uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Louis I. Kahn. Monumentaalsus (1944)

Monumentaalsust võib arhitektuuris mõista kui ehitise olemuslikku vaimset omadust, mis annab edasi igavikulisust, keeldu seda muuta või midagi lisada. Monumentaalsust võime näha Parthenonis, Kreeka tsivilisatsiooni tunnustatud arhitektuurisümbolis.

Väidetakse, et me elame tänapäeval tasakaalustamata suhtelises olekus, mida ei saa väljendada ühese eesmärgikindlusega. Seetõttu näivad paljud kolleegid arvavat, et me pole psühholoogiliselt kõlblikud andma oma ehitistele kirjeldatud omadust.

Kuid kas arhitektuuriline väljendus, mille me anname sellistele ühiskondlikele monumentidele nagu koolid, kogukonna- ja kultuurikeskused on jõudnud oma lõppkujuni? Milliseid stiimuleid, liikumisi, milliseid sotsiaalseid ja poliitilisi fenomene me tulevikus kogeme? Milline tulevikusündmus või -filosoofia võib tekitada meis soovi tähistada seda pitserit, mille ta meie tsivilisatsioonile vajutab? Kuidas mõjutavad sellised jõud meie arhitektuuri?

Teadus on kinkinud arhitektile uued kombinatsioonid materjalidest, mis on võimelised tugevalt vastu seisma gravitatsiooni ja tuule jõududele.

Hiljutised eksperimendid ning maali-, skulptuuri- ja arhitektuurialased mõtlejad on sisendanud oma kaaskunstnike töödesse uut vaprust ja vaimsust.

Monumentaalsus on mõistatuslik. Seda ei ole võimalik tahtlikult esile kutsuda. Monumentaalse töö loomiseks ei ole vaja kalleimaid materjale ega uusimaid tehnoloogiaid, nagu ka Magna Carta loomiseks polnud tarvis kalleimat tinti.

Seevastu näib arhitektuurilistes monumentides olevat mingi tung konstruktsioonilise täiuslikkuse poole, mis on aidanud tunduvalt kaasa nende muljetavaldavusele, vormiselgusele ja proportsioonide loogilisusele.

Teadmistest innustatult ja juhitult oleme me valmis minema väga kaugele, et leida vorme, mis on omased meie uutele materjalidele ning meetoditele. Seetõttu on käesoleva teksti eesmärk kergelt puudutada teaduse ja oskuste poolt meile paljastatu kaugemaid tagamaid ning näidata ehituslike kontseptsioonide ja võimaluste piire, mis nendega kaasnevad.

Ükski arhitekt ei suuda taasluua minevikuepohhi katedraali, mis kehastab selle meile pärandanud minevikuinimeste ihasid, püüdlusi, armastust ja vihkamist. Seetõttu ei saa minevikuehitised meie jaoks enam elada samasuguse intensiivsuse ja tähenduslikkusega nagu omal ajal. Nende tõetruu kopeerimine on mõeldamatu. Kuid me ei tohi siiski heita kõrvale õppetundi, mida need ehitised meile pakuvad, sest neile on omane see suuruslik tunnus, millele ühes või teises mõttes peavad toetuma ka meie tulevikuehitised.

Kreeka arhitektuuris olid ehitusmaterjalid põhiliselt kokkusurutud seisundis. Iga kivi ja detail toetus enda all olevale ning kandis enda peal olevaid. Tõmbejõudu kivi taluda ei suuda ja seda välditi.

Suurte katedraalide ehitajad suhtusid ehitise kandva struktuuri osadesse samasuguse täiuslikkusearmastuse ja eesmärgiselguse otsinguvaimuga. Algusperioodist, mil kogenematusest ja hirmust tulenevalt püstitati liigmassiivseid seinu, kasvas välja kividest laotud kandva võlvkaare julge käsitlus, milles jõud on suunatud alla ja välja ning milles need jõud juhiti tugisambasse või seina. Tugipiilari taoline konstruktsioon võimaldas ehitada kandvate punktide vahele õhemaid seinu. Selliseid kardinseinu arendati edasi ning sobitati hoidma endas suuri klaasaknaid. See uus ehituslik kontseptsioon pani aluse imepärastele variatsioonidele suuremate kõrguste ja pikemate pikkuste saavutamisel ning lõi seni ületamatuks jäänud vaimselt emotsionaalse keskkonna. Rooma võlvi, kupli, kaare mõju on söövitanud ennast sügavate vagudena üle arhitektuuriajaloo lehekülgede. Selle vorm ja põhiidee on tuntav läbi romaani aja, gootika, renessansi ja isegi tänapäeva. Võlv ei kao ka tulevikus, olles veelgi tugevam tänu uutele tehnoloogiatele ja insenerioskustele.

