uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Ingrid Ruudi. Toimetuselt 45-46

Keskkonnatundliku arhitektuuri aktuaalsus Eestis on võrreldav valeraha peale kaartide mängimisega. Teema on justkui avalikus diskursuses esindatud, ent piisab pilgust linnaäärsele ehitustandrile või mõelda mõne riiklikku huvi väljendavale suurprojektile – kasvõi Sakala keskuse lammutamisplaanid – kui eetiliste mõtete ja ilusate sõnade kaasabil saavutatud aupaiste meie ümber hajub. Samamoodi nagu võltsraha ei too mänguilust hoolimata oodatud kasumit. Keskkondlik arhitektuur on tõepoolest väga nõudlik ning võib sageli tähendada hoopis arhitektuurile vastupanu osutamist nagu kirjutab käesolevas numbris jätkusuutliku arhitektuuri uurija Susannah Hagan. Küsimus ei ole üksnes lihtsates tegudes, millega inimene võiks teadlikult panustada ümbritseva (ehitatud) keskkonna “paremaks” muutmisesse, vaid arvukates valikutes. Valikute olulisust iseloomustab aga kõige paremini keskkonnasäästlikule maailmavaatele olemuslik konflikt: igasugune säästmine toimub alati millegi arvel.

Levinud kuvandi kohaselt pakub ökoloogiline arhitektuur välja ennekõike konkreetseid lahendusi. Selline arusaam aga kirjutaks üsna rangelt ette valdkonnad, mis siinses erinumbris peaksid olema esindatud. Hoidudes siiski teema trivialiseerimisest on käesolevasse numbrisse koondatud artiklid suuremal või vähemal määral taustaloovad ning mõtisklevad. Ehk nagu Inga Raukas kirjutab sissejuhatavas artiklis: “pole olemas üheselt tõlgendatavat ja mõõdetavat konteksti, mille taustal ökoloogilisust vaadelda.” Täpselt samamoodi nagu arhitektuurgi esineb selles kontekstis väga erinevatel ja ka vastuolulistel viisidel. Kalle Komissarovi artikkel konkretiseerib avaloos esitatud mõtteid arhitektuuri osalusest ökoloogilise mõttelaadi materialiseerumises ning annab ülevaate Euroopa jätkusuutliku arhitektuuri olulisematest suundadest näitlikustades neid läbi kahe tuntud arhitektuuribüroo tööde. Kodu kui arhitektuurse arhetüübi ning kodutuse (ehk kodu puudumise) konflikti ning selle tõlkimist kaasaegsesse kunstipraktikasse käsitleb Regina Viljasaar, viidates samas pakutud lahenduste potentsiaalile säästva ühiskonna loomisel. Veronika Valk esitleb oma visiooni Paljassaarele loodavast tulevikuasumist, mille kavandamise aluseks oleks poolsaare spetsiifilised keskkonnatingimused ning Susannah Hagan kirjutab lahti viis põhjust, miks just arhitektuurikoolid ja –bürood peaksid keskkonnasäästliku ühiskonna üles ehitamises olema vedav jõud, mitte hoiduma kõrvale üleüldisest materiaalse keskkonna ümber hindamisest. Keskkonnatundliku arhitektuuri ajaloolist dimensiooni käsitlevad Brasiilia arhitektid Guilah Naslavsky ja Izabel Amaral artiklis, mis uurib, kuidas standardiseeritud ehitustehnoloogiaid rakendav rahvusvaheline modernism mugandus spetsiifiliste kliimatingimuste ja kohalike kultuurikontekstidega. Félix Guattari filosoofiline arutlus kõneleb vajalikkusest asendada ühiskonda lõhestavad vanad ideoloogiad uue holistliku ökosoofilise lähenemisega, mis liidaks kokku laiali pudenenud erinevad subjektiivsed, keskkondlikud ja sotsiaalsed ökosüsteemid.