uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Kalle Komissarov. Kõvaks keedetud arhitektuur

valmistada identiteeti? Kindlasti läheb vaja ettekujutust sotsiaalsest ja kultuurilisest eripärast ja pehmetest väärtustest nende ümber, peoga lisada veel ajaloolist ja rahvuslikku kuuluvust. Maitse asi muidugi. Kuidas saab aga kõvaks keedetud arhitektuur sekkuda sellesse ebamäärasesse maailma? Või Ehituskunst?

Väidan, et teisiti kui ruumi ja ruumi identiteedi kaudu see ei õnnestu. Inimesed elavad aga enamjaolt linnades ja nagu ÜRO aruandes hiljuti hoiatati, näitab see trend jätkuvalt kasvu. (2007. aastal ületab linnaelanike arv maaelanike arvu. Maailma elanikkond suureneb pea ainult linnade kasvu arvel, kusjuures maapiirkondade elanike arv jääb 30 aasta perspektiivis samaks.) Nii julgen piiritleda inimkonnale edaspidi identiteeti loova ruumi linnaruumiks. Keerame tule teravaks ning võtame appi neli mõistet, mis aitavad meil ruumikogemuse suupärasemaks tükeldada. Mõisteteks on linnade territorialiseerumine, terrain vague, megavormid ja maastikuline urbanism. Nendele toetudes esitan hüpoteesi, milles linnade identiteedi muutmiseks saab kasutada megavorme, kuid kuna linn on territorialiseerumas, sobivad selleks kõige paremini suured maastikuvormid.

Lõpuks serveerin kaks kohaspetsiifilist näidet, mis selgitavad hüpoteesi ja on prototüübiks. Need kohad on Lasnamäe paemurd ja Pääsküla prügimägi. Vastandlikud identiteedilt, kuid terviklikud oma kontekstis. Taskumaailmad ja mikrokosmosed.

Linnade territorialiseerumine
20. sajandi alguses loeti maailmas kokku 60 miljonilinna, sajandi lõpuks küündis see arv viiesajani. Mis on metropol viiekümne aasta pärast? See on tohutult suur territoorium. Linn pole ammu enam valgustusajastu konkreetne kehand, see on muutunud territooriumiks, mis ühendab endas vastandlikke keskkondi. Linnastunud piirkonnad on lõputud ja piirideta, täis tihedamaid ja hõredamaid kohti.

20. sajandi lõpp märgib arhitektuuri ja urbanismi diskursuses nihet suurema mastaabi poole, territooriumiks: valglinnastuvaks, fragmenteeritud linnaks ning suurteks linnastuteks (Hollandis Randstadt, Saksamaal Ruhri piirkond, Belgias Flaami teemant, Hiinas Pärlijõe delta ning paljud teised).

Igasugusest ehitatud, kasutatud ja arendatud territooriumist mõtlemine rikastab arhitektuuri ja urbanismi diskursust. Terra, mille inimesed seda kasutades märgistavad, muutub inimeste sekkumise tõttu territooriumiks.

Milline on see territoorium? Koolhaasi kümne aasta tagune „urbanismi kui territooriumi potentsiaali ja arhitektuuri kui selle tarbija” kontseptsioon[1] ning sellest lähtuv eesti oma „Üle majade” raamat[2] käsitleb ennekõike maapealseid struktuure. Sellesse teemade ritta lisaksin Stan Alleni pinna ja välja eeldused (field conditions), mis viitab horisontaalsele maapinnale[3], ning Raoul Buncshoteni linnade arengueeldused (proto-urban conditions), mis läheb otsapidi isegi maa sisse[4]. Seal jäävad linna arengut tegelikult mõjutavad kihid – urbanistliku keskkonna tektoonilised jõud – tihti silma eest täiesti peidetuks. Ja maapealne arhitektuurne kosmeetika ei mõjuta enam niivõrd – see tundub nii teisejärguline. Hoonete ekspluatatsiooniiga väheneb pidevalt. Mõnel pool on jõutud selleni, et koos hoone projektiga nõutakse ka juba lammutusjooniseid ja lammutusprahi ladustamise koha äramärkimist. Järjest kiirema tempoga muutuste taga on võrgustumise ning mobiilsuse jätkuv kasv.

Selle asemel et saada innustust tekkinud situatsioonist ja sekkuda vestlusesse uutmoodi ruumilise sõnavaraga, on arhitektuur jäänud kõrvaltvaataja rolli. Sekkumise asemel eelistatakse „analüüse” ja „vaatenurki”, jäädakse rahule dünaamiliste muutuste „kaardistamise” ja „vaatlemisega”.

