uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Hille Koskela. Soopõhine vägivalla-, jälgimis- ja linnaruumihirm

Sissejuhatus: hirm, sugu ja ruum
Viimastel aastatel on järjest rohkem tähelepanu pööratud naiste ohutusele linnatänavatel. Debatt vägivalla ja vägivallahirmu üle käib nii munitsipaalpoliitilisel tasandil kui ka sellistes akadeemilistes distsipliinides nagu sotsioloogia, kriminoloogia ja geograafia.[1] Siseriiklikud kuritegevusuuringud näitavad hirmutendentsi tõusu, teostatud on ka kvalitatiivuuringuid, seda nii Soomes[2] , Rootsis [3] , Norras[4] kui Eestis[5].

Hirm sunnib naisi võtma kasutusele ennetusmeetmeid, mis on sageli ruumipõhised: näiteks mõnede linnaosade vältimine või hoidumine pimedas ringiliikumisest. Hirmu ruumilisus ei tähenda aga kõige hirmutavamate kohtade ja piirkondade lihtsat identifitseerimist ja kirjeldamist, vaid soopõhise ruumilisuse üsnagi keerukat seletamist.

Hirmu ruumilisust saab mõista mitmel moel. Hirmu geograafia hõlmab mitmete teemade diskursusi; mõned käsitlused on omavahel kooskõlas, teiste puhul on ka poleemikat. Antud teema osas puudub üldiselt aktsepteeritud seisukoht. Hirmu geograafia areng kajastab geograafia üldisemat arengut maateadusest kujundite ja kohtade tähenduste tõlgendamise ning teoreetilise sotsiaalteaduseni. Viimati nimetatud vormis hõlmab geograafia ruumi käsitlemist nii materiaalsest küljest kui ka sotsiaalsest praktikast lähtuvalt.

Järjest rohkem tegeletakse ka küsimusega, kuidas tõsta linnaplaneerimisega linnaruumi ohutust. Vaateid sellele, millised on linna arenguvõimalused ja kes peaks nende elluviimises osalema, on mitmeid. Kriminaalpreventsiooni ja ohutuse tagamise vahendina mainitakse sageli videovalvet.

Hirmu soopõhisusest
Sugu on hirmu kõige spetsiifilisem faktor: naised kardavad rohkem kui mehed. Tähtis on aga mõista, et naiste hirm pole oluline üksnes oma laiaulatuslikkuse poolest. See erineb meeste hirmust mitmeti, seda eristab hirmu iseloom ja mõju naiste elule. Naised tunnetavad seksuaalse vägivalla ainulaadset ja tõsist ohtu, mida mehed tunnevad väga harva.[6] Naised kalduvad meestest kergemini oma (ruumilist) käitumist hirmu tõttu piirama.[7] Ent eeskätt on hirm seotud haavatavuse tunnetamisega, naised on aga nii füüsiliselt kui ka sotsiaalselt altimad ohvriks langema.[8] Vägivallavormid moodustavad kontiinuumi, mis jälitab naisi lapsepõlvest vanurieani.[9] Soospetsiifilised hirmu põhjustavad kogemused võivad varieeruda põgusast seksuaalsest ahistamisest kuni vägistamiseni.[10] Soopõhine hirm on seotud võimuga: naiste kujutlused hirmuäratavatest ruumidest ei ole üksnes keskkonna individuaalse tunnetamise tulemus, vaid olenevad ka sellest, kuidas eri grupid seda ruumi eri aegadel valitsevad.[11]

3940_koskela1

See aga ei tähenda, et kõik naised hirmu tunneksid. Naisi tuleb teadvustada ühiskonna aktiivsete liikmete, mitte üksnes passiivsete ohvritena.[12] Hirmutunne ei ole naistele sündides kaasa antud. Paljud naised on enesekindlad, võimelised keskkonnaga toime tulema ja ruumi valitsema. Sageli lahendavad naised ka ohtu sattunult olukorra mõistlikult. Kui osa naisi julgeb väljas käia, siis teeb juba üksnes nende kohalolu ruumi ka teistele naistele ohutumaks ja ligipääsetavamaks. Soosuhteid tuleb mõista kui ebaisikulisi ja keerukaid vastastikuseid võimusuhteid, mis sisaldavad ka vastupanu võimaluse.

Ruum ja sotsiaalsed faktorid on vastastikused mõjurid, millest suurel määral oleneb naiste hirmu olemus ja kuju.[13] Kuriteohirm moonutab pidevalt naiste ruumilist reaalsust. Ühest küljest oleneb see isiklikest ruumisuhetest ja piirangutest indiviidi ruumikasutuses. Hirmu tõttu ruumiliselt piiratud elu meenutab naistele pidevalt nende suhteliselt võimutut positsiooni. Teisalt on küsimus aga ruumi loomises ja taasloomises. Arvestades inimeste igapäevatoiminguid, mida vormivad soopõhised võimusuhted, ei ole ruum üksnes suhtlemismeedium, vaid ka selle suhtlemise tulemus.

