uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Indrek Rünkla. Määramatusest

 

Arhitekt tuleb ühel hommikul büroosse ja teatab kolleegidele, et tal tuli hea idee. Eeldame, et see idee puudutab mingit töös olevat projekti, mitte näiteks kontori korrashoidu või palkade maksmise peatamist. Kas me saame selle avalduse peale välja mõelda, mille kohta too idee on? Hoone vormi? Ruumi struktureerimise? Fassaadi strateegia? Ruumiprogrammi dünaamika? Äkki puudutab see kõigi ruumiliste formatsioonide käsitlemise viisi? Või tuulutuse lahendust karniisisõlmes? Kas üks arhitektuurne idee peab määrama asju kõigis neis (ja teistes mõeldavates) kategooriates, mis projekti seisukohalt tarvilikud näivad? Kas ta üldse saab seda teha?

Arhitektuurse idee üheks olemuslikuks jooneks on tema ennustamatu koosseis. See võib puudutada ja määrata väga erinevaid asju, nii koguse kui modaalsuse poolest. Ideel võib olla siirdeid erinevates suundades, mõjujõud võib lõppeda järsku või sujuvalt – põhimõtteliselt on see ettearvamatu. Ettearvamatu koosseisu vastaspooleks on see osa maailmast, mida idee ei puuduta. See osa on idee sündimise hetkel määramata ning seetõttu justkui tähelepanu alt väljas. Kui meil ühiskonnana on olnud kombeks arhitektilt oodata terviklike ruumisüsteemide väljamõtlemist, siis üldjuhul arhitekt likvideerib selle määramatuse ja otsustab asjad ühel või teisel viisil ära. Samas näib mulle, et algses sähvatuses on teinekord arhitektuur selgemini ja paremini olemas kui valminud hoones.

Need hetked, kus kellelgi tuleb mõte, on arhitektuuri tegemise seisukohalt erilised. Sealt edasi järgneb idee proovilepanek, läbikatsumine erinevate külgede pealt. Ideejuppi kasvatatakse paksemaks, lihvitakse, pakendatakse ja esitatakse lõpuks ettepanekuna tellijale. Kummatigi on idee sündimise hetkel juba too lahendus peaaegu olemas. Ta on valmis saama erinevas suunas paksendatud, erinevalt lihvitud ja erinevalt pakendatud, aga oluline osa mingi seoste kogumina on olemas. Mõnikord sünnib idee ilma tellimuseta, siis me teda ei paksenda, lihvi ega pakenda, ometi saame me temast isekeskis rääkida ja ta on samavõrd olemas nagu nood teised, mis projektiks realiseeritakse.

Minu eesmärgiks on väita, et sellel fragmentaarsel vormil on omad eelised. Kuigi ühiskond otsib ja hindab projektidesse seotud ideid, jääb oluline pahatihti varju. Minu meelest võiks olla üheks esiletulemise abivahendiks määramatuse väärtustamine. Selle võimalikkuse üle arutleb ka järgnev artikkel.

_

Arhitektuur kui sekkumiste kavandamise praktika seisneb asjade määramises. Kavandamine kui tegevus liigub määramata olekult järjest enam määratud oleku poole. Ühel hetkel see liikumine peatub ja enam edasi ei lähe – näiteks eramu projekteerija ei saa üldiselt määrata, milliseid riideid majaelanik poolteist aastat pärast hoone valmimist lõunasöögi ajal kannab, kuidas kevadine öökülm selle aasta õunapuuõitele mõjub või millise mustri loojanguaegsed pilved tol tähelepanuväärsel õhtul läänetaevasse moodustavad.

Mõeldes ehitamisele minevatest hoonetest, näib kaunis selge, mis on arhitekti tegevuse lõppedes määratud. Samas, kui me arhitektidena oma argipäeva lahkame, siis pole see kaugeltki nii ühene. Tehtud tööde nimekiri sisaldab valdavas enamuses projekte, mis realiseerimisse ei jõua. Ometi on ka need tööd jõudnud oma määramistega kuhugi, kus me ütleme, et see projekt sai valmis. Vaadates iga konkreetse töö määrangute lõpp-punkti, nähtub, et määratud asjade koosseis muutub projektist projekti. Ülesanded varieeruvad mõõtkavati ja programmiti, erinev on kasutatavate ressursside iseloom ja hulk, kavandatavate muudatuste ajaline horisont ja realiseerumise tõenäosus – need asjad omakorda eeldavad arhitektilt paindlikku meelt, et olla eesmärgikohane.

Kas, kui täpselt ja mil viisil tuleb üht või teist projekti käigus määrata, on huvitav ja mitmevalentne küsimus. Ühelt poolt on see puhtalt erialateoreetiline probleem sisemise terviklikkusega kogumite koosseisust. Teiselt poolt on see väga ühiskondlik probleem, mille väljenduseks on vastasseisud hariduse vallas[1] ja vastastikused etteheited arhitektide ja projekte kooskõlastavate ametkondade vahel[2]. Osutub, et ühiskonnas on mingi hulk osaliselt kattuvaid pilte selle kohta, mis arhitektuur on, olema peaks, mida ta tegema peaks ja milleks ta saama peaks.