Arvan siiski, et territorialiseeruv linn tekitab piisavalt ärritusi, mis võiksid areneda arhitektuurseteks kontseptsioonideks. Nii saaksid arhitektid päris kindlasti sekkuda linnaruumi ülesehitusse. Tingivas kõneviisis seepärast, et nii Tallinnas kui ka mujal postsotsialistlike riikide linnades tehakse suuremad otsused arhitekte ja planeerijaid kaasamata. Juhul muidugi, kui pole ühte arhitektist poliitikut käepärast.

Territorialiseerumises pole muidugi midagi uut. „Vaadake USAd ja te näete Euroopat kümne aasta pärast,” on öelnud Edward Soja oma loengus – ja kõik neelatavad hirmunult.

Terrain vague – prantsuse keelest pärit mõiste tähistamaks tühermaad. Tühi maa, mis pole alati isegi füüsiliselt tühi, on kasutamata resurss linna sees. Terrain vague’i mõiste sisaldab endas nii millegi puudumist kui ka võimalusi, avatust uueks. Et tühermaade potentsiaali täielikult mõista, tuleb mõista ka teist külge – selle püüdu iseseisvuda.[5]

„Need kohad eksisteerivad väljaspool linna efektiivset vooluringi ja tootvaid struktuure. Majanduslikust vaatepunktist ei ole tööstusalad, raudteede ümbrus, sadamad, ebaturvalised elamurajoonid ja muidu kõlbmatud kohad linna aktiivne osa. Marginaalsetele tühjuse saartele ei pöörata tähelepanu – see on asustamata, ebaturvaline ja mitteproduktiivne kant.”[6]

Ühiskondlik-majanduslik muutumine lokaalsest põllumajanduslikust ja tööstuslikust globaalse teeninduse keskseks on jätnud suure jälje linnade struktuuri. Tühermaad annavad sellest tunnistust, on justkui paratamatud kõrvalproduktid, põlatud sohilapsed. Viimane suur maailmamajanduse muutus töötlevalt tootmiselt teeninduse-keskseks on linnadesse kaasa toonud tühjad tööstusalad, paljudel juhtudel ka tühjad elamualad, järjest rohkem maad tarbivad ära teed. Näiteks Ida-Saksamaal oli 2003. aastal endistes linnakeskustes umbkaudu kaks miljonit tühjaks jäänud korterit. Samal ajal kui keskused tõmbuvad kokku, ehitatakse kogu A4 kiirteede võrgule lisarada, dubleerides selle läbilaskevõime endise Lääne-Saksamaa tasemele. Eesti asustuse struktuur ei ole nii suuri muutusi üle elanud, küll aga tuleks osutada tähelepanu ka meie terrain vague’ile, tõsta teadlikkust muutunud ruumiliste tingimuste kultuurilise mõju osas linnadele. Ja identiteedile.

Tühermaa on teisest küljest piiramatute võimaluste maa, nagu söötis põld. Õnn oleks meie õuel, kui see nähtus oleks kuidagi lokaliseeritav. Tühermaa aga aina laieneb ja see on kurb tõsiasi. See jätkub kiirenevas tempos, sest linnaruumi tükeldavad jõud ei kahane sugugi, vaid vajavad pidevalt uut lisamaad. Tööstuse väljakolimine linnakeskustest ning inimeste mobiilsuse kasv, mis Eestis tähendab lausautostumist, on selle trendi ühed põhilised käivitajad. Tühjade alade ja magistraalteede võrgu ümbruskonnast täiesti erinev mastaap kaotab kuuluvustunde ja ühisosa. Linn eemaldub elanikule ja jalakäijale suunatud kogemusest. Ruumi katkestus väljendub selles, et inimesed ei samastu selle keskkonnaga, see ei vasta nende ideaalkujutlustele.
Otseselt polegi nendel tühjadel kruntidel midagi viga. Las olla söötis ja küll tuleb aeg, kui need täis ehitatakse. Nagunii ehitatakse. Küsimus on selles, kas nende iseloom seejuures muutub. Või oleme retroaktiivsed, st pöörame nõrkused tugevusteks?[7 ]Äkki see on hoopis uutmoodi linnakogemuse alge, järgmine arenguaste pärast postindustriaalset linna? Ruumi püüd iseseisvuda, allumatus kontrollile? Muuseas, vanu karjääre püütakse Kesk-Euroopas täisehitamise eest isegi kaitsta.

Koos linnadega kasvavad ka terrain vague’id. See juhtub kohe, kui avaliku ruumiga ei tegeleta. Tühermaa saab ise linnaks. See nakatab lõpuks kogu linna avaliku ruumi, keskuse ja perifeeria piir ähmastub. Räägitakse, et Milano ja Thessaloníki pidavat olema juba üleni üks suur terrain vague. Huvitav, kas seal on sama tunne mis Jõhvis?

