljendada sõja mõttetust. Skulptor võib tahuda needsamad nelinurksed rattad kivist. Arhitekt peab aga kasutama ümmargusi rattaid. Ehkki maalikunst ja skulptuur mängivad arhitektuuris kaunist rolli, niisamuti nagu arhitektuur mängib kaunist rolli maalikunstis ja skulptuuris, ei ole neil sarnane distsipliin.

Võiks öelda, et arhitektuur tähendab ruumide hoolivat loomist. Pange tähele, et see on kliendi määratud tegutsemispiirkondade täitmine. Arhitektuur tähendab selliste ruumide loomist, mis kajastavad oma asjakohast funktsiooni.

Muusikule tähendab noodileht kuuldava nägemist. Hoone plaan peaks olema loetav kui valguses olevate ruumide harmoonia.

Isegi ruum, mis on mõeldud olema pime, peaks mõne salapärase avause kaudu saama piisavalt valgust, et näidata, kui pime seal tegelikult on. Iga ruumi tuleks määratleda selle struktuuri ning sealse loomuliku valguse laadi järgi. Muidugi ei räägi ma vähetähtsatest aladest, mis teenivad tähtsamaid ruume. Arhitektuuriline ruum peab ruumi enda abil esitama tõendeid selle kohta, kuidas ta on loodud. Ta ei saa olla ruum, väljalõigatuna mõnest suuremast struktuurist, mis on mõeldud suurema ruumina, sest struktuuri valik on sünonüümne valgusega ja just see annab ruumile ilme. Tehisvalgus on üksainus põgus staatiline viiv valguses ja seda on ka öine valgus ning need ei saa kunagi olla võrdväärsed meeleolunüanssidega, mida tekitavad päevaaeg ja aastaaegade vaheldumise ime.

Minu arvates peab võimas hoone algama mõõdetamatust, läbima kavandamise käigus mõõdetavad vahendid ja saama lõpuks uuesti mõõdetamatuks. Disain, asjade valmistamine, on mõõdetav tegevus. Tegelikult oled sa selles punktis nagu füüsiline loodus ise, sest füüsilises looduses on kõik mõõdetav – ka see, mida veel ei ole mõõdetud, näiteks kõige kaugemal asuvad tähed, mis tõenäoliselt lõpuks ikkagi üle mõõdetakse.

Mis aga on mõõdetamatu, on psüühika. Psüühe väljendub tundmustes ja ka mõtlemises ning ma usun, et see jääb alatiseks mõõdetamatuks. Ma tajun, et vaimne eksistentsitahe teeb looduse abil endast selle, mis ta tahab olla. Mina arvan, et roos tahab olla roos. Eksistentsitahe, inimene, saavutab eksistentsi loodusseaduste ja evolutsiooni kaudu. Tulemused on alati kasinamad kui eksistentsivaim.

Samamoodi peab ehitis saama alguse mõõdetamatuse õhustikus ning läbima mõõdetava, et saada täielikult valmis. See on ainus võimalus, kuidas ehitada; hoone saab ellu kutsuda vaid mõõdetava kaudu. Tuleb järgida seadusi, aga lõpuks, kui ehitis muutub osaks elavast, kajastab ta mõõdetamatuid omadusi. Kavandamine, mis hõlmab ehituskive, konstruktsioonimeetodeid ja inseneriteadust, saab läbi ning võimust võtab eksistentsivaim.

Võtkem näiteks New Yorki püstitatud kauni pronksja torni[2]. See on võrreldamatult kaunis pronksnaine, kuid me teame, et tal on korsetid viieteistkümne korruse jaoks, sest me ei näe tuulesõrestikku – seda, mis aitab tal vastu seista tuulele ning mida on võimalik kaunilt väljendada, nii nagu loodus väljendab erinevust sambla ja pilliroo vahel. Selle hoone vundament peaks olema laiem kui ülaosa, ning haldjatena tantsivatel tulpadel hoone kõrgemas osas ja hullumeelselt kasvavatel tulpadel allpool ei ole samad mõõtmed, sest nad ei ole üks ja seesama asi. Oleks see lugu vormi teostamisest, keskenduks ta rohkem torni erinevate jõudude väljendusrikkusele. Isegi kui alguses, kavandi esimestes versioonides kipub hoone paistma inetu, muudaks vormi väljendamine ta lõpuks ilusaks.

