uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Jan Kaus. Rohtunud rajad linna nähtamatul kaardil

Ma ei pea võimalikuks lisada omapoolset kommentaari Tallinna linnaplaneerimise või selle puudumise asjus. Sel lihtsal põhjusel, et ma pole asja – oma kodulinna tundja, vaid armastaja. Selge see, et see armastus pole selge ja ühene, meenutades masohhistlikku abielu, kus abielu üks osapool pidevalt kodust lahkub, põgeneb, läheb „teiste“ (Helsingi, Viljandi) juurde, et siis jälle leppinult naasta. Alljärgnevast ei leia analüüsi arhitektuuri (puuduliku) kajastamise kohta trükiajakirjanduses või kurtmist arhitektuurisaate puudumise üle raadios. Need on vajalikud teemad, kuid ehk on rohkem kasu sellest, kui pakuksin välja, kuidas arhitektuurist rääkida. Kuidas rääkida sellest nii, et see oleks ühtlasi sisuline ja „selge“ (kõikidele „selgusega“ suhestujatele). Loomulikult tuleks loobuda arhitektuuri avalikus diskursuses ringlevatest üldistavatest vastandustest („ilus”-„kole”, „populaarne”- „elitaarne”) ning uurida, kas me ei saaks kontsentreeritumalt kõnelda arhitektuurist kui mitte hoonete kogumist, mingist kivisse, betooni, puitu ja klaasi kinnistunud tekstist, vaid hoopis tegutsemiskohast, toimumispaigast. Kas näiteks ühe Tallinna elaniku „utoopiline realism”, mis sünnib uitamistest, jalutuskäikudest, jalgade ja hingamise tähelepandamatutestki rituaalidest, tähendusrikastest pisiasjadest (lillede ost tänavanurgal, ununenud mälestuse meenumine kohas, kuhu satuti üle mitme aasta justkui „hajameelselt”), annaks mingeid „laiemaid” teadmisi, mis tegelikult ähmastaksid huvigruppide eraldusjooni või pigem avaksid nende fooni – ühise, argise, kuid samas igal üksikjuhtumil vähemalt võimalusena poeetilise toimimiskoosluse nimega Tallinn?

Olen korduvalt esile tõstnud Arne Maasiku fotosid Tallinnast, kuna need eitavad traditsioonilist, turistidele mõeldud panoraam-linna kontseptsiooni. Need fotod paljastavad, et püramidaalne mõtlemine linnast ja linnas on konstruktsioon, mis eirab reaalsuse hingetõmbeid. Michel de Certeau pakub oma „Igapäevastes praktikates“ selle kohta põhjapaneva sõnastuse: „Panoraam-linn on „teoreetiline“ (see tähendab, visuaalne) simulaakrum, ühesõnaga – pilt, mis saab võimalikuks vaid siis, kui unustada ja maha salata kõik linnaga seotud praktikad.“[1]  Maasik on pildistanud koos Lembit Kiburiga ka panoraam-linna või õieti leidnud Tallinna panoraam-linlikud punktid ja lasknud seal oma silmal kõnelda, selle tulemusi saab näha mapis „Vaade linnale“.[2] Kuid ka siin pööratakse asjad pea peale, mitte ainult hüljates püüde ehitada Tallinna püramidaalset identiteeti – kui keegi võis uskuda sellesse nõukogude ajal, siis nüüd, mil too „kilukarbisiluett“ on dekonstrueeritud, muudetud iseenese paroodiaks, mis kaotab jõu alles siis, kui ununeb mälestus püramidaalsest siluetist, võib seda teha vaid üht – kui Piritalt vaadata –, vasakut silma kinni pigistades. Valides erinevaid kõrgemaid kohti Tallinna rahutus ja vastuoludest paistes võrgustikus, selgub, et panoraamvaated ei paku panoraami, vaid katkestuse jada, pausidega polüfooniat. Kuid teine, veel olulisemgi piirjoon, mis läbib kogu Maasiku linnade pildistamist, on asjaolu, et kõik linnaga seotud praktikad on näha ka kõige majesteetlikumas vaates. Kõikjalt piiluvad elamise jäljed. Linn on tegelikult oma elanike vaenlane. Linn ei taha, et tellis ja asfalt kuluks, et krohv kukuks, värv praguneks, et rohule ilmuksid rajad, mida arhitekt sinna kujundanud polnud. Maasik jälgib jälgi, mida panoraam-linn tähele ei pane; jälgi, mida linnu tutvustavad esindustrükised varjavad – pildistatagu ainult äsja renoveeritud maju ja eelistatavalt siis, kui päike paistab!
Kuid kui minna jälgedest nende tekitajate juurde – hoolimata sellest, et tekitajaid saab vaadata alles siis, kui jäljed on piisavalt vanad, võib-olla koguni kustunud?

