uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Johanna Jõekalda. Retrospektiiv ja tulevikuperspektiiv – Ülevaade Eesti Kunstiakadeemia arhitektiõppest möödunud aasta sündmuste näitel

Kaasaegne maailm on toonud kaasa olukorra, kus tippkoolide arhitektuuriharidusest on võimalik osa saada vastavatesse õppeasutustesse sisse astumata ja sentigi maksmata. Digitaalmeedia võimaldab edasi kanda informatsiooni. Informatsioon muutub teadmiseks aga alles kogemise läbi ja kogemiseks on vaja enamat kui virtuaalset ruumi. Et piiratud võimalustega arhitektuurikoolid konkurentsis püsiksid, peavad nad pakkuma kvaliteeti selles, mida digitaalmeedia edasi kanda ei võimalda. Kohalikku arhitektiõpet peab toetama rikkalik kogemuspõhine taustsüsteem, mille moodustavad meistriklassid, väljasõidud, maketistuudiod, seminarid jms.

Käesoleva õppeaastani oli EKA magistritasemel ainus riikliku tellimuse täitja. Sellena lasus tal vastutus koolitada arhitekte nii, et nad oleksid valmis praktiseerima kõigis arhitektuuri ja linnaehitusega seotud valdkondades. Arhitektuuri õppekavade lisandumine teistessegi kõrgkoolidesse on minu arvates tervitatav – see võimaldab institutsioonisisest spetsialiseerumist. Nüüd, mil arhitektuuri eriala kutsemagistri kraadi on võimalik omandada ka TTÜ-s, saab EKA suunata rohkem tähelepanu arhitektuuri katsetuslikele distsipliinidele. Seejuures on endistviisi esmatähtis tunda ajatuid arhitektuuritõdesid, saada aru skaalast ja struktuurist. Ajatu asi on aktuaalne igal ajal.

Sarnaselt arhitektuurile võib ka arhitektuurihariduse puhul hinnata kvaliteeti lähtuvalt asjaolust, kas see pakub lisaks nõutavale ka mõnd lisaväärtust. Midagi, mis polegi ehk ette nähtud, ent osutub oma olemasolus ometi asendamatuks. Kordumatu ruum ei vasta üldiselt reeglitele ja ega kunstiülikoolis õpetatagi reegleid selleks, et neid ilmtingimata järgida. Pigem tuleb reegleid tunda selleks, et neid teadlikult ja põhjusega rikkuda. Tavapraktikatele vastu astumine ei ole sugugi lihtne, lisaks suurele initsiatiivile nõuab see sageli laiapõhjalist teadmistevaru ja erioskusi. Õnnelikul kombel pakub kool eksperimenteerimiseks üha enam võimalusi, akadeemilisele haridusele on tekkimas mitmekülgne programmiväline tugi. Järgnevalt annan möödunud õppeaasta näitel ülevaate Eesti Kunstiakadeemia arhitektiõppe neist osadest, mida õppekavast välja ei loe, ent mis tudengite erialasel kujunemisel ometi vaieldamatult suurt rolli mängivad.

Ainetsüklisse integreeritud töötoad aitavad mõtteid puhastada ja annavad töökäigule sageli värskendava pöörde. Tehniliste ainete puhul täidavad seda eesmärki TTÜ ning tulevikus ka TTK laborites toimuvad katsed, kultuuriteoreetiliste ainete puhul seminarid ja väljasõidud, erialaprojektide puhul maketistuudiod, maastikuprojekti meistriklassid ning väliskriitikutega kohtumised, mis muutusid möödunud õppeaasta teisel poolel regulaarseks ja jätkuvad samal põhimõttel praegugi. Iga kahe nädala tagant külastab arhitektuuriosakonda mõni rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt, kes teeb ühele kursusele projektikriitikat ning peab avatud loengu. Need loengud raputavad tudengid lahti tavapraktikatest ja annavad julgust oma projektides ootamatuid lahendusi tarvitada. Kõige tähtsam on aga see, et tipparhitektide visiidid hoiavad üliõpilastes ning juhendajates üleval tahet selle kriitika tasemeni küündida. Seesugune edasiviiv mõõduvõtt on erialaprojektidele väga tõhusaks stiimuliks.

