uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Kaja Pae. Sa eelistaksid mitte? Avalikust ruumist, kontrollist ja vastutusest.

Mind on mõnda aega huvitanud küsimus, kust pärineb hoiak, et inimene ei pea enda eest avalikus ruumis täiel määral vastutama: kust tuleb mõte, et inimest tuleb kaitsta ta enda võimalike tegude tagajärgede eest? Ilmselt on enamik kunstnikke ja arhitekte, kes on teinud avalikku ruumi mõne uudsust taotleva teose või installatsiooni, põrkunud omavalitsuse esitatavate küllaltki konservatiivsete hoiakute ja piirangutega, mis uudsuselt ja interaktiivsuselt reeglina tõhusa tüki küljest ära hammustavad või selle sootuks välistavad. Põhjusena tuuakse enamasti soov hoida ära võimalikku halba, mis teadmatule kasutajale osaks võib saada, kuid ühtlasi tähendab see võimaldamisele keskendumise asemel piiramisele ja vältimisele orienteerimist.

Küsimuse püstitus on piisavalt lai, et vääriks uurimistöö mahtu, alljärgnevas artiklis visandan mõned motiivid avaliku ruumi, kontrolli ja vastutuse suhetest.

HEASTATAV
JA HEASTAMATU

Esimene ehitatud keskkonda käsitlev seadus on peaaegu 4000 aastat vana – see on aastast 1754 eKr pärinev Babüloni valitseja Hammurabi seadustekogu, mis sisaldab kokku 282 seadust. Ehitusvaldkonda puudutavad viis seadust:
229 Kui ehitaja ehitab maja kellelegi ja ei tee seda õigesti ning tema ehitatud maja variseb kokku ja tapab majaomaniku, siis ehitaja tapetakse.
230 Kui surma saab majaomaniku poeg, siis surmatakse ehitaja poeg.
231 Kui surma saab omaniku ori, siis ehitaja loovutab omanikule oma orja.
232 Kui hävineb vara, siis ehitaja kompenseerib selle, nagu ehitaja kompenseerib ka kannatada saanud maja ja taastab selle oma kuludega.
233 Kui ehitaja ehitab maja ja ehitamise käigus tundub sein värisevat või vigane, siis peab ehitaja seina korda tegema oma kuludega.[1]

 Hammurabi seadused 1754. aastast eKr. Seadused on säilinud kahel kujul, sõrmeotsakujulisel dioriidist steelil ja savitahvlitena. Foto: Rama, Wikimedia Commons, Cc-by-sa-2.0-fr


Hammurabi seadused 1754. aastast eKr. Seadused on säilinud kahel kujul, sõrmeotsakujulisel dioriidist steelil ja savitahvlitena. Foto: Rama, Wikimedia Commons, Cc-by-sa-2.0-fr

Hilisemas õiguse ajaloos on sellisel loogikal põhinev seadusevorm saanud roomlaste eeskujul nimetuse lex talionis, mida võib otsesõnu tõlkida kui „kättemaksuseadus”. Vanas Testamendis kasutatakse selle kohta ka eesti keeles tuntud väljendit „silm silma vastu”. Hammurabi seadus ütleb, et vigase töö eest tuleb karistust kanda, ja see põhimõte on säilinud tänini. Ka kehtiv Eesti ehitusseadus[2] ütleb, et ehitis ei tohi tekitada ohtu inimese elule, tervisele jne. Kaasaegsed ehitusseadused kaitsevad tervist, avalikku ohutust ja üldist heaolu ning sarnased ideed on tuntud üsna kaugest ajaloost.