19. sajandi teise poole insener arendas põhiprintsiipidest välja valemid, mis on kirjas käsiraamatuis. Ehitusmahu ja -tempo kasvamine tõi kaasa need põhiprintsiibid enam või vähem unustanud „käsiraamatuinseneri“ tekke. Nüüd kuuleme inseneriasjanduses pidevuse printsiibist, mitte küll uuest, ent hiljuti väga tähtsaks saanud sõnast, mis ähvardab saata käsiraamatud arhiivi.

I-tala on insenerisaavutus, mille kuju tuleneb kasutusaspektist lähtuvast jõudude analüüsist. Mass tema ristlõikes on kontsentreeritud võimalikult eemale massi keskmest. Taolist kuju on lihtne valtsida ning katsetamisel selgus, et valtsimisel abiks olevad nurgaliistud aitavad samuti juhtida jõude ühest sektsioonist teise.

Materjali võimalike ebapidevuste korvamiseks võeti kasutusele tugevusvarud. Tootmiseks vajalikud masinad ja varustus tõid kaasa standardimise.

Tugevusvaru (ehk võhikufaktori, nagu nimetas seda üks insener) ja standardimise ühistulemusena kitsenes inseneritöö vaid neile peatükkidele käsiraamatutest, kus soovitati kasutada raskemaid ja tugevamaid detaile, kui arvutused vajalikuks pidasid. Sellega vähendati insenerlikku väljendusrikkust veelgi ning lämmatati graatsilisemate vormide loomise püüe. Näiteks I-tala kasutamine konsoolina ei võta arvesse jõudude analüüsist ilmnevat tõsiasja, et toetuspunktist eemaldudes võib konsooli paksus tunduvalt väheneda.

Ühenduskohtade konstrueerimisel käsitatakse iga ühenduskohta kui hinge, mis teeb sammaste ja muude elementide ühenduskohad keeruliseks ja koledaks.

Tugevuse suurendamise ökonoomsem viis on torujas vorm – ristlõike massi koondamine massikeskmest eemale. See suurendab tugevust tänu põhimõttele, et mida suurem on inertsimoment, seda suurem on tugevus.

Tala, mis on valtsitud võrdse ristlõikepindalaga (seega suurema diameetriga) toruks, on tohutult palju tugevam.

Torujas vorm ei ole uus leiutis, kuid siiani on ühenduskohtade konstrueerimisel olnud takistuseks tehnoloogilised piirangud. Kuni hiljutise ajani oli keevitamine ehituskoodeksi järgi keelatud. Harvadel juhtudel, mil see lubatud oli, nõuti iga liitekoha koormusteste.

Praegused momendikoefitsiendid tuleb kõrvale heita ning töötada välja uued arvutused, mis põhinevad konstruktsioonide jätkuvusel. Jäiga ühenduse strukturaalne tõhusus saavutatakse ühenduskohtade kokkukeevitamisega. Sammas saab tala osaks ja võtab üle osa koormust, mida see varem ei kandnud.

Insener ja arhitekt peavad seega naasma põhitõdede juurde, olema kursis uute teadmistega ning konsulteerima nende teemal teadlastega, arendama endas uuesti välja kriitilise meele konstruktsioonide käitumise kohta ning saavutama uue vormitunnetuse, mis tuleneks disainist, mitte sobitama mugavalt kokku poolfabrikaat-tükke.

I-tala needitud konstruktsioonid on keerulised ja graatsiavaesed. Keevitamine on rajanud tee puhta inseneritöö suursaavutuste juurde, mis lubavad kasutada suure tugevuse ja kasuteguriga vorme. Konstruktsiooniliste lahenduste valik on lõpmatu ka iga konkreetse ülesande puhul. Nii saab iga individuaalne esteetiline filosoofia rahuldatud mingi kindla kombinatsiooni abil, mis paneb vastu gravitatsiooni ja tuule jõudude esitatud väljakutsele.

Ribid, võlvid, kuplid ja tugipiilarid naasevad, et piirata meie praeguste ehitusmeistrite kätes ruumi lihtsamal ja heldemal ning emotsionaalsemalt huvitavamal moel. Kiviga võrreldes on skaalad muutunud lühemaks ega ole enam silmaga nähtavad. Nüüd on määrav metallide molekulaarne koostis, mida teadlane spektroskoopia ja fotoelastsuse abil näeb ja testib. Vaatlustulemused jõuavad teadlaselt arhitekti ja insenerini küll elementaarsemas vormis, valemina, kuid sellele vaatamata saavad neist ehitaja tööriistade hulgas instrumendid, mida võib kasutada eelarvamuste ja hirmuta. See on moodne viis.