Megavorm

„Megavorm on teatav horisontaalne linnamuster, millel on vormi kujundavat potentsiaali ning mis võib mõjutada pinnavormide muutumist suurlinna maastikus.” [8]
Megavormid on tehisobjektid, kuid võivad olla ka tehislikud pinnavormid. Mõistet tuleks käsitleda eraldi 1960-ndatel vermitud megastruktuuri mõistest (näiteks Pompidou keskus). Ja megavorm ei pea olema taevast kukkunud kolakas, see võib olla näiteks identiteeti loov kontekstuaalne objekt (nagu Yokohama sadama terminal, Tallinna Linnahall või Kenzo Tange 1960. a Tokyo lahe projekt). Euroopa akadeemiliste ringkondade kasvav huvi selle mõiste vastu on seotud ka nn uusmonumentaalsuse kontseptsiooniga. (Mitte segi ajada neotraditsionalistliku uusurbanismiga (New Urbanism).)

Väga suuri programme (nagu Skoone bastioni juurde plaanitav taanlaste tivoli) võib ette kujutada megavormidena, elementidena, mis oma suuruselt, sisult ja suunalt on võimelised modelleerima maastikku ja andma sellele suunitluse ning identiteedi. Tivoli puhul näiteks Põhja puiestee tunnel, bastion kui üks suur hoone, Kalasadama uus kuju jm.

„Tänapäeva megavormid hägustavad mitmel viisil tavapärast maastiku ja arhitektuuri eristamist. Kanalid, raudtee ülesõidud, kiirteed, tammid ja teised tehislikud maastikuobjektid saavad maamärkideks. Linna ainiti liikuvale ja voolavale loomusele annab vormi infrastruktuur.” [9]

Maastikuline urbanism
Linnade plahvatusliku kasvu tõttu saavad neist territooriumid – nad kaotavad oma kuju. Samamoodi kasvab ka nende komplekssus. Linnade ehitamisega peaks tegelema kompleksne distsipliin, mis hõlmaks kogu ruumilise terviku.

„Mõistet saab selgitada Katalaani pealinna Barcelona varal, kus 1980. – 1990. aastatel korrastati avalikku ruumi pelgalt linnasüdames. Tänases Barcelonas mõtestatakse ümber lennujaama, logistilisi keskusi, sadamapiirkonda, jõe ümbrust ning veepuhastusseadmeid, kusjuures rohkem on tegemist suuremõõtmelise infrastruktuuri kui üksikute hoonete või väljakutega.”[10]
Majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse keskkonna pideva kiire muutumisega on hakanud levima mõte, et jäigalt oma ala professionaalid peaksid laiendama oma oskusi ka laiuti. Neid tendentse sisaldabki järjekordne sõnahübriid „maastikuline urbanism”, kus linnal kui maastikul (cityscape) on keskne tähendus. Seda kokkupõrget tähistasid Chicago 1997. aasta samanimeline sümpoosion ja näitus, millele on lisandunud Actari ja AA kirjastuste väljaandeid. Londoni Arhitektuuri Assotsiatsiooni koolis (AA) on ka landscape urbanismi kursus. Selle lähtekohaks on maastikuarhitektuuri traditsiooniliste tehnikate ja mudelite rakendamine linnaplaneerimises – „tehisökoloogia eri mastaapides”.[11]

Näidete analüüs
Artikli algul esitasin hüpoteesi, et linnade identiteeti saab muuta megavormidega, kuid kuna linn on territorialiseerumas, sobivad selleks kõige paremini suured maastikuvormid.

Seon hüpoteesi kohaga – kuidas see Eestis toimiks? Võtame Lasnamäe paemurru ja Pääsküla prügimäe, mis paiknevad teine teisel pool Tallinna linna, üks on negatiivne/kaevuv, teine positiivne/kuhjuv pinnavorm. Üks on tekkinud materjali äravedamisest, teine kuhjamisest. Mõlemad on tänaseks oma algse otstarbe minetanud, kuid on piisavalt suured ja võimsad, et omada identiteeti.

Kuidas siin valitud mõisteid rakendada?
Paemurd pole otseselt negatiivse alatooniga koht. Paemurrus on oma ökosüsteem järve, taimestiku ja linnustikuga, mis teeb selle looduslikuks kohaks. Murd on kõigile avatud, see toimib sealsete elamurajoonide avaliku ruumina, kus on ruumi autopesemisest mägironimiseni. Paemurru kasutus muutub hooajaliselt ning see pole kunagi päris tühi. Lisaks veel lähedus kesklinnale ja suurtele elamurajoonidele, hea juurdepääs, ühistranspordi peatused selle äärtes – seega linnaehituslikust vaatepunktist suur potentsiaal.