Näiteks kasutasid juudid majade katuseid öösel jahedas magamiseks. Vanas Testamendis on kirjas toonaste elamute, 4-toaliste iisraeli majade kohta: „Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub.”[3] Lõik, mis aga käsitleb erinevates tõlgendustes kas pidalitõve, hallituse või seene leidmist majast, käsib rikutud kivid või muu materjali linna piiridest välja viia ja jätab kivide
või muu materjali väljavahetamise kulud omaniku kanda.[4]

KONTROLLI JA VABADUSE
FOORUM

Vabariigiaegses Vana-Roomas eristati kolme tüüpi ruumi: avalik, privaatne ja püha ruum. Avalik ruum oli vabariigi omandis ehk kuulus rahvale või oli eraomandis ja kuulus patroonile, privaatne ruum oli samuti eraomandis[5].

Rooma komöödiakirjanik Plautus kujutab avalikku ruumi ennekõike kui ruumi, kus on kõik vabadused: seal võib kõike müüa ja kui on vaid raha – kõike osta. Kedagi ei aeta sealt ära, eraldi leiab märkimist, et avalikus ruumis võib isegi magada, see on avatud kõigile. Siiski ilmneb Plautusel kohati ka vastutuse moment:

„Pole keegi keelamas, käskimas siin.
Müük on avalik, raha kui jagub,
osta, mis letis.
Ei keegi keela käia sul avalikku teed.
Kuni tee ei vii läbi maa, mida piirab
võõras aed.
Kuni hoidud sa pruudist, neitsist,
lesest, noormeestest ja priidest
poistest, himusta sa,
mida ihaldab hing.”[6]

Seega – antud näite puhul –, kuni hoidud loetletutest, armasta, keda või mida soovid. Mida Plautus sellega täpselt öelda tahab, on mitmeti tõlgendatav. Ei tasu ka unustada, et Plautus oli komöödiakirjanik ning tsiteeritud fragment kirjeldab orja manitsussõnu oma isandale, kui üheskoos minnakse kupeldaja juurde. Siiski võiks esmase tõlgendusena esile tuua, et kuigi Plautus rõhutab oma teoste paljudes kohtades avaliku ruumi reeglivabadust, lasub tegutsejal endal vastutus ja ta on võimeline tajuma ja lähtuma üldadutavatest printsiipidest ja otsima soodsaid käitumisviise.

Avaliku ruumi kohta ei kehtinud vabariigiaegses Roomas kindlaid norme, küll aga oli neid eraruumi kohta, mida kaitsti kui omaniku puutumatut ja privaatset ruumi. Kõikvõimalikud moraalselt taunitavad teod olid veelgi taunitavamad eraruumis. Konfliktide lahendamise ja arutelude koht oli avalik ruum. Omajagu märkmeid leidub ka vägivalla kohta avalikus ruumis – kergekujuline omavoliline karistamine on lubatud, kuna karistajale endale ei kehti konkreetseid reegleid, kuid see omavoli võis lähtuda ka avaliku ruumi „väärkasutusest”, st kasutamisviisist, mis kellelegi teisele oli häiriv.[7] Seega käitumisnormid avalikus ruumis määras rahvas isereguleerimise teel.

Säilinud on Cicero kohtukõne, kus arutatakse, kas kohtualune on süüdi mõrvas või oli tegu enesekaitsega. Alustuseks arutletakse selle üle, kas toimumiskoht oli avalik või eraruum. Eraruumis oli õigus tappa ainult omanikul. Cicero apelleeris sellele, et tegu oli avaliku ruumi ja enesekaitsega. Mis võiks meile aga vastutuse osas huvi pakkuda, on Cicero kokkuvõttev väide: „Rooma kodanik ei saa tugineda avalikule kehale, mis teda kaitseks. Ei saa sõltuda avalikkusest; enesekaitse on aktsepteeritav, lausa soovituslik. Seadused ei tule appi teel olevale hädalisele mitte enne, kui on liiga hilja.”[8] Cicero kaitseloogika tugines sellele, et intsident toimus avalikus ruumis ja ellujäämise huvides on soovitatav, et inimene vastutab enda eest ise.

