uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Kaja Pae. Elades düstoopias

Linn ja teooria. Juhuslikeks kohtumisteks programmeeritud miiniväli
Kui poleks väga vanu inimesi, me ei saakski teada, et kõiges on lõppude lõpuks kergust ja heldust ja heledust, kõigis neis riigikordade kadumises ja kohtade muutumises ja selles, et miski ei lähe päriselt nii, nagu sa oled plaaninud. Sest ta läheb lõppude lõpuks veel paremini. Lõppude lõpuks.

Tõnu Õnnepalu, „Paradiis“[1]
Katsed teoretiseerida linna on osutunud luhtumuslikeks selles mõttes, et nad pole vastanud küsimusele „kuidas linnaga tegeleda?“. Küsimusele „kuidas linn toimib?“, on vastatud mehhanistlikult. Võib-olla sellele küsimisel saabki vastata ainult mehhanistlikult, võib-olla see küsimus ongi sedavõrra halb küsimus, et juhatab meid kohe operatsionismi valda, paratamatuse mehaanikasse.

Süstemaatilisi katseid linna teoretiseerida pole olnud palju, kuid siiski on püütud vastata küsimusel „kuidas linn toimib“? See küsimus pole osutunud viljakaks selles mõttes, et vastavad teooriad ei ole tegelikud aidanud meid edasi küsimuse osas „kuidas linnaga tegeleda?“ Klassikaline on muidugi Kevin Lynchi uurimus, mis tegeleb küsimusega, millistest elementidest ehitab linnas liikuv inimene üles oma mentaalse kaardi sellest linnast. Need Lynchi teooria viis legendaarset elementi on teed, piirid (barjäärid), piirkonnad, sõlmpunktid (olulised kohad), maamärgid.

Erinevaid linna modelleerimis- ja optimiseerimiskatseid tehti 60ndatel üldises küberneetika ja süsteemiteooria vaimustuses. Samuti kuuluvad klassikafondi Ilya Prigogine’i mudelid, kus iseorganiseerumise teooria kasutatavust demonstreeritakse linnaregioonide arengu modelleerimisel ning mida linnaplaneerimisse kiputi haarama liiga otse ja toorelt. Intellektuaalses mõttes on neis mudelites Lynchist Prigogine’ini muidugi hulk huvipakkuvat ja arutletavat. Samas on nende kasutatavus praktikas ikkagi vägagi küsitav. Tarvitades Madis Kõivu väljendit, puudub neis „elu sõnnik“[2]. Linn ise, muidugi, on aga elu sõnnikust tulvil.

Päris hea näide linna ja teooria kummalistest suhetest (kuigi väiksemal skaalal) on Bernard Tschumi La Vilette’i park Pariisis. Olen mitmel korral tagasi pöördunud Tschumi lihtsa mõtte juurde, et ilma sündmuseta pole arhitektuuri. Siin äratuntav mõte, mille vähemalt Nietzsche kerima pani: ilma teota pole subjekti, ja Deleuze’i suu läbi: see, mis kordub, on erinevus. Tschumi on projekteerinud La Vilette’i pargi, mis kujutab endast maastikku asetatud mõttelist sõrestikku, mille põimpunktides asetsevad erinevate ruumiliste omadustega avatud arhitektuursed objektid. La Vilette on minu jaoks kõige hämmastavam arhitektuuriobjekt. Tema idee on selge – park tegevuste sõlmpunktidena – folie’dena –, mis on ruumiliselt piisavalt erinevad, et erinevaid tegevusi katalüüsida. Tundub, et illustreerides oma mõtet – sündmuseta pole arhitektuuri, on Tschumi loonud parki umbes kui „territooriumi, mis on juhuslikeks kohtumisteks programmeeritud miiniväli“. Niisugust programmeeritust ei saa olla – ei saa projitseerida võrgustikku võimalike kõnekate mälupunktide šabloonina üks-üheselt linnaruumi. Toimunud on maailmade (tegevusväljade) nihe, võimalikud mälupunktid, harukordsed sündmused on toodud illustreerivalt liiga ligipääsetavasse eksistentsi – aju on lõigatud lahti ja siin jääbki kõik seisma. Sündmusi ei sünni. Vihm käiab melanhoolselt unustatud ja inimtühja La Vilette’i ja eksistentsi kurbus on tõeliselt kriipiv. La Vilette kujutab endast ehitatud teooriat.