Süvend on ajapikku väiksemaks jäänud, sest seda täideti Laagna tee kanali tegemiseks lõhatud materjaliga. Laagna tee kanal pole muidugi põrmugi vähem megavorm kui paemurd, see on ilmselt suurim Tallinnasse rajatud üksikobjekt. Algselt oli kanaleid planeeritud isegi kaks: klinti raiutud teed pidid jääma Lasnamäe põhja- ja lõunaküljele.[12]
Paemurd on terrain vague per se, minu lapsepõlve ekspeditsioonide kuumaastik. Demokraatlik, isegi kollektiivne ruum, mis ei sarnane põrmugi Kadrioru buržuaaliku avaliku ruumiga teisel pool kanalit. 1990. aastate lõpul vihjati võimalikule arendustegevusele, sinna pidanuks tulema vabaaja veetmise koht sportimisvõimalusega. Tegelikult võiks lihtsalt pileteid müüma hakata, kõik muu on seal iseenesest olemas.

Pääsküla prügimägi on seevastu keskkonnareostus ning seda kaetakse pinnasekihiga. Aktiivsest kasutusest väljas mäe tähendus hakkab samuti muutuma ning pakutakse välja selle kasutusvõimalusi: ilmselt jälle vabaaja veetmise koht sportimisvõimalusega. Kajakad on igatahes juba kadunud. Prügimäe füüsiline kohalolu väikeelamurajoonis on muljetavaldav: metsa tagant paistab see ähvardava hiidlainena. Tõeline megavorm ilmetute eramute vahel. Samas teevad elanikud ilmselt kõik, et kustutada mägi oma teadvusest.

Kokkuvõte
Nõnda võime tinglikult tõdeda, et maastikuvormil kui fragmentaarse urbanismi alusel on suurem mõju kui eraldi seisval estetiseeritud objektil.[13]

Mõlemad megavormid on tehislikud ja samas ka osa maastikust. Nad seisavad muust linnast lahus, nakatades lähikonda oma määramatusega. Keegi ju ei unista, et tühermaad jääksid sinna igavesti, kuid neis on ka potentsiaali. Tühermaa ei ole väikekodanliku avaliku ruumi idee kandja. Vastupidi, see on ilma omanikuta kollektiivne ruum. Paemurru ja prügimäe juures on tähtis nende arhitektuurse kujundi ja vormi selgus; megavorm peab olema meeldejääva kujuga. Selgete kujundite otsimine linnast on muidugi väga kontseptuaalne tegevus ning võib jääda pelgaks kompositsiooniks. Kõik Tallinna külastavad Euroopa arhitektuuriüliõpilased tõmbavad esimesena telje Linnahallist Viru hotellini ja sinna see asi enamasti jääbki. Tallinnast leiabki hõlpsalt veel hüpoteesi toetavaid kohti, olgu siis Toompea platoo või Admiraliteedi bassein.
Küsimus on pigem, kas maastikuvormidel on hästi lokaalne, kohaspetsiifiline mõju või suudavad need kanda ka laiemaid, näiteks ülelinnalisi või kultuuriväärtusi.

Euroopa demokraatlikul linnaruumil on tugev eripära ja see erineb tänaseni radikaalselt näiteks Hiina omast. Mis roll on aga lokaalsel eripäral globaalses multimaailmas? 2000. aasta Euroopa kultuuripealinna Brüsseli organisaator kultuurifilosoof Eric Corijn on väitnud, et euroopalikkust saab luua ainult urbaansuse kaudu. Ka Tallinn soovib kandideerida 2012. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. Mida me külalistele pakume?
Kas lahjat suppi või hoopis ruumielamusi?

[[7]] Retroaktiivsuse mõiste pärineb Rem Koolhaasilt, vt Rem Koolhaas, Delirios New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan. Rotterdam: 010 Publishers, 1994 (Oxford University Press, 1980).[[7]]

C.Waldheim, Lanscape as Urbanism. – James Corner (toim), Recovering Landscape. Essays in Contemporary Landscape Architecture. New York: Princeton Architectural Press, 1999.[[10]]

   (↵ returns to text)

  1. Vt näit Koolhaas, Rem, S, M, L, XL. New York: The Monacelli Press, 1995.
  2. Alver, Andres, Kaasik, Veljo, Trummal, Tiit, Üle majade. Over the Buildings and Beyond. Tallinn: Alver Trummal Arhitektid, 1999.
  3. Vt Stan Allen, Points + Lines. Diagrams & Prjects for the City. New York: Princeton Architectural Press, 1999.
  4. Vt Paoul Bunschoten, Urban Flotsam. Rotterdam: 010 Publishers, 2001.
  5. Jean-Francois Cheverier, Terrain Vague or territorial intimacy. Videoloeng Berlage Instituudis, 1999.
  6. Ignasi de Sola-Morales Rubio, Terrain Vague. – Cynthia Davidson (toim), Anyplace. Cambridge, Mass.: The MIT Press, 1997.
  7. valmistada identiteeti? Kindlasti läheb vaja ettekujutust sotsiaalsest ja kultuurilisest eripärast ja pehmetest väärtustest nende ümber, peoga lisada veel ajaloolist ja rahvuslikku kuuluvust. Maitse asi muidugi. Kuidas saab aga kõvaks keedetud arhitektuur sekkuda sellesse ebamäärasesse maailma? Või Ehituskunst?

