uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Indrek Peil. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin

Viimase kümne aastaga on Tallinna linnaruumis toimunud järsud ja väga suured muutused, mis tihti on üheaegselt nii üllatavad, ärritavad kui muljetavaldavad.

Mul ei ole ükskõik, mis saab või kuidas linna muutmisest mõeldakse, ent ma ei usu kõigile (arhitektidele) ühise platvormi võimalikkusse ega vajalikkusse. Pigem sünnib tõde pidevalt uuesti just konkureerivate vaadete kokkupõrkel. See ei tähenda, et päris kõike saaks allutada üksnes tähenduste ümberpööramisele: lõpuks on otsustavam – vähemalt professionaalidele endile – arhitektuurimõtte materiaalne lõpptulemus. See on arhitektuuri „tõlkimatu” tuum, see, mida teiste meediumide ja muulaadse praktikaga ei ole võimalik asendada. Käesolev artikkel püüab vaid teema (edasimõtlemiseks) avada ja anda esialgseid vihjeid, kuidas see asendamatu arhitektuurne tuum tegelikkuses toimib ja asetub põhiteema, arhitektuuri kui vastuolude distsipliini suhtes.

Tegelikult puutub Tallinn siia vaid sedavõrd, et kohati on vana keskkond parem kui uus – lisagem siia kogu Henri Lefebvre’i kriitika. Tegelik ruum kaotab abstraktsiooni käigus enamasti rohkem kui võidab, üksikud erandid välja arvata. Just need vähesed erandid on võimalik tee tuleviku arhitektuuri poole. Ja artiklis väljenduvat üldist hoiakut „meetodi vastu” põhjendaksin just Tallinna ja siinse kogemuse, mitte Lefebvre’i ega ühegi teise kriitilise teooriaga. See ei tähenda, et peaks saama hakkama ilma igasuguste meetoditeta, vaid pean Paul Feyerabendi eeskujul esmaseks (arhitektuurse) praktika mõistet. Mõnikord pakutakse üksikmeetodeid kui mingit teaduslikku tõde, mõistmata, et tähenduse saab meetod või teooria üksnes laiema ja konkreetse arhitektuurse praktika raames. Seda enam, et just (arhitektuurne) praktika seob kui tahes abstraktse manipulatsiooni abil saadud teadmise inimliku mõõtmega. Nii saab näiteks datascape või diagramm sisu alles MVRDV, Berkel & Bosi või mõnes muus konkreetses arhitektuuripraktikas, laiemalt 1990. aastate arhitektuuripraktika kontekstis.

Analoogilise ja kriitilise dialektika

linnaruumis Ühe osa uuenenud linnaruumist moodustavad suurustlevad, korporatiivsed, ambitsioonikad projektid või kesklassi ja turistide arvatavatele ootusele vastav „ära silutud” keskkond; teise poole väga erinev ja ühisnimetaja alla mahtumatu eksperimentaalne arhitektuur. Ometi valitseb nende vahel teatud suhe, omamoodi paarsus, kriitilises arhitektuuripraktikas teadlikult loodud dialektilisus. Et mitte ajada seda segamini kontrastide esteetikaga, esitaksin kaks piiravat tingimust, selgitamaks, mida ma linnaruumi dialektika all silmas pean:
(1) paiknemine vähemalt kahe „episteemi” piiril, kus erinevad eeldused omavahel kokku põrkavad;
(2) ruumilise kujutluse laialdane kasutamine, seda ka teoreetiliselt kontseptualiseerides.

Oluline on ära märkida, et vastandeid on alati rohkem kui kaks ja mitte ükski projekt ei paigutu ainult ühteainsasse süsteemi.

Arhitektuuri toimimise ja linnakeskkonna teeb huvitavaks ootuspärase ja ettearvamatu vahekord. Arhitektuuri kultuuriline identiteet on vastasmõjudes pidevalt kujunev, ajutiselt tasakaalustatud, avatud ja seetõttu ebastabiilne (ja reaktiivne) tervik, mis ilmneb konkreetsete olukordade kaudu ja pole tavaliselt mitte kunagi nähtav tervikuna ja üheaegselt.