Gooti arhitektuur, mis tugines lihtsatele põhimõtetele ning mida kitsendas saada olnud materjalide valik, oli olemuslikult piiratud. Beauvais’ katedraal, mille ehitajad püüdlesid suuremate mõõtmete ja kõrguse poole, varises kokku.

Kivi survetugevust mõõdetakse sadades naeltes. Terase puhul mõõdetakse mitte ainult survetugevust, vaid ka painde- ja tõmbetugevust tuhandetes naeltes.

Beauvais’ katedraali ehitamisel olnuks vaja meie terast. Seal olnuks vaja meie teadmisi.

Klaas oleks avanud vaate taevale ja saanud osaks roostevabast terasest torusõrestiku, plaatide ja sammastega raamitud ruumist. Moodustunud oleks pidev joonte kulgemine, mis iseloomustanuks oma materjalide jõustruktuure. Iga detail olnuks keevitatud järgmise külge, et luua näitamisväärne konstruktsiooniline ühendus, sest see oma esteetilise siseeluga insenerilahendus ei võitle ilu seaduste vastu. Ehituses kasutatud metall olnuks nüüdseks laagerdunud sõbralikuks materjaliks, mida kaitseb riknemise eest tema enda sisemine koostis.

Praegune põlvkond ootab võimalust täita oma kohus ja ehitada massidele, keda painavad majutus- ja terviseprobleemid.

See põlvkond on teadlik meie vananenud linnadest.

See põlvkond mõistab õhulaeva elulist tähtsust.

Tehastes on kasutusele võetud horisontaalsed monteerimisliinid ning kasvav rahvaarv sunnib muutma järjest uusi puutumatuid territooriume – vähemalt ajutiselt – inimeste elupiirkonnaks.

Täieliku alatise linna ehitamist prooviti ja see viidi ka peaaegu ellu Willow Runi tööliste jaoks.[1]

Rahvas on sotsiaalse reformi alged omaks võtnud.

Sõjaaegne tööstustoodang võib muutuda tavaliseks tööstustoodanguks, mida aktsepteeritakse hariliku majanduse osana.

Atlandi harta suuremeelsed põhimõtted on vandega kinnitatud, kuid järele proovimata.[2]

Kas tulevikus peavad seega katedraal, kultuurikeskus, seadusandlik kogu, maailmasaar – maailma rahvaste parlamendi hoone, töö ja tööstuse palee, monumendid, mis meenutavad meie ajastu püüdlusi ja saavutusi – sarnanema Chartres’ katedraali, Londoni Kristallpalee, Palazzo Strozzi või Taj Mahaliga?

Sõjandusinseneride betoonist, metallist ja puust saavutused näitavad esimesi taolise tähtsa eesmärgiga hoonetelt eeldatava küpsuse märke. Tohutu tugistruktuur võib jääda nähtavale, enam ei ole vaja seda silmailu nimel riietada. Marmor ja puit tunnevad end selle struktuuri seltsis hästi. Põnevate faktuuride ja värvidega läbipaistvad, poolläbipaistvad ja läbipaistmatud seinad on kinnitatud õrnemate vormide väiksemate detailide külge. Maalid ilmestavad tohutut siseruumi. Skulptuurid lisavad graatsiat.

Silmapaistvad ehitusmeistrid on määranud suuna, milles arhitekt võiks moodsa ehituskunsti keerulisi nõudmisi uurides liikuda ja moodsate nõuete keerukuse lihtsateks terminiteks tõlkida. Nad on ümber defineerinud seina, posti, tala, katuse ja akna mõiste ning nendevahelised suhted ruumis. See oli vajalik, et õppida uuesti mõistma neid konglomeratsioone, milleks lihtlabane stiilikopeerimine oli mainitud elemendid moondanud.

Jõupingutused kõikehõlmava arhitektuuri suunas aitavad neid elemente edasi arendada ning nende tähendust selgemini mõista. Kahte siseruumi eraldav sein ei ole sama, mis sise- ning välisruumi eraldav sein. Tugi- ja aiaseinte näol jääb müüriladu endiselt alles. Välisseinte puhul võidakse seda kasutada dekoratiivsuse huvides, kuid neile lisandub igal juhul sisemine plaatkonstruktsioon, mis aitab hoonet loodusjõudude eest paremini kaitsta.

Targalt planeeritud konstruktsiooni puhul võib sisemine tugipost osutuda mittevajalikuks, kuid juhul, kui see eksisteerib, on talle määratud oma koht ning ruumi planeerimisel arvestatakse sellega.