Naiste otsustusi valitud marsruutide ja külastatavate kohtade asjus mõjutab vägivallahirm. Otsustades ohutute marsruutide ja ohtlike piirkondade üle, formuleerivad naised erinevaid ruume: linn, eriti öine linn, on jagatud „maskuliinseteks“ aladeks, kus harva naisi liikvel, ja eeldatavasti ohutumateks piirkondadeks, mida hirmualtid naised peavad “feminiinsemateks”. Naiste otsus mitte tänaval käia loob hoopis teist tüüpi linnaruumi kui nende otsus tänaval käia. Kui naised rünnakuhirmus tuppa jääksid, haaraksid nende võimalikud rõhujad avaliku ruumi üle suurema kontrolli. Kui naine piirab hirmu tõttu oma liikumist, soodustab ta enese teadmata maskuliinset võimutsemist ruumi üle. Vägivalla ja vägivallaohu tõttu säilivad linnatänavad meestekeskse heteroseksuaalse ruumina.[14] Soopõhised väljasulgemised, mis põhjustavad piirkondade maskuliinseks muutumist, tähendavad naiste igapäevaelus oma elu elamist „virtuaalses komandanditunnis“.[15]

Hirmupaigad
Hirmust rääkides on linnaruum nii-öelda ebaühtlane, teatud tüüpi kohti peetakse hirmuäratavamaks kui teisi. Piiratud väljapääsudega suletud ruumid on linnaruumis väga levinud. Selliseid paiku, näiteks teedealuseid tunneleid või tupiktänavaid, peetaksegi reeglina kõige hirmuäratavamaks. Ebameeldivaks loetakse ka mitmekorruselisi parkimismaju, isegi päevasel ajal. Inimtühjad pargid ja metsatukad tunduvad enamasti ohtlikud, eriti naiste arvates. Tühjad piirkonnad arvatakse olevat ohtlikumad kui paigad, kus leidub ka teisi inimesi. Pargid, linnametsad ja haljasalad on kohad, mille päevane ja öine kasutus erineb kõige rohkem.

Päevast aega ei peeta peaaegu kunagi sama hirmuäratavaks kui öist: naiste hirmus on tähtis osa selle ajutisusel ja ka ruumilisusel. Naised tunnevad, et nende vabadus linnaruumi kasutada sõltub kellaajast. Tuleks aga märkida, et öö on sotsiaalse tõlgenduse tulemus. Eriti põhjamaades ei tee inimesi ettevaatlikuks mitte valguse puudumine, vaid öö sotsiaalne olemus. See kehtib näiteks Tallinnas, kus suveöödel vaid kergelt hämardub, talvel aga saabub pimedus juba pärastlõunal. Ettevaatlikuks teeb inimesed hoopis „sotsiaalne öö“: see, mis toimub, kuidas inimesed käituvad, ja see, kuidas naised eeldavad ja teavad (oma kogemuse alusel) mehi käituvat.[16]

3940_koskela2

Hirmu sotsiaalne konstrueerimine
Nagu näha, on hirm sotsiaalselt konstrueeritud. Igapäevaelus jõutakse selleni vanemate ja sõprade hoiatuste ning pealtkuuldu kaudu, lisandub naisi ja perekonda puudutavate ideoloogiate sotsiaalne peegeldus.[17] Hirmu ideoloogiat toetavad meedia kriminaalkroonikad, mis keskenduvad sensatsioonilistele teemadele, liialdavad vägivallaga ning kalduvad naisohvreid süüdistama.[18] Lisaks meenutavad ohutuskoolitus, kriminaalpreventsiooni nõuanded ning muud hoiatused naistele, et nad peavad olema valmis võimalikuks vägivallaks. [19]

Vägivallakogemused, eriti seksuaalsed rünnakud hirmutavad naisi ning mõjutavad nende elu mitmel moel ja pikaks ajaks. Tagajärjed on sageli ruumilised. Hirm sunnib „tunnetama ruumi kui midagi kahtlast, läbirääkimisi nõudvat, ohtlikku tandrit“.[20]  Vägivaldse kogemuse järel tekkinud hirm võib mõjutada nii sotsiaalset elu kui ka liikumisvabadust. Kogenud ühe mehe poolt vägivalda, kardab naine, et iga mees võib olla vägivaldne. Tänaval tuntakse iga mehe ees hirmu, mis muudabki ruumi äärmiselt maskuliinseks.

Kartlikud naised on pidevalt ümberringi toimuva suhtes valvel. [21] Nad jälgivad keskkonda ja valivad oma marsruudi vastavalt ümbritsevate inimeste (enamjaolt meeste) käitumisele. Nad panevad tähele ka kõige väiksemaid ohumärke. Nad käituvad nagu radarid, nende elu muutub „nahkhiirjaks“.[22]

Võib näida loomulikuna, et vägivallahirm tuleneb vägivallakogemusest, aga tähtis on siiski märkida, et ka luhtunud vägivallakatsetel on sama mõju. Ränga kallaletungi hirmu võivad põhjustada ka väiksemad rünnakud, mis tuletavad naistele meelde nende haavatavust ja võimalust ohvriks langeda.[23] Naised tunnetavad erinevaid ründava käitumise liike, mida nemad võivad küll ründavaks pidada, ent mis ei pruugi olla kriminaalsed. Sellegipoolest mõjutavad need kogemused naiste elu ja loovad meeste omast erineva sotsiaalse reaalsuse. Igapäevaseid üleelamisi, mis naised üha kartlikumaks teevad, võetakse sageli triviaalsetena.[24] Selle silmatorkavamaid näiteid on seksuaalne ahistamine. Seksuaalne ahistamine avalikus ruumis meenutab naistele seksuaalseid ohtusid ning põhjustab hirmu tõsisema rünnaku ees.

