uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Kadi Estland. Britney Spearsil on uus lõhn

Aga siin seda veel pole. Inimesed küsivad.
Ostukeskus ajab oma jalad laiali. See juhtub hommikul pimedas. Vurdi! Tere tulemast! Algab igapäevane pidu konteineris, kus on valgust ja elusolendeid. Sulased lähevad sigu tapma ja kärbseid püüdma.
Kõik pirnid põlevad.

Igal keskusel on oma hing. Oma plaan. Oma ajalugu, mille turvakaamera jäädvustab. Estetiseerib ja väärtustab. Mida rohkem hingi, seda rohkem rõõmu. Lõbu. Lõbutöötajad räägivad suitsuruumis, et eile oli pensionipäev ja täna on pensionäridel õigus lagastada. Loodan, et ma enam ei kasva, loodan, et ma mahun uksest sisse. Kui ma ühe koogi ära söön, muudab see kindlasti minu kogu. Ja kuna see mind enam kübetki suuremaks teha ei saa, peab see mu väiksemaks tegema, eks ole. Ma valgun mööda liikumisteid laiali, nii nagu kleepekad põrandal näitavad. Kiirjooksen vabalt marsruuti, mis minu jaoks välja on mõõdetud. Üksikud kuuluvad ühte ummikusse, oma isiklikes proovikabiinides. Sellest kõigest keelduda tähendaks kohta põliselanike, karja lollide, töötute hulgas. Halli plekiga leiba. Lasta ennast väänata ja koorida. Sa kas oled sees või oled sa väljas ja väljaminek on alati šopping.

Keskuses on kõik kokku volditud, nööbid ja lukud kinni tõmmatud. Riided tööinvaliidide kehadele. Siin pole surnuid, teravaid nurki ega tühje kohti. On ümmargune silmus ja kassad. Suletud ellips. Punktid. Täna on rahulik. Vahepeal söön täisväärtuslikku toitu ja mu hambad kuluvad. Mina ja inimesed tunneme üksteist ära ja see annab turvatunde fassaadil, mis on meie kollektiivi nägu. Töö ei vedele ju tänaval. Töö on tervis. Ükski ohver pole siin liiast, sest pooled inimesed elavad teisiti.

3940_estland4

3940_estland3

Maksan dekoori kinni. Värvid, mis näitavad mulle valikuid, mis on selged, puhtad ja loogilised. Söö mind ja Joo mind. Äraandmistel ja hinnalaksudel on teine asi, siis lubatakse möllata ja rabada, välja elada oma kärsitust. Hüsteeriat. Ülejääki. Viha ja rebendeid. Vaikimine on siis lõpetatud ja seda, mida ei saa reaalsusest, selle saab fantaasiast ja vastupidi. Ma olen endale hulga tooteid ära teeninud. Igaüks on siin võitnud ja peab saama auhinna. Maanostalgia tekitab juurde pärijate massi ja täidab ka paksemad püksid. Järelejäänud eritis villitakse uude pudelisse ja joodetakse mind surnuks.

Hankijatel on siin oma kombed ja tehnikad. Dekonstruktsioon, rekonstruktsioon, trikonstruktsioon. Sotsiaalse ja seksuaalse normaalsuse uued ideed rahvale. Puhkepäevadel planeerivad, et kui palju saali mahub. Oleks neil natuke aru peas, võtaksid nad maja katuse pealt ära. Kunstnikud ja luuletajad löövad nendega klaase kokku. Veiniklaasid on higised ja pilke tuleb pidevalt fokuseerida. Teatav nõudlikkus välistab reetmise. Hommikul on seep ja õhtul on „Hamlet“. Plekid ei tee muret, sest need plekid ei tule enam kunagi välja. Teateid tegelikkusest on body shop. Ajud ja näod pestakse tundmatuseni pisikutest puhtaks ja võetakse vahi alla.

Ma päästan elu, kulutan aega, mida pole. Las Lapsed ehitavad. Nad on oma vanemate vastu julmad. Ei hetkegi rahu kasvamisest. Ületöötanud lapsed kogunevad keskusesse: väiksemad ülesse, suuremad alla. Tarbimine on neil veres. Eestil on oma kollektsioon. Ameerika sõbrad. Topivad käsi püksi. Hängivad rahva seas ja selgitavad välja, mida rahvas vajab. Et hiirepere kassipere ei salli. Lühikesed piigid on väikestele kogustele, jämedad suurtele. Sõda puhastab ja annab neile kõigile rohkem ruumi. Ja katarsist.

3940_estland2

Tallinn on Euroopa New York. Peame maja maha põletama, sest atraktsiooni väärtust tuleb pidevalt tõsta. Mina tahan surra nagu kõik teised ameeriklased. Näoga ja küljega. Kui on huvitav ja atraktiivne, siis näoga. Suurte suuruste puhul küljega. Esimene võetakse alati kilepakendist välja, oleneb torso suurusest.

Keskuses on soe ja kuiv. Kui esimene pilk on külm, siis tagasi ei tulda. Ženšenni kodu. Usk, millel on oma isiklik mullide komplekt. Kui ühel hetkel läheb mull katki, siis jätab mull sind kaitsetuna enne oma vältimatut surma maha. Tavalisi mõtteid saab laenata, nendest saab loobuda, neid saab esteetiliselt reeta, kui kints on saapaluku vahele kiilunud. See on üks sensitiivsetest müügi- ja ostukogemustest, kus inimene on inimesele hunt. Ma istun, jalg sirutatud ette, ja ootan, millal teenindaja olukorda analüüsib ja ennast ületab. Keha on müüja. Kõik, mis ta kogeb, kogeb ta keskuses. Naine kummardab ja lakub haava puhtaks. Ta ei kaota eneseväärikust ja – miks peaks? Mehed ju ei nuta. Eneseparandamine on masturbatsioon ja enesehävitamises võib siin olla vastus. Ta kingib jõuluks mu jalgadele paari tuhvleid.

Kõik väsivad ükskord, kõik annavad alla. Ma pole kunagi näinud keskuse omanikke. Naisi pole diktaatorite seas, sest nemad tavaliselt magavad nendega. Juhid ütlevad, et naiste vanus peab olema pool mehe omast ja veel 8 alla. Nende meeste soovide järgi valmistatakse ette mis tahes naine. Nad saadavad kaugelt pomme ja näevad tuld. Koguväärtust. Sammast. Nad on värvipildid ise kinni maksnud. Ja pildid tulevad väga liigutavad. Kollaažid.

Õues ootavad väikesed loomad ja linnud. Trepid on puhtaks pestud ja hakkab sadama paberist lund. Kui lumi sulab, siis ilmuvad välja tühjad pakendid. See on korduv vaatepilt ja nende vaatamine ei maksa midagi.