uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Karin Paulus. Erinevad unelmad: kaubaga ja kaubata kaubamajad

Seksikad kaubamajad
19. sajandi keskpaigas lõppenud tööstusliku pöördega ei muutunud mitte ainult majanduslikud struktuurid, vaid ka inimeste moraal ning elukeskkond. Senise hästi funktsioneerinud kaupmeeste-käsitööliste võrgustiku vahetasid nii tootmise kui müümise poole pealt välja suurettevõtted. Uued töökohad tõid maalt linnadesse uusi elanikke, ühtlasi ka potentsiaalseid tarbijaid. Üks ilmekamaid tolle aja uutest hoonetüüpidest on kaubamaja, mis teisendas märgatavalt traditsioonilisi soorolle. Seni oli meeste sfääriks peetud rohkem avalikku sektorit ja naistele sobivaks privaatset koduruumi. Kaubamaja loeti aga piisavalt väärikaks „poolavalikuks“ kohaks, kus naisi austatakse piisavalt ning kus on tagatud ka nende julgeolek. Ka meeste kohtamine sellistes tingimustes oli üsnagi sünnis. Turuga võrreldes oli kaubamaja märksa peenem koht, seal sobis ka keskklassi ning aadliprouadel ise kaupa valida. See oli suur vabadus ajal, mil bulvarid, kohvikud, baarid ja bordellid olid ikka rohkem meeste pärusmaa. Kaubamaja oli meeldivalt anonüümne asutus, kus ka naised võisid nautida näilist majanduslikku iseseisvust, sõlmida ise uusi tutvusi, langetada otsuseid.

Nõnda tõid esimesed 19. sajandi kaubamajad avalikku ruumi kodanlaseprouad ja -preilid, kes ei suutnud vastu panna vaateakendele seatud asjade väljapanekule, uudiskaupade lakkamatule voolule, madalatele hindadele ning meelastele müüjatele. Kaubamaja pakkus naistele täiuslikku erootilist rahuldust: mind himustatakse, mina himustan.[1] Väga ilmekalt kirjeldab muudatusi soorollides ning linnaruumis Émile Zola romaanis „Daamide õnn“ („Au bonheur des dames“, 1883)[2]: kaubamaja oli naistele esteetiliselt nauditav paik, kus imetleti kauneid ja ihaldusväärseid tooteid. „Temagi oli jäänud liikumatult, suu ammuli, seisma. Kogu see naiselik luksus oli kütnud ta põsed naudingust kuumaks.“ Pariisi uus nägu oli justkui loodud naise lihast ja verest. „Kõiki naisi tõi siia kokku meeletu, piinav kiusatus, hulluseni pöörane iha.“ Kaubamaju näib iseloomustavat kirglik suhe pidevate muutustega ning kiire väsimine kõigest, mis on juba veidi aega tarvitusel olnud. Zola räägib lõputust veetluse esitamisest ning sellest, kuidas kliente võluvad igasugused uutmoodi asjad. Samas pakub kaubamaja siiski võimaluse peatuda, järele mõelda: imetleda nii kaupade vastupidavust kui esteetikat, hoides nendega siiski mõistlikku distantsi. Ostmise motiiviks ei ole kaubamajade ajastul enam ainult kulunud või katkiste tarvikute asendamine uutega. Juba esimeste kaubamajade suured klaasvitriinid õpetasid naisi vaatama esemeid flanööri pilguga. Võib öelda, et unelmate-asjad ei olnud kunagi täiesti illusoorsed või ebatõesed, kuna olid potentsiaalselt kasutatavad, kuid tegelikult tarbitavana kaotasid nad oma ihaldatavuse. Kaubamajad demokratiseerisid luksuse, andes kõigile klientidele ühtemoodi sisseostude tegemise võimaluse, ümbritseva hiilguse ning jõukuse kohalolu naudingu. [3] Teisalt on Zola kaubamajade suhtes väga kriitiline. Veetleva keskkonnana on see lõks naistele ning omanik on kui inimsööja, kes neelab äravõlutud ostjaid. Sugupoolte roll on Zola kaubamajas üldjoontes polaarne: naised langevad kavala mehe seatud kiusatuste ohvriks.

