uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Klaske Havik. Mõistuse hääl

3940_havik1

Pragunenud müüride vahel, tänavad hargnemas nagu mõrad klaasis, avaneb linn oma kõiksuses –kortsuline kivipeopesa, illustratiivne aeg, vaigistamatud mässukarjed tavaliselt vaikivas ruumis, apologeetidest ajaloolaste üha muutuv mängumaa. György Konrad [1]

Seminaril „Koht ja paik IV: kultuur, loodus, semiootika“, mis korraldati septembri lõpus Tallinnas ja Tartus, osalesin ma linna mõistmise viiside arutelul. Juliet Sprake Londoni Bartletti arhitektuurikoolist soovitas korraldada dialoogilisemaid ja kogemuslikumaid arhitektuuriekskursioone. Tootedisainer Ana Mafalda Luz esitas oma mõtteid ja tegusid “eikellegimaast” jalakäija vaatenurgast ning näitas, kuidas panna minimaalse sekkumisega inimesed avalikku ruumi teisiti kasutama. Oma bürooga De Ruimte esitasime rea kontekstuaalseid sekkumisi linnaruumi, alates väikestest kohaspetsiifilistest projektidest kuni suurte arhitektuuriliste sekkumisteni. Esinejate lähenemine oli suuresti sama, põhinedes linna üsnagi subjektiivsel tõlgendamisel. Võimalik, et see oli juhus, ent kõik esinejad olid kas naisarhitektid või -uurijad. Teisalt aga võiski probleemi käsitluses olla naiselikke jooni. Olen oma arhitektuuripraksises ise sageli valinud lähtepunktiks kahtluse ning püüdnud “vormi leida” kohapeal saadud isikliku kogemuse ajel, samas kui mu meeskolleegid pelgavad vähem teha sirgjoonelisi otsuseid. Sooteooria järgi on naised tundlikumad kui mehed. Naistel on sageli tundlikum disaininärv ning nad kasutavad tihti kontekstuaalset disainistrateegiat. Teine naisarhitektide loomingus sageli esinev joon on kihistumine. Traditsiooniliselt naiselikud tegevusvaldkonnad on mõjutanud peamiselt sisekujundust, ent tänapäeval on tundlikum disaininärv tuntav ka avalikus linnaruumis ja ühiskondlikes hoonetes. Kihistumine, kontekstuaalsus ja kehaline kogemus on end linna- ja arhitektuuridisaini sisse söönud.

Teosele “Architecture and the Crisis of Modern science” („Arhitektuur ja moodsa teaduse kriis“) sissejuhatuses seletab Alberto Pérez-Gómez, kuidas arhitektuuriteooria on renessansist peale üha rohkem ratsionaliseerunud. [2] 20. sajandil oli modernistlikust arhitektuurist saanud kinnine, üha uuesti enesele viitav süsteem, mis näis olevat kaotanud sideme inimliku tunnetusega. Kõige radikaalsemaks puudujäägiks oli arhitektuuri võõrandumine inimese kehast. Pérez-Gómezi väitel on selle puudujäägi ületamiseks vaja jõuda poeetilisema lähenemiseni arhitektuuri käsitlemisel, mis jätaks ruumi ka kehalisele kogemusele. Võiks väita, et vaja olekski naiselikumaid kujundusviise. Ent kehaline kogemus arhitektuurilises kujunduses ei ole üksnes naiste õigus. Arhitektide Steven Holli ja Peter Zumthori loomingut näiteks ilmestab tugev rõhuasetus sensoorsusele. Juhani Pallasmaa 1996. aastal avaldatud poleemilises kirjutises “The eyes of the skin” („Naha silmad“) väidetakse, et meie kaasaegses kultuuris domineerib visuaalne külg. See on nii laialt aktsepteeritud, et teiste tajumisviiside roll arhitektuuri tunnetamisel on olnud rängalt alahinnatud. Pallasmaa kutsub üles looma arhitektuuri kõigile meeltele.