Siin astutakse ebakindlale pinnasele. Kuidas teoretiseerida sellest, mis teooriale justkui ei allugi? Kuidas minna usutavalt teooriast jutustusse, mälestustesse, mida iseloomustab moonutatus ja ebakindlus, mida ei saa tsitaatidega toestada? Kuidas heita pilku oma linnale, kui peab loobuma vabatahtlikult selle linna koondamispüüdest? Abi on kas või sellestsamast Certeau’st, kes soovitab meil minna „alla“: „jalakäijad, Wandersmänner /—/ kirjutavadki linnateksti, ehkki ei suuda seda ise lugeda“.[3] Kuid kui ei peagi seda püüdma kõigepealt lugeda, vaid näha selles tähenduslikku teksti, hoida seda kui mitte raamatuna, siis vähemalt tihedalt täis kirjutatud paberilehtedena silme ees, näha neisse ridadesse peidetud saladuse võimalikkust?

Loomulikult ei saa ma sellise lähenemise korral valida kedagi teist peale iseenda ning ma ei saa valida muud linna peale Tallinna, kuna see on mu kodulinn. Seega, allpool kirjeldatu on ühtlasi võimalik igas maailma linnas ning samaaegselt võimalik ainult Tallinnas. Tegu on isikliku avalikustamisega, mida suur osa tollestsamast meediast niivõrd usinalt ära kasutab. Kuid teisalt väljutab see kõneakti arhitektuurist kui pelgast tulemusest kõnelemise sundusest ja viib selle lähemale sellele, mis arhitektuuri vahel juhtub – ja siit saab küsida kohe edasi: kas arhitektuuri vahel juhtub ümbritsevast materjalide kõnetusest hoolimata või viibivad need kaks omavahel interaktisoonis? Kuid kõigepealt peaks püüdma neid praktikaid kirjeldada – jättes välja kõige isiklikumad, liikumise ja seisakute salastatud tähendused.

Esimene näide: liikumine tänavatel (rituaal)

Ülikoolis käies meeldis mulle kõige rohkem trajektoor, mis sisaldas endas üsna palju kõndimist. Ma jalutasin oma vanemate kodust Siili tänaval Tondile, trammide 3 ja 4 lõpp-peatusse. Mingi aja kuludes hakkasin täheldama, et väldin kindlaid tänavaid, kuni trajektoor, liikumine ühest punktist (kodu) teise punkti (trammipeatus) püüdis vältida juhuslikkusi. Trajektoor: Siili nurgalt piki Nõmme teed kuni Käo tänava nurgani, seejärel piki Käod, kuni see ristus Kajaka tänavaga, mida pidi paremale Tondi tänavale. Mingil ajal aga nihkusid kindlasse liikumisse uued häired. Näiteks Nõmme tee Käo nurgal ületamise sujumine ilma ühegi katkestuseta – autode voolule järeleandva seiskumiseta – tähendas head märki, vastupidine aga ohtu (näiteks mõne eksami või armumise osas).  Kas tegu on inimliku ebausklikkuse argisusse tungimisega? Näitega sellest, kuidas Kõnetusest ilmajäetu hakkab selle jälgi nägema juhuslikes kokkusattumustes, kuidas juhusest hakkab esmapilgul argine mõtlemine vormima saatuslikkust? Muuseas, harrastan neid kujutlusi siiamaani, kuigi need pole enam niivõrd tugevad, vaid kantud mingist nostalgiast, kaduvuse tajust. Teen seda muigega suul, kuid ikkagi teen seda – autode vool Nõmme teel – nagu kogu Tallinnas – on tihenenud, seega on „õnnelikust“ tänavaületamisest saanud üha harvem ja seeläbi pidulikum sündmus. Jalutuskäigust on saanud ohtude ja nende ületamise rada, rännak. See kõik toimub rahulikus rajoonis, valdavalt eramajade vahel; rahu häirivad ainult tigedad koerad. Keha võitlused masinatega on muutunud keerulisemaks, koosnedes detailidest, mida on võimatu kirjeldada: pragudest ja teeparanduse jälgedest asfaldil („enne, kui viis autot on minu selja tagant möödunud, pean jõudma selle pigitriibuni“) ja kindla kiiruse valimisest, kõnnakust, mis peab säilitama abstraktse „aususe“. Võib ju öelda, et selline kõndija vajaks psühhoanalüüsi, kuid psühhoanalüüsi vajavad vist kõik, ja teiseks, muretsema peaks hakkama vahest alles siis, kui ei leidu ühtegi paralleelset kogemust teatud tänavate vältimisest ning kõndimisel sooritatud rituaalidest.