Ulatuslikust urbaniseerumisest on linnateoorias 20. sajandi vältel kirjutatud kui probleemist. Veneetsia X arhitektiuuribiennaali peanäitus tutvustas kolmekümmet maailma suurimat linna. Esindades seega justkui 20. sajandi urbanismi kõige tõsisemaid ja kopsakamaid vilju. Tutvustused kujutasid endast probleemide genealoogiat, kirjeldades autostumist, slummistumist, saastatust, kuritegevust, linnasüdamete tühjenemist – neid probleeme, mida me päevast päeva kuulnud oleme ja mis vist paratamatult elu juurde käivad. Polnud mitte sõnagi nende tohutute ja imeliste konglomeraatide enneolematusest, keerukusest, peenusest, ootamatustest. Polnud küsitud, kas need süsteemid on nii keerukad ja tsentraalselt juhitamatud, et ilmutaksid ka alles tekkivaid ja üllatuslikke omadusi?

Tuleb tõdeda, et metropolid on kasvanud nii suureks ja kompleksseks, nad on nii läbipõimunud, et linnateooria mudelid on võimetud nendega tegelema. Kaasaegsest linnast ei saa mõelda kui ideaallinna poolikust versioonist. Ajaloost tuntud ideaallinnad olid millegi mudelid, kujutasid taevast korda või inimese ettekujutust mõnesugusest õiglasest korrast. See mudellikkus muutis nad mehhaanilisteks ja lõpetatuteks ja seega võib vist öelda küll, et ka utoopilisteks. Igatahes olid nad oma korras (ja lõpetatuses) piiratud ja määratud inimese kujutlusvõimega. Filarete ideaallinn Sforzinda oli üles ehitatud jumalikule oktagonaalsele sümmeetriale, see pidi olema täiuslik linn täiuslikule ühiskonnale. Alates Platoni „Atlantisest“ esindas täiuslikkust just tingimata kõrge geomeetriline korrastatus ja renessansiaegsed ning hilisemad ideaallinnad järgivad Platoni eeskuju ja arusaama geomeetriast kui vaimsest organisatsioonist. Siin tulebki tähele panna seda, et nende ideaallinnade täiuslikkus on valmistehtus, lõpetatus. Aga see pole enam elu. Linn kui ideaallinn, linn kui utoopia on ikkagi täielik peatumine hetkes, täielik seisak aktuaalses täiuses.

Mulle tundub, et niikaua kui mõelda linnast kui mudelist (või teatavast mehhanismist), ongi ta probleem. Sest masinad lähevad katki, ütlevad üles. Nad ei üllata. Parimal juhul nad lihtsalt teevad seda, mida sa neilt ootad, ja sa harjud nendega täielikult ära, kuni sa neid enam ei märka, kuni nad sind enam ei puuduta. Aga linn peab inimest puudutama. Sest see on tema elukeskkond, see on tema praktika ja õppetund. Linn on keha, millest inimene on osa, verelible, meeleliigutus või midagi muud. Linna peab olema põhjust tähele panna.

[Hommage hullusele. Katkendites

Tundub, et tänapäeva linnad on valla päästetud, neid ei saa enam „pudelisse tagasi“. Suured metropolid on ikkagi väga erilised ja seninägematud asjad. Võib-olla on hoopis metropolid need, kus realiseeruvad mõned bioonilised või tehiselu tunnused? Sest keegi ei suuda neid enam üheselt juhtida, üheselt muuta – juba nad tunduvadki ühele Aasiast pärit urbanistide rühmitusele minevat isevoolu vääramatut teed. Võib-olla ei olegi nimetatud rühmituse urbanismist kui akupunktuurist rääkimine nii metafoorne, kui võiks arvata? Kas küsides praegu: „Kas linnad ärkavad ellu?“ tuleb tingimata kanda hullusärki? Teooria on üldistus ja üldistus peab paratamatult mõndagi erakordset või detailset kõrvle jätma. Linnad aga on nii individuaalsed, võib-olla igaüks erinev, elluärkav biooniline eksemplar. Pidades silmas linnade ilmutatavaid emergentseid tunnuseid võiks nende emergentsust hinnata justkui üht võimalikku elu tunnust.]