Konstruktsiooniprobleemid keskenduvad katusele. Selle pinna kestvus ja ilu on teaduse põhiküsimus. Kuplite, võlvide ja kaarte pinnad, mis paistavad olevat ehitise väliskontuuri osad, võivad kanda hoopis konstruktsioonilist rolli. Kuplite ja võlvide jaoks võib valida roostevaba terase, betooni, plastmaterjalid, klaasi – olenevalt vajadustest ja ilmastikust. Lamekatuste pinnale tuleks põhjalikult mõelda, ükskõik, kas sellele kavandatakse ka inimtegevust või mitte.

Suurlinna keskme elanikud ja nende esindajad korraldasid programmi kultuurikeskuse ehitamiseks, mida toetas rahvuslik hariduskeskus. Elanike komitee tegi koostööd arhitekti ja tema inseneride meeskonnaga. Rahaküsimusi ei arutatud. Ajalistel piiridel „ei olnud otsustavat tähtsust“. Programmi edenemine oli oluline paljudele.

Ülalt vaadates näeme hoone suursuguseid jooni. Palju kõrgemad hooned veidi eemal ei avalda sellist muljet. Hoone asukohaks on ümbritsevast maastikust esiletõusev kõrgem pinnavorm, mida ümbritsevad pimedad metsad.

Maapinnalt vaadates hakkab esimesena silma skulpturaalne raamistik, mis kujutab endast hoone sõrestikku. See arhitekti idee selgroog paneb edukalt vastu jõududele, mis projekteerimisjärgus seda hävitada ähvardasid. Kogu organismi täpsemate detailide määramiseks langetas looja otsuseid paljude teda ümbritsevate inimeste ja asjade mõjust lähtuvalt.

Projekt ei ole piiritletud üksnes ruumiga, mida ta otseselt täidab, vaid ulatub ümbritseva peene pinnaskulptuuri kaudu kaugele üle laiuva maastiku lainjate kontuuride ja taimestiku ning jätkub taamal asuvates mägedes.

Vahetu maapind distsiplineerib arhitekti vormima tugevaid geomeetrilisi vorme – tasandeid ja kuupe –, mis moodustavad vajalikud terrassid ja basseinid, trepid ja ligipääsuteed. Maastikuarhitekt rõhutab ja tasakaalustab neid tasandeid teiste geomeetriliste või vabavormidega, põimituna heitlehiste puude pitsilise lehemustriga.

Plaanidelt on näha, et suur planeeringuala sisaldab väiksemaid, eriotstarbelisi piirkondi, mida tervikust eraldavad klaas- ja marmorpaneelid. Need eraldatud ruumid ei seostu struktuuriga ning on seotud vaid hoone liikumismustriga. Hoone põhiplaan on ühtlaselt seotud. Suur fuajee on osa amfiteatrist, mis laskub alla lavani. Valgus langeb ülalt läbi mitme värvides veikleva klaaskupli.

Eespool, sissekäigust mõnevõrra kaugemal, paikneb suur kirgastes värvides seinamaal. Sellele lähenedes näeme, kuidas eemalt eristatavad vormid jagunevad omakorda eraldi vormideks, igaüks omaenda värvijõu ja selgusega.

Ühel pool on kogukonna skulptuuri-, maali- ja käsitöömuuseum. Seal on eksponeeritud noorte kutse- ja kunstikoolide õpilaste tööd. Need on siin sellepärast, et neid hindaks materjalide kasutamise põhimõtteid õppinud inimesed. Emotsionaalsete kohanduste hindamine kontakti, võrdluse ja kogemuse alusel jäetakse näituse autorite endi hooleks.

Skulptuuris avaldub vormi ja konstruktsiooni defineerimise tendents. Marmorit ja kivi tahutakse nagu vanasti. Uute sulamite ja plastmaterjalide valamine on saamas pikaajalisuse saavutamise meelismeetodiks. Neid materjale kasutatakse vaheldumisi metall-lehtede ja -torudega. Näituse teema ei ole piiratud. Uued materjalid ja tööriistad, keemilised värvained ja töömeetodid teevad kunstniku idee teoks. Metallipihustid ja värvipritsid on natuke muudetud kujul saanud ka skulptori, kunstniku ja käsitöölise tööriistadeks. Üks noormees oli näitusele toonud suure ebakorrapärase läbipaistvast plastist kuubiku, mille sees olid erksavärvilised objektid. Läbi plastmassi võis näha kera, erinevate nurkade all asetsevaid tasapindu ning vaba joonena kulgevaid vasktraate.

