uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Karl Chu. Tuleviku Arheoloogia

Kommunistliku utoopia hääbumine ei tähendanud sugugi kunagi Euroopat ja ülejäänud maailma kummitanud viirastuse täielikku kadumist – selle kiiluvette jäi ideoloogiline vaakum, mis nüüd saab täidetud globaliseerumise kombitsate ja selle oikumeeniliste ambitsioonidega. Selle lagunemise järelkoristuse käigus on inimkond sattunud kapitalismi triumfeeriva loitsu lummusesse ja maailm on vaikselt liikunud künnisele, mis on kaugelt radikaalsem ja fantastilisem, kui ükski utoopiline visioon alates valgustusajastust senini olnud. Taaskord oleme tunnistajateks prometheusliku tulekahju kõminale, mis on vältimatult sisse murdmas inimkonna universumisse, et asetada küsimärgi alla elu-maailma suhete olemus ja toimimine, nii nagu neid siiani on mõistetud. Need kõminad, mis tulenevad suuresti arvutatavuse ja biogeneetika ühendamisest kahekümnenda sajandi lõpul, manavad esile kaalukaid visioone mõeldamatust, paljastades tegelikkuse ürgse looritaguse.

Elu ja arukuse areng maakeral on viimaks jõudnud punktini, kus peetakse võimalikuks tekitada mittemillestki midagi. Kui kvantarvutid muutuvad reaalsuseks, muutuvad arvutatavaks ka universumis leiduda võivad kõikvõimalikud maailmad, mille areng on rajatud loodsele ja füüsilisele maailmale omastele generatiivsetele printsiipidele. Esimest korda on inimkond lõpuks omandanud võimu muuta ja ümber kujundada bioloogiliste liikide geneetilist moodustumist, mis kahtlemata mõjutab põhjapanevalt elu tulevikku Maal. Geneetilise koodi manipuleerimise kaudu elu peidetud allika , esiplaanile toomine selle kõigis avaldumisvormides on kunagi esimeseks põhimõtteliseks keeluks peetu paljastus või sellest üleastumine – endale haaratakse õigus luua elu, mida kunagi peeti jumalikuks võimeks. See võib viia olukorrani, mis on nii ebakindel ja reeturlik, et ohustab homo sapiens’i tulevast elujõulisust Maal. Samal ajal, olenevalt sellest, kuidas inimkond navigeerib arvutatavuse kaudu esile tulevas võimalike maailmade universumis, võib arvutatavuse ja biogeneetika ühinemine taaskord esile tuua maailma poeetilise veetlevuse, mis resoneerub modernsuse-eelse ajastu tunnustega, mis tulenesid näiliselt lepitamatute logose ja mythose valdkondade lõikumisest. Orgaaniliselt lõimunud arvutatavus, mis loob uue, digitaalse immanentsuse tasandi, on globaalse alkeemilise süsteemi kaasaegne vaste, mille saatuseks on muuta maailm hüperintelligentsete olevuste sfääriks.

Paralleeliks arengutele arvutatavuses oli DNA avastamine kahekümnenda sajandi algupoolel, mille tähenduslikkus on alles hakanud selguma koos Inimgenoomi Projekti valmimisega. Nüüd on arvutatavuse ja biogeneetika ühinemine liikumas niinimetatud posthumaansesse ajastusse, mis on esile kutsumas uut liiki bio-masinlikke orgaanilise ja anorgaanilise aine mutatsioone. Informatsioon on kõiki neid arenguid käivitavaks käibevahendiks, ning mitte kusagil ei ole see ilmekamalt kuuldavale toodud kui inimgenoomi järjestamise lõpule viinud Celera Corporationi eksjuhi Craig Venteri sõnades: „Eesmärk on luua uus liik tühjalt kohalt.“

