uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Katrin Paadam. Kuidas sünnib ja muutub elamisviis?

Kuidas sünnib ja muutub eluviis?’, ‘„Kellele me maja ehitame? – inimesele, muidugi!“ Le Corbusier ja Pierrefeu [1]

Teoreetilisest hägususest
Hiljutisel eluasemeuuringute konverentsil osutas üks mu hea kolleeg, rootsi arhitektuuriteadlane, vajadusele paremini mõista arhitektuuri ja inimese vahel sündiva suhte olulisust elamisruumi loomisel. [2] Seejuures sisaldus selles diskursuses, mis kõige ilmsemalt püüdleb füüsiliste ja sotsiaalsete dimensioonide lähendamisele elamisruumi loomise mõistmisel, üks esmapilgul märkamatu vastuolu. Nimelt määratles ta arhitektuuri struktuurina, inimesi aga hajuva kooslusena. Või õigemini, ta ei määratlenudki neid. Ütles lihtsalt – inimesed.

Umbes samamoodi on „poolele teele jäädud“ nii mõneski eluasemesotsioloogilises teoreetilises käsitluses: residentsi sotsiaalsete ja füüsiliste dimensioonide ühitamine näib olevat lootusetult üle jõu käiv ülesanne. Elamisviiside sotsiaalse konstrueerimise tõlgendamisel rõhutatakse sotsiaalsete suhete primaarsust, mõistmata residentsi füüsilisi ja sotsiaalseid karakteristikuid koos toimivate struktuuridena. „Ülesotsialiseeritud“ lähenemine välistab elamiskonteksti mõistmise selle terviklikkuses, samuti „alasotsialiseeritud“ käsitlus, mis absolutiseerib füüsilise keskkonna mõju elamisruumis tegutsejate käitumisele. Füüsilise dimensiooni alahindamine eluasemesotsioloogilises lähenemises kitsendab oluliselt inimese ja residentsi suhte avastamist selle mitmekihilisuses. Erinevus elamisviisis taandatakse sageli erinevale sotsiaal-majanduslikule staatusele. Nii võib jääda teadmata, et kaugeltki mitte kõik kehvapoolse sissetulekuga Kopli liinide elanikud ei unista sealt pääsemisest „sooja tuppa“, eriti juhul, kui paremad eluvõimalused avaneksid üksnes Lasnamäe-tüüpi elamispaikades. Osa noori inimesi, kes pole silmapaistvalt jõukad, tuleb Lasnamäelt alla ja ostab või üürib korteri Kalamajas, varsti ka Koplis. Need on inimesed, kes hindavad elamisviisi, mis kujuneb neile residentsidele iseloomulikes füüsiliste ja sotsiaalsete dimensioonide koosmõjus. Selleks et mõista käitumismustrite kirevust, ei saa piirduda vastuste otsimisega üksnes küsimustele „kes?“, „kui palju?“ ja „kus?“, vaid ka „kuidas?“ või „millisel viisil?“ see kujuneb ja kuidas see seostub ühiskonnas kujunenud tähendusstruktuuridega.

Adekvaatsema pildi hetke-eelistustest saab kindlasti siis, kui analüüs sisaldab ka tagasivaadte nii individuaalsele kui kollektiivsele residentsi-kogemusele (ja sotsiaalsele kogemusele tervikuna). Uuringud näitavad, et näiteks lapsepõlvekodu kogemus on suhteliselt püsiv faktor, mis mõjutab täiskasvanuea residentsiotsinguid. Jättes kõrvale erijuhtumid (näit haigestumine, erilised sündmused perekonna- või tööelus jne), mis nõuavad spetsiifilisi elamistingimusi, on teada, et positiivne kodukogemus annab tõuke millegi sarnase loomisele täiskasvanueas, negatiivne kogemus aga stimuleerib tegema midagi suhteliselt vastupidist. Kogemuses assotsieeruvad residentaalse keskkonna füüsilised tingimused tihedas seoses pere- ja naabruskonnasuhetega, sündmuste ja tegevusega. Kogemus kujundab hinnangu elamisviisile: „ma tahan, et minu lapsel oleks sama ilus lapsepõlv kui minul: oma, ilus ja turvaline aed…“ (mees, kes oma perekonna esimesel võimalusel pärast taasiseseisvumist suurpaneelelamust välja viis ja maja soetas) ; „Mu ainus mõte oli, et kui ma kunagi omaette elama hakkan, siis igal juhul mitte oma majas – ma ei taha, et mina ise või mu lapsed peaksid peenraid rohima, kui see neile ei meeldi“ (naine, kelle lapsepõlv möödus väikelinna eramus ja kes pärast perekonna loomist asus elama kortermajja kesklinnas). Positiivse lapsepõlvekogemuse rekonstruktsioon täiskasvanueas pole, muidugi mõista, võimalik ega soovitudki. Küsimus on elamisviisi põhimõttelises valikus ja seega ka elamispaikade, elamutüübi, arhitektuursete lahenduste valikus omas ajas, mis vastab elustiilide paljususele ja muutustele.