Hiljutistel planeerimiskonverentsidel on haktud kõnelema urbanistlikust renesansist. Renessanss kõlab siin kontekstis halvasti, kui mõelda ükskõik mida peale igasuguse kavatsuseta „(uuesti)sünni“. Siiski, selle taga oli üleskutse mõelda suurlinnastute piirkondadest kui majanduslikest jõujaamadest (economic powerhouses). Siin me oleme tagasi jälle mõistuse rajal. Aga lasknud korra liugu hullumeelsusel, tahaks nendest „majanduslikest jõujaamadest“ jõuda elunevate võimalusteni. Tahaks üldse ära unustada probleemide kategooriad, millega tegelemine võib parimal juhul aidata sellest probleemist üle saada.

Klassikalise linnaplaneerimise kriitikas kerkivad üles küsimused planeeringute realiseeritavusest ja realiseerumisest. Omaette problemaatika moodustab küsimus planeeringute paindlikkusest ja kohanemisvõimest muutuvate olude ja vajadustega. Kasutades poststrukturalistliku mõtlemise sõnavara, võiks klassikalist planeerimist kirjeldada kui väesoleva hävitamist potentsiaalse kasuks: planeering esitab tegelikkust ette nähtavate võimalikkustena, mis tähendab realiseeruva tegelikkuse piiramist (kujuteldavate vahenditega, üllatusmomendi kadumist). Planeerimise käigus võib kergelt tekkida mõtlmine planeerimisest kui lõplikust valmistegemisest, õigupoolest sisaldub see ambitsioon juba planeerimise kui teatvalt sorti valgustusliku projekti sees. Samas tuleks silmas pidada lihtsaid küsimusi: mida tahame valmis teha ja millesse suhtuda kui protsessi, igavesse mängu?

Gilles Deleuze heidaks klassikalisele planeerimisele ilmselt ette, et see ei hoia asju liikumises, ja liigitaks ta arvatavasti elamist lihtsustavate kontseptsioonide alla. Klassikaline planeering tegeleb ilmselgelt pigem olemise kui saamisega. Mõistes linna kui jõuvälja, mis on alati muutumises, opereerides seega kaugel tasakaaluasendist, tuleb tunnistada süsteemide võimalikkust, mis ei allu täpsetele programmidele. Mitte planeerides seame end ohtu ja õnnetusse. Aga meil peaks olema närvi seda võimalikku ohtu ja õnnetust taluda. Selle närvi olemasolu võib päästa surmigavatest Põhjamaade linnadele omastest piinlikult „ära planeeritud“ piirkondadest, kus jalutades on tunne, et isegi teised teavad täpselt, mida sa selles ruumis ette võtma hakkad.

John Cage’i minutid ja sekundid. Teadlik juhuslikkus
Ühes intervjuus[3], kus John Cage kõneles aleatoorsest muusikast, kasutas ta oma lähenemise kirjeldamiseks väljendit „Not by chance, but by random“ (‘mitte juhtumisi, vaid juhuslikult’). Aleatoorne muusika on juhuslikkuse muusika, kus osa muusikateosest on komponeeritud, osa aga jäetakse esitajate improviseerida. See nimetus on harukordselt tabav, sest alea tähendab täringut või liisku, seega ei lahendata lahtiseks jäetud küsimusi täiesti juhtumisi, vaid see juhuslikkus sisaldab mingisugustki teadlikkust võimalikest sündmustest, kuivõrd võimalikud valikud on ette antud. Nagu täringuheitest võib välja tulla siiski mingit kindlat tüüpi tulemus – üks või kaks või kolm või neli või viis või kuus, mitte näiteks irratsionaalarv või midagi muud. Mingisugune „lõtv programmeeritus“, teadvustatud juhuslikkus iseloomustab niisugust loomingulist lähenemist. Cage’i on seostatud autori surma ühe varasema sissetoomisega loomingusse[4]. Minu meelest see ei ole päris õige. Autor aimab väga hästi, mis tüüpi tulemus lõpuks välja tuleb. Ta ei ole mitte surnud autor, vaid pigem superautor, kes kavalasti orgaanilisema ja tundlikuma teose huvides juhuslikkuse ja mittestandardse oskuse, mida ta ei teadnud interpreedil olevat, ree ette rakendab.