Venteri avaldus kuulutab otsekoheselt biogeneetilise revolutsiooni ehedat ambitsiooni. On ainult aja küsimus, kui maailm saab tunnistajaks bio-masinlikule liikide mutatsioonile, mis hakkab vohama inimkonna kultuurimaastiku kõikidel tahkudel. Arhitektid, pange tähele: see on arhitektuuri seniseks eelduseks olnud antropotsentrismi ja antropoloogia hääbumise, kui mitte asendumise algus. Arhitektuur, eriti müütilise loomise seisukohalt, on alati kuulunud antropoloogia valdkonda: meenutagem müütilise Knossose arhitekti Daidalose ehitatud labürinti lõksu püütud elajaliku Minotauruse väljaheitmist. Arhitektuuri võimalik vabanemine antropotsentrismist annab meile esimest korda võimaluse mõelda uut tüüpi arhitektuurist, millel on oma autonoomia ja olemasolu tahe. Et ületada distsipliini enesega rahulolust ja ignorantsusest tulenevast barjäärist, vajame me valitseva arhitektuuriparadigma põhjalikku muutmist, uue arhitektuurikontseptsiooni arendamist, mis ulatuks kaugemale retroaktiivsetest manifestatsioonidest ja suudaks hakkama saada arvutatavuse ja biogeneetilise revolutsiooni väljakutsetega. Kuigi arhitektid on kaasanud arvutussüsteeme hoonete ja keskkondade loomise ning ehitamise juurde, on praegune transmodernsuse faas paremini arusaadav kui endiselt vana paradigma jäänukites opereeriv arvutatavus: arvutatavust peetakse peamiselt ei vähem ega rohkem kui õilistatud joonestusvahendiks, millel on vähe või ei ole üldse mõju meie arhitektuurikujutlusele. Teisiti öeldes, arvutatavuse arhitektuur tuleb veel ühte liita arhitektuuri arvutatavusega.

Kaasaegse arhitektuurimaastiku diskursus sisaldab kahte lahknevat suundumust ja teoreetilist motivatsiooni: morfodünaamiline ja morfogeneetiline lähenemine hoonete loomisesse ja valmisehitamisse. Need kaks süsteemi on jahmatavalt sarnased kaasaegse bioloogia probleemidega, mis üritab endiselt sünteesida molekulaar- ja arengubioloogia erisusi. Arhitektuuril on vaja samalaadset sünteesi. Pärast enam kui poolesajandilist kaasatust avangardi, on arhitektuuripraksis üha enam muutumas teadlikuks sellest, kuivõrd hõlmatud on ta majanduse üldistesse jõuvahekordadesse, suhetesse ja globaalsesse finantskäibesse. Praegu on domineerivam dünaamiline lähenemine, mis on kannustanud kahte erinevat metoodilist suundumust programmiliste küsimustega tegelemisel. Geneetiline süsteem on endiselt enam-vähem algusjärgus, kuigi ta on kaugelt fundamentaalsem ja vajalikum, sest tegeleb otseselt asjade konstrueerimisega.

Ümberkirjutamise kunst
Geneetilise lähenemise eelduseks arhitektuurile on idee sisemistest printsiipidest, mis genereerivad arhitektuurse vormi ja korrastatuse. See on investeering arhitektuuri tahtesse, mis dünaamilises lähenemises selgelt puudub, kus arhitektuurse vormi koostis ja pakendus sõltuvad pelgalt välistest küsimustest. Dünaamiliste süsteemide generatiivne suutlikkus võimaldab iseorganiseerumist, kuid mitte enese taastootmist: dünaamilised süsteemid ei sisalda ei oma loogika ega eeskuju korrastatuse kirjeldust ega mehhanisme pärilikkuse informatsiooni edasikandmiseks järgnevatesse põlvkondadesse. Geneetiline süsteem hõlmab, vastupidi, ka enese taastootmiseks vajalikku kirjeldust. Representatiivsed ja mitterepresentatiivsed arvutatavuse protseduurid võimaldavad vormi arenguid ja tekkeid, mis on sisemiselt omased geneetilistele struktuuridele. Representatiivne modelleerimiskontseptsioon toetub viidetele väljaspool arvutuslikke protsesse nagu arvutisimulatsioon. Mitterepresentatiivses modelleerimises ei ole a priori viiteid eelnevalt olemasolevatele mudelitele või tingimustele, mis eksiseerivad väljaspool iseennast; pigem kujundab ta iseenda reaalsuse, proovides järele aksiomaatilisele reeglistikule omaseid generatiivseid võimalusi. See on andmetöötluse puhtaim vorm, mis põhineb selle sisemistel võimalustel ja piirangutel.