Kui lähtuda arusaamast, et inimene toimetab igas uues olukorras ainult oma isiklikule kogemusele (elupaigad, tingimused, suhted) toetudes, oleks elamisviisi eelistuste ennustamine äärmiselt lihtne. Eeldades aga, et inimene hoomab mitmesuguseid võimalusi oma keskkonnas ning samas improviseerib uues olukorras ja suhetes oma kogemuste baasil[3], siis on ootuspärane, et tegelikult individuaalses elus elamisviis siiski mõnevõrra teiseneb. Elamisviis on oma olemuselt nii kollektiivne ja avalik kui ka isiklik ja intiimne ning seda saab tõlgendada üksnes kontekstuaalselt sotsiaalses ajas ja ruumis.

Ehk teisisõnu, inimene otsib eluaset valides tavaliselt midagi tuttavlikku, sest see on mugavalt turvaline. Rutiin tagab kindlustunde ja vajadus selle järele süveneb veelgi, kui residentsi tähendus seondub kõigis dimensioonides (sotsiaalne, füüsiline, ruumiline) emotsionaalselt kodu mõistega. Kodu ja residentsi mõiste ei ole küll ekvivalentsed kuid uurimused kinnitavad, et eluasemevalik on enamasti motiveeritud koduloomise soovist (v.a erilised suhted, olukorrad, teatud elufaasid jne). Kodu on suhe elamisviisi või osa sellest, mille mõnevõrra vastanduvateks märksõnadeks on tuttavlikkus, privaatsus ja isikupära. Elukogemus, mis sisaldab kohanemist mitmekesisusega, soodustab tõenäoliselt valmisolekut uuteks katsetusteks ja ka katsumusteks (pealesurutud elamisviis). Eesti lähimineviku sotsiaalne kogemus sotsialismi tingimustes ja enne seda valitsenud tänaseks „idealiseeritud“ vana mõjutab siiani nii tugevalt inimeste eluasemevalikut, et eelistatakse vaid nii-öelda silma all olevaid tuttavaid variante: kolitakse suurest kortermajast eramusse, ridamajja või väiksemasse kortermajja vaiksemas linnajaos. Väga innovaatilised arhitektuursed lahendused residentaalkultuuris on ilmselt igas ajas ja ühiskondlikus situatsioonis olnud pigem väheste alternatiiv. Teisalt, kui uusi võimalusi ei pakuta, siis pole ka soovijaid, sest ei osata soovida. Keegi on öelnud, et need linnatänavad, kus jalutajale midagi ei pakuta, jäävad alati tühjaks.