Tarbimiskultuuri levikuga on paljud autorid seostanud ka uue inimtüübi flanööri esiletõusu. Flâneur tähendas esialgu suurlinna logelejat, kelle lemmikajaviiteks oli ostlemine ning rahvamasside jälgimine näiteks kohvikus või tänaval. Flanööri huvi miljöö ning inimeste vastu oli peamiselt esteetiline, ta jälgis ümbritsevat kui üht suurt etendust. Kui esialgu pakkus linn seda laadi silmarõõmu peamiselt meestele, siis ajapikku naise roll teisenes ning tarbimisharjumused muutusid, mis leiab tõestust ka eespool kirjeldatud Zola naturalistlikus romaanis „Daamide õnn“. Seega võib arvata, et flanööriks võidi tegelikult nimetada ka naisi. Vaieldava, kuid sellest hoolimata põneva kontseptsiooni on uue linnainimese mõistmiseks loonud Elizabeth Wilson. Uurija leiab, et flanöör sümboliseerib meheliku jõu sumbumist linna labürintlikus ruumis. Inimene muutub passiivseks ja feminiinseks, tema armastuse põlastusväärse objekti – jäleda prostituudi, androgüüni võrdpildiks on Minotauros. Selles patuses ning ohtlikus ekslemises muutub aga flanöör ise paheliseks Minotauroseks, kel pole pääsu oma labürindist.[4]

Tühjus. Sunduse ja iha piiril
Kaubamaja kõnetab meid kaupade kaudu, võiks heideggerlikult öelda, kaubamaja ruum toob kaubad nähtavale. Seevastu nõukogude kaubamajad olid tühjad ja need kaubad, mida müüdi, täiesti üheülbalised. Kas nõukogude kaubamajad edastasid teistsuguseid unistusi kui Lääne omad, kus pakuti sadu eri võimalusi? Või olid need kaubatud kaubamajad iseenda vastandid, antiteesid? Või peegeldasid need hoopis nõukogude ideoloogiat: kui ei ole valikut, siis pole kellelgi liiga tihti poodi asja, müügil on ainult õiged esemed, mis illustreerivad kommunistlikku õnnelikku homset? Kas kaubamajad tähendasid NSVL-is seda, et püüame majanduslikult kapitalistlikud maad kinni ning möödume neist? Või oli just toonases tühjuses rohkem ruumi unelmatele ning soovidele? Kuid kas need ihad olid indiviidi või riigi loodud? Kas selline ruum piiras keha või oli see just olemise vabadus? Kas nõukogude kaubamajas oli üldse ruumi sugupoolele? Plaanimajanduses ei olnud sugugi tähtis, kuidas kaupasid edukamalt müüa, määrav oli toodangu kogus. Ka kvaliteedil ja ostja vajadustel ei olnud absoluutselt mingit tähendust, sest ära osteti ka kõige kehvemad esemed. Kuna suurettevõtted olid tehniliselt väga kehval järjel, siis oli ka üsna keerukas muuta või laiendada sortimenti. Ja samas, pidevas kaubanappuses ning totalitaarses vaba eneseväljenduseta ühiskonnas polnudki tarbija soovid olulised. Siiski võtsid inimesed kohe sappa, kui midagi erilist või vajalikku müügile tuli. Kaubapuudus tegi asjad väga oluliseks.

Nõukogude Liidu suurimad kaubamajad olid Moskvas ja Leningradis. Ka Tallinna kaubamaja oli Eesti oludes suur asutus. 1960. aastal avatud D. Spraizeri ning V. Kutuzovi kavandatud majal oli suisa viis korrust, 1969. aastal töötas seal 252 müüjat (võrdluseks: Zola romaani Pariisi kaubamajas oli raamatu alul 400 müüjat) ja aastal 1987 1154 töötajat.