Ajalooliselt on geneetiline arhitektuur käsitletav laienduse ja teisendusena avangardi katsetele luua uus maailm, toetudes uute teaduste ja tehnoloogiate utoopilistele ideedele. William Bateson mõtles 1905 välja termini geneetika, et hõlmata kõiki pärilikkuse uuringuid, kuid selle tähendus on piisavalt abstraktne ja üldine, et kasutada seda kontseptsioonina, mis viitab loogiliselt arhitektuurile ega ole liialt seotud bioloogiaga. Geneetiline on siin kasutuses geneerilise mõistena, mis rajatud rekursiooni ja enesekordamise ühendatud loogikale, mille filosoofilised alustalad lähevad palju kaugemale molekulaarbioloogia piiridest. Tuleb täheldada, et geneetiline arhitektuur ei esinda ei bioloogilist ega bio-mimeetilist. Idee pärilike ühikute kordamisest põhineb geneetilise koodi mingisugusel sisemisel reeglil, kus paljunemise mehhanismidel on generatiivne funktsioon: see on enesele viitava rekursiooni loogika. Rekursioon on funktsioon või reegel, mis kutsub korduvalt esile iseennast või endale eelnevat staadiumit rakendades sama reeglit järjestikku, seega genereerides enesele viitava jada paljundamise või sarja teisendusi. See sisemisse printsiipi kodeeritud loogika moodustab generatiivsuse autonoomia, mis asub arvutatavuse keskmes. Enese reprodutseerimise olemuseks on korrastatus: süsteemi suutelisus sisaldada täielikku iseenda kirjeldust ja kasutada seda informatsiooni, et luua uusi koopiaid.

Nende väheste arhitektide seas, kes kasutavad tänapäeval geneetilist lähenemisviisi, on esile kerkinud kolm üksteist täiendavat suundumust: 1) arhitektuuri geneetiline hermeneutika, esindajana Peter Eisenman; 2) algoritmiline arhitektuur, uurijatena Cecil Balmond, John Frazer, ja veel mõned, kes toetuvad fraktaalsüsteemidele, Lindenmayeri süsteemidele ja geneetiliste algoritmidega rekursiivselt defineeritavatele objektidele; 3) arhitektuuri geneetiline monadoloogia. Kõigi nende lähenemisviiside keskne idee on ümberkirjutamise kontseptsioon. Selle kontseptsiooni tõlgendamise ja kasutamise poolest erineb Eisenmani metodoloogia põhimõtteliselt kahest teisest positsioonist, mis põhinevad rekursioonil. Kuigi Eisenman ei toetu formaalsetele aksioomidele, võib tema töid pidada geneetilise suundumuse eellasteks. Tema varajane huvi Noam Chomsky grammatika süvastruktuuride vastu osutab ta hilisemale, kuid püsivale huvile arhitektuuri seespidisuse (interiority) ja generatiivse autonoomia – geneetilise arhitektuuri teooria fundamentaalse kaksikkontseptsiooni – suunas. Geneetika eeldab süsteemi enda ümberkirjutamist. Eisenman on sisse toonud ühe vähem formaalse ümberkirjutamise kontseptsiooni: diagrammi. Nende kahe ümberkirjutamise kontseptsiooni erinevus on fundamentaalne: üks on formaalne, rekursioonile tuginev, samas kui Eisenmani oma on rajatud hermeneutilisele pealiskirjale (inscription). See sisuline vahetegemine eristab Eisenmani lähenemisviisi, millele ma viitan kui arhitektuuri geneetilisele hermeneutikale, tuletatuna eksegeetilistest protseduuridest ja geneetilise arhitektuuri monadoloogiast, mis laiendab ja arendab edasi Leibnizi „Monadoloogiat“. Filosoofilisest vaatepunktist opereerivad mõlemad lähenemisviisid sõna puudumisest tulenevas tühikus (void), viljakas ruumis, kust praegu püütakse arvutatavuse abil tuletada olemasolu lähtekoodi – ka kaudses tähenduses, mida see on ammusest ajast arhitektuuri kontekstis tähendanud.