Vabariigi (509–27 eKr) aegne Rooma foorum on tähistatud halliga ja keisririigi (27 eKr – 476 pKr) aegne mustaga. Skeem: Samuel Ball Platner, „The Topography and Monuments of Ancient Rome”

Vabariigi (509–27 eKr) aegne Rooma foorum on tähistatud halliga ja keisririigi (27 eKr – 476 pKr) aegne mustaga. Skeem: Samuel Ball Platner, „The Topography and Monuments of Ancient Rome”

Ka teiste vabariigiaegsete autorite tekstidest tuleb välja, et avaliku ruumina mõisteti ruumi, mis on olemuslikult kontrollimata, ka ettearvamatu ruum. Kuid sellele kontrollimata ja vaba ruumi liikumisele oli olemas ka vastupidine mõtteline liikumine. Rooma rahvas oli suveräänne üksus. Et sellel inimrühmal oleks otsuste tegemise võime, muutub osa avalikust ruumist tahes-tahtmata kommunaalseks, poliitiliseks. Ühelt poolt pidi olema takistatud kellegi ainuisikuline võimuhaaramine, teisalt pidi erinevatel huvidel olema võimalus end väljendada. Seega on siin kaks teineteist täiendavat liikumist: kontrolli puudumise ideaal ja konkureerivad kontrolliambitsioonid ning kolmandana ühiskondlik püüe neid lõimida.

Keerulistel aegadel oli poliitiliselt motiveeritud vägivald Rooma foorumil tavaline. Suurimad reaktsioonid ilmnesid selle ruumi kontrollimise soovi peale, näiteks kui võimaldati avalikku kõnelemist ainult valitutel või püüti piirata vastaste pääsu hääletamisalale.[9] Siin ilmutab ennast ühiskondlikkuse ja kontrolli võib-olla paratamatu põiming.

Rooma foorum tervikuna ei olnud politiseerunud, see oli ka kauplemise ja vaatemängude korraldamise koht. Vabariigiaegne foorum oli küllaltki kaootilise ülesehitusega ruum, see oli linnaruumi hajuv „väljak”. Foorumid tekkisid teede lõikumispunktidesse ja tähendasidki ennekõike kohtumise, kauplemise ja läbikäigu kohta. Vabariigiaegne foorum oli mitmete patroonide, erinevate agendade ja arhitektuuriliste ideede koht, seega konkureerivate, võitlevate ideede koht. Hilisemad, keisririigiaegsed foorumid olid ühe isiku juhtimisel ehitatud selgelt piiritletud väljakud, mis ei toiminud enam ühendus- ega läbikäigukohtadena.

IGAPÄEV

Hammurabi seadustest kuni tänapäevaste ehitusseadusteni on tegemist igapäevaelu või -rutiini reguleerivate seadustega, nõuetega selle kohta, mis peavad toimima sellisel viisil nagu me seda eeldame. Meil on tekkinud harjumus, et teatavad asjad toimuvad teatavat moodi. Parapett on ilmselt hea mõte, kui me ei taha igal ööl olla vastamisi võimalusega magades katuselt alla kukkuda. Need on olukorrad, kus piiramise abil on võimalik rohkem võita kui kaotada. Kuid samamoodi on ka olukordi, kus on võimalik reguleerimisest ja piiramisest loobudes märksa enam võita.

