uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Lilia del Rio. Iga linn on saar: Vaade Mehhikost

Mehhiko kohta on anekdoot: kui Jumal parasjagu Maad lõi, otsustas ta anda igale paigale planeedil midagi erilist. Põhja-Euroopale andis ta lume, külmad talved, metsad ja vee; Mehhikole andis ta ilusa ilma, loodusliku mitmekesisuse, loodusressursse, kalastamise, põllunduse, nafta, hõbeda, kulla, rannad ja loodusliku ilu. Inglid küsisid Jumalalt, miks ta sellele maale nii palju hüvesid annab. Selle peale vastas ta: “Oodake, see pole veel valmis – ma panen sinna veel mehhiklased ka.”

Olen avastanud, et mu kodumaa Mehhiko urbaniseerumisest rääkida polegi nii lihtne, sest see maa on nii tohutult suur ja lai, siin on tuhandeid eriilmelisi linnu. Nende kujunemine ja ajalugu ei pruugi alati kattuda, seega on väga raske saada üldisemat pilti sellest, mis tegelikult toimub. Siinse monoloogi tarvis olen valinud paar kogemust, mis võiksid näidata, millised arengud ja suundumused võivad olla omased paljudele Mehhiko linnadele.

1.
Täna avastasin oma kodulinnas Guadalajaras täiesti uusi maailmu. Kõik need aastad polnud mul õrna aimugi, et sellised kohad on olemas nende tänavate kõrval, kus ma iga päev käin. Sain aru, et kui tahes hästi ma ka ei arva end seda linna tundvat, on see siiski igaühe jaoks väga erinev. Mõne inimese jaoks näiteks võimaldab ringtee kuhugi pääseda, teise jaoks jällegi eraldab see nende naabruskonna ülejäänud linnast.

Rutiin on lihtne tekkima. Kasutades enamasti ühtesid ja samu teid, jääme ilma üllatustest, mis meid teistes paikades võivad oodata. Aga uue suuna tekkides avastame uuesti maailma, nagu see poleks kunagi enne eksisteerinud.

Samas kasvab linn pidevalt, nii laiuti kui ka ülespoole. Ta võib olla väga paindlik nagu kummipael, et me kõik sinna sisse ära mahuks. Kanalisatsioon viib jätkuvalt ära meie reovee ja me ei pane seda isegi tähele. Järjest enam inimesi kolib linna ja linn võimaldab neile jätkuvalt ruumi, õhku ja vett, nii uutele kui ka vanadele elanikele. Kuid põhiküsimuseks on: kas me üldse kõigest sellest hoolime? Mida me omalt poolt linnale anname? Unustage ära maksud ja poliitikud. Mida teete teie oma linna heaolu nimel?

2.
Mehhikos on linnad kasvanud üksteise otsa. Hispaanlased ehitasid oma kirikud iidsete püramiidide peale ja siinne linnaehitus on alati olnud liiga tihe. Mehhiko temperament on sünnitanud palju lapsi ja kunagi nii väikesed asulad muutunud rahvarohketeks. Ajapikku on nende kasv kulgenud sama korrapäratult nagu inimelugi.
Mõned väikelinnad kujunesid tähtsamateks kui teised ja neelasid need laienedes endasse. Seega on suurlinnade sees, mitmetasandiliste kiirteede ja kõrghoonetega linnakeskuste kõrval väikelinnad.

Viimasel ajal on meie linnad hakanud kasvama uskumatult kiiresti. Mul on raske ette kujutada, et vaid 100 aastat tagasi oli Guadalajara ainult veerand ja 200 aastat tagasi üksnes kaheksandik oma praegusest suurusest, sellisena nagu me teda tänapäeval tunneme. Nüüdisaja inimesele meeldib väga maad omada, nagu see korvaks kuidagi sisemist tühjust.

