uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Johanna Jõekalda & Mario Carpo. Kaasaja märkidest.

Johanna Jõekalda intervjuu Mario Carpoga

24. septembril 2015 saabus otse lennukilt Kanuti Gildi saali käesoleva õppeaasta avatud loengute sarja avama arhitektuuriteoreetik Mario Carpo, kes on muuhulgas Reyner Banhami nimeline arhitektuuriteooria ja -ajaloo professor tunnustatud Bartletti Arhitektuurikoolis Londoni Ülikooli Kolledžis1. Oma teadustöös keskendub ta digitaalse disaini teooriale, millest rääkis kahe digitaalse pöörde võrdluses lähemalt ka Eesti publikule. 24 tundi hiljem oleme temaga teel tagasi lennujaama ja räägime taksosõidul sellest, kas üldse peab kirjutama arhitektuuriajalugu iseenesest salvestuvale etapile; kas on üldse võimalik õppida ja õpetada innovatsiooni muul moel kui käigu pealt; kas on üldse midagi, mida arvutid meilt disainiprotsessis üle võtta ei suudaks.

Johanna Jõekalda: Täna hommikul andsid tagasisidet Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengite magistriprojektidele, mille teemadering oli minu arvates võrdlemisi mitmekülgne läbilõige sellest, mis Eestis hetkel arhitektuuris aktuaalne on. Kas tudengite rõhuasetustes oli sulle midagi üllatavat?

Mario Carpo: Võrreldes teiste koolidega oli see, mida ma nägin, keskmiselt väga heal tasemel. Teie tudengid kasutavad stipendiumeid, et minna välismaa parimatesse ülikoolidesse, omandamaks parimat haridust, ja otsustavad seejärel naasta. Nad toovad välismaal omandatu siia kaasa ja õpetavad selle kogemuse põhjal järgmist põlvkonda, kes teeb sedasama. Ühe väikese riigi jaoks on selline taktika väga hea. Tudengite töödest oli selgelt näha, et nad on ringi liikunud ja teadmisi vahetanud.

Nii mõneski mõttes ei ole kuigi hea olla väike riik, aga kahtlemata on selle juures positiivne see, et te peate ülejäänud maailmaga oma tegemiste osas pidevas mõttevahetuses olema. Kesk-Euroopa riigid nagu minu oma (Itaalia – toim) arvavad, et nad võivad väljaspool toimuvat ignoreerida, ja lõpetavad nii isolatsioonis. Minu kodumaal toimub näiteks õppetöö itaalia keeles ja see ongi vast peamine põhjus, miks itaalia tudengid on palju isoleeritumad kui teie omad. Teatud mõttes on teil maailma arhitektuuripildist parem ülevaade ja kogemus. Seejuures oli küll üllatav, et peaaegu kõik nähtud projektid püsisid siiski rangelt kohalikus raamistikus ja olid keskendunud kohalikele teemadele.

JJ: Räägime võrdluseks aga Bartlettist. Teie õpikeskkond näib mulle selle poolest võrdlemisi haruldane, et rangelt akadeemiline teoreetiline lähenemine ja metsik innovaatiline eksperimenteerimine kulgevad seal segamatult käsikäes. See kombinatsioon pole kuigi tavaline. Kuidas see Bartlettis saavutatud on?

MC: Jah, headel aegadel oli see nii. Bartlettis on olnud tõepoolest rangelt reguleeritud akadeemilise uurimistöö ja eksperimenteerimise paralleelne traditsioon. Ent nii on see olnud tänu jooniste esmatähtsusele, millele Bartlett alati rõhku on pannud – viimasel ajal peamiselt tänu Peter Cookile.

Fragment 1 Bartletti Arhitektuurikooli hallist, kus tegutsevad ühekorraga kooli 20 õpiüksust. Foto: Johanna Jõekalda

Fragment 1
Bartletti Arhitektuurikooli hallist, kus tegutsevad ühekorraga kooli 20 õpiüksust. Foto: Johanna Jõekalda

JJ: Ja sa ei tunne, et see enam nii oleks?

MC: See probleem pole omane ainuüksi Bartlettile. See, et arhitektuuriajalugu ja -teooria on arhitektuuri praktikast üha lahknemas, on üleüldine probleem. Teoreetikute ringkond leiab end arhitektuuri puudutavate arutelude lõpus sageli hoopis teiselt planeedilt. Arhitektuuriteooria, ja just teooria, mitte ajalugu, on tänapäeval üha sagedamini arhitektuuri loomisega täiesti seondamatu. See vastab tõele nii Bartlettis kui ka kus tahes mujal, ehkki mujal olen kohanud halvemaid näiteid.