3940_koskela3

Hirmu juured on sügaval nõrkuses – nii füüsilises kui ka sotsiaalses – ning võimu puudumises. [25] Hirm on kõige teravam seal, kus ühiskonnal pole võimu ja puudub kohalik demokraatlik kontroll. Need, kes kannatavad kõige suurema surve all ning tunnevad end kõige sagedamini kõrvaliste ja abitutena, ongi need grupid, kes kõige rohkem kardavad. Nõrkuse tunnetamine võib tuleneda ka teadmisest, et ollakse „Teine“, seistakse ühiskonnast väljaspool.

Sotsiaalset isolatsiooni võib tugevalt võimendada mõni kindel sündmus. Näiteks lesestumine ei tähenda mitte üksnes tohutut kurbust, vaid ka sotsiaalsete sidemete lõtvumist. Ka muud suuremad muudatused naise elus, näiteks elukohavahetus, võivad põhjustada kontrolli ja enesekindluse vähenemist ning hirmude tugevnemist. Sageli tunnevad naised end ohutult keskkonnas, mis on neile tuttav ja kus nad tunnevad end koduselt. Elukohavahetus tähendab võõrast keskkonda. Tundmatu piirkond põhjustab sageli ebakindlust. Eriti näiteks väikesest asulast suurde linna kolimine toob kaasa ohumärkide tajumise nõrgenemise.

Elastsed tänavad
Ent teiselt poolt on paljud naised vägagi võimekad ohumärke tajuma ning näitavad üles aktiivset osalust. Naised ei ole üksnes objektid ruumis, kus nad kogevad piiranguid ja kohustusi; lisaks on nad aktiivselt hõivatud ruumi loomise, defineerimise ja tagasinõudlemisega. Paljud naised teavad igapäevaelus väga hästi, millal ja kus tasub ettevaatlik või enesekindel olla, ehkki miks-küsimusele ei ole võimalik ühest vastust anda. Tunded ei ole matemaatilised riskifunktsioonid, vaid pigem üksikisiku kogemuste, mälestuste ja ruumisuhete äärmiselt keerukas tagajärg. Nende põhjus näib sageli irratsionaalse ning olemus isegi vastukäivana, aga isegi sel juhul võivad reageeringud ja harjumused olla läbinisti loogilised. Intuitsioon ja omandatud teadmised võivad olla vastuolus, naiste tunded põhinevad aga sageli mõlemal.

Klassikalises sotsioloogias seostatakse linlikkust ängi ja anonüümsusega. Samas võib seda käsitleda kui ambivalentset identiteeti, ükskõiksuse ja erinevuste aktsepteerimise segu. Linn koosneb kontrastidest ja mitmetähenduslikkustest. Linnaelu kirjeldatakse sageli ka naiste suhtes vaenuliku ja ohtlikuna, aga samas võib seda võtta kui naiste emantsipatsiooni eeltingimust, mis peidab endas vaimustava vabaduse ja arvukate võimalustega pikitud positiivselt linlikku naiselikkust. [26]

Hirm läbi pimeda pargi jalutamise ees on olmeküsimus, mis oleneb iga inimese isiklikest tunnetest. Siiski puudutab see ka ruumi kujundavaid võimustruktuure ning sotsiaalse ruumi määratlemist, loomist ja kontrollimist. Kui mõned naised teevad sageli vabatahtlikult suure ringi ümber pargi, lähevad teisele poole tänavat või istuvad õhtuti kodus, siis on küsimus ruumi valitsevas võimus (või selle puudumises).

Hirmu ja vapruse tänavad on nii-öelda elastsed: nende pikkus oleneb kellaajast, möödujatest ning hetkelisest enesetundest. Hirmust mõjutatud ruum on sisemiselt vastuoluline. Hirmutunne linnas tähendab viibimist paradoksaalses ruumis, ühtaegu keskmes ja äärtel. [27]

Linna võib mõista kui elu tänaval.[28] Seda elatakse, kogetakse iga päev. Sellest perspektiivist iseloomustavad linna ambivalentsed emotsioonid ja vastuolulised kogemused. See on ühtaegu ohtlik ja köitev, vaenulik ja kutsuv, korrapärane ja korratu, heidutav ja ligitõmbav. Linn on tulvil etteaimamatuid kohtumisi ja erinevaid kogemusi. Erinevust ja erisusi võib võtta ka võimaluste, mitte ohtudena.

Vähem maskuliinne planeering?

Linnaplaneerimine kui ohutuse tagamise vahend on juba iseenesest mitmeti vastuoluline. Võib kahelda, kas ohutuse tunnetust tervikuna saab linnaplaneerimisega mõjutada. Paljud lahendused on osutunud mitmetahuliseks: ohu vähenemise kohta kas puuduvad tõendid või on see vähenenud vaid osaliselt. Suurem osa turvalisusekeskset planeerimist puudutavast diskussioonist on keskendunud füüsilisele keskkonnale ja disainile, unustades täielikult ruumi sotsiaalsed ja sümboolsed konnotatsioonid. Kriitikud on näidanud, et sotsiaalsed faktorid seljatavad hõlpsalt kogu tegeliku disaini ning et parimal juhul saab disaini kasutada sotsiaalsete muudatuste eeltingimuste loomiseks.