Üks servapealne aspekt selles pildimängus on erialasiseste oluliste aspektide kesine kommunikatiivsus. Me suudame oma tegevuse iseloomu kehvalt kirjeldada ja seetõttu ka nigelalt kehtestada. Meie seadused on inseneri-, ehitaja- ja juristikesksed, meie nõuded ja standardid on üles ehitatud meeldimaks ärimehele ja ametnikule, arhitektuur mahub sinna vahele ära, aga peidetud ja sageli väänatud kujul. See kõik alandab ja pisendab arhitektuuri, tema isepärane vägi jookseb tühjaks ja sedakaudu kaob seesinane viis ruumist mõelda. Küllap ta asendub millegagi, millel on teistsugune instrumentaalsus, aga kaotsiminevas substantsis võib olla midagi, mis uues puudu jääb.

Käesolev artikkel katsub kirjeldada määramatust kui üht olulist arhitektuurse loomingu vahendit. See negatiivselt defineeritud territoorium[3] on raskesti tabatav ja jääb seetõttu enamasti vaatluse alt kõrvale. Samas võiks olla võimalik teha määramatusest arhitektuuri positiivne kaasosa. Selle eesmärgi nimel püüame järgnevalt piiritleda määramatuse olemust ja ilmnemist arhitektuuris.

Arutluse filosoofiliseks pidemeks on Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari nomadoloogia mõiste. Deleuze ja Guattari on eristanud kaht põhimõtteliselt erinevat mõtlemise viisi – nomaadlikku ja paikset[4]. Paikne mõtteviis struktureerib ruumi enda ümber lahtriteks (striated), millest igaüks on kindlas koordinaadistikus adresseeritav. Nomaadlik mõtlemine käsitab keskkonda pideva (smooth) väljana, millesse kord asetub igal hetkel uuesti sõltuvalt ränduri asukohast. Deleuze ja Guattari on kirjeldanud nonde mõtteviiside vastuolulist kõrvuti paiknemist erinevates sfäärides – matemaatikas, muusikas, ühiskonnakorralduses. Lahterdav kord katsub kogu maailma oma vöödilisse[5] struktuuri paigutada. Leides midagi uut, painutab ta kas leidu või lahtristikku nii, et uus asetuks kehtivasse üldisesse süsteemi. Paralleelselt liigub nomaadlik mõte mööda siledat (smooth) territooriumi ja haarab oma korrastamise objektiks ainult käepärased asjad enese ümbert. Deleuze’i ja Guattari järgi hõlvab lahterdav aparaat enda võimusesse järjest uusi alasid, kuid samal ajal lõikab nomaadlik masin tollest järjest kasvavast ja kohmakamaks muutuvast süsteemist kilde lahti ning lagundab need taas siledaks tükkideta massiks. Teistpidine protsess töötab samuti: nomaadlik mõte vormib oma käepärastest tükkidest teinekord koosteid, mille vöödiline maailm sujuvalt enda osaks haukab.

Arhitektuuris on see eristus rakendatav mitmel viisil[6], käesolev artikkel püüab väljendada üht olemuslikku vastuolu arhitektuuri tegemise ja selle ühiskondliku käsitlemise vahel. Meie pildi kohaselt on arhitektuur oma funktsioonilt ruumi struktureerimise eesmärgil rakendatav praktika. Selle ülesanne on praeguses ühiskonnas tagada tolle vöödilise (striated) maailma ruumiline vaste – pakkuda liigendusi, mis aitaks hoida paikset korda. Samas saab arhitektuuri tegemine ise oma ülesehituses olla täiesti nomaadlik – seda nomaadlikkust püüame kirjeldada määramatuse kaudu. Kui arhitektuuri valmimise hetkeks eeldab ühiskond vöödistavat tööriista (projekti) vöödilises vormis, siis minu taotlus oleks vormi leevendamise kaudu jätta arhitektuurile tema loomus ja katsuda tarvitada teda ühiskonnas pisut erinevalt praegusest.

_

Määramatus on määratuse vastand. Kui me vaatame arhitektuurset ettepanekut, siis see koosneb teatavast hulgast määrangutest. Võtame näiteks ühe hoone projekti. Me oleme harjunud, et määratud saab muuhulgas hoone paigutus, kuju, materjal, ehitamise viis ja tehnilised näitajad. Me oleme samas ka harjunud, et mingi osa otsustest jääb projekteerimise faasis tegemata – otsustamine lükkub edasi kas ehitusperioodi või kasutusperioodi. Näiteks vihmaveesüsteemi täpne värvitoon, uksekäepidemete tüüp või istenurga pehme mööbli koosseis. Need määramata jäänud asjad võivad saada määratud mitmel erineval viisil, kusjuures määratud asjad seavad erinevate viiside hulgale teatavad piirangud. Arhitekt katsub üldjuhul olulised asjad projektiga ära määrata, jättes määramatuse hoone seisukohalt ebaolulisse kohta.

Tolle ebaolulisuse üks piirtingimus arhitekti jaoks on enamasti, et küsimuse lahendamine ükskõik millisel viisil ei sea ohtu lahenduse olulisi omadusi – terviklikkust, ilu, sobivust, kooskõla, energiatõhusust, keskkonnasõbralikkust, kasutusmugavust, ehitusmaksumust või mida iganes, mis antud projekti puhul tähtis on. Kuna iga säärane oluline omadus kipub sõltuma erinevatest asjadest, on määramatuse paiknemise turvaline tsoon erinevates projektides pisut erineva koha peal.