Kogemuse mõistmisest
Üks õnnestunumaid teoreetilisi katseid lahendada probleem residentsi sotsiaalsete ja füüsiliste dimensioonide vastastikuse toime mõistmisel elamisruumi tekitamisel pärineb Jim Kemenylt.[4] Autor pakub välja kolmetasandilise residentsi käsitluse: esimesel tasandil tegutsevad subjektid (leibkond, perekond) kõikide oma sotsiaalsete, demograafiliste ja majanduslike karakteristikutega; teisel paikneb eluruum oma füüsiliste omadustega ja kolmandal lokaliteet või laiem elupiirkond, mida iseloomustavad eelkõige pakutav teenuste ja eneseteostuse võimaluste hulk ning kvaliteet (elukeskkond, haridus, töö, vaba aeg jne). Kemeny püüab sellise lähenemisega vältida ülesotsialiseeritust indiviidide ja rühmade eluasemekäitumise interpreteerimisel, näiteks sotsiaalmajandusliku diferentseerituse ületähtsustamist seoses eritüübiliste elamute valikutega. Pole kahtlustki, et inimeste eluasemevalik sõltub nende jõukusest. Ent selline lähenemine on siiski ülimalt lihtsustatud. Elamisviis on kultuurinähtus, mille juured on sügaval ühiskonna sotsiaalsetes struktuurides. See on protsess, kus vajadused ja võimalused, aga ka eelistused ja maitse muutuvad elamise erinevatel tegevusväljadel põimuvas kogemuses paljude tegurite mõjul. Hoiakud kujunevad vahetus keskkonnas, seda sotsiaalses, kultuurilises, majanduslikus, aga ka füüsilises mõttes. Selle keskkonnaga ta samastub. Samastumine üldiselt eeldab eristumist millestki, mis pole kättesaadav või mis on teistsugune, olgu põlatud või ihaldatud. Esimeste eestimaiste nouveau riche’ide sööst paneelmajadest näiteks neobaroksetesse või muudesse kummalistesse uuseramutesse, mille asukoht üksikute vanade delikaatsete puitvillade keskel parkmetsades on veelgi arusaamatum, on märk keerulisest individuaalset eluaseme-eelistust kujundavast tegurite koosmängust; või sotsiaalsest kuuluvusest sõltumata uute võimaluste avanemise joovastuses ilmnenud soov ajaloolised miljööväärtuslikud puitelamupiirkonnad Kassisabast Kopli liinideni pigem lammutada kui restaureerida ja elamiskõlblikuks moderniseerida; või Kadrioru puitpitsiga kortermajale jämedate plastikraamide külgepookimine, et oleks ikka „puhas ja soe, mis see arhitektuuriväärtus mulle ikka loeb“; või, et „peaasi, et Lasnamäelt välja oma majja saaks, olgugi et naaber ikka käeulatuses“ jne.

Kõik toodud lausekatked on võetud viimastel aastatel tehtud intervjuudest eluasemeomanikega ning viitavad veel millelegi, mida oleks vaja teada, et seletada uutes sotsiaalsetes suhetes esile tulnud erinevaid hoiakuid ja käitumismustreid. Kemeny pakutud tee (residentsisotsioloogia), on edasiminek sotsioloogilises mõtteviisis, mis püüab esiteks näha eluaseme (residentsi) füüsiliste omaduste kujunemist tihedas seoses sotsiaal-majandusliku arenguga ühiskonnas ning teiseks eristada residentsi mõistet eri ruumitasanditel selges seoses ühiskonnas kujunenud sotsiaal-struktuurilise keskkonnaga. Kuid tundub, et niinimetatud vana vastuolu, mis tõlgendab residentsi kui füüsilist struktuuri sotsiaalse elu (indiviid, perekond) residentaalset ruumi täitva „konteinerina“ (korter, maja), jääb siiski lahenduseta.

Inimestel on suhe oma keskkonnaga erinevatel kui mitte igal residentaalse ruumi tasandil: vahetus kodukeskkonnaga (korteris, eramajas), lähikeskkonnaga (kortermajas, eramajade naabruskonnas) ja laiema elupiirkonnaga (linnajagu, linnaosa). Suhestumist võib vaadelda kui tähenduste andmist igapäevategevuste või igapäevase elamiskogemuse käigus, selles ei puudu hinnang inimestele ja füüsilisele keskkonnale. Õigemini, inimesi hinnatakse tunnetatud füüsilise keskkonna kaudu: „meil on tõesti ilus maja, muide, see on Johansoni projekt“, „Ma ei saa aru, milles ma süüdi olen, panin korralikud aknad ja viskasin need logud minema“, „Meie naabermajas elavad pätid, nüüd avasid nad seal mingi baari ka veel“. Hinnangud kõnelevad ühtlasi ootustest ruumi eri tasanditel toimivate sotsiaal-füüsiliste suhete olemusele. Eeldatakse, et inimestel, kes jagavad sama ruumi, on ka sarnased vaated selles ruumis toimivatele ja seda kujundavatele suhetele, tegutsemisviisidele ja seal identifitseeritavatele asjadele. Inimeste suutlikkus osaleda neis suhetes erineb aga äärmiselt palju, sest nii nende residentsikogemus kui ka muudelt tegutsemisväljadelt saadud kogemused on erinevad. Sotsialismitingimustes moodustunud ja tänaseni kestvad põhjendamatud kooslused esindavad suutlikkuse mitmekesisust, mis ei võimalda sujuvust sotsiaal-füüsilistes suhetes residentsi laiemal skaalal. Ka uued tekkivad elamisruumid koondavad kirju seltskonna erinevate väärtushinnangutega suurmajadest lahkunuid, keda ühendab parimal juhul sarnane majanduslik suutlikkus.