3940_koskela4

Naiste hirmu uuringud näitavad selgelt, et hirmu vähendamisel on sotsiaalsetel faktoritel suurem roll kui keskkondlikel.[29] On ilmselge, et naistele teevad muret keskkondlike ohumärkide sotsiaalsed konnotatsioonid. Seetõttu on planeerimise kui füüsilise ruumi kujundamise võimalused „turvalisuse koha pealt vägagi piiratud“.[30] Hirmu sügavamad põhjused on sotsiaalsed ning sellest lähtuvalt ei ole abi ei füüsilisest sekkumisest ega tehnilistest lahendustest. Et ohutustaset tõsta, tuleb ehitusliku keskkonna rolli hirmu vähendamisel tõlgendada sotsiaalsete ja majanduslike meetmete laiemas kontekstis.[31]

Sageli arutletakse „naiste jaoks“ planeerimise teemadel ja vaagitakse võimalusi rakendada meetmeid, mis arvestavad naiste vajadustega. Sageli on väidetud, et tavapärastes linnaplaneerimise ja -poliitika diskussioonides puudub sooline mõõde täiesti või on see alahinnatud ning naistega linnaplaneerimises ei arvestata. [32] Feministlikud planeerijad ja uurijad on väitnud, et sooline erisus avaldub juba linna ehituslikes vormides – naised on sunnitud elama meeste loodud keskkonnas[33] , linnad on kui kivisse, tellisesse, klaasi ja betooni raiutud patriarhaadi väljendused [34] ning linnaplaneerimise filosoofias ja praktikas valitseb fundamentaalne sooline ebavõrdsus.[35] Levinud ettekujutuse kohaselt teeks juba üksi naise kohalolek planeerimisprotsessi juures planeeringu „vähem maskuliinseks“. Väidetavalt tõestavad tehnilised lahendused, näiteks videovalve, planeerimistegevuse stereotüüpset mehelikkust.[36]

Sellist arvamust tuleks kriitiliselt vaagida. Nais- ja meesplaneerijate erinevusi ning naiste erilisi omadusi on ebaõigelt peetud enesestmõistetavaks. Väga oluline on kahelda väites, nagu tähendaks naisplaneerijate kaasamine – automaatselt ja vältimatult – inimlikuma ja naistesõbralikuma keskkonna loomist. Pigem on tähtis mõista sooliste suhete, võimu ja ruumiga seotud küsimusi.

Kas videovalve võiks olla turvameede?
Viimasel ajal on videovalvest saanud üks kõige populaarsemaid ohutuse tõstmisele suunatud planeerimisvõtteid. Soome on üks maailma jälgitumaid riike. Jälgimistrend liigub aga lõunasse, muutused on nähtavad igaühele, kes kõnnib Tallinna tänavatel. Alles mõne aasta eest oli valvekaamera haruldane nähtus, nüüd aga katab kaameravõrgustik kogu kesklinna.

3940_koskela5

Videovalvest on saanud kuum aruteluteema nii akadeemilises kui ka igapäevases elus. Seda on vaetud nii kriminaalpreventsiooni, kodanike privaatsuse kui ka kaasaegsete linnaruumi arengusuundade seisukohalt. Diskussiooni käigus on tuvastatud hulk üha kasvavast jälgimisest tulenevaid probleeme. Muret on tuntud privaatsuse rikkumise pärast, nõutakse piiranguid ja regulatsioone vastavalt jälgimistehnoloogia järjest tõhusamaks, odavamaks, väiksemõõtmelisemaks ja kättesaadavamaks muutumisele. Avalikkusele teeb muret valvekaamerate ja videosalvestiste võimalik väärkasutus. Kardetakse, et jälgimisel on linna elule ja kultuurile negatiivne ja halvav mõju. Samuti mainitakse võimalust, et seda võidakse kasutada vahendina linnaruumi puhastamiseks ja homogeniseerimiseks.[37] Kaheldakse ka selles, kas videokaamera on ikka tõhus selles ametis, milleks see üldse paigaldati, nimelt kuritegevuse ohjeldamises. Üha suurem hulk uuringuid näitab, et videovalvel on kuritegevuse ohjeldajana üksnes ajutine mõju ning see viib lihtsalt ühtede kuriteoliikide asendumiseni teistega.[38]

Turvalisuskaalutlused väidetakse olevat tänapäevase linnaplaneerimise üks põhiteemasid. Mike Davise ja teiste Los Angelese arhitektuurikoolkonda tõlgendavate õpetlaste kirjutistes on tehtud poleemilisi märkusi niinimetatud linnakindluse mudeli aadressil, milles turvalisuse tagab välistav kujundus ning tehnoloogiline jälgimine.[39] Nad näitavad, kuhu võib viia ekstreemsusteni arendatud kaitsementaliteet: linnaruum on ära jagatud ja polariseeritud. Mõnest osast on saanud kindlalt kontrollitud ja valvatud kindlused, mida omab ja haldab erakapital, teine osa on aga hüljatud ja manduma jäetud. Sotsiaalne polarisatsioon, ebavõrdsus ja segregatsioon on linnapildis selgelt näha. Selle vaate kohaselt sunnib suurenenud hirmutunne sotsiaalseid gruppe üksteise eest isoleeritud homogeensetesse enklaavidesse põgenema. Massiivne kaitstuse ekspansioon viib väidetavalt ohtliku kaitserõngani: ehkki kasvav turvalisus aitab mõnel end ohutumalt tunda, põhjustab see samas hirmu, rassismi ja inimestevahelise usalduse kadu. Arhitektuuri ja linnaplaneerimispoliitikat hakkavad iseloomustama paranoia, protektsionism ja ühishuvide puudumine; valitseva sotsiaalse ja majandusliku korra säilitamiseks kasutatakse mitmesuguseid jälgimise vorme.