    Väidan, et teisiti kui ruumi ja ruumi identiteedi kaudu see ei õnnestu. Inimesed elavad aga enamjaolt linnades ja nagu ÜRO aruandes hiljuti hoiatati, näitab see trend jätkuvalt kasvu. (2007. aastal ületab linnaelanike arv maaelanike arvu. Maailma elanikkond suureneb pea ainult linnade kasvu arvel, kusjuures maapiirkondade elanike arv jääb 30 aasta perspektiivis samaks.) Nii julgen piiritleda inimkonnale edaspidi identiteeti loova ruumi linnaruumiks. Keerame tule teravaks ning võtame appi neli mõistet, mis aitavad meil ruumikogemuse suupärasemaks tükeldada. Mõisteteks on linnade territorialiseerumine, terrain vague, megavormid ja maastikuline urbanism. Nendele toetudes esitan hüpoteesi, milles linnade identiteedi muutmiseks saab kasutada megavorme, kuid kuna linn on territorialiseerumas, sobivad selleks kõige paremini suured maastikuvormid.

    Lõpuks serveerin kaks kohaspetsiifilist näidet, mis selgitavad hüpoteesi ja on prototüübiks. Need kohad on Lasnamäe paemurd ja Pääsküla prügimägi. Vastandlikud identiteedilt, kuid terviklikud oma kontekstis. Taskumaailmad ja mikrokosmosed.

    Linnade territorialiseerumine
    20. sajandi alguses loeti maailmas kokku 60 miljonilinna, sajandi lõpuks küündis see arv viiesajani. Mis on metropol viiekümne aasta pärast? See on tohutult suur territoorium. Linn pole ammu enam valgustusajastu konkreetne kehand, see on muutunud territooriumiks, mis ühendab endas vastandlikke keskkondi. Linnastunud piirkonnad on lõputud ja piirideta, täis tihedamaid ja hõredamaid kohti.

    20. sajandi lõpp märgib arhitektuuri ja urbanismi diskursuses nihet suurema mastaabi poole, territooriumiks: valglinnastuvaks, fragmenteeritud linnaks ning suurteks linnastuteks (Hollandis Randstadt, Saksamaal Ruhri piirkond, Belgias Flaami teemant, Hiinas Pärlijõe delta ning paljud teised).

    Igasugusest ehitatud, kasutatud ja arendatud territooriumist mõtlemine rikastab arhitektuuri ja urbanismi diskursust. Terra, mille inimesed seda kasutades märgistavad, muutub inimeste sekkumise tõttu territooriumiks.

    Milline on see territoorium? Koolhaasi kümne aasta tagune „urbanismi kui territooriumi potentsiaali ja arhitektuuri kui selle tarbija” kontseptsioon[1] ning sellest lähtuv eesti oma „Üle majade” raamat[2] käsitleb ennekõike maapealseid struktuure. Sellesse teemade ritta lisaksin Stan Alleni pinna ja välja eeldused (field conditions), mis viitab horisontaalsele maapinnale[3], ning Raoul Buncshoteni linnade arengueeldused (proto-urban conditions), mis läheb otsapidi isegi maa sisse[4]. Seal jäävad linna arengut tegelikult mõjutavad kihid – urbanistliku keskkonna tektoonilised jõud – tihti silma eest täiesti peidetuks. Ja maapealne arhitektuurne kosmeetika ei mõjuta enam niivõrd – see tundub nii teisejärguline. Hoonete ekspluatatsiooniiga väheneb pidevalt. Mõnel pool on jõutud selleni, et koos hoone projektiga nõutakse ka juba lammutusjooniseid ja lammutusprahi ladustamise koha äramärkimist. Järjest kiirema tempoga muutuste taga on võrgustumise ning mobiilsuse jätkuv kasv.

    Selle asemel et saada innustust tekkinud situatsioonist ja sekkuda vestlusesse uutmoodi ruumilise sõnavaraga, on arhitektuur jäänud kõrvaltvaataja rolli. Sekkumise asemel eelistatakse „analüüse” ja „vaatenurki”, jäädakse rahule dünaamiliste muutuste „kaardistamise” ja „vaatlemisega”.