Tõeline arhitektuurikogemus ei ole üksnes piltide kogum; hoonet kohatakse, sellele lähenetakse, astutakse vastu, see on seotud inimese kehaga. Kui avame ukse, siis vaeb meie keha selle ukse raskust, trepist alla minnes hindavad meie jalad trepiastmeid, meie käsi silitab käsipuud ning kogu meie keha liigub dramaatiliselt läbi ruumi. Autentne arhitektuurikogemus põhineb hoone tektoonilisel keelel ning ehitamisprotsessi mõistetavaks tegemisel meeltele. [3]

Linna isiklik ajalugu on kätketud tänavatesse, värvidesse, mu kõndivate jalgade all muutuvasse sillutisse. Kõik linna erinevad näod, tema avalikud ruumid, tema monumendid ja kõrghooned, aga ka tänavatel puhuv tuul ja sadama lähedal kriiskavad kajakad osalevad tajuprotsessis ning linna kognitiivses kaardistamises. Tallinna keerukale struktuurile on iga uue poliitilise situatsiooniga lisandunud uusi kihistusi. 1990. aastate pilvelõhkujad on Tallinna siluetti põhjalikult muutnud. Ehkki neil hoonetel paistab Tallinna teiste lugudega vähe ühist olevat, räägivad need siiski Tallinna linnaruumi sekkumistest ja muutustest, rääkimata linna sensoorse tajumise muutmisest. Siiri Vallner kirjutab Tallinna kõrghoonetest järgmist: “/…/ linnasüda pöörati pea peale. Tuul ulgus ootamatutes paikades, foorituled omandasid uue rütmi.” [4] Muutus ei puuduta mitte üksnes linna siluetti, ka kõrghoonete ümbruse avalik ruum peitub nii sõnasõnalises kui ka metafoorses mõttes varjudesse. Avalik ruum näib olevat taandatud sellele, mis jääb üle pügatud eramurulappidest ja valvega parklatest.

Koos muutustega ühiskonnas on muutumas ka avalikkuse mõiste. Avaliku, kollektiivse ja eraomandusliku piir on hägustumas. Lisaks üleeuroopalisele ühiskonnakihtide segmenteerumisele on Eestis toimumas veelgi põhjalikum muutus, mis puudutab avaliku ja eraruumi ideed. Nõukogude ajal oli kõik riigi oma, tänapäeval on tehtud kannapööre. Majandusareng on keskendunud peamiselt eraomandile.

Samal ajal teadvustatakse üha rohkem avaliku ruumi tähtsust sotsiaalse kogukonnastruktuuri loomisel. Kultuurikeskused, raamatukogud ja spordikompleksid peavad teenima ühiskonda ning tõmbama ligi laiemat publikut. Varem olid avalikud hooned linnas silmatorkaval kohal, uue aja ühiskondlike hoonete asukoht on tagasihoidlikum. Praeguse aja avalikud hooned on väga harva elanikkonna eri sotsiaalsete kihtide kokkusaamiskohad. Uued avalikud hooned peavad sageli olema paindliku ruumiprogrammiga ja neutraalsed, sest üks hoone koondab mitut funktsiooni ning ruumiprogramm peab sageli muutuma. Arhitektide ülesandeks võiks olla avalikele hoonetele suurema tähelepanu tõmbamine, et need loomulikul teel kollektiivsesse mällu sööbiks.

3940_havik3

Tallinnas asuvast okupatsioonide muuseumist, mille arhitektideks olid Siiri Vallner ja Indrek Peil, võinuks oodata sotsialistliku tsementarhitektuuri ja kapitalistliku, uut ajastut väljendava klaasarhitektuuri vahele asetumist. Ent seda muuseumi ei saa nii ühemõõtmeliselt visuaalsete stiilide valguses kirjeldada. See on avalik hoone, mis esitab külastajale väljakutse kogeda ühiskondlikku ruumi nii sees kui väljas. Muuseum asub ajaloolise linnasüdame vahetus läheduses, linnamüüriga külgneva pargi servas. Tiheda liiklusega Kaarli puiestee ääres seisev hoone järgib tagasihoidlikult teiste hoonete fassaadijoont. Põhimõtteliselt on tegu lihtsa ehitusmahuga, millel on kolm läbipaistvat külge, ühtne betoonalus ning õhuke, kergelt taha kallutatud katus. Harjumäe-poolne fassaad kerkib veidi maast kõrgemale, justnagu lastes maastikul tungida hoone siseõue. Avatud põrandapinnal on leidnud ruumi ekspositsioonid, kohvik-baar, raamatukogu ja auditoorium.

Külastasin muuseumi kevadisel pühapäeval. Puud hakkasid lehte minema ning kogu linn oli kergelt kollakasrohelises vines. Oli emadepäev. Raekoja platsile püstitati ajutist lava, kus pidid toimuma emadepäeva kontserdid. Lapsed surusid pihku õhupalle Euroopa Liidu kollaste tähtedega, kuivõrd Eestist oli alles nädala eest selle liige saanud. Vabaduse väljakul seisid selle sündmuse tähistamiseks püstitatud telgid koos võimendusautodega. Samal päeval mälestati Tõnismäel uue muuseumi lähedal ka Vene sõdureid. Park oli tulvil inimesi, kes pistsid muru sisse värvilisi lilli, paljud medaleid täis riputatud veteranid peesitasid kaaskodanike tähelepanu paistel. Tähistati Tallinna vabastamist Saksa okupatsioonist Teises maailmasõjas; vabastamist, mis viis teise, kaua kestnud okupatsioonini, seekord venelaste poolt.