Jälgimise soopõhisus
Küsimus pole üksnes selles, kas mingit ruumi jälgitakse või mitte. Arvestada tuleb ka paljude teiste küsimustega: kes valvab, kus, miks, kuidas ja milliste tagajärgedega? Millised võimusuhted jälgimisest tulenevad? Kellel on õigus vaadata ja keda vaadatakse? Millist käitumist või väljanägemist peetakse antud kontekstis „hälbinuks“? Püüangi siinkohal esile tuua jälgimise ühe kindla aspekti: uurida, kas videovalve põhimõtted ja praktika on soopõhised, ja kui, siis mil viisil.

Seda ei tule võtta väitena, nagu oleksid soolised suhted ainus jälgimisest tulenev võimudimensioon. Sugu vaadeldakse pigem ühe aspektina paljudest jälgimisega seostatavatest võimu- ja repressioonivormidest. Selge on see, et näiteks vanus ja rass on sama olulised kui sugu. Tõepoolest, videovalvet on kasutatud „kahtlaste noorukite“, poliitiliste aktivistide, värviliste ja seksuaalvähemuste jälgimiseks ja selekteerimiseks. Kaamerad vahendavad ja isegi võimendavad jälgimise tellijate sallimatust ja rassistlikku suhtumist.

Selline taust ei ole selge ega läbinähtav. Ühest küljest, kuna jälgimise eesmärk on linnaruumi ohutust tõsta ning just naised on need, kes teadupärast rohkem kardavad, võib videovalve olla kõige kasulikum just naistele. Sellise loogika pooldamisega ei tohiks aga liialt kiirustada. Jälgimisega kaasneb mitmesuguseid võimusuhteid, millel on samuti omad soopõhised aspektid. Avalikus ruumis on soopõhine ka kõige süütumat sorti nägemise ja nähtavalolemise praktika.[40] Nägemisväli on sooliselt määratletud[41] ning turvalisuse, jälgimistehnoloogia ja soo vahel on keerukad suhted.

Just hirmude tõttu peetakse naisi neiks, kellele jälgimise plussid on eriti meeltmööda.[42] On see järeldus õige? Kas naised suhtuvad jälgimisse kui nende isiklikku turvalisust tagavasse nähtusesse? Millised soolised suhted ja soopõhise käitumise toob kaasa jälgimine?

Esmalt vaadelgem jälgimisega seotud soolisi suhteid kõige lihtsamal tasandil: kes on valvekaamera ees, kes taga? Kas me leiame jälgimisalustest ruumidest ja kohtadest ning jälgimisest üldiselt midagi soopõhist? Avalikus ja poolavalikus ruumis rakendatakse jälgimist kõige sagedamini kaubanduskeskustes ja kesklinna kaubanduspiirkondades, aga ka avaliku transpordiga seotud aladel, näiteks metroo- ja raudteejaamades ning rahvarohketes bussipeatustes. Jälgimise üle otsustavad juhatused: kaubanduskeskuste juhid, juhtivad poliitikud, linnapead jne. Videovalve toimimise eest vastutavad politsei ja turvafirmad. Selle põhjal on võimalik teha järeldusi jälgimise soolise struktuuri kohta. Naised kulutavad kaubanduskeskustes rohkem aega kui mehed. Igapäevaseid sisseoste teevad põhiliselt naised. Lisaks on teada, et suurem osa avaliku transpordi kasutajatest on naised. Seega viibivad naised vägagi sageli tüüpilistes jälgimisalustes paikades. Teisalt on jälgimise üle otsustajate ametipostid suures osas meeste käes. Ka jälgimist teostavad ametid, politsei ja turvateenistus, on rohkem meeste pärusmaa. Seega on jälgimine kõige lihtsamal tasandil tõepoolest sooliselt kallutatud: kaamera tagant leiame enamasti mehed ning jälgimisalustena naised.

3940_koskela6

Tundetus
Soostruktuurid on siiski keerukamad. Naiste ja meeste ametipostide taga on sooline sotsiaalne praktika. Naistele meenutatakse pidevalt, et nähtamatu jälgija on ohtlik. Kriminaalpreventsiooni nõuannetes soovitatakse naistel näiteks hoida kardinad ees alati, kui keegi võib sisse näha,[43] kusjuures võimalikku vaatajat kujutatakse mehena. Lisaks sellele käsitletakse videovalvet vahel osana mehelikust poliitikategemisest selle sõna laiemas tähenduses.[44] Kontrolli omavate isikute maskuliinne kultuur põhjustab usaldamatust jälgimise vastu – naised ei usalda isikuid kaamera taga, kuna videovalve eest vastutavad turvamehed ja politsei kehastavad patriarhaalset võimu.[45]