Juhuslikkus (random) on siiski kõige üldisemates joontes ennustatav, sest tulemuse tüüp on ennustatav (näiteks kindlat tüüpi tulemus naturaalarvu näol täringuheitest). Planeerimise kriitika alguses kirjeldatud kriitika „pikkust-laiust-kõrgust“ määravale planeeringule on muidugi sundinud otsima planeerimiseks muid võimalusi. Üks võimalusi, mida proovitakse kasutada, on kehtestada planeerimisel mingi paindlik reeglistik, mis peaks aitama planeeringul olla adaptiivsem ka ajalises skaalas. Selline reeglistiku etteandmine vastab “teadlikule juhuslikkusele”. Niisugust lähenemist on rakendatud näiteks Andres Alveri, Veljo Kaasiku ja Tiit Trummali tehtud Rotermanni kvartali planeeringul, kus ehituspiirkonna ja muude parameetrite paika seadmiseks kasutati viit reeglit.

Teadliku juhuslikkusega haakub fenomenina iseorganiseeruminešabloonil, kus suuremal skaalal on tulemus üldjoontes ennustatav. Linnaga tegelemisel on siin just huvipakkuv see, et saame reeglite etteandmisel üldjoontes ennustatava struktuuri, mis samas on lokaalsete tingimustega mitte ainult näiliselt kooskõlas, vaid neist orgaaniliselt välja arenenud. Linna elujõulist mitmekesisust toetakski juhuslikkuse ja loomingu sünteesimine, kus nad teineteist võimendaksid.

Õnnetus kui hargnemine. Rehabiliteeritud viga
Ülikiirest (räägin siin ikka intersubjektiivsest suhtelisest kiirusest, kus üks naaber hästi ei tea, mis teine teeb, ehitatakse korraga, aga kooskõlastmata, reageerimata, ehitatakse rööbiti) tegutsemisest linnaehitamisel (nagu näiteks toimus buumiajal) võib sündida viga, õnnetus, võib sündida juhtumisi. Suur osa veast võib osutuda muidugi lihtsalt tüütuks, osa võib olla koguni letaalne. Aga ikkagi, pöörame selle vea ringi – viga võib olla ka genereeriv ja loov, temast saab evolutsioon ainest. Mängime nüüd Cage’i lauses rõhuasetused ümber („Not by random, but by chance“) ja saame superautori asemel lahustuva autori, mittetegeva autori, kelle virtuoossus seisneb minnalaskmises.

Kiire tegutsemise tagajärjel on sündinud ootamatud külgnevused linnas: ootamatud, veidrad, nihkes, ettenägematud ruumilised situatsioonid, mis oleks planeerides kardetavasti sündimata jäänud. Mulle tundub, et kruntide ja kvartalite mastaabis võib planeerimatus luua üllatuslikke olukordi selle parimas mõttes. Niisuguses ilmnenud olukorras võiks loomingulisel sekkumisel (planeerimisel) olla huvitav roll – sünteesida viga ja loomingut; rakendada see ja too-mõtlemist juhtumisi sündinule ja loomingule.

Pöördudes tagasi Bergsoni ja Deleuze’i sõnavara juurde, võib minu arvates öelda, et üldjuhul on planeerimine kui väesoleva hävitamine võimaliku kasuks.[5] Planeering esitab tegelikkust ette nähtavate võimalikkustena, mis tähendab realiseeruva olukorra piiramist (kujuteldavate vahenditega, üllatusmomendi kadumist). Sellega analoogne on Endel Lippmaa projektipõhise teaduse kriitika: ma ei saa hakata kirjutama uurimistöö projekti ja projektis ette näha, mida ma avastan – ette saab näha ainult teisejärgulist teadust. Linnaga tegelemisel toob rehabiliteeritud viga tagasi väesolu.