3940_havik5

Kokkusattumustest segadusse sattununa – hulk Tallinna ajalugu ja tulevikku avaldus üheaegselt – astusingi muuseumi. Lähenesin hoonele pargi poolt. Muuseum näis nurgast kerkivat, alt avaneva läbikäigu kaudu sain heita pilgu kinnisele siseõuele. See oli suletud, aga samas ka mitte. Läksin üle tänava ja tundsin kiusatust kummardada betoonist konsooli ees, justnagu võiks see mu pead tabada. Siseõues kasvas munakivisillutise vahel kolm kiitsakat kaske. Nägin läbi klaasi paati, puust elusuuruses sõjamehi, paari külastajat ja baari. Olin alles väljas, ent juba jõudnud muuseumi südamesse. Sisenesin läbi suurte metalluste ja kõndisin mööda lihvitud betooni piletileti ette. Sissepääsu lunastanud, tundsin kiusatust minna piki betoonletti, mis oli küll horisontaalne, aga viltuse põranda tõttu lähenes järjest maale. Piletiletist sai laud, seejärel kohvibaar. Voolav betoonist kõnnitee juhtis mu ringiga ümber siseõue ja kohvibaari juurde kuuluvate toolide, ümber nurga, kus uued toolid, seekord raamatukogulaua juurde kuuluvad, suunasid mu sissepääsu kohal asuvasse kõrgeimasse punkti. Nägin siit uuesti Harjumäge, mis eraldas mind vanalinnast, silmitsesin õues kasvavate kaskede noorukest rohetust ning suunasin pilgu nende taha, tagasi muuseumi endasse. Jälle toolid, hallid toolid väikese avatud auditooriumi mitmetasandilisel põrandal, mis viis mu suurte sammudega alla, avatud ekspositsioonipinnale.

Pind oli pilguga haaratav, mõningad eri okupatsiooniperioodidest pärit igapäevased esemed olid paigutatud ruumi keskele, suurem osa ekspositsioonist asetseb aga tagumises seinas. Dokumendid ja väikeesemed on kronoloogilises järjekorras klaasvitriinide taga, lisaks tekste, helisid ja videoid. Siin paigas ei juhtinud arhitektuur tähelepanu ekspositsioonilt kõrvale, vaid oli veidi tagasihoidlikum. Näitusepinna keskel juhivad kaks madalat, sügavpunase tekstiiliga kaetud betoonseina vaataja keldrisse. Siin seisavad hämaruses Nõukogude juhtide suured pronksbüstid, mõneti degradeeritud, ent teatud mõttes endiselt imposantsed. Nende kõrval asetsevad tualetid, kus mehed ja naised jagavad üht ja sama suurt betoonist kätepesunõud.

3940_havik6

Muuseum vastab minu eespool kirjeldatud arusaamale kaasaegsest avalikust hoonest. See alistub oma funktsioonile, omab jõulist ruumilist väljenduslikkust, ent ekspositsioonipind on samal ajal piisavalt neutraalne, et mahutada erinevaid näitusi ja tegevusi. Piir era- ja avaliku ruumi vahel on häguseks tehtud, sellele aitab kaasa privaatsuse gradatsioon muuseumi sisenemisel. Avaliku ruumina tegutsev siseõu on muuseumi sümboolne kese. See pole muuseum, mis võimaldab heita pilku okupatsiooni- ja vabadusvõitluse aegadesse, vaid hoone, mis võimaldab leida aega, et vaadata, lugeda ja mõelda. Selles plaanis ei väljenda arhitektuur mitte niivõrd võitlust, vaid vabadust ennast. Muuseumi arhitektuur on tehniline, programmiline ja ratsionaalne, ent samas võimeline mõjutama meie meeli. Okupatsioonide muuseumis edasi antud teemasid nagu suletust (siseõu) ja taktiilsust (munakivide ja betooni, puidu ja tekstiiliga katmise kontrast) võib pidada naisarhitektidele vägagi tüüpiliseks. Siiri Vallneri, Hanno Grossschmidti ja Tomomi Hayashi koostöös valminud Lasnamäe spordikeskuse väljendusviis on hoopis jämedakoelisem, võib-olla ka mehelikum, selle vorm on selgem ning betoonikasutus ulatuslikum. Ent sealt võib leida ka tundlikkust. Krobelist betooni tasakaalustavad õrnad teras- ja klaaskonstruktsioonid, kogu hoones korduvad sissepääsu vormi ja materjale matkivad, punase lae ja puittahveldisega elemendid. Hoone viitab Eesti noore põlvkonna arhitektide huvile rahvusvaheliste arhitektuurisuundumuste vastu. Betooni- ja klaasikasutusest ning viltuste põrandate ja lagede loodud sujuvast kulgemisest läbi hoone on lihtne välja lugeda Hollandi jooni, näiteks Rem Koolhaasi (Kunsthal, Hollandi saatkond Berliinis), UN stuudio (Möbiuse maja) ning MVRDV (Villa Pro) mõjutusi.