Lisaks ei võeta jälgimisel arvesse teemasid, mis on olulised eeskätt naistele. Video ei tuvasta olukordi, kus oleks vaja sotsiaalset situatsiooni delikaatselt tõlgendada. Näiteks pole jälgijatel mingit raskust tuvastada selgelt nähtav, ent siiski väheoluline väärtegu, näiteks metroojaamas suitsetamine, ent nad jätavad igasuguse tähelepanuta tõsisemad olukorrad, mida tajutakse mitmetähenduslikena, näiteks verbaalse seksuaalse ahistamise. Kaamera taga ei suudeta tõlgendada ohtlikke olukordi, mis pole otseselt visuaalselt äratuntavad, ja ahistamisjuhtumid jäetakse seetõttu tähelepanuta. Videovalvet kasutatakse sageli politseiniku aseainena. Videokaamera teeb aga seksuaalse ahistamise tuvastamise ja takistamise raskemaks, võrreldes näiteks politsei või turvafirmade jalgsipatrullidega. Ka alkoholijoobes toime pandud väärtegusid peetakse sageli liiga tähtsusetuks ega sekkuta. Seega, nagu kirjutab Sheila Brown: „Videovalve ei suuda vähendada meesterühmadest lähtuvat üldist alandamist, verbaalset ahistamist, jõllitamist ja purjuspäi lärmamist, mis naiste liikumist kõige rohkem piirab.“ [46]

Kaamerate tundetus ja nähtava maailmaga piirdumine annab alust kahtlemiseks ja alternatiivide kaalumiseks. Rõhutan taas, et see ei tähenda, nagu puudutaks ahistamine üksnes naisi; verbaalse ahistamise motiiviks võivad olla nii rass, seksuaalne orientatsioon, vanus kui ka muud faktorid, naiste seksuaalne ahistamine on vaid üks arvukatest probleemidest.

Pilkude märklaud
Videovalve tõhusust ei tee kaheldavaks mitte üksnes turvakaamerate tundetus. Seda võib mõista ka kui jälgimise ja ahistamise nii-öelda passiivset suhet. Ent üks kontseptsioon toob esile ka jälgimise ja ahistamise aktiivse suhte.[47] Uuringud on näidanud, et avalikkus pelgab videokaamerat kui potentsiaalset piilumisvõimalust,[48] et naistele teeb muret võimalik vuajerism[49] ning et vähimagi intiimse alatooniga paikadesse paigutatud kaamerad ärritavad naisi.[50]

Tõepoolest, turvakaameraid on võimalik kasutada otseselt ahistamiseks. Järelevalve on tõhus ahistamisvorm. Vaatamine pakub teatavat ligitõmbavat vuajerismivõimalust. Linnaruumis on just naised need, keda tõenäolisemalt vaadatakse, nad on pilkude märklauaks.[51] Lisaks defineeritakse vuajerismi kui üksnes meeste omadust. Nagu rõhutab Carol Brooks Gardner (1995), olid näiteks USA-s vuajerism ja piilumine juriidiliselt defineeritud rikkumised, mida võisid toime panna üksnes mehed; piiluv pilk kuulus üksnes meestele. [52]

Väidetavalt on naise keha endiselt pilkude märklaud, erinevalt mehe kehast. Naise nähtavaleilmumine on kui avalik informatsioon, mis mõeldud kõigile huvilistele. [53] Naised on vahetpidamata pilkude märklauaks. See kehtib ka valvekaameraga jälgimise kohta. Anekdootliku näitena võib tuua (ka Tallinnas asuva) Stockmanni kaubamaja uusima naistemoe reklaamlause: „Te esinete iga päev valvekaameratele. Olete te selleks sobivalt riides?“

Selle sõnastusega müüdi stiilseid naisteriideid. See illustreerib hästi viisi, mil moel naised pilkude märklauaks langevad. Naisi mõjutatakse pidevalt oma avalikus ruumis nähtavat välimust parandama ning ostma riideid, mis sobiksid mingisse kindlasse situatsiooni. Ent see reklaamlause osutab siiski, et naisi ei vaadata ainult kui inimesi tänaval, vaid ka läbi peidetud kaamerasilma.

Üheks naiste ebakindluse põhjuseks ongi nende „ülemäärane nähtavus“.[54] Paradoksaalsel kombel teeb pilkude keskpunktiks olek naised marginaalseks.[55] Jälgimine võib olla meheliku võimu suurendamise ja pealesurumise viis. Ülalpool kirjeldasin kaamera otstes seisvate inimeste soolist struktuuri – jälgimistehnika (väär)kasutamine vuajeristlikel eesmärkidel võib olla suur kiusatus.