Nõukogude kaubamajas polnud rahulikku unelemist ega flanöörlikku ringivaatamist. Kaubamajas valitses pinev, palavikuline meeleolu. Kas täna müüakse midagi tarvilikku? Kes jõuab esimesena? Mitu tükki jõuab letile? Kas minule jätkub? Sama sage oli letargialaadne tühjus: mitte midagi ei ole osta. Nii valitses Nõukogude Liidus pidev ablas asjade iha, mida võib võrrelda ka kargokultusega.[5] Kuna nõukogude ühiskonnas oli puudus ka kõige tavalisematest olmekaupadest, siis kaotasid asjad oma esialgse funktsiooni ning toimisid suisa religioossete objektidena. Esemete omamine oli inimesele mõnikord ainus võimalus tõestada end nõukogude masendavas olmes. Mõnes mõttes haakub see ka egalitaarse uskumusega, et õnn on mõõdetav. Heaolu peaks olema justkui nähtav ja käegakatsutav, konkreetsete esemetega tõestatav.[6] Tähtis oli seega omamise fakt ise. Mida rohkem oli asju, seda tähtsamaks pidasid inimest teised ning ta ise. Nii koguti nõukogude ajal praktiliselt kõike: postmarke, õllepudeli silte, nätsupabereid, värvilisi salvrätikuid, seepe, tikutopse jne. Lisaks osteti igaks juhuks aastateks varuks näiteks sooja pesu ja suhkrut. Ka pidulikke riideid demonstreeriti sageli külalistele neid selga panemata.

Üks peamisi unistusi oli sõita välismaale või saada endale mõni välismaa asi. Kuna Nõukogude Liidust välja said sõita vaid väga vähesed inimesed, enamasti parteilased, siis oli väljaspoolne pigem fantaasia kui tegelikkus. Informatsioon levis kuulujuttude, idabloki riikide ajakirjade ja (Põhja-Eestis) ka Soome televisiooni kaudu. Veidikene said kodumaal oma asjade nälga rahuldada meremeeste pered, kes said sisseoste teha boonipoodides (boon oli üks valuuta aseaine). Ka nõukogude inimeste kirjutatud elulood tõestavad esemelise keskkonna suurt tähtsust ja kaalu. Näiteks seostab 1918. aastal sündinud mees kummalisel kombel oma sisseostud sooviga reisida: „Muretsesime ainult seda, mis kergendab majapidamistöid, ülejäänud raha eest, mis kokkuhoidlikult elades alles jääb, tutvusime sellega, kuidas elatakse mujal N Liidus. Sellest tuligi, et olime alevis esimesed, kes ostsid pesumasina, ja ühed esimesed, kellel oli televiisor. …Kaugemaid sõite raskendas see, et autokumme oli raske saada.“[7] 1931. aastal sündinud naine võtab toonased sotsiaalsed olud suisa nii kokku: „Kõige paremini elasid kaubandustöötajad. Tänu tutvustele sai oma perega normaalselt elada.“ [8]

On väga raske selgeks teha, kus kulgeb vajaduse ning soovi piir. Kas inimesed tahavad endale televiisorit või raadiot, kuna soovivad saada infot, või on tegemist pigem mugavuste ning staatusesümbolitega?