Suutlikkuse diferentseeritust, mis avaldub erinevail tasandeil elamisruumi kujundavates sotsio-ruumilistes suhetes, aitab seletada Bourdieu’ kapitalide teooria.[5] Väga lühidalt ja mitte kogu selle teooria nüansirikkust siinkohal avavalt[6] : teatavasti eristab Bourdieu kolme põhilist kapitali liiki: sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali. Ühe, teise või kolmanda erilise tunnustamise alusel sotsiaalsetes suhetes lisandub antud ajas neljas – sümboolne kapital. Viimane on eriti oluline mõistmaks mõnede hoiakute ja tegutsemisviiside eelisõigust või õigustatust teiste kõrval: sümboolne kapital tagab sümboolse võimu oma huvide realiseerimisel. Tegutsevate subjektide poolt eri väljadel omandatud kapitali maht ja struktuur tingib erineva positsioneerituse sotsiaalsetes ruumis, mis konkretiseerub segregatsiooni korral füüsilises ruumis. See protsess on ilmselgelt toimumas näiteks Tallinna kesklinnas, kus jõukas elanik vahetab välja vaesema. Sama tendents on täheldatav vanades hinnatud eramupiirkondades Nõmmel ja Pirita-Merivälja kandis.

Sotsio-füüsilistes residentaalsetes ruumisuhetes on üks olulisemaid kultuuriline kapital, mida võiks mõista kui väärtuste, oskuste, teadmiste ja maitsete kogumit, millel rajaneb eluaseme-eelistus ning kalduvus see teiste kapitalide toel ka tegutseja elamisviisis realiseerida. Kõrgelamud ei kerkiks varjutama kesklinna sadama ilu ja merevaadet ega privatiseeriks nende elanikele avaliku ruumi, mis igatsetud võimalusena oli sotsialistlike suhete tingimustes aastakümneid linlastele kättesaamatu, kui majandusliku kapitali sümboolne väärtus poleks tugevam kultuurilise kapitali väärtusest ühiskonnas ning kui majandusliku kapitali hulk poleks sümboolse võimu kandjate käsutuses oluliselt mahukam nende omanduses olevast kultuurilisest kapitalist. Niisiis, erineva kapitalikogumi tõttu erineb ka residentaalne kogemus ja võimalus osaleda elamisruumi ja eluviise vormivates muutuvates sotsio-füüsilistes suhetes.

Käitumuslikust pärandist ja uute eluviiside võimalikkusest
Kuigi radikaalsed muutused eluviisis, mis peegelduksid ka selgelt ehitusliku keskkonna teisenemises, on suhteliselt minimaalsed, võib Eestis siiski märgata põhjaliku transformatsiooni tagajärjel toimunud nihkeid residentaalsetes sotsio-füüsilistes suhetes. Peamiseks muutusite faktoriks sellel väljal oli kahtlemata omandisuhete reform, millega tuli juurde tohutu hulk kasvanud vabadusastmega tegutsejaid, kes asusid ka oma õigusi ja võimalusi realiseerima, vähemasti olemasoleva ruumi esmatasandil. Eriti aktiivselt hakkasid tegutsema korteriomanikud, kes alustasid põhjalike remontide või isegi ümberehitustega. Isikupära taotlus, mis tüüpkorterites oli seni piirdunud „vaasi-linikuga“ diivanilaual, asendus kiiresti rekonstrueerimistöödega, näiteks köögi ja elutoa seina avamine. Muuseas, mõnes intervjuus ilmneb, et sellist eluruumis muutust hindavad eriti moodsa aja naised, kes on väsinud traditsioonilisest perekonnaelumudelist – seda sotsiaalsest kuuluvusest sõltumatult. Üks osa siirdus kortermajadest eramutesse. Pikkamööda ja tagastatud majades suhete selginedes on hinnatud residentsiks kujunenud väikesed tagaaedadega kortermajad vanades linnajagudes. Kahjuks on majade ja naabruskonna isikupära/omanäolisus, mille pärast ju siia tuldi, pahatihti „puhastustööde“ käigus rikutud. Kujutlus „ilusast majast“ näib tähendavat endisele suurmaja elanikule puhtust ja korda, justkui vastukaaluks varasemale räpasuse kogemusele. Esteetikast kui residentsi väärtusest, veel vähem maitsekast restaureerimisest ei osata lugu pidada.