Teine näide: akendest sisse- ja väljavaatamine (mäng)

Tammsaare tee tähendab minu jaoks akendest sissevaatamise teed. Ma võiks selle tänava vabalt ümber ristida: Akendest Sissevaatamise tee. Miks pandi teele üleüldse Tammsaare nimi? Kas miski meenutab siin kirjanikku ja tema loomingut? Pigem siis Mati Undi tee? See selleks. Seda linna tekstuuris noort tänavat katab hõllanduslik mälestus minust ja mu emast, teel ema sõbranna poole. Sadas lund, oli pime ja ema rääkis, kuidas talle meeldib vaadata akendest sisse. Mitte piilumise, varastamise mõttes. Ei, ema „tehnika“ tähendas lühikest pilguheitu, mis haarab vaatevälja heal juhul laelambi, raamaturiiuli ülemise nurga ning televiisoriekraani heiastuse seinadel. Ema rääkis, et talle meeldib selle napi info põhjal mõelda välja lugusid: kas mingi teatud sorti laelambi puhul saab midagi järeldada laelambi omaniku kohta? Tammsaare tee pakub selliseks praktikaks head võimalust, aknaid on palju, majad ei asu jalgteest kaugel, akende read libisevad jalutaja silmade eest mõnusalt mööda, ükski neist ei jää pidama, ükski lamp ega raamaturiiuli nurk ei jää meelde, vaataja ei röövi toas olijalt midagi, jalutaja uitav pilk avab teda kas või intuitiivsele, sõnastamise horisondil viibivale eksistentsiaalsusele. Need lood mu ema peas ei jõudnud ühelegi paberile, need tekkisid ja hajusid, sulasid tema mälus nagu lumeräitsakad nahal. Seda, mis ümbritseva mõjul ema peas toimus, võiks nimetada kõndija juhuslikuks ja intuitiivseks epistemoloogiliseks vabaduseks.

Siili tänava korteri akendest on Tammsaare tee näha. Õieti näeb sealt Tammsaare tee ning Nõmme/Retke tee ristmikku. Ajapikku, unetute ööde mõjul, tekkis mul üks kindlate reeglitega mäng. Mängu iseloomustas eelkõige ajaline piirang: seda sai mängida vaid pärast keskööd, õieti küll hetkest, mil ühistransport enam ei tegutsenud. Ristmikul pidi igatahes vilkuma juba kollane tuli. Mängu kestuseks oli tund. Tunni jooksul pidi – jälgides ristimikku – täheldama, n-ö koguma kokku sõidukite võimalikud liikumissuunad (kõne alla tulid vaid sõiduautod, kiirabimasinad näiteks „ei lugenud“, kuna neid liikus lihtsalt nõnda sageli). Võimalikke liikumissuundi oli kõigepealt 12, hiljem, kui liitsin mängu ka Siili tänava, siis 20. Mängu võlu seisnes tõsiasjas, et kõiki võimalusi oli pea võimatu tunni jooksul kokku saada – hilistel öötundidel liikus haruharva autosid, mis tulid Retke teelt ja pöörasid sisse Siili tänavasse või, veelgi harvemini, hakkasid liikuma Siili tänavalt ning sõitsid otse üle ristmiku Retke teele. Ja see on kõik – ühtegi kuritegu ma ei avastanud, kedagi päästa ei õnnestunud, ma vaid mängisin aastate kaupa oma hilisöist mängu. Hoolimata Tammsaare tee hilisematest ümberehitustest, mis käisid eelkõige roheluse arvelt, oleks seda siiani võimalik mängida.
Niisiis, kaks linnas asetsevate akendega seotud mängu.