Vähehaaval on jõudnud avalikkuse ette intsidente, just selliseid kaamera väärkasutuse juhtumeid, mida naised kõige enam pelgavad. Spordikeskuste meestöötajad on lasknud paigaldada kaameraid naiste riietusruumidesse. Tabatud on kaameraoperaatoreid, kes on kasutanud valvetehnikat naiste järele luuramiseks ning oma ohvritele kaameraruumist rõvedasisulisi telefonikõnesid teinud. Ka politseinikele on valvekaamerate ebaõige ja vuajeristliku kasutamise pärast noomitusi tehtud. Valvekaamerate salvestisi, nii ehtsaid kui ka modifitseerituid, on kasutatud kommertseesmärkidel, näiteks 1996. aastal Inglismaal. Vahetult enne jõule meediasse paisatud lindil pealkirjaga „Caught in the Act“ („Teolt tabatud“) olid kombineeritud tõelised turvakaameratega filmitud ning lavastatud kallaletungistseenid. Tõenäoliselt oli see mõeldud jõulukaubanduse-vastase kampaaniana. On selge, et valvekaamerad avavad ahistamisele ja jälitamisele uusi võimalusi.[56]

Kokkuvõtteks
Linnaruumi loovad soolised suhted, mis kajastuvad igapäevases olukordades, kus naistel pole voli või julgust otsustada oma ruumilise käitumise üle. Kogetud vägivald, vägivallaähvardused, seksuaalne ahistamine ja muud intsidendid, mis naiste haavatavust suurendavad, kehtestavad meheliku domineerimise ruumis. Hirmu võib nimetada naiste ebavõrdse seisuse tagajärjeks, samas aga aitab see soolist ebavõrdsust põlistada. Ruumilised piirangud naiste elus peegeldavad soopõhiseid võimusuhteid. Mis puutub turvalisuse planeerimisse, siis harjumus sotsiaalseid probleeme tehniliste lahenduste abil leevendada on kahtlemata problemaatiline. Videovalve sarnaste meetmete tõhusus naiste turvalisuse tagamisel on kaheldav, kuivõrd samaaegselt on tegu sooliselt eristavate võtetega, mille rakendamisel ilmnevad nähtused ei ole ilmselgelt naiste huvides.

Eesti-sugustes riikides ja iseäranis Tallinnas, kus videovalvesüsteemid linnaruumis on veel suhteliselt uus nähtus, tuleks kindlasti nendele teemadele tähelepanu pöörata. Lisaks tuleks kriitiliselt analüüsida, mis asi on turvalisus, kellele see on suunatud ja kuidas seda saaks edendada, unustamata sealjuures, et hirm on alati soospetsiifiline nähtus. Kõige olulisem on aga mõista soosuhete, võimu ja ruumiga seotud küsimusi. Kriitiline diskussioon nendel teemadel ei ole jälitustehnikat turustavate firmade huvides ega pruugi olla ka oluline küsimus planeerimises või üldpoliitikas. Seetõttu tulebki seda teha uurijatel ja kriitiliselt meelestatud kodanikel.

   (↵ returns to text)