Täiesti ekslik on läänes levinud arusaam, et nõukogude inimesed olid lääne-eurooplastega võrreldes omavahel võrdsemad. Ka Nõukogude Liidus kehtisid omad hierarhiad, millest lihtsalt avalikult ei räägitud. Kõige tähtsamad olid loomulikult Kommunistliku Partei liikmed, aga ka info- või kaubahankimise mõttes strateegilisel positsioonil või välismaalastega suhtlevad inimesed nagu uksehoidjad, taksojuhid, auto-service’i mehed (kuna autod olid haruldased, kuid halvad, pidi neid sageli parandama). Ka müüja töö oli toona prestiižne. [9] Tutvuste kaudu pidi hankima ka kõige tavalisemaid asju. „Kui tagasi mõelda, siis pikk nõukogude aeg oli oma olemuselt isetegemise aeg: kui sul polnud kaubanduses tuttavaid, siis seisid sageli asjatult, vältimatutes sabades, mida sul siis ka iganes vaja polnud, ja näiteks süüa oli ju alati tarvis. Arutasin siis alailma endamisi, missugune tohutu vaimuenergia kulub mõtlemisele, kuidas ja kust leida kõige tavalisemaid asju, näiteks jalanõusid.“ [10] Nähes kusagil järjekorda, mindi kiiresti kohe sinna seisma ja alles seejärel uuriti, mida müüakse. Nõukogude kaubamajas seisid järjekorras kõik: mehed, naised, pensionärid ning lapsed. Tutvuste ja töökohast tulenevate sidemete kõrval oli järjekorras passimine ainuvõimalik viis hankida kõige tavalisemaid tarbekaupu ning väärisesemeid. Isegi kui kodus valitsesid traditsioonilised soorollid, võis siin rääkida võrdõiguslikkusest. Järjekorras või lihtsalt tühjas kaubamajas liikudes ei olnud sugupoolel mingit tähtsust. Kõigi inimeste positsioon oli ühtviisi murust madalam.

1947. aastal sündinud naine meenutab, kuidas linnas vastu tulnud tuttav rääkis talle, et müügile on tulnud impregneeritud talvejoped, mille tarvis ta kohe hoiukassast raha laenas. Ka kirjutaja laenas sobiva summa ning jooksis kiiresti poodi. „Rõõmu kui palju ja pooled naised ühtmoodi riides.“[11] Nii oli müüjatel, kes olid enamasti naised, üsna suur võimupositsioon. „Et sind võidi alandada majavalituses, postkontoris, trammis, poes, kus tahes. Vaatasin kaubamajas üht naiste käekotti. Müüja sammus ligi, tõmbas koti ropsuga mu õlalt, marssis sõna lausumata leti taha ja lennutas koti leti alla. Ta oli tumm nagu kala ega vaadanud mu poolegi. Ei olnud jõudu temaga maid jagada, nagunii kulus igast päevast mitu tundi poode mööda jooksmisele ja sabades seismisele.“[12]

1928. aastal sündinud mees resümeerib. „Tundub, et nõukogude korra ajal tajusid inimesed, mitte ainult materiaalsel tasandil, suuremat võrdsust, solidaarsust, kokkukuuluvustunnet, nagu see oli omane ning ellujäämiseks vajalik getodes või sunnitöölaagrites viibijatele.“ [13] Selline võrdsusetunne oli ehk üsna sarnane Ameerika mustanahaliste kokkukuuluvustundega, mida kirjeldab bell hooks. [14] hooks kirjutab, kuidas teatud vastupanuviisina säilisid ilma kindla kodukohata orjadel perekondlikud ja sugulussidemed, mis toimisid justkui hoopis teistsugusel kultuurilisel tasandil. Ideoloogiast hoolimata polnud ka nõukogude inimestel klassikuuluvust, inimesi liitis pigem puuduse ning alandatuse tunne.

Sellises süsteemis oli väga raske üles ehitada iseenda feminiinset või maskuliinset külge. Kuigi ajalooõpikutes defineeriti riiki rahvana, „unustati“ reaalses Nõukogude Liidus inimesed ära. Kommunismi ehitamise juures räägiti üldisest ning ühiskondlikust, mitte tavakodaniku tegelikust argisest heaolust. Üksikisikul oli justkui helge homse ehitamisel liiga väike tähtsus. Seega eeldati indiviidilt standardsust. Suisa kõlvatu oli olla teistsugune, liiga eriline. Nii oli homoseksuaalsus kuritegu ning puuetega inimeste ainsaks sobivaks keskkonnaks peeti kodu. Totalitaarse režiimiga ühiskonnas oli läänelik kaubamaja seega ka ohtlik, kuna inimeste seksuaalsus oli siin nähtaval. Palju turvalisem oli olla peidus või ühesugune, neutraalne, sootu.