Karakteersemalt joonistub määramatus linnaehituslikesse projektidesse. On selge, et planeering ei pea määrama kõigi tema raames tekkivate võimalike hoonete kõiki arhitektuurseid aspekte. Samas on ilmne, et linnaehituslik ettepanek sekkub omades küsimustes kõigi nonde hoonete arhitektuuri – olgu siis suunava, piirava, kohustava või võimaldava jõuna. On ilmne, et kõrghoonete teemaplaneering määrab teistlaadi aspekte kui ühistranspordi arengukava – st määramatus paikneb nende kavade seisukohalt erinevas kohas.

Seega on määramatuse paigutus tähtis erineva mõõtkavaga arhitektuursete ettepanekute koosseisus. Selle vaba paigutuse võimalikkus saaks olla tagatud ainult projektide struktuuri ja protseduurilise ülesehituse paindlikkuse kaudu. St üleskutsed selgetele reeglitele projekti koosseisu ja kohustuslike määrangute kohta[7] püüdlevad arhitektuuri poole, mis täidab alati ühesugust tellimust, mille küsimusepüstitus on alati raamitud samade piirjoontega. Arhitektidena võiks me taotleda otstarbekohase koosseisu nõuet – eeldusel, et sekkumise kontseptuaalne põhi on piisavalt selgelt esitatud, võiks lubada projektil iseenda ülesehitust määrata.

Negatiivne suhtumine on konservatiivse ühiskonna esimene reaktsioon – määramatus sisaldab muuhulgas võimalusi korralageduseks, väärkasutamiseks, ärakasutamiseks ja vaenulikkuseks. Ühiskondlik organisatsioon (nagu omavalitsus) on üles seatud korrapäraseks tegevuseks: selle struktuuris valitseb kord, juhendid määravad ametnike vastutusala piirid ja töökohustused. Organisatsiooni struktuur peegeldab maailma ülesehitust – igale nähtusele maailmas vastab ametkond. Kui maailmas tundub olevat tekkinud nähtus, millel puudub vaste, siis tuleb luua uus ametkond või lisada vastav nähtus mõnda olemasolevasse kategooriasse. Selline lõplikult struktureeritud maailm katsub määramatuse enese jaoks välistada.

Samamoodi kategoriseeritud on arhitektuursete määrangute palett: kui me vaatame projekteerimise standardit[8], siis tundub olevat väga selge, mida üks projekt ära peab määrama. Igale standardikohasele kohustuslikule määrangute grupile vastab ametkond. On iseloomulik, et selles süsteemis pole määramatuse jaoks kohta. Süsteem on koguni määramatuse suhtes vaenulik – kui me katsume mõne ebaolulise asja määramata jätta, siis leidub ikka mõni tähelepanelik ametnik, kes just antud määrangu eest vastutab ja sunnib meid otsustama, millisel viisil küsimus lahendada. Samuti on tähelepanuväärne, et arhitektuuri väärtuspõhise kvaliteedi suhtes jääb süsteem ükskõikseks. Ta ei küsi kaalutluste järele, ta ei küsi singulaarsuste järele, ta vaatab alati asju läbi ühelaadse maatriksi.

MIKS ME PEAKSIME TAHTMA MÄÄRAMATUST LEGITIMEERIDA?

Vastamaks sellele küsimusele katsun määramatuse printsiibina arhitektuuri tegemise praktikasse sisse kirjutada. Käesolevas artiklis väljendatud mudeli kohaselt on määramatus iga arhitektuuri loomise akti lahutamatu kaastulemus, mille väärtustamine võib aidata arhitektuurist paremini aru saada.

Iga loominguline tegevus algab kaosest.

Kaos on määratud mitte niivõrd läbi korratuse, kuivõrd läbi lõpmatu kiiruse, millega iga moodustuv vorm kaob. Ta on tühjus, mis pole tühi, vaid täis väesolu, mis sisaldab kõiki võimalikke osiseid ja võimalust igasuguste vormide tekkimiseks ja koheseks kadumiseks, omamata koostist, tähendust ega tagajärgi. Kaos on tekkimise ja kadumise lõpmatus kiiruses.[9]

Arhitektuuri loomise alguse kaos on määrangute puudumine. Määramatus, millest alustades võib liikuda väga erinevaid radu mööda, tegeleda erinevate küsimustega ning asuda määrama erinevaid asju erineval viisil. Arhitektuuri loomise lõpuks on tekkinud mingi hulk määranguid, mille abil saab lahendada hetkel olulisi küsimusi.