Mõned esimesed tohutute mõõtmete ja iseäraliku esteetikaga eramukolooniad on juba tõestanud oma elujõuetust ja seisavad peaaegu mahajäetuna linna äärealadel. Täiesti uus nähtus, mis Euroopas suhteliselt vähe levinud, on tarastatud residentsid, mis eraldavad selgete füüsiliste märkidega jõukad elanikud muust ühiskonnast. Elanike kogemus massiliselt kerkinud vähem või rohkem standardiseeritud arhitektuuriliste lahendustega kinnisvarakülades, samuti kesklinna kõrghoonetes on aga sedavõrd värske, et ei luba veel adekvaatset hinnangut anda (uuringutega on siiski alustatud). Spekuleerida võiks vaid muu maailma kogemusele toetudes. Teisalt on Eesti ühiskonna kogemus läbi sotsialistlike suhete kapitalismist kapitalismi sedavõrd unikaalne, et pole suhteliselt stabiilsetes kapitalistlikes suhetes kujunenud eluviiside kogemusega niisama lihtsalt võrreldav. Seejuures toimus kapitalistlike suhete taastamine vähemasti eluasemeväljal ülimalt sujuvalt, kajastudes eelkõige kõrges motiveerituses staatust muuta (kes tegutses suurest soovist lähtuvalt ja täie teadlikkuse juures, kes hirmust ja teadmatusest).

Märksa rohkem on informatsiooni aga sotsio-füüsiliste suhete muutuste kohta tuntud eritüübilistes residentsides. Samuti tuleb sellistes analüüsides ilmsiks elamisviisis põhjalikke muutusi taotlevate ja ka need ellu viinud indiviidide ja perekondade hoiakute kujunemise lugu. Põhiliselt süva-intervjuudega kogutud uuringuandmestikele[7] tuginedes võib eelkõige väita, et muutus sotsio-füüsilistes suhetes peegeldub eelkõige viisis, kuidas inimesed identifitseerivad kodu residentsi eri tasanditel. Ilmne soov eluruumi omandada ja ka käitumuslik tendents viitab sellele, et inimeste kodutunne on pärast omanikuks saamist märgatavalt kasvanud, seda eriti suurtes kortermajades. Seevastu mõnedes vanemates kesklinna väärtusliku arhitektuuriga kortermajades ja vanades eramupiirkondades on uued tulijad tekitanud ärevust ja pahameelt oma hoolimatusega arhitektuurse keskkonna ja seal elavate inimeste käitumistavade suhtes (renoveerimis- ja uusehitustööd, mis lõhuvad keskkonda, samuti hämmastav suhtlemisviis). Uustulnukad taotlevad privaatsust oma kodumajas ega mõista selle residentsikultuuri eripära, mis väljendub heaperemehelikus käitumises ka väljaspool oma koduväravat. Muutused, mis sotsio-füüsilistes residentaalsetes suhetes esile tulevad, on jälgitavad näiteks kolme Tallinnas tüüpilise elukeskkonna näitel: suur(paneel)majades, kesklinna kirjus koosluses ja vanemate eramajade naabruskonnas.

„Avatud korteriuksed ja lukustatud majad“, nii võiks kujundlikult väljendada eluasemesuhete teisenemist suurtes kortermajades. Sisuliselt tähendab see, et kuigi käitumine on uutes sotsiaalsetes suhetes individualiseeritud, on tekkinud elanike kommunikatsiooni ja ühistegevuse vajadus. Selline tendents sai alguse eelkõige majanduslikust huvist kaitsta oma vara, kuid elanikud väidavad, et praktilistel kaalutlustel alustatud suhtlemise tõttu on avastatud, et kaaselanikel on oma residentsi suhtes üsna sarnased ootused. See teadmine süvendab nii turva- kui kodutunnet märksa laiemal skaalal kui näiteks sotsialismi ajal, kui korter oli ainuke varjupaik pealesurutud kollektivismi eest. Võõrandumine oma laiemast residentaalsest ruumist nii psühholoogiliselt kui tegevuslikult, on sotsialismiperioodi pärand, mis aeglustab nii majade tehnilise kui esteetilise seisundi kiiremat parandamist. Kes vähegi suudab (majanduslikult), põgeneb sellest keskkonnast positiivsetele muutustele vaatamata, lootes, et saavutab soovitud eluviisi väikemaja korteris või eramus. Enese teadmata tekitab ta aga uues keskkonnas paraja segaduse, kui ainuke varasem kogemus on olnud korter nõukogulikus hiigelmajas. „Ilus maja“ on ilmselt üks keerulisemaid juhtumeid. Tegemist on tüüpiliselt kesklinna koondunud heade eri stiilis arhitektuurinäidetega. Elanikud on alati identifitseerinud siin residentsi koduna ka laiemal ruumilisel skaalal. Sotsialismiajal „pingutustega soetatud“ korterid ja viimastel aastatel kõrge turuhinnaga ostetud kortereid on väärtustatud läbi aegade. Kuid selles elukeskkonnas on probleemiks elanike majandusliku ja kultuurilise kapitali tasakaalustamatus, mis tähendab seda, et viimast napib ja arhitektuuriväärtuse säilitamine pole paljudel juhtudel aktuaalne, sest see on hävitatud. Sellist masendavat tendentsi toetab nõrk institutsionaalne poliitika, mis küll entusiastlikult tegutsevate arhitektuuri-ja muinsuskaitseekspertide tõttu on end kuidagi õigustanud, kuid riiklikke investeeringuid nende tegevuse toetamiseks on häbiväärselt vähe. Samuti pole ka seadusi, mis nii individuaalsed kui institutsionaalsed ignorandid korrale kutsuks.