Olen seadnud eesmärgiks tuua välja just üleilmastumise positiivne külg ehk platvorm, kust minu arvates on mõttekaim täna edasi minna. Arhitektuursest praktikast lähtutakse seejuures kui iseseisvast teadmise saamise viisist ning ühtlasi täpsustatakse, kuidas ja mil määral ta seda olla saab. Toetun Sarat Maharaji ideedele kunstist kui teadmiste saamise/ tootmise viisist, esitades seda teemat arhitekti vaatepunktist. Samuti on kasutatud Maharaji kultuurilise tõlkimise ja mitte-representatsioonilise mõtlemise käsitlusi.

Lähtun hüpoteesist, et (kultuuridevahelise ja üldise) dialoogilise momendi osakaal üleilmastuva maailma kultuurides on üha olulisem. Arhitekti roll üleimastuvas maailmas on suurendada kontaktivõimelisust, omastamisvõimet ja -kiirust, aktiivse dialoogi ulatust ja intensiivsust. Psühholoogiline ja sotsiaalne identiteedikonflikt tekib pigem kokkupõrkest ülekaaluka ja tundmatu võõraga, mitte sisulise kontaktala suurenemisest. Mida rohkem tõlkida, seda mitmeplaanilisemaks muutub kultuuriline identiteet, mis kujunebki tegelikult aja jooksul ja tegevuse käigus. Üldiselt on meie ajale iseloomulikud varasemast „väiksemad” ja kohanduvamad identiteedid, igapäevane praktika on orienteeritud nendele.

Arhitektuur, mis on end seni määratlenud kui unifitseerivat sünteesiva mõtlemise distsipliini, peab nüüd tahes-tahtmata lagunema aktiivseteks „vabadeks radikaalideks” ja konkureerivateks versioonideks/praktikaks. Põhiosa sellest sigrimigrist ei mahu olemasolevate ideestike raamesse. Enamik sellest jääbki lõpuni marginaalseks ega moodusta mingit uut mõjukat praktikat. Selles probleem ongi. Erinevalt linna ja maailma enda kiirest muutumisest ei saa arhitektuuri kui eriala sees kõnelda ei revolutsioonist ega paradigmadest. David Vandenburgh, kes kuulub arhitektidest doktorantidele mõeldud võrgustiku toimkonda, kurdab, et – nii ebainspireeriv kui see ka ei ole – kõigepealt peab olema midagi, mis sarnaneks pigem normaalteadusega Kuhni mõistes, enne kui väljapaistvad isiksused või meeskonnad saavad seda revolutsiooniliselt uuendada. Just see on viimaste aastate arhitektuuri doktoritöödes peaaegu täielikult puudunud. Tundub, et jõudsin veidi teist teed pidi välja umbes samasse kuhu kriitik Hilde Heynen – võitluseni arhitektuuriga arhitektuuri vastu. „Et vältida lõkse, mis said saatuslikuks nii osalusideaalile kui visionaarsele arhitektuurile, peaks leidma aset nende suhtumiste mingit sorti hübriidsus.” Selles mõttes peab arhitektuur alles õppima (uuesti?) mõtlema ruumiliselt ehk „vastuoludes” ja dialoogiliselt. Seda võiks nimetada ka refleksiivseks või (enese)kriitiliseks momendiks. Kokkupõrge vastuoluga mõtlemises sunnib uuesti üle vaatama eeldused. Kokkupõrked ootamatuga linnaruumis on võimalus kohtumiseks teise, alternatiivse ruumilisusega. Arhitekti töö jääb ka edaspidi enamasti sünteesiva mõtlemise tandriks, kuid selle varjus ei tohiks kunagi päris unustada teist, vastandlikku ja sama olulist arhitektuurile lähenemise võimalust.