Võimaliku seksuaalsusekäsitluse sellises võrdsuse ja nivelleerituse olukorras pakub prantsuse fenomenoloog Maurice Merleau-Ponty.[15] Filosoof kirjutab inimese kohast maailmas, vaadeldes ka soorolle. Tema arvates on seksuaalsus midagi üldist ja tavalist ning seega väga raskesti eristatavat. See on taustaks ka täiesti harilikele ratsionaalsetele otsustele, mitte ainult erinevatele tungidele. Seksuaalsus on kui ambivalentne õhkkond, mis käib eluga kaasas. Seksuaalsus ei ole inimese elus kõige tähtsam asi, kuid seksuaalsus on kogu aeg meisse kätketud. See levib nagu lõhn või heli. Nii kehastab seksuaalsus elu. Seksuaalsus on kui nägemine või kuulmine, mis on alati kohal – või õigemini kehas.

Merleau-Ponty järgi ei ole seksuaalsus seega ainult kehaline, vaid osa maailmapildist. Kogu eksistentsil on alati sugupoolest tulenev tähendus ning igal seksuaalsel fenomenil on eksistentsiaalne tähendus. Kehas väljendub totaalne olemine, kuna eksistents realiseerib end kehas. Ei saa öelda, et üks on algupärasem kui teine, kuna eksistents ja keha eeldavad teineteise olemasolu. Merleau-Ponty ei räägi eriti meestest ega naistest. Oleme maailmas, millest ei ole pääsu, kuna keha seob meid sellega. Maailm on puudutuste, helimaastike ning liikumise kaudu täiesti isiklik. Aistingud kujundavad maailma ja see maailm on alati „minu“ oma. Nii on Merleau-Pontyle tähtsad üksikindiviidi tajud. Seega on inimene ise oma maailma nullpunkt ja kese ajastust ja kohast hoolimata. Lohutavalt mõjub tõdemus, et atmosfäärilaadne seksuaalsus on liiga intiimne ning hõrk, et seda oleks võimalik kontrollida Orwelli Suure Vennana.

Küütlevate koletiste tagasitulek
„Pärast tormipöörisena ülekäinud suurmüügipäeva palavikulist sekeldamist lainetas rahvamass nüüd nagu virdav merepind …Paljaksröövitud, vägistatud, väsimusest poolsurnud ostjad läksid ära rahuldatud kire õndsas uimas, ent natuke häbelikena, nagu oleksid maitsnud armurõõme mõnes kahtlases hotellis.“[16] Selliseid tundeid võivad taas täheldada pärast iseseisvuse taastamist ka Eesti kodanikud. Pea igas suuremas linnas on avatud mitmeid kaubanduskeskusi ning kaubamaju, kus pidevalt korraldatakse ostjate peibutamiseks soodsate hindadega „Osturallisid“, „Hullusid päevasid“ jms.

Kas saab öelda, et tarbimisühiskonna taastulemisega teisenesid ka soorollid šoppamises? Võib ehk tõesti nentida, et uued kaubanduskeskused on mõeldud enamasti naistele. Naistele mõeldud kaupade valik on märkimisväärselt suurem kui meeste oma ning seetõttu ka ruumilises mõttes laiem. Kaupade paigutuses järgitakse Eestiski tihti välismaalt üle võetud stereotüüpe. Meeste osakond paikneb sageli paremas kohas kui naiste oma, näiteks korrus allpool või uksele lähemal, kuna arvatakse, et naised viitsivad ning tahavad õige kaubani jõudmiseks teha suuremaid pingutusi. Patriarhaalsete stereotüüpide kinnistamist toetavad ka lasteosakonnad. Siin müüakse asju valdavalt soo järgi jaotatuna. Värvidestki domineerivad sinised-mustad asjad poistele ja roosad-punased tüdrukutele. Mitte nii selgelt määratletud kollaseid või rohelisi esemeid on kummastavalt vähe.

Sellest kõigest hoolimata on naiste leegionile aina rohkem lisandumas šopinguhuvilisi mehi. Ilmselt on suuresti põhjuseks kaubamajade teisenemine multifunktsionaalseks vabaaja-asutuseks: pidevalt lisandub nišitooteid, aina rohkem pakutakse erinäolisi söögikohti, laste mängunurki, kasiinosid, moe-show’sid, kunstinäitusi, auhinnaloosimisi.