3940_havik2

Seda nähtust oleks liigagi lihtne seletada Eesti astumisega Lääne-Euroopa riikide perre. Eesti kunstnikud ja arhitektid olid suhteliselt vabad ja eksperimenteerivad ka nõukogude ajal, näidates üles huvi rahvusvahelisel arhitektuuriareenil toimuva vastu. Ent viimase kümne aasta jooksul on Eesti arhitektide noorema põlvkonna ees avanenud hoopis uued perspektiivid. Linn laieneb, vahel jääb sellest mulje nagu ühestainsast suurest ehitusplatsist, arhitektidele pakutakse palju reaalseid ehitamisvõimalusi. Tegutsemas on elav noorte arhitektide, disainerite ja mõtlejate kildkond, mis on võimeline vormima debatti Eesti tulevase arhitektuuri üle. Noortel arhitektidel on vabadus mõelda ja ehitada, neil on ka õigus kahelda, kas rõhuasetus erakapitali rahastatud kinnisvaraarendusprojektidele on õigustatud, lisaks saavad nad arutleda arhitektuuri funktsiooni ning linnakujunduse ühiskondliku rolli üle. Avaliku ruumi tagasivõtmine on üks sagedamini käsitletavaid teemasid. Selles debatis osaleb ka palju noori naisi. Sotsialismiaja võrdõiguslikkuse valguses ei ole üllatav, et naised Eesti ühiskonnas mõjukaid rolle mängivad. Põhjamaades on naistel alati olnud üsnagi tugev positsioon. Näiteks Soomes ehitas naisarhitekt Wivi Lönn juba 20. sajandi alguses äärmiselt olulisi avalikke hooneid, 1930. aastatel olid aga Soome kunsti- ja disainimaastikul tähtsad tegijad Maire Gullichsen ja Aino Aalto.

Siiri Vallner töötab praegu arhitektuuribüroos Kavakava, mis koosneb eranditult noortest naisarhitektidest. Üks nende viimastest projektidest oli Pärnu gümnaasiumi arhitektuurikonkursi võistlustöö. Nende sihiks on rõhutada arhitektuuri emotsionaalset ja eksperimentaalset külge. Küsimus on, kas see võib tõesti olla naiskonnas töötamise tulemus. Vastus selgub siis, kui Kavakava suudab realiseerida veidi rohkem projekte. Mulle on jäänud mulje, et teemad, millega Siiri Vallner on oma varasemates tegelenud näiteks okupatsioonide muuseumi ja spordikeskust projekteerides, leiavad Kavakava töödes võimaluse edasi areneda. Kahe valminud hoone põhjal otsustades võib oodata, et tema arhitektuuriloomingust saab osa linna ühiskondlikust tajust, kuivõrd need on ühtaegu kaasaegsed ja samas tundlikud, ratsionaalsed ja subjektiivsed.

Architecture Theory since 1968, toim K. Michael Hays, Cambridge & London: The MIT Press, 1998, lk 462-475.

   (↵ returns to text)

  1. György Konrad, Der Stadtgründer. Frankfurt-am-Main: Suhrkamp 1975.
  2. Alberto Pérez-Gómez, Introduction to ”Architecture and the Crisis of Modern Science” (1983). –
  3. Juhani Pallasmaa, Questions of perception. – Phenomenology of architecture. A+U special issue (July). Toim Steven Holl, Juhani Pallasmaa, Alberto Pérez-Gomez. Tokyo, 1994, lk. 35.
  4. Siiri Vallner, High-rise Tallinn. – Estonian Art 2 (2003) http://www.einst.ee/Ea/architecture/vallner.html