Meie probleemipüstituse valguses on tähtis, millisel viisil tekivad määramatusesse määrangud ja kuidas kujuneb määrangutega kaetud ala piir. Kas määrangud sünnivad alati mingi kindla protokolli järgi või on nad iga kord antud erineval viisil? Ilmselt praktiseeritakse arhitektuuri mitut moodi ja leidub kontekste, kus üks variant domineerib selgelt teise üle. Meie kodune situatsioon on ambivalentne – st ühiskonnas eksisteerib tellimus nii selgele süstemaatilisele kategoriseeritud probleemilahendamisele kui ka loomingulisele uitavale vabamõttele. Kummatigi eeldab ametlik käsitlus arhitektuurilt tollesse vöödilisse raamistikku[10] mahtumist. See toob teistsuguses koosseisus sündinud määrangutele kaasa kohustuse saada tõlgitud eelmääratud kategooriatesse, mis ei pruugi ühelt poolt katta kogu loomingulise akti määrangute välja, ja teiselt poolt võib nõuda määranguid, mis pole antud kontseptsiooni jaoks olulised.

_

Me vajame vaid pisut korda, et kaitsta ennast kaose eest.[11]

Katsume modelleerida arhitektuuri loomist määramatuse koloniseerimisena. Arhitekti jaoks ei ole alguspunktis tegelikult kunagi totaalne määramatus. Praeguses ühiskondlikus asjade korralduses on kombeks, et arhitekt alustab tööd tellimuse peale. Tellimus ise määrab mingi hulga asju ära. Üldjuhul on meil algusest peale olemas krunt oma maastiku, ruumilise ja kultuurilise kontekstiga, programm koos majanduslike võimalustega, rida ühiskondlikke kokkuleppeid, nagu seadused, normid, planeeringud. Lisaks arhitekti enda, tellija ja ühiskonna tõekspidamised ja ettekujutus sellest, mis arhitektuur on ja kuidas seda tehakse.

Määrangute edasine sündimine on seotud otsustamisega, iga määrang on otsuse tagajärg – see otsus võib olla valiku tegemise, leiutamise, aga ka iseenesestmõistetavuse või paratamatuse tõdemise tulemus. Teatud hulga projektikohaste kaalutluste järel on arhitektil mingi hulk määranguid. Määrangute ilmnemise vorm varieerub suures ulatuses – alates sihtidest krundiplaanil või programmiliste gruppide moodustamisest kuni tõstatunud ja prioritiseeritud küsimusteni ühiskonna ülesehitusest või valguse kiirusest vees. Määrangud saavad sündida ühekaupa või suuremate kogumitena. Kogumid omakorda võivad haarata võimalike määrangute territooriumist ühe nurgakese – nagu söögitegemise tehnoloogia määrab köögi suuruse ja kuju. Kogumid võivad ka teppida või traageldada kogu määrangutevälja mingite eelmääratud eelistustega – nagu seda teeb mingi stiili järgimine.

Arhitektuur hakkab sündima, kui eelnevalt tehtud otsused omandavad arhitekti jaoks genereeriva jõu ning hakkavad mõjutama edasisi otsuseid, tõstatades küsimusi või sisaldades liigendusi, mis aitavad järgmiste ülesannete lahendamisel eelistada üht valikut teisele. Iga genereeriv jõud suudab tõugata teatud hulka otsuseid, teatud hulka uusi määranguid. Enesesse mittepuutuvatest küsimustest läheb konkreetne jõud ükskõikselt mööda, jätab lahenduse määramata.
Kui me vaatame näitena Kavakava arhitektuuribüroo projekteeritud Tartu Ülikooli Narva Kolledžit, võib täheldada üht domineerivat ideed – omaaegse börsihoone taas nähtavaks tegemist läbi matriitsi.

Lahenduse eesmärk on ajaloolise börsihoone mahu väljajoonistamine Raekoja platsil. Hävinud börsihoone maht on loetav negatiivse vormijäljendina uue hoone fassaadil. Lahenduses on üheaegselt jäädvustatud vanalinna puudumine ja ka selle taasehitamine.[12]

See mõte on suurepäraselt ellu viidud, esil, nähtaval ja arusaadav igale vaatajale, kellele too lugu teatavaks saab. Ometi määrab antud mõte vaid hoone peafassaadi kuju – hoone sisemises struktuuris mõjutab ta korruste kõrguseid ja ülakorruse raamatukogu ruumilist konfiguratsiooni. Ülejäänud osas allub hoone teistele kaalutlustele ja ideedele, mis pole aga sugugi nii avalikult esitatud.

Üldjuhul sisaldab arhitektuurne ettepanek ka määranguid, mis pole otseselt seotud ühegi ülesandega. Nende liiaste määrangute statuut on määramatuse poolt vaadates väga oluline. Kontseptuaalsete määrangute lõppemise kohas on hetk, mis pakub arhitekti jaoks kolm valikut.
– Esiteks võib ta otsida teisi ja kolmandaid kontseptuaalseid kooslusi (ülesannetest ja võimalikest lahendustest), mis aitavad tõugata järgmise hulga lahenduste sündimiseni.
– Teiseks võib ta teha kerkinud otsused üksikuna täiesti meelevaldsel viisil suvalise eelistuse ajel.
– Kolmandaks võib ta jätta nimetatud küsimustele vastamata – säilitada
määramatus.

