uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Inga Raukas. Tark disain

Loodushoid, lihtne tehnoloogia, säästlikkus, kohalike ja loodussõbralike materjalide kasutamine ning energia kokkuhoidu taotlevad planeerimis- ja ehitusvõtted on esmased ökoloogilise arhitektuuriga seostuvad märksõnad. Kuid ökoloogia mõiste on väga mitmetahuline ja ökoloogiline maailmavaade sisaldab endas ka vastuolusid ja vigaseid eelarvamusi. Raske on rääkida ökoloogilisest arhitektuurist kui terviklikust, ainult teatavatele tunnustele vastavast nähtusest. Üsna palju selle nimetuse alla käivast arhitektuurist on ebahuvitava disainiga ja pigem tehnoloogilise ehituspraktika illustratsioon või ideoloogiline loosung. Keskkonna halvendavaid mõjusid vähendavat, energia ja materjalide suhtes säästlikku disaini, mis ei kuuluta ökoasja oma peateemaks, on kindlasti veelgi. Teravmeelseid ja intelligentseid lahendusi loovad ikka head disainerid ja arhitektid, kes on suutelised ökoloogiat ja kaasaegseid vajadusi kokku sobitama.

Kui ma üritan osta kohalikku päritolu kaupa, vältida suure energiakuluga toodetud tooteid ja energiamahukat transporti ning teen oma ökoloogilise jalajälje võimalikult väikseks – kas sellest on abi, kui ma arhitektina osalen ehitustööstuses, mis kasutab ligi poole kogu maailma energiaressurssidest, ja aitan kasvatada linnu, mis kulutavad ¾ kogu maailma toodetud energiast[1]? Arhitektidel on väga reaalseid võimalusi oma valikutega mõjutada inimeste ökoloogilist käitumist. Kuid väga raske on teada saada, kui palju üksikindiviidi tarbimine ja tegutsemine maksab ning kui suure jalajälje ta ikka tegelikult jätab. Pole olemas üheselt tõlgendatavat ja mõõdetavat konteksti, mille taustal ökoloogilisust vaadelda: mis ühes skaalas on ökoloogiline, ei pruugi seda olla suuremas või väiksemas või teises kontekstis. Kas kunagi üldse saab olla piisavalt teadmisi ja oskusi, et juhtida keskkonna ja ühiskonna suhteid vigadeta ja säästlikult?

Oleme oma büroos välja töötanud ühe ökoloogilise maja prototüübi: see on valmistatud puitlaastudest ja hundinuiavillast, saviplokkidest ja lihtsatest töötlemata puidust konstruktsioonidest. Miskipärast ei ole meil aga õnnestunud ühtegi projekti ehituseni viia. Eesti kasvava majanduse tuuleveskite, inimeste uljuse või, vastupidi, konservatiivsusega võideldes on väga raske katsetusi ja riske vajavaid projekte teostada. Teadmatus ja ehituslike garantiide puudumine ei luba inimestel loodussäästlikke otsuseid langetada. Ökomeelsemaks muutumisest räägib vähemalt see, et loodust matkivad ehitised ja disain on popid, naturaalseid materjale kasutatakse julgemalt ning räägitakse üha enam tervislikest ehitistest. Kuid ökoloogiline suhtumine ei tohiks siiski väljenduda suuremas tarbimises või loodust imiteerivate kaunistuste kasutamises. Just selline pealispindne ökoloogia on populaarne, sest ei puuduta tihtipeale tõsisemaid valikuid ega konstruktsioone. Niipea kui tekib küsimus püsivamatest lahendustest, muutuvad inimesed kahtlevaks ja konservatiivseks. Ökonoomia ja ökoloogia võivad vahel ka vastuolus olla.

Võib ju reklaamida keskkonnateadlikku tegutsemist ja väiksema energiakuluga materjalide kasutamist, kuid samal ajal tuleb ühiskonnas võistelda palju mõjukamate trendide tulemustega, nagu energia raiskamine, ruumi raiskamine arututele tänava- ja teedeprojektidele, laiutavatele kaubanduskeskustele ja põldudele valguvale elamuehitusele, tööstuskeskuste ainult kasumile suunatud areng, meedia, mis kõik räägivad ainult jõulisest kiirest progressist ja kasvavast individualismist.