Selliste vormieksperimentide tulemusena õpivad arhitektid kasutama oma teoste ilustamiseks sobivaid materjale. Seni on nad neid vältinud. Arhitekt jõuab vabalt ruumis seisvate vormideni.

Mõni noorem kunstnik on vanema skulptori mõju all, kes on välja töötanud proportsiooni ja ruumi käsitleva teooria. Ta väidab, et väiksemate tööde puhul kehtiv monoliitne olemus konstruktsiooni suuruse kasvades enam ei kehti. Ta valis suuremõõtmelise töö valmistamiseks ühe kindla kujuga osa ehk mooduli – kuubi, prisma või kera –, mida ta kasutas üldise vormi ehitamiseks tükk tüki haaval, seades täpselt paika valguse ja varjud. Eemalt vaadates näib tema tööl olevat elav faktuur, mille tekitavad arvukad moodulid ja päikesevalguse mõju neile.

Enne, kui saame tunda uut hingust, mis hakkab ilmestama meie tulevikupäevi, peame õppima targalt kasutama kõikidest allikatest pärit teadmisi. Nostalgilisel igatsusel mineviku järele on vaid üksikud saamatud toetajad.

Teras, kergmetallid, betoon, klaas, lamineeritud puit, asbest, kumm ja plastmass on tõusmas parimate ehitusmaterjalide hulka. Neetimist on asendamas keevitamine, raudbetoon on imikueast väljumas tänu eelpingestamisele, vibratsioonile ja kontrollitud segudele, mis võimaldavad raudbetoonil jõuda lõpliku täiuseni. Puitu hakkavad asendama laminaadid, mis on silmale sama meeldivad. Plastmassid pakuvad lõputuid võimalusi, juba ilmub hulgaliselt sariväljaandeid, mis on pühendatud spetsiaalselt nende materjalidega seotud lootuste ja ootuste kajastamisele. Analüüsitakse uute materjalide testimata omadusi, parandatakse vanu valemeid. Uued terasesulamid, purunemiskindel ja soojust isoleeriv klaas ning loendamatud sünteetilised materjalid koos juba mainitutega moodustavad uue disaineripaleti.

Raske on ennustada, mil määral jääb ehituskunsti progress takerduma omandisüsteemide, dogmade, stiilitunnetuse, pretsedentide, testimata ehitusmaterjalide, põhjendamatute standardite, vananenud seaduste ja määruste, väljaõppeta tööjõu ning oskamatute meistrite tõttu. Kuid teadussaavutused ja nende rakendamine on hiljuti arenenud suurte sammudega tänu sõjaliste materjalide arengule. See on moonutanud tavalist arengutempot ja andnud põhjust optimistlikeks ootusteks.

Standardimine, valmiselementide kasutamine ehituses, eksperimendid kontrollitud keskkonnas ning spetsialiseerumine ei ole koletised, mida õrn kunstnik peab iga hinna eest vältima. Need on lihtsalt moodsad vahendid, et kontrollida tohutuid võimalusi, mida pakuvad meile tänapäevased elamismaterjalid, keemia, füüsika, inseneriteadused, tootmine ja tehnoloogia, mis nõuavad kunstnikult teadmisi ja laiendatud loomeinstinkti, annavad uut julgust ning sedakaudu viivad meid seiklema veel avastamata paikadesse. Kunstniku tööst saab niimoodi tõeline ajastu osa, mis toob rõõmu ja teenib kaasaegseid.

Ma ei taha väita, et monumentaalsust saab saavutada teaduslikult lähenedes ega ka seda, et arhitekt peab tingimata püüdma viia igat kontseptsiooni monumentaalsuse poole. Ma vaid kaitsen – sest imetlen – arhitekti, kellel on tahet täiendada end praegusaja arengute kõikides suundades. Selline inimene on oma kolleegidest kaugel ees.

Louis I. Kahn

Tõlkis Tiina Randus

Avaldatud Nathaniel Kahni loal.
Reprinted with Nathaniel Kahn´s permission.

[[1]Willow Run: Teise maailmasõja ajal Ford Motor Company ehitatud tehas, kus toodeti pommituslennukeid. Omal ajal maailma suurim siseruum. – Tõlkija.[[1]]

   (↵ returns to text)
  1. Atlandi harta, mille Winston Churchill ja Franklin Delano Roosevelt allkirjastasid 14. augustil 1941, on Teise maailmasõja eesmärkide mitteametlik deklaratsioon, mille võtsid põhimõtteliselt vastu 26 nn ühinenud rahvast oma ametliku “deklaratsiooniga” 1. jaanuaril 1942. – Autor.