Kolmas näide: koosliikumised (lähedus)
Ristiku tänaval elades tekkis mul harjumus kõndida koos pojaga üks kindel ring: Ristiku tänavalt Kopli tänavale, sealt Telliskivi tänavale ja Rsitikusse tagasi. Kuigi poeg ei osanud sel ajal veel õieti kõneldagi, oli trajektoor pigem tema, kui minu valitud. Või õieti, see sündis „koostööna“. Too kindel trajektoor ei kujunenud nõnda sujuvalt välja mitte eelkõige seetõttu, et seal oleks vankriga mõnus liikuda, vaid et see järgis teatud loogikat, mis sobis mu poja aktiivse, suisa rahutu ning kõiksugu masinatest ja nende liikumisest huvitatud meelelaadiga. Ristiku esimene ots kodust kuni Kopli tänavani oli suhteliselt rahulik – ning ka väike laps istus retke algul suhteliselt rahulikult vankris, rahuldudes sõidu tõsiasja nautimisega. Esimeste rahutuse ilmingute ajal jõudsime raudteeviaduktini, kus hea õnne korral tsisternid üle me peade kõmistasid. Seejärel pööre paremale ning sai hakata jälgima tramme ning vaatama seisvaid ja mõnikord ka liikuvaid ronge; vankrit lükkav isa nautis samal ajal absurdset vaadet Toompeale. Pööre Telliskivi tänavale oli kõige raskem, sest trammid olid hakanud sel hetkel juba pisut tüütama. Telliskivi tänaval ületasime raudtee ning siis tuli Heina tänava nurgal asetsev mänguplats, mille mitte ainult laste elamise jäljed üsna kiiresti tavaliseks, prügiste nurkadega aguliplatsiks moonutasid. Viimane veerand reisist kulus mängust väsinuina, sõitmise tüdimus tuli peale tavaliselt Härjapea nurgal. Selle kohta sobib tsiteerida Certeau´d: „Sammude sahisev mass on loendamatu hulk ainukordsusi. Nende mäng kujundab ruume.“[4]  See siin on mälestus Sulle ja Su võimalikele jalutuskäikudele, Mattias.

*
Mõnigi hea lugeja on hakanud ehk mõtlema: milleks see siin? Mida tahetakse õieti öelda? Kas seda ei öelda vales kohas? Kuidas puudutab see Tallinna arhitektuurilisi ja linnakujunduslikke probleeme?

Kuid ehk on ülalöeldu üks võimalik viis hakata kõnelema omaenda linnast – ja enamgi, neid kõnelemisi mingil moel koondama?  Mõistan, et ülaltoodud lugusid võib rääkida ükskõik mis linnast ja ükskõik mis linnas. Kuid ehk oleks vajalik ka teadvustada tõsiasja, et üks linn pole ainult avalike poliitiliste vastandtõmmete tander ning selle tagajärjel pidevalt valmiv sümboolne ruum. Või nagu ütleb Certeau: linn pole vaid geomeetriline, geograafiline, mõõdetav ruum, vaid ka see, mida Maurice Merleau-Ponty on nimetanud „antropoloogiliseks ruumiks“. Certeau: „Kokkuvõtteks võib öelda, et ruum on koht, mida praktiseeritakse. Nõnda muundavad jalakäijad ruumiks tänava, mida linnaplaneerimine geomeetriliselt defineerib“.[5] Kuid selleks, et siinse vaate keskmesse ulatuda, on vaja tuua neljas, eelmisi koondav ja näitlikustav näide.

Mälu
Kui paljud mäletavad Hendriksoni küüru? Trammidel olevat olnud raskusi selle ületamisega, puht funktsionaalses plaanis oli kindlasti tegu ebapraktilise ehitisega. Uue viadukti käigus lammutati maha hulgaliselt maju. Üks ilus kivimaja Pärnu maantee ääres, Tehnika tänava lähedal, kus me käisime saunas. See kummaline heliefekt, mis kumiseb suurde saunaruumi siseneja kõrvus, sai mulle tuttavaks nende ammu unustusse hajunud seinade vahel. Teisel pool, Juurdeveo tänava nurgal, asus maantee laiendamisele jalgu jäänud juurviljapood, kus sai osta ka klaasi mahla. Tomatimahlale sai lisada sortsu soola.

