uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Ivan Sergejev. Materiaalsuse kiituseks

See, mida ma öelda tahan, mahub õigupoolest ühteainsasse lausesse: arhitektuuris võib kontseptsiooniks olla ka materiaalsus. Materiaalsus tähendab enamat kui teatud hulka tekstuure või mingit atmosfääri: selles seisneb meie professiooni elujõud. Oma mõtte selgitamiseks ja seisukoha avamiseks kirjeldan esmalt paari isiklikku materiaalsuse kogemust seoses arhitektuuriga, millele järgneb põgus arutlus materiaalsuse tähtsusest arhitekti elukutse seisukohast tervikuna.

TELLIS
Mitmed USA arhitektuuriülikoolid annavad värsketele magistriüliõpilastele esimesel semestril lahendamiseks hulga ülimalt lihtsaid arhitektuurialaseid ülesandeid. Küllap tehakse seda selleks, et selgitada välja uute üliõpilaste akadeemiline võimekus: on nad ju oma bakalaureusekraadi omandanud väga erinevates koolides üle kogu maailma. Virginia Polütehnilise Instituudi arhitektuuri magistriõppes oli ülesanne kavandada piir. Vastavalt ülesande tutvustusele oli ülikooli laienemise tõttu vaja tõmmata piir linna ja ülikooli valduste vahele. Selleks oli mitu põhjust ning tudengid võisid ülesandele läheneda täpselt nii, nagu nad ise tahtsid. Olles varem õppinud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas, alustasin kontseptuaalsest analüüsist, püüdes dekonstrueerida piiri mõistet. Kas piir on ühendus- või eraldusjoon? Kuidas kavandada piiri kahe entiteedi vahel, mis on maksimaalselt integreeritud ja vastastikuses sõtuvuses? Konkreetsel juhul oli tegemist linnaga, mille majandus sõltub
35 000 üliõpilasega ülikoolist, ja ülikooliga, mis vajab linna selleks, et jätta oma tudengitele ja töötajatele muljet, nagu ei asukski nad täielikus kolkas.

Seesugust kontseptuaalset lähenemist õpetati meile koduses kunstiakadeemias. Kuigi tegin edusamme kõikvõimalike piiride filosoofiliste implikatsioonide mõistmisel, ei olnud minu filosoofiline uurimistöö mind selleks ajaks, kui tähtajani oli jäänud kaks nädalat, reaalsele kavandile kuigivõrd lähemale viinud. Magistriõppe kõige esimene lihtne ülesanne näis olevat minu varasema nelja-aastase ettevalmistuse niisama lihtsalt seljatanud. Meeleheites jagasin oma muret viimaks juhendajaga, keda olin seni hoolikalt vältinud (kunstiakadeemia kiituseks pean ütlema, et ta oli minu algsest lähenemisviisist äärmiselt huvitatud). Juhendaja pakkus välja, et kui mul ei õnnestu alustada „ülevalt” (ideedest), siis miks mitte alustada „altpoolt”.

Ta soovitas mul valida välja mingi materjal – ükskõik milline – ja lasta sel oma kavandamisprotsessi edasi juhtida. Hämmelduses ja skeptiline, otsustasin selle võimalusega siiski katset teha. Üsna pea jõudsin kõige enesestmõistetavama ja ilmselt alateadliku lahenduseni, mis oli igasugusest filosoofiast puutumata – nimelt tellismüürini. „Midagi veel igavamat ei osanud välja mõelda või?” küsisin endalt. Sellegipoolest otsustasin selle lahenduse juurde jääda. Ma läksin raamatukokku, et näha, kas seal leidub raamatuid telliskivide kohta, valmistasin partii tillukesi savitelliseid ning tegin tutvust tellise põhitõdedega.