  1. S. J. Smith, Fear of crime: beyond a geography of deviance. – Progress in Human Geography 11(1987), lk 1-23; G. Valentine, The geography of women’s fear. – Area 21 (1989), lk 385-390; C. B. Gardner, Passing By. Gender and Public Harassment. Berkeley: University of California Press, 1995; R. Pain, Social geographies of women’s fear of crime. – Transactions of the Institute of British Geographers 22 (1997), lk 231-244.
  2. H. Koskela, „Bold walk“ and „breakings“ — women’s spatial confidence versus fear of violence. – Gender, Place and Culture 4 (1997), lk 301-319; H. Koskela, “Gendered exclusions”: women’s fear of violence and changing relations to space. – Geografiska Annaler, 81B (1999), lk 2, 111-124.
  3. C. Listerborn, Att äga rum. Om rädslans geografi — rädslans arkitektur. Göteborg: Göteborgs universitet, Institutionet för kulturvård, 14 (1996).
  4. T. H. Auren, Et kjønnet byrom? Om kvinners bruk av det offentlige byrom i Oslo med focus på frykt. Hovedoppgave i samfundsgeografi. Institutt for sosiologi og samfundsgeografi. Universitetet i Oslo. Avaldamata uurimistöö, 1996.
  5. M. Sargma, Naiste vägivallakartus ja ruumikasutusgeograafia. Bakalaureusetöö inimgeograafias. Tartu Ülikool, Bioloogia-geograafia teaduskond, Geograafia Instituut, 1998.
  6. G. Valentine, Images of danger: women’s sources of information about the spatial distribution of male violence. – Area 24 (1992), lk 22-29; E. Stanko, Everyday Violence: Women’s and Men’s Experience of Personal Danger. London: Pandora, 1990.
  7. C. Madge, Public parks and the geography of fear. – Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie 88 (1997), lk 237-250; G. Valentine, The geography of women’s fear.
  8. K. Painter, Different worlds: the spatial, temporal and social dimensions of female victimization. – D.J. Evans, N.R. Fyfe & D.T. Herbert (toim). Crime, Policing and Place. Essays in Environmental Criminology. London: Routledge, 1992; S. J. Smith, Fear of crime.
  9. L. Kelly, The continuum of sexual violence. – J. Hanmer & M. Maynard (toim). Women, Violence and Social Control, lk 46-60. London: Macmillan, 1987.
  10. C. B. Gardner, Passing By.
  11. G. Valentine, Women’s fear and the design of public space. – Built Environment 16 (1990), lk 288-303.
  12. Vt ka H. Koskela, „Bold walk“ and „breakings“.
  13. K. Painter, Different worlds.
  14. G. Rose, Feminism and Geography. The Limits of Geographical Knowledge. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1993.
  15. R. Pain, Social geographies of women’s fear of crime, lk 234.
  16. H. Koskela, „Gendered exclusions“.
  17. G. Valentine, Images of danger.
  18. S. J. Smith, News and the dissemination of fear. – J. Burgess & J. Gold (toim), Geography, the Media and Popular Culture., London: Croom Helm, 1985; A. Karisto & M. Tuominen, Kirjoituksia kaupunkipeloista. Helsingin kaupunkin tietokeskus, tutkimuksia, 1993, lk 8.
  19. C. B. Gardner, Safe conduct: women, crime and self in public places. – Social Problems 37 (1990), lk 311-328.
  20. G. Rose, Feminism and Geography, lk 146.
  21. G. Valentine, The geography of women’s fear.
  22. H. Koskela, „Bold walk“ and „breakings“.
  23. E. Stanko, Everyday Violence.
  24. H. Morrell, Women’s safety. – C. Booth, J. Darke & S. Yeandle (toim). Changing Places. Women’s Lives in the City. London: Paul Chapman, 1996.
  25. S. J. Smith, Social relations, neighbourhood structure and the fear of crime in Britain. – D. Evans & D. Herbert (toim). The Geography of Crime. London: Routledge, 1989.
  26. E. Wilson, The Sphinx in the City. Urban Life, the Control of Disorder and Women. London: Virago Press, 1991, lk 25.
  27. G. Rose, Feminism and Geography, lk 143, 146.
  28. E. Wilson, The Sphinx in the City.
  29. S. J. Smith, Social relations, neighbourhood structure and the fear of crime in Britain.; G. Valentine, Women’s fear and the design of public space; R. Pain, Social geographies of womens fear of crime.
  30. H. Morrell, Women’s safety, lk 107.
  31. R. Pain, Social geographies of women’s fear of crime.
  32. J. Little, L. Peake & P. Richardson (toim), Women in Cities. Gender and the Urban Environment. Hamshire: Macmillan, 1988; C. H. Greed, Women and Planning. Creating Gendered Realities. London: Routledge, 1994.
  33. Matrix, Making Space. Women and the Man-Made Environment. London: Pluto Press, 1984.
  34. J. Darke, The man-shaped city. – C. Booth, J. Darke & S. Yeandle (toim). Changing Places. Women’s Lives in the City. London: Paul Chapman, 1996, lk 88.
  35. C. H. Greed, Women and Planning, lk 9.
  36. S. Trench, Safer transport and parking. – T. Oc & S. Tiesdell (toim). Safer City Centres. Reviving the Public Realm. London: Paul Chapman, 1997, lk 154.
  37. M. Davis, The City of Quartz. Excavating the Future in Los Angeles. New York: Vintage, 1990; D. Mitchell, The end of public space? People’s Park, definitions of the public, and democracy. – Annals of the Association of American Geographers, 85 (1995): 108-133.
  38. S. Flusty, Building Paranoia: The Proliferation of Interdictory Space and the Erosion of Spatial Justice. Los Angeles Forum for Architecture and Urban Design, 1994; N. R. Fyfe & J. Bannister, The ‘eyes upon the street’: Closed circuit television surveillance and the city. – N. R. Fyfe (toim). Images of the Street: Representation, Experience and Control in Public Space. London: Routledge, 1998.
  39. M. Davis, The City of Quartz; S. Flusty, Building Paranoia; N. Ellin (toim), The Architecture of Fear. New York: Princeton Architectural Press, 1997.
  40. G. Rose, Feminism and Geography; C. B. Gardner, Passing By. Gender and Public Harassment. Berkeley: University of California Press, 1995.
  41. H. J. Nast & A. Kobayashi, Re-corporealizing vision. – N. Duncan (toim). BodySpace: Destabilizing Geographies of Gender and Sexuality. London: Routledge, 1996.
  42. T. Honess & E. Charman, Closed circuit television in public places. Crime Prevention Unit Series, paper 35. London: Home Office Police Research Group, 1992, lk 11; vt ka H. Koskela, “The gaze without eyes”: Video surveillance and the changing nature of urban space. – Progress in Human Geography, 24 (2000): 243-265.
  43. C. B. Gardner, Passing By.
  44. S. Brown, What’s the problem girls? CCTV and the gendering of public safety. – C. Norris, J. Moran & G. Armstrong (toim). Surveillance, Closed Circuit Television and Social Control. Aldershot: Ashgate, 1998, lk 217.
  45. J. Wajcman, Feminism Confronts Technology. Cambridge: Polity Press, 1991.
  46. S. Brown, What’s the problem girls?, lk 218.
  47. Vt H. Koskela, “The gaze without eyes”.
  48. T. Honess & E. Charman, Closed circuit television in public places.
  49. S. Trench, Safer transport and parking; S. Brown, What’s the problem girls?
  50. H. Koskela, “The gaze without eyes”; H. Koskela, Video surveillance, gender and the safety of public urban space: “Peeping Tom” goes high tech? – Urban Geography, 23 (2002):3, 257–278.
  51. D. Massey, Space, Place and Gender. Cambridge: Polity Press, 1994.
  52. C. B. Gardner, Passing By.
  53. Ibid., lk 23.
  54. S. Brown, What’s the problem girls?
  55. Vrd G. Rose, Feminism and Geography.
  56. R. Ainley, Watching the detectors: Control and the panopticon. – R. Ainley (toim.). New Frontiers of Space, Bodies and Gender. London: Routledge, 1998, lk 92.