Nagu esimeste kaubamajade juures on nüüdki väga tähtsal kohal sisearhitektuuri elamuslikkus. Kujundus pakub ühtaegu idamaiste basaaride kihavust ning dekoratiivsete rokokoolossikeste intiimsust. Ruum veetleb iharalt ostjaid üllatavate vaadete, säravate vitriinide, edevate valgustite, läikivate metallpindade ning sissepiilumist lubavate klaasseintega. Pakutava helge Barbie-maailma nipp on fantaasias, mis sunnib arvama, et kindlustunne sõltub asjade ning teenuste olemasolust. Barbie’s kõneleb kaasaja kultuuri võrgutav tarbijalikkus. Barbie’ jõud peitub selles, et ta on ühtaegu võrgutatav ja võrgutaja, nii tõotus kui ka nauding. [17] Samas võib nõustuda Susan Buck-Morssiga, et mood ja seega ka šoppamine sisaldab igavest tagasitulekut. Mood eeldab unustamist, see on nagu Lethe jõe vood – vett joonud inimesed unustavad kõik endise. [18] Nagu 19. sajandi kaubamajadeski on uutes keskustes palju imaginaarsust ning teatrietendusega sarnast. Naine liigub seal ühtaegu nii kergemeelse kulutaja kui asjaliku perenaisena. Perede tavalist tööjaotust silmas pidades võib ehk veidi seksistlikult oletada, et uutes supermarketites on mees vahest rohkemgi uneleja rollis. Samas näib, et arhitektuur ning sisekujundus püüab pigem segada konkreetseid ning asjalikke valikuid, suunates inimvood kirglikule kaubajahile. Nii on näiteks toidupoes kõige vajalikumad produktid nagu piimatooted ning leivad paigutatud maiustuste, küpsetiste ning konservide taha. Samuti püütakse kaubanduspindadel aina sagedamini mõjutada inimesi aega raiskama leebe taustamuusika abiga. Paljuski on tegemist simulaakrumitega, kus kujundite maailm on irdunud vajadusest ning otstarbest. „Õieti polegi see enam reaalsus, sest teda ei ümbritse enam vähimgi imaginaarsus. See on hüperreaalsus, mille loob kombineeritavate mudelite kiirgav süntees atmosfäärita keskkonnas. …Küsimus on reaalsuse asendamises reaalsuse märkidega, seega siis mistahes reaalse protsessi väljatõrjumises tema operatoorse teisiku poolt, metastabiilse, programmeeritud, laitmatu tähistusmasina poolt, mis pakub kõiki reaalsuse märke ja lühistab neid.“ [19]

Uudne sädelev õhkkond veetleb kõiki, hoolimata soost ja sättumusest. Nõukogude võimuorganite poolt hoolega valvatud tühjuse asemel pakutakse tänapäeval liberaalselt vabadust valida. Kuigi iga ostja, naine või mees, ei ole enam Teine kaupluses, vaid pigem Esimene – otsustaja, soovija, suunaja, ei ole midagi muutunud poliitika jõujoontes. Ühiskondlikud püüdlused sublimeeritakse lihtsalt ostmise-vaatamise rituaalideks. Kuigi tänapäeva ühiskonda kriitiliselt vaadelnud filosoof Zygmunt Bauman kirjutab Sigmund Freudile tuginedes, et õnn tähendab vabadust – vabadust tegutseda impulsi ajel, järgida oma instinkte ja soove[20], leiab ta teisal, et valiku tegemine ning enda väljendamisvõimaluse olemasolu on näiline – see on vabadus, mis eeldab ressursse.[21] Nõukogude aja Suure Venna hirmutava kujuta, normideta ning erilist sättumust mitte pahaks panev meelas, kuid tegelikult väga selge müügistrateegiaga kaubanduskeskus loob flanöörile labürindi, millega Minotauros ei pruugi rahul olla, kuid muud valikut lihtsalt ei ole.