JJ: Olles õpetanud nii paljudes koolides üle maailma, oskad ehk välja tuua, kas teooria ja praktika integreeritusest esineb mõnel pool ka häid näiteid?

MC: Selgitan kõigepealt, milles arhitektuuri-ajaloo problemaatika üldse seisneb. 1980ndatel sai arhitektuuriajalugu õppekavades väga tähtsaks. Ajal, mil modernistlikud õppekavad olid ajaloo peaaegu täielikult välja jätnud, tõid postmodernistlikud õppekavad selle disaini loomise eesmärkidel arhitektuurikoolidesse tagasi. Mina kasvasin sellises keskkonnas üles: õppisime palju arhitektuuriajalugu just seetõttu, et oli ette nähtud, et me omandatud teadmisi projekteerimisel tõepoolest ka kasutaksime. Arhitektuuriajalugu tuli väärtustada, kuna see oli disaini seisukohalt vajalik. Nüüd on postmodernism läbi. Arhitektuuriajalool ei ole enam otsest puhtpraktilist eesmärki, mida me 20–30 aastat tagasi veel iseenesest mõistetavaks pidasime. Arhitektuuriajalugu on muutunud kahetiseks: säilitamine, restaureerimine ja tead küll, kogu see tehniline lähenemine ajaloolistele ehitistele, või muul juhul ei leidugi põhjust, miks me seda üleüldse õppima peaksime. 1990ndatel alguse saanud digitaalne pööre tõi arhitektuuriajaloos ja -uurimuses kaasa uued vahendid, millega seoses on paljud asjad muutumas.

Fragment 2 Bartletti Arhitektuurikooli hallist, kus tegutsevad ühekorraga kooli 20 õpiüksust. Foto: Johanna Jõekalda

Fragment 2
Bartletti Arhitektuurikooli hallist, kus tegutsevad ühekorraga kooli 20 õpiüksust. Foto: Johanna Jõekalda

JJ: Niisiis on teooria ja praktika lahknemine sinu meelest paratamatu? Ei midagi konkreetsele koolile spetsiifilist, vaid kogu distsipliini vältimatult mõjutav protsess?

MC: Just nimelt, see on Zeitgeist. Bartlett on siiski paremas seisus kui mõnedki teised koolid, sest meil seisab disain kõigest hoolimata teooriale väga lähedal. Ajaloo ja arhitektuuri ringkondade eraldumine on aga sellegipoolest probleem.

JJ: Arvestades sinu moodsa ajaloo teemal tehtud doktoritööd ja ka mitmeid teisi tekste, on mulle tundunud, et sinu huvi postteaduslike meetodite vastu ulatub kaugemale digitaalse pöörde toimumisest ühiskonnas. Mis juhatas sind suurandmete juurde ajal, mil need teemad veel ühiskondlikult kaugeltki tähenduslikud ei olnud?

MC: Andmed ja idee olid kohal, aga keegi ei teadnud, kuidas neid kasutada. Kui 20 aastat tagasi puudus andmepõhisel lähenemisel praktiline rakendus, sest masinad ei töötanud veel sel moel, siis nüüd kohustavad just masinad meid sellega toime tulema. Otsingumootorid toimivad nii. Selline tööpõhimõte on meie igapäevaselt kasutatavatesse tööriistadesse sisse kirjutatud, see on vältimatu.

Komputeerimisel ei ole enam piiranguid, mis olid tavalised 20 aastat tagasi. Me suudame töödelda, taastada ja salvestada väga palju rohkem andmeid, tehes seda väga palju odavamalt. Andmesalvestuse kättesaadavus ei ole enam ainult kvantitatiivne muutus – see on kaasa toomas täiesti teise lähenemise komputeerimisele. 1990ndatel, mil andmed olid veel haruldased ja kallid ja nii oli seda ka andmete töötlemise jõudlus, pidime me andmete ja ka arvuti tööaja arvelt kokku hoidma. Nüüd on arvutid muutumas iga päevaga võimsamaks ja paljud nendest piirangutest on kadunud. Me saame andmetest kasu lõigata, sest need on nii kergesti kättesaadavad ja seetõttu ka odavad. Nüüd, kus me ei ole enam kammitsetud 15 või 20 aasta tagustest piirangutest, saame hakata andmeid uuel moel kasutama. Seda on hakatud teadagi hindama ka riiklikul tasandil. On hakatud mõistma, et tulenevalt andmete piiramatust ligipääsetavusest ja kättesaadavusest esineb isegi teaduslikele avastustele teisi lähenemisviise.