Kuidas on avaliku ruumi objektidega, mis sageli on ajutised, mille eesmärk on kasutajat kõnetada, pakkuda talle ebarutiinset tegevust, juhtida kasutaja tähelepanu konkreetsele küsimusele? Lühidalt, kuidas peaksime suhestuma objektidega, millel on kasutaja aktiivset sekkumist ootav kontseptsioon? Sellise sekkuja aktiivne tähelepanu on püütud ja tal peaks olema parim võimalik olukorda süvenenud valmisolek adekvaatselt ja enda eest vastutades käituda. Kas tema eest on vaja ennetavalt vastutada ja eeldada, et kodanik ei saa hakkama, et uuega kohtumise katse ebaõnnestub ja ta põhjustab endale kannatusi ning ühiskonnale kulu? Ilmselt enne kui otsida vabadusi piirava vastutuse ideid õiguse ajaloost, on mõistlik uurida nende sotsiaalseid algeid – esmapilgul tundub küll üsna ilmne, et tegu on vanemliku, ülehoolitseva mentaliteediga, nn perekonnamudeli ülekandmisega ühiskonda, mis on ühtlasi tänapäevaks lootusetult segunenud juriidilise vastutuse hirmuga. Me pole kindlad, kas meie või kellegi teise moraalinormid ja ootused on juba saanud seadusteks ja millisel kujul. Seda illustreerib ilmekalt lugu
11. märtsi 2015. aasta saatest „Pealtnägija”, kus Haapsalu elanik kukkus linna piirides asunud eramaal auku ning oli täiesti veendunud, et selle õnnetuse eest ei kanna vastutust tema ise, vaid keegi teine, ja asus kompromissitult süüdlast otsima[10].
Näeme, et linnaelanikes on tekkinud ootus, et keegi peab neid linna territoorimil kaitsma.

PATERNALISM

Riigifilosoofias tähistatakse vanemliku vastutuse tungi paternalismi mõistega. Filosoof Gerald Dworkin määratles 1972. aastal paternalismi järgmiselt: see tähendab isiku tegevusvabaduse piiramist isiku heaolu, õnne, vajaduste või väärtuste kindlustamise ettekäändel. Et tegu oleks paternalistlik, peab see Dworkini järgi:

piirama isiku vabadust,
olema läbi viidud ilma isiku nõusolekuta,
olema sooritatud heade kavatsustega.

Hiljem on lisatud, et see n-ö pettus isikuvabaduste piiramisel on reeglina passiivsust, mitte aktiivsust soosiv. Samuti eristatakse paternalismi äärmuslikkust – äärmuslik paternalism püüab isikut kaitsta igasuguse võimaliku enesekahjustamise eest, isegi kui isik on oma teoga kaasnevatest ohtudest ja voorustest täielikult teadlik, pehme paternalism ei keela enesekahjustamise võimalust, juhul kui sooritaja on täiel määral teadlik oma valikust.[11] Paternalismi kui nähtuse kriitikat leiab näiteks Immanuel Kanti ja John Stuart Milli teostest: paternalismi keskseks moraalseks probleemiks on nende mõtlejate järgi isiku vabaduse ja sõltumatuse piiramine. Kant ja Mill väidavad, et inimolend on võimeline ise otsustama ja käituma sellele vastavalt, mis on tema huvides (nad ei ütle, et see on isikule parim!) ja jätta inimene sellest õigusest ilma, tähendab instrumentaliseerida inimene – inimene on üldisema otsustusprotsessi vahend, mitte lõplik otsustaja.[12] Nagu rõhutasin, on oluline, et nimetatud mõtlejad ei maksimeeri mitte võimalikku head või hüve, vaid maksimeerivad otsustuse vabadust. Mill ütleb: inimese viis ise omal vastutusel oma eksistents avada ei ole parim mitte selle pärast, et see võib olla parim iseenesest, vaid sellepärast, et see on konkreetse inimese enda viis seda teha[13]. Kant on siinkohal veelgi radikaalsem, Kanti jaoks on inimsus samaväärne vabadusega olla inimene, tähendab olla vaba, ja ta ei aktsepteeri mingisugust paternalismi. Mill aktsepteerib paternalismi ohtudest mitteteadliku inimese aadressil ehk, et inimest võib takistada korda saatmast midagi, milles sisalduvast ohust ta ei ole teadlik.