„Oma maja“ on „unistuste tipp“ [8] kõikvõimalikes arhitektuursetes vormides, esindades maitset ja majanduslikku seisundit kõige laiemal skaalal. Oma maja võimaldab neil, kel piisavalt majanduslikku kapitali, luua isikupärase kodu kogu residentsi mõiste täiuslikkuses. Seetõttu on kodu loomine sotsialismiaegse privaatsusega võrreldes üha rohkem avalikku ruumi mõjutav tegevus. Kui poleks tekkinud segadust vähesest kultuurilisest kapitalist ja ekspertide hea maitse usaldamatusest, võiks residentaalne ruum enamgi väärtustuda. Kuid privatistlikuma hoiakuga uustulnukad tekitavad eriti vanemates miljööväärtusega eramupiirkondades vaid uusi pingeid.

Kui uutesse kinnisvaraküladesse asunuid on nende endi sõnul kannustanud igatsus privaatsuse, isikupära ja kauni looduskeskkonna järele, mida võimaldab eramus elamine, siis kuidas tõlgendada kolimist tiheli asetsevatesse standardiseeritud väikemajadesse tuuliste väljade peal? Kordub kortermaja sotsialismiaegne ainuvõimalus luua isikupärane kodu oma vahetus eluruumis selle vahega, et sinna jõudmiseks ei ole vaja lifti. On tõenäoline, et osale noortest peredest on see valik olnud ainuvõimalik, teine osa uusasukaid aga peab seda residentsikogemust vahepeatuseks enne uue valiku tegemist.

Erinevat tüüpi uute eramute omanike juures tuleb kõige ilmsemalt esile, et nende praegune suundumus lähtub individuaalsest kogemusest, mis on saadud lapsepõlves vanemate või vanavanemate kodus või isegi perekonna suvilas. Neil on olnud kortermaja kõrval alternatiivne kogemus, mis on võimaldanud erinevaid eluviise võrrelda ning kujundanud eelistusi. Sellele rühmale on valitud eluviisiga kohanemine kergem ja segadust vähem.

Diferentseeritud suutlikkus, kultuurilise kaitali mõttes eriti, aga valitseb kõikide eluviiside ja staatuserühmade puhul ning osaleb sellisena oma kandjate kaudu elamisruumi loomisel.

   (↵ returns to text)
  1. Le Corbusier and François de Pierrefeu, The Home of Man. London: Architectural Press, 1948.
  2. CIB W69 „Housing sociology“ (interdistsiplinaarne rühm, mis ühendab eluasemevälja aspekte uurivaid teadlasi).
  3. Pierre Bourdieu, In Other Words. Essays Towards a Reflexive Sociology. Cambridge: Polity Press, 1994.
  4. Jim Kemeny, Housing and Social Theory. London: Routledge, 1992.
  5. Pierre Bourdieu, Distinctions. A social analysis of the judgement of taste. London: Routledge, 1989/1979, ja Bourdieu, In Other Words.
  6. Põhjalikumalt vt Katrin Paadam, Constructing Residence as Home: Homeowners and their Housing Histories, Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2003.
  7. Katrin Paadam (ed), Changing neighbourhoods in Tallinn: Mustamäe, Kalamaja, Kadriorg. Tallinn: TTU Press, 2002; Paadam, Constructing Residence as Home, 2003.
  8. Näit viimaste aastate küsitluste andmeil soovib ideaaljuhul eramajas elada üle poole tallinlastest. – TTÜ sotsioloogia õppetool, TPÜ RASI.