Eesti buumiaegses ehituspraktikas toimus midagi väga huvitavat – ehitati tõepoolest tohutu kiirusega, planeeringuid tehti kruntide kaupa, sündis rida ootamatuid ja veidraid külgnemisi. Ka Tallinna ümbritsevate valdade põldude muutumine kinnisvaraküladeks toimus väga kiiresti. Nendel küladel on olemas planeeringud, aga kiire tegusemise tarviduses on need pea eranditult tehtud lihtsaimad võimalikest. Aga võib-olla oleks selles olukorras võinud planeerimisest üldse loobuda? Tegutseda eriti „iseorganiseeruvalt“, st reageerida ainult vahetutele naabritele ja looduslikele tingimustele või siis juba veelgi sõgedamalt. Tulemus poleks olnud vähemalt surmigav, viiekümneks aastaks nullringis pööritav eimiski.

Millele ma tahan osutada, on see, et buumiaegne tegutsemiskiirus on sageli tootnud kesist ja igavat keskkonda, kui see on planeeringuga seotud, kuid vahel ootamatut, huvitavat, üllatavat olukorda, kui planeeritud pole. Pean silmas just seda, et olukord ühe planeeringu raames on sageli lahendatud banaalselt. Pole arvestatud ja sageli pole võimalustki olnud arvestada külgnevustega, seetõttu on nende lihtsate planeeringute vaheline suhe ja nende vahele tekkiv ruumiline olukord sageli ebakonventsionaalne ja huvitav. Rääkides konkreetselt Tallinna uuselamupiirkondadest, siis on just krundistatud põldude omavaheline paiknemine võluv, enam ei saa öelda, et ilmnev ruumiline struktuur on lihtsaim võimalikest.

Lõputu kiirus. Hiina ime
Kujutleme ülima intensiivsusega ruumi, kus ruumi vorm on pidevas muutumises. Niisugune ruum unustab lühikeste ajavahemike tagant oma struktuuri ja teiseneb. Sellisel juhul me ei saa rääkida ruumi kirjeldamisest järjepidevuslikus mõttes. Seega jäävad kirjeldamiseks ainult statistilised vahendid. Niisugune ruum on küll teoreetiline konstruktsioon, kuid kui Kas Oosterhuis suudaks realiseerida oma reaalaja struktuuri[6] mõtte üheselt, oleks eelkirjeldatud ruum tinglikult ellu viidud.

Jameson kirjutab suurest majanduskasvust Hiinas, mis on kaasa toonud väga kiired sotsiaalsed ja ruumilised muutused, maastik hakkab Jamesoni arvates muutuma “täiesti juhuslikul viisil”. See fenomen sunnib Jamesoni düstoopia põhjust ümber tõlgendama. Düstoopia, mis tähendab “hulleimat võimalikku katastroofi”, konventsionaalseks põhjuseks on häving ja vaesus, Hiina näite puhul kirjeldab Jameson katastroofi, mille põhjuseks on ootamatu rikkus ja äärmiselt intensiivne kinnisvaraarendus – tekkiv ruumikorraldus sarnaneb Jamesoni arvates juhuslikult langenud meteoriitide parvega.[7] Hävingu-katastroofi asendab ehitamine-katastroof. See, mida Jameson kirjeldab, on maastiku muutumise lõputu kiirus, mille tõttu kaob igasugune võimalus selle maastiku eristamiseks ja tegelemiseks selle kultuurilise tähendusega. Kohtame siin selle maastiku näol probleemi tegelda millegagi, mille individuaalsusest, iseloomust või tähendusest ei pruugigi saada rääkida ja mis näib jäävat väljapoole kultuuri valda. Saame rääkida jälle mingisugusest impersonaalsest, afektivabast statistikast, mis ei aita loomingulistes küsimustes edasi ega tagasi. Mis kardetavalt ei aita üldse.

Jamesoni düstoopia kontseptsioon saab tuge Deleuze’i kaose definitsioonist:Kaos ei ole defineeritav mitte niivõrd korratuse, kuivõrd lõpmatu kiiruse kaudu, millega iga selles tekkiv vorm kaob. Kaos sisaldab kõiki võimalikke vorme ja ka realiseerib kõik võimalikud vormid, kuid nad tekivad selleks, et kohe kaduda, jätmata vähimatki jälge ega põhjustamata midagi. Kaos on tekkimise ja kadumise lõputu kiirus.[8]

Ja ma ikkagi tahaks sellele Jamesoni düstoopiale veel ühe keeru peale keerata. Kõik ei pruugi lõppeda „halvemas võimalikus katastroofis“. Pidevas meteoriidisajus ei saa elada. See ongi Deleuze’i kaos par excellence. Üksikud meteoriidisajud on muidugi sageli lühiajalist kahju tekitanud, pikemas ajalises lahutuses aga suutnud produtseerida sellise vea või valestilugemise, mis on saanud tõukeks kvalitatiivselt täiesti teist liiki nähtustele (teadagi, mis imetajatele Maal võimaluse andis).