Arhitektuur kui vastuolude distsipliin

Mida avatum ollakse, seda vastuolulisem võib arhitekti töö meile paista. Mõelgem arhitektuuri kultuurilisest identiteedist senisest „stereofoonilisemal” moel. Määratleksin „stereofoonilise identiteedi” laias laastus kui ruumilise identiteedi (mitte territooriumiga seotuse tunde, vaid ruumilisema arusaamisena identiteedi mõistest) polürütmilistes ja kiirelt muutuvates keskkondades. Ruum on vastasmõjude ilmnemiskoht või täpsemalt: erinevad vastasmõjud alles loovadki ruumilise konfiguratsiooni. Kas ruumilist identiteeti saab tajuda stereofooniliselt? Tinglikult nimetaksin sellist ruumilist mõtlemisviisi, mis võiks vastuolulistes situatsioonides osutuda päris tulemuslikuks alternatiivseks mõtlemisviisiks, stereomõtlemiseks. See ei kattu dialektika mõistega: kui dialektilised mudelid keskenduvad eelkõige ajas järgnevaile ja tihti suurtele antagonismidele, siis stereomudel ei ole allutatud ajaloolisele eesmärgile ning sobib väikeste ja ajutiste olukordade tundlikumaks ruumiliseks kontseptualiseerimiseks.

Marcel Duchamp’i visuaalse tõlkimise kontseptsioon on mõneti sellega sarnane: „Ühes üsna salapärases väikses märkmes teeb Duchamp juttu „paralleellineaarsest” (juxtalinear) tõlkest. Ta kõneleb kirjutamisviisist, mille puhul vaatamine loob tähenduse. See on kirjutamine, mis ei ole tähestikuliselt või foneetiliselt kodeeritav, miski, mida saab „lugeda” ainult visuaalselt. Seda on üsna raske mõista ja see on ilmses vastuolus tema de-retinaliseeriva seisukohaga. Aga seda laadi spekulatsioone võib leida väga erinevates traditsioonides.”[1]

Stereofooniline identiteedikäsitlus osutab:
1) ruumi heterogeensusele – üks ruum/keskkond kehastab vastuolulisi identiteete, mida on võimalik käsitleda mitmemõõtmeliselt;
2) taju mitmemõõtmelisusele, mis ilmneb tänu faktile, et meil on kaks silma/ kõrva/ ajupoolkera jne ehk paralleelsete aistingute tajumisel tekkivatele stereoskoopilistele jne tervikkujutlustele;
3) ruumitaju ja kognitiivse tunnetamise sügavale ja eripärasele seosele; kaudsemalt ka Adorno negatiivse dialektika kriitilise rakendamise vajadusele valdavalt sünteesivas arhitektuurses mõtlemises, et tasakaalustada selle unifitseerimiskalduvust.

See, millest ma selles artiklis kõnelda tahan, võiks esmatasandil olla nagu laiatarbe kodustereo, mis on kõigile kättesaadav ja üldkasutatav, esmane ruumiline intelligentsus. Et ruum võiks inimesele midagi isiklikku tähendada, ei eelda üksnes lihtsalt ruumi hakkimist, väänamist, vohamapanemist, mis tahes tehnilist manipulatsiooni, vaid selle häkkimist, raevu ja armastust ruumi vastu.

Arhitektuuri ruumiline identiteet ei allu mis tahes otsesele sümboolsele modelleerimisele (k.a detournement), pigem luuakse see ruumitaju ja kognitiivse tunnetuse paralleelsuste kaudu. Vastavalt sellele topeltproduktsiooni „skeemile”, mis ei aseta väliseid (ega sümboolseid) entiteete vahetult ruumile, on arhitektuurne ruumi tootmine protosemantiline, protosotsiaalne jne, tulemuseks mitmesuguse potentsiaaliga eelversioonid, mitte lõplikult valmis identiteedid või sotsiaalsed tähendused. Ometi ei loe niivõrd selle protsessi kaheosaline ülesehitus kuivõrd arhitekti võime luua uusi ühendusi ning mitmemõõtmelist ja kehalist suhet inimese ja rekontseptualiseeritud ruumilise situatsiooni vahel. Et arhitektuuri sotsiaalsus ei väljendu seetõttu innukas samastumises mõne radikaalse teooria või ideega, vaid pigem sotsiaalses tundlikkuses (mis paneb muuhulgas piiri ratsionaalse lähenemise ignorantsusele kõige mudelist välja jääva suhtes), peaksime huvituma alternatiivsetest ratsionaalse kontseptualiseerimise mudelitest.