    Arvan siiski, et territorialiseeruv linn tekitab piisavalt ärritusi, mis võiksid areneda arhitektuurseteks kontseptsioonideks. Nii saaksid arhitektid päris kindlasti sekkuda linnaruumi ülesehitusse. Tingivas kõneviisis seepärast, et nii Tallinnas kui ka mujal postsotsialistlike riikide linnades tehakse suuremad otsused arhitekte ja planeerijaid kaasamata. Juhul muidugi, kui pole ühte arhitektist poliitikut käepärast.

    Territorialiseerumises pole muidugi midagi uut. „Vaadake USAd ja te näete Euroopat kümne aasta pärast,” on öelnud Edward Soja oma loengus – ja kõik neelatavad hirmunult.

    Terrain vague – prantsuse keelest pärit mõiste tähistamaks tühermaad. Tühi maa, mis pole alati isegi füüsiliselt tühi, on kasutamata resurss linna sees. Terrain vague’i mõiste sisaldab endas nii millegi puudumist kui ka võimalusi, avatust uueks. Et tühermaade potentsiaali täielikult mõista, tuleb mõista ka teist külge – selle püüdu iseseisvuda.[5]

    „Need kohad eksisteerivad väljaspool linna efektiivset vooluringi ja tootvaid struktuure. Majanduslikust vaatepunktist ei ole tööstusalad, raudteede ümbrus, sadamad, ebaturvalised elamurajoonid ja muidu kõlbmatud kohad linna aktiivne osa. Marginaalsetele tühjuse saartele ei pöörata tähelepanu – see on asustamata, ebaturvaline ja mitteproduktiivne kant.”[6]

    Ühiskondlik-majanduslik muutumine lokaalsest põllumajanduslikust ja tööstuslikust globaalse teeninduse keskseks on jätnud suure jälje linnade struktuuri. Tühermaad annavad sellest tunnistust, on justkui paratamatud kõrvalproduktid, põlatud sohilapsed. Viimane suur maailmamajanduse muutus töötlevalt tootmiselt teeninduse-keskseks on linnadesse kaasa toonud tühjad tööstusalad, paljudel juhtudel ka tühjad elamualad, järjest rohkem maad tarbivad ära teed. Näiteks Ida-Saksamaal oli 2003. aastal endistes linnakeskustes umbkaudu kaks miljonit tühjaks jäänud korterit. Samal ajal kui keskused tõmbuvad kokku, ehitatakse kogu A4 kiirteede võrgule lisarada, dubleerides selle läbilaskevõime endise Lääne-Saksamaa tasemele. Eesti asustuse struktuur ei ole nii suuri muutusi üle elanud, küll aga tuleks osutada tähelepanu ka meie terrain vague’ile, tõsta teadlikkust muutunud ruumiliste tingimuste kultuurilise mõju osas linnadele. Ja identiteedile.

    Tühermaa on teisest küljest piiramatute võimaluste maa, nagu söötis põld. Õnn oleks meie õuel, kui see nähtus oleks kuidagi lokaliseeritav. Tühermaa aga aina laieneb ja see on kurb tõsiasi. See jätkub kiirenevas tempos, sest linnaruumi tükeldavad jõud ei kahane sugugi, vaid vajavad pidevalt uut lisamaad. Tööstuse väljakolimine linnakeskustest ning inimeste mobiilsuse kasv, mis Eestis tähendab lausautostumist, on selle trendi ühed põhilised käivitajad. Tühjade alade ja magistraalteede võrgu ümbruskonnast täiesti erinev mastaap kaotab kuuluvustunde ja ühisosa. Linn eemaldub elanikule ja jalakäijale suunatud kogemusest. Ruumi katkestus väljendub selles, et inimesed ei samastu selle keskkonnaga, see ei vasta nende ideaalkujutlustele.
    Otseselt polegi nendel tühjadel kruntidel midagi viga. Las olla söötis ja küll tuleb aeg, kui need täis ehitatakse. Nagunii ehitatakse. Küsimus on selles, kas nende iseloom seejuures muutub. Või oleme retroaktiivsed, st pöörame nõrkused tugevusteks?{{7 }}Äkki see on hoopis uutmoodi linnakogemuse alge, järgmine arenguaste pärast postindustriaalset linna? Ruumi püüd iseseisvuda, allumatus kontrollile? Muuseas, vanu karjääre püütakse Kesk-Euroopas täisehitamise eest isegi kaitsta.

    Koos linnadega kasvavad ka terrain vague’id. See juhtub kohe, kui avaliku ruumiga ei tegeleta. Tühermaa saab ise linnaks. See nakatab lõpuks kogu linna avaliku ruumi, keskuse ja perifeeria piir ähmastub. Räägitakse, et Milano ja Thessaloníki pidavat olema juba üleni üks suur terrain vague. Huvitav, kas seal on sama tunne mis Jõhvis?