Selle selgituseks võib tuua järgmise näite. Rahulikku linna loomisesse on Tartus mitmel korral sekkutud. Viimane, mille jäljed on linna struktuuris tajutavad, on II maailmasõja aegne pommitamine. See andis linna ilme muutumisele ootamatu jätku. Madaltihe kesklinna hoonestus perforeeriti juhuslikul moel, mõnes kohas mitmete kvartalite kaupa, mõnes kohas üksikute aukudena. Mitmed suuremad hävingualad täideti vabaplaneeringuliselt asetatud hruštšovkadega nagu teisteski sõjapurustusi üle elanud linnades, suur osa aga taastati või taastusid haljasaladena. See on loonud Tartusse varasemaga võrreldes teistsugust, sopistuvat ja hubast, avalikult kasutatavat majadevahelist ruumi, mis mind Tartus kõige enam köidab. Niisuguseid, tänini sundimatuna mõjuvaid kohti on eriti Karlova, kesklinna ja Tähtvere kandis. Füüsilisest ruumist teebki see irratsionaalne perforeering minu jaoks Tartu.

Toodud näide võib muidugi tekitada küsimust humaansest äraspidisusest. Aga me ei saagi enne linna pommitamist öelda, et see tuleb linna ruumilisele olukorrale kasuks. See oleks rumalus. Seda on võimalik tõdeda tagantjärele, kui pommitamine on juba ammu ära olnud. Aga see, mis andis tõuke uuteks võimalusteks, oli ikkagi pommitamine.

„Halvim võimalik katastroof“ on tagantjärele avanev võimalusteväli.

Külade parvetaoline struktuur sündis juhtumisi. Juhtumisi ei ole fookuse paigaltnihutamine, juhtumisi on läätse puruksvirutamine. Ja see võib tähendada tegutsemist ilma nägemata. See on meelevaldsus meelt vallates. Kas juhtumisi nõuab käed rüpes istumist? Või hoopis rusikatega vehkimist, kuni see juhtumisi on välja meelitatud?

Utoopiast düstoopiasse. Skaala nihe
Kõneldes ehitusbuumiaegsetest planeeringutest, on nende struktuur ja ruumiline kord sageli „lihtsamad võimalikest“. Keskeltläbi paarikümnest krundist koosnevad kogumid on korrastatud lihtsalt ja täpselt korrapärasteks ühikuteks. Nende pisut lihtsameelne kord ja lootus paremasse tulevikku, mis realiseeritakse võõraste, väljastpoolt tulevate vahendite arvelt – lunastuse läbi –, laseb neist rääkida kui utoopilistest objektidest. Maaomaniku tavatu rikastumine ja uue krundiomaniku helge oma kodu ja küla väljavaade teevad neist uutest küladest mikroutoopilised kapslid, mis on üle maa laiali pillatud.

Utoopilisust lisab planeeringutele tõik, et enamik neist ei arvesta kohalikku konteksti või ei ilmuta teravmeelset reageerimist sellele. Kultuuriajaloos on utoopia võimalikkuse tingimuseks olnud teistest kultuuridest eraldatus, utoopiasse jõudmine on tähendanud pikka ja sageli vaevarikast rännakut. Buumiaegsed uusasumid ilmutavad neid tunnuseid. Uuskülade teede struktuur on hierarhiliselt hargnev: sageli on külla pääsemiseks ainult üks võimalus, ruumilises mõttes naaberkülad ei pruugi omavahel ühendatud olla, teed on ummikteed. (Kohati on ka vanade, tegelikult võrgustikku moodustavate teede äärde seatud üles ummiktee märgid.) Ka küladesse viiva infrastruktuuri seisukord assotsieerub vahel pika rännakuga utoopiasse. Küladevahelise välja tühjus on tõesti lõputu ja ääretu. Sellest sugeneb sama võimas loominguline (ja kahetsusliku alatooniga) emotsioon kui Lasnamäest, ühest teisest utoopiast. On olemas mingi põhimine sarnasus Lasnamäe ja uuskülade ruumi vahel. See on teatav mehaaniline lihtsus ja seiskumine. Avalikul ruumil puudub graduatsioon – on täiesti avalik ja täiesti privaatne ruum.