Üks võimalikke seisukohti oleks, et kuna kõik kultuurilised (aga ka sotsiaalsed ja psühholoogilised) identiteedid on konkureeriva selektsiooni subjektid, siis toodab ka iga arhitektuurne kavatsus pelka variatiivsust ja allub pimeda valiku mehhanismidele. Kuidas saab arhitekt mõjutada ruumi kultuuriliste identiteetide teket, kuigi neid ette määrata on tegelikult peaaegu võimatu? Eesmärgiks on muutliku linna stereofooniline käsitlus, mis ei samasta seda pelgalt kapitalivoogude ruumiga, vaid joonistab linnaruumi emotsionaalsete aspektide, tema abstraktsete „kontrollimasinate” ja alternatiivsete arhitektuursete praktikate polürütmiliste vastastikuste seoste kaudu välja mitmesuguseid vastuolulise ruumi mooduseid ja vastavaid identiteete.

Identiteetide kokkupõrgete kaudu linnaliku sallivuse ja stereofooniliste mudeliteni

Arhitekti ülesandeks on, uurinud lähemalt mitmesuguseid konkureerivaid, piiritlemata või kiiresti vahetuvaid identiteete linnas, panna need ruumis kuidagi kokku. See on eriline, kultuuriteoreetiku, geograafi või sotsioloogi vaatepunktist erinev perspektiiv, mis on mitmeplaanilisem ja „stereofoonilisem”, sest selle tulemusel loodud ruumi kvaliteedis peegelduvad nii arhitekti teadmatus, ambitsioonid kui ka empaatia.

Identity Inc.

Eesti hõreda asustuse tõttu on lokaalne ruumiline identiteet põhinenud peamiselt kohaliku looduse tunnetusel. Sellel on ka oma positiivne külg. Näiteks on Eestis mõttetu vastandada puhtlooduslikku või -tehislikku, palju veenvam ja tulemuslikum on lähtuda tüüpilistest pool-looduslikest maastikest nagu puisniidud ja selle versioonid kohalike linnadeni välja. Mitmeid projekte tehes oleme tuvastanud nende „linnastunud puisniitude” potentsiaalseid kvaliteete ja püüdnud seda laadi orgaanilist seost üle kanda kaasaegsesse linnasituatsiooni. Alati oleme jõudnud küsimuseni, miks need kaks poolt linnakontekstis enam orgaaniliselt ei liitu. On vaja uusi „tõlkimise” mooduseid. Ökoloogiline innovatsioon ei ole tehniline ülesanne, vaid tähendab kõikvõimalikke katseid mõtestada uuesti inimtegevuse ja Maa suhet. Lahendus on enamasti alati konkreetne, mitte üldistus.