Nädalaga õppisin tellist põhjalikult tundma: selle erinevaid kasutusalasid, täpset koostist ja põletusmeetodeid. Mis kõige tähtsam, sain teada,
et tellis on kõigest üks keraamikanimelise ehitusmaterjalide perekonna liige. Ma tegin tutvust musttuhande tellisehitise näitega – alates Gaudí hoonetest ning lõpetades Gramazio ja Kohleri omadega, rääkimata kenakesest hulgast võluvatest Hollandi majakestest, Aafrika mudatellistest ja uusurbanismi „tapetseeritud” tellisseintest. Minu jaoks osutus kõige asjakohasemaks aga Uruguay inseneri ja arhitekti Eladio Dieste töö: ta on tuntud konstruktiivsete keraamiliste ehitusplaatide kasutamise poolest. Dieste taiesed näitasid mulle, et telliskonstruktsioon ei pea tähendama sirgeid müüre ega loomingulise vabaduse piirdumist üksnes sideainete valikuga: luua saab kõikvõimalikke kaarjaid ja lainelisi vorme, peaasi, et oskad need seisma panna. Sellest inspiratsiooni saanuna jätkasin tööd ja jõudsin viimaks läbimurdeni: amorfse tellismüürini, mis kulges kaarjalt mööda ülikooli ja linna vahelist joont, täites mitmesuguseid funktsioone ja pakkudes oma väga selgele kohalolule vaatamata mõlemasuunalist läbipääsu.

Lõppkokkuvõttes väljendas minu kavandatud müür suurepäraselt neidsamu ideid, millega projekti algul tutvust olin teinud – läbipääsetavus, läbipaistvus, selge kohalolu. Kasutatud lähenemisviis oli aga täpselt vastupidine sellele, millega seni harjunud olin: ma võtsin aluseks materjali ning jõudsin (enda meelest) ilusa kavandini, mille puhul kontseptsioon mängis vaid abistavat funktsiooni.

RÄNI
„Minu huvi arhitektuuri kontseptsiooni loova materiaalsuse vastu ei lõppenud sellega. See suunas mind ka kraadiõpingute viimase aasta jooksul ja andis mulle inspiratsiooni magistritöö jaoks.

Materiaalsuse kiituseks / Embracing Materiality Müür, 2010.  Pilt: Ivan Sergejev

Materiaalsuse kiituseks / Embracing Materiality
Müür, 2010.
Pilt: Ivan Sergejev

Ma ei tea, kui asjatundmatuks te mind nüüd peate, aga pikka aega uskusin tõsimeeli, et internet on midagi immateriaalset. Ma läksin täielikult kaasa retoorikaga, et internet on efemeerne ning et „pilv” ongi lihtsalt teatud laadi pilv, millele ei laiene mingid füüsilised piirangud: see on lihtsalt olemas, alati kohalviibiv, täiesti tõrkekindel. Alles siis, kui olin oma magistriõppe kahe aasta vahelisel perioodil New Yorgis praktikal, hakkasin kahtlema müüdis internetist kui sammust meie „puhasteks energiaolenditeks” saamise poole.

2011. aasta mais sain praktikakoha ühes väikeses omanäolises New Yorgi arhitektuuribüroos. Tegemist oli suurepärase töökohaga: muuhulgas olid selle võludeks regulaarsed töötunnid ja asukoht
Tribecas. Igal õhtul lahkusin töölt ning jalutasin kojumineku asemel suvalises suunas, õppides niimoodi, paari kvartali kaudu linna tundma. Oma jalutuskäikudel adusin, et Manhattani põhikude näib koosnevat kahest peamisest elemendist: seintest ja akendest. Jõudes hooneni, mis sellest valemist lahknes, võisin kindel olla, et tegemist on kas muuseumi või mingit laadi monumendiga. Ühel õhtul juhtus mu teele aga midagi seesugust, millest ma päriselt sotti ei saanud.Tegemist oli pilvelõhkuja mõõtu monoliitse akendeta ehitisega. Paljudel kõrghoonetel on üks akendeta sein, mis sisaldab enamasti ehitise vertikaaliseid ühendusi (nagu šahtid, trepid ja liftid). Sellel hoonel ei olnud aga ainsatki akent ja selle omanikule ei leidunud mingit viidet.