Utoopia on aga tõepoolest mikroutoopia – väljudes ühe küla (planeeringu) skaalast, kaob lihtne korrastatus ja süsteem kaotab igasuguse korra. Lihtsad planeeringud paiknevad teineteise suhtes ruumiliselt juhuslikult, nende asetuse põhjused ei tundu kuidagi olevat ruumiliselt argumenteeritud. Tegu on väikeste jäikade süsteemidega, mis omavahel ei suhestu ega koos ei toimi. Põldude krundistamine toimus tohutu hooga, mikrokapslite heidetus sarnaneb Jamesoni kirjeldatud Hiina ehitusdüstoopiaga. Buumiaegsed külad on põldudele langenud meteoriidiparvena. Tekkinud on tohutu ruumiline segadus. Ruumilises mõttes on sündinud ikkagi täiesti ettenägematud ja planeerimatud olukorrad. Seda olukorda võiks nimetada „juhtumisi“ olukorraks. Segaduse põhjused tulevad majandustõusust: tohutu tegutsemise kiirus suutis luua säärase olukorra, mille – veidrate ja keerukate ruumiolukordade – tekkeks on reeglina vaja ikkagi palju aega. Nende piirkondade ruumilises korralduses ei kohta suures skaalas kuigi tihti ruumilist põhjuslikkust või konsistentsi. Ja ometi on see düstoopiline parv võluv. Ta on võluv oma lõpetamatuses, oma mittekontseptuaalses tekkes, oma võimaluste avatuses. Asudes asja kallale brutaalselt, võib neist utoopiatest mõelda kui sulguvatest ja düstoopiast kui avanevast …

Märgatav osa „utoopiakapslitest“ on küll kehtestatud planeeringutena, aga buumi lõppedes hoonetega täitmata jäänud. Õiguslikult on olemas uus struktuur – see, mis paistab põlluna, ei ole enam niiviisi traditsiooniliselt kasutatav. Selleks, milleks teda ette valmistati, ei ole enam nõudlust. See struktuur on kusagile vahepeale, realiseerumise astmestikku kinni jäänud. Enam pole võimalik põldu tagasi teha, maa saab ainult seista söötis.On kuidagi irooniline, et need kinnisvarakülad, mida planeeriti suurimas usus helgesse tulevikku, mikroutoopiasse, aga jäid ehitamata, on tegelikult realiseerunud hoopis utoopia päris täpse ja algse tähendusena. See tähendab utoopia kui mitte(oleva)kohana. Ja praegu kehastavad need sisuliselt kasutamatud kohad tõepoolest mitteolu: kohti, mida pole funktsionaalselt olemas.

Platoni dialoog „Kritias“ kirjeldab esimest utoopiat – Atlantist. Atlantis on geomeetrilise ülesehitusega, külluses elav saar. Juhtub nii, et Atlantise elanike puhas veri segatakse ja saar hakkab alla käima – saare elanikud hakkavad tasapisi tapma ja varastama. Dialoog katkeb kohalt, kus jumalad kogunevad arutama, kuidas karistada neid, kes on utoopiast välja tulnud. Selles Platoni vaikimises tundub sisalduvat mingi suutmatus, justkui Platoni võrgusilmad oleks võimetud püüdma neid, kes on näinud oleva korda ja siis sellest ometi muutuva hävingu ja kannatuse kasuks ära pööranud.

Tuleb tõdeda, et valglinnastumine on viga, mida tehakse korduvalt. Esimene valglinnastumise laine maailma ajaloos toimus II maailmasõja järgse eufooria käigus 1950ndate lõpus. Pärast seda on valglinnastumine toimunud lainetena koos majandusbuumiga. Ja niiviisi tundub selline eramute vohamine peaaegu sotsiaalse ja lõpuks bioloogilise paratamatusena, mis linnalähedastel põldudel aeg-ajalt välja lööb. Tasub märkimist, et buumi käigus on eramukruntideks ehk siis uusasumiks muudetud reeglina terve endine põllulapp. On uuringuid, mis näitavad eesti põllustruktuuri kohatist väga pikka järjepidevust. Seega on selles valglinnastunud struktuuris veidral kombel ja veidi nihkes moel, kuid siiski, peidus teatav põllunduslik järjepidevus.