   (↵ returns to text)

  1. A. Kortelainen, Albert Edelfeltin fantasmagoria: nainen, „Japani“, tavaratalo. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2002.
  2. É. Zola, Daamide õnn. Tallinn: Eesti Raamat, 1970.
  3. T.-K. Lehtonen, Rahan vallassa. Ostoksilla käyminen ja markkinatalouden arki. Helsinki: Tutkijaliitto, 1999.
  4. E. Wilson, The Invisible Flâneur. – Sophie Watson & Kathrine Gibson (toim), Postmodern Cities and Spaces. Oxford & Cambridge: Blackwell, 1995, lk 59-79.
  5. Mitmepalgeline religioosne liikumine, kus kohalikud müstifitseerivad laevade või lennukitega saabuvaid koloniaalkaupu. Seda tüüpi kultus oli levinud peamiselt Uus-Guineas ja Melaneesia saartel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel, iseloomulik oli uue õnnistatud aja (mida tõendasid “üleloomulike jõudude” saadetud kaubapakid) ning materiaalse heaolu ootus. II maailmasõjas nähtu eeskujul ehitati mitmel pool asjade mudeleid, näiteks puidust lennukeid, bambusantennidega varustatud lennuväljade imitatsioone, et meelitada jumalalaadseid külalisi oma sõidukitega uuesti külakosti tooma. (Paralleeli annab tõmmata nõukogude disainiga: näiteks 1970. aastatel püüti lääne ajakirjades või teleris nähtud plastist pop-stiilis esemeid jäljendada tekstiilist, vineerist jms vormides) Amazonase indiaanlased on kassettmaki puitkoopiat tarvitanud vaimudega ühendusseastumiseks. Kultusele on iseloomulik ka välismaistele esemetele väe omistamine ning nende kasutamine riitustel. Selliseid uskumusi on seostatud kristlike misjonäride õpetusest pärit maailmalõpumeeleolude ning lunastuse lootusega.
  6. J. Baudrillard, The Consumer Society. Myths & Structures. London: Sage Publications, 1998, lk 51. Juba Platongi võrdles silma päikesega, mis paistes toob asjad valgusesse ehk teisiti öeldes “Keerulistest asjadest saadakse aru vaadates, mitte nende üle mõeldes.” Platon, Valtio. Helskinki: Otava, 1999, lk 241.
  7. Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti ENSV-s. (Koostanud Rutt Hindrikus.) Tallinn: Tänapäev, 2003, lk 71.
  8. Ibid., lk 62 Vt ka lk 173, 174, 289.
  9. Võtmepositsioonidel töötanud inimeste eelistest ehk klassidest klassideta ühiskonnas on kirjutanud näiteks arhitektuuriuurija Epp Lankots, kirjeldades kuidas sõja järel, mil Eesti NSV-s kinnistus privilegeeritud seltskond, kujunes ühtlasi diferentseeritud eluasemepoliitika. Vt. E. Lankots, Klassid klassideta ühiskonnas. Elitaarne ruumimudel ENSV-s ja nomeklatuursed korterelamud Tallinnas 1945-1955. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2, Tallinn 2004, lk 11-37
  10. Eesti rahva elulood, lk 289.
  11. Ibid., lk 320.
  12. Ibid., lk 288.
  13. Ibid., lk 174.
  14. b. hooks, Yearning. Race, Gender and Cultural Politics. Boston: South End Press, 1990.
  15. M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception. London and New York: Routledge, 2003.
  16. É. Zola, Daamide õnn, lk 401.
  17. M. F. Rogers, Barbie Cuture. London: Sage Publications, 1999, lk 153.
  18. S. Buck-Morss,. The Dialectics of Seeing: Walter Benjamin and the Arcades Project. Cambridge: MIT Press, 1989, lk 98. Vt ka Kortelainen, Albert Edelfeltin fantasmagoria.
  19. J. Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst, 1999, lk 9.
  20. Z. Bauman,The Individualized Society. Cambridge: Polity Press, 2001, lk 41.
  21. Z. Bauman, Freedom. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1988, lk 2.