Kui kriitilise regionalismi kunagine propageerija Liane Lefaivre ja paar tema sõjakat toetajat rõhutasid hiljuti Berliini konverentsil[2] korduvalt, et arhitektuuris on etnilisusest kõnelemine lõplikult aegunud ja arhitektuuri eripära tulenevat puhtalt kliimast ja regiooni geograafilisest eripärast, siis esitas etniliselt kirju ja tiheda India esindaja sellele põhjendatud vastuväiteid ja enamikul saalisviibijatel ei jäänud üle muud kui nendega nõustuda. Katsed arhitektuurist inimene välja taandada ei kanna kokkuvõttes lihtsalt vilja. Arhitektuurse projekti kultuuriline tähendus ilmneb vaid juhul, kui võetakse arvesse kõiki inimesi, keda projekti realiseerimine otsesemalt või kaudsemalt puudutab. Ka konverentsi algataja, Berliini tehnikaülikooli professor Peter Herrle mainis lõpukokkuvõttes, et näiteks Berliini teletorn on oluline sümbol nii endistele ida- kui lääneberliinlastele, kuid tähendab neile täiesti erinevaid asju. Kuigi Eesti olukord sarnaneb juba pigem Lääne-Euroopa maade omaga, kus nn suurte identiteetide asemel on järjest määravamad kõige erinevamad nn väikesed identiteedid, ei tähenda see, et arhitektid peaksid üldse loobuma püüdest luua midagi, millel oleks tähendus kõigile piirkonna inimestele (kõik vähemused kaasa arvatud). Siinkohal võiks analüüsida nii läbi kukkunud vabadussammaste katseid kui hiljuti lõppenud Jumalaema kiriku arhitektuurikonkursi tagajärgi. Mulle tundub, et palju määrab see, kuidas radikaalselt erineva taustaga asjad on linnas omavahel kokku pandud. Brändimine ega ka nn virtuaalne arhitektuur pole selleks piisav, kuna ei tegele mitte füüsiliste objektide endi, vaid prefabritseeritud kujutluspiltide loomisega neist.

Hübriidide lõhestamine

Selle asemel, et nimetada lihtsustatult hübriidideks kommertslikke polüfunktsionaalseid megaehitisi, võiks hübriidi mõistet mõtestada palju loovamalt.

11. „Documenta” kolmas platvorm „Créolité and Creolization” sedastas, et „järjest kasvav ja kiirenev kultuurilise sünkretismi protsess on loonud uusi identiteetide konfiguratsioone, mida hübriidsuse, métissage’i ja kosmopoliitsuse teooriatest lähtuvalt käsitledes on püütud defineerida uue poliitilise Teise mitmetähenduslikke aspekte. Tänapäeva kultuuri ebasümmeetrilisuse ja erinevuste käsitlemiseks need mõisted enam ei sobi.”[3] „Documenta” pakkus välja kreoolistumise mõiste tähistamaks kultuurilist produktsiooni, mis ulatub kaugele väljapoole oma kodumaad, „taotledes mittetotaliseerivat lähenemist mitmekesisusele, millel on oma kättevõidetud/ pidevalt välja võideldav territoorium nii keeles, identiteedis, poliitikas, religioonis kui kultuuris. Ületades siiani säilinud postkolonialistlikud ja imperialistlikud domineerimise ja vastupanu narratiivid, saab kreoolistumise kui loova kaose teooria valgusel analüüsida aktiivseid linnalisi vastuolusid ja voolavaid kontakttsoone.”[4] Gerardo Mosquera rõhutas samas, et laialdasest sünteesist sõltumata jääb alles mingi tuum, mis kunagi ei lahustu. Kultuuriline looming ei tulene tingimata segunemisest, vaid võõra elemendi spetsiifilisest või uuenduslikust kasutamisest. Tema arvates peitub just selles kreoolistumise viljakas aspekt: mitte segunemine, vaid loomine eristamise kaudu, algsest kontekstist lahtirebimise ja uude paigutamise läbi.[5]

Siinkohal on paras tulla tagasi mainitud megaehitisteni. Kas tänapäeva arhitektuur peab tingimata olema seotud lakkamatu sünteesimise kui ühtlustava kartesiaanliku võrgustikuga, mis toimib abstraktse „erisuste mahalõikamise” masinana?[6] Pakutud stereofoonilise identiteediga arhitektuur on mõnes mõttes „kreoolistunud”: see oleks piisavalt tugev, et kapitalivoogudes mitte lahustuda, kuid samal ajal oleks see tugevalt laetud ruumilise konfiguratsiooniga. See eeldaks subjekti ja Teise täpsemat ja erilisemat suhet ning nende vastastikust teineteise tootmist.