Kõik taktikad on praktikas käibel, ma katsun esitada argumente kolmanda variandi kasuks. On olukordi, kus asjade määramata jätmine on tuleviku seisukohalt produktiivne vaatamise viis. Erinevat liiki planeeringud on selle käibiv institutsionaliseerunud näide – kõigil planeeringutel on seadusandlikult[13] oma määrangute territoorium, mille täitmist ühiskond kontrollib. Erinevate planeeringute – näiteks üldplaneeringu ja detailplaneeringu – määratavate kategooriate hulgas on mõningane ühisosa, rida liigikohaseid kohustuslikke kategooriaid ja lisaks õigus määrata veel singulaarseid asju[14], kui need ei tungi väga sügavale muude kavade kategooriate kallale. Iga konkreetse planeeringuliigi korral lepib ühiskond määrangute algus- ja lõpp-punktiga, lepib määramata territooriumiga. Ta näeb selles määramata jätmises potentsiaali. Samas on ühiskond väga kiivalt nõudmas kohustuslike kategooriate katmist. St me lepime määramatusega ühe kontseptuaalse agregaadi (näiteks planeeringu) koosseisus, kui me teame, et on olemas või tulemas järgmine kava, mis määrab määramata jäetud asjad.

Kui me räägime arhitektuurist ehitusprojekti vormis, siis ühiskondlik sallimislävi kerkib.[15] St kohustuslike määrangute palett tiheneb ja ühiskondlik kontroll projekti koosseisu üle muutub rangemaks. Edasise määramatuse katsub ühiskond omale arusaadavais piires välistada, kuna järgnevat tegevust enam temaga ei kooskõlastata.

Praktikas tähendab eelmääratud kategooriatesse surutud projekt hulga asjade järelmääramist – nõutud lahtrid täidetakse meelevaldsete otsustega vastavalt ametkondlikule või ärilis-majanduslikule konjuktuurile. Mis juhtub selle käigus arhitektuuriga? See kattub ballastiga. Kui me vaatame näiteks hoone põhiprojekti arhitektuuri osa seletuskirja, siis see on täidetud materjaliga, mis enamasti ei räägi midagi projekteeritava hoone arhitektuurist. Häda on selles, et valmissaanud projekti koosseisus ei ole enam võimalik eristada olulisi määranguid ebaolulistest ning meelevaldne või koguni vägivaldne koosseis hakkab elama oma elu, mis on esialgsest kavatsuslikust arhitektuurist lahutatud. Kohustuslikud järelmäärangud hägustavad arhitektuuri niigi kehva kommunikatiivsust ja ühel hetkel ka pärsivad temasse kätketud jõudu.

Samas võib öelda, et arhitektuur on igal juhul koostunud kontseptuaalsetest ja meelevaldsetest otsustustest. Ka täiesti omapäi teeb arhitekt selitamata kaalutlustel põhinevaid käike, mis hiljem võivad määrata suure hulga edasiste otsustuste saatuse. Veel tuleb küsida, kas üldse on võimalik lahutada arhitektuurse akti (projekti) koosseisust meelevaldne osa? Kas see, mis järele jääb, on veel arhitektuurina äratuntav ja käsitletav?

Donald Schön näeb reflekteeriva praktiku tegevust teatava tagasisidestatud käikude ahelana, mis tasapisi kujundab tekkivat lahendust ja muudab praktiku ettekujutust oma ülesandest.[16] Iga käik, olgugi tagasivõetav, jätab oma jälje nii lahendusse kui ka arhitekti arusaama probleemistikust ja võimalikest lahendusviisidest. Ühel hetkel, kui arhitekt enam ei võta käiku tagasi ja jätkab järgmiste käikude katsetamist, muutub eelmise käiguga antud määrang järgmise käigu eeltingimuseks. Nõnda kipub see juhtuma nii kontseptuaalsete kui ka illustratiivsete määrangutega ja kord juba määratud kujul pole nende tekkepõhi enam fookuses. Ühel hetkel, nn määrangute lõpus, projekti valmides on illustratiivsed ja kontseptuaalsed määrangud omavahel põimunud ega lase teineteist vabaks. See on arhitektuuri üks olemise viis, kus tervik tahab olla suurem komponentide summast ja kus arhitekt katsub pärssida igasugust muudatust lahenduse koosseisus. Tõrksusel võivad olla erinevad ajendid – mõnel juhul ei soovi arhitekt välja öelda kellegi väiklusest või kasuahnusest kantud motiive, teinekord on genereeriv roll olnud täiesti meelevaldsetel otsustel või asjaoludel, kolmandal juhul on arhitekti jaoks olulised asjad vaatajale niivõrd kaetud, et nende avamine tundub lootusetu. Vaikiva geeniuse totaalne loomeakt on arhitektuuris olnud sallitud ja koguni tunnustatud vorm. Totaalne määratus sisaldab alati hulga meelevaldseid otsustusi[17], kusjuures tolle meelevaldsuse paigutus on iga kord erinev.
Totaalse määratuse ideaal on olnud praeguse standardiloome lähtepunkt – tervikmaailm ei salli lahtisi otsi ja professionaali asi on olnud tagada vastused kõigile küsimustele. Modernistlikus ühiskonnakorralduses eksisteerib too totaalse määramise iha kõrvuti januga totaalse vabaduse järele.