On lootust, et edaspidi areneb sellest süsteem, kus sama intervalli tagant peavad välisarhitektid pikemaid meistriklassegi. Need kasvataksid oluliselt siinse ja välismaise konteksti vahelist ühisosa ja vähendaksid ohtu Eesti oludesse liialt kinni jääda. Erialaprojektide puhul tegeletakse juba pikka aega pea eranditult Eesti teemadega, multikultuurses maailmas ei ole sellised piiritlused aga õigustatud. Eestile ainuomaste teemade kõrgetasemeline valdamine on kahtlemata väärtuslik, rahvusvaheliste väljakutsetega tegelemisel jääb kohalikust kogemusest aga väheks. Kunagi kujuneb ehk väliskriitikast välja avatud stuudiote süsteem, mis pakub erialaprojektide osas valikuvõimalust. Fikseerituks võiks jääda vaid esimese ning viimase aasta programm, mis on teemapüstituse poolest kõige isikukesksem.

Omalaadseid töötubasid ning vabaaineid, mida erialaprojekti kasuks tööle panna, toimus möödunud õppeaastal palju. Iseäranis meeldejääv oli parameetrilise disaini kursus, mille käigus sai selgeks intelligentsete vormiloomevahendite olulisus. Kursuse tulemina valmisid modulaarsed kergkonstruktsioonid, mis veel praegugi ripuvad teaduskonna kõrgete lagede all. Teiseks õnnestunud näiteks pean EKA, TTÜ ja TÜ eduka koostöö tulemusena toimunud sünteetilise bioloogia töötuba “Elu märgid”. Valitud töögrupid tegelesid suve hakul viimase raames tehtud biomorfoloogiliste ideeprojektidega edasi. Seeläbi pääsesid EKA tudengite tulevikuvisioonid XIII Veneetsia Arhitektuuribiennaalile, kus need nii Sloveenia kui Austraalia paviljonis maailma tunnustatumate arhitektuurikoolide seltskonnas eksponeeritud olid. Ühtlasi mõjus väga julgustavalt biennaali avaürituste raames maailma arhitektide eliidilt saadud heasoovlik tagasiside.

Intellektuaalset pinget pakuvad kunstiteadlastega peetud workshop’id. Üks omanäolisem neist toimus möödunud suve hakul Leedu Rahvuslikus Kunstimuuseumis ning keskendus arhitektuurinäituste spetsiifikale. Koos kohalike tudengitega tutvuti Vilniuse modernistliku arhitektuuripärandiga ning otsiti alternatiive, mil moel selle ideestikku galerii konteksti paigutada. Tegu oli eelmänguga workshop’i toimumispaigas ja hiljem Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis eksponeeritud Baltimaade 1960.–70. aastate disaini näitusele. Õppeaasta tõi kummalise kokkusattumusena kaasa veelgi modernistlikku arhitektuuripärandit käsitlevaid valikkursusi. Comos toimunud ettevalmistavas töötoas ning Dessaus Bauhausi ruumides aset leidnud meistriklassis tegeleti süvitsi moodsa arhitektuuri energiasäästliku renoveerimise teemadega. Alvar Aalto hoonete restaureerimisega tegelev workshop viis tudengid Tartus ning Helsingis arhitekti loominguga vahetusse kontakti. Aasta lõpul toimunud Linnahalli visiooni töötuba, kuhu olid kaasatud ka BFM-i ning EMÜ tudengid, tõstatas taaskord küsimuse hoone elueast ning aja mõõtmest arhitektuuris.

Juba ainuüksi eespool nimetatud kursuste toimumispaigad olid elamuslikud, rääkimata laiast ekskursioonide ning loengute spektrist. Koostöö teiste alade esindajatega paneb oma erialale kõrvalpilku heitma, selle toimemehhanisme ümber hindama ning teeb selgeks, kui oluline on osata lisaks visioonide ruumis fikseerimisele neid sõnas seletada. On vaieldamatult tähtis, et ruumi loojate ning selle tõlgendajate vahel toimiks sisukas dialoog. Projekti mõte peab olema mõistetavalt esitatud, muidu ei pääse see esile ja kaob üldse. Liiga tihti näeb erialaprojektide esitlusviisides kommertslikke tunnusmärke, millesse on üliõpilastel tendents eneselegi märkamatult kinni jääda. Ühekülgsed diagrammipõhised esitlusviisid kipuvad projektide väärtust avardamise asemel devalveerima. Loomeprotsessi selgitusmeetodite valikul tuleks vaadata kaugemale archdaily esteetikast. Terviklikus loomeprotsessis ei ole ükski teema teise ülene, diagramm ei domineeri disaini üle ega vastupidi. Teada-tuntud võtete asemel on võimalik projekti näitlikustamiseks kasutada foto- või videomappingut, animatsiooni, filmi, mida tahes. Ootamatute meediumite avastamiseks toimuvad regulaarselt arhitektuurse representatsiooni töötoad.