Ma tegin kvartalile tiiru peale, püüdes välja selgitada, millega tegemist. Tohutu suured ventilatsiooniavad torni tipus andsid aimu, et tegu võib olla mingi infrastruktuurirajatisega (nagu näiteks Manhattani kesklinna metroosüsteemi ventilatsioonitorn), aga miks peaks keegi selle just sinna püstitama – pealtnäha inimasustuseta hoone maa-alal, mille hind küündib maailma kõrgeimate hulka?

Oma leiust põnevil, läksin koju ja trükkisin aadressi Google’isse: 33 Thomas St. Tuli välja, et hoone näol on tegemist ettevõttele AT&T kuuluva tehnorajatisega (tuntud ka kui AT&T Long Lines Building), mis sisaldab peamisi kaugekõnede kommutatsiooniseadmeid nagu ka üliturvalist andmekeskuse ruumi – kõik need paiknevad ühel maailma suurimal kontinentidevahelisel kaabliteel.
See kogemus osutus minu esimeseks kokkupuuteks interneti füüsilise asukohaga.”[1] Too hetk pani aluse minu otsusele välja selgitada, kui füüsiline internet õigupoolest on.

Oma magistritöö käigus külastasin hulka USA-s asuvaid andmesalvestusrajatisi, olles tunnistajaks nende masin-hoonete muljetavaldavatele mõõtmetele. Samuti sain teada, et kogu Virginia osariigi elektritarbimisest kulub umbes kuuendik ainuüksi interneti infrastruktuuri käigushoidmisele ning et mistahes suure rajatise saaks maha võtta üheainsa täpselt suunatud rünnakuga – tagajärjeks oleks ettevõtete destabiliseerumine ning tuhandete inimeste „mälu” ja andmete kadu. Kui tahes turvaline ja efemeerne pilv ka ei tundu, on see ometi äärmiselt aldis füüsilistele ohtudele, kuna töötab masinatel, mis on valmistatud reaalsetest materjalidest ja reaalsete firmade poolt. Minu uurimistöö tulemuseks oli kava andmekeskuse ümberkujundamiseks, mis pakkus välja visiooni nende ülioluliste rajatiste edaspidise strateegilise paiknemise ja arhitektuuri osas – kõik see, mis minu varasemate veendumuste kohaselt seisis füüsilisest maailmast väljaspool.

See kogemus kinnitas asjaolu: mitte miski pole kunagi immateriaalne, ükskõik kuidas sind vastupidises veenda üritatakse. Interneti tulekuga ei ole me materiaalsusest pääsenud – me vahetame kõigest ühe materjali (paberi) teise (räni) vastu. Varem kaubeldi füüsilistel börsidel paberkujul väärtpaberitega, raamatukogud sisaldasid nahkköites raamatuid ja filmid võeti üles filmilindile. Tänapäeval sisalduvad raha, mälu ja teadmised binaarsete elektromagnetsignaalide kombinatsioonides ning neid mõõdetakse terabaitides. Internet ei vabastanud meid materiaalsusest. See tegi üksnes võimalikuks meediumi teisenemise.

Materiaalsuse kiituseks / Embracing Materiality Thomase tänav 33, New York.  Foto: Ivan Sergejev

Materiaalsuse kiituseks / Embracing Materiality
Thomase tänav 33, New York.
Foto: Ivan Sergejev

MATERIAALSUS JA ARHITEKTID
Need kogemused tekitasid minus äratundmise, et arhitektuuri aluseks on materiaalsus – mitte ühtlaste .png-tekstuuride materiaalsus, mis on Photoshopiga mustvalgetele varjudega renderdustele paigutatud, ega ka mitte keskkondlik tunnetus Juhani Pallasmaa teose „Naha silmad” (The Eyes of the Skin) mõttes, vaid mingis väga olemuslikus tähenduses. Maailm, milles me elame, koosneb käegakatsutavatest asjadest. Paraku on arhitekti elukutses muutunud praktiliselt normiks materjali käsitamine tekstuurina – seda on näha nii igapäevapraktikas kui ka koolis.
Mingist hetkest paistame olevat omaks võtnud suhtumise materjalisse kui pealiskihti, kusjuures erandeid leidub üsna napilt (üheks tipptasemel näiteks on Neri Oxmani töö MIT-is; kodule lähemalt võib näiteks tuua Riho Kerge Eesti Kunstiakadeemia lõputöö projekti).