Ma kavandan hoonet Aafrikasse, väga lähedale ekvaatorile[3]. Valgus on seal tapvalt ere ja vastu valgust paistavad kõik inimesed mustad. Valgus on vajalik asi, kuid ometi on ta ka vaenlane. Pea kohal halastamatult sirav päike; siesta langeb sinu peale nagu äikesetorm.

Nägin paljusid põliselanike ehitatud hurtsikuid.

Seal ei olnud ühtki arhitekti.

Tulin tagasi rohkete muljetega sellest, kuivõrd tark oli mees, kes lahendas päikese, vihma ja tuulega seotud probleemid.

Jõudsin arusaamisele, et iga akna vastas peaks olema tühi sein. Selle seina juurest, mida valgustab päevavalgus, avaneks selge vaade taevasse. Valgustatud sein vähendaks päikesekiirguse eredust ja vaade ei oleks blokeeritud. Sellisel moel saab vältida akna juurde paistva päikesevalguse tekitatud mustrikontraste. Teine tõdemus tekkis seoses kerge tuule tõhusa kasutamisega õhusüsteemina, kui kavandada lahtine ja omaette toestatud katuseluuk, mida vihmakatusest eraldab kuue jala kõrgune ruum. Selline akende, seinte, katuseluugi ja vihmakatuse disain jutustaks tänaval kõndivatele inimestele Angola eluviisist.

Kavandan ainulaadset uuringulaboratooriumi San Diegosse Californias.[4]

Nii sai programm alguse.

Direktor, kuulus mees, kuulis Pittsburghis mu loengut. Ta tuli Philadelphiasse vaatama hoonet, mille olin projekteerinud Pennsylvania ülikoolile. Ühel vihmasel päeval käisime koos jalutamas. Ta ütles: „Kui kena, ilus hoone. Ma ei teadnudki, et üks ehitis, mis tõuseb otsejoones taevasse, võib olla ilus. Mitu ruutjalga teil siin hoones on?” Mina vastasin: „Sada üheksa tuhat ruutjalga.” Tema sõnas: „Umbes nii palju me vajamegi.”

See oli tegutsemispiirkondade programmi algus. Kuid ta ütles veel midagi, mis kujunes kogu ruumikeskkonna võtmeelemendiks, nimelt seda, et meditsiiniuuringud ei kuulu täielikult meditsiinile või reaalteadustele. Need kuuluvad rahvale. Ta pidas silmas, et igaüks, kes tunneb humanitaarteadusi, täppisteadusi või kunste, võiks anda panuse vaimse keskkonna loomisse uuringute jaoks, mis viivad teaduslike avastusteni. Diktaatorliku programmi piiranguteta muutus osalemine sellises areneva pretsedenditu ruumiprogrammi loomises meeldivaks kogemuseks. Kõik sai võimalikuks vaid tänu sellele, et direktor on mees, kellel on ainulaadne keskkonnataju, mis mõjub inspireerivalt, ning et ta suutis tunnetada eksistentsitahet ja selle teostumist minu pakutud ruumide vormis.

Lihtne esialgne nõue seoses laboratooriumide ja abiruumidega laienes müüriga ümbritsetud aedadesse, kabinettidesse kaaristute kohal ning koosoleku- ja puhkeruumidesse, mis olid ühte põimitud nimetute ruumidega, et luua tore ja täielikum keskkond.

Laboratooriume võib iseloomustada kui õhupuhtuse ja tegevuspiirkondadega kohandumise arhitektuuri. Tammepuidust laua ja vaiba arhitektuur on kabinettide arhitektuur.

Meditsiiniuuringute hoone Pennsylvania ülikoolis[5] on sündinud selle teadvustamisest, et teaduslaboratooriumid on stuudiod ning sissehingatav õhk peaks olema eraldatud heitõhust.