    Megavorm

    „Megavorm on teatav horisontaalne linnamuster, millel on vormi kujundavat potentsiaali ning mis võib mõjutada pinnavormide muutumist suurlinna maastikus.” {{8}}
    Megavormid on tehisobjektid, kuid võivad olla ka tehislikud pinnavormid. Mõistet tuleks käsitleda eraldi 1960-ndatel vermitud megastruktuuri mõistest (näiteks Pompidou keskus). Ja megavorm ei pea olema taevast kukkunud kolakas, see võib olla näiteks identiteeti loov kontekstuaalne objekt (nagu Yokohama sadama terminal, Tallinna Linnahall või Kenzo Tange 1960. a Tokyo lahe projekt). Euroopa akadeemiliste ringkondade kasvav huvi selle mõiste vastu on seotud ka nn uusmonumentaalsuse kontseptsiooniga. (Mitte segi ajada neotraditsionalistliku uusurbanismiga (New Urbanism).)

    Väga suuri programme (nagu Skoone bastioni juurde plaanitav taanlaste tivoli) võib ette kujutada megavormidena, elementidena, mis oma suuruselt, sisult ja suunalt on võimelised modelleerima maastikku ja andma sellele suunitluse ning identiteedi. Tivoli puhul näiteks Põhja puiestee tunnel, bastion kui üks suur hoone, Kalasadama uus kuju jm.

    „Tänapäeva megavormid hägustavad mitmel viisil tavapärast maastiku ja arhitektuuri eristamist. Kanalid, raudtee ülesõidud, kiirteed, tammid ja teised tehislikud maastikuobjektid saavad maamärkideks. Linna ainiti liikuvale ja voolavale loomusele annab vormi infrastruktuur.” {{9}}

    Maastikuline urbanism
    Linnade plahvatusliku kasvu tõttu saavad neist territooriumid – nad kaotavad oma kuju. Samamoodi kasvab ka nende komplekssus. Linnade ehitamisega peaks tegelema kompleksne distsipliin, mis hõlmaks kogu ruumilise terviku.

    „Mõistet saab selgitada Katalaani pealinna Barcelona varal, kus 1980. – 1990. aastatel korrastati avalikku ruumi pelgalt linnasüdames. Tänases Barcelonas mõtestatakse ümber lennujaama, logistilisi keskusi, sadamapiirkonda, jõe ümbrust ning veepuhastusseadmeid, kusjuures rohkem on tegemist suuremõõtmelise infrastruktuuri kui üksikute hoonete või väljakutega.”{{10}}
    Majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse keskkonna pideva kiire muutumisega on hakanud levima mõte, et jäigalt oma ala professionaalid peaksid laiendama oma oskusi ka laiuti. Neid tendentse sisaldabki järjekordne sõnahübriid „maastikuline urbanism”, kus linnal kui maastikul (cityscape) on keskne tähendus. Seda kokkupõrget tähistasid Chicago 1997. aasta samanimeline sümpoosion ja näitus, millele on lisandunud Actari ja AA kirjastuste väljaandeid. Londoni Arhitektuuri Assotsiatsiooni koolis (AA) on ka landscape urbanismi kursus. Selle lähtekohaks on maastikuarhitektuuri traditsiooniliste tehnikate ja mudelite rakendamine linnaplaneerimises – „tehisökoloogia eri mastaapides”.{{11}}

    Näidete analüüs
    Artikli algul esitasin hüpoteesi, et linnade identiteeti saab muuta megavormidega, kuid kuna linn on territorialiseerumas, sobivad selleks kõige paremini suured maastikuvormid.

    Seon hüpoteesi kohaga – kuidas see Eestis toimiks? Võtame Lasnamäe paemurru ja Pääsküla prügimäe, mis paiknevad teine teisel pool Tallinna linna, üks on negatiivne/kaevuv, teine positiivne/kuhjuv pinnavorm. Üks on tekkinud materjali äravedamisest, teine kuhjamisest. Mõlemad on tänaseks oma algse otstarbe minetanud, kuid on piisavalt suured ja võimsad, et omada identiteeti.

    Kuidas siin valitud mõisteid rakendada?
    Paemurd pole otseselt negatiivse alatooniga koht. Paemurrus on oma ökosüsteem järve, taimestiku ja linnustikuga, mis teeb selle looduslikuks kohaks. Murd on kõigile avatud, see toimib sealsete elamurajoonide avaliku ruumina, kus on ruumi autopesemisest mägironimiseni. Paemurru kasutus muutub hooajaliselt ning see pole kunagi päris tühi. Lisaks veel lähedus kesklinnale ja suurtele elamurajoonidele, hea juurdepääs, ühistranspordi peatused selle äärtes – seega linnaehituslikust vaatepunktist suur potentsiaal.