Ökoloogiaga seostub üsna tihti hoopis progressivastasus, low-tech ja tagasivaatav vanamoodsus. Rohelisi ja radikaalseid konservatiivseid liikumisi saab alati süüdistada progressivastasuses. Pigem on tagurlik ja rumal mõistlikule disainile mitte tähelepanu pöörav keskkonna kujundamine. Kord edu toonud lahenduste pidev kordamine uutes olukordades ei saa olla piisav, et lahendada edaspidi ühiskonna ja keskkonna vahelisi suhteid. Teadlik suhtumine keskkonda ei ole samas midagi uut ega ole tekkinud müstilisel ajahetkel. Ökoloogiline suhtumine erinevates kultuurides on olnud olemas läbi ajaloo ja erinevad kultuurid on seda teadvustanud erineval määral. Ökoloogiline käitumine on kohaliku kultuuri ja keskkonnaga tasakaalus elamine. Igal ajal tuleb seda teha omal viisil, sest aega ei saa suvaliselt peatada ega kultuurikonteksti lihtsalt ära unustada. Vanade ehitustehnikate matkimine ja traditsiooniliste materjalide austamine on tore, kuid see ei saa olla kaasajal keskkonnateadlikult toimimise viis. Et nii kultuur kui ka looduskeskkond on pidevas muutumises, ei saa olla üht ainuõiget viisi tasakaalu saavutamiseks. Ajaloost eeskuju võtmisest ei pruugi olla kasu teistsuguses olukorras, sest iga ühiskond peab ise oma tasakaalu küsimused uuesti lahendama.

Võib öelda, et loodus oma eduka toimetulemise ja muutumisvõimega on olnud inimesele suureks eeskujuks. Mingil määral on kultuur, sealhulgas ka arhitektuur, olemasoleva keskkonna ja looduse representeerimine ja interpreteerimine. Tehiskeskkond kujundatakse pidevalt arenevas situatsioonis tekkivate uute mõistete ja eesmärkide abil ikka ja jälle ümber. Nii keskkonna kui ka selles tekkiva kultuuri mõjud on mitmekülgsed ja keerulised. Näiteks geeni- ja nanotehnoloogia kõrval muudavad loodust ja materjale ka meie maailmapilt ja väärtushinnangud. Rääkimata sellest, et loodus ise muundub, näiteks inimese kontrolli alt väljas olevate protsesside kaudu.

Arhitektuur on ühiskondlike protsesside, tehnoloogia ja teaduse poolt üsna mõjutatav. Evolutsiooniline bioloogia, biomehaanika, biokeemia, biofüüsika või “biomimikri” ühiskonnateadustes on populaarsed ka arhitektuuris, disainis ja urbanistikas. Looduslike protsesside jäljendamine ulatub urbanismist disaini ning ehituskonstruktsioonide ja tehnoloogiate väljatöötamiseni. Näiteks on viimastel aastatel jõudu kogunud bioonika – loodusteaduslike ja elektroonika-infotehnoloogia alaste teadmiste kasutamine uutes tehnoloogiates ja konstruktsioonides[2]. Analoogiate kasutamine võib seisneda nii süsteemide ja struktuuride ülesehituses, mitmekesisuse kavandamises kui ka esteetilistes väärtushinnangutes. Selliseid suundumusi ei nimetata ilmtingimata just ökoloogilisteks, kuid paljud asjad ja tegutsemisviisid võivad olla sõltuvalt kontekstist ökoloogilised – mitte iseenesest, vaid sõltuvalt taustast ja ka mingite protsesside osana. Ökoloogilisusest on seepärast õigem rääkida kui protsessist, mitte substantsist.

Millal siis on meie tegutsemisviisid ökoloogilised? Ökoloogiline disain hõlmab strateegiaid ja tehnoloogiaid, mille abil ühiskond toimib koos loodusega ja kasutab seda, et konstrueerida uut kultuuri ja rahuldada tekkinud vajadusi. David W. Orr kirjutab oma raamatus „The Nature of Design“: „Ökoloogilised probleemid on disaini vead ja läbikukkumised, mis ei ole suutnud viia vastavusse eesmärke, tulemusi ega ökoloogilisi süsteeme.“[3] Ökoloogiline disain on eelkõige loominguline ja innovaatiline tegevus, sest kohandub ja asetub hoolikalt läbimõelduna looduses ning tehiskeskkonnas toimivate protsesside taustale. Missugused strateegiad on ökoloogilised ja missugused mitte, seda saadakse teada ajapikku kogemuste kaudu. Tehnoloogiate kasvava mitmekesisuse tõttu on ökoloogilise tasakaalu leidmine üha keerulisem ülesanne. Mulle meeldib väga David Orri käsitlus kiiretest ja aeglastest teadmistest (fast knowledge, slow knowledge)[4]. Autor on arvamusel, et info ja teadmiste kasv toob kaasa ka väärinfo kiirema kasvu. Sellest mõttest lähtuvalt võivad mõned praktilised oskused, mis on vastandatud näiliselt ebapraktilistele süvateadmistele, osutuda kasutuks ja kiired otsused mõttetuteks võnkumisteks ja pendeldamisteks. Näiteks kiired lahendused arhitektuuris võivad olla kahjulikud pikemas perspektiivis, nagu kiired teadmised ja kiirelt tehtud otsused võivad osutuda rumalaks ja kahjulikuks tarkuse saavutamise teel. Võib kõlada pateetiliselt, aga ökoloogilise disaini aluseks on tarkus, mille võidulepääsemine võtab aega ja vajab lolluste läbitestimist. Ökoloogiline tarkus võiks olla selline, et otsused on igal tasandil õiged ja koherentsed. Targa ja ökoloogilise disaini eesmärk on näidata paremaid, targemaid ja elegantsemaid lahendusi. Arhitektuur ja disain oma parimal kujul harilikult seda ka teevad.