Tuleviku arheoloogia
Viimase kolmekümne aasta jooksul on Peter Eisenmani püüdnud arhitektuurseid vorme tuletada mõnest generatiivsest protsessist, tehes seda aeg-ajalt ülimalt isikupäraselt. Kuigi Eisenman juurutab mõnes oma uuemas projektis morfimise tehnikaid, on tähelepanuväärne, et tema püüdluseks on avada seespidisuse (interiority) fenomenoloogiat ja arhitektuuri kui distsipliini autonoomiat, paigutades enda teoreetilised tööd samasse traditsiooni, et tuua esile selle autonoomia iseloom, mille alalhoidmine on tema jaoks oluline. Sellelt liigutuselt ei puudu teatud määral paradoksaalne suhe oma ainesesse. Vastavalt astub ta teadlikult tõlgendusahelasse, mis tähendab dialoogi kindlate valitud arhitektidega ajaloost. Seega on ta tegevus iseloomustatav kui arhitektuuri geneetiline hermeneutika. Erinevalt geneetilistest süsteemidest on geneetiline hermeneutika generatiivne modaalsus, mis on rajatud peamiselt traditsiooni kuuluvate seespidisuste rea tõlgendusele. Sisestades nende tõlgenduste järeldused taas struktuuri, püüab ta ajas lahti rulluva traditsiooni järgnevust alal hoida ja tugevdada. See annab tema enda loomingule traditsiooni valguses ainukordsuse ja autonoomsuse mõõtme. Kuigi ta tihendab ja jäädvustab seda järgnevust, mis moodustabki arhitektuuri ajaloo, ilma ainsagi formaalloogika või aksiomaatika kaasabita. Sellepärast on arhitektuuri geneetiline hermeneutika ankurdatud tõlgendusahelasse, mis üritab dešifreerida ja avada algupärast kohalolu, mille ammendamatust on nii tunnistanud kui ka uurinud eksegeetiline traditsioon. Sellise hermeneutilise lähenemisviisi paradigma on pakkunud välja Betty Rojtman oma juudi hermeneutika uuringus, Must tuli valgel tulel (Black Fire on White Fire). Rojtman üritab mõtestada ja kontekstualiseerida tekstuaalsest eksegeesist pärinevat lõpmatu seeria päritolu:

„Toora, mille Jumal andis Moosesele, algab alfabeedi teise tähega, paljususe ’beth’-iga. Tõe Seadus, maailma loomise eesõigus, on seega eelkõige antud kui ainulaadsuse keskmest väljapoole levitatud ’Sõna’[1].“ See on esmane tähistamine, kus on teadlikult välditud igasugust juhuslikkust ja mis näitlikustab „sügavat rebendit absoluutse kuulutamise kangas, see … tähistab kogu edasist ajalugu, kohta, kus on lubatud elada olemusliku Sõna väes.“ Peale selle „kordab Eksegees paradoksi, sedastades ühe tõese ühemõttelise tähenduse, mis on maailma suunas ometi avatud ja ’mängib’ kirjutamise ja suulise kõne, tõlgendatud ja edasiantud sõna vahel.“[2] Olgu öeldud ilma liigse sissejuhatuseta, et Eisenmani arhitektuuri võib mõista sarnase katsena käsitleda arhitektuuri eksegeetilise traditsiooni sisemise kujunemise osana ja arhitekti ülimalt nüansseeritud hermeneutiline roll säärases protsessis on kompleksne ja sünteetiline olemata dialektiline.

Hinnata tema arhitektuuri väljaspool interpreteerimise traditsiooni konteksti on sama kui mitte märgata tema tööde põhiteesi: arhitektuur on omamoodi ülekirjutamine või ümberkirjutamine, mis asetub seda mõjutava mineviku ja võimalike tulevike ristumispaigale. Vahendajaks selles ristumispaigas on diagramm, mis mässib sisse (folds) ja harutab lahti (unfolds) arhitektuuri tekstuaalse traditsiooni, aritmeetilise jadaga sarnaneva tuleviku arheoloogia, mis on lõpmatu, kuid salamisi kalkuleeritud. Eisenmani puhul kaasneb diagrammi ülekirjutamise aktiga ka tähenduse aktiivne uuendamine – kirjutamine, mis avab kirjutamise tulevikulisust (futurity of writing).