Ettearvamatus – süsteemi ja vea dialektika

Küsida, miks mingi kavatsus ebaõnnestus, on mõistlik. Aga loov äpardus kutsub esile teistsuguse küsimuse: mida me tegime? Vastata sellele küsimusele on äärmiselt tähtis loov akt. Teadusmetodoloogid on rõhutanud põhiprintsiibina: kui leiad midagi huvitavat, jäta kõik muu kõrvale ja uuri seda. Loovad geeniused otsivad aktiivselt juhuslikku avastust.

Uue ruumi väljamõtlemisel on intrigeeriv panna arhitektuur tööle linnakultuurilise kommunikatsioonivahendina, et mitte toota lihtsalt entroopiat, mitte planeerida ruumi nihilistlikult, tükk-tükilt. Sotsiaalse dialoogi eelduseks on muu hulgas ka võimaluse jätmine ettearvamatuks ruumikäitumiseks.

Igasugune ruum, mida keegi on kuidagi organiseerinud, on mingil viisil kontrollitud ja mõeldud avaldama plaanitud mõju. Mida loovamalt suhtuda arhitektuuri kui ruumi kontrollimise masinasse, seda väiksem on võimalus, et lõpptulemuseks on lihtsalt elutu ja ilutsev heakord, mis kustutab ruumist enamiku varasema elu jälgedest. Stereopaari teine haru kutsub üles panustama ka kõrvalmõjudele ja -efektidele ning üha uuesti looma aktiivset suhet maailmaga.

Kui Maharaji järgi on moodsa kultuuri ja eetika ning sallivuse proovikiviks heterogeensus ja paljusus, siis kaasaegse linnaarhitektuuri ülesanne on saada hakkama sellest tingitud ruumiliste ühendamiste, kokkuviimiste, lõhestamiste ja vastandlike mõjudega, tõlkides need uuteks polürütmilisteks paikadeks. Otsustavaks saab just viis, kuidas neid suhestada, kõrvuti asetada.

On kaks linnale lähenemise võimalust: unifitseerivnormatiivne ja anarhilisem, kus üldine tuletatakse üksikjuhtumitest. Ka kõige unifitseerivam mõtlemine põrkab oma kehtivusalas aeg-ajalt kokku tõsiasjadega, mis ei sobi valmis raamistikku. End pisut korrigeerides neelab see erinevuse alla: võib-olla õnnestub seda isegi müüa? Anarhiline lähenemine alustab mõistagi teisest otsast. Tänase arhitektuuri jõud tuleneb anarhilise vabaduse ja distsipiliini sobivast seostamisest konkreetses projektis.

„Lihtne vorm ei tähenda tingimata üheplaanilist kogemust”[7]

Kuidas selgitada materiaalse ja kontseptuaalse seost? Kognitiivses antropoloogias on tajuprotsesside ja informatsiooni organiseerimise kirjeldamiseks võetud kasutusele skeemi mõiste. Mentaalsed skeemid on keskkonna abstraktsed representatsioonid, ühtlasi on need (mentaalse) töötlemise mehhanismid. Suurem osa neist töötlemisprotsessidest aktiveerub iseenesest, vastuvõtja teadvustamata. Mentaalsed skeemid toimivad paralleelprotsessidena, seoste võrgustikuna. Erinevalt seriaalsest sümboolsest töötlemismudelist vastab seostel põhinev mudel ärritustele väga „inimlikul” viisil, sõltudes kontekstist, seoste võrgustik on võimeline ära tundma ja arvestama väga abstraktsete ja õrnade ärritustega ning väga keerukate seostega.[8]

„Skeemid on paindlikud konfiguratsioonid, milles peegeldub kogemus. Minevikukogemuse alusel asendatakse automaatselt puuduvad lülid, kuid skeemid on ühtlasi pidevas arengus, modifitseeruvad ja kohanduvad uue olukorraga. Skeemid ei ole fikseeritud andmestruktuurid. Need on paindlikud tõlgendusmehhanismid, mis arvestavad mineviku kogemuste ja käesoleva hetkega. /…/ Seega käitub süsteem nii, nagu oleksid olemas prototüüpsed skeemid (justkui „reeglid”, kuigi ei ole). Tegelikult konstrueeritakse aga iga olukorra tarvis prototüüp uuesti, kombineerides selleks möödunut ja käesoleva hetke konteksti.”[9]

Ruumiline identiteet ei piirdu pelgalt sümboolse tasandiga. Mentaalsete skeemide paindlikkuses ja plastilisuses on teatud sarnasusi identiteedi ruumiliste aspektidega ning seeläbi suudab arhitektuur olla enamat kui kontseptuaalne.