Henry Fordi järjekindla paternalismi üks näiteid: 1937. aastal ründasid Fordi turvatöötajad tehase territooriu­mile tulnud ametiühingu töötajaid. Ford oli tuntud töölisi puudutavate jäikade ja täpsete regulatsioonide poolest. Foto: USA Rahvusarhiiv

Henry Fordi järjekindla paternalismi üks näiteid: 1937. aastal ründasid Fordi turvatöötajad tehase territooriu­mile tulnud ametiühingu töötajaid. Ford oli tuntud töölisi puudutavate jäikade ja täpsete regulatsioonide poolest.
Foto: USA Rahvusarhiiv

Ameerika 20. sajandi poliit- ja õigusfilosoof Joel Feinberg väidab, et enamik ühiskondi üritab leida mõistlikku keskteed kahe äärmuse vahel, millest esimene on täiskasvanuid infantiliseeriv lähenemine ja teine äärmus igasuguse paternalismi eitamine, mis välistab igasuguse sunduse n-ö oletatava hea saavutamise eesmärgil.[14] Seega jõuab paternalism reeglina ka seadustesse – näiteks turvavöö kohustuslik kasutamine, narkootikumide levitamise keelustamine jne. Need on aga taas rutiinset igapäevaelu korraldavad regulatsioonid.

INTERAKTIIVSUS JA RUTIIN

Pöördudes tagasi avaliku ruumi (kunsti)objektide juurde, mis saavad funktsioneerida aktiivse ja teadliku sekkumise abil – kas saame siis eeldada selle rutiinset kasutamist, kus kasutaja tähelepanu pole fokusseeritud? Kas saame eeldada mitteteadlikku osalust? Kas rutiinset kasutust ja lähenemist võimaldava avaliku ruumi kunstiteosel saab olla mingisugune tõsiseltvõetav mõte?

Kaisa Eiche ja Urmo Metsa installatsioon „Kiik” Tartus 2014. aasta suvel. Foto: Madis Katz

Kaisa Eiche ja Urmo Metsa installatsioon „Kiik” Tartus 2014. aasta suvel. Foto: Madis Katz

Näitena võiks lähemalt vaadata 2014. aasta suvel Maria Arusoo kureeritud näituse „Arheoloogiafestival” raames Tartu Raekoja platsile püstitatud kiike, mille autorid on kunstnik ja kuraator Kaisa Eiche ning arhitekt Urmo Mets. Töö tegemist ajendasid autorite sõnul kokkupuuted otsustusprotsessidega kultuuri- ja arhitektuuriväljal. Täpsemalt Tartu ülikooli Y-galerii lageda taeva alla jäämine pärast kesklinnas asuva ülikoolile kuulunud „ebavajaliku” maja mahamüümist ja Tartu bussijaamaga kaasnev avalik arutelu, mida paljud hindasid pigem avaliku arutelu järeleaimamiseks. Kiige autorid väitsid, et toimuvad küll justkui avalikud arutelud, kuid need on Y-galerii ja bussijaama näitel tegelikkuses juba ette tehtud otsuste avalik kinnitamine. See väide ei rõhu loomulikult mitte konspiratsiooniteooriale, vaid pigem kriitikale, et nii Tartu ülikooli kui ka Tartu linnavalitsuse eesmärk võiks olla kvaliteedi eest seismine ja sisulisem panustamine vastavatesse aruteludesse. Bussijaama näite puhul seega hea ja mitmekülgse avaliku ruumi eest seismine. Kuid kiige autorite sõnul näeme, et mingid muud väärtused kaaluvad otsustusprotsessides kergesti pehmed väärtused üles, muuhulgas sellesama hea ja mitmekülgse avaliku ruumi. Kiike vaadates võib oletada, et kõige jõulisem kiikuja võib ohjad haarata ning ülejäänutel tuleb tegutseda esikiikujale vastavalt.