Jagades Jacques Derrida ideed kirjutamisest kui topeltsüsteemist, mis tugineb „kestvale süütusele ja lõpmatule tagavarale“ (a perpetually available innocence and an infinite reserve), kasutab Eisenman ära diagrammi võimet avada puhas kohalolu (pure presence),[3] „erinevuse kordumine, mis liigub arhitektuuri moodustamise poole, laskmata end mõjutada arhitektuurist kui märgist. Taoline jälgede kordamine võib avalduda ainult juba eelnevalt kirjutatu tingimustes, mis moodustab nii arhitektuuri seespidise (interiority) kui ka välispidise (anteriority) olemuse. Ülekirjutamise ehk ajaloolise seespidisuse kujuteldavate jälgede arheoloogia kaudu Superpositsiooni (pealepaneku) meetodi kaudu või läbi selle, mida võiks iseloomustada ka kui ajaloolise seespidisuse virtuaalsete (väesolevate) jälgede arheoloogiat, püüdleb diagramm taas aktiivselt vormi kui „puhta kohalolu“ esiletoomise poole. Tuleb täheldada, et arhitektuuri tulevikku avanedes hakkab diagramm asendama puuduvat aksiomaatilist printsiipi või koodi. Eisenmani jaoks oleks algoritmiline kood arhitektuuri alusena ebapiisav, kui ei tekiks mingitki selget seost arhitektuuri seespidisusega, arvestades, et diagramm toimib kui masinlik seadeldis või vahendaja, mis kordab arhitektuuri jälgedes peituvaid salajasi suhteid. Arusaam diagrammist kui abstraktsest tõlgendamise ja leiutamise masinast lubab Eisenmanil seada kahtluse alla Gilles Deleuze’i diagrammi formuleering.[4] Eisenmani järgi on Deleuze’i diagrammi käsitlus „mitte-struktureeriva või sundimatu (informal) mõõtmega abstraktne masin, mis moodustab nähtavat mateeriat ja formaliseerib artikuleeritavat funktsiooni“.[5] Taolisena on see pigem vektorväli, mis on „koos-ekstensiivne kogu ühiskondliku valdkonnaga ja kaardistab jõudude voogu ning laiendab lõhet teiste vormitute ainestega.“ Eisenmani arvates osutub selline diagrammi mõiste puudulikuks, kui asi puutub diagrammi ja arhitektuuri seespidisuse suhtesse, eriti kolmes arhitektuurile ainuomases aspektis: 1) arhitektuuri vastavus kohalolu metafüüsikale; 2) märgi juba eelnevalt motiveeritud olemus arhitektuuris; 3) arhitektuuri paratamatu suhestumine ihaldava subjektiga.[6] Tuginedes Derridale, märgib Eisenman: „Arhitektuuri seespidisuses sisaldub juba representatsiooni viis, ehk võimalus muutuda arhitektuursest märgist sõltumatuks.“[7]