3.
Eesti elamuehituses võib näha samasuguseid suundumusi, mis Mehhikos on juba mõnda aega eksisteerinud ja mis tänapäeval kasvavad eksponentsiaalselt. Suurejoonelistel eramukompleksidel (praegu tavaliselt kinnistes kogukondades, kus muide võib leida kõike peale kogukonnatunde) on oluline roll linna ümbritsevate maade ahmimisel. Isegi munitsipaalelamuehitus on horisontaalne. Kõigile meeldib omada maja omal maalapil, isegi kui see pole suurem kui 30 ruutmeetrit maja ja 45 ruutmeetrit maadi, kus maja fassaad on vaevalt 3,5 meetrit. Sellistes 200 000-kroonistes majades elab üle terve maa miljoneid inimesi.

4.
Poliitikud, linnaplaneerijad ja arhitektid ei ehita linna. Seda teeb lihtne kodanik. Poliitikud, linnaplaneerijad ja arhitektid järgivad vaid trende, nõudlust ja masside soove. Kinnisvaraarendaja, koduperenaine ja lihttööline on need, kes peavad õppima linna ja linnakeskkonda looma. Lapsevanemana ei ostaks ma maja kohta, kus võib toimuda üleujutus. Kui teisedki sellega arvestaksid, oleks madalatel aladel tuhandete odavalt ehitatud majade asemel looduskaitseala. See on Mehhikos igapäevane: üleujutused, nagu viimati Tabascos, orkaanid, linnu laastavad maavärinad ja bensiinijaamade plahvatused. Kui inimesed oleksid teadlikud sellest, millistes majades nad elavad, milliste piirkondadega on tegemist, mõtleksid nad enne majaostu veidi tõsisemalt.

5.
“Papa Gobierno” (isake valitsus) ei hakka meid mingil moel takistama. Ta ehk üritab meid pärastpoole aidata, kuid siis võib olla liiga hilja. Iroonia seisneb selles, et tavaliselt on just poliitikud need, kes linnavõrgustikku haldavad. Nad ehitavad aina edasi ja annavad oma ideoloogiat toetavaid lubadusi, jättes nii tavakodanikule (teadlikult või mitte) mulje, et Papa Gobierno kaitseb neid.

6.
Linnaarengu ajaloo Mehhikos võib võtta kokku paari sõnaga: isetegevuslik linnaplaneerimine.

Suures firmas töötamine tähendab ebaõiglase ülemuse teenimist ja paljude mehhiklaste plahvatusliku iseloomu jaoks on see variant välistatud. Nii et kui tahetakse oma elu paremaks teha, tähendab see enamiku jaoks oma äri asutamist. Elanikkonna kasvades on väikeettevõtted uskumatult edukalt õitsema puhkenud. Järjest enam inimesi kolib linna ning asutab pereärisid ja poode üle terve linna. Tänavatel võite näha miljoneid väikeseid poekesi, kus inimesed üritavad oma naabruskonna konkurentsis elatist teenida. Nii määravad nad ise oma tööolud ja teenivad elatist. Ellujäämine tähendab nüüd kaupmeheks hakkamist, kuna süsteem ei tööta nii, nagu ta peaks.

Kuid viimasel ajal jäävad väiksemad kalad suuremate lõugade vahele. Tänu Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Lepingule (iroonilisel kombel lühendatuna NAFTA), on suur vend USA rakendanud oma kavalat tänapäevase invasiooni strateegiat ja täitnud Mehhiko territooriumi oma äridega. Niisiis on kohal hulk rahvusvahelisi firmasid, kes saabuvad tööandmise lubadustega, kuid tegelikkuses hävitavad tuhandeid väikseid perefirmasid. Suurim pahategija on Wal-Mart: selle tulekuga kadus tuhandeid turusektoreid. Alates nurgapoest, on Wal-Marti ideoloogia hävitanud jäätisekohvikuid, pagareid, mänguasjapoode, vabaõhuturge, sisekujunduspoode ja apteeke. Ükskõik mis kommertstegevus – kõik on teelt minema pühitud.