Ma pole päris kindel, kust sai alguse suhtumine, et ruum on ülimuslik ning materjal vaid viis selle kaunistamiseks, ent pean seda Rem Koolhaasi mõtlemise üheks kõrvalmõjuks. Tema hooneid silmitsedes tunnen vahel, et ta ei hooli materjalidest põrmugi ja vajab neid alles lõppjärgus, et oma väljamõeldud ruum realiseerida. Säärane utilitaarne hoiak on kahtlemata üks võimalik lähenemisviis, aga siin peitub ka põhjus, miks tema ehitised juba mõne aastaga lagunema hakkavad. Ilmselt ongi üks viis, kuidas arhitektuur saab tänapäevase elutempoga kaasas käia, jäljendada kiirmoodi – luua rõivaid, mis näevad head välja, aga hargnevad hooaja lõpuks koost. Ma pole kindel, kas see on tingimata parim lähenemisviis.

Mille poolest eristuvad arhitektuuri loovad arhitektid maailmas, kus igal elukutsel on oma „arhitektid”? Arhitekt on teadupärast keegi, kes opereerib selgete mõistetega ja töötab välja toimivaid süsteeme, millele loovus annab lisandväärtuse. Andmearhitektide, seadusloome arhitektide ja kõigi muude arhitektide seas on aga päris arhitektid need, kes tegutsevad reaalses kolmemõõtmelises ruumis. Me ehitame reaalsust. Ja me saavutame ülemineku ideede maailmast materiaalsuse maailma. Seetõttu näib mulle, et arhitektuuri ei saagi õigupoolest arhitektuuriks nimetada, kui see ei jõua materjalidest valmis ehitatamiseni. Seega ei pea ma paberarhitektuuri päris arhitektuuriks, kuigi seegi võib jõuda füüsilise reaalsuseni kellegi teise mõjutamise kaudu, kui see teine loob või tellib ehitise, mis kehastab algselt kellegi teise poolt paberile pandud ideid (kas nimelt see pole põhjus, miks arhitektid ülepea raamatuid kirjutavad?). Kusagil Haagi Mauritshuisi skulptuuripargis asub skulptuur, millel seisab umbes selline lause: „Kui sa tegid midagi ja keegi ei pannud seda tähele, siis arvesta, et sa pole midagi teinud.” Täpselt nii, nagu kunstnik ei ole tegelikult kunstnik, enne kui ta oma loomingut avalikkusele näitab, ei ole arhitekt minu meelest tegelikult arhitekt, enne kui ta midagi valmis ehitab.

Meie jaoks, kes me eelistame jääda arhitektuuri seesuguse (arhailise, kui soovite) definitsiooni juurde, ongi materiaalsus meie materjal. Ruum ei saa sündida, kui see ei ole materjaliga piiratud. Vestlesin hiljaaegu ühe Eesti juhtiva kinnisvaraarendajaga sellest, millisena ta näeb arhitekti positsiooni ja ülesandeid omaenda töös, ning ta kurtis, et arhitektidel, kellega ta tööalaselt kokku puutub, puudub igasugune huvi materjalide vastu, mida töötatakse välja ja kasutatakse igapäevaselt muudes majandussektorites. Neil pole aimugi enamikust edusammudest, mida materjaliteadus on viimase paari aastakümne jooksul teinud. Tema hinnangul peaksid arhitektid materjalidest rohkem teadma, kuna oleksid talle sellisel juhul kasulikumad, võimaldades tal ehitada odavamalt, kiiremalt, õhemaid ning huvitavamaid asju. Kui arendaja leiab, et arhitektid ei tea materjalidest piisavalt palju, peaks see meile meie elukutse seisu kohta nii mõndagi ütlema – on ju tegemist meie kliendiga, turuga, mida me teenindame. Jääb mulje, et mingist hetkest võtsime omaks liialt metafüüsilise/sotsiaalse/filosoofilise lähenemise arhitektuurile, unustades oma elukutse alused ning õõnestades seeläbi omaenda kasulikkust.