Laboratooriumide tavapärase planeeringu kohaselt asuvad tööruumid ühel pool üldkasutatavat koridori ning trepid, liftid, loomadele mõeldud ruumid, õhulõõrid ja muud abiruumid teisel pool. See koridor on ohtliku õhu väljalaskmise vahend ja samuti varustab meid õhuga, mida me hingame – me kõik üksteise kõrval. Ainus, mis eristab ühe inimese tööruume teise omadest, on uksele kinnitatud number.

Kavandasin ülikoolile kolm stuudiotorni, kus inimene võib töötada oma ametipiirkonnas ning igal stuudiol on oma väljapääsutrepiga alatorn ja õhu väljalaskmise alatorn isotoopse ja bakteritest nakatunud õhu ning kahjulike gaaside väljalaskmiseks.

Keskne hoone, mille ümber kolm torni on koondunud, täidab abipiirkonna funktsiooni, mille koht tavapärase koridoriplaani puhul on tööruumide vastas. Sellel kesksel hoonel on lõõrid värske õhu sissehingamiseks, mis asuvad eemal rikutud õhu väljalaskmise alatornidest.

Kavand, hoone ruumide ainuomase funktsiooni ja nende ruumide kasutamise viisi kaalutlemise tulemus, peegeldab ehitise tegelikku eesmärki.

Ühel päeval hoone eeltoodetud sõrestiku püstitamise ajal käisin ma ehitusplatsil. 200 jala pikkune kraananool tõstis 25-tonniseid ehitusplokke ja viis neid kaarega enda kohale, nagu käsi liigutaks tuletikke. See räigelt värvitud kraana pahandas mind; see monstrum, mis mu hoonet alandas, nii et too paistis väiksem, kui tegelikult oli. Jälgisin kraana paljusid liigutusi ja arvutasin pidevalt, mitu päeva see asi veel ehitusplatsi ja hoone üle domineerib, enne kui ehitisest saab teha viisaka foto.

Nüüd on mul selle kogemuse üle hea meel, sest see pani mind nägema kraana tähendust disainis, kuna ta on pelgalt käepikendus nagu haamergi. Seejärel hakkasin mõtlema 100-tonnistest ehitusplokkidest, mida tõstavad suuremad kraanad. Suured plokid oleksid ainult komposiitsamba osad, millel on liitekohad nagu kuld- ja portselanskulptuuridel ning mis ümbritseksid marmoriga sillutatud ruume hoone eri tasanditel.

Need sambad oleksid suure ruumilise ulatuse peatuspunktid ja kogu suletud ala ümbritseks klaas, mida toestavad vertikaalsed jaotuspuud, läbi põimitud roostevabast terasest trossidega, et aidata klaasil ja jaotuspuudel vastu seista tuulejõule. Nüüd oli kraana mu sõber ja ajend uue vormi teostamiseks.

Linnaasutusi võib muuta võimsamaks nende arhitektuurilise ruumi võimsuse abil. Külaroheluses asuv seltsihoone on andnud teed linnahallile, mis ei ole enam kohtumispaik. Ent ma tajun eksistentsitahet kaaristuga linnapaigas, kus leidub purskkaevude veemängu, kus jällegi kohtub poiss tüdrukuga, kus linn võiks lõbustada ja kostitada meie auväärseid külalisi ning kus paljud meie demokraatlikke ideaale ülal hoidvad kooslused võiksid kohtuda auditooriumide kobaras.

Auto on linna vormi täielikult segi paisanud. Ma tunnen, et on tulnud aeg tõmmata eraldusjoon autodele mõeldud viaduktiarhitektuuri ja inimtegevuse arhitektuuri vahele. Arhitektide kalduvus kombineerida neid kahte liiki lihtsas disainis on eksitanud planeerimise ja tehnoloogia kurssi. Viaduktiarhitektuur suundub ümbritsevatelt aladelt linna. Selles punktis tuleb asuda seda hoolikamalt korraldama ja linnakeskuse suhtes läbimõeldumalt paigutama, isegi kui sellega kaasnevad suured kulutused.