Kuna diagramm on generatiivne seade(ldis), mis kasutab arhitektuuri seespidisuses peituvaid universumi jälgi, jäetakse alates hetkest, mil ehitis võtab konkreetse kuju ja vormi, selle abstraktse maatriksi enda sisemine loogika kõrvale. Mis puutub ehitatud arhitektuuri, siis eriti Eisenmani varajasi hooneid kaldutakse käsitlema puhta vormimanipulatsioonina. See on ühemõõtmeline tõlgendus. Veenvam oleks väide, kahekümnenda sajandi lõpul ja kahekümne esimese algul töötava arhitektina tegeleb Eisenman arhitektuuri seespidisuses peituvate kombinatoorsete suhete lõpmatu võimaliku universumi teadliku uurimisega. Diagramm immanentsuse tasandi läbimise vahend, kusjuures see tasand sisaldab koos kõige muuga arhitektuuri seespidisusse kuuluvaid virtuaalseid (väesolevaid) jälgi: kõikide võimalike jälgede universum kujutab endast sisuliselt arhitektuurse ruumi modaalsust (modal space of architecture). Modaalse arhitektuuri kontseptsiooni puudumise tõttu valitseb modaalsuse metafüüsika mõistmise osas senini sügav puudujääk, kui mitte selle eitamine, samuti ei arvestata modaalsuse metafüüsika suhet tähenduse süntaktilise, semantilise ja pragmaatilise mõõtmega. Seetõttu mõistetakse ehitise tegemise kunsti pelgalt sotsiaalse plaanimise otsese tagajärjena, tunnustamata vähimalgi määral arhitektuuri seespidisust moodustavat virtuaalset (väesolevat) ajalugu. Taoline arhitektuuri vormilise mõõtme varjamatu allasurumine viib paratamatult võimetuseni näha süntaksi pragmaatilisse kasutusse – olgu see arhitektuur või midagi muud – söövitatud tähenduslikku komponenti või kujutust. Kuna tähendus on osaliselt kasutuses, on süntaksi kasutamise allasurumine ikoonilise või sümboolse tähenduse esilekutsumises viinud alati arhitektuursete vormide trivialiseerumiseni, mis muutuvad tühjaks ja sisutuks. Samavõrd redutseeriv ja banaalne on ka tunnistada süntaksi kasutust, andmata endale aru süntaksi enda kasutuses peituvast tähenduse semantilisest ja pragmaatilisest mõõtmest. Vastupidi levinud arvamusele, on Eisenmani terav teadlikkus vajadusest saada arhitektuursest märgist sõltumatuks hermeneutiline protseduur, mis tegeleb puhta kohalolu eelduseks oleva fundamentaalse küsimusega: ühelt poolt kohalolu metafüüsika dekonstrueerimisega ning teisalt valmis arhitektuurse märgiga paratamatult kaasneva tähenduse asjaoludega. Selle saavutamiseks püüab ta lasta lahti ehk vabaneda arhitektuuri konfiguratsioonilist ruumi määratlevatest väljakujunenud radadest, et leida tähenduse kolme aspekti vahel uusi suhteid. Selles valguses toimib diagramm tõlgendatud sõna ja ülekantud sõna jälgede, nende läbi tekkivate radade, ümberkirjutajana. Ta on korraga diakrooniline ja sünkroonne, kuna võtab samaaegselt arvesse ka varjatud, võimalikud trajektoorid, mis ruumikonfiguratsioonides lõppkokkuvõttes samuti avalduvad. See on geneetiline aspekt Eisenmani teoorias, annab arhitektuuri seespidisusele struktuuri ja orgaanilisuse; singulaarsus, millele seos algse kohaloluga annab maailma tulevastele arengutele suunatud messiaanliku jõu. Selles kontekstis võib ontogeneesi mõista arhitektuurse organi arenguna läbi seespidisuse radade ülekordamise, millest moodustub päritolu fülogeneetiline (suguvõsalooline) haru. Siin peitub lõpmatu jada loogika, arhitektuuri geneetiline hermeneutika, mille allikaks on öeldamatuse keel. Eksegeetiline traditsioon tähendab kutset lugeda kirjutamatut ja jälgida seespidisuse peidetud jälgede liikumist, mis on niisama hästi kui samastatavad jada enda loogika ja struktuuriga. Nagu näha, on Eisenmani teoreetiline positsioon sügavmõtteline, kuigi selle arheoloogiline mõõde on tema valmisehitatud projektides kuigivõrd läbipaistev ei ole. Samal ajal on see erakordselt habras, võttes arvesse globaalset konteksti, kus eksegeetilise traditsiooni spetsiifikat ohustab kapitalistlik aksiomatiseeriv süsteem. Sellegipoolest pakub Eisenman arhitektuuri geneetilist hermeneutikat, sekkudes fülogeensuse arengulukku omaenda seespidisusega.

Tõlgitud artiklist Karl Chu, Archaeology of the Future. – Peter Eisenman, Barefoot on White-Hot Walls, Wien: MAK Wien, 2004. Esmaavaldatud kui Karl Chu, Metaphysics of Genetic Architecture and Computation. – Perspecta 35 (2004).

   (↵ returns to text)

  1. Betty Rojtman, Black Fire on White Fire. Berkeley: University of California Press 1998, lk 1. Esmatrükk prantsuse keeles 1986.
  2. Ibid.
  3. Peter Eisenman, Diagram: An Original Scene of Writing. – ANY Magazine 23 (1998), lk 28.
  4. Vt Gilles Deleuze and Felix Guattari, A Thousand Plateaus. Minnesota: University of Minnesota Press 1987, lk 141 -146. Esmatrükk prantsuse keeles 1980.
  5. Eisenman, Diagram: An Original Scene of Writing, lk 28.
  6. lbid., lk 27.
  7. lbid., lk 28.