Kiige kasutamise potentsiaali võib seega muuhulgas tõlgendada erinevate otsustusprotsesside dünaamika ja tulemuste illustreerimisena. Kuigi autorite sõnul ei kutsu kiik mingiski mõttes üles konfliktile – on konflikt ju luhtunud otsustusprotsessi tulemus –, siiski nägid linnavalitsuse esindajad kiiges ennekõike potentsiaalset konfliktimasinat. Muuhulgas soovitati teha kiik, mis oleks nagu kiik, st skulptuur, mida ei saaks kiikumiseks kasutada.

Lukustatud kiik. Foto: Ehitaja, Vikipeedia

Lukustatud kiik.
Foto: Ehitaja, Vikipeedia

Kiige infotahvel. Foto: Ehitaja, Vikipeedia

Kiige infotahvel.
Foto: Ehitaja, Vikipeedia

Seega kui oleks realiseerunud soov teha kiik-skulptuur, siis oleks tegu olnud äärmiselt ühte nurka surutud otsustusprotsessi ja selle illustratsiooniga. Väga ruttu jõuti tagasi teeskluse või füüsiliselt ohutu fiktiivsuse valda, kus igasugused tundmatud väesolevad stsenaariumid on suletud või ettevaatuse mõttes välistatud. Seega välistame kogemuse ja valime fiktiivsuse.

Pikaleveninud vaidlusprotsessi lõpetamiseks pakkusid autorid välja, et organiseerivad kiigele valvuri, kes töötas varem selleks hetkeks lageda taeva alla jäänud Y-galerii valvurina ning muul ajal oleks kiik lukustatud. Nii lõpuks ka jäi, et kiike sai proovida päevasel ajal, kui valvur kohal viibis. Lisaks oli kiige juurde pandud ka hoiatav silt, et tegu on kunstiteosega ja kiikumine toimub omal vastutusel.

Kiike valvanud inimene märkis, et ta ei näinud valvurina endal õigupoolest funktsiooni. Seega aruteluprotsess ja selle tulem olid linnavalitsuse poolt üsna jõuliselt paternalistlikud ja ühtlasi sai ilmselt uuesti kogemata illustreeritud, kuidas otsustusprotsessid linnavalitsuse haldusalas ebatavalisematel juhtudel kulgeda võivad. Kui pöörduda tagasi juriidilisele väljale, on muidugi hästi teada, et põhiseaduslikult on inimesel õigus ennekõike lõputule vabale eneseteostusele – seda võib piirama hakata siis, kui eneseteostus hakkab kujutama ohtu kaaskodanikele või ühiskonnale, kuid omavalitsus saab seda teha, viidates konkreetsetele regulatsioonidele. Enamasti näeme vastuseisu avaliku ruumi objektidele aga ajendatuna paternalistlikust hoiakust, hirmust avaliku arvamuse ees, ennekõike aga ilmselt soovist vältida hilisemaid konflikte. Paraku tähendab see võimaldamisele keskendumise asemel piiramisele keskendumist, mis muudab ka ühekordse uudse teo linnaruumis peaaegu võimatuks ja ahendab linlasele mõeldud võimalustevälja.

Foto: Urmo Mets

Foto: Urmo Mets

KASUTAJAREVOLUTSIOON
LINNARUUMIS

Viimastel kümnenditel on kasutajarevolutsioon jõudnud ka urbanismi – räägime linnaruumi taasavastamisest vaba aja veetmiseks ja mitmekülgsemate ning hübridiseeritud kasutusvõimaluste otsimisest ja loomisest linnaruumis. Selle juures on oluline küsida, millises rollis inimesed tänavale meelitatakse, kas tarbijana või osalejana.