Mis me oleme nüüd saanud?
Uusküladest võib rääkida tõesti kui utoopiliselt lõpetatutest, olukorrast, mil asjad on aristotellikult leidnud oma lõpliku koha. Utoopias ei sünni suurt midagi (mis asjade korda muudaks). Düstoopia olen nüüd toonud sisse kui katastroofi, mis õigustab end hargnevuste käimalükkajaks, võimaluste avajaks. Ühtlasi situatsiooniks, mille loodud võimalusi tasub ruumiga tegelejal tähele panna, nendega kaasa mängida ja resoneerida. Sellise vaatepunkti muutuse üheks mõtteks oleks see, et me ei püüa tahantjärele rusikatega vehkida ega buumiaegsetest asumitest rääkida hinnangut kaaluvalt või problematiseerivalt, vaid pigem ratsionaalsuse lõnga katkestavalt ja otsi ümbersõlmivalt – mis on need võimalused, mis avanevad? Ma teekski ettepaneku mõtelda neist küladest mitte enam kui „mahasadanud korraldusest“, vaid kui biotoopiast – mingisugusest (elunevast?) parvest, mis ennast põldudel konfigureerib. Nõnda laiutaks meie põldudel mingisugune, küll kahtlemata veidi nukra olemisega uuseramute parv, mis jätkuvalt oleks võimeline manama ootamatusi. Niiviisi katsuks me mõelda (ehitatud) keskkonnast kui elunevast võimalusest, mitte kui probleemist, mida lahendada ja vaigistada. Edasises tegevuses võikski säilitada väljade düstoopilist struktuuri – tema võimaluste avatuse, tema tumedavarjulise glamuuri.

   (↵ returns to text)
  1. Tõnu Õnnepalu, Paradiis. Tallinn: Varrak, 2009, lk 33–34.
  2. Madis Kõiv kasutab väljendit „elu sõnnik“, kirjutades kunstist ja matemaatikast: matemaatika on Kõivu arvates puhas. Matemaatika kasvatab ennast ise, kirjutaja on vahelüli, kes hoiab pliiatsit. Tegeleda matemaatikaga on Kõivu arvates umbes sama nagu minna pihile – lugeda preestrile ette oma patud ja anda edasine täielikult preestri meelevalda. Kunst aga pole puhas, kunstis leidub too elu sõnnik.
    Madis Kolgi ettekande „Madis Kõiv kui teatrikriitik“ põhjal. 15.01.2010 seminaril „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja eesti kultuurilugu”.
  3. Filmis „Four American Composers“. 1983. Peter Greenaway.
  4. Julia Robinsoni kirjutatud tutvustav tekst John Cage’i panoraamnäitusele „John Cage and Experimental Art“ (Barcelona moodsa kunsti muuseumis 23.okt 2009–10.jaan 2010).
  5. Väesolev ei pea saama tegelikuks, vaid kätte jõudma; ja kättejõudmise reegliteks pole enam sarnasus ja piiramine, vaid erinevus ehk lahknemine ja looming. […]Väesolev ei saa kätte jõuda kõrvaldamise või piiramisega, vaid ta peab positiivsete tegudega looma omaenda kättejõudmise liinid. […] Kogu tegelikkus on antud pildina võimalikkuse libakäsitluses. Gilles Deleuze, Bergsonism. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 89–91.
  6. Oosterhuisi „reaalaja struktuurid“ on suruõhukestaga arhitektuursed objektid, mille vormi kontrollivad keskkonnast sisendinfot koguvad sensorid, reguleerides rõhu muutumisega struktuuri vormi. Vt ka Kas Oosterhuis, Hyperbodies. Towards an E-motive Architecture. Basel: Birkhäuser, 2003, lk 7–14, 55–58.
  7. Fredric Jameson, The Uses of Apocalypse. – Anyway. New York: Rizzoli, 1994, lk 34–41.
  8. GillesDeleuze; Félix Guattari, What is Philosophy. New York: Columbia University Press, 1994, lk 118.