Nende kahe printsiibi reaktiivset mängu võib täheldada ka kohalikus lähiajaloos. Eesti planeerimispraktika on 20 aasta jooksul läbi teinud teatava määramatuse hävitamise tsükli. Kui 1990ndatel algas omandireform, oli regulatiivne ruum kaunis lõtv. Vabanemine nõukogudeaegsest normide kogumist ja uute reeglite puudumine jättis ametnikud menetluskorra osas isikliku parema äranägemise meelevalda. Toonased detailplaneeringud tegelesid krundijaotuse ja üldise ehitusõiguse umbkaudse modelleerimisega. Tasapisi täiustuv riigiaparaat liikus aga kategooriate kivistamise suunas. 2008. aastal pidi detailplaneering Tallinna linnas toetuma arhitektuursele eskiisprojektile, mille täpsed projektsioonid kanti kuni varikatuse kontuurini planeeringujoonisele. Põhimõtteliselt oli uus detailplaneering ehitusprojekti redutseeritud vorm, mis nõudis (erinevalt ehitusprojektist) avalikku arutelu. Lubatud tehnilised parameetrid arvutati eskiisi järgi ja seega võimaldas planeering põhimõtteliselt üht arhitektuurset lahendust. See on näide, kuidas arhitektuuri määramatust vältiv olemasolemise viis püüab juurduda planeerimise praktikas, mille ülesanne peaks olema võimaluste loomine erinevateks lahendusteks.

Eesti Vabariigi Standardikeskuse poolt välja antud Hoone Ehitusprojekti standardid (EVS 811) on iga järgmise redaktsiooniga läinud kategooriate ja määrangute osas täpsemaks ja jäigemaks. Kui antud standardi eelkäija, Eesti Projektbüroode Liidu poolt 2000. aastal välja antud „Ehitusprojekti projekteerimisstaadiumid” mahtus 44 leheküljele, siis 2012. aastaks oli juhend laotunud kolme osa vahel („Hoone Ehitusprojekt” EVS 811:2012; „Hoone Ehitusprojekti kirjeldus. Osa 1: Eelprojekti seletuskiri” EVS 865-1:2013; „Hoone Ehitusprojekti kirjeldus. Osa 2: Põhiprojekti ehituskirjeldus” EVS 865-2:2006). Kokku on kolmes standardis 154 lehekülge, millele lisandub asendiplaani osa projekteerimist reguleeriv „Rajatise ehitusprojekt” EVS 907:2010, mis tegeleb mitte ainult määratavate asjade loetlemisega, vaid ka nende määramise viisi kirjeldamisega. Ehitusprojekti menetlemine Tallinna Linnavalitsuses aastal 2013 võtab aega mitu kuud, kusjuures suur osa märkuseid puudutab vastavust normatiivsele määrangu andmise viisile. Iga ametnik vaatab oma kitsa lõigu määranguid, kusjuures konkreetse lõigu suhe tervikuga tema vastutusalasse ei kuulu.

Totaalse määratuse puuduseks on pärsitud dünaamika. Kuna kavandamine tegeleb tulevikus toimuvate asjadega, siis jääb pakutud lahenduse õigsus ja tõhusus alati sõltuma teatud (projektiga) juhitamatute protsesside tulemusest.

Võtame näiteks planeeringu, mis näeb mingile alale ette kindla kõrgusega elamufunktsiooniga hoonestuse. Kui planeeringut realiseeritakse kehtestamisele järgneval viisaastakul ja planeeringu koostamise ajal tehtud prognoosid majanduse arengust piirkonnas osutuvad õigeks, võib olla võimalik realiseerida planeeringu regulatsioone kuni parkimiskohtade arvu ja haljastuse terviklahenduseni. Samas võib juhtuda, et majanduses või kultuuris toimub ootamatu nihe, autode arv langeb järsult (näiteks seoses mõne tehnilise innovatsiooniga nagu juhita auto, mida kirjeldab Marten Kaevats[18]). Siis tekib piirkonda juurde võimalikku ehitusmahtu muudeks funktsioonideks. Teisel juhul võib arendustegevuse kõikumise tulemusena tekkida surve väiksemamahulise arenduse või, vastupidi, tihedama keskkonna järele. Samuti võib turukonjunktuur suunata elamufunktsiooni asemel arendama äripindu, mida aga kehtestatud planeeringu raames teha ei saa. Selleks et planeering kaotaks oma ühiskondliku adekvaatsuse, piisab, kui kava oma lõplike määratlustega jääb ühes aspektis päris-tulevikuga vastuollu. Oluline pole mitte niivõrd ühe konkreetse kava saatus, kuivõrd planeeringu koostaja erialane renomee ning kogu seesinase praktika vastavus ühiskonna ootustele.

Mida täpsemini on kavand ennast ühe või teise võimaliku tuleviku külge projekteerida lasknud, seda keerulisem on selle realiseerimine teistsuguse tuleviku ilmnemisel. Tuleviku määramatus ja projekti lõplik määratus on omavahel selges vastuolus.

Nähes, kuidas süsteem praktikas ennast õõnestab, peame otsima teisi viise, kuidas arhitektuur saab ühiskonnas eksisteerida. Üks võimalus on määramatusele positiivse jõu andmises. Esimese sammuna peaksime leppima tuleviku väesoleva iseloomuga. Kui me ei näe määramatuses mitte hirmutavat kontrollimatut võimalust väärtegudeks, vaid ennekõike väesolevat potentsiaali, võime ühiskonnana õppida teda kõrgemalt hindama, alustades sallimisest ja lõpetades väärtustamisega. Tuleviku määramatus ja projektis sisalduv määramatus saavad moodustada omalaadse vastavuspaari. Oluliseks tuleb seejuures pidada, et määramatus saab paikneda kogu võimalike määrangute territooriumil erinevas kohas – seda nii tuleviku kui ka tema ruumilise vaste osas.