    Süvend on ajapikku väiksemaks jäänud, sest seda täideti Laagna tee kanali tegemiseks lõhatud materjaliga. Laagna tee kanal pole muidugi põrmugi vähem megavorm kui paemurd, see on ilmselt suurim Tallinnasse rajatud üksikobjekt. Algselt oli kanaleid planeeritud isegi kaks: klinti raiutud teed pidid jääma Lasnamäe põhja- ja lõunaküljele.{{12}}
    Paemurd on terrain vague per se, minu lapsepõlve ekspeditsioonide kuumaastik. Demokraatlik, isegi kollektiivne ruum, mis ei sarnane põrmugi Kadrioru buržuaaliku avaliku ruumiga teisel pool kanalit. 1990. aastate lõpul vihjati võimalikule arendustegevusele, sinna pidanuks tulema vabaaja veetmise koht sportimisvõimalusega. Tegelikult võiks lihtsalt pileteid müüma hakata, kõik muu on seal iseenesest olemas.

    Pääsküla prügimägi on seevastu keskkonnareostus ning seda kaetakse pinnasekihiga. Aktiivsest kasutusest väljas mäe tähendus hakkab samuti muutuma ning pakutakse välja selle kasutusvõimalusi: ilmselt jälle vabaaja veetmise koht sportimisvõimalusega. Kajakad on igatahes juba kadunud. Prügimäe füüsiline kohalolu väikeelamurajoonis on muljetavaldav: metsa tagant paistab see ähvardava hiidlainena. Tõeline megavorm ilmetute eramute vahel. Samas teevad elanikud ilmselt kõik, et kustutada mägi oma teadvusest.

    Kokkuvõte
    Nõnda võime tinglikult tõdeda, et maastikuvormil kui fragmentaarse urbanismi alusel on suurem mõju kui eraldi seisval estetiseeritud objektil.{{13}}

    Mõlemad megavormid on tehislikud ja samas ka osa maastikust. Nad seisavad muust linnast lahus, nakatades lähikonda oma määramatusega. Keegi ju ei unista, et tühermaad jääksid sinna igavesti, kuid neis on ka potentsiaali. Tühermaa ei ole väikekodanliku avaliku ruumi idee kandja. Vastupidi, see on ilma omanikuta kollektiivne ruum. Paemurru ja prügimäe juures on tähtis nende arhitektuurse kujundi ja vormi selgus; megavorm peab olema meeldejääva kujuga. Selgete kujundite otsimine linnast on muidugi väga kontseptuaalne tegevus ning võib jääda pelgaks kompositsiooniks. Kõik Tallinna külastavad Euroopa arhitektuuriüliõpilased tõmbavad esimesena telje Linnahallist Viru hotellini ja sinna see asi enamasti jääbki. Tallinnast leiabki hõlpsalt veel hüpoteesi toetavaid kohti, olgu siis Toompea platoo või Admiraliteedi bassein.
    Küsimus on pigem, kas maastikuvormidel on hästi lokaalne, kohaspetsiifiline mõju või suudavad need kanda ka laiemaid, näiteks ülelinnalisi või kultuuriväärtusi.

    Euroopa demokraatlikul linnaruumil on tugev eripära ja see erineb tänaseni radikaalselt näiteks Hiina omast. Mis roll on aga lokaalsel eripäral globaalses multimaailmas? 2000. aasta Euroopa kultuuripealinna Brüsseli organisaator kultuurifilosoof Eric Corijn on väitnud, et euroopalikkust saab luua ainult urbaansuse kaudu. Ka Tallinn soovib kandideerida 2012. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. Mida me külalistele pakume?
    Kas lahjat suppi või hoopis ruumielamusi?

    [[7]] Retroaktiivsuse mõiste pärineb Rem Koolhaasilt, vt Rem Koolhaas, Delirios New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan. Rotterdam: 010 Publishers, 1994 (Oxford University Press, 1980).[[7]]
    [[8]] Kenneth Frampton, Megaform as Urban Landscape. Raoul Wallenberg lecture; 1999[[8]]
    [[9]] Ibid.
    [[9]] C.Waldheim, Lanscape as Urbanism. – James Corner (toim), Recovering Landscape. Essays in Contemporary Landscape Architecture. New York: Princeton Architectural Press, 1999.[[10]]
    [[11]] Vt http://www.aaschool.ac.uk/graduate/lu.shtml.[[11]]
    [[12]] Dmitri Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn: Valgus, 1993.[[12]]
    [[13]] Frampton, op.cit.

  8. Kenneth Frampton, Megaform as Urban Landscape. Raoul Wallenberg lecture; 1999
  9. Ibid.
  10. Vt http://www.aaschool.ac.uk/graduate/lu.shtml.
  11. Dmitri Bruns, Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn: Valgus, 1993.
  12. Frampton, op.cit.