Kokkuvõte ja avatud teemad

Lõpetuseks annan veel sõna Maharajile: „Täna peaksime küsima, kas võime ikka eeldada, et kultuurilised erinevused liituvad mingisuguseks ettekirjutatud „multikultuuriliseks tervikuks”? /—/ See tähendab ka, et söandame minna kaugemale oma „eriala mängumaast” – igal juhul on likviidsus ja ebaühtlane de-territorialiseerumine toonud esile küsimuse: kuidas haakuda töödega, mida peetakse miskipärast erinevaks, diasporaalikuks, transitiivseks, taandamata neid etnograafilisele mõtlemisrežiimile – kujutlusele, justkui „kuuluksid” need mõnda etteantud kultuurikeskkonda, mitte oleviku dislokatiivsesse tõlkesse?”[10]
Kirjeldades tänast rahvusvahelist ruumi kui „tõlkimise tandrit”, keelte, visuaalsete grammatikate ja stiilide kohtumispaika, osutas ta, et ei tõlgita ühest keelest teise, vaid luuakse tõlkides uut ja erinevat. „Arvestama peab tõsiasjaga, et lokaalne on pidevas loomises ja tootmises, mitte etteantud ja eelajalooline. Sageli käsitletakse lokaalset kui olemuslikult head ja globaalset kui halba. Kuid ka kohalik võib olla negatiivne, piirav, allasuruv. Selle suhte mikrodünaamika näitab, et ristumisi ja põimumisi on palju rohkem.”[11]
Seega võib kõige produktiivsema momendi ja tulemuslikuma lähtekoha leida just täpselt neis kriisipunktides, kus episteemilised ehitised/süsteemid kokku põrkavad. Sellest lähtuvalt võime redefineerida arhitektuuri vastuolude distsipliinina. Paralleelset, dialektilist ja tõlkepõhist mõtlemisviisi kasutav stereofooniline mudel üritab identiteedikonflikte ruumiliste vahenditega ära hoida. Võimalikud tähendused on arhitektuurse protsessi kaasprodukt. Iga tähendus linnas võib põlvneda oma esialgsest vastandist.

* Artikkel põhineb 2004. aasta detsembris Berliinis toimunud konverentsil „Architecture and Identity” peetud ettekandel.

   (↵ returns to text)
  1. Daniel Birnbaum & Sarat Maharaj, In Other’s Words.(Intervjuu Sarat Maharajiga.) – Artforum International, February 2002, lk 109.
  2. Konverents “Architecture and Identity” Berliinis 6. – 8. detsembrini 2004.
  3. Documenta 11 _Platform3: Créolité and Creolization. Toim Okwui Enwezor jt. Kassel: Hatje Cantz Publishers, 2004.
  4. Ibid.
  5. Ibid.
  6. Sarat Maharaj, Xeno- Epistemics: makeshift kit for sounding visual art as knowledge production and the retinal regimes. – Documenta 11_Platform5, Exhibitions Catalogue. Toim Okwui Enwezor jt. Kassel: Hatje Cantz Publishers, 2002.
  7. Robert Morris, tsit Daniel Marzona, Minimal Art. Köln: Taschen, 2004.
  8. Roy D’Andrade, Development of Cognitive Anthropology. Cambridge: Cambridge University Press, 1995, lk 136 – 141.
  9. Ibid., lk 142.
  10. Sarat Maharaj in conversation with Annie Fletcher: Dislocations: On Cultural Translation. – Circa 91/2000. http://www.recirca.com/backissues/ c91/ fletcher.shtml (vaadatud 22. novembril 2004).
  11. Birnbaum, op.cit., lk 110.