Mida oleks tarvis teha? Arhitektidena saame me oma projektidesse kätketud määramatust teadvustada ja manifesteerida. Me saame eristada kontseptuaalselt määratud osa muudest otsustustest. Muud otsustused saavad omakorda jaguneda kontseptsiooni toetavateks määranguteks, illustratiivseteks määranguteks ja puhtaks meelevaldsuseks. Iga konkreetse projekti juures on võimalik määramatust taasluua, riisudes oluliste küsimuste ja ülesannete lahenduste pealt vahu ja asetades selle eraldi lahtritesse.

Illustratiivsete määrangute statuut on mitmepalgeline. Ühelt poolt toetavad nad kontseptuaalseid otsustusi, muutes nähtavaks selle, mis muidu eksisteeriks vaid abstraktsel või kontekstist lahutatud kujul. Teiselt poolt katavad nad kontseptuaalse põhimiku osutustega, mis seostuvad teiste ja kolmandate asjadega ning võivad tähelepanu oluliselt hajutada. Illustratiivsed määrangud on kooskõlas kontseptsiooniga – nad ei tekita vastuolusid. Samas saab need lahendusest kustutada ja asendada mõne teise samavõrd pärisuunda järgiva komplektiga, ilma et lahenduse kontseptuaalne põhi kahjustuks.

Sellist selitamise tehet, kus me teadvustame kontseptuaalselt oluliste ja ebaoluliste määrangute vahet, võib nimetada kontseptuaalseks taandamiseks (reduktsiooniks). See aitab meid hoida olulisi asju fikseerituna ja samas säilitada avatud meel kõigi võimaluste nägemiseks. Illustratiivsed ja meelevaldsed määrangud kipuvad liialt kinnistudes pärssima loomingulisust.

Arhitektuuri loomine seega pole vaid ühesuunaline liikumine määramatusest määranguteni, vaid pidev edasi-tagasi sõelumine – me katsume erinevaid määranguid ja laseme nad tagasi langeda seisundisse, kus nad muutuvad kaootilisteks osisteks, mis on järgmisel hetkel valmis lõputu kiirusega uusi vorme moodustama. Oskus ja võime määramatuse juurde naasta on arhitektuuri praktiseerimisel hädavajalik. Määramatus on arhitekti jaoks samavõrd tööriist nagu funktsionaalne tüpoloogia või ehitusnormid. Igal projekti tegemise hetkel on meil käes vaid teatav hulk määranguid ja tohutu väesolev potentsiaal määramatuse näol.

Kummatigi on imelik, et arhitektuuri lõppemisel – projekti valmimisel – me loobume seda olulist aspekti säilitamast. Me oleme lasknud määramatuse ühiskonna arhitektuurikuvandist välja kirjutada. Me oleme valmis tegema hulga järelmääranguid, sõltumata oma ainukordse kontseptuaalse põhimiku orgaanilisest koosseisust. Me eitame nii oma loomingulise akti koosseisu ainukordsust kui ka arhitektuurile omast määramatuse komponenti.

Arhitektuuri sündimise rajad on mitmekesised. On arhitekte, kes liiguvad süstemaatiliselt kausaalsuselt kausaalsusele, ja teisi, kelle jaoks on kogu lahendus antud ühe hingetõmbega tervikuna. Kolmandate jaoks sünnib projekt intuitsiooni juhitud meelevaldsete otsuste kaudu, mis lõpuks müstilisel moel tervikuks seotakse. Projekt seda tehnoloogilist rada ei kajasta ja pole ka tarvidust. Projekteerimisetapi valmimise järel oleks tarvis juurutada kohustuslik kontseptuaalne reduktsioon – ehk siis tagantjärgi rekonstrueerida kord, mis kommunikeeriks projekti jäiku ja pehmeid kohti. Arhitektuuri asend ühiskonnas oleks parem, kui lahendus ei oleks antud kunstiliselt läbitunnetatud tervikuna, millesse saab sekkuda vaid majanduslike ja juriidiliste argumentidega. Meie eelistused küsimuste ja ülesannete valikul peaks olema esil, meie pakutud liigendused peaks olema ülesannete kohased ja seda kohasust võiks olla võimalik arutada. Määramatuse hoidmine lahenduses õnnestub (võib õnnestuda), kui meil pole kohustuslikke küsimusi. Kui meil on lubatud asjasse mittepuutuv küsimus vastamata jätta, kui meil on lubatud valida, milline küsimus puutub asjasse, saame me õiguse tegeleda kontseptuaalselt olulise asjaga.