Sellegipoolest ilmub Mehhiko linnade tänavatele juurde iga päev tuhandeid uusi poode. Linn on taas palimpsest, kus võid näha inimkäe puudutust. See võib väljastpoolt paista kole ja tasakaalust väljas, kuid see on meie oma saamatuse tulemus, kui püüame luua süsteemi, mis toimiks. Nii oleme leidnud harmoonia keset kaost.

7.
Olen kuulnud inimesi rääkimas, et keegi peaks midagi ette võtma ja midagi “parandama”, sest linn on niivõrd korrast ära. Tegelikult, sõbrad, koosneb linn kõigist meist. See kohaneb meie vajadustega – meie kujundame oma linna. Kuid kas me tegelikult ise teame, mida me vajame? Kas me teame üldse kas või sedagi, mida me elult saada tahame? Pärast surma jäävad meist järele vaid jäljed linnas. Nii et kuidas saavad linnad meile rahulolu pakkuda?

Arvame, et tahame suuremat, paremat, kiiremat; meile meeldib ilu, jõukus, rahu, rohelus, võim… Oleme maailma kõige isekam toode ja lõime linna oma ego teenijaks. Kuid linn seisab ja ootab. Ta on kannatlik. Igaüks meist on andnud liivatera. Kui saame aru sellest, millist linna me tahaksime – mitte oma taskute, vaid oma laste jaoks –, siis saame teha midagi selle tervikliku arengu jaoks.

8.
Nende aastate jooksul, mil ma olen elanud Eestis, näen iga kord Guadalajarasse naastes suuri muutusi. Linn näeb järjest enam India moodi välja. Hoolimata tihedast liiklusest ja muudest linnamajandamise puudustest – kui elad sellises kohas ja unustad ära selle esteetilise poole –, siis sa kas kulutad raha oma tillukese ilusa impeeriumi ehitamiseks või võitled tuuleveskitega. Plaanide ja nägemuste asemel muutuvad meie linnad järjest enam killustatuteks. Ja just selles seisneb nende ausus. Nad peegeldavad meie majandust. Seega ei saa süüdistada linna füüsilist olekut.

9.
Inimesed kolivad linnadesse seetõttu, et seal on rohkem võimalusi. Linna ei saa muuta ideaalseks. Vastupidi, ta killustub pidevalt ja muudab end üha uuesti “ebaideaalseks”, et tekitada avastamisrõõmu järgmise nurga tagant leitud üllatava või mugava keskkonna üle. Linnad on saarekesed, sest me oleme nad sellisteks teinud. Lõppude lõpuks me kujundame linnu ise, juba ainuüksi oma mõtete ja ideaalidega linnast. Mis oleks, kui lakkaksime mõtlemast “minu” linnast ja hakkaksime mõtlema “meie” linnale? Jätaks kõrvale oma egod ja väiksed impeeriumid, sest et linn ootab, et me teineteisega kokkuleppele jõuaks. Linn on vaistlik – ta teab meie kavatsusi. Nii et palun, esiteks tehke endale selgeks oma kavatsused ja mõistke end, ning seejärel laske linnal ennast mõista.

10.
Iga linn on omamoodi saareke. Igal linnal on oma protsessid. Monterrey on tulevikku vaatav, samas kui Oaxacas on värsked armid veel tunda. San Cristóbal de las Casas Chiapas ja muud maagilised linnad võivad vohava kasvamise tõttu olla oma ilu ja sarmi kaotamas, samas kui teised kasvavad harmooniliselt. Mõnedes linnades pööratakse rohkem tähelepanu teenustele, samas kui teistes keskendutakse enam koolide või ettevõtete arendamisele. Muinsuskaitse ja identiteet on esmased näiteks Mazamitlas ja Morelias. Paraku ei ole minu võimuses iga linna elu ja ilu kirjeldada. Samas korduvad mõned neist kirjeldatud protsessidest ja sündmustest linnades üle terve maailma. Kõik sõltub sellest, kui teadlikud ja avatud on linna kodanikud ja töötajad, mil määral on nad valmis oma ego maha suruma ja linna jaoks rohkem head tegema.