Ainult hea lahenduseni jõudmine võtab väga palju aega ja mõtteenergiat, igal juhul on näiteks planeerimine ja arhitektuur üks aeglasemaid kultuurivaldkondi. Arhitekti kiirustamine või trendidel surfamine võib viia ka suure jamani. Aga näiteks pikaks venitatud, pelgalt juriidiliseks muutunud planeerimisprotsessi tulemusena sündivad rumalad detailplaneeringud põhjustavad laiutavat elamu- ja teedeehitust ning nende tulemusena kerkib palju ebaefektiivse tüpoloogiaga elamuid. Sellised näited täidavad paljusid linnaäärseid põlde. Pigem on need vastutusest kõrvale hiiliva demokraatia kohmakuse sümptomid kui targa planeerimise tulemused.

Vanadele probleemidele uute lahenduste otsimisel ei ole konservatiivsusest – nii on ikka tehtud – alati abi. Ökoloogiline suhtumine peaks väljenduma pidevas tasakaalu otsimises, ka sellisest kohast, mis esialgu tundub sellest kaugel olevat. Võib-olla osutub näiteks materjali- ja geenitehnoloogia uuringutest saadud teadmiste ja vahendite kasutamine maailma rahvastiku ja ruumi vähesuse probleemi lahendamisel kunagi mõistlikuks. Näiteks hiirte geenide abil väiksemaks muudetud inimesed hakkavad kulutama vähem energiat ehitamisele, või valgust vältivad kasiinod- ööklubid-kaubanduskeskused paigutatakse maa alla, nii et maa peal on elamiseks ja liikumiseks rohkem ruumi? Võib-olla on maailma digitaalseks muutumine ja infotehnoloogia kiire areng meie ökoloogiline vastus ühiskonna, looduse ja kultuuri tasakaalu leidmise ülesandele.

Arhitektuur saab olla ökoloogiline väga erinevatel viisidel: läbimõeldud teadmiste ja praktika kaudu, mitte ainult säästlikke tehnoloogiaid ja materjali kasutades. Ma tahtsin vaid näidata, kuivõrd keeruline on rääkida ökoloogiast erinevates taustsüsteemides – individuaalsete ja ühiskondlike otsuste, kiirelt ja aeglaselt tulnud otsuste ja teadmiste taustal. Niivõrd vastuolulised on erineva skaala ja ulatuvusega probleemid individuaalsest ja lokaalsest käitumisest globaalse ning universumi kontekstini välja. High-tech ja low-tech, radikaalsus ja konservatiivsus, reaalsuse ja simulatsioonide uurimine ning vaatepunktide muutmine avardavad meie arusaamist loodusest ja erinevatest keskkondadest, milles me elame. Ühiskonnas on väga erinevaid protsesse, millest paljud on vastupidised säästlikule ja mõistlikule tegutsemisele, osade vastu pole jõudugi. Ma olen targa disaini usku – see on ökoloogiline!

   (↵ returns to text)

  1. AD 152Green Architecture: Vol 71 No 4 July2001 ed. Edwards, B., Wiley-Academy
  2. AD 180 Techniques and Technologies in Morphogenetic Design: Vol 76 No 2 March/Aprill 2006 ja AD 169 Emergence: Morphogenetic Design Strategies Vol 74 No 1 October 2004, Michael Hensel, Achim Menges + Michael Weinstock, Wiley-Academy
  3. David W. Orr, The Nature of Design: Ecology, culture and Human Intension, Oxford University Press 2002, lk14
  4. samas lk. 35-42