Ühiskondlikult viljaka kontseptuaalse reduktsiooni eelduseks on määramatuse tunnustamine arhitektuuri olulise osana. Esimesel pilgul näib see arhitekti aheneva territooriumi veelgi jõhkrama piiramisena, kuna me anname osa otsustusõigust justkui käest. Teisest küljest võib see kaasa tuua hoopis arhitektuuri tähtsuse tõusu. Ruumi küsimused on ühiskonnas marginaliseeritud. Hetkel käibiv projekti ülemääratud koosseis ainult süvendab kommunikatsioonihäireid. Praeguses kapitalistliku demokraatia tingimustes pole tõenäoline, et ühiskond ise oma regulatsioone leevendama hakkab. Seetõttu peab arhitekt oma isepärast olemise viisi manifesteerima ja taotlema vastava vaatepunkti juurutamiseks ühiskonna tunnustust. Vastus taotlusele sisaldab ilmselt tingimust, et senine funktsionaalne operatiivsus säilib: projektid on suutelised jõudma ehitus- ja arendustegevust koordineerivateks dokumentideks kogu soovitavas vormitäiuses. See omakorda osutab iseenesestmõistetavale tarvidusele säilitada paralleelselt arhitekti senine statuut terviksüsteemide looja ja haldajana.

Arhitektuuri sisemise dünaamika põhine asend oleks arhitektidele leevenduseks ja ühiskonnale abiks – nii oleks võimalik arhitektuur tegema panna asju, milleks ta kõige paremini suuteline on. Mitte neid, mida ta juhuse tahtel tegema on sattunud. Kui otsustusmehhanism ühiskonnas jääb esindusdemokraatia põhiseks, siis võiks määramatuse legitimeerimine suurendada poliitiku informeeritust küsimustes, mille üle ta otsustama peab.

Kuid ärgem kunagi uskugem, et sujuvast ruumist piisab pääsemiseks.[19]

 

   (↵ returns to text)

  1. TTÜ arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna avamine on suurel määral initsieeritud ehitusettevõtjate poolt, kelle jaoks projekti koosseis on selgelt määratud ehitamiseks tarviliku dokumentatsiooniga.
  2. Indrek Võeras, „Seadustest ja planeeringutest,” Sirp, 12.04.2013
  3. Määramatus on sõnalise mõistena antud puuduvate määrangute kaudu.
  4. Gilles Deleuze, Félix Guattari, „Treatise on Nomadology” ja „The Smooth and the Striated,” A Thousand Plateaus (University of Minnesota Press, 1987), lk 351–423, lk 474–500.
  5. striated – eesti k viirutatud, vöödiline. – toim.
  6. „Gilles Deleuze, Félix Guattari „The Smooth and the Striated” artikkel omas 1990ndate arhitektuuriteooriale mõju, mida pole olnud ühelgi tekstil pärast Colin Rowe’ „Transparency: Literal and Phenomenal”” – Sanford Kwinter intervjuus Simon Brottile (Simone Brott, Architecture for a Free Subjectivity, (Ashgate, 2010)). Lars Marcussen (Architecture of Space – Space of Architecture (Arkitektens Forlag, 2008)) on käsitlenud ühiskonna ajalugu kui liikumist sujuvalt pidevast (smooth) keskkonnast järjest enam struktureeritud (striated) keskkonda. Todd Jerome Satter ekstraheerib mõlemat printsiipi James Stirlingi sõjajärgsetest projektidest – Todd Jerome Satter, „James Stirling’s Architecture and the Post-War Crisis of Movement,” Deleuze Studies. Volume 6 (2012), lk 55–71.
  7. Indrek Võeras, „Seadustest ja planeeringutest,” Sirp, 12.04.2013.
  8. EVS 811:2012, „Hoone projekt”. Veelgi iseloomulikum on „Rajatise ehitusprojekt” (EVS 907: 2010), mis katsub konventsionaliseerida tingmärgid kuni täpsete toonideni RGB-värviruumis.
  9. Gilles Deleuze, Félix Guattari, What is Philosophy (Columbia University Press, 1994), lk 117–118.
  10. Gilles Deleuze, Félix Guattari, „The Smooth and the Striated,” A Thousand Plateaus (University of Minnesota Press, 1987)
  11. Gilles Deleuze, Félix Guattari, What is Philosophy, lk 201.
  12. Kavakava koduleht, vaadatud 10. oktoober 2013, www.kavakava.ee/Narva_kolledzh/index.html
  13. Eesti Vabariigi planeerimisseadus, jõustunud 01.01.2003.
  14. Eesti Vabariigi planeerimisseadus, paragrahv 9 „Detailplaneering”, punktid 9–12.
  15. Eesti Vabariigi ehitusseadus, jõustunud 01.01.2003.
  16. Donald Schön, The Reflective Practitioner: How Professionals Think in Action (Basic Books, 1984), lk 145–156.
  17. Totaalse loomeakti modernistlik traditsioon viis ühel hetkel kaunis absurdsete määranguteni, mille jäik ja taandumatu iseloom omakorda tekitas kahtluse professionaalsusele üles ehitatud ühiskondliku korralduse usaldusväärsuses (vt Schön „Usalduskriis” (1984), lk 3-20). Näiteks Lúcio Costa määras Brasilia linnaehituslikus projektis ära linna bussijuhtide vormimütside värvi.
  18. Marten Kaevats, Hüperlokaalne unistus: kolmanda tööstusrevolutsiooni ruumiline rakendamine, magistritöö (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2013), lk 36.
  19. Gilles Deleuze, Félix Guattari, A Thousand Plateaus (University of Minnesota Press, 1987), lk 500.