Mõistagi räägitakse palju sellest, kuidas arhitektuur peab edasi arenema, kuidas arhitektuurilist mõtlemist saab kasutada ka muudes valdkondades peale ehituse jne. Ma nõustun sellega varmalt – arhitektuur peab tõepoolest arenema –, ent ääremärkusega: meil tuleb endale selgeks teha, kas säärane evolutsiooniline areng on vabatahtlik või pigem reaktsioon olukorrale, millest me end leiame. Paljud minu enda sõpruskonna liikmed ja kunagised koolikaaslased on endid ümber mõtestanud, liikudes eemale vana arhitektuurikäsituse juurest. Mulle näib, et meie elukutse „kriis” (või võimalus?) on tingitud kahest asjaolust: meid (arhitektideks koolitatud inimesi) on liiga palju ning asju, mida reaalsetest materjalidest tegelikult ehitada, on liiga vähe. Asi pole niivõrd selles, et arhitektuur ihkab ehitusest eemalduda. Pigem on tegemist reaktsiooniga tõsiasjale, et asju, mida päriselt – materjalidest – ehitada, pole lihtsalt piisavalt palju. Seega oleme sunnitud leidma uusi viise enda rakendamiseks, „tehes halva mängu juures head nägu”, kui parafraseerida üht itaalia kõnekäändu, ning püüame end veenda, et see on täpselt see, mida tahtsime.

KOKKUVÕTE
Kõik, mida ma tegelikult öelda tahan, on see, et just materiaalsuses peitub meie elukutse elujõud. Meie kontseptsioonifetišiga ja arhitektidest tulvil maailmas peaksid need, kes tõepoolest arhitektuuriga soovivad tegeleda, võtma materiaalsust kui kingitust ja andma sellele oma elukutses suurema rolli kui pelgalt tekstuuride kataloogi oma. Materiaalsust on võimalik omaks võtta ning kasutada seda arhitektuuri tõukejõuna. Mitte kõik ei keerle utoopiliste ühiskondlike konstruktide ega abstraktsete kontseptsioonide ümber ning õnneks ei pea ka arhitektuur seda tegema. Üldistest kontseptsioonidest on kahtlemata abi, aga võrratute arhitektuuriteoste loomiseks on ka muid viise.
Võib alustada tagantpoolt, igavast tavalisest tellisest, ja teha sellest ometi midagi kaunist või töötada välja ka täiesti uus materjal – ja seega ka uus arhitektuur. Kas ei ole just see, mis lõppkokkuvõttes loeb? Peale seda kui kõik me oleme siitilmast lahkunud ega saa enam jutlustada kontseptsioone, mis on nagunii kaheldava väärtusega, kas ei ole siis mitte meie ehitised ainsad, mis alles jäävad, täpselt sellistena, nagu need on? Materiaalsed.
Tõlkinud Helen Pruul

Ivan Sergejev
Ivan Sergejev, ‘Exposing the Data Center’
(master’s thesis, Virginia Polytechnic Institute
and State University, 2012), p. 7.

Fotod / Photos: Matthew Coleman Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013  betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman
Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013
betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013  betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman
Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013
betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013  betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman
Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013
betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013  betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

Fotod / Photos: Matthew Coleman
Raili Keiv, Portselan kohtub betooniga, 2013 / Raili Keiv, Porcelain Meets Concrete, 2013
betoon, portselan, taaskasutatud portselannõud / concrete, porcelain, re-used porcelain tableware

   (↵ returns to text)

  1. Ivan Sergejev, „Exposing the Data Center” (magistritöö, Virginia Polütehniline Instituut ja Osariigi Ülikool, 2012), lk 7.