Pärast Raekoja platsil olemist rändas kiik Eesti Disaini Maja hoovi, kus seisis järelevalveta ja lukustamata, vaatamata sellele, et hellaks muutunud autorid võimalikele ohtudele tähelepanu juhtisid – organisatsiooni esindajad ei näinud lukustamata ja töövõimelises kiiges mingit probleemi. Näeme, kuidas mingis ruumis domineeriv omanik kehtestab oma äranägemise järgi paternalistliku hoiaku (või ei tee seda), ühtlasi valib ta sellega oma ruumi kasutajaid. Ajaloos on linnade edukus sõltunud nende rahvaarvust (mõistagi sõltub ka praegu osaliselt) – kas kirjeldatud mureliku reguleerimise ja ohtude ennetamise näol on tegu pärandiga soovist meelitada ligi võimalikult palju elanikke justkui turvalisele ja „kultiveeritud” territooriumile?

Arhitektid on läbi ajaloo otsinud olemuslikult võõraid territooriume, mida vabalt kodustada ja kus oma mõtteid väljendada. Kõikvõimalikud paber­arhitektuuri, ideaallinnade, eksperimentaalse arhitektuuri rühmituste ja digitaalse arhitektuuri näiteid ning ka oma tegevusvälja laiendamise väljapoole traditsioonilist ehitusvalda võib siia kuuluvateks pidada. Küllap on üheks põhjuseks ka selliste testväljade regulatsioonivähesus ning see, et regulatsioonid on neis pigem sisemist tüüpi, süsteemist loomulikult lähtuvad ja seetõttu ka süsteemi tundma õppides hoomatavamad. Igapäevatöös on ilmselt enamik arhitekte kogenud, et regulatsioonide rohkus kipub ummistama nii loomingulist kui ka tööprotsessi. Siinkohal ei kutsu ma kindlasti üles eskapismile ega kahtle kontrollimehhanismide vajalikkuses, kuid viimaseid tuleks alati uuesti üle vaadata ja kui vaja küsimuse alla seada. Igas tegudeahelas on vähem ja rohkem motiveeritud tegutsejaid ja käigu järg ning vabadus tuleks parimal võimalikul viisil jätta motiveeritud tegutsejatele. Kui midagi kaitsta, peaks see olema ennekõike linnaruumi kasutaja motivatsioon.

[[1]] The Code of Hammurabi, vaadatud 01.06.2015, http://www.general-intelligence.com/library/hr.pdf.
[[2]] Ehitusseadus, vaadatud 01.06.2015, https://www.riigiteataja.ee/akt/104072013008. § 3, (1): „Ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti
käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale.”
[[3]] Vana Testament, V Moosese raamat 22:8, vaadatud 01.06.2015, https://piibel.net/#q=5Ms%2022.
[[4]] Vana Testament, III Moosese raamat 14:39-45, vaadatud 01.06.2015, https://piibel.net/#q=3Ms%2014.
[[5]] Amy Russell, „The Definition of Public Space in Republican Rome” (doktoritöö, Berkeley Ülikool, 2011), lk 26-28.
[[6]] Plautus, Curculio, I.I 33-38. Vaadatud 01.06.2015, http://www.thelatinlibrary.com/plautus/curculio.shtml. Ladina keelest tõlkinud Kaja Pae.
[[7]] Amy Russell, „The Definition of Public Space in Republican Rome” (doktoritöö, Berkeley Ülikool, 2011), lk 28-31.
[[8]] Cicero, Pro Milone, 11. Vaadatud 01.06.2015, http://www.thelatinlibrary.com/cicero/milo.shtml#11.
[[9]] Amy Russell, „The Definition of Public Space in Republican Rome” (doktoritöö, Berkeley Ülikool, 2011), lk 46-52.
[[10]] ERR uudised, vaadatud 01.06.2015, http://uudised.err.ee/v/a1686997-60a7-4b18-9ba9-f33c3cb487e4.
[[11]] Stanford Encyclopedia of Philosophy, Paternalism, vaadatud 01.06.2015, http://plato.stanford.edu/entries/paternalism/.
[[12]] Ibid.
[[13]] John Stuart Mill, Vabadusest (Tallinn: Hortus Litterarum, 1996).
[[14]] Joel Feinberg, Harm to Self (Oxford: Oxford University Press, 1986).

   (↵ returns to text)