Viaduktiarhitektuuri alla kuulub tänav, mis linna keskel asudes soovib olla hoone – hoone, mille allosas paiknevad ruumid linna kanalisatsioonisüsteemi jaoks, et vältida liiklushäireid, kui see vajab parandamist.

Viaduktiarhitektuur hõlmaks täiesti uut tänaval liikumise kontseptsiooni, mis eristab bussi staccato’likku, rohkete peatumistega liikumist auto sujuvast liikumisest. Piirkonda raamistavad magistraalteed on justkui jõed. Need jõed vajavad sadamaid. Vahetänavad on nagu kanalid, mis vajavad kaisid. Sadamad on hiiglaslikud väravad, mis väljendavad peatumise arhitektuuri. Viaduktiarhitektuuri terminalideks on garaažid keskuses, hotellid ja kaubamajad äärealadel ja ostukeskused tänavatasandil.

Selline strateegiline paigutamine ümber linnakeskuse tähistaks loogilist kaitset autode hävitustöö vastu linnas. Teatud mõttes tähendab auto ja linna probleem sõda ning uue linnade kasvu planeerimine ei ole nauditav tegevus, vaid hoopis hädaabinõu.

Nende kahe arhitektuuri – viaduktiarhitektuuri ja inimtegevuse arhitektuuri –erinevusega võib kaasneda loogiline kasv ja ettevõtete põhjendatud paigutus.

Üks India arhitekt pidas ülikoolis suurepärase loengu LeCorbusier’ uuest esmaklassilisest projektist ja enda tööst[6]. Mis mulle aga muljet avaldas, oli see, et tema näidatud kaunid ehitised ei sobinud endiselt konteksti ning neil ei olnud mingit positsiooni. Pärast loengut paluti mul seda kommenteerida. Mingil kombel suunati mind tahvli juurde, mille keskele joonistasin kõrguva veetorni – ülalt laia ja altpoolt kitsa. Tornist joonistasin tähekiirtena laiali kiirgavad akveduktid. See viitas puude ja viljaka maa loomisele ning elu tekkimisele. Veel ehitamata hoonetele, mis koonduksid ümber akvedukti, ning omandaksid tähendusrikka positsiooni ja iseloomu.

Linnal oleks siis vorm.

Kogu oma jutuga ei taha ma viidata mõtlemis- ja töösüsteemile, mis juhib vormi teostamist kavandina.

Kavandid võivad samahästi viia vormi teostamiseni.

Selles vastastikuses mõjus seisnebki arhitektuuri püsiv põnevus.

Louis I. Kahn

Tõlkis Epp Aareleid

Avaldatud Nathaniel Kahni loal.
Reprinted with Nathaniel Kahn´s permission.

   (↵ returns to text)

  1. Kahni projekteeritud esimene unitaarne kirik ja kool (1959–1969), Rochester (New York).
  2. Mies van der Rohe Seagram Building (1954–1958), New York.
  3. Ameerika Ühendriikide ehitamata jäänud konsulaat ja residents (1959–1962), Luanda (Angola).
  4. Salki bioloogiauuringute instituut (1959–1965), La Jolla (California). Kahn eksis korduvalt kohanimedega, mainides ehitise asukohana San Diegot. Kavandatud koosolekuhoonest, residentsist, puhkekeskusest ja laboratooriumidest ehitati ainult viimane.
  5. Alfred Newton Richardsi meditsiiniuuringute ja bioloogiakeskuse hooned (1957–1965), Philadelphia.
  6. Tegu oli tõenäoliselt Balkrishna Doshiga, kes külastas Philadelphiat 1960. aasta sügisel. Ta aitas kindlustada Kahnile India juhtimisinstituudi (1962–1974, Ahmadabadis) tellimuse, abistas teda projekti juures ja osales ülevaatustel hoone ehituse lõppfaasis, mis hõlmas teatud määral ka tema enda tööd.