See kirjatükk siin on katse ja üleskutse. Katse leida oma linnast üles see „miski“, mis paneb linna ikka ja jälle mõtetesse, kirjandusse, unedesse tagasi tulema, mis teeb linnast kummitava ja katuseta labürindi, mis on tulvil õhulisi ning hämmastavaid paiku. Linn ise ei mäleta, tal pole vaja mitte mäletada, vaid funktsioneerida. Ta mäletab vaid kasulikku; muuhulgas ka seda, mis puudub püramiidi tipust füüsiliselt, kuid viibib seal just läbi oma puuduoleku; seda, mis võiks funktsionaalsel moel tühjendada turistide taskuid. Kuid linn poleks pooltki nii põnev, kui selle sees ei mäletataks. Ja ma ei mõtle mastaapseid, pidulikke, panoraamseid mäletamisi: politiseeritavaid ja sümboliseeritavaid mälupilte sõdadest ja kannatustest, hävingust ja ülesehitusest, paraadidest ja ballidest. Vaid igapäevasest tegevusest jäänud mälestusi; mälestusi parkides, kadunud kohvikutes ja tundmatuseni muutunud tänavanurkadel, mis sisaldavad inimesi ja küsimusi, kelle ja mille tähenduslikkus on võib-olla haihtunud, kes või mis ei väärigi esmapilgul „mälestuse“ nime, kuid kes ja mis võivad ikka ja jälle hetkeks kerkida kõndija teele – isegi siis, kui kulissid on hävinenud, neeldunud linna mälu hiiglaslikku pööningusse. Keegi ei taha ju elada linnas, mille kohta saab öelda, et „siin pole midagi“? Certeau: „Ei midagi „erilist“ – see tähendab, et miski pole tähendusrikas, et miski ei avane mälestustes ega muinasloos, miski ei kanna teisesuse märki“.[6] Siinne kirjutus on katse taasluua üht poeetilist ilmaolekut, tuletada meelde, „mis siin siis oli ja minus ikka veel on“ – seda poeetilist ilmaolekut, mida kujutabki ühe kõndija ja teda ümbritseva linna suhe. Kõndija kõnnib alati eemale – ka ajas, ainult tema mälu on võimeline viima kokku kulissid tühja lavaga, veel enamgi, täitma lava varjukujudega.

Tagasihoidlik ettepanek, uus pealisülesanne: koguda neid poeetilisi ilmaolekuid, koguda ühes ja samas linnas toimunud igapäevaelu mänge, rituaale, eemaldumisi ja lähenemisi, kus linna füüsika ja meelte rahutus või keha sund hakkasid looma imelikke välja- ja sissevaateid, kummastavaid, üldse mitte vajalikke ega kasulikke liikumisi, mis ometi koo(nda)vad sosinal „kasuliku info“ vahelt elamise enda virvarri. Üks artiklisari või raamat Tallinnas kõndimistest, seiskumistest tänavanurkadel, akendest või akendesse vaatamistest, bussi või rongi ootamistest – mida see ütleks Tallinnas kohta? Üht kindlasti: üks linn on palju liikuvam ja sügavam, kui suudab ja tahab öelda linna „üldise“ kõnelaadi distsiplineeriv panoraamsümboolika. Kui ei suudeta hoida oma linna füüsiliselt, vaid püütakse kõiki punkte „kasumlikuks“ muuta, kaotada kohtumiste hoovid ja mõttelised praod, siis võiks püüda hoida tema pidevalt uuenevat ja hajuvat poeetilist mälu, mida ei haara ühessegi sõnavõttu, sest ta asub lihtsalt kõikjal ja mitte kusagil. Sellel pole kohta, mis ei tähenda, et sellega ei peaks iga elanik kohtuma või et seda ei maksaks sõnadesse seisatada. Üks asi on kasutada linna ja lasta linnal ennast kasutada, anda oma keha materjalide piirangutele, teine asi on muuta linna kaart kirjuks ja veiklevaks isiklike lugude galaktikaks. Küsimus on niisiis ühtaegu universaalne ja konkreetne: kui paljusid tallinlasi huvitab see väikeste poeetikate pillerkaar, kus tänavate nimed peidavad olulisi pisiasju? Või pole see Viru väljaku täisehitamise kõrval sedavõrd oluline asi, piisavalt tähenduslik vastutegevus?

   (↵ returns to text)
  1.  Michel de Certeau, Igapäevased praktikad. Tartu ülikooli kirjastus, 2005, lk 151.
  2. Arne Maasik, Lembit Kibur, Vaade linnale/ City with a View: Tallinna panoraamvaated. Zepp Grafelin, 2005.
  3. Michel de Certeau, Igapäevased praktikad, lk. 152.
  4. Ibid., lk 157.
  5.  Ibid., lk 179.
  6. Ibid., lk 168.