JJ: Ja niisamuti ka ajaloole.

MC: Jah, niisamuti ka ajaloole. Sest kui sellele mõelda, siis ajalugu on lihtsalt see osa paljudest minevikus juhtunud asjadest, mida me saame endale lubada salvestada, taasesitada ja meeles pidada. See on selektiivne lähenemine ajaloole. Ja see on väga jäik selektsioon. Nii paljud asjad on jäänud ajaloost välja ainuüksi seetõttu, et ajalooks on saanud saada vaid see, mille talletamiseks me suutelised oleme olnud. Täna ilmneb, et – mõeldes kas või viimase kümne aasta peale: mis toimub Google’i ja teiste igapäevaselt kasutatavate tööriistadega – kõik, mida me teeme, salvestatakse igaveseks. Õigust olla unustatud ei eksisteeri enam. Alles hiljuti defineeris ajaloo see, kui palju suutsime meeles pidada. Nüüd on see vastupidi: ajaloost pole võimalik ühtegi osa ära kustutada, ükskõik kui väga me seda ka ei taha. See on täielik paradigma murrang või lausa ümberpöördumine. Kui kõik toimuv on võrdselt salvestatud ja taasesitatavaks tehtud, ei ole ajaloo tähendus enam see, mis see tavatses olla. Kui kõik on ajalugu, ei ole mitte miski ajalugu. Ajalugu põhineb selektsiooniprotsessil ja kui seda selektsiooni ei toimu, ei ole enam ka ajalugu. Sest kõik saab automaatselt ajalooks – see on olemas:
salvestatud ja taasesitatav.

JJ: Et jätkata samal teemal, siis miski, mida arvutitel pole, on abstraktne mõtlemine. Kuidas kommenteeriksid olukorda, kus meie mõistus on kaotamas kogutavate andmete üle kontrolli?

MC: Arvutitel ei ole abstraktset mõtlemist, sest nad ei vaja seda. Abstraktne mõtlemine on midagi, mida vajame meie andmete selekteerimiseks. Andmeid on üleüldse vaja selekteerida seetõttu, et meie mõistus on piiratud. Me ei suuda meeles pidada miljardit asja, küll aga suudame meeles pidada mõningaid andmete kokkupakkimise strateegiaid, nagu võrdlus, suunamine, formalisatsioon, üldistus ja abstraktsioon. Need on tüüpilised väikeandmete strateegiad, mis toimivad hästi meie mõistuses. Aga arvutitele pole need vajalikud.

JJ: Niisiis usud sa, et see on roll, mida tehis-intellekt meilt kunagi üle ei võta?

MC: Arvutid seda ei tee ja ei peagi seda tegema. Kui sa suudad mäletada kõike – kui sul on täielik mälupilt kõigest, ja kõik toimuv saab olla salvestatud ja taasesitatav –, miks ometi peaksid sa õppima seda abstraheerima? Milleks taasesitada abstraktsioon, kui on võimalik taasesitada originaal? Ja see ongi see, mida arvutid teevad. Abstraktsioon on inimestel välja arenenud selleks, et kompenseerida aju poolt seatud piiranguid. Arvutitel neid piiranguid pole, kuna neil pole neid vaja. Ja hea neile. Ja hea meile. Sest me peame olema pragmaatilised. Meie teeme asju ühel viisil ja arvutid teevad neid teisel viisil.

JJ: Hiljuti on olnud palju juttu Eesti muutmisest innovatsiooni elluviimise katseriigiks. Rääkides aga linnalisest ja arhitektuursest innovatsioonist, puudub olemasolev oskusteave, millele toetuda. On sul mõni ettepanek, kuidas sellises olukorras toimida? Kas siin tulebki käigu pealt õppida või on sul vahest soovitada mõnd mudelit, millest lähtuda?

MC: Lihtsalt jätkake sellega, mida te teete. See on vaimustav.

Tõlkinud Johanna Jõekalda