Seejuures ei ole maha kantud ka traditsioonilised vahendid, nagu pliiats ja paber. Visandamine on endiselt populaarne, selle eest võlgneme tänu prantsuse arhitektile Vincent Saulier’le, kes tavatses varasemalt siin lühikursusi läbi viimas käia. Möödunud aastal avanes aga tudengitel võimalus talle ENSA Paris-Belleville’i nimelisse arhitektuurikooli külla minna. Töötulemuste esitlemine Pariisis Estonie Tonique’i festivalil tõendas taaskord, kui oluline on, et koolitöö raames tehtul oleks ka õppetööväline väljund, õppetööväline toimiks aga omakorda koolitööle sisendina. Selline süsteem toidab end ruumiloome meetodite pideval rikastumisel iseenesest ja on teadmiste ringluse seisukohalt väga mõjus. Koolitööd ei ole põhjust seada kõrgemale koolitöövälisest erialasest enesetäiendamisest. Koolist saadav õpetus on vaid osa ruumikunsti omandamisest.

Olukorras, kus üliõpilasel ei ole võimalik stuudiote vahel valida, peaks ülejäänud õppesüsteem olema parasjagu paindlik, et anda üliõpilasele võimalus seda oma eelistuste järgi ümber vormida. Kohandatavus võiks olla osa selle toimemehhanismist ja üliõpilased oma rõhuasetustega ise selle süsteemi kujundajateks. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakond ei paku ega tohikski pakkuda universaalset valmispaketti erialast, vaid annab dekaan Toomas Tammise sõnadegi kohaselt eksimisruumi, kus tuleb ise ära tunda, millist teed minna. Loovat hinge on raske suunata, loomevälgatused ei allu meetodile. Tähtsaim, mille üliõpilane koolist saab, on arusaam ametieetikast ja võib-olla polegi sinna juurde palju rohkemat vaja kui võimalustevälja.

EKA arhitektuuriosakonnast on saamas omamoodi sündmusruum, kus kohtuvad kõige põnevamad nägemused arhitektuurist. Loodetavasti toob järelmagistriprogramm, mis EKA Põhjamaade nimekamate arhitektuurikoolidega samasse võrgustikku lülitab, siinsesse arhitektiõppesse veelgi rikastavaid impulsse. Kui välismaale õppima minnakse, siis kindlasti mitte selleks, et siin Eestis liialt vähe toimuks. Praegugi on käimas terve hulk esiletõstmist väärivaid valikkursuseid: näiteks erinevaid distsipliine liitev vabaaine “Arhitektuuri adaptsioon”, mille tulemeid on kooliaasta lõpuks paviljonide näol linnaruumi oodata, või füüsilise programmeerimise kursus, mille käigus õpivad tudengid Arduino mikroarvuteid programmeerima. Samavõrra põnevad on vabaaine “Loodus ja looming”, milles näikse peituvat algeid tegelemaks biomorfoloogiaga, või interdistsiplinaarne töötuba “Tööstuspärand uues rollis”, mille raames töötatakse koos TTÜ tudengitega välja ideelahendusi Kohtla-Järve õlitorni kasutuselevõtuks.

Nimetamata on veel midagi programmivälist, ent ometi programmist välja kasvanut. See tunnetuslik miski tuleb seestpoolt ja on peidus ootamatutes hetkedes. Hetkes, mil hindamiste nädalal vallandub ühtäkki selline meeskonnatöö, mida keegi enne näinud ei ole. Hetkes, mil vanemad kursused suve lõpul esimese kursuse ehitustööd vaatama lähevad. Hetkes, mil pikalauapeol endised ja praegused tudengid mis tahes vahemaade tagant üheks õhtuks kokku tulevad. Nad jagavad ühist vaimustust ja seda tunnet digitaalmeediaga ei edasta.